4-08-13239/8

Väärteoasi nr.4-08-13239 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Otsuse kuupäev Otsuse teinud kohus Kohtunik Sekretär Tõlk Vaidlustatud lahend 04.03.2009.a. Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja Julia Vernikova Raivo Seppo Kaebuse esitanud isik Andrei Ivtšenko, isikukood: 37611090237, elukoht xxx kaebuse esitaja: Andrei Ivtšenko, kohtuvälise menetleja – Põhja PP Korrakaitseosakonna liiklusmenetlustalituse esindaja Hannes Küünarpuu Istungil osalenud isikud Põhja Politseiprefektuuri Korrakaitseosakonna liiklusmenetlustalituse 28.11.2008.a. otsus väärteo asjas nr. 2230,08,003682 LÕPPOSA Jätta Põhja PP Korrakaitseosakonna liiklusmenetlustalituse otsus nr. 2230,08,003682 muutmata, kuid täpsustada, et KarS § 66 lg.2 alusel kuulub rahatrahv tasumisele ositi võrdsetes osades 3 kuu jooksul 1000 krooni igakuiselt alates kohtuotsuse jõustumisest. Andrei Ivtšenko kaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsus on menetluspooltele tutvumiseks kättesaadav 30.03.2009.a. Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis. Kui menetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Harju Maakohtule (Liivalaia kohtumaja) seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonikaebuse Riigikohtusse 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. 2 VAIDLUSTATUD OTSUSE SISU JA KAEBUSE SISU Kaevatava otsusega karistati kaebajat LS § 7422 lg.2 alusel rahatrahviga 50 trahviühikut summas 3000 krooni ja § 7422 lg.4 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Kaebuses taotletakse lisakaristuse mittekohaldamist ja rahatrahvi suuruse vähendamist. Põhjenduseks on toodud puhtsüdamlik kahetsus, mida kohtuväline menetleja jättis põhjendamatult arvestamata, vajadus sõiduautot kasutada igapäevas töös, samuti juhitakse tähelepanu asjaolule, et määratud põhi- ja lisakaristuse pikkus on maksimaalne, mida rikutud liiklusseaduse säte ette näeb. KOHTUS TUVASTATUD ASJAOLUD JA KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud väärteoasja materjalidega, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, asub seisukohale, et esitatud kaebus ei ole põhjendatud ning rahuldamisele ei kuulu. Kaebuses ei vaidlustata, et 06.11.2008.a. Peterburi teel Andrei Ivtšenko, juhtides mootorsõidukit xxx, reg. nr. xxx, ületas lubatud suurimat kiirust mitte vähem kui 34 km/ h, liikudes asulasisesel teel kiirusega 87 km/h+_3km/h. Väärteo toimepanemine on tõendamist leidnud nii menetlusaluse isiku enda ütlustega, kui ka kombineeritud liiklusjärelevalve käigus kiirusmõõteseadme kasutamise protokolliga 06.11.2008.a. ja teiste väärteo toimiku materjalidega. Kohus nõustub kaebuse väitega, et vastavalt KarS §-le 56 karistamise aluseks on isiku süü, kuid peab nentima, et kaebuses toodud nimetatud sätte tõlgendamine, nagu see tähendaks, et varasemaid karistusi ei tohi arvestada, seda enam, et need on kantud, on ekslik. Seadusandja mõte seisneb selles, et isiku karistamine on välistatud, kui tema süü puudub. Süü olemasolu puhul ning isiku karistamisel peab arvestama kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest (eripreventiivne eesmärk) ja õiguskorra kaitsmise huvisid (üldpreventiivne eesmärk). Kuivõrd sanktsioon näeb karistuse ette alati teatud piirides, siis samaliigilise süüteo toimepanemise puhul erinevate isikute poolt tuleb vältimatult mõista ka erinevad karistused, pidades silmas eelpool mainitud karistuse mõistmise põhimõtteid. Seega leiab kohus, et kohtuväline menetleja