Obsah (8)

§ 118§ 184§ 119§ 68§ 64§ 65§ 22§ 58

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 10. veebruar 2009. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-08-9046 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Jü

§ 118

p 1 ja § 184 lg 2 p-de 1,2 järgi ja Jelena Smirnova süüdistuses

§ 118p 1 ja § 184 lg 2 p-de 1,2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 17.

oktoobri

1. a otsus Apellatsiooni esitaja Sergei Lavrentjev ja tema kaitsja advokaat Kadi Mägi; Jelena Smirnova ja tema kaitsja advokaat Rein Kiviloo Prokurör Lea Pähkel Jelena Smirnova, ik: 47501290287, kodakondsuseta, keskharidus, emakeel vene keel, töökohta ei oma, varasemalt kriminaalkorras karistatud kolmel korral, tõkend: vahistamine alates 19.01.2008.a. Sergei Lavrentjev, ik: 37701132216, kodakondsuseta, keskharidus, emakeel vene keel, töökohta ei oma, varasemalt kriminaalkorras karistatud kaheksal korral, tõkend: vahistamine alates 19.01.2008.a. Vandeadvokaat Rein Kiviloo ja vandeadvokaadi vanemabi Kadi Mägi Süüdistatavad Kaitsjad 1 RESOLUTSIOON
2. Tühistada Harju Maakohtu
3. oktoobri
4. a otsus osaliselt: 1.1 Sergei Lavrentjevi süüditunnistamises ja karistamises

§ 118

p 1 järgi ning talle liitkaristuse mõistmise osas; 1.2 Jelena Smirnova süüdistunnistamises ja karistamises

§ 118

p 1 järgi, süüdistuses

§ 184lg 2 p-de 1, 2 järgi mõistetud karistuse ja liitkaristuse osas.

2. Teha selles osas uus otsus, millega: 2.1 Mõista Sergei Lavrentjev süüdistuses

§ 118p 1 järgi õigeks.

Tunnistada Sergei Lavrentjev süüdi

§ 119lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks kuus kuud vangistust.

Karistusseadustiku § 64 lg 1 alusel lugeda mõistetud karistus kaetuks raskeima, s.o

§ 184

lg 2 p-de 1, 2 järgi mõistetud karistusega kuus aastat vangistust ning liitkaristuseks kuritegude kogumi eest mõista Sergei Lavrentjevile kuus aastat vangistust. Kriminaalmenetluse seadustiku § 238 lg 2 alusel vähendada karistust 1/3 võrra ning mõista süüdistatavale karistuseks vangistus pikkusega neli aastat. Karistusseadustiku § 65 lg 1 alusel suurendada mõistetud karistust Viru Maakohtu 13.03.2008. a otsusega mõistetud karistuse - 3 kuud ja 27 päeva - võrra, mis on täielikult kantud. Lõplikuks karistuseks mõista Sergei Lavrentjevile neli aastat vangistust. Karistuse hulka arvata

§ 68lg 1 alusel eelvangistuses viibitud aeg ning karistusaja alguseks lugeda 17.

jaanuar 2008. a. 2.2 Mõista Jelena Smirnova süüdistuses

§ 118p 1 järgi õigeks.

Tunnistada Jelena Smirnova süüdi

§ 119lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks kuus kuud vangistust.

Karistusseadustiku

§ 184

lg 2 p-de 1, 2 järgi toimepandud kuriteos mõista Jelena Smirnovale karistuseks viis aastat vangistust. Karistusseadustiku § 64 lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskeima karistusega ning liitkaristuseks kuritegude kogumi eest mõista Jelena Smirnovale viis aastat vangistust. Kriminaalmenetluse seadustiku § 238 lg 2 alusel vähendada karistust 1/3 võrra ning mõista süüdistatavale karistuseks vangistus pikkusega kolm aastat neli kuud. Karistusseadustiku § 65 lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust Harju Maakohtu 13.06.2006. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa - s.o 3 aastat - võrra ning lõplikuks karistuseks mõista Jelena Smirnovale vangistus pikkusega kuus aastat neli kuud. Karistuse hulka arvata

§ 68lg 1 alusel eelvangistuses viibitud aeg ning karistusaja alguseks lugeda 17.

jaanuar

1. a.
2. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
3. Jelena Smirnova apellatsioon rahuldada, Sergei Lavrentjevi ja tema kaitsja ning Jelena Smirnova kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. 2 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. Harju Maakohtu
5. oktoobri
6. a otsusega tunnistati J. Smirnova süüdi

§ 118

p 1 järgi ja karistati teda vangistusega pikkusega 5 aastat;

§ 184

lg 2 p-de 1,2 järgi ja karistati teda vangistusega pikkusega 6 aastat.

§ 64lg 1 alusel mõisteti J. Smirnovale liitkaristuseks üksikkaristustest raskeima suurendamise teel 7 aastat vangistust. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati liitkaristust 1/3 võrra ja mõisteti süüdistatavale karistuseks 4 aastat 8 kuud vangistust.

§ 65lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 13.06.2006.

a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa - s.o 3 aasta - võrra ning lõplikuks karistuseks mõisteti J. Smirnovale 7 aastat 8 kuud vangistust.

§ 68

alusel arvestati eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ja karistusaja alguseks määrati 17.01.2008.a. S. Lavrentjev tunnistati süüdi

§ 118

p 1 järgi ja karistati teda vangistusega pikkusega 5 aastat;

§ 184

lg 2 p-de 1,2 järgi ja karistati teda vangistusega pikkusega 6 aastat.

§ 64lg1 alusel mõisteti S.

Lavrentjevile liitkaristuseks üksikkaristustest raskeima suurendamise teel 7 aastat vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati liitkaristust 1/3 võrra ja mõisteti süüdistatavale karistuseks 4 aastat ja 8 kuud vangistust.

§ 65lg 1 alusel suurendati mõistetud karistust Viru Maakohtu 13.03.2008.

a otsusega mõistetud karistuse - 3 kuud ja 27 päeva - võrra, mis oli täielikult kantud. Lõplikuks karistuseks mõisteti S. Lavrentjevile 4 aastat ja 8 kuud vangistust.

§ 68

alusel arvestati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ja määrati karistusaja alguseks 17.01.2008. 1.1 Karistusseadustiku § 184 lg 2 p-de 1, 2 järgi tunnistati J. Smirnova ja S. Lavrentjev süüdi selles, et nad korduvalt omandasid eeluurimisel tuvastamata asjaoludel suures koguses narkootilist ainet 3-metüülfentanüül, s.o narkootilist ainet koguses, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele (seejuures oli J. Smirnova varasemalt karistatud narkootilise aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest). Narkootilist ainet suures koguses omandati nii enda tarbeks kui ka edasiandmiseks ning hoiti seda ühises elukohas kuni läbiotsimiseni 17.01.2008.a, mil Põhja Politseiprefektuuri Lastekaitsetalituse töötajad leidsid ja võtsid süüdistatavate korteri erinevatest kohtadest ära suures koguses 3-metüülfentanüüli sisaldavat pulbrit - laua pealt nuku alt ühe minigrip kilekoti 0,85g 3-metüülfentanüüli sisaldava pulbriga, milles oli 0,0094g 1,1% 3metüülfentanüüli; televiisori alusest kapis olevast kuldsest kosmeetikakarbist ühe minigrip kilekoti 0,089g 3-metüülfentanüüli sisaldava pulbriga; Sergei Lavrentjevi läbivaatusel mütsi seest leitud kolm fooliumpaberist voldikut, millistes oli kokku 0,066 g 3-metüülfentanüüli sisaldavat pulbrit. Seega panid süüdistatavad toime

§184

lg 2 p-de 1,2 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o suures koguses narkootilise aine ebaseadusliku omandamise ja narkootilise aine edasiandmise grupis isiku poolt, kes on varem toime pannud

