1-08-10799/9

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus otsuse tegemise aeg ja koht

1. märts 2009.a Tallinn Kriminaalasja number 1-08- 10799 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Meelika Aava ja Ivi Kesküla Kohtuistungi sekretär Maaria Rei Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
2. märts 2009.a, avalik kohtuistung, Tallinn Kriminaalasi Elle Reimenni süüdistus KarS § 385 lg 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
3. detsembri 2008.a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatava Elle Reimanni kaitsja Marek Aunver Prokurör Maria Sutt-Tehver Süüdistatav Elle Reimann sünd 14.04.1945.a, Eesti kodanik, elukoht XXXX XXXX XXXXX XXXX XXXX XXXX XXXXXXXX, töötab AS-s C. M., karistatud 30.04.2003.a KrK § 203 lg 3 alusel 6 kuulise vangistusega osaliselt tingimisi, kohesele kandmisele määrati 3 kuud vangistust, mis on kantud, 3 kuud vangistust jäeti tingimisi kohaldamata, katseaeg 3 aastat Kaitsja Marek Aunver RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu
4. detsembri 2008.a otsus Elle Reimanni suhtes muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Elle Reimann tunnistati süüdi KarS § 385 lg 1 järgi ja karistuseks mõisteti 3 kuud vangistust, mida KarS § 65 lg 2 alusel suurendati 30.04.2003.a Tallinna Linnakohtu otsusega mõistetud ärakandmata karistuse (3 kuud) võrra ja liitkaristuseks mõisteti 6 kuud vangistust. Karistusaja alguseks loeti karistuse kandmisele asumise päev. Elle Reimenn tunnistati süüdi selles, et ta varjas pankrotimenetluses oma vara. 16.09.2002.a kuulutas Harju maakohus välja Elle Reimenni pankroti. E. Reimann, olles võlgnikuna kuni 31.12.2003.a kehtinud pankrotiseaduse § 36 lg 1 ja alates 01.01.2004.a jõustunud pankrotiseaduse § 85 lg 1 kohaselt kohustatud andma kohtule, haldurile ja pankrotitoimkonnale teavet, mida nad vajavad seoses pankrotimenetlusega, eelkõige oma vara, sealhulgas kohustuste ning majandus- või kutsetegevuse kohta, rikkus nimetatud kohustust ja varjas pankrotivarasse kuuluvat vara. Kuni 31.12.2003 kehtinud pankrotiseaduse § 41 lg 2 ja alates 01.01.2004.a jõustunud pankrotiseaduse § 108 lg 2 järgi on pankrotivara vara, mis oli võlgnikul pankroti väljakuulutamise ajal, samuti vara, mis nõutakse või võidetakse tagasi või mille võlgnik omandab pankrotimenetluse ajal. E. Reimann varjas alates 01.11.2004.a. kuni 30.06.2007.a pankrotihalduri eest talle laekunud sissetulekuid järgmiselt: Ta ei teavitanud oma pankrotihaldurit L. M.d tööle asumisest OÜ-sse V. M. 01.11.2004 ega AS-i C. M. 01.08.2005.a ega sealt saadud töötasudest. Töötasud palus E. Reimann tööandjatel kanda oma tütre A. R. pangaarvele Sampo pangas, Ühispangas või Hansapangas. 2005.a laekus A. R. pangaarvetele E. Reimanni varjatud tulu OÜ-st V. M. XXXXX krooni ja AS-st C. M. XXXXX krooni. 2006.a laekus A. R. pangaarvetele AS-st C. M. XXXXX krooni, 2007.a XXXXX krooni. Samuti avas E. Reimann pankrotihalduri eest varjates 22.10.2004.a N. pangas enda nimele arveldusarve XXXXXXXXXXX, kuhu lasi kanda detsembris 2004.a. OÜ-st V. M. talle makstud töötasu XXXX krooni, jaanuaris 2005 XXXX krooni ning Haigekassast 14.07.2005.a haigusraha XXXX krooni. Samuti võttis ta pankrotihaldurit teavitamata osa töötasust, mis ta sai AS-st C. M., välja sularahas. 