on kaebajale karistuse määramisel põhjendatult arvestanud tema varasemaid karistusi. Nimelt, karistusõiendist nähtub, et kaebaja paneb liiklusalaseid rikkumisi toime süstemaatiliselt alates 1997.aastast, välja arvatud 2006 aasta, mil ta viibis kinnipidamiskohas, ning ajavahemikul 2005.aasta maist kuni 2008.aasta novembrini on ta toime pannud 10 liiklusalast väärtegu, mille eest teda karistati korduvalt, sh lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega kahel korral vastavalt 2 ja 3 kuuks. Samuti näitab karistusõiend, et kaebaja mitte ainult ei teinud varem määratud karistustest õigeid ja vajalikke järeldusi, vaid ei püüdnudki käituda liikluses seaduskuulekalt. Nii, pärast 27.02.2008.a. lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamist kaheks kuuks (karistus kehtis kuni 19.05.2008.a.) juhtis kaebaja mootorsõidukit 01.05.2008.a., mille eest teda uuesti karistati lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega seekord kolmeks kuuks 26.05.2008.a., karistus kehtis kuni 16.09.2008.a., kuid juba 22.06.2008.a. peeti kaebaja uuesti kinni sõiduauto lubadeta juhtimise eest. Sellega näitab kaebaja oma ükskõikset suhtumist riigi poolt rakendatud sanktsioonidesse ning kohtuväline menetleja on seda põhjendatult ka arvesse võtnud. Arutatava väärteo raskust arvestades, tuleb märkida, et tegemist on sellise liiklusalase rikkumisega, millel võivad olla rasked tagajärjed. Kaebaja liikus asulasisesel teel kiirusega peaaegu 90 km/h. Oluline on see, et Tallinna linnas on teelõigud, kus suurimaks lubatud kiiruseks on 70 km/h, vaid üksikud, seega kaebaja ületas ka asulas lubatud maksimaalset kiirust, millega seadis ohtu alla mitte ainult enda, vaid ka teiste liikluses osalejate elu ja tervise, kes liikluseeskirju austavad ja täidavad neid korralikult. 3 Kohtuväline menetleja ei arvestanud põhjendatult kaebaja puhtsüdamlikku kahetsust kergendava asjaoluna. Puhtsüdamlik kahetsus ei oma tähtsust, kui selle siirust miski ei kinnita. Sellisel juhul jääb see vaid tühjasõnaliseks. Puhtsüdamliku kahetsuse esitamisega arutatavas väärteoasjas püüdis kaebaja vaid pääseda võimalusel lisakaristuse kohaldamisest. Seda kinnitab eeskätt tema varasemate liikluseeskirja rikkumiste hulk lühikese ajavahemiku jooksul, lisaks sellele ka asjaolu, et pärast arutatavat väärtegu pani kaebaja 20 päeva möödudes toime uue LS § 7415 järgi kvalifitseeritava liiklusalase väärteo. Seega eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks kaebajale põhi- ja lisakaristuse sanktsiooni ülemmäära tasemel määramine on põhjendatud. Samuti oleks selline lähenemine karistuse määramisel õige üldpreventiivsetel kaalutlusel, arvestades viimasel ajal tekkinud olukorda liikluses, kui nimetatud süütegude liigi suur levik on viimaste aastate jooksul muutunud probleemiks. Kaebaja ei esitanud veenvat kinnitust, et mootorsõiduki juhtimise vajadus on seotud tööülesannete täitmisega. Kaebaja taotlusel toimiku materjalide juurde lisatud Maksu- ja Tolliameti tõend kinnitab vaid seda, et ta on registreeritud FIE-na 08.03.2007.a., sellest ei nähtu aga, kas kaebaja tegevus autoremonditööde valdkonnas toimis ka tegelikkuses, lisaks sellele nimetatud tõend on välja antud 08.03.2007.a., seega ei kinnita, et kaebaja tegutseb FIE-na ka käesoleval ajal. Eeltoodu alusel jõuab kohus järeldusele, et kohtuvälise menetleja otsus on seaduslik, põhjendatud ja õiglane, mistõttu ei kuulu tühistamisele. Kohus juhindub VTMS § 132 p. 1, § 109, § 111, Julia Vernikova Kohtunik