4-09-1759/8

(30)päeva jooksul tervikotsuse tutvumiseks kättesaadavuse päevast (27.02.2009.a.) arvates. Selgitused Kohtuotsus pööratakse täitmisele, kui päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav (27.02.2009.a.), on möödunud edasikaebamise tähtaeg ning menetlusalune isik ei ole rahatrahvi täies ulatuses tasunud või kui menetlusaluse isiku advokaadist esindaja ei ole otsuse peale kaebust esitanud. ASJAOLUD Kaevatava otsuse sisu Lõuna Politseiprefektuuri Valga Politseijaoskonna korrakaitseosakonna komissar Kaimar Karm’i 16.01.2009.a. otsusega väärteoasjas nr.2820,08,006565, mõisteti süüdi ja karistati Peeter Ever’it “Liiklusseaduse” §74-19 lg.1 järgi rahatrahviga 150 trahviühiku ulatuses summas 9 000 krooni ning võeti lisakaristusena LS §74-19 lg.2 alusel isikult ära mootorsõiduki juhtimise õigus neljaks kuuks. Otsuse põhjenduste kohaselt tuvastati, et P.Ever juhtis 29.12.2008.a. kella 01.10 ajal X maakonnas X linnas X tänaval endale kuuluvat sõiduautot Seat Ibiza (reg.nr.xxx xxx), olles alkoholijoobes /väärteotoimik lk.8/. Kaebuse sisu ja kaebuse esitaja taotlus Kaebuse esitaja tunnistab kaebuses enda süüd mootorsõiduki juhtimises joobes olekus. Samas leiab kaebuse esitaja, et kohtuväline menetleja ei ole karistuse määramisel arvestanud vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning temale karistuse määramine ei ole toimunud kooskõlas süüteo raskusastmega ja karistuse kohaldamise alustega. Kaebuse esitaja märgib, et ta ei pannud väärtegu toime tahtlikult, vaid teosündmus sai võimalikuks ebasoodsate asjaolude kokkulangemise tõttu. Kaebuse esitaja selgitab, et oli sõbra juures saunas, kus oli saunajärgselt tarvitanud lahjat alkoholi (paar pudelit õlut), kuid sõbra vanaemal tekkinud kojusõidusoovi tõttu oli ta sunnitud hoovi pargitud oma sõiduki ümber paigutama. Kaebuse esitaja leiab, et kuna ta ei osalenud aktiivses teeliikluses, ei pannud teosündmust toime mitte tahtlikult vaid ebasoodsate asjaolude tõttu ning ta on kogu väärteomenetluse vältel avaldanud siirast kahetsust toimunu osas, on temale lisakaristuse määramine maksimumilähedases määras üleliia range ega teeni preventiivset eesmärki. Kaebuse esitaja lisab, et juhtimisõiguse ja liiklusvahendi olemasolu on talle hädavajalik osalemiseks õppetöös Eesti Maaülikoolis. Kaebuse esitaja märgib, et õppehäiretega võib kaasneda tema eksmatrikuleerimine, mis aga mõjuks rängalt tema edasisele elutegevusele ning võimekusele asuda kvalifitseeritud ja haritud tööjõuna tööturule ning asuda maksumaksjana toetama riigieelarvet praeguses raskes majanduskliimas. Seega leiab kaebuse esitaja, et temale lisakaristuse määramine on ebaõiglane. Kaebuse esitaja palub tühistada kohtuvälise menetleja otsus temale määratud lisakaristuse (juhtimisõiguse äravõtmise) osas /tl.1-5/. Kohtuvälise menetleja seisukoht kaebuse osas Kohtuvälise menetleja ametiisik on seisukohal, et otsuse tegemisel hinnati kõiki tõendeid ja tuvastatud asjaolusid õigesti, mistõttu otsus on põhjendatud ja seaduslik. Kohtuväline menetleja märgib, et kontrolli teostanud politseiametnikud järgisid nõuetekohaselt kõiki menetlusnorme nii menetlusaluse isiku teo kvalifitseerimisel, tema süü tuvastamisel kui ka isiku joobeseisundi kindlaksmääramisel. Seega leiab kohtuväline menetleja, et kaebuse esitaja süü inkrimineeritava väärteo toimepanemises on veenvalt tõendatud ja isiku käitumisele on antud õige juriidiline kvalifikatsioon. Samuti kinnitab kohtuväline menetleja, et karistuse määramisel arvestati isiku poolt väärteo toimepanemise tehiolusid, isiku sissetuleku suurust ja –sotsiaalset seisundit ning isiku vastutust kergendavaid kõiki asjaolusid, määrates põhikaristusena trahvi suuruseks inkrimineeritava väärteo eest seadusega ettenähtud karistusmäärast vaid 1/2 ning lisakaristusena võeti isikult juhtimisõigus ära lubatava sanktsiooni piires vaid 1/6 ajalises osas. Vastuväitena kaebuse esitaja poolt