← Eesti

1-08-1794/6

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 3. märts 2009. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-08-1794 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Igor A

§ 199

lg 2 p 4, § 263 p-de 1,4 järgi, üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu

  1. novembri
  2. a otsus Apellatsiooni esitaja Arlet Martinsoni kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar, Jaanus Grossmanni kaitsja vandeadvokaat Margo Normann ja Roman Pitškari kaitsja vandeadvokaat Ants Nõmmik Prokurör Küllike Kask Jaanus Grossmann, isikukood 37207244238, Eesti Vabariigi kodanik, eestlane, keskharidusega, vabaabielus, ülalpidamisel 3 alaealist last, elukoht xxxxx maakond, xxxxxxx xxx x-xx, töökoht OÜ B. XXXXXXXXXXXX, varem kriminaalkorras karistamata Süüdistatavad Arlet Martinson, isikukood 37010036013, Eesti Vabariigi kodanik, eestlane, keskharidusega, abielus, ülalpidamisel 2 alaealist last, elukoht XXXXX, XXXXXXX X, töökoht OÜ V. XXXXXXXXXXXXX, varem kriminaalkorras karistatud ühel korral Roman Pitškar, isikukood 38307244243, Eesti Vabariigi kodanik, eestlane, keskeriharidusega, vallaline, elukoht XXXXX maakond, XXXXX vald, XXXXX alevik, XXXXXX XXX X, töötu, varem kriminaalkorras karistamata 1 Kaitsjad Advokaadid Sven Sillar, Margo Normann ja Ants Nõmmik RESOLUTSIOON
  3. Pärnu Maakohtu
  4. novembri
  5. a otsus Jaanus Grossmanni süüditunnistamises KarS 263 p-de 1,4, Arlet Martinsoni süüditunnistamises KarS § 263 p-de 1,4 ja Roman Pitškari süüditunnistamises KarS §

§ 199lg 2 p 4, § 263 p-de 1,4 järgi tühistada osaliselt.

2. Teha selles osas uus otsus, millega: 2.1 Mõista Arlet Martinson talle esitatud süüdistuses õigeks. 2.2 Süüdi tunnistada Jaanus Grossmann KarS § 263 p 1 järgi; maakohtu poolt mõistetud karistus jätta muutmata. 2.3 Süüdi tunnistada Roman Pitškar KarS § 263 p 1 järgi ja mõista talle karistuseks vangistus pikkusega kaheksa kuud. Süüdi tunnistada Roman Pitškar KarS §

§ 199

lg 1 järgi; maakohtu poolt mõistetud karistus pikkusega kuus kuud vangistust jätta muutmata. Karistusseadustiku § 64 lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskeima karistusega ning liitkaristuseks mõista Roman Pitškarile vangistus pikkusega kaheksa kuud. Maakohtu poolt mõistetud katseaja ning käitumiskontrolli nõuete osas jätta maakohtu otsus muutmata.

  1. Arlet Martinsoni kaitsja apellatsioon rahuldada; Jaanus Grossmanni ja Roman Pitškari kaitsja apellatsioonid rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  2. Pärnu Maakohtu
  3. novembri
  4. a otsusega tunnistati Jaanus Grossmann süüdi KarS § 263 p-de 1,4 järgi ning karistati teda vangistusega üks aasta, mis jäeti KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel täies ulatuses täitmisele pööramata, kui Jaanus Grossmann kahe aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ning täidab KarS § 75 lg 1 ettenähtud käitumiskontrolli kontrollnõudeid ja kohustusi. Arlet Martinson tunnistati süüdi KarS § 263 p-de 1,4 järgi ning karistati teda vangistusega kaheksa kuud, mis jäeti KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel täies ulatuses täitmisele pööramata, kui Arlet Martinson kahe aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ning täidab KarS § 75 lg 1 ettenähtud käitumiskontrolli kontrollnõudeid ja kohustusi. Roman Pitškar tunnistati süüdi KarS § 263 p-de 1,4 järgi ning karistati teda vangistusega üks aasta, KarS §

§ 199lg 2 p 4 järgi ning karistati teda vangistusega kuus kuud. Kar

S § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskeima karistusega ning mõisteti Roman Pitškarile liitkaristuseks üks aasta vangistust, mis jäeti KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel täies ulatuses täitmisele pööramata, kui Roman Pitškar kahe aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ning täidab KarS § 75 lg 1 ettenähtud käitumiskontrolli kontrollnõudeid ja kohustusi. 2 1.1 J. Grossmann, A. Martinson ja R. Pitškar anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 263 p-de 1,4 järgi järgmise teo toimepanemises.

