← Eesti

1-08-7826/6

Obsah (6)§ 120§ 424§ 121§ 212§ 64§ 74

1-08-7826 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tallinna Ringkonnakohus 6. aprill 2009.a Tallinn 1-08-7826 Eesistuja Meelika Aava, liikmed Igor Amann ja Jüri Paap Maaria Rei Kohtuistungi sekretär Irina Lee

§ 120

, § 121 ja § Kriminaalasi 212 lg 1 järgi üldmenetluses Pärnu Maakohtu Haapsalu kohtumaja 5. veebruari Apelleeritud kohtuotsus 2009.a otsus Vyacheslav Lvovi kaitsja Jevgeni Broi Apellatsiooni esitaja Indrek Kalda Prokurör Vyacheslav Lvov Süüdistatav ik: 34308070294, elukoht, xxxxx xxxxxxx xxxx xxxx x-xx, xxxxxxxxx, Harju Maakohtu 21.01.2004.a otsusega mõistetud süüdi

§ 424

järgi ja karistatud rahalise karistusega 13 500 krooni ning mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks Jevgeni Broi Kaitsja Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number Kohtukoosseis RESOLUTSIOON Pärnu Maakohtu Haapsalu kohtumaja

  1. veebruari 2009.a otsus Vyacheslav Lvovi suhtes jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebe kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
  2. aprillil 2009.a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  3. Pärnu Maakohtu Haapsalu kohtumaja
  4. veebruari 2009.a üldmenetluse otsusega mõisteti V. Lvov süüdi ja karistati

§ 121

järgi 1 aasta vangistusega,

§ 120

järgi 8 kuu vangistusega,

§ 212

lg 1 järgi 1 aasta 2 kuu vangistusega.

§ 64

lg 1 alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskemaga ja liitkaristuseks mõisteti 1 aasta 2 kuud vangistust, mis jäeti

§ 74lg 1,3 alusel tingimuslikult täitmisele pööramata 18 kuulise katseajaga.

2. V. Lvov mõisteti süüdi selles, et tema lõi alkoholijoobes olles 22.oktoobril 2006.a kella 19 ja 20 vahel, xxxxxxxxx xxxx linnas Xxxx x-xx korteris oma abikaasat N. A. käega vastu nina, lükkas ta pikali ja lõi jalaga vasaku 4-5 roide piirkonda, millega põhjustas kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustused – ninajuure piirkonnas 1,5cm läbimõõduga hematoomi, parema õlavarre piirkonnas 1 cm läbimõõduga 3 hematoomi ja tugeva valu vasaku 4-5 roide piirkonnas. Sellise tegevusega pani V. Lvov toime teise inimese löömise, millega tekitas füüsilist valu, s.o kehalise väärkohtlemise, mis on kvalifitseeritav

§ 121järgi.

Peale selle mõisteti V. Lvovi süüdi selles, et tema lõi 27.mail 2007.a õhtusel ajal, Lääne maakonnas XXXX vallas asuva XXXXXXX järve ääres oma abikaasat N. A. rusikaga otsaette, millest tekkis verejooks ning kannatanu kukkus pikali. Pärast seda surus ta noa tera abikaasa vasaku silma alla, millega põhjustas kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustused – pea pindmised hulgivigastused: hulgaliselt hematoome ülahuule, otsmiku, vasaku silma, kaela, alalõualuu ja käte piirkonnas ning vasaku silmaaluse 3 cm pikkuse lõikehaava. Sellise tegevusega pani V. Lvov toime teise inimese löömise ja valu tekitanud kehalise väärkohtlemise, mis on kvalifitseeritav

§ 121järgi.

