1-08-7470/9

(04750000004)/tl 3-9/. 2) Maret Lõhmuse poolt kriminaalasjas nr 04750000004 tunnistajana ülekuulamisel antud ütlused /tl 27-29/, 3) AS Lihula Maaparandus ja OÜ Serviti poolt esitatud arvete koopiad /tl 19-24/, 4) Pärnu Maakohtu kohtuistungi protokolli koopia kriminaalasjas nr 1-05-311 /tl 30-44/, 5) Allkirjaleht teadvalt vale ütluse andmise eest hoiatamise kohta /tl 74/, 6) Maret Lõhmuse kahtlustatavana ülekuulamisel antud ütlused /tl 47-49/, 7) SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla teatis /tl 52/, Märge kriminaalhooldaja määramisest: ei ole määratud. Eeltoodu alusel süüdistatakse Maret Lõhmust selles, et ta andis 14.03.2006.a Haapsalu linnas Sadama tänav 21 asuvas Pärnu Maakohtu Haapsalu kohtumajas kriminaalasjas nr 1-05-311

(04750000004)E. P. süüdistuses KarS § 289 ja KarS § 344 lg 1 järgi, tunnistajana teadvalt vale ütluse eesmärgiga raskendada objektiivse tõe tuvastamist kriminaalasjas süüdistatava E. P. poolt toimepandud kuriteofaktides, moonutades kriminaalasjas tõendamisel tähtsaid asjaolusid AS Lihula Maaparandus, OÜ Serviti ja Kullamaa Vallavalitsuse vahel majandustehingute toimumise kohta seoses Kullamaa Vallavalitsusele kirstude ostmisega, avaldades kohtuistungil tegelikkusele mittevastavaid andmeid kui kinnitas, et kui ta esitas 2003.a lõpus vallavanem E. P.le allakirjutamiseks Lihula kauplus-kirstude töökojast saadud nelja kirstu arve, siis vallavanem sellele arvele alla ei kirjutanud, käskides tal otsida teine müüja (ettevõtte, kes tegeleb puiduga) ja lahendada see asi kui Lõhmuse enda probleem, misjärel Maret Lõhmus ise omal initsiatiivil, ilma et E. P. oleks seda talle soovitanud, pöördus lahenduse otsimiseks oma valla puidufirmas töötava T. R. poole, kes mõistis tema muret ja oli vastutulelik ning nõustus OÜ Serviti kaudu arveid Kullamaa Vallavalitsusele esitama ja olema vahendajaks Kullamaa Vallavalitsuse ja AS Lihula Maaparandus vahel, seejuures kohtus ei rääkinud tunnistaja sellest, et E. P. oleks rääkinud talle vahendaja otsimisest. Tunnistaja ütlused on vastuolus ka tema poolt kriminaalasja kohtueelse menetluse käigus Lääne Politseiprefektuuri Haapsalu politseijaoskonnas tunnistajana ülekuulamisel 12.01.2005.a antud ütlustega, milles on avaldanud, et 2003.a lõpus, kui tema esitas Kullamaa Vallavalitsuse sotsiaalnõunikuna Kullamaa vallavanem E. P.le allakirjutamiseks AS Lihula Maaparandus arve 4 kirstu müümise kohta Kullamaa Vallavalitsusele, siis P. keeldus arve allkirjastamisest, soovitades tal otsida kirstude ostmiseks vahendaja, kelleks soovitas puiduga tegelevat T. R., põhjendades seejuures, et kirste saab osta ainult läbi vahendaja, misjärel Maret Lõhmus rääkis sellel teemal T. R.ga OÜst Serviti, kes oli asjaga kursis ning nõustus olema vahendajaks Kullamaa valla ja AS Lihula Maaparandus vahel ning kes koostas vahendustasu eest kahel korral vastavalt Lõhmuse poolt organiseeritud kaupade liikumisele oma äriühingu OÜ Serviti nimelt arved kirstude müümise kohta Kullamaa Vallavalitsusele, kuigi tegelikult müüs kirste Kullamaa Vallavalitsusele endiselt edasi AS Lihula Maaparandus. Samuti on Maret Lõhmuse kohtus antud ütlused vastuolus Pärnu Maakohtu istungi protokollis sisalduvate tunnistajate T. R. ja M. M. ütlustega ning Pärnu Maakohtu 23.05.2007.a määrusega kriminaalasjas nr 1-05-311