1. ptk
2. jaos sätestatud kuriteo. 1.2 Karistusseadustiku § 118 p 1 järgi tunnistati J. Smirnova ja S. Lavrentjev süüdi selles, et nad 17.01.2008.a. kella 17.00 paiku oma elukohas käitlesid ebaseaduslikult narkootilist ainet 3metüülfentanüüli, teades seejuures, et tegemist on mürgise ainega. Nad tegid seda tahtlikult enda 10kuuse tütre D. L. juuresolekul, viisid end narkojoobesse ning jätsid narkootilise aine järelevalveta, rikkudes seega tahtlikult lapsevanema kui garandi kaitsekohustust vastavalt Perekonnaseaduse § 50 lg-le 1, 2, §-le 60 lapse eest hoolitseda ja tema huve kaitsta. Sel viisil võimaldasid nad lapsel manustada narkootilist ainet eeluurimisel tuvastamata viisil, mille tagajärjel D. L. hospitaliseeriti kell 17.41 eluohtlikus seisundis hingamishäirete tõttu, mille põhjuseks oli fentanüülimürgistus. 3 Kohus leidis sarnaselt süüdistusele, et sel viisil panid J. Smirnova ja S. Lavrentjev tegevusetusega toime

§ 118

p-s 1 ettenähtud kuriteo, s.o raske tervisekahjustuse tekitamise, millega põhjustati oht elule. Kohus märkis, et ei ole tuvastatud narkootilise eine manustamise viis D. L.le, kuid arvestades lapse iga, seda, et ta oli eakohaselt arenenud, roomas, tõusis toe najale püsti, samuti arvestades seda, et narkootilise aine jääke võis Lavrentjevite kodus vedeleda praktiliselt igal pool, sh põrandal, laual, kappidel, toidunõudel, siis võis laps seda manustada endale kogemata nii suu kui nina kaudu. Kuriteo kvalifikatsiooni seisukohast ei oma aine manustamise viis antud juhul ka tähtsust. Samuti on ilmne, et narkootilist ainet sai laps kindlasti omaenda kodust, mitte kusagil välistes tingimustes või isegi manustatuna kellegi kolmanda poolt. Laps sattus vanemliku hoolitsuse puudumise tõttu ligi poole aasta jooksul kolmel korral haiglasse sellises seisundis, mis kahel korral oli lausa eluohtlik. Süüdistatavate ütlused selle kohta, et armastavate ja hoolivate vanematena nad hoolitsesid pidevalt selle eest, et narkoained ega narkootikumiga kokku puutunud esemed ei satuks lapse käeulatusse või juhuslikult tema organismi, olid kohtu hinnangul paljasõnalised – seda nii J. Smirnova narkopakendamise protseduuri kirjeldusest kui ka läbiotsimise protokollis kajastuvast ja sellele lisatud fototabelitelt nähtuvalt. Kohus leidis, et kuriteo panid süüdistatavad toime tegevusetuse ja kaudse tahtlusega. Narkootikume tarvitades ja pakendades olid J. Smirnova ja S. Lavrentjev täiesti teadlikud sellest, millise tagajärje võib väiksemgi narkoaine kogus lapse organismi sattumisel kaasa tuua lapse tervisele, kuid nad suhtusid sellesse tagajärge ükskõikselt ja üleolevalt. Süüdistatavatel oli võimalik hoolitseda lapse eest nõutaval viisil, võimalik mitte käidelda, hoida ega tarvitada narkootilisi aineid oma kodus, kus kasvas väike laps. Ühtlasi olid nad lapsevanematena selliseks käitumiseks õiguslikult kohustatud tulenevalt Perekonnaseadusest. Süüdistatavad teadsid seda, said sellest aru, kuid viisid end ise seisundisse, kus nad polnud võimelised tegutsema nõutaval viisil ehk viisil, mis tagaks oma lapse suhtes kaitsekohustuse täitmise. Ei J. Smirnoval ega S. Lavrentjevil olnud mingit alust loota raske tagajärje mittesaabumisele. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne ja toetuma konkreetsetele asjaoludele, milliseid antud juhul kohtu hinnangul ei esinenud. Oma elukogemuse tasemel kujutasid narkoainete tarvitajad J. Smirnova ja S. Lavrentjev mõlemad suurepäraselt ette põhjuslikku seost oma tegevusetuse ja saabuva tagajärje vahel. Varasemast oli neil juba olemas korduv elukogemuslik hoiatus – lapsele kiirabi kutsumise vajadus nende endi tegevusest (tegevusetusest) tulenevalt. 2. Maakohtu otsuse vaidlustasid apellatsiooni korras S. Lavrentjev ja tema kaitsja advokaat K. Mägi, samuti J. Smirnova ja tema kaitsja advokaat R. Kiviloo. Apellatsioonide põhiseisukohad on järgmised. 2.1 S. Lavrentjev palub tühistada maakohtu otsuse enda süüditunnistamises

§ 118p 1 järgi, samuti mõista ta õigeks narkootilise aine edasiandmise süüdistuses.

2.1.1 Süüdistatav kinnitab, et ta soovis enda lapsele vaid kõige paremat ning ta püüdis hoida narkootilisi ained lapsele kättesaamatus kohas; et lapsele sai narkootikum siiski kättesaadavaks, oli temapoolne ettevaatamatus, mitte aga tahtlik tegu. Kuigi neilt võeti laps kahel korral ära, anti laps siiski mõlemal juhul tagasi, kuna laps oli alati hooldatud ja eakohaselt arenenud. Ei tema ega elukaaslane andnud lapsele narkootilist ainet ning kõik tõendid kinnitavad seda, et tegemist oli ettevaatamatusega. S. Lavrentjev kinnitab kokkuvõtlikult, et ta ei pannud toime tahtlikku tegu ning palub tema käitumine kvalifitseerida ümber

§ 119lg 1 järgi.

4 2.1.2 Süüdistuses

§ 184lg 2 p-de 1, 2 järgi kinnitab S.

Lavrentjev, et nende korterist leitud narkootilised ained ei olnud mõeldud edasimüümiseks, vaid ainuüksi isiklikuks tarbimiseks. J. Smirnova vastupidised ütlused ei vasta tegelikkusele ning on saadud sisuliselt surve toimel; narkootilise aine müüki ei kinnita ka ükski tunnistaja. Tema juurest leitud raha võitis ta kasiinos, kus ta vahetult enne kinnipidamist käis; korterist leitud muu raha (1465 eurot ja 4500 krooni) olid nad kogunud mitteametlikult töötades, aga ka vanematelt saadud toetustest. KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei tohi kriminaalasjas olla tunnistajaks samas kriminaalasjas süüdistatav isik. Samuti on J. Smirnova tema faktiline elukaaslane. Neid asjaolusid arvestades ei saa J. Smirnova käesolevas kriminaalasjas anda ütlusi tema vastu, mida ta on aga teinud. Korteris leitud narkootikumidest ei teadnud J. Smirnova üldse midagi, mis taaskord kinnitab, et tema ütlused ei vasta tõele. Süüdistuses narkootilise aine edasimüümises palub S. Lavrentjev ennast seega õigeks mõista. 2.2 S. Lavrentjevi kaitsja apellatsioonkaebuses palutakse S. Lavrentjev talle esitatud süüdistuses

§ 118

p 1 järgi õigeks mõista, samuti jätta süüdistusest

§ 184

lg 2 p-de 1,2 järgi välja „edasiandmise eesmärk“ ning mõista talle selle sätte alusel kergem karistus. 2.2.1 Süüdistuses

§ 118p 1 järgi on jäetud täielikult analüüsimata S.

Lavrentjevi selle süüdistuse kohta antud ütlused, mis on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Samuti leidis tuvastamist, et enne

1. jaanuari
2. a hospitaliseeriti D. L. kahel korral (teisel korral hingamishäiretega), ning kummalgi korral ei tuvastatud haigust põhjustanud väliseid tegureid. Seega võisid lapse hingamisraskused, mis avaldusid ka
3. jaanuaril
4. a, olla põhjustatud seni tuvastamata patoloogilistest põhjustest. Samuti ei leitud üheltki esemelt, mis oli narkootilise ainega süüdistatavate korteris kokku puutunud, D. L. DNA-d. Seega ei ole leidnud kinnitust süüdistuses väidetu, et narkootikumid ja selle manustamiseks kasutatud asjad olid lapsele kättesaadavas kohas, sest tuvastatult ei ole laps neid kordagi puutunud. Korterist leiti küll esemeid, mis viitasid narkootikumide tarvitamisele. On aga arusaadav, et nähes lapse hingamisraskusi, kiirustasid süüdistatavad lapsele abi andma, mitte ei hakanud neid esemeid ära panema. Asjaolu, et mõlemad süüdistatavad on narkosõltlased, ei anna alust arvamiseks, et nad oleks enda vanemlikesse kohustustesse suhtunud ükskõikselt. Seega – kuivõrd ei ole kõrvaldatud kahtlusi lapse tegeliku tervisliku seisundi suhtes ning ja pole ka tuvastatud, kuidas sai D. L. fentanüülimürgituse, siis ei ole süüdistus tõendamist leidnud ning S. Lavrentjev tuleb talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. 2.2.2 Apellant vastustab süüdistust ka

§ 184lg 2 p-de 1, 2 järgi osas, mis puudutab narkootikumide edasiandmist.

