4-08-253\13

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel 4-08-253 12.detsembril 2008.a. Tallinnas Tartu mnt kohtumaja Harju Maakohtu kohtunik Karin Olentšenko sekretäri Erica Kaldre juuresolekul, kaebuse esitaja Jaan Tamvelius ja tema kaitsja Maano Saareväli ning kohtuvälise menetleja esindaja Jaak Paju osavõtul arutas avalikul kohtuistungil Jaan Tamveliuse kaebust Põhja PP liiklusjärelevalve osakonna juhtivspetsialist VVane 19.12.2007.a. otsusele väärteoasjas nr 2373,07,009645. Nimetatud otsusega karistati Jaan Tamvelius’t LS § 7416 järgi rahatrahviga 20 trahviühikut, so 1200.-krooni. Rikkumine seisnes selles, et 27.11.2007.a. kell 18.30 Harjumaal Keilas Keskväljak 11 juures Jaan Tamvelius juhtides mootorsõidukit ei andnud teed reguleerimata ülekäigurajal sõiduteed ületavale jalakäijale, rikkudes sellega LE § 46 nõudeid ning pannes sellega toime Liiklusseaduse § 7416 järgi kvalifitseeritava väärteo. Kaebuse esitaja kaebuses taotles otsuse tühistamist, et õiglane lahendus leida, võrreldes tema ütlusi tunnistaja ütlustega. Kohtuistungil seletas kaebuse esitaja, et 21.11.2007.a. autot juhtides Keilas Keskväljaku ringil, hakkas ringilt ära keerama Ülesõidu teele. Ta nägi, et jalakäijate raja ees seisid kolm inimest, laps jooksis sõiduteele välja, kuid täiskasvanud inimene kutsus ta tagasi ja kolm jalakäijat jäid seisma. Ta sai aru, et jalakäijad ei soovi teed ületada. Kuna tema taga sõitis veel üks sõiduk, ta pidi ringtee vabastama ja ta sõitis jalakäijate ülekäiguirajalt üle, samal ajal hakkasid kõnniteel seisnud inimesed kätega vehkima, mille peale ta pidas auto kinni pärast ülekäigurada, teda sõimati. Kaitsja kohtuistungil taotles otsuse tühistamist, sest tunnistaja ja menetlusalune isik on sisuliselt konflikti vastaspooled, mistõttu nende ütlused on võrdsed ja kõik kahtlused tuleb tõlgendada menetlusaluse isiku kasuks. Kohtuväline menetleja esindaja arvamusel otsus on õige ja tühistamisele ei kuulu. Kohus, tutvunud asja materjalidega ning ära kuulanud kaebuse esitaja, tema kaitja, tunnistaja GM ja kohtuvälise menetleja esindaja leiab, et kaebus rahuldamisele ei kuulu. Väärteomenetluse seadustiku § 123 kohaselt kontrollib kohus kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Väärteoasja arutamisel ja otsuse tegemisel on otsuse teinud ametiisik välja selgitanud kõik asjaolud, mida oli võimalik asjas kogutud materjalidega välja selgitada, menetlusõigust otsuse tegemisel rikutud ei ole: menetlusalusele isikule õigusi selgitati, menetlusaluse isikuna oli ta üle kuulatud. Kohtul puudub alus kahelda tunnistaja ütlustes. Tunnistaja GM seletas, et 21.11.2007.a. koos abikaasa ja lapsega liikus Keila Linnavalitsuse poolt kiriku poole, soovides ületada Ülesõidu tänavat jalakäijate ülekäiguurajal. Kui ta koos lapsega, keda hoidis käest kinni, 2 sõiduteele astus, oli Tamveliuse poolt juhitud sõiduauto ringteel ja sõitis aeglaselt. Hetkeks enne sõidutee ületamist jäi ta seisma. Kui nad olid juba sõiduteel, sõitis sõiduato neist mööda, andmata jalakäijatele teed. Kui sõiduauto oli ülekäigurada ületanud, ta vehkis sõiduautole käega, sõiduauto jäi seisma ja nad sõnelesid omavahel. Hiljuti oli tema sõber jäänud jalakäijate ülekäigurajal auto alla ja ta otsustas juhtunu pärast politseisse pöörduda. Kinnitas varem – 22.11.2007.a. antud ütlusi, et “oli veendunud selles, et autot ei tule ja astus juba ülekäigurajale, kui auto, mis eelnevalt meid ülekäigurajal nägi, järsku uuesti sõitma hakkas, kuigi me olime juba tee ületamist alustanud… autojuht ütles, et nägi jalakäijaid, kuid kuna temal olevat nii suur kiirus olnud, siis pidas ta paremaks edasi sõita, et vältida olukorda, et auto oleks talle ringi pealt küljelt sisse sõitnud. See auto sõitis ka ringi peal teisele autojuhile ette, kes pidi tema pärast äkki pidurdama”. Kuivõrd sündmusest on möödunud aasta, siis arusaadav on, et tunnistaja GM mäletas sündmust üldjoontes. Tunnistaja ülekuulamise käigus on võimalikud ebatäpsused kõrvaldatud ning tunnistaja ütlustest nähtub üheselt, et jalakäijate ülekäiguraja ees Tamvelius ei peatunud. Asjaolu, et Tamvelius peatus pärast seda, kui oli jalakäijate ülekäigurada ületanud, kinnitab vaid seda, et Tamvelius ise ka sai oma väärast käitumisest aru. LE § 46 kohaselt