2006.a kokku XXXXX krooni ja 2007.a jaanuarist juunini XXXXX krooni. E. Reimann ei teavitanud tahtlikult pankrotihaldurit sellest, et sai igakuiselt Sotsiaalkindlustusametilt ajavahemikul 01.01.2006.a kuni 31.03.2006.a vanaduspensioni vastavalt XXXX; XXXX ja XXXX krooni brutos. Netos võttis E. Reimann oma pensioni sularahas välja Tallinna Peapostkontori A. postkontori filiaalist 2006.a kokku XXXXX krooni ja 2 2007.a esimesel poolaastal XXXXX krooni. Sel viisil varjas E. Reimann pankrotimenetluses oma tulusid 2004 kuni 2007.a
5. juunini kokku 277 310 krooni ulatuses. Samuti varjas E. Reimann pankrotihalduri eest seda, et talle kuulus ostueesõigus maale asukohaga XXXXXXXX XXXXX XXXX XXXXXXXX XXXX XXXX X suurusega 1509 ruutmeetrit ning sihtotstarbega elamumaa. E. Reimann asus 2006.a nimetatud maad ostueesõigusega erastama, teavitamata sellest pankrotihaldurit. 11.10.2006.a andis Harju maavanem E. Reimanni taotlusel korralduse nr 1869-k, millega erastas kõnealuse maa E. Reimannile. Eksperthinnangu järgi on maa hinnaks 780 000 krooni. APELLATSIOONI SISU E. Reimanni kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega oma kaitsealuse õigeksmõistmist. Kaitsja taotleb alternatiivselt, juhul kui ringkonnakohus ei muuda otsust vangistuse osas, asendada see üldkasuliku tööga. Apellant on seisukohal, et kohus on rikkunud protsessinorme, hinnanud ebaõigesti tõendeid, kohtuotsus ei ole piisavalt põhjendatud ega vasta KrMS § 306 sätestatule. Ka on jätnud maakohus põhjendamatult osa tõendeid tähelepanuta. Apellatsiooni põhjendused on järgmised. Esmalt märgib kaitsja, et E. Reimannile esitatud süüdistus on kohatu, kuna pole tõendatud tema kohustuse rikkumist teabe andmise osas. E. Reimann on alati vastanud kirjadele ning telefonitsi on haldur olnud teadlik kõigist tema toimingutest seoses töö- või elukoha vahetusega. Kuna E. reimanni ei ole kohustatud esitama mingit infot, kuid ta tegi seda omal algatusel pidevalt, siis ei saa ta oma kohustust rikkuda ega sellest tulenevalt vara varjata. Kohtuotsuse kohaselt varjas E. Reimann 2004 – 2007.a laekunud sissetulekuid. Kuid kaitsja märgib, et töötasudelt on kogu perioodi vältel tasutud kõik riigimaksud ning sissetulekud on deklareeritud Maksuametis. Samuti on E. Reimann igal aastal esitanud tuludeklaratsioonid, mida tõendas ka halduri ja võlgniku vaheline suhtlemine tagastatava tulumaksu teemal, halduri ja tunnistaja ütlused. Huvitav on asjas see, et haldur ei ole kogu pankrotimenetluse vältel kordagi soovinud teavet ei töötasude ega vanaduspensioni suuruse ega laekumiste aja kohta. Võlgnik teavitas haldurit ise töökohtadest, seega ei ole tegemist vara varjamisega. Halduri ja prokuröri poolt viidatakse üksnes PankrS üldistele alustele teavitamise kohustuse osas ning minnakse mööda faktist, et võlgnik peab andma infot nõudmisel ja antud juhul on võlgnik seda ise omast initsiatiivist teinud pidevalt. Pensionisse puutuvalt märgib apellant, et pension on seotud inimese vanusega ning haldurile on teada võlgniku isikuandmed, huvi pole ta aga kordagi pensioni vastu tundnud. Maakohus leidis ka, et E. Reimann varjas ostueesõigust maale