(04750000004), millega kohus lõpetas kriminaalmenetluse KrMS § 202 alusel E. P. süüdistuses KarS § 289 ja KarS § 344 lg 1 järgi, nõustudes prokuröri kriminaalmenetluse lõpetamise taotluses toodud seisukohtadega ning leides, et menetlus kuulub lõpetamisele vastavalt prokuröri taotluses toodud asjaoludele. Seega leidis Pärnu Maakohus 23.05.2007.a määrusega, et E. P. tegi OÜ Serviti tegevjuhile T. R.le ettepaneku esitada Kullamaa vallavalitsusele arved, nagu oleks OÜ Serviti teostanud tehinguid Kullamaa vallavalitsusega, kuid tegelikult kirstude ostmisi OÜ-st Serviti Kullamaa vallavalitsus ei teostanud, millise tegevusega E. P. korraldas puusärkide varjatud ostmisi Kullamaa vallavalitsusele aktsiaseltsilt Lihula Maaparandus. Sellise tegevusega pani Maret Lõhmus toime tunnistaja poolt kriminaalmenetluses teadvalt vale ütluse andmise, millega kaasnes tõendite kunstlik loomine ehk KarS § 320 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Maret Lõhmus end temale inkrimineeritud kuriteos süüdi ei tunnista. Tema arvates võivad küll 2005.a eeluurimisel ja

1. märtsi 2006.a kohtuistungil antud ütlused olla veidi teistsugused, kuid tema neis vastuolu ei näe ning midagi teadvalt valesti rääkinud ei ole. Ammugi ei ole ta loonud kellegi kasuks või kahjuks kunstlikult tõendeid. Tal oli 2005.a mitu peaoperatsiooni ning tema tervis ei olnud päris korras, kuigi oli lasknud end tööle kirjutada ja ka uurija juures just kokku ei kukkunud. Uurija M. M. ema oli tema sõbranna ning seetõttu suutis ta uurijaga sundimatult vestelda. Tal oli aga palav ning ta oli siiski närvis ja seetõttu oma antud ütlusi põhjalikult läbi ei lugenud, kuna usaldas ka uurijat täielikult. Pealegi ei saa ta aru, et oleks midagi valesti rääkinud. Kui ta on eeluurimisel rääkinud vahendamisest ja kohtus ostust-müügist, siis ei oska ta neid termineid küll eristada. Ta on tõesti omal initsiatiivil soovitanud vallavanemale kirstude tellimist OÜ-st Serviti, sest ta oli hädas varem Lihulast tellitud nelja kirstuga, mille eest vald maksta ei soovinud ja millest kaks olid juba kadunukestega mulla all, mistõttu oleksid need hakanud Maret Lõhmuse enda rahakoti pihta käima. Kellegi teise saatust ta oma ütlustega mõjutada ei tahtnud ja mingeid tõendeid oma ütlustega kellegi kasuks või kahjuks ta ei loonud. Maret Lõhmuse kaitsja arvates, ei saa antud süüasjas tõendina kasutada süüaluse poolt eeluurimisel antud ütlusi, sest nende abil sai kontrollida ainult tema poolt E. P. süüdistusasjas antud ütluste usaldusväärsust. Kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud tunnistaja kohtueelsel ülekuulamisel antud ütlused, ei saa tema arvates olla tõendiks teises kriminaalasjas. Kaitsja arvates ei saa teises kriminaalasjas kohtueelses menetluses toimunud tunnistajate ülekuulamise protokolle ning nendes sisalduvaid tunnistajate ütlusi kasutada tõenditena teises kriminaalasjas ning neil ei ole iseseisvat tõenduslikku tähendust. Tunnistaja, endise uurija M. M., antud ütluste kohaselt viis ta oma ema sõbranna