Olles narkosõltlane, omandas S. Lavrentjev narkootilist ainet lihtsalt suuremas koguses. Läbiotsimise käigus äravõetud raha kogusid süüdistatavad aga lapse jaoks, s.o sooviga osta korter. 2.3 J. Smirnova palub apellatsioonis tühistada maakohtu otsus tema süüdistunnistamises ja karistamises

§ 118

p 1 järgi ja kvalifitseerida tema käitumine

§ 119lg 1 järgi.

Apellatsioonis sisalduvad väited on seejuures sisult identsed S. Lavrentjevi argumentidega (vt p 2.1.1). 2.4 J. Smirnova kaitsja advokaat R. Kiviloo palub maakohtu otsuse tühistada ja mõista J. Smirnova süüdistuses

§ 118

p 1 järgi õigeks; süüdistuses

§ 184lg 2 p-de 1, 2 järgi palub apellant mõista J.

Smirnovale kergem karistus. 5 2.4.1 Kaitsja ei nõustu kohtu järeldusega, et J. Smirnova tekitas oma lapsele raske eluohtliku tervisekahjustuse tahtlikult. Kaudse tahtluse ja ettevaatamatuse piiritlemist on Riigikohtu kriminaalkolleegium enda praktikas käsitlenud ja selle kohaselt kiidab kaudse tahtluse korral isik võimaliku tagajärje heaks, ettevaatamatuse korral loodab aga selle mittesaabumisele. J. Smirnova on küll narkomaan, kuid ta armastas enda last ning seda kinnitavad ka kriminaalasjas sisalduvad tõendid. Pole mingit alust arvata, et ta soovis enda lapsele halba, rääkimata tahtlusest tekitada lapsele eluohtlikku tervisekahjustust. Subjektiivse külje hindamisel on vajalik ka arvestada isiku käitumist pärast tagajärje saabumist. Ning on tuvastatud, et lapse vanemad tegid kõik selleks, et hoida ära raske tagajärje saabumine – koheselt kutsuti kiirabi, senikaua tehti kunstlikku hingamist. Kaitsja on ka nõus, et lapsevanemad rikkusid käesoleval juhul garandikohustusi, kuid ei pea siiski põhjendatuks kvalifitseerida J. Smirnovale etteheidetavat käitumist

§ 119lg 1 järgi.

Kriminaalasjas ei ole kindlaks tehtud, kumb vanematest konkreetselt oli hooletu ja võimaldas lapsel narkootilist ainet kätte saada ning suhu pista. Süütuse presumptsiooni rikkudes on see asjaolu taandatud ühesuguse süüdistuse esitamisega mõlemale lapsevanemale. 2.4.2 Süüdistuses

§ 184lg 2 p-de 1, 2 järgi leiab kaitsja, et J.

Smirnovale on mõistetud põhjendamatult raske ning ebaproportsionaalne karistus. J. Smirnova on andnud süüd tunnistavaid ütlusi ning enda käitumist kahetsenud, mida kaassüüdistatav aga ei teinud. Nendel asjaoludel pole õige mõlemale süüdistatavale sarnase karistuse mõistmine. 3. Ringkonnakohtu istungil jäid kõik apellandid esitatud taotluste juurde, paludes tühistada maakohtu otsus apellatsioonis esitatud argumentidel ning ulatuses; seejuures toetasid süüdistatavad enda kaitsjate apellatsioone. Prokurör leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ning põhjendatud ja palus jätta otsuse muutmata ning apellatsioonkaebused rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu. Enda seisukohti motiveerides esitab kriminaalkolleegium esmalt seisukoha S. Lavrentjevi süüdistuses

§ 184

lg 2 p-de 1,2 järgi (I), annab seejärel hinnangu süüdistusele

§ 118

p 1 järgi (II) ning vastab seejärel apellatsioonides esitatud taotlustele mõistetud karistuste osas (III). I 4. S. Lavrentjevi süüdistuses

§ 184

lg 2 p-de 1,2 järgi leiab kriminaalkolleegium sarnaselt maakohtule, et süüdistus on leidnud tõendamist täies mahus ning apellatsioonides esitatud väited ei saa olla maakohtu otsuses sisalduvate järelduste ning materiaalõigusliku käsitluse ümberhindamise aluseks. Vaidlusaluses küsimuseks on käesoleval juhul üksnes see, kas S. Lavrentjev (ja J. Smirnova) tegelesid narkootilise aine suures koguses käitlemisel ka selle edasiandmisega või mitte; narkootilise aine omandamine (ning hoidmine, mis küll ei moodusta iseseisvat osategu) on käesolevas kriminaalasjas vaieldamatult tõendatud ning väljaspool vaidlust. Nagu ka maakohus ei näe ringkonnakohus põhjust kahelda J. Smirnova ütlustes selle kohta, millistel asjaoludel ning eesmärkidel toimus narkootilise aine omandamine, jaotamine ning edasine käitlemine. 6 Kriminaalkolleeguim leiab sarnaselt maakohtule, et S. Lavrentjevi kirjeldused narkootilise aine omandamise kohta üksnes isiklikuks tarbeks on paljasõnalised ning ilmselgelt tegelikkusele mittevastavad. Süüdistatava selgitustel puudub igasugune tõsiseltvõetavus ning maakohus on need argumenteeritult kummutanud. Nimelt on S. Lavrentjev maakohtus andnud ütlusi narkootilise aine päritolu kohta ning selgitanud, et suure koguse narkootilist ainet ta leidis (kd 2, tlk 136); selle selgituse juurde jäi S. Lavrentjev ka ringkonnakohtus. Kriminaalkolleegium selgitab selles osas, et süüdistataval on vaieldamatu õigus esindada kõikvõimalikke kaitseversioone; see on tema põhiseaduslik ning võõrandamatu õigus. Eeltoodu ei tähenda aga, et kõikvõimalikke esindatavaid kaitseversioone peaks automaatselt käsitlema tõestena ning lähtuma nende kehtivusest seni, kuni pole tõendatud vastupidine. Oluline on seega tähele panna ning mõista, et in dubio pro reo põhimõtte poolt ei ole hõlmatud igasugused, ka kõige kaugemalseisvamad hüpoteetilised variandid, mis võimaldaks tõendites sisalduvat teavet tõlgendada süüdistatava kasuks. Erinevate hüpoteetiliste lahenduskäikude analüüs muutuks sellisel juhul sisuliselt hõlmamatuks (vt RKKKo 3-1-1-94-04: „.Mõistagi peavad need motiivid olema konkreetses kriminaalasjas mõistusepäraselt asjakohased - põhjendus ei pea ulatuma kõige kaugemate tõenäoliste ning abstraktsemate võimalusteni, mis on juba oma olemuselt ümberlükkamatud“). Riigikohtu kriminaalkolleegium on seda põhimõtet tunnustanud ka ütluste hindamisel tõendina: „Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus“ (RKKKo 3-1-1-74-05, p 15). Kriminaalkolleegium leiab sarnaselt maakohtule, et S. Lavrentjevi versioon narkootilise aine üksnes isiklikuks tarbeks omandamisest ja seejuures ka suures koguses leidmisest ei ole tõsiseltvõetav ega ka eluliselt usutav ei tuvastatud faktiliste asjaolude ega ka kaassüüdistatava J. Smirnova ütluste taustal.