XXXX X, asudes haldurit teavitamata maaüksust erastama. Tegelikkuses teostas erastamise haldur ise. Seega ei saanud E. Reimann erastamist varjata. Tõendamata on kohtuotsuses osundatud varjamise olemus, kuna nagu nähtub kogutud materjalidest, on haldur ise tuvastanud väidetava vara varjamise ametlike ja avalike registrite, ametite kaudu, seega ei ole E. Reimann oma tulusid varjanud, vaid haldur ise ei olnud hoolas oma ülesannete täitmisel. E. Reimanni tööandjate poolt olid deklaratsioonid esitatud igakuiselt. 3 Haldur pöördus teabe saamiseks MTA poole alles 5 aastat pärast pankroti väljakuulutamist. Pankrotitoimkonna koosolekute protokollidest ei nähtu, et toimkond või haldur oleks soovinud võlgnikult teavet varade kohta. Ka ei kohustatud E. Reimanni toimkonnakoosolekutele tulema. Haldur on tuvastanud mitu aastat hiljem ja esitanud toimkonnale andmed võlgniku pensioni saamise ja töötasude kohta. Toimkond kohustas haldurit välja mõistma E. Reimannilt puuduvad summad, kuid ei kohustanud võlgnikku ka siis esitama teavet oma varalise seisu ja töösuhete kohta. Apellandi arvates käis toimkond koosolekutel selleks, et määrata endale tasusid, mitte tegelemiseks pankroti menetlusega. Toimkond rikastus võlgniku arvelt. Pankrotiseaduse kohaselt peaks pankrotimenetlus lõpetatama 2 aasta jooksul. Üksnes erijuhtudel on halduril võimalik kohtult taotleda täiendava tähtaja andmist. Antud juhul on haldur pankrotti tegevusetult menetlenud. Asjaolu, et võlgnik ei kirjutanud oma varade nimekirja talle kuuluvat maa ostueesõigusega erastamise õigust XXXX X maaüksuse osas, tuleneb sellest, et see ei olnud varade nimekirja esitamisel realiseerunud õigus, alles 06.12.2006.a sai ostu-müügilepingu sõlmimisega E. Reimann nimetatud maa omanikuks. Ka puudus E. Reimannil igasugune tahtlus oma varasid varjata, ta oli vande andmisel veendunud, et esitab kohtule õiged andmed. Nimetatud maaüksuse puhul ei olnud võlgniku jaoks tegemist mitte varaga, vaid õigusega, mis ei pruugi realiseeruda. Haldur on muuhulgas kinnitanud, et ta oli teadlik E. Reimanni töötamisest V. M. ja C. M. OÜ-s. Süüdistajal on tõendamata, et võlgnik, paludes töötasu oma tütre A. R. arvele kanda, varjas sellega oma vara. Töötasult on makstud kõik maksud, kajastatud tuludeklaratsioonis jne. Töösuhteid reguleerivad seadused ei keela töötajal oma palka kolmandate isikute kasuks kanda. Kaitsja tsiteerib võlgniku vannet ning märgib, et vande andmise hetkel ning enne seda temale teada olevad varad ja võlad on esitatud varade ja võlgade nimekirjas. Vanne ei kohusta tegema mingeid tegusid ega toiminguid, sh ka mitte teavitamiskohustust teabe vastu mitte huvi tundvale toimkonnale või haldurile. Täiesti alusetu on väita, et E. Reimann tekitas kuriteoga varalist kahju 1 057 310 krooni. See summa koosneb hüpoteetilisest kinnistu hinnast 780 000 krooni, mis ei ole tänases olukorras reaalne hind. Samuti ei saa kahju sisse arvestada seda vara, mis on endiselt pankrotipesas – kinnistu XXXX X. Selles osas on tegemist alusetu süüdistusega. Menetluse käigus ei ole suudetud tuvastada isegi nimetatud vara pankrotipesast väljakantimise üritusi, rääkimata tekkinud kahjust, mida ei tekkinud. Kaitsja märgib, et 16.09.