ülekuulamise läbi sundimatus õhkkonnas ning Maret Lõhmus sai kõik ilusti ära rääkida. Mingeid erilisi küsimusi ta temale ei esitanud, vähemalt küsimusi ta ei protokollinud. Kullamaa vallavanem E. P. oli Maret Lõhmuse tööandja ja ta pidi tema vastu tunnistama, nii et olukord ei olnud muidugi kiita, aga tõe rääkimiseta ei saa ju korralikult edasi elada. Mingit survet ta Maret Lõhmusele ei avaldanud ja et viimane oleks end halvasti tundnud, ta ei märganud. Ta esitas ülekuulamise protokolli Maret Lõhmusele läbilugemiseks ja allakirjutamiseks ning Maret Lõhmus kirjutas sellele ka alla. M. M. eeldas uurijana, et Maret Lõhmus ka oma tunnistuse korralikult läbi luges. Kõike aastate taga räägitut tunnistaja enam hästi ei mäleta ning seetõttu kipub arvama, et mõnigi asi võis just nii olla nagu talt praegu küsitakse. Tunnistaja E. T. ütluste kohaselt on nad Maret Lõhmusega pikki aastaid koos töötanud ning ta tunneb teda kui heasüdamlikku, teisi mõistvat, hoolsat ja kohusetundlikku inimest, kes aga on väga emotsionaalne ja võib kiiresti närvi minna. Tollel korral kui toimus E. P. kriminaalasja uurimine oli Maret Lõhmus haige olnud kuna tal oli peaoperatsioon ja rääkinud, et tunneb ennast väga halvasti ja ka uurija juures oli tal paha hakanud, kuigi ta ei tahtnud seda välja näidata. Maret Lõhmus on olnud aus nii oma töö osas kui ka väljaspool seda ning teda ei saa mingil juhul pidada valelikuks inimeseks ei enda ega teiste suhtes. Ta elab ka käesolevat kohtuasja raskelt üle. KOHTU SEISUKOHT Kohus, kuulanud ära kohtualuse ütlused ja poolte arvamused ning vaaginud kirjalikke tõendeid, leiab, et Maret Lõhmus ei ole KarS § 320 lg 2 järgi süüdi. Ei ole mingit kahtlust, et KarS § 320 järgi kvalifitseeritava kuriteo menetlemisel saab ja tuleb tõendina kasutada ka kohtueelsel uurimisel ja teises kohtuasjas antud ütlusi, sest vastasel juhul ei olekski võimalik ütluste vastuolu korral neid süütegusid menetleda. Ei saa nõustuda sellega, et erinevus ütlustes omab vaid kitsast tähendust tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrolliga seonduvalt. Seadusandja eesmärgiks on olnud teadvalt valeütluste andmise kriminaliseerimine ning ei saa lubatavaks pidada tunnistaja kohtus üldmenetluse käigus antud valeütluste andmist. See, et reeglina saab tõendina käsitleda vaid tunnistaja poolt kohtus vahetult antud ütlusi, ei tähenda veel seda, et tunnistaja võiks kohtus anda sisult kardinaalselt erinevaid ütlusi võrreldes kohtueelse uurimisega. Kohtus antud ütlused peavad aga eeluurimisel antud ütlustega võrreldes olema teadvalt valed. Käesolevas asjas aga ei ole kindel, et Maret Lõhmuse poolt
2. märtsil 2006.a kohtus antud ütlused oleks olnud teadvalt valed ja E. P. süüasjas kunstlikult valetõendeid loovad. Maret Lõhmus on E. P. süüasja eeluurimisel andnud ütlusi oma sõbranna tütrest uurijale küll sundimatus õhkkonnas, kuid on kindel, et pärast peaoperatsiooni ei saanud ta tervis olla päris ideaalses korras ja on loomulik, et tavakodanik uurija juures närveerib ja ei pruukinud ka kõike tema antud ütluste põhjal kirja pandut süvenenult kontrollida, pealegi kui ta uurijat täielikult usaldas. Lisaks sellele ei suuda