Veel mõisteti V. Lvov süüdi selles, et tema surus alkoholijoobes olles ööl vastu 28.maid 2007.a Lääne maakonnas XXXX vallas asuva XXXXXXX järve ääres noa tera vastu N. A. kõri, ähvardades kannatanul kõri läbi torgata, millise ähvarduse täideviimist oli N. A.l alus karta, arvestades V. Lvovi poolt noa kasutamist ja eelnevat korduvat vägivalla kasutamist tema suhtes. Sellise tegevusega pani V. Lvov toime tapmisega ähvardamise, s.o

§ 120järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Lisaks eelnevale mõisteti V. Lvov süüdi selles, et tema, juhtides alkoholijoobes olles 28.mail 2007.a kella 02.00 ajal Lääne maakonnas XXXX vallas, XXXX-XXXXXXXXXX teel sõiduautot Citroen Berlingo, ähvardas sõidukis viibinud abikaasat N. A. tappa, öeldes, et ma tapan su praegu, lisas gaasi ning keeras käänulisel kruusakattega teel auto tahtlikult teelt välja kraavist läbi vastu puud, millise ähvarduse täideviimist oli N. A.l alus karta, arvestades V. Lvovi poolt eelnevat korduvat vägivalla kasutamist ja vägivallaga ähvardamist tema suhtes. Sellise tegevusega pani V. Lvov toime tapmisega ähvardamise, s.o

§ 120järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Peale selle mõisteti V. Lvov süüdi selles, et ta esitas kindlustusvõtjana

  1. mail 2007.a Tallinnas XXXXXXX X asuvas S. R. K. AS kahjukäsitlusosakonnas kindlustusjuhtumi toimumise kohta ebaõige ettekujutuse loomise ning kindlustusandjalt kindlustushüvitise saamise eesmärgil autokindlustuse kahjuavalduse, milles väitis, et 28.mail 2007.a kella 02.00 ajal sõitis koos abikaasaga järve äärest puhkamast koju ning äkki jooksis teele põder, pidurdamise tagajärjel kiskus auto kruusateel metsa. V. Lvov viis sisult ebaõigete andmetega avalduse esitamisega kindlustusandja eksimusse ning 14.08.2007.a maksis kindlustusandja H. L. AS-le 53616 krooni hüvitist ja A.A. OÜ-le 400 krooni kahjustunud sõiduki transpordikulusid, tekitades sellega kindlustuskelmusega S. R. K. AS-le varalist kahju kokku 54016 krooni suuruses summas. H. L. AS kandis kindlustusandja poolt talle kantud summast V. Lvovile pangaülekandega
  2. augustil 2007.a 16193.87 krooni. Sellise tegevusega pani V. Lvov toime kindlustusjuhtumi toimumise kohta ebaõige ettekujutuse loomise kindlustusandjalt kindlustushüvitise saamise eesmärgil, s.o kindlustuskelmuse ehk