  1. juunil
  2. a kella 00.00 kuni 1.00 paiku XXXXXX asuva trahteri P. juures Jaanus Grossmann, tuues ettekäändeks väidetava isikliku konflikti, ründas põhjendamatult K. P., lüües teda küünarnukiga näkku, mille tagajärjel kannatanu kukkus ja kaotas hetkeks teadvuse. Hiljem, kui kannatanu läks taksosse istunud Jaanus Grossmannilt löömise põhjust küsima ning kui Jaanus Grossmann oli taksost väljunud, tõukas Roman Pitškar kannatanu K. P. tänavale pikali, põhjustades kannatanule füüsilist valu. Seejärel lõi Jaanus Grossmann Roman Pitškari poolt maha tõugatud ja maas lamavat kannatanut K. P. korduvalt jalgadega kehasse, põhjustades talle füüsilist valu ja tervisekahjustuse. Arlet Martinson hoidis samal ajal maas lamavat K. P. kinni, istudes tal seljas ning püüdis kannatanule näppe silma torgata, põhjustades oma käitumisega kannatanule füüsilist valu. Samal ajal ründas Roman Pitškar korduvalt K. K., lüües teda jalaga ühel korral kubemesse ja ühel korral ribidesse, millega põhjustas kannatanule füüsilist valu. Samuti ründas Roman Pitškar veel A. V., lüües teda rusikaga vastu vasakut silma ja tekitades tervisekahjustuse. Kohus asus tõendite analüüsi tulemil seisukohale, et sündmus leidis aset just nii, nagu seda kinnitasid kannatanud ning nagu see leidis kajastamist süüdistuses – K. P. möödunud J. Grossmann ründas kannatanut ootamatult, lüües teda küünarnukiga, n.ö tagurpidilöögiga tagantkätt kõri piirkonda. Asjade sellist käiku kinnitas ka tunnistaja K. K.. J. Grossmanni versiooni selle kohta, et ta üksnes tõukas kannatanut, ei pidanud kohus seega usutavaks. 1.1.1 Löömise põhjuse osas märgib kohus järgmist. Jaanus Grossmann ja Roman Pitškar kinnitasid, et K. P. katsus trahteri ees tänaval E. S. möödumisel teda istmiku piirkonnast. E. S. ise väitis kohtus, et keegi katsus teda, kuid ta ei näinud ja ei või kinnitada, kes katsus. Tunnistaja hinnangul arvas ta, et katsujaks oli tema elukaaslane Jaanus Grossmann. Kohus märgib, et tunnistaja ütlustest ei nähtu, et ta oleks nimetatud katsumise tõttu tundnud ennast häirituna, solvununa või ahistatuna. K. P. nimetatud fakti ei kinnitanud, samuti ei kinnitanud seda teised samas viibinud kannatanud. Kohtu hinnangul ei saanud seetõttu Jaanus Grossmanni toodud ründamise põhjust (väidetavat K. P. poolset J.Grossmanni elukaaslase katsumist) lugeda üheselt tõendatuks. Kohus leidis aga sedagi, et see ei oma aga J.Grossmanni käitumise hindamisel määravat tähtsust, kuna ka juhul, kui kannatanu oleks tõepoolest E. S. katsunud, ei andnuks nimetatud asjaolu põhjust ega õigustust Jaanus Grossmannile teist isikut füüsilist vägivalda kasutades rünnata. 1.1.2 Kohtulikul uurimisel ei ilmnenud vastuolu selles osas, et edasiselt suundusid kannatanud taksosse istunud Jaanus Grossmannilt juhtunu kohta aru pärima. Samuti kinnitas K. P., et ta avas taksoukse, küsis Jaanus Grossmannilt „mis toimub“ ning tõmbas teda särgist. Kannatanute, samuti tunnistaja K. K. ütluste kohaselt tõugati K. P. seepeale pikali ning Jaanus Grossmann hakkas teda peksma, Arlet Martinson hoidis aga maas lamavat K. P. kinni ning surus talle sõrmi silmadesse. Tunnistaja M. O. kinnitas, et nägi kuidas tema elukaaslane K. P. lamas maas, tema peal lamas lillelise särgiga mees, kes püüdis kannatanule pöidlaid silma suruda, teine mees peksis aga lamavat K. P. käte ning jalgadega pea ning ülakeha piirkonda. Kohus asus tõendite kõrvutamise tulemil seisukohale, et on tõendatud K. P. ründamine ja jalgadega peksmine taksost väljunud J.Grossmanni poolt ning K. P. samaaegne kinnihoidmine ja talle sõrmede silma surumisega valu tekitamine A.Martinsoni poolt. 1.1.3 Kannatanu K. K. ütluste kohaselt ründas Roman Pitškar teda samal ajal kui Jaanus Grossmann väljus taksost. Ründe käigus lõi R.Pitškar kannatanut jalaga ribidesse ja kubeme piirkonda. Samasuguseid ütlusi juhtunu kohta andis ka tunnistaja K. K., kes nägi, kuidas üks mees (R.Pitškar) kakles K. (K.), samuti seda, kuidas R.Pitškar läks A. V. juurde ning lõi teda rusikaga näkku. Tunnistaja ütluste kohaselt ei tunginud mitte kannatanud R.Pitškarile kallale, vaid süüdistatav 3 ründas neid. R. Pitškari selgitusi selle kohta, et ta osales küll konfliktis, kuid püüdis kaklust üksnes lahutada, pidas kohus ennastõigustavaks ning ebausaldusväärseks. 1.1.4 Teise isiku löömine nn otsitud ettekäändel küünarnukiga kõri piirkonda, maas lebava kannatanu peksmine jalgadega (Jaanus Grossmanni poolt), maas lebava kannatanu kinnihoidmine ning talle sõrmede silma surumisega valu tekitamine (Arlet Martinsoni poolt), kannatanu tõukamine, rusikaga näkku löömine ning peksmine jalgadega rindkere (roide) ja kubeme piirkonda (Roman Pitškari poolt) on tegevused, mis on käsitletavad vägivallategudena, samuti on need vastuolus üldtunnustatud tavade, heade kommete ning inimestevahelisi suhteid reguleerivate normidega. Kohus asus seisukohale, et pärast seda, kui kannatanud suundusid Jaanus Grossmannilt aru pärima temapoolse vägivalla kasutamise kohta ning Jaanus Grosmann oli taksost väljunud ja algas füüsiline vägivalla kasutamine kannatanute suhtes, sekkusid konflikti ja asusid vägivalda kasutama ka teised süüdistatavad Arlet Martinson ja Roman Pitškar. 1.2 R. Pitškar tunnistati süüdi veel selles, et ta aitas kaasa varguse toimepanemisele A. V. poolt, mis seisnes selles, et ta tellis 12.03.2005 a. metsaveoauto koos juhiga metsamaterjali veoks, mille tulemusena varem varguste eest karistatud A. V. pani toime A. M. kuuluva 35 tm metsamaterjali, väärtusega 16000 krooni, varguse. Ta täitis A. V. nimel metsaveomaterjali veoselehe, võttis metsamaterjali laoplatsil vastu varastatud metsamaterjali koorma, suhtles metsaveoauto juhiga, kui võttis tema käest ära veoselehe ja maksis veoauto juhile 600 krooni tasu. Asja kohtulikul uurimisel seletas tunnistaja A. V., et metsas asunud palkide juurde suunas ning juhatas teda Roman Pitškar. A. V. sõitis koos veoautojuhiga metsa, laadis palgikoorma peale ning viis need Pärnusse kokkuostu laoplatsile. Tunnistaja ütluste kohaselt süüdistatav ise metsas palke peale laadimas kaasas ei käinud, kuid sõitis oma autoga kaasa linna palkide kokkuostupunkti. Tunnistaja kinnitas ka seda, et ta ei olnud teadlik kellele palgid kuuluvad, samuti ei olnud ta teadlik koorma dokumentide vormistamisest. Tunnistaja kinnitas ka seda, et pidi palkide eest saama raha ning selle R.Pitškarile edasi andma. Samas nähtus 3.08.2006 a. Pärnu Maakohtu jõustunud kohtuotsusest, et A. V. on sama kuriteo toimepanemise eest täideviijana süüdi mõistetud ning karistatud. Seejuures asus kohus seisukohale, et tunnistaja A. V. ei andnud kohtus Roman Pitškari suhtes valeütlusi ning neid tuleb lugeda arvestatavaks. Samuti kinnitas Roman Pitškar tunnistaja A. V. ütlusi selles osas, et ta viis A. V. linna metsamaterjali kokkuostu laoplatsile. R.Pitškar tunnistas veel seda, et täitis oma autos A. V. nimel metsamaterjali veoselehe, kuna A. V. ei olevat osanud seda ise täita. Nimetatud asjaolu on aga A. V. poolt ümber lükatud, kuna ta väitis kohtuistungil, et ta ei tea metsaveodokumentide vormistamisest midagi. Eeltoodust järeldas kohus, et R.Pitškar vormistas teadlikult, A. V. nimel ka tema allkirja võltsides metsamaterjali veoselehe, soovimaks sellega vabastada ennast vastutusest ning jätta metsavarguse eest vastutavaks A. V.. Tunnistaja Ü. T. ütluste kohaselt oli ta 2005 a. märtsis eelnimetatud metsamaterjali veol autojuhiks. Tunnistaja ütlustel näidati talle metsas puud ette, ta laadis need veokile ning viis Pärnus XXXX tänaval asuvale laoplatsile. Tunnistaja ütlustel võttis puidukoorma XXXX tänava laoplatsil vastu üks noormees, kes võttis enda kätte ka metsamaterjali veoselehe. Tunnistaja ütluste kohaselt oli veoselehe äravõtjaks ning puude vastuvõtjaks sama isik, kelle ta tundis ära kohtueelses menetluses talle äratundmiseks esitatud fotol. Äratundmiseks esitamise protokollist nähtub, et äratuntud isikuks osutus süüdistatav Roman Pitškar. Tunnistaja ütlused kinnitavad seda, et metsamaterjali mahalaadimist laoplatsil juhendas ning veosedokumendi vormistas süüdistatav. Kokkuvõtvalt leidis kohus, et Roman Pitškari viibimine kuriteo sündmuskoha juures ei olnud juhuslik, vaid ta tegutses aktiivselt selle nimel, et aidata kaasa varastatud metsamaterjali üleandmisele ja realiseerimisele. 4 Kuriteole kaasaaitajaks loetakse KarS § 22 lg 3 kohaselt isikut, kes tahtlikult osutab teise isiku tahtliku õigusvastasele teole füüsilist, ainelist või vaimset kaasabi. Käesoleva kriminaalasja menetlusega on kindlaks tehtud, et süüdistatav Roman Pitškar osutas füüsilist abi A. V. poolt toimepandud tahtlikule kuriteole (metsamaterjali vargusele) sellega, et ta näitas ette metsamaterjali asukoha, täitis A. V. nimel metsamaterjali veoselehe, samuti aitas korraldada metsamaterjali mahalaadimist metsamaterjali laoplatsil. Aineline kaasabi osutamine väljendus selles, et ta andis metsamaterjali vedanud autojuhile üle raha. Kuivõrd A. V. puhul oli tegemist isikuga, kes oli ka varem toime pannud vargusi, siis aitas R.Pitškar kaasa selle isiku poolt kuriteo toimepanemisele, kes oli ka varem toime pannud varavastase kuriteo, s.o KarS §