Maret Lõhmus ka käesoleval ajal vahet teha, et vahendamine ja ost-müük ei ole juriidiliselt päris sama tähendusega. Seetõttu ei saa ta arugi, et tema poolt E. P. süüdistusasjas eeluurimisel ja kohtus antud ütlused ei ole samatähenduslikud. Tal oli selles asjas mure, et tema kui valla sotsiaalnõuniku poolt tellitud neli kirstu ei jääks tema rahakoti kanda, mitte et ta oleks soovinud anda vallavanema suhtes teadvalt kasulikke ütlusi ja sellega luua kriminaalasjas kunstlikke tõendeid. Tunnistaja, E. P. süüdistusasjas uurijana tegutsenud M. M., ütluste kohaselt andis Maret Lõhmus sundimatud õhkkonnas ilmselt tõeseid ütlusi ja kirjutas neile ka alla ning uurijal oli alust eeldada, et ta on oma kirjapandus ütlused eelnevalt läbi lugenud. Samas ei saa ta nende läbilugemist kinnitada ning ta ei protokollinud ka Maret Lõhmusele tunnistajana esitatavaid küsimusi ega konkreetseid vastuseid vaid järeldused. Nii M. M. kui ka tunnistaja E. T. ütluste kohaselt on Maret Lõhmus pigem korrektne ja korralik inimene, kuid mitte valelik. E. T., Maret Lõhmuse töökaaslasena, mäletab ka viimase peaoperatsiooni ja sellest tulenevat ebastabiilset tervislikku seisundit. Maret Lõhmus on inimene, kes emotsionaalsena võtab südamesse nii oma kui ka teiste hädasid. Seetõttu sobib talle ka ilmselt tema poolt tehtav valla sotsiaaltöö. KarS § 320 järgi kvalifitseeritav kuritegu eeldab, et eeluurimise ja kohtus antud ütluste vahel on kardinaalne erinevus ja tunnistaja poolt kohtus antud ütlused peavad olema teadvalt valed. Sama paragrahvi teises lõikes märgitud valeütluste alusel kunstlikult loodud tõendid peavad olema samuti loodud tahtlikult. Käesolevas kriminaalasjas ei ole aga kindlaks tehtud, et Maret Lõhmus oleks E. P. kohtuasjas andnud teadvalt valeütlusi või veelgi enam, püüdnud oma ütlustega luua kunstlikke tõendeid E. P. kasuks. Kohtul ei ole põhjust kahelda kohtualuse ütlustes, et ta ei saa aru nagu oleks ta üldse valeütlusi andnud ja erinevused tema ütlustes võivad olla tingitud tema teadmatusest ja tookordsest tervislikust seisundist. Tõendeid, mis seda ümber lükkaksid, ei ole kohtule esitatud, vaid kaudselt kinnitavad kohtualuse ütlusi tema seisundi kohta ka mõlemad tunnistajad. Paljaid kahtlusi Maret Lõhmuse eelmises kohtumenetluses antud ütluste ebaõiguses ei saa lugeda tema kahjuks vaid kasuks. Mingeid tõendeid, et ta oleks tahtnud oma tookordsete ütlustega luua kunstlikke tõendeid, kohus käesolevas kriminaalasjas ei näe. Neid ei ole kohtule esitatud ega ole ilmselt ka edaspidi võimalik esitada. Seetõttu on Maret Lõhmuse süü KarS § 320 lg 2 järgi tõendamata ja ta kuulub käesolevas kriminaalasjas õigeksmõistmisele. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS §-dest 305-306, 311-315 ja 318-319 mõistab maakohus Maret Lõhmuse KarS § 320 lg 2 järgi õigeks. KrMS § 181 lg 1 kohaselt hüvitab õigeksmõistva kohtuotsuse korral menetluskulud riik. Vastavalt Advokaadibüroo Leppik ja Partnerid ning Maret Lõhmuse vahel sõlmitud õigusabilepingule on Maret Lõhmus kandnud õigusabikulusid 15 045 krooni suuruses summas, mis tuleb nüüd Maret Lõhmusele seoses tema õigeksmõistmisega hüvitada. Mart Reino Pärnu Maakohtu kohtunik