1-08-13820/1

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. veebruar
2. a Kriminaalasja number 1-08-13820 Kohtukoosseis Paavo Randma, Julia Katškovskaja, Malle Preimer Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
3. detsembri
4. a otsus Apellatsiooni esitaja Roman Soukhov Resolutsioon Jätta Roman Soukhovi apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Harju Maakohtu
6. detsembri
7. a otsusega tunnistati R. Soukhov süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 8,9 järgi ja mõisteti talle karistuseks vangistus pikkusega üks aasta. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati seda 1/3 võrra, s.o vangistuseni pikkusega kaheksa kuud. Eelvangistuses viibitud aeg loeti karistusaja hulka ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti vangistus pikkusega seitse kuud ja 26 päeva. Kannatanute kasuks mõisteti süüdistatavalt välja tsiviilhagi summas 39 000 krooni.
8. Maakohtu otsuse peale esitas R. Soukhov apellatsiooni, milles ta leiab, et talle on mõistetud liiga karm karistus. Ta leiab, et kohus ei ole arvestanud asjaoluga, et talle süüks arvatud neljast kuriteoepisoodist jäid kolm katse staadiumi. Samuti ei ole kohus arvestanud tema puhtsüdamlikku kahetsust ning kahju tekitamise tunnistamist.Tema varasem korduv karistatus ning süstemaatiline seaduserikkumine ei ole küll positiivsed asjaolud, kuid apellant palub silmas pidada, et ta on karistused varem toime pandud kuritegude eest juba ära kandnud. Ta kinnitab, et ei kujuta ohtu ühiskonnale ning olles väsinud enda antisotsiaalsest käitumisest, hakkab seaduskuulekaks kodanikuks, asudes muuhulgas ka tööle. Kokkuvõtvalt palub R. Soukhov vähendada talle mõistetud karistust ning ülejäänud karistus jätta tingimuslikult täitmisele pööramata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
9. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (vt RKKKo 3-1-1-55-07). Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada; vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale mõistetud karistus. Hinnates apellatsiooni põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, märgib kriminaalkolleegium järgmist.
10. Riigikohtu kriminaalkolleegium on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud veel, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses.
11. Kriminaalkolleegiumi hinnangul vastab maakohtu otsus kõigile neile nõuetele täiel määral. Tuvastamist leidis, et R. Soukhov on varavastaste süütegude eest varasemalt karistatud korduvalt, seejuures vabadusekaotuslike karistustega. Kokku on R. Soukhovit varavastaste kuritegude toimepanemise eest karistatud kaheksa korda; sellele lisanduvad veel erinevad varavastased süüteod, mis on kvalifitseeritud väärtegudena. See kõik näitab ilmekalt maakohtu argumendi, et R. Soukhovi jaoks on varavastaste süütegude toimepanemine sisuliselt sissetulekuallikaks, paikapidavust. Kinnitas ju süüdistatav ka ise, et teiste isikute vara omastas ta asjade mahamüümise ja raha saamise eesmärgil. Eelnevalt mõistetud karistused ei ole R. Soukhovi jaoks tähendanud sisuliselt mitte midagi; vahetult peale eelmise kohtuotsusega mõistetud vabadusekaotusliku karistuse ärakandmist pani süüdistatav peatselt toime uued varavastased kuriteod, käesolevas kriminaalasjas neli episoodi. Samuti on maakohus osundanud süüdistatava narkosõltuvusele, mis on tinginud varavastaste süütegude kestva ehk siis süstemaatilise toimepanemise. Arvestades seda, et R. Soukhov pani toime teod, mille eest on võimalik mõista karistus kuni viis aastat vangistust, ei näe kriminaalkolleegium süüdistatavale mõistetud karistuses vähimatki eksimist nn proportsionaalsuspõhimõtte vastu.
