KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 5. november 2008. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-08-5450 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liimed Ene

§ 114p 4 järgi mõista Vladimir Gredinile karistuseks kaheksateist aastat vangistust. 4. Süüdi tunnistada Vladimir Gredin Kar

S § 199 lg 2 p 4 järgi ja mõista talle karistuseks kaks aastat vangistust. 5.

§ 64

lg 1 alusel, suurendades mõistetud üksikkaristustest raskeimat, 1 mõista Vladimir Gredinile lõplikuks liitkaristuseks üheksateist aastat vangistust. 6. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Harju Maakohtu 6. juuni 2008. a otsusega tunnistati V. Gredin süüdi KarS § 114 p-de 4, 5 järgi ja mõisteti talle karistuseks kakskümmend aastat vangistust. Karistusaja alguseks loeti 29. oktoober 2007. a. 1.1 V. Gredin tunnistati süüdi järgmise teo toimepanemises. Tema isikuna, keda on Lääne Maakohtu 19.märtsi 1993.a. otsusega karistatud KrK § 101 p 1 ja 141 lg 2 p 1 järgi ehk omakasu ajendil ja seoses röövimisega toime pandud tahtliku tapmise eest, seega KarS § 114 p 4 tähendatud isikuna, sisenes ajavahemikul alates 27.oktoobril 2007.a. kella 18.36 kuni 28.oktoobril 2007.a. kella 04.42, eelnevalt hangitud võtme abil Tallinnas Xxxxxxxxxx xx xx-x Z. V. korterisse. Korteris pani ta toime Z. V. tapmise seoses röövimisega, tekitades kannatanule kehaõõnde tungiva torkelõikehaava maksa-, kõhuõõnesiseste veresoonte-, pehmete kudede vigastusega ja sisemise verejooksuga kõhu piirkonda. Seejärel võttis V.Gredin ära Z. V.le kuulunud erinevaid esemeid 8897 krooni väärtuses. 1.2 Kohus leidis, et V. Gredini süü kirjeldatud teo toimepanemises on leidnud täielikult tõendamist. Elamu välisukse fonoluku salvestuse kohaselt siseneti võtmega nr 0023 (mis oli varasemalt Z. V. korterile eraldatud, kuid kadunud) kannatanu majja 27.oktoobril kell 18.36, seejärel 21.56 ja edasi ka öösel kella 03 paiku. Kohus järeldas, et selle võtmega sisenes ilmselgelt Z. V. tapja, kes järgmistel kordadel sisenes sama võtmega selleks, et kõik meelepärased asjad Z. V. elukohast kaasa võtta. Kohus asus seisukohale, et selleks isikuks sai olla vaid V. Gredin, kes oli kannatanu tuttavaks ning kes käis vahepealsel ajal sagedasti kannatanu korteris – ja seda ka siis, kui üks võtmekomplekt kaotsi läks. 1.3 Tõendamist leidis, et pea kõik Z. V. korterist peale korteriperenaise tapmist äraviidud asjad leiti V.Gredini elukohast ning kannatanu A. V. on need kõik kahtlusteta ära tundnud ja välistanud nende kaotsimineku enne Z. V. surma. Nimetatud asjadelt leiti nii Z. V. kui ka V.Gredini DNA-d. Kohus märkis, et on küll ilmne, et V.Gredin puudutas Z. V. korteris varasemalt käies teatud asju, kuid pole tõenäoline, et ta oleks olnud kontaktis enamusega V.Gredini faktilisest elukohast leitud ja Z. V.le kuulunud asjadega. Süüdistatava väidet, et need asjad leidis ta erinevatest prügikastidest ning tassis siis koju, ei pidanud kohus tõsiseltvõetavaks. 1.4 Kohus möönis, et televiisor Daewoo, videomagnetofon Philips ja 26 videokassetti võeti ära küll läbiotsimise käigus A. P.elukohast, kuid see anna veel alust käsitleda A. P. antud kuriteo toimepanijana või toimepanemisega seotud isikuna. A. P.kinnitusel tõi nimetatud asjad tema juurde V.Gredin ning tunnistaja ütlused on loogilised ja usaldusväärsed, mida toetavad ka tunnistaja N. P. ütlused. Kohus pidas täiesti loogiliseks V.Gredini soovi toimetada Z. V. korterist kaasavõetud suurte 2 mõõtmetega ja töökorras olmetehnika hilissügisesel ajal oma praktiliselt elamiskõlbmatutest (ja ka väärtusliku tehnika hoidmiseks sobimatutest) eluruumidest ajutiseks varjule ja hoiule kellegi juurde, keda ta usaldas (ehk A. P.juurde). Erilist tähelepanu vääris kohtu hinnangul veel asjaolu, et V. Gredini eluruumidest leiti ka võimalik mõrvarelv. Tegemist oli suure kööginoaga, millelt leiti nii kannatanu DNA-d kui ka V. Gredini sõrmejälg. Kohus järeldas, et just selle noaga pandigi toime Z. V. tapmine, mis kogumis teiste tõenditega kinnitas kahtlusteta V. Gredini poolt kannatanu mõrvamist ja tema asjade röövimist. Väheoluliseks ei pidanud kohus ka tõsiasja, et v. Gredin on juba varasemalt karistatud vanainimese röövmõrva eest. 2. Harju Maakohtu otsuse peale esitas V. Gredin apellatsiooni, milles taotleb enda täielikku õigeksmõistmist. 2.1 Kohus on viidanud, et tema DNA-d leiti kannatanu korterist. Apellant peab seda täiesti loogiliseks, kuna ta käis varasemalt selles korteris sageli ning isegi elas seal mõnda aega. Hilisemalt võttis ta enda asjad sealt korterist ära, mis seletab nendel ka kannatanu DNA jälgede esinemise. Samuti ei usalda ta selles küsimuses politseid, kuna tema elukoht oli kõigile vabalt juurdepääsetav. Ta viis enda korterisse erinevaid leitud esemeid, mida võis majapidamises vaja minna – apellant kinnitab, et nii ongi paljud esemed, mida loeti kannatanule kuulunuks, tegelikkuses tema enda omad. Kohus viitab ka noale, mis tema elukohast leiti, kui võimalikule mõrvarelvale. Ekspert küll arvab, et vigastus võidi tekitada selle noaga, kuid ei väida seda kategooriliselt. 2.2 Apellant väidab, et tunnistaja A. P. on andnud valeütlusi. Tunnistaja käis tema palvel küll kannatanu juures, et küsida, mis teda enam korterisse ei lubata, mida ta seal aga tegi, süüdistatav ei tea. Apellant seletab, et ta aitas küll minema vedada erinevat tehnikat, kuid tol hetkel ta ei teadnud, et see kuulus Z. V.le. Apellatsioonis osutataksegi A. P.ile kui süüteo võimalikule tegelikule toimepanijale. 2.3 V. Gredin kinnitab, et erinevalt maakohtu poolt väidetust ei ole tal kunagi olnud vahetut juurdepääsu kannatanu korterile ehk siis võtit. Aga otsida on vaja just isikut, kellel on see võti. Kuna ta võeti vahi alla, muutus lihtsaks tema süüdilavastamine. 3. Ringkonnakohtu istungil jäi süüdistatav esitatud apellatsiooni juurde, seda toetas ka tema kaitsja. Prokurör leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning palus jätta otsuse muutmata. Täiendavalt motiveeris prokurör, miks on tegemist just KarS § 114 p-de 4, 5 järgi kvalifitseeritud kuriteo, mitte aga isiku- ja varavastase süüteo kogumiga. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada kohtuliku uurimise ühekülgsuse ja puudulikkuse ning materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus soostub küll maakohtuga selles, et Z. V. tapmise pani toime V. Gredin ning tema võttis ära ka kannatanule kuulunud asjad (I), kuid leiab, et käesolevas asjas puuduvad tõendid, mis annaks alust käsitleda toimunut just röövmõrvana (II). Samuti motiveerib kriminaalkolleegium mõistetavat karistust (III). Enda seisukohti põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt. 3 I 4. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on analüüsinud V. Gredini süüd kinnitavad tõendeid nii eraldi kui ka kõrvutanud neid omavahel ning loogiliselt ja arusaadavalt ülesehitatud arutluses jõudnud põhjendatult järeldustele süüdistatava süü tõendatuse osas. Tõendite põhjalik käsitlus ja analüüs on maakohtu otsuses ära toodud ja sellest tehtud järeldustele jõudmine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning veenev. Piisava põhjalikkusega on maakohus ka otsuses selgitanud omapoolset tõendite eelistust – miks eelistab kohus just kannatanu (A. V.) ja tunnistajate (A. P., N. P.) poolt antud, mitte aga V. Gredini süüd eitavaid ütlusi. Maakohtu sellekohane järeldus rajaneb nii süüdistatava esitatud kui ka tema versiooni vastustavate ütluste põhjalikul ning terviklikul analüüsil ning nende kõrvutamisel teiste kriminaalasjas kogutud tõendite ja kohtu poolt tuvastatud tehioludega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt, viimati nt otsuses nr 3-1-1-33-08 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveering peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kriminaalkolleegium leiab, et vaidlustatud kohtuotsus vastab V. Gredini poolt toimepandu tuvastatuse osas oma motiveerituselt sellele Riigikohtu seisukohale täielikult. 5. Esitatud apellatsioonis kordab süüdistatav täiel määral neid väiteid, millega ta vaidlustas esitatud süüdistust ka maakohtus. Apellant ei nõustu maakohtu otsuses toodud järeldustega ja taotleb tõendite ümberhindamist ringkonnakohtu poolt ning enda õigeksmõistmist. Kohtukolleegium osundab ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt RKKKo 31-1-77-05). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad; samas toonitab ringkonnakohus, et otsuse käesolevas alajaotuses käsitleb kohus ainult järgmist küsimust – kas tapmise pani toime V. Gredin ja kas tema võttis ära kannatanule kuulunud asjad. 6. Käesolevas kriminaalasjas on kokkuvõtvalt leidnud tuvastamist järgmised asjaolud. 29. oktoobri 2007. a hommikul leitakse Z. V. surnukeha, kusjuures tema korterist on võetud ära erinevaid esemeid. Kõnealused esemed leitakse suuremalt jaolt süüdistatava elukohast, kusjuures neilt mitmetel leitakse nii tapetu kui ka süüdistatavad bioloogilist materjali. Osad esemed leitakse tunnistaja A. P.i juurest, kelle kinnitusel tõi need tema juurde just süüdistatav V. Gredin (kd 4, tlk 14); et kannatanule kuulunud esemed tõi A. P.i juurde V. Gredin, kinnitab täiendavalt ka A. P.i isa (kd 4, tlk 16). Seejuures leitakse V. Gredini elukohast nuga, millel on Z. V. DNA-d (kd 1, tlk 82) ja V. Gredini sõrmejälg (kd 1, tlk 97) ning mis eksperdi arvamuse kohaselt on sobilik Z. V. surma põhjustanud vigastuste tekitamiseks (kd 1, tlk 112). Tunnistaja A. P. annab seejuures veel ütlusi, mille kohaselt rääkis süüdistatav talle Z. V. löömisest noaga ja tema asjade äravõtmisest (kd 4, tlk 13 ja 15). Kirjeldatud asjaolud viitavad kriminaalkolleegiumi hinnangul arusaadavalt ning üheselt vaid V. Gredinile kui kuriteo toimepanijale; raske on hinnata teisiti loetletud tõendikogumit. Süüdistatava kaitseversioon on seejuures taandatav kahele asjaolule – tema ei tea, kuidas need asjad tema juurde sattusid, kusjuures paljud asjad leidis ta lihtsalt äravisatuna prügikastidest; tema ei ole kannatanu juures 27. oktoobril 2007. a käinud, küll aga saatis ta sinna tunnistaja A. P.i, kes ilmus tema juurde mõne aja pärast Z. V.le kuulunud esemetega, mida ta aitas omakorda edasiselt A. P.i elukohta transportida. Süüdistatava kaitseversiooni osas märgib kriminaalkolleegium järgmist. 4 7. V. Gredin on kriminaalmenetluse vältel püüdnud jätta muljet, et tema suhted Z. V.ga olid väga head ning tal puudus igasugune alus tema ründamiseks. Kriminaalkolleegium peab vajalikuks osundada, et süüdistatava selline selgitus ei pea paika. Tuvastatud on tõepoolest, et teatud ajal sai V. Gredin käia Z. V. juures, tal võimaldati seal pesta ennast ja enda asju; V. Gredin on täiendavalt kinnitanud, et ta on seal korteris viibinud ka öösiti (kd 4, tlk 17 jj). Samas on tuvastatud aga seegi, et selline elukorraldus sai teatud ajahetkel otsa – V. Gredinil keelati Z. V. korteris käimine – ning V. Gredin ei suhtunud sellesse täiel määral rahumeelselt. Kannatanu A. V.i ütlustest tuleneb, et alguses olid V. Gredini ja Z. V. suhted tõepoolest normaalsed, kuid siis oli V. Gredin Z. V.t ähvardanud, peale mida teda korterisse enam sisse ei lastud (kd 4, tlk 10). Seejuures oli V. Gredin kasutanud väljendeid, et „kui sisse ei lase, siis löön maha“ (kd 4, tlk 11). Et Z. V. keelas ühel ajahetkel V. Gredinil tema korteri külastamise, tuleneb ka tunnistaja A. P.i ütlustest (kd 4, tlk 13). Kriminaalkolleegium hinnangul tuleneb asjaolu, et V. Gredin ähvardas Z. V.t, ka järgnevast. Nimelt on A. V. selgitanud, et peale ähvardustest kuulmist teavitas ta sellest politseid (kd 4, tlk 12). Samal ajal tunnistab ka V. Gredin, et tapetu korterisse keelas tal edasiselt siseneda just politsei (kd 4, tlk 17). Kriminaalkolleegium leiab, et nende kahe asja vahel on tuvastatav ilmselge omavaheline seos. Seejuures ei eita V. Gredin ka ise, et ta ei suhtunud kõnealusesse keeldu positiivselt: „ma olin vihane, et mul ei lubatud seal käia“ (kd 4, tlk 18), mis andis talle ka otsese motiivi võimaluse korral uuesti korterisse siseneda. 8. Süüdistatava elukohast võeti ära hulgaliselt esemeid, mille kuuluvus kannatanule on üheselt tuvastatud. Kriminaalkolleegium juhib apellandi tähelepanu siinkohal asjaolule, et süüstava tõendina ei ole kordagi viidatud sellele, nagu oleks tapetu korterist leitud tema bioloogilist materjali. Ühe asjaoluna on kohtu motiivid rajatud hoopis sellele, et süüdistatava elukohast leitud asjadelt leiti ka tapetu DNA-d. Nende esemete osas väidab süüdistatav, et

1. a)need kuulusid temale ning ta tõi nad enda elukohta Z. V. juurest;
2. b)ta leidis nad prügikastidest. Kannatanu A. V. on seevastu viidanud mitmetele esemetele, mille ta tunneb ilmselgelt ära kui vanaema korterist pärinevad ning mis kuulusid just Z. V.le – nagu näiteks naisekujuga lamp (kd 4, tlk 12), mis läbiotsimisel leiti süüdistatava elukohast. See ei kuulunud süüdistatavale ning seega on selle eseme sattumine tema juurde teisel viisil kui V. Gredini enda poolt korterist äravõtmine ilmselgelt võimatu. Kannatanu viitab ka pesupulbrile, mida ta nägi viimaselt külastusel vanaema korteri esikus (kd 4, tlk 12), mis samuti leiti läbiotsimisel süüdistatava elukohast. Seetõttu peab kriminaalkolleegium V. Gredini seisukohta, et tema võttis korterist ära vaid temale kuuluvaid esemeid, asjaoludega ilmselgelt mittehaakuvaks kaitseväiteks. Nagu maakohtus väga õigesti märgib, oleks igasugune teine variant ebaloogiline. Siis peaks tõepoolest eeldama alternatiivselt kahte järgmist varianti – asjad viskas ära kas tapetu ise või kuriteo tegelik toimepanija. Kuivõrd Z. V. oli liikumispuudega ning korterist ei väljunud, on võimalik vaid nimetatutest teine variant. Sellisel juhul peaks eeldama omakorda järgmist asjaolude kulgu - majja siseneb tapja, kes pärast kuriteo sooritamist siseneb veel kahel korral tapetu korterisse selleks, et võtta sealt erinevaid asju ning need siis (vähemalt osaliselt) pärast ära visata. Seejärel pidanuks tekkima omakorda järgmine situatsioon – tapja poolt minemavisatud asjad leiab juhuslikult V. Gredin, kes veab need teadmatult enda elukohta; sisuliselt süüdistatav seda enda apellatsioonis ka väidab. Kriminaalkolleegium ei pea asjaolude sellist põhjuslikku kulgu aga eluliselt usutavaks ning mõistlikult aktsepteeritavaks, eriti kui arvestada seejuures väga lühikest ajavahemikku, mis jäi kuriteo toimepanemise ja asjade leidmise vahele V. Gredini juurest – tapmine pandi toime 27. oktoobril 2007. a, kannatanule kuulunud esemed leiti V.Gredini juurest aga juba 29. oktoobril 2007. a ehk kaks päeva hiljem. Süüdistatava väide, et „otsisin kõik Tallinna nurgad läbi ja sealt sain“ (kd 4, tlk 21) ei haaku ilmselgelt nende süüdistatava poolt esitatavate hüpoteetiliste tehioludega. 5 9. Sisuliselt on apellatsioonist aga välja loetav arusaam, et tapmise pani tegelikkuses toime A. P.. Raske on teisiti mõtestada V. Gredini seletust, et ta saatis A. P.i Z. V. juurde nö asjaolusid selgitama, peale mida ilmus tunnistaja mõne aja möödudes tapetu korterist pärit asjadega tema juurde. Ka kõnealust versiooni on maakohus enda otsuses käsitlenud ning selle kui ebausutava kõrvale lükanud. Ringkonnakohus nõustub sellega täiel määral. V. Gredini versiooni kohaselt palus ta A. P.il minna Z. V. juurde ja temalt uurida, miks tal keelati tema juures käia (kd 4, tlk 18). Nad läksid koos maja juurde, peale mida vajutas V. Gredin nupule; Z. V., kuuldes, et tegemist on V. Grediniga, avas ukse. V. Gredini ütluste kohaselt laskis ta peale seda A. P.i trepikotta, soovis talle edu ning läks ise ära. Öösel ilmus tema juurde A. P. erinevate esemetega, mille minematoimetamiseks palus tema abi (kd 4, tlk 19). Sarnaselt maakohtule ei pea kriminaalkolleegium seda versiooni usutavaks juba ühel esmasel põhjusel – nimelt miks peaks V. Gredin saatma Z. V. juurde, kellega tal on väidetavalt suhted nagu ema ja poja vahel (kd 4, tlk 18), täiesti võhivõõra inimese. Seejuures tuleb tähele panna, et V. Gredini enda selgituste kohaselt ei öelnud ta Z. V.le, et saadab enda asemel nö asjaolusid selgitama kellegi teise. Kui V. Gredini selgituste kohaselt avati uks tema häält kuuldes, jääb täiesti arusaamatuks, miks ei läinud ta neid asjaolusid selgitama sel juhul ise. Viimase asjaolu kohta antud selgitust, et politsei keelas tal endal korterisse siseneda ning seda lubadust ta pidas (kd 4, tlk 19), peab kriminaalkolleegium ebaloogiliseks. Sellisel juhul olnuks arusaadavam, et V. Gredin Z. V.ga rääkides ka selgitab, et ise ta üles tulla ei saa ning saadab enda asemel kellegi teise. Süüdistatava poolt kirjeldatud versiooni kohaselt jäänuks see aga Z. V. poolt varjatuks kuni tema poolt ukse avamiseni. Samuti ei haaku süüdistatava esitatud versiooniga ka tema enda järgnenud käitumine – nimelt väidetav kojuminek. Kuna külastuse eesmärgiks oli väidetavalt vaid selgituse küsimine selle kohta, et miks ei lubata V. Gredinil enam korteris käia, ei saanud olla tegemist eriti pika kohtumisega; eriti kui arvestada, et selgitust tulnuks Z. V.l anda täiesti võhivõõrale inimesele. Seega olnuks loogiline, et V. Gredin jääb A. P.it ootama, mida ta kummatigi aga ei teinud. Samuti on täiesti arusaamatu, miks pidanuks A. P. äravõetud asjadega mitmeid tunde hiljem minema esmalt V. Gredini juurde, et talle teatada, et Z. V. ei pea viha tema vastu (kd 4, tlk 19); kuriteo toimepannud isiku poolt on selline käitumine enam kui ebausutav. Eeltoodud argumentidel ei pea kriminaalkolleegium apellatsioonis kirjeldatut seetõttu usutavaks ning edasist analüüsi väärivaks kaitseversiooniks. 10. Apellant viitab ka maakohtu otsuses käsitletud olulisele tõendile – nimelt noale, mis leiti V. Gredini elukohast ning mida kohus käsitles just kuriteo toimepanemise vahendina. Süüdistatav leiab, et ekspert ei ole seda väitnud kategoorilises vormis, seega võidi tapmine panna toime ka mõne muu vahendiga. Selles osas märgib kriminaalkolleegium, et enamasti ei saagi ekspert anda enda arvamust nö kategoorilise ehk siis teisi võimalusi välistavana. Ekspertiisiakt kirjeldab esmajoones eksperdi teostatud uuringuid ja nende tulemuste hindamise andmeid ning arvamuse põhjendust (KrMS § 107 lg 3). Seega tuginevad eksperdi järeldused faktilistele asjaoludele, mis on arvamuse andmise aluseks. Küsimusele, mis asjaolud on tagajärje osas põhjuslikud või tähendust omavad süüteokoosseisu mõttes, saab vastata ainult kohus ning seda pädevust ei saagi delegeerida eksperdile (RKKKo 3-1-188-06). Tõendite tervikliku hindamise tulemusel ongi kohus järeldanud, et just V. Gredini elukohast leitud terariista näol on tegemist mõrvarelvaga. Seejuures tuleb olulisena märkida veel järgmist – nimelt leiti selle noa mõlemalt küljelt Z. V. DNAd (kd 1, tlk 82). Süüdistatav kinnitab, et tema käis Z. V. korteris viimati 2007. a suvel, arvatavasti juulis (kd 4, tlk 18). Kuna nuga on majapidamises sagedasti kasutatav ese, oleks seega loogiline, et just sellelt kaob esmaselt teiste isikute bioloogiline materjal. Kui lähtuda süüdistatava versioonist, et ta käis korteris 2007. a juulis, siis pidanuks Z. V. DNA säilima noal üle kolme kuu, mida kriminaalkolleegium ei pea aga usutavaks. Samal ajal tuleb silmas pidada, et tegemist ei saanud olla 6 – kui jätkuvalt lähtuda süüdistatava kaitseversioonist – nö V. Gredini teadmata tema vabalt kõigile ligipääsetavasse eluruumi „sokutatud“ kuriteovahendiga. Nimelt on sellelt noalt leitud V. Gredini sõrmejälg (kd 1, tlk 97), mis viitab üheselt sellele, et V. Gredin oli noa olemasolust teadlik ning sellega vahetult ka kontaktis. Sarnaselt maakohtule leiab kriminaalkolleegium seega, et V. Gredini elukohast leiti just kuriteo toimepanemisel kasutatud nuga. 11. Kriminaalkolleegium möönab, et tuvastatud ei ole, millal ning millistel asjaoludel sattus V. Gredini valdusesse üks komplekt korterile juurdepääsu võimaldavaid võtmeid. Samas on maakohtu otsuses seda küsimust põhjalikult ka käsitletud ning jõutud tõendite kogumis hindamise tulemusel järeldusele, et need võtmed said olla vaid V. Gredini käsutuses. Maakohus on tõdenud, et võtmetest on V. Gredin lihtsalt vabanenud ning neid ei ole suudetud kriminaalmenetluse käigus leida. Kriminaalkolleegium soostub selle järeldusega. Kuigi võtmeid ei ole uurimise käigus suudetud leida, ei välista see kuigivõrd süüdimõistva kohtulahendi tegemist teistele tõenditele tuginevalt; tegemist ei ole sedavõrd kaaluka asitõendiga, ilma milleta oleks välistatud isiku süüküsimuse lahendamine. Ning kriminaalkolleeguim leiab sarnaselt maakohtule, et tõendite hulk, mis viitab V. Gredinile kui ainuvõimalikule süüteo toimepanijale, on käesolevas kriminaalasjas sedavõrd kaalukas, et ei jäta ruumi tõsiseltvõetava kahtluse tekkeks. 12. Eeltoodu alusel leiab kriminaalkolleegium seega, et just V. Gredin oli isikuks, kes sisenes 27. oktoobril 2007. a Z. V. korterisse, tappis ta ning võttis seejärel ära tapetule kuulunud vallasasju. Selle tõdemuse pinnalt on kriminaalkolleegiumi hinnangul aga edasiselt tuvastatav materiaalõiguse väär kohaldamine maakohtu poolt, mis seisneb järgnevas. II 13. Käesolevas kriminaalasjas on tõsikindlalt tuvastatud järgmine – tapetud on Z. V., tema korterist on kadunud erinevaid esemeid, mis leiti kas V. Gredini juurest või tuvastati isikud, kelle juurde ta oli osa nendest asjadest viinud. Nagu kriminaalkolleegium maakohtuga soostuvalt eelnevalt tuvastas, on selle tapmisteo toimepanijaks V. Gredin. Edasiselt on kaks võimalust sündmuse karistusõiguslikuks kvalifitseerimiseks. Esimeseks võimaluseks oleks käsitleda toimunut röövmõrvana KarS § 114 p 5 alt 1 järgi, nagu see on toimunud senises menetluses. Teiseks võimaluseks oleks toimunu käsitlemine tapmise ja varavastase süüteo kogumina. Vastus sellele küsimusele sõltub sellest, kas isikul oli tapmisteo toimepanemise hetkel olemas tahtlus võõra vallasasja äravõtmiseks või mitte; ehk teisisõnu, kas tapmistegu oli suunatud teise isiku valduse murdmisele. Kui see oli tal juba teo toimepanemisele eelnevalt või tekkis teo toimepanemise ajal, on tegemist röövmõrvaga. Kui tahtlus vallasasjade äravõtmiseks tekkis aga pärast tapmisteo toimepanemist, on tegemist tapmise ja varavastase süüteo kogumiga. Kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb käesolevas kriminaalasjas rääkida sellest teisest alternatiivist. Seejuures tuleb lähtuda järgmisest arusaamast – kui isiku käitumine võib vastata kahele erinevale õiguslikule kvalifikatsioonile, siis tuleb nö lähtepositsiooniks võtta isikule soodsam variant; kui rääkida käesolevast kriminaalasjast, siis ei saa juba ette presümeerida vallasasjade äravõtmise tahtluse olemasolu. Nimetatud asjaolu tuvastamiseks tuleb kriminaalasja menetlemisel esitada täiendavaid tõendeid ehk siis – V. Gredin läks Z. V. juurde eesmärgiga võtta vägivalla abil ära tema valduses olevaid esemeid või tekkis see tahtlus tal tapmisteo toimepanemise ajal. Käesoleval juhul ei ole selliseid tõendeid kohtule aga esitatud. 14. Maakohtu otsuses puuduvad igasugused põhjendused selle kohta, miks on kohus jaatanud vallasasjade äravõtmise tahtlust kas tapmisele eelnevalt või selle tekkimist tapmise toimepanemise 7 ajal. Samavõrra võimalik on ka variant, et see tekkis V. Gredinil alles peale seda, kui ta oli pannud toime Z. V. tapmise. Vastupidist ei kinnita kriminaalasjas ükski tõend; kuigi prokurör viitas ringkonnakohtu istungil surnu kohtuarstliku ekspertiis aktile (kd 1, tlk 103 jj), ei tulene eksperdi arvamusest mingilgi määral, et Z. V. surm ei saabunud koheselt. On ju ekspert öelnud sedagi, et peale vigastuse tekitamist võis kannatanu isegi käia vms – sündmuskoha vaatlusprotokoll midagi sellist aga kuigivõrd ei kinnita. Kui kannatanu oleks elanud veel mõnda aega peale vigastuste tekitamist, oleks see pidanud kaasa tooma oluliselt suurema verekaotuse- ja jäljed sündmuskohal, kui see on tuvastatud praegusel juhul. Seega asub kriminaalkolleegium seisukohale, et Z. V. surm saabus sisuliselt koheselt peale vigastuste tekitamist. Käesoleva otsuse p-s 7 viitas kriminaalkolleegium neile asjaoludele, mis annavad alust uskuda, et V. Gredinil oli motiiv pääseda korterisse ning kuidas ta vastavasse keeldu suhtus. Et V. Gredinil oli lisaks korterisse pääsemisele sooviks omanda sealt ka erinevaid esemeid, kannatanu A. V.i ütlustest ei tulene. Ka tunnistaja A. P.i ütlused, milles ta kajastab V. Gredini poolt räägitut (kd 4, tlk 13 ja 14; RKKK otsusest 3-1-1-113-06 tulenevalt on need ütlused tõenditena lubatavad), ei anna teavet teo toimepanemisele eelnenud vallasasjade äravõtmise tahtluse kohta. Eelnevast tulenevalt saab kriminaalkolleegiumi hinnangul teha vaid järgmise järelduse – vallasasjade äravõtmise tahtlus tekkis V. Gredinil peale Z. V. tapmist, mistõttu tuleb tema käitumine kvalifitseerida isiku-ja varavastase kuriteo reaalkogumina. Kuivõrd V. Gredin on eelnevalt tapmise eest karistatud isikuks, tuleb tema käitumine kvalifitseerida KarS § 114 p 4 järgi, süüdistuses KarS § 114 p 5 alt 1 järgi tuleb V. Gredin õigeks mõista. 15. Nagu on tuvastatud, võttis V. Gredin pärast Z. V. tapmist korterist ära erinevaid vallasasju, sisenedes selleks veel kahel korral korterisse. Tegemist on kriminaalkolleegiumi hinnangul jätkuva süüteoga, mis ei anna alust rääkida korduvast varavastasest kuriteost. Võttes ära tapetule kuulunud esemeid, pani V. Gredin seega toime KarS § 199 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Olles eelnevalt röövimise eest karistatud isikuks (kd 2, tlk 127), tuleb V. Gredini käitumine kvalifitseerida KarS § 199 lg 2 p 4 järgi. Kohtukolleegium leiab, et V. Gredini tegevus, mis objektiivselt seisnes temale esitatud süüdistuses loetletud esemete äraviimises kannatanu elukohast enda elukohta ja nende enda kasuks pööramises, on kvalifitseeritav just varguse, mitte omastamisena. Omastamise ja varguse erinevus seisneb selles, et omastamise korral on asi isiku valduses ja karistatav tegevus seisneb mitte valduse üleminekus, vaid valduses oleva asja enda kasuks pööramises Asja äravõtmine kui varguse mõiste tunnus eeldab aga kõigepealt seda, et asi ei ole süüdlase valduses, vaid on süüdlase jaoks võõras valduses. Asja äravõtmine kui varguse objektiivne koosseisutegu sisaldab kolme elementi :
3. a)võõra valduse lõpetamine;
4. b)uue valduse kehtestamine;
5. c)valduse ülekandmine, mis seisneb valduse murdmises e. valduse üleminekus senise valdaja nõusolekuta. Käesolevas kriminaalasjas on kohtukolleegium lugenud tuvastatuks, et V. Gredinil tekkis süüdistuses loetletud asjade äravõtmise tahtlus peale Z. V.le surmava vigastuse tekitamist. Otsustamaks, milline juriidiline hinnang anda V. Gredini poolt toimepandud varavastasele süüteole, omab kvalifitseerivat tähtsust Z. V. vara valduse küsimus peale tema surma. Selge on see, et kuni Z. V. bioloogilise surma saabumiseni, isegi kui see ei saabunud koheselt peale V.Gredini poolt vigastuste tekitamist, oli vara Z. V. valduses. Seejuures ei oma tähtsust asjaolu, et ta teadvuseta oleku tõttu ei olnud võimeline oma valdustahet avaldama. Vaidlust ei saa olla ka selles, et surnul valdustahe puudub, ehkki asi on surma hetkel tema valduses. Kas peale Z. V. surma läks tegelik võim tema asjade üle V. Gredinile e. kas siis saab väita , et Z. V. surma hetkest ei olnud tema asjad enam V.Gredini suhtes õiguslikult võõrad, siis vastus sellele küsimusele on ühene – asjad jäid V.Gredini suhtes jätkuvalt õiguslikult võõrasteks ja valdus V.Gredinile üle ei läinud. Karistusõigusliku hinnangu andmisel tuleb siinjuures lähtuda tsiviilõiguse reeglitest. Eeltoodu 8 tuleneb õigussüsteemi terviklikkuse põhimõttest (RKKKo nr 3-1-1-93-07 p.7). Asjaõigusseaduse § 38 kohaselt läheb valdus üle pärijale. Sellise valduse saamise eripäraks on see, et pärija(
6. d)saavad valduse pärandaja surmaga, ilma et nad teostaksid tegelikku võimu asja üle. Samuti ei sõltu valduse üleminek pärija(te)le sellest, et ta (nad) valduse saamisest midagi ei teadnud ja ei saanud seega ka sel hetkel surnu vara üle tegelikku võimu teostada. Siiski on vara läinud pärija(
7. te)valdusest välja tema (nende) tahte vastaselt, mis karistusõiguslikult tähendab valduse murdmist. Kohtukolleegium on seisukohal, et olukorras, kus vara kuulus Z. V.le, läks see koheselt e. tema surma momendil üle pärija(te)le. Sellist hetke, kus tegemist oleks olnud varaga, mida saab käsitleda sellise varana, mille suhtes saanuks V.Gredinil tekkida väline mulje, et asjad on oma asukohta unustatud või teadlikult maha jäetud , mis omakorda tähendab, et kellegi valdustahet varale ei ole, sellist ajahetke konkreetse vara puhul ei olnud. V.Gredinil ei olnud ka mingit alust isegi mitte oletada, et tegemist on n.ö. „ripakile“ jäetud asjadega. Asjad asusid korteris, kus Z. V. elas ja et Z. V. surmaga korter ja selles olev vara koheselt peremehetuks ei muutunud, teadis ka V.Gredin. Ta teadis Z. V.l lähisugulaste olemasolu. Nii on süüdistatav ise maakohtu istungil väitnud, et Z. V. poeg oli tema vana sõber, nad õppisid ühes koolis, oli peretuttav ja pidasid sõprust. Seega teadis V.Gredin ka seda, et tema väga heal sõbral, kes küll arutatava sündmuse ajaks oli surnud, on poeg. Samuti on V.Gredin rääkinud maakohtu istungil, et nädalavahetustel läks ta väidetavalt Z. V. juures ära, sest viimane ei tahtnud, et lapsed teda seal näeksid. Korter on sellist liiki ruum, mis on alati kellegi poolt valitsetav. Korteris asuvate asjade valduse küsimuse otsustamisel ei kehti samad reeglid nagu seda väljapoole üldiselt valitsetavaid ruume pandud asjade valduse küsimuse otsustamisel (RKKKo nr 3-1-1-19-96). Kannatanu A. V.i ütluste kohaselt kuulub Z. V. korter käesoleval ajal temale ja ta omandas selle pärimise teel. Vara valdaja eemalolek varast valduse murdmise hetkel ei välista samuti V.Gredini käitumise kvalifitseerimist vargusena. Enamus korterivargusi pannakse toime olukorras, kus vara valdaja on varast eemal ja nende valdus murtakse nende teadmata. Tegelik võim asja üle ei sõltu sellest, kui kaugel valdaja asjadest on. III 16. V. Gredinile on KarS § 114 p-de 4, 5 järgi mõistetud karistuseks 20 aastat vangistust. Kuivõrd süüdistuses KarS § 114 p 5 järgi tuleb V. Gredin õigeks mõista, kuulub revideerimisele ka mõistetud karistus. Sarnaselt maakohtule leiab ringkonnakohus, et karistus tuleb mõista sanktsiooni ülemise määra lähedaselt. Kriminaalasjas ei ole tuvastatud karistust kergendavaid asjaolusid. Süüdistatav ei ole süüteo toimepanemist kahetsenud ning eitab vaatamata ümberlükkamatutele tõenditele kuriteo toimepanemist. Kuigi see on vaieldamatult süüdistatava õigus, räägib see samaaegselt ka sellest, et V. Gredin ei ole kuigivõrd saanud aru enda sooritatud kuriteo olemusest ja tähendusest. Küll on aga tuvastatud karistust raskendav asjaolu KarS § 58 p 3 mõttes ehk süüteo toimepanek kõrges eas isiku suhtes. Karistuse üldpreventiivsed eesmärgid nõuavad, et karistuse kaudu oleks realiseeritud õiguskorra kaitsmise huvid; tapmise korduv toimepanek näitab seda, et sanktsioon peab sellisel juhul – eriti arvestades igasuguste kergendavate asjaolude puudumist ning samaaegselt raskendavate asjaolude esinemist – olema sanktsiooni ülempiiri lähedane. Eripreventiivsest aspektist tuleb arvestada, et V. Gredin ei ole teinud endale mingeid järeldusi eelnenud karistusest röövmõrva eest, pannes toime uue raske isikuvastase kuriteo. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et V. Gredinile tuleb KarS § 114 p 4 järgi mõista karistuseks kaheksateist aastat vangistust. 17. KarS § 199 lg 2 p 4 järgi tuleb kriminaalkolleegiumi hinnangul V. Gredinile mõista karistuseks vabadusekaotuslik karistus. Kriminaalkolleegium peab eriti küüniliseks käesoleval juhul seda, et peale tapmise toimepanekut läks V. Gredin veel kahel korral tagasi kuriteopaika ja seda selleks, et viia maksimaalselt ära tapetule kuulunud esemeid. Kriminaalkolleegiumi hinnangul 9 puuduvad sellisel käitumisel igasugused inimlikud vabandused ning karistuseks tuleb V. Gredinile selle teo eest mõista kaks aastat vangistust.

§ 64

lg 1 alusel, suurendades mõistetud üksikkaristustest raskeimat, mõistab ringkonnakohtu kriminaalkolleegium V. Gredinile lõplikuks liitkaristuseks üheksateist aastat vangistust.

1. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 1 ja 2, § 340 lg 2 p-dest 2 ja 3 tühistab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse osaliselt ja teeb selles osas uue otsuse. Apellatsioon jätta rahuldamata. Paavo Randma Ene Randmäe Julia Katškovskaja Riigikohtu 04.05.2009 otsus: RESOLUTSIOON
2. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu
3. novembri
4. a kohtuotsus Vladimir Gredini süüdistusasjas KarS § 114 p 4 ja § 199 lg 2 p 4 järgi sisuliselt muutmata.
5. Teha ringkonnakohtu otsusesse täpsustus, arvates KarS § 68 lg 1 alusel Vladimir Gredini karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aja
6. oktoobrist 2007 -
7. maini
8. Karistuse kandmise alguseks lugeda
9. oktoober
11. Kassatsioon jätta rahuldamata.
12. Mõista Eesti Vabariigilt OÜ Advokaadibüroo Ehasoo Benevolenskaja Lillo kasuks välja 4248 (neli tuhat kakssada nelikümmend kaheksa) krooni, sealhulgas käibemaks 648 (kuussada nelikümmend kaheksa) krooni, Vladimir Gredinile kassatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.
13. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Vladimir Gredinilt Eesti Vabariigi kasuks välja 4248 (neli tuhat kakssada nelikümmend kaheksa) krooni. 10