§ 212lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. 2

(6)
  1. Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis vaidlustab V. Lvovi kaitsja kohtuotsust täies ulatuses ja taotleb KrMS § 338 p 1 alusel ringkonnakohtul õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist, kuna kohtulik uurimine oli ühekülgne ja puudulik. Lisaks sellele ei vasta apellandi arvates kohtuotsuse resolutiivosa järeldused tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, mis on KrMS § 339 lg 1 p 8 kohaselt kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. 3.1 V. Lvov ei ole end talle esitatud süüdistuses kunagi süüdi tunnistanud. Ta on andnud kohtueelsel uurimisel ja kohtus kogu aeg ühesuguseid ütlusi. Väikesed ebatäpsused tema kohtueelsel uurimisel ja kohtus antud ütluste vahel on tingitud sellest, et sündmustest on möödunud pikk aeg. Kohus on aga tema ütlused põhjendamatult kõrvale jätnud ja ei ole olnud tema suhtes otsuse langetamisel erapooletu. 3.2 Kohus on märkinud, et ta arvestab tõendina kannatanu N. A. ütlustega, kuna ta andis kohtuistungite jooksul ühesuguseid ütlusi, ta mäletab täpselt sündmusi ja tema ütlused on kooskõlas dokumentaalsete tõenditega, eelkõige perearsti tõenditega. Apellant selle väitega ei nõustu ja kinnitab, et perearsti poolt väljastatud tõendid kannatanu ütlusi ei kinnita. 3.3
  2. oktoobri 2006.a episoodi kohta ütles kannatanu N. A. kohtuistungil, et V. Lvov lõi teda vastu nina, lükkas pikali ja lõi jalaga ribidesse. Arstitõendis on fikseeritud hematoom nina piirkonnas ja kolm hematoomi õlavarre piirkonnas, kuid muid vigastusi avastatud ei ole. Sissekanne valu kohta ribides on tehtud kannatanu sõnade alusel. Kannatanu ei osanud kohtuistungil selgitada mitu korda teda löödi ja millest tekkisid tema õlavarrele kolm hematoomi. Seega puuduvad jalaga ribidesse löömise kohta objektiivsed tõendid. Millegagi ei ole ümber lükatud V. Lvovi väited selle kohta, et ta kaitses end agressiivse kannatanu eest, hoides teda õlgadest kinni ja tõugates seejärel endast eemale. 3.4
  3. mai 2007.a episoodi kohta märkis kannatanu N. A. kohtuistungil, et V. Lvov lõi teda XXXX vallas järve ääres käega vastu otsmikku, millest tekkis verejooks ja ta kukkus pikali. Pärast seda surus V. Lvov noatera kannatanu silma alla ja tekitas sinna lõikehaava. Seevastu arstitõendist nähtub, et kannatanu sõnade kohaselt tekitati talle vigastused peretüli käigus. Arstitõendis ei ole märgitud, milline vigastus verejooksu tekitas. Peale lõikehaava on perearst fikseerinud kannatanu näol, kaelal ja kätel hulgaliselt verevalumeid. Kohus verevalumite saamise põhjust välja selgitanud ei ole. Sellega ei ole ümber lükatud V. Lvovi väited selle kohta, et ta ka seekord kaitses end agressiivse kannatanu eest. 3.5 Ka
  4. mai 2007.a episoodis on kohus põhjendamatult arvestanud kannatanu laimavate ütlustega, mille kohaselt V. Lvov oli XXXX vallas järve ääres pannud talle noa kõrile ja ähvardanud tapmisega. Arstitõendi kohaselt kannatanu kõril mingisuguseid vigastusi ei tuvastatud. V. Lvovil oli vaid väike pliiatsiteritamise nuga, millega ei ole võimalik kedagi tappa. Kannatanu ei kartnud oma elu pärast, sest ütles nuga kõril hoidnud süüdistatavale, et torka nuga kõrisse kui tahad. 3.6
  5. mai 2007.a öösel ei ähvardanud süüdistatav V. Lvov kannatanu N. A. avarii käigus tappa, sest selle käigus oleks ta ka ise võinud surma saada. Kannatanu kinnitas, et V. Lvov ei ole kunagi enesetapumõtteid avaldanud. Ta sõitis teelt välja ja paiskus vastu puud seetõttu, et auto eest jooksis läbi põder. 3.7 Samuti ei ole V. Lvov toime pannud kindlustuspettust, sest ta kirjutas kindlustusseltsile tehtud avalduses nii nagu asi tegelikult oli, so on ta sõitis teele jooksnud metslooma tõttu vastu puud. Sündmuskohal näitas ta kindlustusseltsi töötajatele teele jooksnud looma jälgi ja palus neid pildistada. Kannatanu vigastas oma nina avarii käigus vastu peeglit paiskudes. 3
(6)Seda, et sündmuskohal klaasikilde ja looma jälgi ei pildistatud, ei tähenda seda, et neid seal ei olnud.
  1. Ringkonnakohtu istungil toetasid süüdistatav ja tema kaitsja esitatud apellatsiooni, taotledes selle rahuldamist. Prokurör vaidles esitatud apellatsioonile vastu, leides, et esimese astme kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks puudub alus. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  2. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused leiab, et kohtuotsuse tühistamiseks puudub alus, kuna see on seaduslik ja põhjendatud. 5.1 Kaitsja on apellatsioonis loetlenud rida asjaolusid, mille alusel tema hinnangul tulnuks V. Lvov talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Kuna maakohus jõudis tõendeid hinnates teistsugusele järeldusele, on apellandi arvates tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes, st kohtu järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Siinjuures peab aga kohtukolleegium vajalikuks märkida seda, et KrMS § 341 lg 1 sätestab, et kui kohtuistungil tuvastatakse KrMS §-s 339 lõikes 1 loetletud kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, siis ringkonnakohus tühistab kohtuotsuse ja saadab kriminaalasja uuesti arutamiseks esimese astme kohtule teises kohtukoosseisus. Seega on seaduseandja pidanud loetletud rikkumisi niivõrd tõsisteks, et neid ei ole võimalik ringkonnakohtus kõrvaldada. Järelikult leides, et kohus on oluliselt rikkunud KrMS § 339 lg 1 p 8 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse normi, tulnuks kaitsjal taotleda kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist esimese astme kohtule uuesti arutamiseks, mitte ringkonnakohtult õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. 