avaldatule märgib kohtuväline menetleja, et kaebuse esitaja tekitas hoovist tänavale välja tagurdades koheselt liiklusohtliku olukorra ning jätkates tänaval liikumist äratas kaasliiklejate tähelepanu oma ebakohase sõidumaneeriga, mistõttu ei saa rääkida kaebuse esitaja teeliikluses mitteosalemisest ja ohutu liiklemise välistatusest. Esindaja lisab, et just kaasliiklejate tegevusega, kes võtsid ära kaebuse esitaja poolt juhitud mootorsõiduki süütelukust võtmed ja kutsusid välja politsei, suudeti ära hoida suurem kahju, mistõttu ei ole põhjendatud kaebuse esitaja seisukoht mittetahtliku õiguserikkumise ja liiklusohtu ennetava tegevuse osas. Kohtuväline menetleja täiendab, et indikaatorvahendiga mõõdeti kaebuse esitaja joobenäitajaks 1,10 mg/l s.o. üle kahe promilli, milline joobeastme suurus muudab ebausutavaks kaebuse esitaja väited alkoholi tarvitamise aja ja –mahu ning enesekontrollivõime olemasolu kohta. Kohtuväline menetleja täpsustab, et kontrollimomendil tuvastati kaebuse esitajal tugev alkoholi lõhn väljahingatavas õhus ning mõningad koordinatsiooni- ja funktsioonihäired; kontrollimomendil tunnistas kaebuse esitaja lisaks lahjale alkoholile (õlu) ka kange alkohol (rumm) tarvitatust. Kohtuväline menetleja leiab, et taoliste nähtudega isiku poolt sõiduki juhtimisele asumine on lubamatu, sest selliselt seatakse ohtu nii iseenda kui ka kaasliiklejate elu ja tervis. Eeltoodud põhjustel leiab kohtuväline menetleja, et otsuse langetamisel on arvestatud isiku vastutust kergendavaid kõiki asjaolusid ning isikule määratud karistus vastab toime pandud süüteo raskusele. Kohtuväline menetleja palub jätta otsus muutmata ja P.Ever’i kaebus rahuldamata /tl.8/. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ning lahendi põhjendused Kohus, tutvunud väärteoasja materjalidega ning hinnanud asjas kogutud tõendeid ja tuvastatud asjaolusid kogumis, leiab, et kohtuvälise menetleja otsus tuleb jätta muutmata ning P.Ever’i kaebus rahuldamata. Kuigi kaebuse esitaja on kaebuses vaidlustanud üksnes temale määratud lisakaristuse, esitab kohus „Väärteomenetluse seadustik“ (VtMS) (RT 50/02-313) §133, viitega §123 sätestatust tulenevalt otsuse põhjendused vormis, mis võimaldavad kontrollida kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis (LS §74-19 lg.1) „Liikluseeskirja“ (LE) (RT 15/01-66) §76 p.1 sätestab, et juht ei tohi olla joobeseisundis. „Liiklusseaduse“ (LS) (RT 92/02-531) §20 lg.3 sätestab, et joobeseisund on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. Kohus leiab, et menetluses tuvastatuga on veenvalt tõendatud fakt, et menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit joobes olekus ning sel ajal olid häiritud või muutunud tema kehalised või psüühilised funktsioonid ja reaktsioonid. Asja materjalidega on tõendatud, et indikaatorvahendiga LION 500 nr.1325A391 on kontrollimomendil tuvastatud menetlusalusel isikul väljahingatavas õhus alkoholijoove määras 1,10 mg/l (s.o. üle kahe promilli) ning mõningad koordinatsiooni- ja funktsioonihäired /väärteotoimik lk.2/. Eeltoodud tõend on koostatud kooskõlas Vabariigi Valitsuse 02.04.2001.a. määrusega kehtestatud „Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise kord“ (RT 35/01-196) (edaspidi „Kord“) sätestatuga, mistõttu kohtul puudub alus kahelda sellest tõendist nähtuvate faktiliste asjaolude õigsuses ja tegelikule reaalsusele vastavuses. Alkoholi tarvitamist ja joobe olemasolu on kinnitanud ka menetlusalune isik ise nii väärteoasja kohtueelsel menetlemisel /väärteotoimik lk.3,6,9-12/ kui ka kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuses /tl.1-3/. Siinkohal loeb kohus asjakohatuiks P.Ever’i ja tema esindaja viiteid kaebuse esitaja enesekontrollivõimele ja –seisundihinnangule enne sõiduki juhtima asumist ning teosündmuse tekkeasjaoludest tulenevale otsese tahtluse puudumisele. Kohus peab vajalikuks selgitada, et „Karistusseadustik“ (KarS) (RT 