1. Maakohus on süüdimõistva otsuse rajanud ennekõike J. Smirnova kohtueelses menetluses antud ütlustele (mis lühimenetluses on võimalik) ning kohtuistungil uuritud tõenditele. Kriminaalkolleeguim ei pea vajalikuks neid täies mahus korrata, osundades vaid järgnevale. J. Smirnova ütlustest nähtub, et ta tegeles koos S. Lavrentjeviga narkootilise aine- fentanüüli müügiga. Koju tõid narkootikume nii tema kui ka S. Lavrentjev, tavaliselt võtsid nad korraga ühe inimese käest 2 grammi fentanüüli ja maksid selle eest 3000-3500 krooni. Omandatud narkoaine jaotati edasiselt ühekordseteks doosideks ning lisaks isiklikule tarbimisele müüdi seda ka kolmandatele isikutele. Seejuures on J. Smirnova üksikasjalikult kirjeldanud nii narkoaine jaotamist kui ka edasimüüki (kd 1, tlk 193-206). Narkootilist ainet müüdi nii kroonide kui ka eurode eest, mis selgitab ühtlasi süüdistatavate eluaseme läbiotsimisel leitud sularaha päritolu. Maakohus on üheselt jõudnud järeldusele, et korterist leitud sularaha pärines just narkootilise aine käitlemisest; süüdistatavatel puudusid igasugused legaalsed sissetulekud ning sarnaselt maakohtule peab kriminaalkolleegium S. Lavrentjevi ütlusi selle kohta, et raha säästeti ning osaliselt ka võideti kasiinost, paljasõnalisteks. Seejuures jääb täielikult arusaamatuks, miks peaks väidetavalt kasiinos võidetud raha (867 krooni) peitma soki sisse, nagu see leidis tuvastamist käesolevas kriminaalasjas. Kriminaalkolleegium jagab seega seisukohta, et narkootiline aine, mis leiti S. Lavrentjevi mütsi seest (3 doosi), oli mõeldud just tarvitajatele müümiseks ning soki seest leitud raha viitab üheselt narkoaine juba osalisele realiseerimisele enne kinnipidamist. Otseselt viitab narkootiliste ainete müümisega tegelemisele ka süüdistatavate elukohast leitud 5 telefoni koos telefonikaartidega. Maakohus märgib asjakohaselt, et erinevaid numbreid kasutatakse narkootilise aine ostjatega suhtlemisel just selleks, et raskendada nn diileri võimalikku tuvastamist. Seejuures leiti S. Lavrentjevi kinnipidamisel tema taskutest kaks mobiiltelefoni. Olukorras, kus 7 isikud elavad väidetavalt majanduslikus kitsikuses ning elatuvad sotsiaalabist ning mitteametlikest töödest (soovides samal ajal säästa raha korteri ostmiseks), on enam kui ebausutav, et isikud soetavad paralleelseks kasutamiseks enam telefoninumbreid- ja kaarte kui minimaalselt vajalik. Seega isegi kui soostuda apellandi seisukohaga, et funktsioneerivaid telefone oli kolm, mitte aga viis, ei pea kriminaalkolleegium usutavaks selgitust nende paralleelse kasutamise kohta üksnes omavaheliseks suhtlemiseks.
2. Seejuures ei soostu kriminaalkolleegium S. Lavrentjevi väidetega selle kohta, et J. Smirnova ütlusi ei saa kasutada tema süüstamisel. KrMS § 66 lg 2, millele osundab apellant, räägib sellest, et isik ei saa olla samaaegselt kahesuguses rollis – ühtlasi nii süüdistatav kui ka tunnistaja ja seda tulenevalt asjaolust, et nimetatud subjektide õiguste ning kohustuste maht kriminaalmenetluses on erinev. Kaaskohtualuse ütlusi on Riigikohtu kriminaalkolleegium aga aktsepteerinud süüstava tõendina ilma igasuguste piiranguteta. Kaaskohtualuse ütluste hindamisel ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, neid hinnatakse üldises korras võrdväärsena teiste tõenditega. Sellisel juhul tuleb kohtul täiendavalt aga selgitada, mis põhjustel loeb ta kaaskohtualuse ütlused usaldusväärsemaks kui nt kohtualuse enda süüd eitavad ütlused (RKKKo 3-1-1-94-04). See viimane osundatud nõue on aga käesolevas kriminaalasjas ütluste omavahelisel hindamisel ning kõrvutamisel teiste tuvastatud asjaoludega kriminaalkolleegiumi hinnangul täidetud. J. Smirnova on andnud ringkonnakohtu veendumuse kohaselt narkootilise aine käitlemise kohta tõeseid, sh ennast süüstavaid ütlusi, mille tõelevastavuses ei näe kriminaalkolleegium alust kahelda. Asjakohatu on ka argument, et J. Smirnova ei saa anda kaassüüdistatava vastu ütlusi, kuna on tema faktiliseks elukaaslaseks. KrMS § 71 lg 1 p 5 sätestab tõepoolest õiguse ütluste andmisest keeldumiseks isiklikel põhjustel – selle hulka kuulub ka püsiv kooselu süüdistatavaga. Seega oli J. Smirnoval õigus keelduda ütluste andmisest enda elukaaslase vastu, kuid selle õiguse mittekasutamist ei saa talle ette heita; ja kaugeltki ei väära see tema antud ütluste kasutamist enda elukaaslase vastu. J. Smirnova ütluste kahtluse alla seadmiseks oli S. Lavrentjevil lisaks enda ülekuulemise taotlemisele (mida ta kasutas) õigus esitada kohtueelses uurimises antud ütluste kohta küsimusi ka J. Smirnovale, millest apellant on aga loobunud. Seega ei saa kohtule kuigivõrd ette heita otsuse rajamist J. Smirnova L. Lavrentjevit süüstavatele ütlustele.
3. Eeltoodu alusel leiab kriminaalkolleegium, et S. Lavrentjevi ja tema kaitsja apellatsioonis esitatud taotlus mõista S. Lavrentjev õigeks narkootilise aine edasiandmise süüdistuses tuleb jätta rahuldamata. II
4. Küll soostub kriminaalkolleegium osaliselt apellatsioonides esitatud argumentidega, mis puudutavad J. Smirnova ja S. Lavrentjevi süüditunnistamist ja karistamist

§ 118p 1 järgi, s.o enda lapsele D.

L.le raske tervisekahjustuse tahtlikus tekitamises.