5.2 Kohtukolleegium on aga seisukohal, et KrMS § 339 lg 1 p 8 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist ei esine. Nimetatud rikkumisega oleks tegemist juhul, kui maakohus oleks kohtuotsuse põhiosas põhjendanud V. Lvovi süüdimõistmist, resolutiivosas ta aga ekslikult selles süüdistuses õigeks mõistnud. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on
  3. jaanuari 2007.a otsuses nr 3-1-1-106-06 märkinud, et nimetatud rikkumisega on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Sisuliselt on KrMS § 339 lg 1 p-s 8 kirjeldatud rikkumisega tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa on omavahel vastuolus. Nimetatud rikkumisega ei ole aga tegemist olukorras, kus kohtumenetluse pool ei nõustu kohtu seisukohaga (RT III 2007, 2, 16). 5.3 Sisuliselt taotleb kaitsja maakohtu poolt hinnatud tõendite ümberhindamist ringkonnakohtu poolt. Kohtukolleegium on seisukohal, et käesoleval juhul on võimalik kohtuotsuse tegemine ilma apellatsioonikohtu istungil vahetult tõendeid uurimata. Asja materjalidest nähtub, et kohtulik uurimine maakohtus on toimunud võistleva menetluse reegleid järgides. Süüdistatav V. Lvov ja kannatanu N. A. on kohtuistungil üle kuulatud ja nende ütlused on protokollitud. V. Lvovil oli võimalus esitada kannatanule küsimusi. Kohtuistungi protokollis on avaldatud kohtueelse uurimise käigus kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõendid ning ära näidatud konkreetsed leheküljed, kus nad kriminaaltoimikus asuvad. Süüdistatav V. Lvov ja tema kaitsja ei ole nende tõendite avaldamisele vastu vaielnud. Kohtumenetluse pooltel taotlusi kohtuliku uurimise täiendamiseks ei olnud. Kaitsja ei ole esitanud apellatsioonis taotlust tõendite vahetuks kontrollimiseks. Maakohtu istungi protokoll on ringkonnakohtu istungil avaldatud. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma praktikas korduvalt märkinud, et üldjuhul apellatsioonikohtus tõendite vahetut uurimist ei toimu, sest apellatsioonimenetlus ei ole pelgalt sama asja teistkordne käsitlemine teises 4
(6)kohtukoosseisus, vaid eelkõige ikkagi esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsiooni piires. Uute faktiliste asjaolude tuvastamine ringkonnakohtus peaks kujunema erandlikuks ja seda eelkõige juhtudel, kui pärast esimese astme kohtuotsuse tegemist on asjas ilmnenud täiendavaid tõendeid (näiteks
  1. novembri 2004.a otsus nr 3-1-1-115-04 – RT III 2004, 34, 357). Käesolevas asjas kohtumenetluse pooled ringkonnakohtule täiendavaid tõendeid esitanud ei ole. 5.4 Et apellatsioonis vaidlustatakse just maakohtu poolne tõendite hindamine, mida käsitab KrMS § 61, siis kohtukolleegium osundab, et nimetatud seadusesätte sisu ja mõtet on Riigikohus oma lahendites korduvalt selgitanud – KrMS § 61 lg 1 keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab aga tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-88-06; 3-1-1-127-06; 3-1-1-4-07). Süüdistatava V. Lvovi süü on tuvastatud eelkõige kannatanu ütlustega kohtus. Maakohus hindas igakülgselt kannatanu kui tõendiallika usaldusväärsust ja jõudis veendumusele, et puudub mõistlik põhjus, miks peaks kannatanu andma valeütlusi. Siinjuures osundab kohtukolleegium Riigikohtu praktikale, mis ei välista isiku süüditunnistamist ka üksnes kannatanu ütluste alusel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-94-04 - RT III 2004, 27, 293). Seejuures on maakohus arusaadavalt ja piisavalt põhjendanud, miks eelistatakse kannatanu ütlusi süüdistatava ütlustele asja tehiolude kohta. 5.5 Kohtukolleegium on seisukohal, et vaidlustatud kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad, kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab KrMS § 61 sisu ja mõte. Apellatsioonis korratakse süüdistatava V. Lvovi väiteid selle kohta, et ta ei ole süüdi talle esitatud süüdistustes. Ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke argumente. Vaidlustatud kohtuotsuses on kõikidele apellatsioonis veelkordselt tõstatatud küsimustele piisava põhjalikkusega vastatud. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et kuna süüdistatav V. Lvov on andnud menetluse käigus erinevaid ütlusi, siis on kohus põhjendatult need tervikuna mitteusaldusväärseks tunnistanud ja arvanud tõendite kogumist välja. Apelleeritud kohtuotsuses on veenvalt ja põhjalikult motiveeritud, miks tuleb kohus järeldusele, et V. Lvov on süüdi talle süüdistuses esitatud kuritegude toimepanemises. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuse põhiosa asjaoludega täiel määral ega pea KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel nende kordamist vajalikuks. 5.6 Lisaks kohtuotsuses toodud motiividele peab kohtukolleegium vajalikuks osundada Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. jaanuari 2000.a otsuses nr 3-1-1-11-2000 väljendatud seisukohale, et