12. Apellatsioonis leiab R. Soukhov ekslikult, et karistust kergendava asjaoluna tulnuks kohtul arvestada kolme kuriteoepisoodi jäämist katse staadiumisse. Selles osas selgitab kriminaalkolleegium, et nii lõpule viidud kui ka katse staadiumi jäänud süüteod on karistusõiguslikult samaväärsed; argument, et isik ei suutnud enda plaanitud kuritegu lõpule viia ning jäi lihtsalt vahele, ei ole kuigivõrd karistust kergendavaks asjaoluks. Samuti on kohus argumenteeritult jätnud arvestamata kahetsuse kui karistust kergendava asjaolu. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on enda praktikas asunud seisukohale, et väljendatud kahetsuse arvestamine/mittearvestamine on faktiline asjaolu, mille tuvastab kohus; seda ei pea ega tohigi arvestada pelgalt lausumisest kohtuistungil – isik peab seda ka tegelikkuses mõtlema ning sellisena käsitlema. Kui isik paneb süstemaatiliselt toime vargusi ja seda ka koheselt peale eelmise karistuse ärakandmist (ühe kuu jooksul neli tuvastamist leidnud episoodi), on ilmselgelt arusaadav, et R. Soukhov ei ole tegelikkuses enda väärast käitumisest aru saanud ning teinud sellest vastavasisulisi järeldusi. Ka eelmistel kordadel on süüdistatav kohtu eest avaldanud puhtsüdamlikku kahetsust, mis ei ole aga takistanud tal peatselt pärast vabanemist uute kuritegude toimepanemist. Eelnevad karistatused kuuluvad seejuures vaieldamatult karistuse mõistmisel tehtava eripreventiivse prognoosi juurde, nagu seda on õigustatult teinud ka maakohus. Arvestades kõiki neid argumente kogumis, peab kriminaalkolleegium R. Soukhovile vaatluse all olevas kriminaalasjas mõistetud karistust – üks aasta vangistust, mida edasiselt vähendati 1/3 võrra täielikult seaduslikuks ning põhjendatuks. Apellatsioonis puuduvad igasugused argumendid, mis võimaldaks jõuda kriminaalkolleegiumil vastupidisele järeldusele ning revideerida mõistetud karistust väiksemas suunas. Ei eri- ega üldpreventiivsed karistuse mõistmise eesmärgid anna samuti alust mõistetud karistuse muutmiseks.
13. Samuti on võimatu tulla vastu apellandi taotlusele mõista talle karistus tingimisi. Eesti karistusõigussüsteem on üles ehitatud põhimõttele, et juhul, kui isikule mõistetakse vabadusekaotuslik karistus, siis pööratakse see reegeljuhtumil ka täitmisele. Kohtupraktika on seejuures asunud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära – vt RKKKo 3-1-1-99-06). Karistusest tingimisi vabastamise korral on aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (RKKKo 3-1-1-40-04). Sisuliselt tähendab see isiku suhtes teatud prognoosotsuse tegemist – kohus usub, et isik ei pane enam toime uusi õigusrikkumisi, mis võimaldabki jätta mõistetud karistuse täitmisele pööramata. Apellant ei ole osundanud ühelegi asjaolule, mis iseloomustaks erandlikuna süüteo toimepanemise asjaolusid või tema isikut ja ringkonnakohtu arvates need ka puuduvad. Kõiki kuritegusid, mis on käesolevas kriminaalasjas vaatluse all, iseloomustab lihtsalt sihipärane püüd omandada võõrast vara; seejuures on kannatanutele põhjustatud kahju 39 000 krooni ulatuses. Ka süüdistatava isik ei anna vähimalgi määral alust positiivse prognoosotsuse tegemiseks, mis võimaldaks teha järeldust, et mõistetud karistuse ärakandmise oleks ebaotstarbekas.
14. Eeltoodud argumentidel leiab kriminaalkolleegium, et apellatsioon on ilmselgelt põhjendamatu ning tuleb jätta läbi vaatamata. Täiendavalt selgitab kriminaalkolleegium, et apellatsiooni läbivaatamine istungimenetluses tooks apellatsiooni rahuldamata jätmise korral kaasa täiendavad kulud kaitsetasude näol, suuruses ca 1000.- krooni, mis tuleks välja mõista R. Soukhovilt. Kriminaalkolleegium ei usu, et see vastaks apellandi huvidele, mida ta väljendab enda taotluses, arvestades seejuures niigi tasumisele kuuluvate tsiviilhagide ulatust.
15. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased käesolevas süüteos. Kriminaalkolleegium asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg 2 ls-st 2 kohtukolleegium määras: Jätta apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. Paavo Randma Julia Katškovskaja Malle Preimer