1. Esmalt peab kriminaalkolleegium vajalikuks selgitada kaitsjate apellatsioonides tõstatatud küsimust, kas ja kuivõrd on tuvastatud asjaolu, et D. L. oli narkootilise ainega 3-metüülfentanüül kokkupuutes just süüdistatavate korteris ja mitte mujal, aga ka seda, kumma vanema konkreetne tegevusetus oli põhjuslik saabunud tagajärjega. 8 9.1 Sarnaselt maakohtule ei näe kriminaalkolleegium põhjust kahelda süüdistuse seisukohas, et kannatanu kokkupuude narkootilise ainega toimus just süüdistatavate elukohas, mitte aga kuskil mujal. Tuvastamist leidis, et süüdistatavad tegelesid narkootilise aine 3-metüülfentanüül käitlemisega nii isiklikuks tarbeks kui ka edasiandmiseks. Seejuures nähtub sündmuskoha vaatlusprotokollist, et süüdistatavate käsutuses olnud korterist leiti erinevaid narkootilise aine jälgedega esemeid (nt lusikad, mida tarvitati narkoaine segamiseks), mis asetsesid korteris suhteliselt kaootiliselt, sh põhimõtteliselt ka lapsele kättesaadavates kohtades. Seejuures tuleb silmas pidada, et 3-metüülfentanüül on äärmiselt tugevatoimeline narkootiline aine. Fentanüüli mõjuvaks toimekoguseks loetakse 0,01 mg/kg kohta. Kui fentanüüli ja morfiini võrdluses loetakse esimest teisest ca 100 korda tugevamaks toimeaineks, siis 3-metüülfentanüüli korral on see vahekord veelgi suurem – 3-metüülfentanüüli peetakse morfiinist 7000 korda kangemaks narkootiliseks aineks. Silmas tuleb pidada, et ka süüdistatavate ütluste kohaselt oli lapsega siis, kui temaga jõuti õuest tuppa, kõik korras ning hindamisraskused said alguse alles hilisemalt. On selge, et sedavõrd kange narkootilise aine toime avaldub 10-kuusel lapsel äärmiselt kiiresti; seega on sisuliselt välistatud võimalus, et D. L. oli narkootilise ainega kokkupuutes kuskil mujal kui süüdistatavate korteris. Arvestades veel seda, et narkootilise aine käitlemine süüdistatavate elukohas on leidnud vastuvaidlematut tõendamist ning hilisemalt tuvastati lapsel sellest ainest tekkinud mürgistus (vt otsuse p 9.3), on enam kui lähedal tõdemus, et laps oli kokkupuutes narkootilise ainega just süüdistatavate elukohas. Argumente, et laps võis narkootilise ainega puutuda kokku juba õues, peab kriminaalkolleegium eluliselt ebausutavateks ning ei pea sellel küsimusel vajalikuks täiendavalt peatuda; ning tasub märkida, et enda apellatsioonides ei vastusta lapse kokkupuudet narkootilise ainega nende korteris ka süüdistatavad ise. 9.2 Tõene on väide, et konkreetselt ei ole suudetud tuvastada, millistel asjaoludel sai teoks D. L. kokkupuude narkootilise ainega – ehk milliselt esemelt ta seda enda organismi viis. Kuid õigustatult on maakohus märkinud, et sellel ei ole käesoleval juhul ka määravat tähendust; asjaolu, et see sai toimuda üksnes süüdistatavate elukohas, on aga väljaspool kahtlust. Seega ei oma argument, et D. L. DNA-d ei leitud üheltki narkoaine jälgedega esemelt, sisulist tähendust. Nagu kriminaalkolleegium märkis, on 3-metüülfentanüül äärmiselt tugevatoimeline narkootiline aine, seda eriti kannatanu äärmist noorust silmas pidades; seega oli fentanüülimürgituse saamiseks, millise olemasolu tal tuvastati (kd 1, tlk 20-22), vajalik üksnes kaduvväike kogus narkootilist ainet. Süüdistatavad tegelesid tuvastatult enda korteris narkootilise aine jaotamise ning pakendamisega, mistõttu on usutav, et selle jälgi oli korteris enamates kohtades kui pelgalt seal, kus teda jaotati (nt peegli peal) ja hilisema läbiotsimise käigus leiti. Seega on usutav, et 10-kuune ja liikumisvõimeline laps, kes esemete kättesaamisel ning nende puudutamisel pistab suhu nii esemeid kui ka nendega kokkupuutes olnud (enda) käsi, manustas narkootilist ainet just sel viisil. 9.3 Ka ei soostu kriminaalkolleegium väitega, et eluohtlik seisund, mis D. L.l tuvastati, ei ole seostatav narkootilise ainega. Ei ole põhjust kahelda eksperdiarvamuses, et D. L. uriinis sisaldus 3-metüülfentanüüli; seejuures stabiliseerus D. L. seisund koheselt pärast seda, kui talle manustati fentanüüli antidoodi (kd 1, tlk 811). Viimane asjaolu näitab ühest ning vastuvaidlematut seost narkootilise aine toime ning eluohtliku seisundi vahel. Kriminaalkolleegium möönab, et narkootilise aine selline toime võis olla võimendatud D. L. tervislikust seisundist tervikuna – tuvastatu kohaselt hospitaliseeriti kannatanu ka
2. detsembril
3. a hingamisraskustega (seejuures peab kriminaalkolleegium oluliseks aga toonitada, et selle hindamisraskuse tekkepõhjused ei ole üheselt kinnitust leidnud, erinevalt vaatluse all olevast juhtumist; seda möönis enda esinemises apellatsioonikohtus ka prokkurör). Aga isegi kui möönda, et teatavad patoloogilised iseärasused ning narkootilise aine manustamine põhjustasid 9 hingamisraskused ning eluohtliku seisundi teatavas kumulatiivses koostoimes (nt eriline vastuvõtlikkus narkootilise aine toimele), siis see ei väära kausaalõpetuse kohaselt kuigivõrd narkootilise aine manustamise ja saabunud tagajärje vahel esinevat põhjuslikkust. 9.4 J. Smirnova kaitsja leiab sedagi, et kuivõrd ei ole kindlaks tehtud, kumb vanematest oli konkreetselt hooletu ning võimaldas lapsel narkootilist ainet kätte saada ning suhu pista, ei ole võimalik süütuse presumptsiooni rikkumata isikuid süüdi mõista (käesolev põhjuslikkuse küsimus ei sõltu seejuures sellest, kas vaatluse all on tahtlik või ettevaatamatu kuritegu). Kriminaalkolleegium ei soostu sellise seisukohaga ning selgitab järgmist. Sellise etteheite tegemisel ei ole apellant arvestanud J. Smirnovale ja S. Lavrentjevile esitatud süüdistuse eripära – nimelt süüdistatakse neid mitte tegevus-, aga tegevusetusdeliktis. Tahtliku ning aktiivse käitumisega põhjustatud tagajärjedelikti korral tuleb tõepoolest välja selgitada, kas ja kelle tegu oli saabunud tagajärje suhtes põhjuslikus seoses (kaastäideviimise korral on sellest mõistagi tehtud erandeid

§ 22lg 2 ls-t 1 kui nn omistamisnormist tulenevalt).

Sellised kausaalsusprobleemid tegevusetusdelikti korral aga ei tõusetu; sellisel juhul vastutavad tagajärje põhjustamise eest kõik isikud, kes enda garandikohustust eirates jäid konkreetsel juhul tegevusetuks. Võimalik on mõistagi ka tegevusetusdelikti kaastäideviimine, kuid praktilisest aspektist lähtuvalt ning reegeljuhtumil ei ole nn ühine ja kooskõlastatud tegevusetuks jäämine obligatoorselt tuvastamist vajav asjaolu (seda vaid juhul, kui grupp moodustab süüteo kvalifitseeritud koosseisu); kahtluse korral vastutavad garandid iseseisvalt kui vahetud tegevusetusdelikti täideviijad. Seega kui lapse vanemad kui kaitsegarandid lepivad omavahel kokku jääda tegevusetuks ning sel viisil põhjustatakse lapsele mingi raske tagajärg, ei ole vaja tegelda nn vastastikuse omistamisega kaastäideviimise mõttes; kumbki vanematest on kaitsegarandina kohustatud lapse eest hoolitsema ning ära hoidma konkreetse kahjuliku tagajärje saabumise. Kaastäideviimise tuvastamine on vajalik seega üksnes olukorras, kus mitu nn tegevusetuks jäämist enda koostoimes toovad kaasa mingi konkreetse tagajärje saabumise. Käesoleval juhul see aga nii ei ole. 9.5 Täideviimisõpetuse mõttes on süüdistatavate näol käesoleval juhul tegemist seega kõrvaltäideviijatega. Viimasega on tegemist siis, kui mitu isikut loovad teatud olukorra ning põhjustavad asjaolusid, mis koos või ka eraldiseisvalt on kohased põhjustama koosseisupärast tagajärge, aga seejuures ilma, et see toimuks ühise ja kooskõlastatud tegevuse raames (tegemist on seega olukorraga, kus mitu isikut põhjustavad koosseisupärase tagajärje, olemata seejuures kaastäideviijad). 10. Seega jaatab kriminaalkolleegium põhjuslikkust süüdistatavate tegevusetuse ning saabunud tagajärje vahel (vt RKKKo 3-1-1-61-03). Nad jätsid enda elukohta jälgi tugevatoimelisest narkootilisest ainest, millega sattus kokkupuutesse ka nende 10-kuune laps, kes selle aine manustamisel sattus elukohtlikusse olukorda

§ 118p 1 mõttes.

Lapsevanemad on lapse suhtes kaitsegarantideks, kes on eraldiseisvalt kohustatud ära hoidma kahjuliku tagajärje saabumise; seega olid nendeks ka J. Smirnova ja S. Lavrentjev. Asjakohatu on küll süüdistuse viide Perekonnaseaduse §-le 60, mis räägib vanema kohustusest last ülal pidada, kuid see ei väära kuigivõrd nende käsitlemist kaitsegarantidena – kasvõi juba õiguse üldpõhimõtteid silmas pidades - D. L. suhtes. Küll soostub kriminaalkolleegium aga apellantide kriitikaga, mis on suunatud küsimusele, kas süüdistatavad põhjustasid raske tagajärje tahtlikult või mitte.