6. välja kuulutatud pankroti menetluses ei pidanudki E. Reimann oma varadest haldurit teavitama, sest sel ajal kehtinud seadus seda ei nõudnud. Pankrotiseadus ei keela võlgnikul avada pangakontot. Et Haldur E. Reimanni pensioniga ei arvestanud, näitab vaid halduri hoolimatust ja suutmatust. 4 Veel viitab kaitsja pankrotihalduri L. M. tegutsemise kontrollimisele Justiitsministeeriumi poolt, mille käigus selgus, et haldur omastas võlglase pankrotipesasse kuuluvat vara, see näitab, kuivõrd alusetu on halduri poolt esitatud taotlus E. Reimanni suhtes kriminaalmenetlust alustada. Paljasõnaline on halduri väide, nagu oleks E. Reimann öelnud, et soovib XXXX X kinnistut endale hoida. Kaitsja ei nõustu maakohtuga ka selles, et E. Reimanni puhul on vangistuse asendamine üldkasuliku tööga välistatud. E. Reimannil ei ole tegelikult üldkasulikku tööd takistavat terviseprobleemi, kohus on asjaolusid vääralt käsitlenud. Kohus on E. Reimanni süüdi mõistnud selle eest, et ta on saanud vanaduspensioni saajate ealiseks ning pankrotihalduri teadliku ja pahatahtliku tegevusetuse tulemusena tuleb teda selle eest, et ta pensioni on saanud, karistada reaalse vangistusega. Apellant on seisukohal, et E. Reimanni näol ei ole tegemist ühiskonnaohtliku isikuga, keda tuleks teistest kodanikest isoleerida. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS Prokurör leidis, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik, apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Süüdistatav ja tema kaitsja taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ja õigeksmõistva otsuse tegemist, alternatiivselt taotlesid kohtuotsuse tühistamist üksnes karistuse mõistmise osas ning uue otsusega mõistetud vangistuse asendamist üldkasuliku tööga. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooni sisuga, kuulanud kohtumenetluse pooled, leiab, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik, selle tühistamiseks puudub alus. Kohtukolleegium peab esmalt vajalikuks osundada kohtupraktikas omaksvõetud tõendite hindamise põhinõudele, mille kohaselt olukorras, kus erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel kohtualune talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), lasub ringkonnakohtul kohustus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näidata ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-137-03; 3-1-1-16-04; 3-1-1-89-06). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohtu otsuses faktiliste asjaolude ümberhindamist tingivaid vigu. Vastupidi, maakohus on erilise tähelepanelikkusega arvestanud kõigi asjaoludega, mis olemuselt on käesoleva süüdistusasja lahendamisel asjakohased, kusjuures otsusest tuleneb, et kohus on neid asjaolusid ka arvestanud. Kohus on kaalunud kõiki asjaolusid, motiive, eesmärke ning andnud neile üldhinnangu e teisisõnu – hinnanud argumente kogumis, nagu seda nõuab KrMS §
7. Kuivõrd apellant kordab oma apellatsioonis juba esimese astme kohtus esitatud argumente ja seisukohti, siis kohtukolleegium osundab, et maakohus on ka neid oma otsuses põhjalikult käsitlenud ja esitanud põhjendused, miks ei ole süüdistatava ja tema kaitsja väited süüdistust kummutavad. 