4-09-2255/12

(3)kuuks. Muus osas jätta Lõuna Politseiprefektuuri Valga Politseijaoskonna korrakaitseosakonna komissar Kaimar Karm’i 27.01.2009.a. otsus väärteoasjas nr.2820,08,006320 muutmata. Edasikaebe kord Kohtuotsuse peale on kohtumenetluse poolel vandeadvokaadist esindaja vahendusel õigus esitada Tartu Maakohtu Valga kohtumaja kaudu kassatsioonkaebus Riigikohtule kolmekümne

(30)päeva jooksul tervikotsuse tutvumiseks kättesaadavuse päevast (02.04.2009.a.) arvates. Selgitused Kohtuotsus pööratakse täitmisele, kui päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav (02.04.2009.a.), on möödunud edasikaebamise tähtaeg ning menetlusalune isik ei ole rahatrahvi täies ulatuses tasunud või kui menetlusaluse isiku advokaadist esindaja ei ole otsuse peale kaebust esitanud. ASJAOLUD Kaevatava otsuse sisu Lõuna Politseiprefektuuri Valga Politseijaoskonna korrakaitseosakonna komissar Kaimar Karm’i 16.01.2009.a. otsusega väärteoasjas nr.2820,08,006320, mõisteti süüdi ja karistati Martin Moks’i “Liiklusseaduse” §74-19 lg.1 järgi rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses summas 12 000 krooni ning võeti lisakaristusena LS §74-19 lg.2 alusel isikult ära mootorsõiduki juhtimise õigus viieks kuuks. Otsuse põhjenduste kohaselt tuvastati, et M.Moks juhtis 06.12.2008.a. kella 03.30 ajal X maakonnas X linnas X tänaval AS-le H kuuluvat sõiduautot Toyota RAV-4 (reg.nr.XXX XXX), olles alkoholijoobes /tl.3/. Kaebuse sisu ja kaebuse esitaja taotlus Kaebuse esitaja tunnistab kaebuses enda süüd mootorsõiduki juhtimises joobes olekus ning kahetseb toimepandut. Samas leiab kaebuse esitaja, et kohtuväline menetleja ei ole karistuse määramisel arvestanud vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning temale karistuse määramine ei ole toimunud kooskõlas süüteo raskusastmega ja karistuse kohaldamise alustega. Kaebuse esitaja märgib, et oli tuttaval külas olles tarvitanud vaid ühe õlle („Aleksander“) ning ta juhtis sõidukit vähese liikluskoormusega ajal ja –kohas, mistõttu ei kujutanud olulist ohtu kaasliiklejatele ja/või kolmandate isikute varale-tervisele. Kaebuse esitaja lisab, et teda pole varem samaliigilise süüteo eest karistatut ning joobes juhtimine oli tema puhul ainulaadne ja erakordne. Kaebuse esitaja leiab, et kuna ta ei osalenud aktiivses teeliikluses, on varem samaliigilise väärteo eest karistamata ning ta on kogu väärteomenetluse vältel avaldanud siirast kahetsust toimunu osas, on temale lisakaristuse määramine maksimumilähedases määras üleliia range ega teeni preventiivset eesmärki. Kaebuse esitaja lisab, et juhtimisõiguse ja liiklusvahendi olemasolu on talle hädavajalik tööülesannete täitmiseks ning juhtimisõiguse kaotamisega võib ta kaotada ka töökoha ja –sissetuleku. Seega leiab kaebuse esitaja, et temale lisakaristuse määramine on ebaõiglane. Kaebuse esitaja palub tühistada kohtuvälise menetleja otsus temale määratud lisakaristuse (juhtimisõiguse äravõtmise) osas /tl.1-2/. Kohtuvälise menetleja seisukoht kaebuse osas Kohtuvälise menetleja ametiisik on seisukohal, et otsuse tegemisel hinnati kõiki tõendeid ja tuvastatud asjaolusid õigesti, mistõttu otsus on põhjendatud ja seaduslik. Kohtuväline menetleja märgib, et kontrolli teostanud politseiametnikud järgisid nõuetekohaselt kõiki menetlusnorme nii menetlusaluse isiku