§-s 120 sätestatud tapmisega ähvardamise kuriteokoosseisu objektiks on inimese vaimne tervis, mille ründamiseks süüdlane kasutab psüühilist vägivalda. Seejuures ei eeldata, et ründajal oleks kuriteo toimepanemise hetkel olemas ründevahend, millega ta ähvardab. Kuriteokoosseisu realiseerimiseks piisab, kui kannatanus kutsutakse esile sedavõrd tugev hirmuaisting, et ta leiab, et on alust karta selle ähvarduse täideviimist. Seejuures ei ole oluline, kas ähvardaja saab ja tahab ähvardust realiseerida. Tähtis on, et kannatanul peab tekkima arusaam, et ähvardust tuleb võtta tõsiselt.

§ 120

koosseisu ei realiseeri igasugune ütlus või tegu, mis on tõlgendatav ähvardusena, vaid ainult selline, mille sisust või olemusest on võimalik otseselt või kaudselt mõista, et ähvardatakse tapmisega (RT III 2000, 5, 51). 5

(6)5.7 Kannatanu N. A. ütluste kohaselt tundis ta hirmu, kui talle nuga kõri peale pandi ja kui süüdistatav V. Lvov ähvardas autoga teelt välja sõites teda tappa. Kohtukolleegiumi hinnangul on kahtlemata tegemist eluliselt usutavate ütlustega, sest iga keskmise elukogemusega inimene tunneks sellises situatsioonis hirmu, eriti arvestades süüdistatava varasemat käitumist ja isikute omavahelisi pingelisi ning konfliktseid suhteid. Seetõttu peab kohtukolleegium ainetuks apellatsiooni väiteid selle kohta, et kannatanu N. A. ei kartnud ähvarduse täideviimist ning et süüdistatav V. Lvov ei olegi teda tapmisega ähvardanud. 5.8 Lisaks eelnevale peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et maakohus on õigesti käsitanud V. Lvovi poolt kannatanu N. A. suhtes toime pandud süütegusid reaalkogumina, kuna teod, millega V. Lvov täitis

§-des 120 ja 121 sätestatud süütegude koosseisud, omavahel ei kattu. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et kehaline väärkohtlemine kasvas üle ähvarduseks isik tappa, mis on eelnevaga võrreldes hoopis teistsuguse kvaliteediga süütegu. Samasugusel seisukohal on olnud Riigikohtu kestev praktika. Viimati on Riigikohtu kriminaalkolleegium väljendanud sellist seisukohta

  1. veebruari 2008.a otsuses nr 3-1-1-9207 (RT 2008, 8, 54).
  2. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p 1 on kohtukolleegium seisukohal, et Pärnu Maakohtu Haapsalu kohtumaja
  3. veebruari 2009.a otsus V. Lvovi suhtes tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Meelika Aava Igor Amann Jüri Paap 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.