4-09-1417/6

4-09-1417 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 06 märts 2009 a Tallinn Väärteoasja number 4-09-1417 (2302,08,042619) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungi sekretär Eda Loor Tõlk Valeri Helmar Väärteoasi Deniss Sõtšovi kaebus Põhja Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna liiklusmenetlustalituse vanemkonstaabli H Küünarpuu 05.01.2009 otsusele nr 2302,08,042619 Deniss Sõtšovi karistamises LS § 7435 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 35 trahviühiku ulatuses, so 2100 krooni. Kohtuvälise menetleja esindaja: H Kommussar, HKüünarpuu Istungil osalenud isikud Menetlusalune isik: Deniss Sõtšov, ik: 37901302224, elukoht: xxx RESOLUTSIOON

1. Jätta Deniss Sõtšovi kaebus Põhja Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna liiklusmenetlustalituse vanemkonstaabli HKüünarpuu 05.01.2009 otsusele nr 2302,08,042619 Deniss Sõtšovi karistamises LS § 7435 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 35 trahviühiku ulatuses, so 2100 krooni rahuldamata.
2. Jätta Põhja Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna liiklusmenetlustalituse vanemkonstaabli HKüünarpuu 05.01.2009 otsus nr 2302,08,042619 Deniss Sõtšovi karistamises LS § 7435 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 35 trahviühiku ulatuses, so 2100 krooni, muutmata. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 06.03.
3. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane tähtaeg on 06.04.
4. Kui kassatsioonkaebust ei esitata, jõustub kohtuotsus 07.04.
5. 1 Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Põhja Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna liiklusmenetlustalituse vanemkonstaabli HKüünarpuu 05.01.2009 otsusega nr 2302,08,042619 karistati Deniss Sõtšovi LS § 7435 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 35 trahviühiku ulatuses, so 2100 krooni selles, et menetlusalune isik 12.12.2008 kell 10.25 Mustamäe teel Tallinnas juhtis mootorsõidukit olemata turvavööga nõuetekohaselt kinnitatud, sõidutas sõitjat, kes ei olnud turvavööga nõuetekohaselt kinnitatud, registreerimismärk nõutavalt kauguselt loetav, millega rikkus LE § 68 p 5 ja § 220 nõudeid ja pani toime LS § 7435 lg 1 ja § 746 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles leiti, et nii juht kui ka kõrvalistuja olid turvavööga kinnitatud. Politseiametnikul ei olnud võimalik täpselt näha kas turvavööd olid kinnitatud või mitte kuna sõiduk liikus ja autoklaasid olid lubatud piires toonitud, mis ei võimaldanud näha turvavöö asendit. Vaatamata juhi nõudele ei esitatud politseiametnike poolt videosalvestust kus oleks näha, et turvavööd oli lahti. Kohtuistungil seletas menetlusalune isik, et politseiga oli intsident, et turvavöö ei olnud üle õla, vaid käe alt läbi. Turvavöö oli kinnitatud, kuid mitte üle õla, enam ei mäleta. Kui politsei kinni pidas, siis pöördus kõrvalistuja poole ja nägi, et kõrvalistujal on turvavöö kinnitatud. Ülekuulamise protokollis antud teistsugused ütlused on autos antud ja nüüd on mälu parem. Tee ääres on kuused ja sõiduki klaasid on toonitud, sõitis kiirusega 40 km/h ja 6 meetri kauguselt, tunnistaja ei saanud näha. Turvavöö ja tööriietuse värv on sarnased. Nägi politseiautos videokaamerat ja tahtis näha videosalvestust, kuid sellest keelduti ja öeldi, et kohtus näed. Tunnistaja J B seletas, et oli autos ja oli turvavööga kinnitatud, see oli kuskil jaanuari keskel. Tihti sõidab D.Sõtšovi autos kõrvalistujana, sest töötavad koos. D.Sõtšovil oli kogu aeg turvavöö kinnitatud, sõidu ajal kui käsi ära väsis, siis pani käe alt kinni. Võis juhtuda nii, et siis peatati. Ilmselt oli ka temal käe alt kinni ja kui politseid nägi, siis pani üle õla. Tunnistaja M Perkson seletas, et menetlusalust isikut ei mäleta, ei tule ette, et oleks kohtunud. 