§ 199lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

2. Maakohtu otsuse vaidlustasid apellatsiooni korras Arlet Martinsoni kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar, Jaanus Grossmanni kaitsja vandeadvokaat Margo Normann ja Roman Pirškari kaitsja vandeadvokaat Ants Nõmmik. Apellatsioonide põhiseisukohad on järgmised. 2.1 A. Martinsoni kaitsja S. Sillar palub maakohtu otsus tühistada ning A. Martinson talle esitatud süüdistuses õigeks mõista, kuna tema käitumises esineb õigusvastasust välistav asjaolu. 2.1.1 A. Martinson sekkus konflikti alles siis, kui K. P. oli pannud toime kuriteo tunnustega teo – nimelt ei andnud J. Grossmanni ja K. P. vahel aset leidnud konflikt K. P.le vähimatki õigust tungida taksosse, tirida sealt J. Grossmann välja ja hakata teda peksma. KarS § 266 loeb kuriteoks valdaja tahte vastaselt võõrasse sõidukisse ebaseadusliku tungimise; kaitsja märgib, et kui ta ei eksi, siis loetakse taksos seaduslikult viibivat isikut sel ajal takso valdajaks. Seega on objektiivsele kõrvaltvaatajale aprioorselt selge, et käesoleval juhul oli tegemist õigusvastase ründega. 2.1.2 A. Martinson pidas K. P. kui kuriteo sooritanud isiku mõni hetk peale seda kinni; tema eesmärgiks oli pidada kurjategija kinni kuni politsei saabumiseni ja välistada tema poolt uute kuritegude toimepanemise võimalus. Seejuures heidetakse A. Martinsonile ette seda, et ta püüdis kannatanule sõrmi silmadesse suruda – see viitab lõpetamata kuriteole. Kaitsja leiab, et kurjategija kinnipidamine ja tema paralüseermine on iga ühiskonnaliikme moraalseks kohustuseks ja olemuselt kiiduväärt tegevuseks. Isegi kui selle käigus rakendatakse vägivalda, ei ole tegemist kuriteoga; seejuures viitab kaitsja RKKK otsusele nr 3-1-1-117-96, millest tuleneb, et KarS ei näe ette vastutust kurjategija kinnipidamisel talle tekitatud valu või kehalise väärkohtlemise eest. 2.2 J. Grossmanni kaitsja M. Normann palub maakohtu otsus tühistada ja süüdistatav õigeks mõista; alternatiivselt taotleb kaitsja otsuse tühistamist mõistetud karistuse osas. 2.2.1 Kaitsja hinnangul ei alustanud suhtlemiskorra rikkumist mitte süüdistatav, vaid hoopis kannatanu K. P.. Nimelt ei ole välistatud versioon, et K. P. puutus intiimsest piirkonnast (istmikust) temast möödunud J. Grossmanni elukaaslast E. S.. Kohus oleks pidanud arvestama, et naise tagumik on intiimne piirkond, mille katsumine tahtevastaselt ei ole lubatud ning on solvav. Naise au ja väärikuse kaitseks toimunud K. P. tõukamist ei tohiks pidada märkimisväärseks eksimiseks ühiskonna normide vastu, vaid selleks olulise ajendina. K. P. ei ole julgenud lihtsalt tunnistada, et puudutas võõra naisterahva tagumikku. 2.2.2 Samuti ei ole välistatud, et J. Grossmann siiski lükkas kannatanut kõri piirkonda, mitte ei löönud. Mitmed spordialad on sellised, kus just tõugatakse vastast käega kõri piirkonda, teda sel viisil nõrgestades – otsese viite teeb kaitsja sumomaadluses kasutatavale oshiataoshi tehnikale. Ka 5 tõukamine kõri piirkonda võib kaasa tuua tagajärje, nagu seda kirjeldatakse süüdisuses – kukkumise ja teadvusekaotuse (lähtuvalt kõripiirkonna meditsiinilisest aspektist). Samuti oli kannatanu purjus. Pärast seda toimus aga vägivaldne käitumine ainuüksi K. P. poolt, kes asus taksos istunud J. Grossmanni kättemaksuks vägivaldselt ründama. Kohus pole pannud tähele ka seda, et süüdistatavad palusid asja jätta n.ö sinnapaika, samal ajal kui kannatanud soovisid pahatahtlikult vägivalda jätkata. J. Grossmann tõmmati vägivalda kasutades autost välja ning kohus on alusetult uskunud kannatanute väiteid nende edasise peksmise kohta. 2.2.3 Samuti ei vasta kaitsja hinnangul mõistetud karistus teo ühiskonnaohtlikkusele ja süüdlase isikule. KarS § 263 näeb sanktsioonina ette ka rahalise karistuse; seejuures peab kohus arvestama karistuse mõistmisel karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. J. Grossmann on varem karistamata, seega näitab tema varasem laitmatu eluviis, et väidetav toimepandud kuritegu on juhuslik episood. 2.3 R. Pitškari kaitsja A. Nõmmik palub maakohtu otsus tühistada ja süüdistatav kõigis süüdistuse episoodides õigeks mõista. 2.3.1 Ümber ei ole lükatud süüdistatava väide selle kohta, et ta püüdis üksnes toimunud kaklust lahutada. Kannatanu ja tunnistajate ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt, kuna tegemist on ennastõigustavate ja enda süüd teadlikult eitavate ütlustega. 2.3.2 R. Pitškari süü KarS §

§ 199lg 2 p 4 järgi on samuti tõendamata.