teo kvalifitseerimisel, tema süü tuvastamisel kui ka isiku joobeseisundi kindlaksmääramisel. Seega leiab kohtuväline menetleja, et kaebuse esitaja süü inkrimineeritava väärteo toimepanemises on veenvalt tõendatud ja isiku käitumisele on antud õige juriidiline kvalifikatsioon. Samuti kinnitab kohtuväline menetleja, et karistuse määramisel arvestati isiku poolt väärteo toimepanemise tehiolusid, isiku sissetuleku suurust ja –sotsiaalset seisundit ning isiku vastutust kergendavaid kõiki asjaolusid, määrates põhikaristusena trahvi suuruseks inkrimineeritava väärteo eest seadusega ettenähtud karistusmäärast vaid 2/3 ning lisakaristusena võeti isikult juhtimisõigus ära lubatava sanktsiooni piires vaid alla 1/2 ajalises osas. Vastuväitena kaebuse esitaja poolt avaldatule märgib kohtuväline menetleja, et kaebuse esitaja äratas patrulli teostanud politseiametnike tähelepanu just oma ebakohase sõidumaneeriga, mistõttu ei saa rääkida kaebuse esitaja teeliikluses mitteosalemisest ja ohutu liiklemise välistatusest. Kohtuväline menetleja täiendab, et indikaatorvahendiga mõõdeti kaebuse esitaja joobenäitajaks 0,9 mg/l ning kaebuse esitaja nõudel 3 tundi hiljem läbi viidud bioloogiliste vedelike analüüs näitas kaebuse esitaja veres etüülalkoholi sisalduseks 1,90 promilli, milline joobeastme suurus muudab ebausutavaks kaebuse esitaja väited alkoholi tarvitamise aja ja –mahu ning enesekontrollivõime olemasolu kohta. Kohtuväline menetleja täpsustab, et kontrollimomendil tuvastati kaebuse esitajal tugev alkoholi lõhn väljahingatavas õhus ning mõningad koordinatsiooni- ja funktsioonihäired. Kohtuväline menetleja leiab, et taoliste nähtudega isiku poolt sõiduki juhtimisele asumine on lubamatu, sest selliselt seatakse ohtu nii iseenda kui ka kaasliiklejate elu ja tervis. Eeltoodud põhjustel leiab kohtuväline menetleja, et otsuse langetamisel on arvestatud isiku vastutust kergendavaid kõiki asjaolusid ning isikule määratud karistus vastab toime pandud süüteo raskusele. Kohtuväline menetleja palub jätta otsus muutmata ja M.Moks’i kaebus rahuldamata. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ning lahendi põhjendused Kohus, tutvunud väärteoasja materjalidega ning hinnanud asjas kogutud tõendeid ja tuvastatud asjaolusid kogumis, leiab, et kaebus kuulub rahuldamisele osaliselt ning kohtuvälise menetleja otsust tuleb muuta isikule määratud lisakaristuse ajalise kestvuse lühendamisega. Kuigi kaebuse esitaja on kaebuses vaidlustanud üksnes temale määratud lisakaristuse, esitab kohus „Väärteomenetluse seadustik“ (VtMS) (RT 50/02-313) §133, viitega §123 sätestatust tulenevalt otsuse põhjendused vormis, mis võimaldavad kontrollida kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis (LS §74-19 lg.1) „Liikluseeskirja“ (LE) (RT 15/01-66) §76 p.1 sätestab, et juht ei tohi olla joobeseisundis. „Liiklusseaduse“ (LS) (RT 92/02-531) §20 lg.3 sätestab, et joobeseisund on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. Kohus leiab, et menetluses tuvastatuga on veenvalt tõendatud fakt, et menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit joobes olekus ning sel ajal olid häiritud või muutunud tema kehalised või psüühilised funktsioonid ja reaktsioonid. Asja materjalidega on tõendatud, et indikaatorvahendiga LION 500 nr.1325A391 on kontrollimomendil tuvastatud