5 Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuse põhiosa asjaoludega täiel määral ega pea nende kordamist KrMS §-s 342 lg 3 p 1 sätestatust lähtudes vajalikuks. Apellant on muuhulgas väljendanud ka seisukohta, et apellatsiooni aluseks on kriminaalmenetlusõiguse normide rikkumine maakohtu poolt, jätnud aga märkimata, milles konkreetselt need väidetavad rikkumised seisnevad. Kohtukolleegium ei tuvastanud käesolevas süüdistusasjas menetlusnormide rikkumisi, mistõttu tuleb apellandi sellekohast väidet käsitada kui paljasõnalist. Apellatsiooniga seonduvalt märgib kohtukolleegium järgmist. Kaitsja väited selle kohta, et E. Reimann on pankrotimenetluse vältel vastanud kirjadele ja telefonikõnedele, ei puutu asjasse, kuivõrd neid toiminguid süüdistus ei kajastagi. E. Reimanni kohustus anda aga oma vara, sealhulgas võlgade ning äritegevuse kohta andmeid, tuleneb otse pankrotiseadusest. Kuni 31.12.2003.a kehtinud PankrS § 36 lg 1 kohaselt peab võlgnik andma kohtule, haldurile ja pankrotitoimkonnale oma vara, sealhulgas võlgade ning äritegevuse kohta andmeid, mida nad vajavad seoses pankrotimenetlusega, samuti osutama haldurile abi tema ülesannete täitmisel. Alates 01.01.2004.a kehtima hakanud PankrS § 85 lg 1 kohaselt on võlgnik kohustatud andma kohtule, haldurile ja pankrotitoimkonnale teavet, mida nad vajavad seoses pankrotimenetlusega, eelkõige oma vara, sealhulgas kohustuste ning majandus- või kutsetegevuse kohta. Maakohus märgib oma otsuses õigesti, et kõrgharidusega E. Reimann oli töötanud majandusettevõtetes juhtivatel kohtadel, mistõttu olid tal teadmised sellest, mis on vara, võlad ja nõuded. Teisalt näitavad E. Reimanni teadlikkust enda kui võlgniku kohustustest ka tuvastatud faktilised asjaolud – just arusaam oma olukorrast ja teadmine, et ka kindel osa teenitud palgast ja pensionist kuulub pankrotivara hulka (PankrS § 108 lg 2), sundis E. Reimanni käituma süüdistuses kirjeldatud viisil – võtma pensioni osa palgast välja sularahas, laskma kanda palka tütre arveldusarvele, avama halduri teadmata Nordea pangas arveldusarve, kuhu samuti kantaks tema töötasu. Oma otsuses on maakohus muuhulgas põhjendanud, millistele tõenditele ja asjaoludele tuginedes on tuvastatud E. Reimanni teadlikkus oma kohustustest pankrotimenetlusega seoses (lk 19). Asjaolu, et E. Reimanni töötasudelt on tasutud riigimaksud ning et tema sissetulekud on deklareeritud maksuametis, ei oma esitatud süüdistuse mõttes tähendust, seda enam, et ajal, mil on võimalik kontrollida tulu- ja maksudeklaratsioone, ei pruugi olla ega ilmselt ka ole enam töötasu, mida käsitada pankrotivarana. Apellandi arusaam, nagu oleks pankrotihaldur ise pidanud aru saama, et E. Reimann töötab ja saab selle eest tasu ning et E. Reimanni vanus pidi viitama ka vanaduspensioni saamise võimalusele, on eksitav. PankrS § 55 sätestab halduri põhikohustused ja õigused ning neist ei tulene, nagu peaks halduri tegevus jälituslikku iseloomu kandma. Demokraatlikus ühiskonnas eeldatakse õiguskuulekust ning sellest tulenevalt ei pidanud pankrotihaldur asuma iseenesest kahtlustama, et E. Reimann pankrotivõlgnikuna ei täida talle pankrotiseadusega kehtestatud kohustusi. Kuigi töösuhteid reguleerivad seadused ei keela töötajal oma palka kolmandate isikute kasuks kanda, nagu märgib apellant, ei õigusta see süüdistatavat, kuivõrd tema näol oli tegemist füüsilisest isikust võlgnikuga, kelle suhtes kehtisid pankrotiseadusest tulenevad erikohustused. XXXXX vallas XXXXXXXX külas asuva elamumaa XXXX X-ga seonduvat on maakohus väga põhjalikult käsitlenud (kohtuotsuse lk 20-21), mistõttu ei pea kohtukolleegium vajalikuks 6 kohtuotsuse põhiosas esitatut korrata. Tuvastatud faktilisi asjaolusid arvestades on eksitav ja arusaamatu apellandi väide, nagu oleks haldur ise nimetatud maa