1. Maakohus on süüdistatavate käitumises kaudse tahtluse esinemist motiveerinud järgmiselt: 10 „Narkootikume tarvitades ja pakendades olid J. Smirnova ja S. Lavrentjev täiesti teadlikud sellest, millise tagajärje võib väiksemgi narkoaine kogus lapse organismi sattumisel kaasa tuua lapse tervisele, kuid nad suhtusid sellesse tagajärge ükskõikselt ja üleolevalt. Süüdistatavatel oli võimalik hoolitseda lapse eest nõutaval viisil, võimalik mitte käidelda, hoida ega tarvitada narkootilisi aineid oma kodus, kus kasvas väike laps. /…/Süüdistatavad teadsid seda, said sellest aru, kuid viisid end ise seisundisse, kus nad polnud võimelised tegutsema nõutaval viisil ehk viisil, mis tagaks oma lapse suhtes kaitsekohustuse täitmise. Ei J. Smirnoval ega S. Lavrentjevil olnud mingit alust loota raske tagajärje mittesaabumisele. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne ja toetuma konkreetsetele asjaoludele, milliseid antud juhul kohtu hinnangul ei esinenud. Oma elukogemuse tasemel kujutasid narkoainete tarvitajad J. Smirnova ja S. Lavrentjev mõlemad suurepäraselt ette põhjuslikku seost oma tegevusetuse ja saabuva tagajärje vahel“. Kriminaalkolleegium ei nõustu sellise argumentatsiooniga.
2. Kriminaalkolleegium ei jaga juba arusaama süüdistatavatel kaudse tahtluse intellektuaalse külje olemasolu kohta raske tervisekahjustuse kui tagajärje põhjustamise suhtes. Teadmine mingi narkootilise aine kui sellise kahjulikkusest ning toimetugevusest ei tähenda samaaegselt kaugeltki seda, et isikud peavad võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu ehk siis käeoleval juhul eluohtliku seisundi saabumist isikul, kes on narkootilise aine käitlemise läheduses; seda isegi juhul, kui kõrvalolijaks on laps. Sellise etteheite saaks teha ehk olukorras, kus isikud jätavad narkootilise aine teadlikult lapsele kättesaadavasse kohta, aktsepteerides samaaegselt selle toimeaine kättesaamist lapse poolt. Käesoleval juhul tuvastas aga ringkonnakohus, et kõigi eelduste kohaselt sai D. L. kokkupuude võimalikuks kaduvväikese koguse narkootilise ainega; selle teadlik jätmine lapsele kättesaadavasse kohta on seega enam kui ebausutav. Kuigi narkootilise aine jääkidega esemeid oli korteris tõepoolest mitmeid, ei olnud neid siiski sellises mahus ning ka kohtades, mis teinuks nendega võimaliku kokkupuute väikelapsel sisuliselt vältimatuks; siinkohal on kohane ka argument, et ühelgi esemel, millelt narkootilist ainet manustati, ei tuvastatud kannatanule osundavaid jälgi. Kokkuvõtlikult – kuigivõrd ei ole tõendatud, et samaaegselt narkootilise aine käitlemisega pidasid J. Smirnova ja S. Lavrentjev võimalikuks enda lapsele eluohtliku tervisekahjustuse tekitamist tahtluse intellektuaalse külje tähenduses. Kriminaalkolleegiumile jääb täielikult arusaamatuks maakohtu argument, et süüdistatavad „viisid end ise seisundisse, kus nad polnud võimelised tegutsema nõutaval viisil ehk viisil, mis tagaks oma lapse suhtes kaitsekohustuse täitmise“. Selline argument kehtiks olukorras, kus isikud, viinud end narkootilisse joobesse, näevad küll narkootilise aine kättesaamist ning ka manustamist lapse poolt, kuid ei ole enda seisundist tulenevalt võimelised (seda ka arusaamisvõime tähenduses) toimuvat takistama. Midagi sellist ei ole kriminaalmenetluses aga tuvastatud; millistel kindlaks tehtud asjaoludel põhineb maakohtu sellekohane järeldus, on kriminaalkolleegiumile selgusetu. Kriminaalkolleegium kordab, et need esemed, mille abil süüdistatavad viimati narkootilist ainet tarvitasid, on sisuliselt kindlaks tehtud (ennekõike leitud lusikas, millel segati narkootilist ainet) – need ei sisaldanud aga lapsele osundavaid jälgi. Seega on seos narkootilise aine eelneva pruukimise ning sellest tingitud teadliku tegevusetuks jäämise vahel - mis omakorda tõi kaasa narkootilise aine manustamise lapse poolt – tõendamata. Nimetatud maakohtu järeldus läheb seejuures otsesesse vastuollu prokuröri poolt ringkonnakohtu istungil väljendatud seisukohaga, kes ei heitnud süüdistatavatele ette niivõrd seda, et nad konkreetsel päeval pruukisid narkootikume ning jäid sellest tingitult tegevusetuks, vaid seda, et nad tervikuna ei teinud narkootilise aine kättesaamist lapse poolt võimatuks. Viimane seisukoht tähendaks kaudse tahtluse aktsepteerimisel aga üheselt seda, millele kriminaalkolleegium juba osundas – isikud jätsid aine järelevalveta, teades seejuures, et suure tõenäosusega saab nende laps sellega olema kokkupuutes. Esiteks ei pea kriminaalkolleegium sellise võimaliku teadmise olemasolu kuigivõrd 11 eluliselt usutavaks, teiseks ei ole see leidnud ka kuigivõrd tõendamist. Maakohus ja prokurör on selles osas esitanud vaid üldsõnalisi seisukohti, mis ei ole kuigivõrd leidnud kinnitust tuvastamist leidnud faktiliste asjaoludega – seda ei saa tõendada ainuüksi lapsevanematel lasuva garandiseisundi kaudu, nagu see on sisuliselt toimunud. Kriminaalkolleegium kordab, et sellist teadmist ei saa jaatada pelgalt sellest lähtuvalt, et isikud käitlesid enda lapse läheduses narkootikume; sisuliselt tähendaks see kestva

§ 118

p-le 1 suunatud katsestaadiumi jaatamist, kuid sellist seisukohta ei esindanud kohtuvaidlustes isegi mitte prokurör. 13. Kuigi nimetatud tõdemuse valguses ei ole enam vajalik otsida vastust kaudse tahtluse voluntatiivsele küljele, peab kriminaalkolleegium vajalikuks sellele küsimusele siiski osundada. Nimelt on maakohus ringkonnakohtu hinnangul vääriti tõlgendanud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi selgitusi kaudse tahtluse ning ettevaatamatuse piiritlemisel. Maakohtu argumentatsioon selle kohta, et süüdistatavatel ei saanud olla tõsimeelset ja konkreetsetele asjaoludele tuginevat lootust tagajärje mittesaabumisele, rajaneb ringkonnakohtu hinnangul valedel eeldustel. Riigikohtu kriminaalkolleegium on nimetatud asjaolule pööranud tähelepanu esmajoones nn aktiivsete teodeliktide kontekstis, kus juba isiku aktiivse käitumise väline ohtlikkus annab objektiivsele kõrvaltvaatajale alust arvata, et selle teo toimepanemise tagajärjel võib saabuda raske tagajärg. Konkreetselt osundab kriminaalkolleegium järgmistele lahenditele, pidades esmajoones vajalikuks viidata ka kaasuste tuvastatud tehioludele, mis on andnud Riigikohtule aluse vaagida kaudse tahtluse/ettevaatamatuse piiritlemist. 13.1 Nimetatud põhimõttele on Riigikohtu kriminaalkolleegium osundanud esmalt lahendis nr 31-1-142-05, kus olid tuvastatud järgmised tehiolud: L. H. väärkohtles enda last sedavõrd intensiivselt, et viimasel tekkisid verevalumid vasemal põsel, rangluudel ja kõhul, parema sääreluu ülemise osa murru ning raske peaaju põrutuse pehmekelmealuste verevalumitega, millega kaasnes mitmepäevane teadvusekadu, krambihood ja difuusne suuraju turse koos hapnikuvaegusega. Lapsele tekitatud peaaju põrutus oli seejuures eluohtlik. Isegi nimetatud asjaoludel märkis kriminaalkolleegium, et vastuvaidlematult ei saa rääkida kaudsest tahtlusest