61/01-364) §36 sätestatu kohaselt ei välista tahtlikult või ettevaatamatusest põhjustatud joobeseisund isiku süüd. Kohus lisab, et primaarset tähtsust ei oma mitte joobe tekkepõhjus ja/või sõidukijuhi hinnang oma seisundile ja/või enesekontrollivõimele, vaid joobe olemasolu; joovet põhjustavat ainet tarvitades võib ja peab isik ette nägema selle tagajärjel tervisliku seisundi muutust ning ka –vastutust. Eeltoodud tõendeid kogumis hinnates asub kohus veendunult seisukohale, et P.Ever juhtis 29.12.2008.a. kella 01.10 ajal X maakonnas X linnas X tänaval endale kuuluvat sõiduautot Seat Ibiza (reg.nr.xxx xxx) joobeseisundis. Karistus LS §74-19 lg.1 sätestab, et mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis, karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga; sama paragrahvi teine lõige annab menetlejale õiguse eelnimetatud süüteo eest määrata lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni. Kohus leiab, et antud juhul vastab kohtuvälise menetleja poolt määratud põhi- ja lisakaristus süüteo toimepanemise tehioludele ja -raskusele. Kohus ei loe põhjendatuks kaebuse esitaja esindaja seisukohta selles, et kohtuväline menetleja pole P.Ever’ile karistuse määramisel arvestanud isiku vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Esmalt märgib kohus, et karistusregistri andmete põhjal on P.Ever’it 20.09.2007.a. karistatud LS §74-35 lg.1 alusel suulise hoiatusega /väärteotoimik lk.7/. Kohus leiab, et isiku käitumisharjumus toimida korduvalt õigusvastasel viisil viitab isiku passiivsele suhtumisele õiguskorda ja – kohustustele, loob süvendatud eeldused isiku poolt uute õiguserikkumiste toimepanemise võimalikkuse osas ning kinnitab isiku suhtes senini kohaldatud karistusliigi- ja mahu preventiivse eesmärgipärasuse mittesaavutatust. Kohtu sellekohase järeldusotsustuse õigsust ei veena ümber ka kaebuse esitaja poolt avaldatud kahetsus toimepandu suhtes. Kohus märgib, et isik, kes on suuteline adekvaatselt hindama oma tegu ja selle võimalikke tagajärgi, peaks objektiivsena olema suuteline taluma ka õiglast vastutust-karistust; vastasel juhul võib tekkida kahtlus kahetsusavalduse siiruses. Kohtu hinnangul pärsib kaebuse esitaja kahetsusavalduse siirust ka mitmed vastuolud kaebuse esitaja avaldatu ja tegeliku reaalsuse vahel (nt. kaebuse esitaja väitel oli ta tarvitanud vaid paar pudelit õlut, kuid menetluses tuvastatu kohaselt oli ta lisaks sellele tarbinud ka kanget alkoholi ja omas kontrollimomendil enam kui kahepromillist joovet; kaebuse esitaja väitel ei osalenud ta teeliikluses, kuid asja menetluses tuvastatu kohaselt põhjustas kaebuse esitaja tänaval sõites liiklusohtliku olukorra; kaebuse esitaja väitel peatasid politseitöötajad tema sõiduki seniteadmata põhjustel, kuid asja menetluses tuvastatu kohaselt välistasid kaebuse esitajal sõiduki juhtimise jätkamise isikud, kelle kaebuse esitaja oli asetanud liiklusohtlikku olukorda jne.). Eeltoodud põhjustel esineb kohtul põhjendatud kahtlus kaebuse esitaja kahetsusavalduse siiruses, millist asjaolu arvestab kohus isiku vastutust kergendava asjaolu hindamisel ja seeläbi karistusmahu määratlemisel. Arvestades kaebuse esitaja vanust (üle 20 eluaasta) ning temal juhtimisõiguse olemasolu kestvust (4 aastat), loeb kohus ebaveenvaiks kaebuse esitaja väited võime kohta objektiivselt hinnata enda seisundit, käitumisajendit ja oma teo võimalikke tagajärgi; ning -sellest tulenevat esindaja järeldust kaebuse esitaja poolt süüteo toimepanemises ettevaatamatuse tõttu ja seeläbi karistusmahu vähendamise aluse olemasolule. Kohus märgib, et isegi kui pidada usutavaks kaebuse esitaja väidet oma sõiduki ümberpaigutamisest kolmanda isikul (sõbra vanaema) hoovist väljasõidu vajaduse tõttu, ei ole millegagi õigustatud sõiduki juhtimaasumine teadvalt joobes olekus kaebuse esitaja poolt. Nimelt võib eeldada kolmandal isikul teeliikluses nõuetekohaseks osalemiseks (kaineks