erastamise teostanud. Tähtsust ei oma see, et E. Reimanni poolt varade nimekirja esitamisel ei olnud maaüksuse XXXX X näol tegemist realiseerunud õigusega. Maakohus on oma otsuses selgitanud, et ostueesõiguse erastamise õigus on rahaliselt hinnatav õigus. Eksperthinnangus nimetatud maaüksuse hinna kohta ei ole põhjust kahelda. Mis puutub kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud pankrotihalduri L. M. ütlustesse selle kohta, et E. Reimann avaldas soovi XXXX X maaüksust endale hoida, siis puudub igasugune alus neis kahelda. Maakohus on asjassepuutuvaid tõendeid kogumis hinnanud ja leidnud põhjendatult, et E. Reimanni objektiivne käitumine üksnes kinnitab L. M. ütlusi. Apellandi etteheited pankrotihalduri ja –toimkonna tegevusele on E. Reimannile esitatud süüdistuse sisu silmas pidades asjakohatud. Nii pankrotitoimkonna kui halduri ülesanded ja tegevusvaldkonnad on pankrotiseaduses reguleeritud ning käesoleva süüdistusasja materjalidest ei nähtu, et E. Reimanni oleks pahatahtlikult koheldud. Vaieldamatult on aga tuvastatud E. Reimanni enda kuritahtlik käitumine. E. Reimannile mõistetud karistusse puutuvalt on maakohus kohtukolleegiumi hinnangul põhjalikult selgitanud neid asjaolusid, mis tingisid süüdistatavale vabadusekaotusliku karistuse mõistmise ning ka selle reaalsele täitmisele pööramise. Samas möönab kohtukolleegium, et KarS § 74 lg 5 ls 3 kohaselt võib kohus vangistuse täitmisele pööramise korral, kui isik paneb katseajal toime uue kuriteo, asendada selle üldkasuliku tööga. Seoses apellandi taotlusega kohaldada käesolevas süüdistusasjas E. Reimanni suhtes KarS 74 lg 5 ls 3 ja KarS § 69 sätteid, märgib kohtukolleegium järgmist. Eesti karistusõigussüsteem on üles ehitatud põhimõttele, et juhul, kui isikule mõistetakse vabadusekaotuslik karistus, siis pööratakse see reegeljuhtumil ka täitmisele. Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära – vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06). Silmas tuleb pidada sedagi, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerub isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Selleks, et säilitada sanktsioonisüsteemi sisemine loogika, peavad nimetatud asjaolud täiel määral eksisteerima seega ka olukorras, kus taotletakse katseajal toimepandud kuriteo eest mõistetud (lõpliku) karistuse asendamist üldkasuliku tööga. Üldkasuliku töö kui reaalse vangistuse vältimise viimase võimaluse kohaldamise vaagimisel tulevad arvesse asjas esinevad isikut ja/või tegu iseloomustavad erandlikud asjaolud, mis võimaldavad kohtul mööda vaadata eelmise kohtuotsusega tehtud karistusähvardusest ning kohus peab samas ka prognoosima, kas esinevad eeldused üldkasuliku töö edukaks läbiviimiseks, kas üldkasulik töö on süüdimõistetule sobiv. Käesolevas süüdistusasjas on maakohus leidnud, et kuivõrd E. Reimanni enda sõnade kohaselt on tal olnud viimasel aja tervisega probleeme ning ta ei ole pikemat aega tööl käinud, siis kohus ei pea võimalikuks vangistuse asendamist üldkasuliku tööga. Kohtukolleegium märgib, et kuivõrd üldkasulik töö on üldjuhul füüsiline töö ning arvestades E. Reimanni poolt avaldatut, on 7 maakohus põhjendatult käesolevas asjas KarS § 69 kohaldamise välistanud. Apellandi väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ka karistuse mõistmise osas. Eelnevast lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 15.12.2008.a otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Malle Preimer Meelika Aava 8 Ivi Kesküla