Tegeliku süüdlase A. V. poolt antud ütlused on ebaõiged, sest ta on haige isik, teda on eelnevalt korduvalt kriminaalkorras karistatud ning kelle ütlused on antud eelkõige enda vastutusest vabastamise eesmärgil. R. Pitškari süü ei ole ilma igasuguste kahtlusteta tõendatud ning ta on ebaõigesti süüdi mõistetud. 3. Ringkonnakohtu istungil jäid apellandid esitatud taotluste juurde; kaitsjate apellatsioone toetasid ka süüdistatavad. Prokurör leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning palus jätta see muutmata ning apellatsioonid rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada kohtuliku uurimise ühekülgsuse ja puudulikkuse ning materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu. Enda seisukohti põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt. I 4. Ringkonnakohus soostub maakohtu otsuses esitatud põhimõtteliste järeldustega, mis puudutavad 10. juunil 2007. a aset leidnud sündmuse käiku ning füüsilise vägivalla rakendamise asjaolusid süüdistatavate poolt. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt (vt nt RKKKo nr 3-11-33-08) märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveering peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav; mis puudutab konflikti tekkepõhjusi ning selle käiku, on kriminaalkolleegiumi hinnangul maakohtu otsus veatu, mistõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid täiel määral korrata (erinevalt küll osaliselt R. Pitškari osas, vt otsuse p 16). Küll on kriminaalkolleegium maakohtu ja prokuröriga eriarvamusel küsimuses, mis puudutab toimunus osalenud süüdistatavate käitumisele antud 6 õiguslikku kvalifikatsiooni. Käesoleval hetkel on seda käsitletud kui grupiviisilist ning vägivalla rakendamisega toime pandud avaliku korra rasket rikkumist. Selle järeldusega täielikult soostumata, märgib kriminaalkolleegium järgmist. 5. On õige apellantide ühine seisukoht, et määrava tähendusega käesoleva kriminaalasja lahendamisel on küsimus, millistel ajenditel sai füüsiline konflikt süüdistatavate ja kannatanute vahel alguse. J. Grossmanni väite kohaselt tõukas ta K. P.t peale seda, kui viimane oli puudutanud istmikku piirkonnast tema elukaaslast, kes enne teda K. P. möödus. Kriminaalkolleegium soostub apellantidega selles, et maakohtu sellekohane motiveering on enam kui ebaõnnestunud. Nimelt märgib maakohus, et E. S. ütlustest ei nähtu, et „ta oleks nimetatud katsumise tõttu tundnud ennast häirituna, solvununa või ahistatuna./…/Jaanus Grossmanni toodud ründamise põhjust (väidetavat K. P. poolset J.Grossmanni elukaaslase katsumist) ei saa lugeda üheselt tõendatuks./…/see ei oma aga J. Grossmanni käitumise hindamisel määravat tähtsust, kuna ka juhul, kui kannatanu oleks tõepoolest E. S. katsunud, ei andnuks nimetatud asjaolu põhjust ega õigustust Jaanus Grossmannile teist isikut füüsilist vägivalda kasutades rünnata“. 6. E. S. on enda ütlustes kestvalt kinnitanud, et ta ei pööranud enda istmiku katsumisele tähelepanu, kuivõrd ta pidas katsujaks enda elukaaslast, s.o J. Grossmanni. Seega ei päde kuigivõrd maakohtu argument selle kohta, et tunnistaja ei tundnud end sellest väidetavast katsumisest häirituna vms. Samavõrra väär on argument, et ka sellise sündmuse toimumine ei andnuks J. Grossmannile põhjust ega õigust kannatanu füüsiliseks ründamiseks. Erinevalt maakohtust leiab kriminaalkolleegium, et kui selline asjaolu peaks leidma tõendamist, on selle toimepannud isiku kehaline väärkohtlemine praeguses kriminaalasjas tuvastatud ulatuses (s.t kannatanu ühekordne löömine kõri piirkonda) nii põhjendatud kui ka õigustatud. Õigusvastane rünne, millele on õigus reageerida teatud füüsilise vägivallaga, ei pea enda olemuselt vastama Karistusseadustikus sätestatud süüteokoosseisule; tegemist peab olema ründega nn sotsiaalse arusaama kohaselt (seega ka nt solvamine). Vaieldamatult on selline käitumine ka vastuolus õiguskorras eksisteerivate normidega; kriminaalkolleeguimi hinnangul vastab järeldus, et sellisel juhul võib rakendada õigushüvede kaitsel ka füüsilist vägivalda, RKKK otsuses nr 3-1-1-111-04 väljaöeldud seisukohtadele; inimene ei pea tolereerima ning kannatama igasugust alandavat ning solvavat käitumist ühiskonna teiste liikmete poolt, vaid tal on selle suhtes õigus adekvaatsele kaitsele ning isegi füüsilisele reageerimisele (ja seda proportsionaalsuse piiri ei olnuks käesoleval juhul kriminaalkolleegiumi hinnangul ületatud, kui kõnealune „katsumise“ fakt leiaks tõendamist). Mõistatavalt ei ole selliseks sekkumiseks pädev iga kolmas isik, kes selle toimumist näeb; küll on see aga arusaadav ning mõistetav olukorras, kus seda tajub isiku lähedane (käesoleval juhul J. Grossmann). 7. Samas soostub kriminaalkolleeguim maakohtu seisukohaga, et sellise sündmuse asetleidmist ei saa lugeda „üheselt tõendatuks“; teisisõnu leiab kriminaalkolleegium, et midagi sellist tegelikkuses ei toimunud ning tegemist on otsitud kaitseversiooniga. Kriminaalkolleegiumi hinnangul puudub sellel versioonil käesolevat juhtu silmas pidades eluline usutavus ning tõepõhi. Nimelt on J. Grossmann kinnitanud, et ta liikus baarist väljudes vahetult enda elukaaslase järel; õigustatult märkis prokurör ringkonnakohtu istungil, et sellises olukorras – st vahetult meesterahva ees liikuva – naisterahva vaieldamatult intiimse piirkonna avalik ning nähtav katsumine kannatanu K. P. poolt on enam kui ebausutav. Kui seda tehtuks teadlikult, olnuks samal ajal ka selge, et ollakse valmis võimalikuks füüsiliseks konfliktiks naisterahva järel liikunud isiku, s.t J. Grossmanniga (kelle füüsilises võimekuses rakendada vajadusel naisterahva kaitseks füüsilist jõudu pole vähimatki põhjust kahelda). Liiatigi ei suuda kriminaalkolleegium J. Grossmanni isikut ning tema käitumist ringkonnakohtu istungil silmas pidades uskuda, et sellises olukorras piirdunuks süüdistatav pelgalt 7 kerge tõukamisega ning loobunuks igasugusest täiendavast sõnalisest vestlusest kannatanu(te)ga toimunu asjaolude selgitamiseks, minnes rahulikult edasi; kuid väidetavalt just nii J. Grossmann enda sõnutsi toimis. Ka nimetatud täiendavatel argumentidel leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtule, et versioon J. Grossmann elukaaslase eelnevast puutumisest/katsumisest kannatanu K. P. poolt on ümber lükatud kui ebausaldusväärne kaitseväide. 8. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium sarnaselt maakohtule, et J. Grossmann ründas põhjendamatult ja vaid talle endale teadaoleval motiivil ootamatult K. P.t, kes seisis enda sõpradega trahter P. ees (võib aru saada, et selline käitumine oli isegi üllatuseks tema kaaslastele, praegustele kaassüüdistatavatele; politseitöötajatest tunnistajate ütlused kohtumenetluses annavad üheselt teavet selle kohta, et kaassüüdistavad püüdsid pidevat J. Grossmanni edutult rahustada – vt kd 1, tlk 253). Selline käitumine vastab vaieldamatult KarS § 263 p 1 tunnustele (vt RKKKo 3-1-1-78-05; 3-1-115-07; 3-1-1-24-07; vt samuti Tallinna Ringkonnakohtu 23. veebruari 2009. a otsus kriminaalasjas nr 1-08-9034), mille täiendaval avamisel ei pea kriminaalkolleegium vajalikuks peatuda – seda enam, et seda õiguslikku küsimust apellandid ka kuigivõrd ei vaidlusta. Kuid oluline on tähele panna, et selles situatsioonis tegutses J. Grossmann üksi ning mitte grupis teiste süüdistatavatega. 