12.12.2008 teostas koos G Orloviga liiklusjärelevalvet Mustamäel. Politseisõiduk oli pargitud Mustamäe tee ja Linnu tee ristmiku juurde tee äärde, sõidutee servast 2-3 meetri kaugusele. Lähenes Xxx, sõitis nende eest läbi ja pööras Linnu teele. Sõiduk oli paremapoolse küljega tema poole ja nägi, et juhil ja kaasreisijal ei olnud turvavööd kinnitatud. Sõitsid järgi sellele sõidukile. Sõidukil oli ka registreerimismärk mudane. Kohtuväline menetleja asus seisukohale, et tehtud on õige otsus. Menetlusalune isik on esialgsetes ütlustes öelnud, et ta ei näinud kas kõrvalistuja turvavöö on kinnitatud. Nüüd väidab, et oli kinnitatud. Tunnistaja M Perkson nägi, et turvavööd on kinnitamata. Neid tunnistaja ütlusi tuleks lugeda usaldusväärseks, sest kaebuse esitanud isik on talle tundmatu, mingit vihavaenu ei ole, mingit huvi inkrimineerida tegu, mida toime ei ole pandud, ka ei ole. Menetlusalusele isikule inkrimineeritud tegu sisaldab endas mitut tegu. On arvestatud sellega, et läbitud on pikk teekond, sõitis Riiast, kuigi see ei saa olla põhjuseks, et registreerimismärk on puhastamata. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole. Karistuse määra valikul on lähtutud õiguskorra kaitsmise huvidest. Isikut on korduvalt karistatud rahatrahvidega, kuid need karistused ei ole mõjutanud menetlusalust isikut ja ta järjest paneb toime väärtegusid. Prioriteediks on turvavööde kasutamise kontrollimine. Kohus, kuulanud ära menetlusaluse isiku seletused, tunnistajate ütlused ja kohtuvälise menetleja arvamuse, samuti kontrollinud väärteoasja kirjalikke materjale, asub alljärgnevatele seisukohtadele. 2 Kaebuses on leitud, et tunnistaja ei saanud näha seda kas turvavöö on kinnitatud või mitte ning kohtuistungil seletas kaebuse esitanud isik, et menetlusaluse isiku ülekuulamisel antud ütlused ei ole täpsed ning praegu mäletab ta paremini. Samas möönis menetlusalune isik, et turvavöö võis olla kinnitatud mitte üle õla, vaid käe alt, sest käsi väsib ära. Samuti lisas menetlusalune isik, et kui ta pöördus tunnistaja J B poole, siis nägi, et tunnistaja turvavöö oli kinnitatud. Samas seletas sama tunnistaja, et sõidab tihti koos menetlusaluse isikuga ja menetlusalusel isikul on kogu aeg turvavöö kinnitatud ja sõidu ajal kui käsi ära väsis, siis pani käe alt kinni. Võis juhtuda nii, et siis peatati. Ilmselt oli ka temal käe alt kinni ja kui politseid nägi, siis pani üle õla. Kinnipidamine võis olla jaanuari keskel. Taolistest tunnistaja ütlustest võib järeldada, et tunnistaja ei osanud öelda seda kuupäeva millal kinni peeti ja pakkus selleks kuu aega hilisemat aega, mistõttu ei saa neid ütlusi täies ulatuses usaldusväärseks pidada. Samas on ka tunnistaja möönnud, et menetlusalusel isikul võis olla turvavöö käe alt kinni ja temal enesel samuti ning kui politsei peatas, siis pani üle õla. Samas aga kui arvestada menetlusaluse isiku kahesuguseid ütlusi selle kohta kas tunnistajal oli turvavöö kinnitatud või mitte, siis ei saa neist teha mingeid järeldusi. Kui aga arvestada seda, et pärast politsei poolt peatamist tunnistaja oma sõnade kohaselt pani turvavöö üle õle ja selle järgselt pöördus menetlusalune isik tunnistaja poole, võis ta näha, et turvavöö on nõuetekohaselt kinnitatud. Seega ei tundnud ta varem selle vastu üldse huvi. Sellistest tunnistaja ja menetlusaluse isiku ütlustest turvavöö kinnitamise meetodi kohta võib järeldada, et politseisõidukist möödumise hetkel ei olnud kummalgi turvavöö kinnitatud üle õla, vaid käe alt ning tunnistaja M.Perkson saigi näha, et kummalgi sõidukis viibinud isikul ei olnud turvavöö üle õla kinnitatud. Vastavalt LE § 68 p 5 sätetele on juht kohustatud sõidukis, millel on turvavööd, olema turvavööga nõuetekohaselt kinnitatud ja mitte sõidutama sõitjat, kes pole nõuetekohase turvavarustusega kinnitatud. Sellisest sõnastusest saab järeldada, et turvavarustuse kasutamine on kohustuslik ning nõuetekohane kinnitamine tähendab seda, et seda turvavarustust kasutatakse viisil nagu seda on ette näinud valmistajatehase nõuded, millised on iga sõidukiga kaasas. Menetlusalune isik, kes väidetavalt ei juhi mitte esimest korda Xxx tüüpi sõidukit seega teab, et sellel sõidukil on kõigil istmetel kolmepunkti-turvavööd ja esiistmete turvavöödel on ka eelpingutid. Seega nõuetekohasel kinnitamisel peab turvavöö paiknema ülalt üle rangluu ja alt üle reite ülaosa ning olema võimalikult lähedal inimese ihule ning vaid sellise kinnitamise viisi puhul pakub turvavöö kaitset, mis ongi turvavöö kinnitamise eesmärk. Käesoleval juhul on nii menetlusaluse isiku kui ka tunnistaja ütlustest võimalik järeldada, et mugavusest oli turvavöö kinnitatud vaid üle reite ülaosa ja üle rangluu paigutatav turvavöö osa oli neil selja taga. Politsei peatumismärguande ande järgselt aga pani tunnistaja turvavöö üle rangluu. Seega võib sellisest käitumisest ja menetlusaluse isiku selgitustest teha järelduse, et nende jaoks pakub turvavöö nõuetekohane kinnitamine kaitset vaid politseiametnike eest ning muul ajal pole nõuetekohasel kinnitamisel tähtsust. Kohus leiab, et väärteoasjas kaebemenetluses üle kuulatud menetlusaluse isiku ja tunnistajate ütlustega on tõendamist leidnud, et nii menetlusalusel isikul kui ka tunnistajal J. B l ei olnud turvavöö nõuetekohaselt kinnitatud ja kohus asub seisukohale, et menetlusaluse isiku käitumine on õigesti kvalifitseeritud LE § 68 p 5 nõuete rikkumisena, kuivõrd ta ise mootorsõiduki juhina ei olnud nõuetekohaselt turvavööga kinnitatud ning ta sõidutas sõitjat, kes ei olnud nõuetekohaselt turvavarustusega kinnitatud. Mis puudutab menetlusalusele isikule inkrimineeritud LE § 220 nõuete rikkumist, so seda, et mootorsõiduk peab olema registreeritud, tal peavad olema ettenähtud kohas puhtad, kaitsekatteta ja nõutavalt kauguselt selgesti loetavad registreerimismärgid, siis nähtub vaidlustatud väärteootsusest, et kohtuväline menetleja on arvestanud sellega, et menetlusalune isik on enne peatamist läbinud mootorsõidukiga pika teekonna. Seega võib järeldada, et otsuse koostaja on seda rikkumist võrreldes LE § 68 p 5 rikkumisega pidanud tühiseks ning see ei ole karistuse määra valikul olnud määrav. LS § 7435 lg 1 kohaselt karistatakse mootorsõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui puudub LS §-des 741–7427 või 7430–7432 sätestatud väärteokoosseis 3 rahatrahviga kuni 50 trahviühikut, so kuni 3000 krooni ja LS § 746 kohaselt karistatakse nõutavalt kauguselt mitteloetava riikliku registreerimismärgiga mootorsõiduki juhtimise eest rahatrahviga kuni kümme trahviühikut, so kuni 600 krooni. Kaebuse esitanud isikut on väärtegude kogumis karistatud rahatrahviga 35 trahviühiku ulatuses, so 2100 krooni. Seega on karistus määratud LS § 7435 lg 1 ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavana. Vastavalt karistuspraktikale määratakse karistus ettenähtud sanktsiooni keskmises määras ning kui esinevad karistust kergendavad või raskendavad asjaolud, siis vastavalt kas kergendatakse või raskendatakse karistust. Käesoleval juhul on tegemist aga olukorraga, kus isik on toime pannud üheaegselt kolm tegu, mistõttu ei saa enam lähtuda karistuse määramisest sanktsiooni keskmises määras, kuivõrd sel juhul karistataks vaid ühe teo eest ja kahe teo toimepanemine jääks üldse tähelepanuta ning põhjendamatult kergendataks isiku olukorda. Sellisel moel tekib olukord, kus enamate väärtegude üheaegne toimepanemine kergendaks karistust. Pigem on mitme väärteo üheaegne toimepanemine seda raskem ja viitab ilmselgele tahtlusele ja üleolevale suhtumisele kohustuslikule täitmisele kuuluvasse liikluseeskirja, sealhulgas ka kaassõitjasse. Peale karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude tuleb KarS § 56 lg 1 kohaselt arvestada ka võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt on menetlusalust isikut jooksva aasta jooksul karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest kolmel korral rahatrahvidega ning kõik määratud karistused on tasutud. Sellele vaatamata on menetlusalune isik taas toime pannud uue väärteo, millest saab järeldada, et senised kohaldatud karistusmäärad ei ole sundinud menetlusalust isikut hoiduma väärtegude toimepanemisest edaspidi ega ole muutnud menetlusaluse isiku suhtumist õiguskorda, sealhulgas liikluskorda. Taolistel asjaoludel peab kohus menetlusaluse isiku karistamist rahatrahviga 35 trahviühiku ulatuses põhjendatuks ja proportsionaalseks isiku süü suurusega ning alus rahatrahvi kergendamiseks puudub. Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata ja tühistamata. Märt Toming kohtunik 4