lähenedes reguleeritama ülekäigurajale, peab juht vähendama kiirust või peatuma, et anda teed ülekäigurajal teed ületavale või ülekäigurajal teeületamisvõimalust ootavale jalakäijale. Kooskõlas Riigikohtu lahendiga nr.3-1-1-63-03 ja nr.3-1-1-104-00 liikluse ohutuse tagamise seisukohalt mootorsõiduki juhil on jalakäijate ülekäiguraja läheduses vaid kaks alternatiivi - kas vähendada kiirust või peatuda. Kiiruse vähendamise kohustus on täidetud, kui juhil on vähendatud sõidukiirusel reaalne võimalus sõiduk enne ülekäigurada ohutult peatada ning ootamatult käitunud jalakäijatele otsasõitu vältida. Sellise - sõidukijuhi nn ülekäiguraja eelse hoolsuskohustuse sisusse kuulub ka LE §-s 47 sätestatud kohustus. Kohus asub seisukohale, et nii menetlusaluse isiku kui tunnistaja GMütlustega on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik ületas jalakäijate ülekäiguraja, laskmata läbi seda ületada soovinud jalakäijad. Kaebuse esitaja poolt esitatud skeemilt nähtub, et peatudes vahetult jalakäijate ülekäiguraja ees, ei takista seisma jäänud sõiduauto ringristmikul liikumist. Peale selle LE § 47 sätestab, et kui reguleerimata ülekäiguraja ees on pärisuunavööndis seisma jäämas või seisma jäänud sõiduk, ei tohi juht sellest sõidukist mööduda vahetult enne ülekäigurada ega ülekäigurajal, jäämata seisma ülekäiguraja ees. Seetõttu leiab kohus, et jalakäijate läbi laskmata jätmist ei saa põhjendada asjaoluga, et see häirib taga sõitvat sõidukit. Isegi juhul, kui kaebuse esitaja oleks jalakäijate läbilaskmiseks takistanud ringristmikul liikuvat sõidukit, oleks tagaliikuv sõiduk LE § 47 kohaselt pidanud peatuma. Võiks nõustuda kaitsja seisukohaga, et sisuliselt G.M ja Tamveliuse näol on tegemist konflikti pooltega, kelle ütlustes esineb vastuolusid, kuid tunnistaja ja menetlusaluse isiku ütlustes esinevad vastuolud ei ole sellise iseloomuga, mis lükkaksid täielikult umber nn “vastaspoole” ütlused. Menetlusalune isik väidab, et laps juba jooksis teele ja suundus kõnniteele tagasi, millest ta sai aru, et ei ole soovi teed ületada. Tunnistaja aga väidab, et nad olid koos lapsega juba teed ületamas. Kirjeldatud tegevus toimus sekundite jooksul ja erinevate inimeste arvamus toimunust võibki erineda, sest autojuhi 3 tähelepanu auto juhtimisel on suunatud mitmele erinevale asjaolule, vanema tähelepanu on aga rohkem suunatud lapse käitumisele. Tunnistaja ütlustes ei ole alust kahelda ning tunnistaja ja menetlusaluse isiku ütlused haakuvad põhiosas: jalakäijad ootasid teeületamise võimalust ja menetlusaluse isiku poolt juhitud sõiduauto ei peatanud ülekäiguraja ees. Sõiduauto on suurema ohu allikas, sõiduki juhil on kohustus anda teed jalakäijale ja selle kohustuse jättis Tamvelius täitmata. Tamveliuse rikkumine oli õigesti kvalifitseeritud ja vajas karistuse määramist. Kohus asub seisukohale, et kaebuses toodud väited ei anna alust otsuse muutmiseks ka karistuse osas. Kaebuse esitaja ei ole välja toonud asjaolusid, mis vähendaksid tema süü astet. Karistamise aluseks on KarS § 56 kohaselt isiku süü. Seejuures tuleb arvestada karistust raskendavaid ja kergendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kahetsust ei avaldanud kaebuse esitaja ka kohtuistungil, seega kohus ei tuvastanud ka kergendavaid asjaolusid. Trahv on määratud alla sanktsiooni keskmäära suuruse. Karistuse määramisel on otsuse teinud ametiisik arvestanud kõiki asjaolusid ja põhjendatult, arvestades süü astet ja väärteo toimepanemise asjaolusid ning kohtul puudub alus otsuse muutmiseks karistuse suuruse osas. Arvestades eeltoodut ja juhindudes VTMS § 111, 132 p.1 ja § 135, 155, 156 o t s u s t a s: Jätta Jaan Tamveliuse kaebus rahuldamata ja Põhja PP liiklusjärelevalve osakonna juhtivspetsialist VVane 19.12.2007.a. otsus väärteoasjas nr 2373,07,009645 - muutmata. Kohtuotsusele on õigus kassatsioonikorras edasi kaevata Riigikohtule kohtumenetluse pooltel advokaadist esindaja vahendusel, teatades kassatsiooniõiguse kasutamisest kirjalikult Harju Maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse Harju Maakohtule 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kohtuotsuse lõpposa kuulutati 12.12.2008.a. ja otsus tervikuna koostatakse 15 päeva jooksul pärast kassatsiooniteate esitamist. Kohtunik: