lg 3 p 4 kohaselt on tegu toime pandud tahtlikult siis kui isik teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja tahab või vähemalt möönab seda või peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Ettevaatamatusest eristab tahtlust eelkõige see, kui isik tähelepa use või kohusetundetuse tõttu loodab koosseisule vastava asjaolu saabumist vältida. Väärteoprotokollis fikseeritud menetlusaluse isiku ütluste kohaselt kontrollis ta oma seisundit enne sõiduki juhtimisele asumist alkomeetri vahendusel. Alkomeeter ei näidanud joovet. Menetlusalune isik asus seetõttu seisukohale, et sõiduki juhtimiseks ei ole takistusi. Samuti ei tundnud menetlusalune isik endal füsioloogilisi või füüsilisi tunnuseid, mis oleksid viidanud alkoholijoobele. Asjaolu, et menetlusalune isik oli kindel endal joobeseisundi puudumises, iseloomustab muuhulgas ka see, et ta ei nõustunud joobeseisundi tuvastamisega sündmuskohal, vaid nõudis joobeseisundi tuvastamist tervishoiuasutuses ning sealhulgas ka vereanalüüsi teostamist. Nii joobeseisundi tuvastamise protokolli kantud andmete kui ka meditsiinilise joobeseisundi tuvastamise akti kantud andmete järgi puudusid menetlusalusel isikul joobeseisundile viitavad ilmselged tunnused – tema kõne oli selge, välimus puhas, aja ja koha tajumine selge, sõidukist väljumine normaalne, kõnnak kindel, silmad normaalsed, tasakaal ja koordinatsioon olemas (Rombergi asendis stabiilne).
lg 1 kohaselt isik, kes tegu toime pannes ei tea asjaolu, mis vastab süüteokoosseisule, ei pane tegu toime tahtlikult – sellisel juhul vastutab isik seaduses sätestatud juhtudel ettevaatamatusest toime pandud süüteo eest. Kohtuväline menetleja ei ole tõendanud, et menetlusalune isik sõidukit juhtima asudes teadis või vähemalt möönis, et tal esineb alkoholijoove või tema teos puudus ettevaatamatuse element. Samuti püstitas kaitsja kaebuses küsimuse sellest, kes tegu oli toime pandud ka ettevaatamatusest.
lg 1 kohaselt on ettevaatamatus kergemeelsus või hooletus.
lg 2 kohaselt paneb isik teo toime kergemeelsusest, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, kuid tähelepa use või kohusetunde puudumise tõttu loodab seda vältida.
lg 3 kohaselt paneb isik teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemisest, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Menetlusalune isik, kasutades vaatamata sellele, et ta ei tundnud ennast alkoholijoobes olevana, oma terviseseisundi kontrollimiseks isiklikku alkomeetrit, näitas üles piisavat kohusetunnet, et välistada õigusvastane käitumine. Alkomeetri negatiivne tulemus 2 kinnitas menetlusaluse isiku veendumust, et ei esine asjaolusid, mis keelaksid tal sõiduki juhtimise. Menetlusaluse isiku veendumust, et tal ei esine joobeseisundit, kinnitab ta alkoholijoobe tunnuste puudumine. Seetõttu võib asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku tegevus oli suunatud õiguskuuleka käitumise tagamisele ning tema teos puudub tahtlus ning ka ettevaatamatus. Võimalik, et menetlusaluse isiku kasutuses olnud alkomeeter ei ole mõõtetäpsuselt võrreldav politsei või meedikute kasutuses olevate alkomeetritega, kuid nimetatud asjaolust tulenevat eksimust ei saa õiguslikult omistada ja ette heita menetlusalusele isikule. Seega käitus menetlusalune isik autojuhile vajaliku hoolsusega, mis välistab tema teos kindlasti tahtluse elemendi ning kaitse arvates ka ettevaatamatuse. Tahtluse või ettevaatamatuse puudumine menetlusaluse isiku teos tähendab omakorda süüteoskoosseisu subjektiivse tunnuse puudumist, mis omakorda tingib väärteomenetluse lõpetamise VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Peale selle on kaebuses asutud seisukohale, et karistuse määramisel tuleks arvestada ka süüteo toimepanemise aega, kohta, kestvust ja intensiivsust, kuna nimetatud asjaolud iseloomustavad toe toimepanija süü suurust. Kaebuse esitaja joove ei olnud suur ning puudusid kehaliste ja psüühiliste reaktsioonide muutused või häirumised, mis võiksid suurendada joobes juhist lähtuvat ohtu. Ka riigikohus on rõhutanud, et karistuse mõistmisse tuleb kaasata süüteo toimepanemise tehiolud, mis moodustavad ühe osa
Kohtuväline menetleja ei ole väärtegude tehioludest üldse lähtunud, vaid on karistuse rajanud ainuüksi ühiskondlikule aspektile ja menetlusaluse isiku arvatavale, kuid tõendamata suhtumisele oma teosse. Selliselt ühekülgselt kalkuleeritud karistus ei vasta
sätestatud karistuse kohaldamise põhimõtetele ega võta arvesse kõiki menetlusaluse isiku süüd iseloomustavaid asjaolusid. Ka on kohtuväline menetleja ebaõigelt leidnud, et LS § 7419 kirjeldatud väärteo puhul on tegemist enamohtliku väärteoga. Kaitse leiab, et nimetatud väärteo puhul ei ole alust rääkida enam- või vähemohtlikust väärteost. LS § 7419 kirjeldatud väärteo puhul on tegemist põhikoosseisuga, mille kõrval puuduvad kvalifitseeritud koosseisud. Seega ei saa lisakaristuse kohaldamise eelduseks ja vältimatuks põhjuseks olla otsuses märgitud teo enamohtlikkus. Menetlusaluse isiku süü suurust LS § 7422 lg 2 kohase väärteo osas iseloomustab väärteo lühiajalisus. Kaebuse esitaja sõiduki liirust mõõdeti vahetult enne 70 km/h piiranguala algust ning menetlusalune isik oli just alustanud kiirendamist. Eelnevalt oli menetlusalune isik alustanud liikumist Statoili tanklast, mistõttu ei saanud tema kiiruse ületamine olla pikaajaline. Samuti ei tekkinud lühiajalise kiiruse ületamisega ohtu teistele liiklejatele, kuna kiiruse mõõtmise protokollist nähtuvalt liikus menetlusalune isik kaherealisel teel üksinda.
lg 1 kohaselt tuleb karistuse määramisel arvestada ka kergendavate ja raskendavate asjaoludega, võimalusega mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvidega. Seega ei ole õiguskorra kaitsmise huvid ainsad kriteeriumid, millega karistuse määramisel arvestada tuleb. Karistusteooria kohaselt tuleks karistuse kohaldamisel arvestada ka isiku karistustundlikkusega. Karistustundlikkus peitub isikuomadustes, mis annavad aluse hinnata karistuse sisuks olevate minetuste ja preventiivsete mõjude toimet süüdlasele. Need mõjud võivad olla otsesed kui ka kaudsed, väljendudes karistuse mõjus isiku varalisele seisundile ja karjäärile, perekonnale jms. Kaebuse esitaja töötab OÜs E , olles osaühingu ainus liige ning ühtlasi ettevõtte tegevjuht. Tegevjuhi ülesannete täitmine eeldab suurt mobiilsust, mis omakorda eeldab juhtimisõiguse olemasolu. Juhtimisõiguse kaotamine tähendab kaebuse esitaja jaoks täiendavaid raskusi ettevõtte majandamisel. Samuti suurenevad kaebuse esitaja enda väljaminekud, mis seavad majanduslikult ohtu kaebuse esitaja pere toimetuleku. Kaebuse esitaja perel on võetud Hansapangast laenu 1 308 632 krooni. Tööülesannete täitmiseks täiendavate väljaminekute tegemine halvendab kaebuse esitaja pere majanduslikku olukorda. Kaebuse esitaja ja tema elukaaslase ülalpidamisel on kaks last, kellest üks on alaealine. Ülalkirjeldatud asjaolud iseloomustavad menetlusaluse isiku karistustundlikkust, ehk seda, milliseid mõjusid avaldab menetlusalusele isikule üks või teine karistusliik. Arvestades sellega, et menetlusalusele isikule on määratud sanktsiooni keskmist määra ületav rahatrahv, samuti elulise vajadusega juhtimisõiguse järele, on kaitse arvates piisavalt põhjust arvata, et karistuse eesmärgi täitmiseks piisab käesoleval juhul ka ainuüksi põhikaristusest. Kuna karistusõiguses valitseva põhimõtte kohaselt peab karistus olema selline, mis ei koorma süüdimõistetut rohkem, kui see 3 on vajalik õigushüve kaitseks, ei ole karistuse eesmärkide saavutamisel vajalik lisakaristuse kohaldamine. Seega, kohaldades lisakaristust, peab kohtuväline menetleja suutma tõendada, miks ei ole rahatrahvi määramine käesoleval juhul piisav karistuse eesmärkide saavutamiseks. Kohtuvälise menetleja viide menetlusaluse isiku varasemale karistusele LS § 7419 kohase väärteo eest on asjakohatu, kuna
RegS § 31 kohaselt lähtutakse väärteo korduvuse arvestamisel karistusregistrisse kantud karistusandmetest. Menetlusalusel isikul puuduvad karistusregistris karistusandmed, seega viitamine varasemale karistusele on asjakohatu. Kohtuistungil seletas menetlusalune isik, et tema töökoht on elukohast 15 kilomeetri kaugusel ja ühistranspordiühendust sinna ei ole. Tal on väike firma, kus on peale tema kuus töötajat. Tema ülesandeks on varustamine, klientidega suhtlemine, jooniste korrigeerimine, pidev suhtlemine. Päevas võib Tallinna vahet sõita paarsada kilomeetrit. Tal oli kunagi aastaid tagasi samalaadne asi. Kui on kahtlus, kui on võtnud pits konjakit, siis kontrollib alati, et ei korduks. Pidi sõitma jalgpallivõistlustele, alkomeeter näitas nulli. Meeskond sõitis nende kodust praktiliselt mööda, oleks saanud paluda neil peale võtta. Kui tuvastati joove, siis ei uskunud, nõudis ekspertiisi. Elukaaslane on PO, neil on kaks last, üks sai novembris 18 ja teine saab mais
lg 1 ja LS § 7419 lg 1 alusel rahatrahviga 230 trahviühiku ulatuses, so 13 800 krooni ja LS § 7419 lg 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 7 kuuks. Seega on karistus määratud LS § 7419 lg 1 ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavana ja lisakaristus samuti mõningal määral keskmist määra ületavana. Vastavalt karistuspraktikale määratakse karistus ettenähtud sanktsiooni keskmises määras ning kui esinevad karistust kergendavad või raskendavad asjaolud, siis vastavalt kas kergendatakse või raskendatakse karistust. Käesoleval juhul on tegemist aga olukorraga, kus isik on toime pannud üheaegselt kaks tegu, mistõttu ei saa enam lähtuda karistuse määramisest sanktsiooni keskmises määras, kuivõrd sel juhul karistataks vaid ühe teo, so LS § 7419 lg 1 ettenähtud teo eest ja LS § 7422 lg 2 ettenähtud teo toimepanemine jääks üldse tähelepanuta ning põhjendamatult kergendataks isiku olukorda. Sellisel moel tekib olukord, kus enamate väärtegude üheaegne toimepanemine kergendaks karistust. Pigem on mitme väärteo üheaegne toimepanemine seda raskem ja viitab ilmselgele tahtlusele ja üleolevale suhtumisele kohustuslikule täitmisele kuuluvasse liikluseeskirja ja teistesse liiklejatesse, sealhulgas ka kaassõitjasse. Taolistel motiividel peab kohus menetlusaluse isiku karistamist rahatrahviga 230 trahviühiku ulatuses põhjendatuks ja proportsionaalseks isiku süü suurusega ning alus rahatrahvi kergendamiseks puudub. Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist, siis on lisakaristus määratud LS § 7419 lg 2 ettenähtud sanktsiooni mõningal määral ületavana. Samas asub kohus seisukohale, et ka lisakaristuse määramisel tuleb lähtuda ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast ning vastavalt karistust kergendavate või raskendavate asjaolude olemasolule siis kas karistust kergendatakse või raskendatakse. Käesoleval juhul pani menetlusalune isik toime kaks väärtegu, millest kummagi toimepanemise eest on ette nähtud lisakaristuse kohaldamise võimalus. Kui lisakaristus oleks määratud LS § 7419 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest, oleks lisakaristus määratud keskmises määras. Kuivõrd aga menetlusalune isik pani toime samaaegselt ka teise väärteo, mille eest on lisakaristuse kohaldamine võimalik, siis ei saa teise väärteo toimepanemist jätta tähelepanuta ning kohtu arvates on lisakaristus kohaldatud määras, mis vastab isiku süüle ja isikule. Kohtule esitati mitmeid erinevaid dokumente selle kohta, et menetlusalusel isikul on rahalisi kohutusi ning töökoha säilimise tõttu on juhtimisõiguse olemasolu vajalik. Kohus asub seisukohale, et juhtimisõiguse vajalikkus, töö liikuv iseloom ja rahalised kohustused ei tulnud menetlusalusele isikule ootamatuna ja pärast väärteoasjas kohtuvälise menetleja otsuse koostamist. Menetlusalusel isikul on laen võetud juba neli aastat enne väärtegude toimepanemist ja töö liikuvast iseloomust oli ta teadlik alates töötamise algusest. Samuti oli ta inkrimineeritud väärtegude toimepanemise ajal teadlik, et tema panusest sõltub ka tema kuue töötaja töö ning majanduslik olukord. Menetlusalust isikut on ka varem lisakaristusega karistatud ja seda lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest. Seega on menetlusalusel isikul juba ka piisav kogemus lisakaristuse osas. Samuti on teda varem karistatud LS § 7419 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest. Karistusandmetest nähtuvalt on menetlusalust isikut lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest aastate jooksul korduvalt karistatud ja senini määratud rahatrahvid ja lühiajalise lisakaristuse kohaldamine ei ole suutnud sundida menetlusalust isikut hoiduma samalaadsete liiklusalaste väärtegude toimepanemisest. Arvestades taolisi andmeid menetlusaluse isiku kohta leiab kohus, et lisakaristuse kohaldamine oli vältimatu ning põhjendatud ja alus selle tühistamiseks või kergendamiseks puudub. Kohus asub seisukohale, et suhteliselt suure ja võimalik, et ka ülejõukäiva rahalise kohustuse võtmine on iga isiku risk 6 ning isik peab igapäevaelus valima sellise käitumisviisi, mis tagaks tema soodsa majandusliku olukorra säilimise, töökoha säilimise ja rahaliste kohustuste täitmise võimalikkuse. Kuivõrd kaebuse kohaselt on menetlusaluse isiku puhul tegemist isikuga, kes peab end peaaegu et kutseliseks juhiks, kes osaleb aktiivselt liikluses mootorsõiduki juhina seoses tööle mineku ja töölt tuleku ning igapäevaste tööülesannete tõttu, millest sõltub ka tema ja tema pereliikmete sissetulek, siis on menetlusalune isik väga hästi teadlik ka sellest, et liikluseeskirja sätetega vastuollu minek toob kaasa karistuse, mis omakorda halvendab väärteo toimepanija ja tema perekonna majanduslikku olukorda. Seda nii määratava rahatrahvi tasumise kohustusena kui ka juhtimisõiguse võimaliku äravõtmise tulemusena. Olles taolisest riskist teadlik peab isik ise käituma selliselt, et tema majanduslik olukord ei halveneks ei määratava rahatrahvi ega juhtimisõiguse äravõtmise tõttu. Menetlusalune isik pidanuks seda aga väga hästi teadma, kuivõrd tal on liiklusalaste väärtegude toimepanemiste eest määratud karistuste osas juba pikaajaline ja mitmekülgne kogemus. Selline teadmine ei ole aga menetlusalusele isikule soovitud mõju avaldanud ega ole sundinud teda hoiduma uute väärtegude toimepanemisest. Sellistel asjaoludel asub kohus seisukohale, et pelgalt rahatrahv kui karistusliik on end ammendanud ja menetlusaluse isiku suhtes tuleb kohaldada ka teisi seaduses ettenähtud vahendeid, tekitamaks menetlusalusel isikul soovi järgida liikluseeskirja nõudeid ja sundimaks teda edaspidi hoiduma väärtegude toimepanemisest. Menetlusaluse isiku poolt toime pandud liiklusalaste väärtegude iseloom viitab sellele, et menetlusalune isik on liikluses iseenesele ja teistele liiklejatele ohtlik ning ta tuleb lisakaristust kohaldades liiklusest kõrvaldada, tagamaks nii menetlusalusele isikule kui ka kaasliiklejatele ohutuma liikluse vähemalt selleks ajaks kui menetlusaluselt isikult on juhtimisõigus ära võetud ja menetlusalune isik liikluses aktiivselt mootorsõiduki juhina ei osale. Menetlusaluse isiku ohtlik käitumine näitab menetlusaluse isiku ilmselgelt ükskõikset suhtumist võimalikku ja saabuvasse tagajärge, so järjekordsesse rahatrahvi ja võimalikku järjekordsesse juhtimisõiguse äravõtmisesse, mis võib olla talle edaspidi takistuseks sissetuleku saamisel, samuti näitab selline käitumine tema üleolevat suhtumist liiklusohutusse. Menetlusaluse isiku käitumisest saab järeldada, et liiklusalaste väärtegude toimepanemine oli menetlusaluse isiku jaoks olulisem kui võimalus senist tööd jätkata või võetud rahalisi kohustusi tasuda. Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata ja tühistamata. Märt Toming kohtunik 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.