8.1 Peale seda, kui K. P. oli püsti tõusnud (kannatanu A. V. ütluste kohaselt toimus see sisuliselt kohe – kd 1, tlk 249; sama tuleneb R. Pitškari ütlustest – kd 2, tlk 14), mindi takso juurde, millesse J. Grossmann oli istunud, ning tiriti ta sealt välja – seda asjaolu ei ole kuigivõrd alust eitada; väär on seega ka advokaat S. Sillari väide, et takso juurde siirduti alles kümmekond minutit hiljem. Seda tunnistavad nii kannatanud ise kui ka taksojuht, kelle ütlustele (kd 2, tlk 10) apellatsioonis viidatakse; kannatanute ütluste kohaselt tehti seda asjaolude selgitamise motiivil ning ka selles ei ole juba väite elulähedust silmas pidades põhjust kahelda; motiveeritult on ümber lükatud J. Grossmanni väide, et seejärel algas tema peksmine, kusjuures see leidnud aset ka juba siis, kui ta istus veel autos. Taksojuhist tunnistaja ütlustest, kellele kaitsja apellatsioonis viitab, ei tulene kaugeltki mida sellist. Peale seda, kui J. Grossmann oli autost välja tiritud, algas osapoolte vahel uus konflikt, millesse sekkusid mõne hetke pärast ka A. Martinson ja R. Pitškar. Ka selle sündmuse käigus toimunut – s.t süüdistatavate poolt rakendatud vägivalla kirjeldust ja ulatust - ei näe kriminaalkolleegium põhjust kahtluse alla seada. Maakohus on kõrvutanud siin erinevatest tõendiallikatest tulenevat teavet ning tulnud selgesõnalistele seisukohtadele küsimuses, millist vägivalda keegi süüdistatavatest edasiselt kasutas (vt käesoleva otsuse p-d 1.1.2-1.1.4). Kirjeldatud olukorra õiguslikul hindamisel on otsustav tähendust tõepoolest nn õigusvastasust välistaval kinnipidamisõigusel, millele viitasid kaitsjad S. Sillar enda apellatsioonis ja M. N. kohtuvaidluses. Prokurör märkis, et õigusvastasust välistavad asjaolud paiknevad üksnes Karistusseadustikus ning selle küsimusega ei ole põhjust täiendavalt tegeleda. Prokuröri selline seisukoht on ilmselgelt väär ning selles osas selgitab kriminaalkolleegium järgmist (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 24. septembri 2007. a otsus kriminaalasjas nr 1-04-202, p-d 19 jj). 9. Karistusseadustikus on kodifitseeritud üksnes teatud osa õigusvastasust välistavaid asjaolusid, õigussüsteem tunneb õigusvastasust välistavate asjaoludena ka teisi, väljapoole Karistusseadustikku jäävaid isiku käitumist legitimeerivaid tunnuseid – nimetatud olgu kasvõi asjaõiguslik omaabi, kannatanu nõusolek, aga ka käesolevas kriminaalasjas tähendust omav igaühe kinnipidamisõigus KrMS § 217 lg 4 kohaselt. Kriminaalmenetluse seadustiku § 217 lg 4 sätestab järgmist: kuriteo toimepanemisel või vahetult pärast seda põgenemiskatselt tabatud isiku võib igaüks toimetada politseisse kahtlustatavana kinnipidamiseks. Tegemist on privaatse kinnipidamisõigusega, nn igameheõigusega, mis kuulub kõigile – kõik, kes näevad kuriteo toimepanemist, võivad selles kahtlustatava isiku ka kinni pidada. 8 A. Martinsoni kaitsja leidis, et kõnealuse kinnipidamisõiguse realiseerimisega võib kaasneda teatud määral kehalist väärkohtlemist KarS § 121 tähenduses. Kriminaalkolleegium soostub sellise seisukohaga ning märgib täiendavalt, et lisaks kehalisele väärkohtlemisele võib kinnipidamisõigus riivata isegi õigushüvesid, mille rünne on iseenesest kriminaliseeritud KarS §-des 136 (vabaduse võtmine) ja 120 (ähvardamine, näiteks nõutakse kehavigastuse tekitamise hoiatusel isikult põgenemise lõpetamist) – kui isikul puuduks kinnipidamist legitimeeriv tunnus KrMS § 217 lg 4 näol, oleks tema käitumises nimetatud koosseis realiseeritud ka õigusvastasena. Määrav tähendus selle jaoks, kas ja kellel oli käesolevas kriminaalasjas kinnipidamisõigus KrMS § 217 lg 4 kohaselt, sõltub just eelnenud sündmusel, kus – nagu ringkonnakohus sarnaselt maakohtule tuvastas – ründas J. Grossmann põhjendamatult ning otsitud ettekäändel K. P.t. Selle teadmise valguses tuleb lahendada ka sündmuste edasine käik. 10. Pole põhjust kahelda selles, et J. Grossmanni autost väljakiskumisel panid kannatanud formaalselt toime õigusrikkumise, olgu selleks siis vabaduse piiramine vms. Advokaat S. Sillar on selles osas märkinud, et kui ta ei eksi, oli takso J. Grossmanni valduses ja seega panid kannatanud toime KarS § 266 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Nimetatud viimase väite osas märgib kriminaalkolleegium, et kaitsja siiski eksib; isik, viibides taksos, ei muutu samaaegselt selle valdajaks. Kuid nimetatud küsimusel ei ole käesoleval juhul ka kuigivõrd tähendust. Kui J. Grossmann oleks istunud ka enda autosse, olnuks K. P.l ja tema kaaslastel ka siis tema täielik kinnipidamisõigus – ja seda lähtuvalt otsuse p-s 9 kirjeldatud põhimõtetest. J. Grossmann oli pannud vahetult eelnevalt toime KarS § 263 p 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo, ta hakkas sündmuskohalt lahkuma ning kannatanu(te)l oli õigus tema kinnipidamiseks ja seda isegi taksost väljakiskumise hinnaga, milles kaitsjad näevad vääralt juba omaette kuritegu. Väär on arusaam, et neid kahte sündmust tuleks vaadelda teineteisest eraldatuna; juba nn üldhinnangu andmise põhimõtetest tuleb toimunud käsitleda ühtse tervikuna ning seega tuleb olukorra hindamisse vältimatult kaasata ka eelnenud J. Grossmanni poole rünnak. On tuvastatud, et peale autost väljatirimist kasutas J. Grossmann kannatanute suhtes koheselt uuesti füüsilist vägivalda; kriminaalkolleegium leiab, et ta ei olnud selleks õigustatud ja seda vaatamata asjaolule, et ta tiriti autost välja enda tahte vastaselt (kinnipidamine KrMS § 217 lg 4 alusel ongi valdavalt isiku tahte vastaselt toime pandud). Klassikalisel juhul saaks isik sellisel juhul (tahtevastane autost välja tirimine) toetuda täiemahuliselt hädakaitseõigusele, kuid kriminaalkolleegiumi hinnangul oli J. Grossmanni õigus hädakaitsele käesoleva kriminaalasjas asjaolusid silmas pidades tervikuna piiratud; nimelt on kinnipidamisõiguse kui teo õigusvastasust välistava asjaolu kõrval alust rääkida ka nn eelnenud teoprovokatsioonist, mille toimepanijaks oli J. Grossmann. 11. Nimelt lähtub Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hädakaitseõigust puudutav praktika ühest põhimõtteliselt eeldusest - süü ründe toimepanekus lasub täiel määral ründajal. Isik, kes ennast selle ründe eest kaitseb, on tõepoolest õigustatud hädakaitsele mahus, mis kõrvaldab ohu lõplikult ja täielikult; siis ei rakendu nn proportsionaalsuspõhimõte vms. Ringkonnakohus juhib aga tähelepanu ühele põhimõttelisele erisusele käesolevas kaasuses; nimelt sai üheselt tuvastatult kannatanute poolne käitumine (J. Grossmanni autost väljatirimine) ajendi K. P. suhtes vahetult enne seda toimepandud kehalisest väärkohtlemisest, mille toimepanijaks oli just J. Grossmann. Seejuures osundab kriminaalkolleegium RKKK otsusele nr 3-1-1-111-04: hädakaitseolukorra hindamisel tuleb muuhulgas lähtuda kohtute tuvastatud konkreetse ründeolukorra iseloomust, sealhulgas isiku enda varasemast käitumisest (p 19); Riigikohus on selle põhimõtte taustal üheselt piiranud hädakaitseõiguse realiseerimise ulatust ja seda nn isiku eelnevast teoprovokatsioonist lähtuvalt. 9 Tegemist on hädakaitseõiguse nn sotsiaaleetilise piiranguga ning Riigikohtu kriminaalkolleegium on selles osas üheselt märkinud: teatud juhtudel on isiku hädakaitseõigus piidatud tema enda poolt esile kutsutud (provotseeritud) õigusvastase ründe tõrjumisel (RKKKo 3-1-1-111-04, p 12). 12. Käesoleval juhtumil oli nn teoprovokatsioon täielikult ka olemas – J. Grossmanni ootamatu rünne kannatanu suhtes oli vaieldamatult seotud tema vahetult järgnenud autost väljakiskumise ehk siis kinnipidamisõiguse realiseerimisega. Hädakaitseõiguse seisukohalt tuleb aga edasiselt eristada kahte juhtumit - kas tegemist oli tahtliku või lihtsalt süülise teoprovokatsiooniga. 12.1 Kui on tegemist tahtliku provokatsiooniga, siis kaotab ründe esilekutsunud isik hädakaitseõiguse täielikult ning teda karistatakse üldkorras tahtlikult toimepandud süüteo eest. Eelnevat teoprovokatsiooni vaadeldakse kui hädakaitse alla peidetud rünnakut ning hädakaitse rakendamine oleks sellisel juhul lihtsalt õiguse kuritarvitamine. Kriminaalkolleegiumi hinnangul käesoleval juhtumil selle alternatiiviga tegemist ei ole; kuigivõrd ei ole tuvastatud, et J. Grossmann ründas K. P.t just teadmisega, et esile kutsuda omakorda rünne tema suhtes, et siis sellele omalt poolt vastata juba laiaulatuslikuma vägivallaga. 12.2 Süülise teoprovokatsiooni korral lasub vastutus ründe eest küll taaskord selle esilekutsunud isikul, kuid see ei võta temalt ära terviklikku õigust hädakaitsele; küll on see aga allutatud Riigikohtu poolt osundatud nn sotsiaaleetilistele piirangutele, mis üldistena seisnevad järgnevas:

  1. a)võimaluse korral tuleb rünnakut vältida ehk teisisõnu - taanduda (seega vastuolus KarS § 28 lg 3 1 alternatiiviga);
  2. b)kõigepealt tuleb kasutada kaitsetõrjet (säästev, kaitsev ehk nn defensiivne tõrje) ning alles seejärel ründetõrjet (agressiivne, ründaja vigastamisele suunatud tõrje);
  3. c)piirduda tuleb kõigepealt kaitsevahenditega, mille edukus on ebakindel – nt kõigepealt katsuda tõrjuda rünnet rusikatega, enne kui haarata nt nuga või püstol;
  4. d)ründe enda käitumisega esile kutsunud isik peab esmalt proovima kutsuda kõrvalist abi (vastuolus seega KarS § 28 lg 3 teise alternatiiviga). 13. Eelnevaga osundab kriminaalkolleeguim järgnevale – J. Grossmannil oli kohustus taluda enda kinnipidamist, kuivõrd see oli tingitud tema enda eelnevast kuritegelikust käitumisest; õigus hädakaitsele olnuks tal olukorras, kui tema suhtes rakendatuks ülemääraselt kinnipidamiseks tarviliku füüsilise jõu piiri. Midagi sellist aga aset ei leidnud; on tuvastatud, et kohe peale autost välja saamist ründas J. Grossmann uuesti kannatanuid. Ühegi tõendiga ei ole kriminaalasjas põhjendatav versioon, et ta oli selleks enda kaitseõigusi silmas pidades vältimatult õigustatud; kannatanutest ei lähtunud sellist agressiivsus, mis oleks tinginud sellise massiivse vägivalla rakendamise nende suhtes, nagu see on leidnud tuvastamist käesolevas kriminaalasjas. Kriminaalasjas on üheselt tuvastatud, et toimunut nägid pealt ka kolmandad, asjasse mittepuutuvad isikud; samuti toimus vägivalla tarvitamine kannatanute suhtes avalikus kohas. Ka selle käitumisega realiseeris J. Grossmann seega KarS § 263 p 1 koosseisu (süüdistuse piire silmas pidades ei pea kriminaalkolleegium vajalikuks vaagida KarS § 263 p 2 võimalikku realiseeritust süüdistatava käitumises). II 14. Nagu kriminaalkolleegium märkis, pole põhjust kahelda ka selles, et kannatanute suhtes tarvitasid edasiselt vägivalda ka kaassüüdistatavad A. Martinson ja R. Pitškar. Kuid see ei ütle eraldivõetult veel midagi selle kohta, et nad panid grupis koos J. Grossmanniga toime KarS § 263 pde 1, 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo. 10 Selleks, et kvalifitseerida isiku käitumine KarS § 263 järgi, peab teo toimepanija vähemalt kaudse tahtluse tasemel pidama võimalikuks, et tema käitumine võib olulisel määral rikkuda teiste inimeste õigusrahu KarS § 16. peatüki tähenduses ning sellisest teadmisest lähtudes valib ta isikliku konflikti lahendamiseks koha ja viisi, mis võib kaasata ja kaasabki tahtevastaselt konflikti rohkem või vähem määratletud kõrvaliste isikute ringi (RKKKo 3-1-1-15-07). Selline käitumine on vaieldamatult tuvastatud süüdistatava J. Grossmanni käitumises. 14.1 Vastus küsimusele, kas avaliku korra raske rikkumise panid toime ka kaassüüdistatavad, sõltub aga sellest, millistel motiividel nad toimunud konflikti sekkusid. Seejuures tuleb tähele panna, et süüdistatavatele on esitatud süüdistus grupiviisilises kuriteo toimepanemises. Kaastäideviimine tähendab aga seda, et isikud otsustavad ühiselt ja kooskõlastatult kuriteo toimepanemise kasuks ning viivad selle siis tööjaotuslikus koostoimes ka täide; sellisel juhul on tegemist kaastäideviimise näol nn omistamisnormiga ning isik vastutab grupi teise liikme poolt tehtu eest nii, nagu oleks ta selle ise sooritanud. Sisuliselt tuleks A. Martinsoni ja R. Pitškari vastutuse jaatamiseks seega tuvastada, et nad koos J. Grossmanniga otsustasid kannatanu(te)le ühiselt ja kooskõlastatult kallale tungida. Toimepandava kuriteoga saab mõistagi liituda ka toimepandava süüteo käigus ja nn konkludentse käitumisega; midagi sellist ei ole käesoleval juhul aga tuvastatav. Sisuliselt tuleb anda vastus küsimusele, millistel neile teadaolevatel motiividel sekkusid takso juures aset leidnud kaklusesse A. Martinson ja R. Pitškar, s.h sellest, kas ja millisel määral olid nad teadlikud sellele eelnenud J. Grossmanni poolt sooritatud õigusvastasest ründest K. P. vastu. III 15. A. Martinson on kestvalt selgitanud, et tema sai konfliktist teadlikuks ning sekkus sellesse alles siis, kui J. Grossmann oli autost välja tõmmatud ning kakles kannatanutega; talle näis, et pannakse toime õigusvastast rünnet tema sõbra suhtes ning ta sekkus sellesse viimase kaitsmiseks (ning ei ole alust kahelda selles, et esmasel hetkel oli J. Grossmann mitme kannatanuga n.ö üksi takso juures, peale mida puhkes nende vahel kohe kaklus). Maakohus ei ole seda väidet kuigivõrd ümber lükanud; piirdutud on üksnes A. Martinsoni osaluse tuvastamisega toimunud rüseluses/peksmises (vt käesoleva otsuse p 1.1.4), mida aga sisuliselt ei vaidlusta ka süüdistatav ise. A. Martinson on andnud enda selgitused toimunu kohta sarnaselt nii maakohtus ( kd 2, tlk 13) kui ka ringkonnakohtus. Kaude kinnitavad tema väiteid, et tegemist ei olnud ühise ja kooskõlastatud vägivalla toimepanemisega kannatanute suhtes, ka tunnistajate ütlused. Nii on tunnistaja M. O. (K. P. elukaaslane) selgitanud, et üks mees (A. Martinson) istus tema elukaaslase peal, samal ajal kui J. Grossmann lõi K. P.t jalaga. Samal ajal märgib tunnistaja, et A. Martinson, kes oli kannatanu peal, välise mulje alusel pigem kaitses tema elukaaslast, mis jäi talle toimunu juures isegi mõistetamatuks (kd 1, tlk 252); tervikuna kujuneb toimunust pilt, et J. Grossmann oli enda käitumise üle igasuguse kontrolli kaotanud – kannatanu löömise ajal tabas ta ka mitmel korral A. Martinsoni, nagu see tuleneb tunnistaja K. K.i ütlustest (kd 1, tlk 256). Tuvastamist leidis, et A. Martinson surus kannatanut vastu maad ning püüdis talle ka sõrmi silmadesse suruda; see käitumine vastab küll § 121 (§ 263 p 1) koosseisule ja oli vaieldamatult ka tahtlik, kuid kirjeldatud asjaoludel on kriminaalkolleegiumi hinnangul alust rääkida õigusvastasust välistavast asjaolust süüdistatava käitumises. 15.1 Nagu öeldud, ei ole süüdistuses ega ka kohtuotsuses kuigivõrd lükatud ümber A. Martinsoni väide, et tema hinnangul toimus õigusvastane rünne J. Grossmanni suhtes ning ta läks viimasele appi, et kaklus lõpetada/enda sõbra kaitsta. Sellele viitavad pigem ka osundatud tunnistaja M. O.e sündmust kirjeldavad ütlused; kuigivõrd ei ole tuvastatud ka see, et A. Martinson olnuks teadlik eelnenud ründest K. P. suhtes ning pidanuks sarnaselt J. Grossmannile arvestama viimase võimaliku kinnipidamisega. Karistusseadustiku § 31 lg 1 kohaselt ei ole isiku tegu õigusvastane, kui ta kujutab 11 endale ekslikult ette asjaolusid (ehk teisisõnu - eksimus faktilistes asjaoludes), mis välistaksid teo õigusvastasuse. Võimalik on sellisel juhul küll vastutus ettevaatamatusdelikti eest, aga kehalist väärkohtlemist/avaliku korra rasket rikkumist ei ole võimalik panna toime ettevaatamatusest. Seetõttu ei pea kriminaalkolleegium vajalikuks sellel küsimusel täiendavalt peatuda ning leiab, et A. Martinson tuleb talle esitatud süüdistuses õigeks mõista tema käitumises õigusvastasust välistava asjaolu esinemise tõttu. Kriminaalkolleegium kordab, et maakohus on tuvastanud üksnes A. Martinsoni osaluse toimunud konfliktis, kuid on jätnud täielikult analüüsimata süüdistatava väited nende motiivide kohta, mis tingisid tema sekkumise kaklusesse. A. Martinsoni kestvad väited sündmusesse sekkumise ajendite kohta ei ole seega kuigivõrd ümber lükatud. A. Martinson võis olla seega nn motiivieksimuses, mis tingis tema sekkumise kaklusesse ning mis toob samas kaasa tema käitumises õigusvastasust välistava asjaolu esinemise KarS § 31 lg 1 mõttes. IV 16. Kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb maakohtu otsus tühistada osaliselt ka R. Pitškari käitumisele antud hinnangu osas, mis puudutab kõnealust sündmust. Ka tema käitumises on maakohus näinud ühist ja kooskõlastatud tegevust avaliku korra raskel rikkumisel; kriminaalkolleegium ei soostu sellise arusaamaga (vt ka p 14.1). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole ka R. Pitškari suhtes tuvastatud ühist ja kooskõlastatud tegevust J. Grossmanniga. Sellest saaks rääkida ehk juhul, kui maakohus oleks tuvastanud süüdistatava käitumise sellisena, nagu seda kirjeldati süüdistuses – kui J. Grossmann autost väljus, rakendas esimesena vägivalda R. Pitškar, tõugates K. P. pikali (vt käesoleva otsuse p 1.1). Sündmuste sellist kulgu ei ole maakohus aga tuvastanud – vägivalla rakendamist R. Pitškari poolt K. P. suhtes ei ole maakohus seega lugenud tõendatuks. Maakohus on R. Pitškari käitumist analüüsinud otsuse lk 8 ja leidnud, et viimane ründas hoopis kannatanu K. K.i, seejärel aga A. V.t. Samal ajal tuleb silmas pidada, et siis toimus juba füüsiline konflikt J. Grossmanni ja K. P. vahel, milles osales ka A. Martinson. 16.1 Samal ajal leiab kriminaalkolleegium, et R. Pitškar ei käitunud sellises motiivieksimuses, millele osundas kohus A. Martinsoni puhul. Erinevalt A. Martinsonist, kelle teadlikkus eelnevast konfliktist (s.t J. Grossmanni vägivaldne käitumine K. P. suhtes) kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole tõendatud, oli R. Pitškaril see aga täielikult olemas; tema oli ka vahetult selle juures, kui J. Grossmann ilma igasuguse põhjuseta K. P.t ründas. Seejuures on ka R. Pitškar andnud konflikti ajendi kohta sarnaseid seletusi J. Grossmanniga (kd 2, tlk 14), mis kriminaalkolleegiumi hinnangul leidis aga ühest ümberlükkamist. Seega oli R. Pitškar teadlik sellest, et J. Grossmann ründas kannatanut igasuguse põhjuseta ning talle pidi olema ka selge sellele järgnenud konflikti ajend ning olemus. Sellele vaatamata otsustas ta konfliktis selle uuel puhkemisel osaleda. 17. Seejuures on kriminaalkolleegium maakohtuga seda meelt küsimuses, mis puudutab R. Pitškari poolt kannatanute suhtes rakendatud vägivalla ulatust (vt maakohtu otsuse lk 8); kuid selles ei saa automaatselt näha ühist ja kooskõlastatud tegevust J. Grossmanniga. Kriminaalkolleegiumi arusaama kohaselt oli süüdistatavate arvates esialgne konflikt ennast ammendanud ning sündmuskohalt asuti lahkuma; seda kinnitab kasvõi juba asjaolu, et J. Grossmann oli istunud lahkumiseks taksosse (et sündmust tuleb siiski käsitleda ühtse tervikuna, vt otsuse p 10). Ei ole tuvastatud eelnenud kokkulepet või midagi analoogset kannatanute edasise ründamise vms kohta (ja nagu kriminaalkolleegium osundas p-s 8 – esialgse ründe pani J. Grossmann toime täielikult üksi; ei ole tuvastatud, et see toimus kokkuleppel R. Pitškari või A. Martinsoniga). Kui J. Grossmann autost välja tiriti, asus ta uuesti ebaseaduslikult rakendama vägivalda, milles kriminaalkolleegium nägi 12 KarS § 263 p 1 järgi kvalifitseerivat kuritegu; tegemist oli taaskord üksiktäideviimisega. Kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb sellisena käsitleda ka R. Pitškari käitumist. 18. Nähes konflikti puhkemist ning olles teadlik seda tinginud asjaoludest, otsustas R. Pitškar sellesse sekkuda. Näha selles otsuses ühist ja kooskõlastatud käitumist J. Grossmanniga on kriminaalkolleegiumi hinnangul paljasõnaline ning tõendamata. Pole kuigivõrd tõendatud üldse seegi, kas J. Grossmann sai üleüldse aru/oli teadlik tema käitumist väidetavalt toetavatest R. Pitškari tegudest – ühine teootsus kaastäideviimise mõttes puudub aga üldtunnustatult juhul, kui üks isik üldse ei märka teise isiku poolt osutatud teopanust või on tal sellest enda eesmärke silmas pidades täiesti ükskõik. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses 3-1-1-60-07 märkinud, et kaastäideviimine eeldab nn teovalitsemise teooriast lähtuvalt ühe eeldusena ühist teootsust. Kaastäideviimine on ka see, kui ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastava sündmuse kulgemist hoitakse enda kontrolli all. Käesoleval juhul ei ole tõendatud ei ühist teootsust ega ka seda, et R. Pitškar oleks toimunut tervikuna mingilgi viisil enda kontrolli all hoidnud; kaugeltki ei olnud ta võimeline sündmustikku mingil viisil juhtima. Nagu osundatud, pole kuigivõrd tõendatud, et J. Grossmann oleks olnud teadlik R. Pitškari teopanustest ajal, kui ta ise rakendas vägivalda kannatanu suhtes. Täideviija isik, kes tegu valitseb, kes saab seda enda tahtele vastavalt pidurdada ja juhtida, muutudes sellega koosseisupärase teo keskseks figuuriks (vt RKKKo 3-1-1-88-03) – nendele tunnustele vastas R. Pitškari käitumine vaid osas, mis puudutas tema vägivallategusid kannatanute K. K.i ja A. V. suhtes (seetõttu puudub alus ka vaagida nn suktsessiivset kaastäideviimist). Puudub igasugune alus väitmaks, et tema tahtest oli hõlmatud ka kannatanu K. P. ründamine J. Grossmanni poolt, nagu seda aga on leidnud süüdistus ja ka maakohus. Teisisõnu ja lihtsustatult selgitab kriminaalkolleegium, et olukorras, kus puhkeb spontaanne kaklus ja isik otsustab ühel või teisel poolel n.ö kaasa lüüa, ei tähenda see veel automaatselt tema grupikuuluvust ja kaastäideviimist karistusõiguslikus mõttes, kuigi väliselt on isik ühe või teise n.ö poole tõepoolest valinud. Kaastäideviimine kui süüteo kvalifitseeriv tunnus või karistust raskendav asjaolu (KarS § 58 p 10) tuleb ühise ja kooskõlastatud eesmärgipärase koostoimimise tähenduses eraldi tuvastada; käesoleval juhul ei ole seda aga kuigivõrd tehtud. Täideviimisõpetuse mõttes on J. Grossmanni ja R.Pitškari näol käesoleval juhul tegemist seega kõrvaltäideviijatega – nad täitsid süüteokoosseisu küll sisuliselt samaaegselt ning sama sündmuse raames, kuid enda tegevust vähimalgi määral kooskõlastamata - ning sellisel juhul vastutab isik üksnes enda poolt realiseeritud teoosa eest ehk siis üksiktäideviijana. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et ka R. Pitškari käitumine tuleb kvalifitseerida KarS § 263 p 1 järgi. 19. Pärnu Maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu tühistada ka osas, mis puudutab R. Pitškari süüditunnistamist ja karistamist KarS §