118 p-de 1,2,3 mõttes: ka juhul, kui isik saab aru enda (vahetult tagajärje põhjustanud) teo ohtlikkusest, ei tähenda see iseenesest, et ta arvestas ka võimaliku raske tagajärjega ja sellega (kaudse tahtluse mõttes) ka sisimas nõustus. 13.2 Otsuses nr 3-1-1-128-06 märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et iga tervist kahjustav käitumine võib endast kujutada ohtu kõige raskema tagajärje saabumiseks ning sellest ei saa teha automaatselt järeldust toimepanijal esinenud tapmistahtluse kohta. Ühekordne noalöök rindkere piirkonda ei ole selliseks teoks, mis annaks automaatselt alust rääkida toimepanija tapmistahtlusest. Juhtudel, mil isiku käitumine on küll põhjustanud konkreetse ohu elule, kuid välise teopildi alusel ei saa teha tõsikindlaid järeldusi tapmistahtluse kohta, tuleb iseäranis hoolikalt kontrollida nn sisemise teopildi asjaolusid, täpsemalt seda, millele toimepanija tahtlus oli suunatud: „ka väliselt eluohtliku teo toimepanemise korral on seega arvestatav argument, et tegelikkuses lootis teo toimeopanija võimalikuna äratuntud tagajärge vältida“ (RKKKo 3-1-1-128-06, p 9). 13.3 Küsimus kaudse tahtluse ja ettevaatamatuse piiritlemisest on tõusetunud veel lahendis nr 3-11-13-07, kus süüdistuse kohaselt viisid isikud kannatanu, kes oli narkojoobes ning keda süüdistatavad olid eelnevalt peksnud, Ontika pankrannikule. Süüdistatavad takistasid kannatanul järsu kalda servalt eemaldumist, mis tõi lõpptulemusena kaasa kannatanu allakukkumise ning surma. Heites süüdistatavatele ette tegevusetust, on kriminaalkolleegium samaaegselt leidnud, et ka sellistel tehioludel ei saa koheselt rääkida kaudsest tahtlusest saabunud tagajärje suhtes (vt RKKK otsuse p 12). Väärib märkimist, et selle seisundi – kannatanu asetamine olukorda, kus tal puudus 12 taganemisvõimalus - lõid süüdistatavad tuvastatud tehiolude kohaselt teadlikult ja tahtlikult (käesolevas kriminaalasjas ei ole nimetatud asjaolu aga kuigivõrd tõendatud).

1. Asetamaks osundatud lahendites väljaöeldut käesoleva kriminaalasja konteksti, peaks lähtuma sisuliselt eeldusest, et süüdistatavad kas andsid teadlikult lapsele narkootikume, lootes samas, et rasket tagajärge ei saabu, või jätsid selle kohtadesse, mille osas nad kindla teadmisega külgneva tõenäosusega teadsid, et laps selle kätte saab ning edasiselt tarbib. Ei üks ega teine alternatiividest ei ole käesoleval juhul leidnud tõendamist. Ning on arusaadav, et kaduvväikese koguse narkootilise aine järelevalveta jätmine (isegi siis, kui see on toimunud teadvalt, milles kriminaalkolleegium aga kahtleb) ei ole juba olemuslikult võrreldav lapse äärmiselt intensiivse raputamise/väärkohtlemisega või noahoobiga rindkere piirkonda, mis oli osundatud Riigikohtu praktika sisuks; viimasena osundatud Riigikohtu lahendi kontekstis tuleks kahelda kaudses tahtluses ka olukorras, kus vanemad jätavad lapse avatud akna juurde, teades samal ajal, et ta on võimeline ronima aknalauale. Nimetatud asjaolude valguses on maakohtu argument, et süüdistatavad ei saanud loota tagajärje mittesaabumisele, asjakohatu ning täielikult motiveerimata. Ehk veelkord – isegi rasket tagajärge põhjustava teo ettevõtmine või isiku sellisesse olukorda teadev asetamine ei tähenda kaugeltki veel isiku poolt võimaliku tagajärje heakskiitmist ning selle saabumisega soostumist.
2. Riigikohtu kriminaalkolleegium on olnud kestvalt seisukohal, et enamasti on subjektiivse külje avamisel abipakkuvaks kriteeriumiks objektiivsed tehiolud. Lisaks sellele saab isiku teoeelneja järgne käitumine anda teavet süüteokoosseisu subjektiivse külje kohta: „kuriteo toimepanemine on ajaliselt piiritletud käitumisakt, mis on samas seotud süüdlase käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust. Süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal võib anda kaudset teavet, mis aitab tuvastada ka seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal" (RKKKo 3-1-1-16-04). Õigustatult on sellele põhimõttele viidanud ka advokaat R. Kiviloo enda apellatsioonis. Tahtluse/ettevaatamatuse piiritlemisel tuleb pöörata tähelepanu veel sellistele asjaoludele nagu võimalik emotsionaalne lähedus toimepanija ning ohvri vahel ning arusaadava motiivi olemasolu või puudumine. Kõige eeltoodu alusel tõendeid kogumis hinnates leiab kriminaalkolleegium, et J. Smirnova ja S. Lavrentjev põhjustasid kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse ettevaatamatusega hooletuse vormis.
3. Kriminaalkolleegium leiab seega erinevalt maakohtust, et D. L. kokkupuude narkootilise ainega toimus tema vanemate ettevaatamatuse, mitte aga (kuri)tahtliku käitumise tõttu. Pole põhjust kahelda süüdistatavate väites, et nende kujunenud elukorralduse juures püüti lapse eest siiski hoolitseda maksimaalsel määral. Juba p-s 12 märkis kriminaalkolleegium, et ainetu on väide, et narkootilised ained olid korteris sedavõrd vabalt kättesaadavad, et nendega kokkupuutest oleks last hoidnud vaid täielikult kontrollimatu juhuslikkus. Kuivõrd mõlemad lapse vanemad on kroonilised narkomaanid, oli narkootilise aine olemasolu korteris arusaadav; kuid asjakohane on süüdistatavate väide, et kuivõrd nende juures käis ilma igasuguse ettehoiatamiseta sotsiaaltöötaja, oldi välise korra (sh narkoaine nähtavale kohale jätmise) osas siiski ranged. Seda kinnitab ka sündmuskoha vaatlusprotokoll, mille kohaselt leiti narkootiline aine peidetuna ja mitte lapsele vabalt kättesaadavatest kohtadest. Kohane on ka argument, et seniste külaskäikude põhjal ei olnud sotsiaaltöötajal nende koduse olukorra osas etteheiteid; on ka maakohus ise viidanud lastekaitse spetsialistide arvamusele, et süüdistatavad olid koostööaltid ning laps oli alati hoolitsetud. Juba need asjaolud viitavad sellele, et lapse kokkupuude narkootikumidega sai toimuda pigem õnnetusjuhtumi kui kuritahtliku hoolimatuse tagajärjel. 13 16.1 Ka sündmuste käik peale seda, kui süüdistatavad tuvastasid lapsel hingamisraskused, kinnitab seisukohta, et nad käsitlesid juhtunut neile soovimatuna ning püüdsid hoida ära lapse jaoks kahjulikke tagajärgi. Mõlema süüdistatava ütluste kohaselt (kd 2, tlk 133 ja 136) tehti lapsele peale kiirabi kohest kutsumist kunstlikku hingamist; maakohus ei ole seda väidet kuigivõrd kummutanud ning kriminaalkolleegiumi hinnangu kohaselt ei kõla selline toimimine kokku väitega raske tervisekahjustuse kui tagajärje soovimisest ja sisemisest heakskiitmisest. Kui süüdistatavad oleks eluohtliku tervisekahjustuse võimalikku tekkimisse suhtunud „ükskõikselt ja üleolevalt“, nagu seda on leidnud maakohus, oleks nad vaevalt hakanud nägema vaeva kiirabi kohese teavitamise ning isikliku abi osutamisega. Enamgi veel – olles otsustanud lapse aitamise kasuks, ei näinud süüdistatavad kuigivõrd vaeva, et peita/viia majast ära narkootikume või nende tarvitamisele viitavaid esemeid või narkootikumide müügist saadud raha. Ka see ei haaku prokuröri versiooniga ükskõiksetest ning hoolimatutest vanematest. Ka see kinnitab kriminaalkolleegiumi hinnangul üheselt, et S. Lavrentjevi ja J. Smirnova jaoks ootamatult kujunenud olukorras mõtlesid nad esmajoones lapse, mitte aga enda heaolule. 16.2 Narkomaania on (nagu ka alkoholism) sõltuvushaigus, kuid see ei võta ära inimlikke tundeid ega võõruta isikuid automaatselt sotsiaalsetest suhetest, mis esinevad (kui erandid mõistagi välja arvata) vanema ja lapse vahel. Sellist arusaama näis aga enda argumentatsioonis kandvat riiklik süüdistaja. Ka kroonilised narkomaanid on võimelised hoolima enda lapsest ning hoolitsema tema eest parimal võimalikul viisil; olles narkomaan, ei muutu inimene selles plaanis hingeliselt ning emotsionaalselt kalestunuks, nagu seda näib arvatavat prokurör. Kriminaalkolleegium ei kahtle seetõttu süüdistatavate väidetes, et vaatamata enda probleemidele nad siiski hoolisid enda lapsest ning saabunud tagajärg oli nende jaoks nii soovimatu kui ka traagiline. Kriminaalkolleegium peab seetõttu vajalikuks – ning ka õigustatuks – märkida, et käesolevas kaasuses on rohkem sotsiaalset traagikat kui kuritahtlikku hoolimatust.
4. Eeltoodud argumentidel leiab kriminaalkolleegium, et maakohtu otsus J. Smirnova ja S. Lavrentjevi süüditunnistamises ning karistamises