jne.) oleva isiku olemasolu, kes võinuks ja pidanuks sooritama kaebuse esitaja sõidukiga vajalikud manöövrid iseseisvalt. Siit johtuvalt loeb kohus ennastõigustavaiks ja põhjendamatuteks kaebuse esitaja viiteid sõiduki juhtimist tinginud erandlike asjaolule olemasolu kohta vastutust kergendava asjaoluna. Täiesti lubamatu on aga kaebuse esitaja käitumine ja toimingud teeliikluses osalemisel. Tunnistaja E V ütlustest nähtuvana tagurdas kaebuse esitaja poolt juhitud sõiduk ette X tänaval liikunud nende sõidukile, jätkates ebakindlat ja kahtlaselt liikumist piki X tänavat ning sooritades ootamatu peatumismanöövri; tunnistaja kinnitusel takistasid just nemad kaebuse esitajal sõiduki juhtimise jätkamist, võttes kaebuse esitajalt ära sõiduki võtmed ja kutsudes välja politsei /väärteotoimik lk.4/. Kohus on seisukohal, et nimetatud tunnistaja ütlustega on ümber lükatud kaebuse esitaja väited süüteo mittetahtliku ja ohtuvältiva toimepanemise kohta, vaid pigem viitab kaebuse esitaja taoline käitumine tema äärmisele ükskõiksusele kaasliiklejate turvalisuse suhtes ning on seeläbi käsitletav hoopis raskendava asjaoluna KarS §58 p.7 tähenduses. Samuti ei loe kohus põhjendatuks kaebuse esitaja viiteid sõiduki kasutamise vajadusele isiku vastutust kergendava asjaoluna (KarS §57). Kohus peab esmalt vajalikuks märkida, et KarS §56 mõtte ja regulatsioonieesmärgi kohaselt peab isikule määratav karistus mõjutama süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest (teenima preventiivset eesmärki) ja –kaitsma õiguskorra huvisid. Siit johtuvalt ei ole menetlusaluse isiku poolt mõjutatavad tegurid ja/või subjektiivsed vajadused käsitletavad vastutust kergendava asjaoluna. Kohus leiab, et tänapäevased infotehnoloogilised lahendused, transpordiühenduse aktiivsus jms. võimaldavad kohaselt osaleda õppetöös ilma selleks isiklikku sõidukit ja/või juhtimisõigust omamata. Siit johtuvalt on kohus seisukohal, et elukorralduslikud transpordiküsimused on lahendatavad enesealgatusvõime korras ega mõjuta antud juhul määratud karistuse mahtu (vt. ka ülaltoodud motiveering mõjutatavate tegurite kohta); samuti võis ja pidi kaebuse esitaja arvestama karistamisega kaasnevate negatiivsete tagajärgedega elukorralduses. Täiesti küüniliseks peab kohus aga kaebuse esitaja viiteid kohaldatava karistuse korral kaebuse esitajale kaasneva tagajärje võimatus asuda kvalifitseeritud ja haritud tööjõuna tööturule ning asuda maksumaksjana toetama riigieelarvet praeguses raskes majanduskliimas - kohta. Kohus on seisukohal, et isiku subjektiivsed huvid ei saa mingilgi juhul prevaleerida karistuse, kui ühiskonna poolt isiku teole antava hinnangu, ees. Ülaltoodud põhjendustest tulenevalt asub kohus seisukohale, et on põhjendatud kohtuvälise menetleja otsustus määrata isikule põhikaristusena trahvi suuruseks inkrimineeritava väärteo eest seadusega ettenähtud karistusmäärast 1/2 ning lisakaristusena võtta isikult juhtimisõigus ära lubatava sanktsiooni piires 1/6 ajalises osas. Siit johtuvalt leiab kohus, et kohtuväline menetleja on nii põhi- kui ka lisakaristuse määramisel arvestanud isiku vastutust kergendavaid ja raskendavaid kõiki asjaolusid ning isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas süüteo raskusastmega ja karistuse kohaldamise alustega. Ülaltoodu põhjal leiab kohus, et kohtuvälise menetleja poolt on otsuse tegemisel hinnatud kõiki tõendeid ja tuvastatud asjaolusid õigesti – isik on süüdi inkrimineeritava väärteo toimepanemises; väärteoasja menetlemisel on kohaselt järgitud kõiki menetlusnorme ning isiku käitumisele on antud õige juriidiline kvalifikatsioon; isikule määratud karistuse liik ja maht on kooskõlas süüteo toimepanemise tehiolude ja –raskusastmega ning arvestatuna isiku vastutust kergendavaid ja raskendavaid kõiki asjaolusid, mistõttu tuleb jätta P.Ever’i kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. A.Kaldma kohtunik 27.02.2008.a.