§ 199lg 2 p 4 järgi.

Ka selles osas leiab kriminaalkolleegium esmalt, et puudub igasugune alus kahelda R. Pitškari aktiivses puutumuses toimepandud kuriteoga. Süüdistatava seletustel selle kohta, mis asjaoludel ta täitis veoselehe, vedas A. V.t jne, puudub igasugune eluline usutavus (kd 2, tlk 14); kriminaalkolleegium ei usu kuigivõrd, et nende tegude toimepanemisel jäi R. Pitškarile arusaamatuks, et toimub võõra vallasasja ebaseaduslik omandamine ehk vargus. Maakohus on süüdistatava puutumuse toimepandud kuriteoga üheselt tuvastanud ning sellel küsimusel ei pea kriminaalkolleegium vajalikuks täiendavalt peatuda. Küll on aga maakohtu otsuses üheselt tuvastatav materiaalõiguse väär kohaldamine. Nimelt on maakohus märkinud järgmist: „kuivõrd A. V. puhul oli tegemist isikuga, kes oli ka varem toime pannud vargusi, siis aitas R.Pitškar kaasa selle isiku poolt kuriteo toimepanemisele, kes oli ka varem 13 toime pannud varavastase kuriteo“ (maakohtu otsuse lk 11). Selline faktiväide on küll õige, kuid see ei anna kuigivõrd alust kvalifitseerida isiku käitumist vaatluse all oleva varguse kvalifitseeritud koosseisu järgi. Nimelt sätestab KarS § 24 lg 3 üheselt: vastutust raskendav eriline isikutunnus kehtib üksnes erilise isikutunnusega toimepanija suhtes. Käesoleval juhul oli varguste eest eelnevalt karistatud isikuks üksnes A. V.; selline kvalifitseeriv tunnus R. Pitškaril aga puudus. Seega on sõltumata sellest, kas süüdistatav teadis, et A. V. on eelnevalt toime pannud vargusi, välistatud tema käitumise kvalifitseerimine KarS § 199 lg 2 p 4 järgi. Seetõttu tuleb maakohtu otsus selles osas tühistada ning R. Pitškari käitumine ümber kvalifitseerida KarS §