§ 118

p 1 järgi tuleb tühistada ning süüdistatavate käitumine kvalifitseerida ümber

§ 119lg 1 järgi.

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul on ettevaatamatusdelikti objektiivse koosseisu asjaolud käesolevas kriminaalasjas väljaspool kahtlust (vt RKKKo 3-1-1-136-05; 3-1-1-90-06), seda ka tegevusetusdelikti spetsiifikat silmas pidades (vt RKKKo 3-1-1-90-06; 3-1-1-13-07); põhimõtteliselt ei eita seda ka apellandid. Nendel küsimustel ei pea kriminaalkolleegium seetõttu täiendavalt vajalikuks peatuda. Olles lapse suhtes võrdselt määral kaitsegarantideks ning seetõttu ka tagajärje ärahoidmiseks kohustatud, panid süüdistatavad toime

§ 119

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo; kuigi ettevaatamatusdeliktide kontekstis kehtib nn üksiktäideviija põhimõte, ei välista see käsitlemast isikuid ettevaatamatusdelikti kõrvaltäideviijatena – ning sellega on käesoleval juhul vaieldamatult tegemist. Subjektiivsest küljest tegutsesid süüdistatavad ettevaatamatusega kergemeelsuse vormis. III 19. Tühistades maakohtu otsuse S. Lavrentjevi ja J. Smirnova süüditunnistamises ja karistamises

§ 118

p 1 järgi ning kvalifitseerides nende käitumise

§ 119lg 1 järgi, mõistab kriminaalkolleegium süüdistatavatele ka uue karistuse.

20.

§ 119lg 1 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse.

Arvestades süüdistatavatel legaalse sissetuleku puudumist ning ka eelnevat korduvat kriminaalkorras karistatust, leiab kriminaalkolleegium, et välistatud on sanktsiooniliigina rahaline karistus. 14 Vabadusekaotusliku karistuse osas leiab kriminaalkolleegium, et see tuleb mõista sanktsiooni keskmises määras. Sarnaselt maakohtule arvestab kriminaalkolleegium karisust kergendavate asjaoludena puhtsüdamlikku kahetsust ning kohese abi andmist kannatanule. Kohtualused ei ole enda süüd eitanud ning nad on täiel määral aru saanud enda väärast käitumisest, mis tõi kaasa raske tervisekahjustuse tekkimise nende lapsele. Karistust raskendavaid asjaolusid ringkonnakohtu hinnangul ei esine. Kriminaalkolleegiumi veendumuse kohaselt ei saa selleks olla ka

§ 58

p-s 3 nimetatud asjaolu ehk süüteo toimepanemine teadvalt noorema kui 12-aastase isiku suhtes. Ringkonnakohtu hinnangul iseloomustab

§ 58

p-s 3 kasutatud mõiste „teadvalt“ ka süüteoliiki ehk siis kas tahtlikku või ettevaatamatut süütegu. Tahtliku süüteo korral kahjustab isik teadliku käitumisega (või ka tegevusetusega) ning suunatult just konkreetset isikut; see teeb eriliselt etteheidetavaks asjaolu, kui ründeobjektiks on alla 12-aastane isik. Ettevaatamatu süüteo korral midagi sellist aga väita ei saa. Kui võiks veel argumenteerida, et ka ettevaatamatusdelikti korral, mille isik paneb toime kergemeelsusest (st on teadlik enda tegevuse/tegevusetuse välisest ohtlikkusest tahtluse intellektuaalse külje tähenduses), on selline raskendav asjaolu rakendatav, siis hooletuse korral on selline seisukoht välistatud; sel juhul isik ka ei taju enda käitumise välist ohtlikkust, mis on aga

§ 58p-s 3 sätestatud karistust raskendava asjaolu olemuslikuks sisuks.

Et isik ei täitnud kaitsegarandina hoolsuskohustust just (enda) lapse suhtes, võib olla kaasatud küll karistuse mõistmise üldisesse argumentatsiooni, kuid seda ei saa arvestada seaduses nimetatud karistust raskendava asjaoluna. Eeltoodud argumentidel leiab kriminaalkolleegium, et S. Lavrentjevile ja J. Smirnovale tuleb mõista karistuses

§ 119lg 1 järgi vangistus pikkusega kuus kuud, s.o sanktsiooni keskmises määras.

21. S. Lavrentjevi ja tema kaitsja apellatsioonis esitatud taotluse mõista süüdistatavale

§ 184lg 2 p-de 1,2 järgi kergem karistus jätab kriminaalkolleegium rahuldamata.

S. Lavrentjev ja tema kaitsja on selle taotluse sidunud sooviga jätta süüdistusest välja narkootilise aine edasiandmine. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on nimetatud asjaolu leidnud aga vaieldamatult tõendamist, mistõttu apellatsioonides esitatud argumentatsioon enam ei kehti. Samuti leiab kriminaalkolleegium, et karistuse mõistmisel selle sätte järgi ei ole maakohus eksinud karistuse mõistmise põhimõtete vastu. Tuleb arvestada sedagi, et narkootikumide käitlemine oli süüdistatavale sisuliselt sissetulekuallikaks, tema n.ö professionaalseks tegevuseks. Kriminaalkolleegium peab seda asjaolu eriliselt taunitavaks ning ei pea seetõttu võimalikuks maakohtu poolt mõistetud karistuse revideerimist. 22. Küll leiab ringkonnakohus, et kergendada tuleb J. Smirnovale

§ 184

lg 2 p-de 1, 2 järgi mõistetud karistust, mis on talle määratud samas ulatuses kui kaassüüdistatavale –s.o pikkusega kuus aastat vangistust. Süüdistatava kaitsja märgib õigustatult, et olukorras, kus sarnastel tehioludel tuvastatakse ühel isikul karistust kergendav asjaolu ja teisel mitte, ei ole loogiline samaaegselt siiski samaväärse karistuse mõistmine. Selline tulem oleks võimalik ehk olukorras, kus on tuvastatud ühe (kaas)täideviija olulisem teopanus, temast lähtuv initsiatiiv kuriteo toimepanemiseks vms. Midagi sellist ei ole käesolevas kriminaalasjas aga kindlaks tehtud. Seetõttu tuleb arvestada süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust, mis kaassüüdistataval aga puudus, ning talle mõistetud karistust vähendada. Vastasel korral muutuks seaduses loetletud karistust kergendavate asjaolude kataloog enda olemuselt sisutühjaks. Arvestada tuleb sedagi, et just J. Smirnova andis kuriteo tehiolude selgitamise seisukohalt määrava tähtsusega tõeseid ütlusi, nagu seda õigustatult märgib ka apellant. 15 Eeltoodud argumentidel tühistab kriminaalkolleegium maakohtu otsuse J. Smirnovale

§ 184

lg 2 p-de 1, 2 järgi mõistetud karistuse osas ning mõistab talle karistuseks viis aastat vangistust.

1. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 2, § 340 lg 2 p-dest 3, 4 tühistab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
2. oktoobri
3. a otsuse osaliselt ning teeb selles osas uue otsuse. J. Smirnova apellatsioon rahuldada, teised apellatsioonid rahuldada osaliselt. Paavo Randma Ene Randmäe Jüri Paap 16