§ 199lg 1 järgi.

V

  1. Mõistetud karistuste osas asub kriminaalkolleegium järgmisele seisukohale.
  2. Ringkonnakohus leiab, et J. Grossmannile mõistetud karistus on põhjendatud ning puudub alus selle tühistamiseks ning seda vaatamata asjaolule, et süüdistuse ühes punktis tuleb süüdistatav õigeks mõista. On üheselt tuvastatud, et kogu sündmustik sai alguse J. Grossmanni täielikult põhjendamatust ründest kannatanu vastu, sellel puudusid igasugused mõistlikud seletused. Kannatanut rünnati ootamatult ning täiesti otsitud põhjusel. Kuigi KarS § 263 näeb sanktsioonina tõepoolest ette ka rahalise karistuse mõistmise võimaluse, on kriminaalkolleeguim sarnaselt maakohtuga seda meelt, et J. Grossmanni teosüüd arvestades on selle sanktsiooniliigi rakendamine välistatud. Süüdistatav ei ole kuigivõrd aru saanud enda väärast käitumisest ning esitab ründe seletuseks ilmselgelt tegelikkusele mittevastavaid väiteid. See on vaieldamatult küll tema õigus, kuid samaaegselt tuleb silmas pidada, et seda asjaolu saab ja ka tuleb arvestada karistuse mõistmise juures, sh sanktsiooniliikide valikul. Ka osalise õigeksmõistmise tingimustes leiab kriminaalkolleegium seega, et J. Grossmannile mõistetud karistus - üks aasta vangistust - vastab tema teosüüle täielikult.
  3. Küll leiab kriminaalkolleeguim, et maakohtu otsus tuleb tühistada R. Pitškarile mõistetud karistuse osas. Tema osalus (sh rakendatud vägivalla maht) toimunus on võrreldes J. Grossmanniga ilmselgelt väiksem, samuti ei olnud tema erinevalt kaassüüdistatavast konflikti vahetuks põhjustajaks. Kuid tähelepanuta ei saa jätta, et ta otsustas omavastutuslikult siiski osaleda kallaletungis kannatanutele, samal ajal teades, et J. Grossmann on kutsunud konflikti esile täielikult igasuguse aluseta. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et ka R. Pitškarile tuleb karistuseks mõista vangistus, seda aga tema väiksemat teosüüd silmas pidades pikkusega kaheksa kuud. Kuigi ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ka varavastase süüteo osas, leiab kriminaalkolleegium, et selle eest mõistetud karistus - kuus kuud vangistust - tuleb jätta muutmata. On üheselt aru saada, et kõnealuse kuriteo initsiatiiv lähtus sisuliselt R. Pitškarist, mistõttu leiab ringkonnakohus, et vaatamata süüdistatava käitumise ümberkvalifitseerimisele kergemat karistust ette nägeva sätte järgi vastab maakohtu poolt mõistetud karistus süüdistatava teosüüle täielikult ka selles olukorras. 14
  4. Eeltoodu alusel ja juhindudes 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 1, 2, § 340 lg 2 p-dest 1, 3 tühistab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium Pärnu Maakohtu
  5. novembri
  6. a otsuse osaliselt ning teeb selles osas uue otsuse. A. Martinsoni kaitsja apellatsioon rahuldada, J. Grossmanni ja R. Pitškari kaitsjate apellatsioonid rahuldada osaliselt. Paavo Randma Igor Amann Jüri Paap 15

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.