menetlusalusel isikul väljahingatavas õhus alkoholijoove määras 0,90 mg/l ning mõningad koordinatsiooni- ja funktsioonihäired /tl.21/ ning AS Valga Haigla poolt läbi viidud isiku bioloogiliste vedelike analüüs näitas menetlusaluse isiku veres etüülalkoholi sisalduseks 1,90 promilli /tl.23/ ja joobeseisundi tuvastamise aktis on fikseeritud isikul keskmise joobe tuvastatus /tl.24/. Eeltoodud tõendid on koostatud kooskõlas Vabariigi Valitsuse 02.04.2001.a. määrusega kehtestatud „Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise kord“ (RT 35/01-196) (edaspidi „Kord“) sätestatuga, mistõttu kohtul puudub alus kahelda sellest tõendist nähtuvate faktiliste asjaolude õigsuses ja tegelikule reaalsusele vastavuses. Alkoholi tarvitamist ja joobe olemasolu on kinnitanud ka menetlusalune isik ise nii väärteoasja kohtueelsel menetlemisel /tl.20/ kui ka kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuses /tl.1-2/ ja kohtuistungil. Siinkohal loeb kohus asjakohatuiks M.Moks’i viiteid enda enesekontrollivõimele ja – seisundihinnangule enne sõiduki juhtima asumist ning teosündmuse tekkeasjaoludest tulenevale otsese tahtluse puudumisele. Kohus peab vajalikuks selgitada, et „Karistusseadustik“ (KarS) (RT 61/01-364) §36 sätestatu kohaselt ei välista tahtlikult või ettevaatamatusest põhjustatud joobeseisund isiku süüd. Kohus lisab, et primaarset tähtsust ei oma mitte joobe tekkepõhjus ja/või sõidukijuhi hinnang oma seisundile ja/või enesekontrollivõimele, vaid joobe olemasolu; joovet põhjustavat ainet tarvitades võib ja peab isik ette nägema selle tagajärjel tervisliku seisundi muutust ning ka –vastutust. Eeltoodud tõendeid kogumis hinnates asub kohus veendunult seisukohale, et M.Moks juhtis 06.12.2008.a. kella 03.30 ajal X maakonnas X linnas X tänaval mootorsõidukit joobeseisundis. Karistus LS §74-19 lg.1 sätestab, et mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis, karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga; sama paragrahvi teine lõige annab menetlejale õiguse eelnimetatud süüteo eest määrata lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni. Kohus leiab, et antud juhul vastab kohtuvälise menetleja poolt määratud põhikaristuse maht ja lisakaristuse kohaldamine süüteo toimepanemise tehioludele ja -raskusele. Kohus ei loe põhjendatuks kaebuse esitaja esindaja seisukohta selles, et kohtuväline menetleja pole M.Moks’ile karistuse määramisel arvestanud isiku vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Esmalt märgib kohus, et karistusregistri andmete põhjal on M.Moks’i alates 2004.aastast väärteo korras karistatud 16 süüteoepisoodis 14-l korral, kusjoores kõik karistused on kehtivad ning puudutavad eranditult vaid liiklusalaseid süütegusid /tl.30-31/. Kohus leiab, et isiku käitumisharjumus toimida korduvalt õigusvastasel viisil viitab isiku passiivsele suhtumisele õiguskorda ja –kohustustele, loob süvendatud eeldused isiku poolt uute õiguserikkumiste toimepanemise võimalikkuse osas ning kinnitab isiku suhtes senini kohaldatud karistusliigi- ja mahu preventiivse eesmärgipärasuse mittesaavutatust. Kohtu sellekohase järeldusotsustuse õigsust ei veena ümber ka kaebuse esitaja poolt avaldatud kahetsus toimepandu suhtes. Kohus märgib, et isik, kes on suuteline adekvaatselt hindama oma tegu ja selle võimalikke tagajärgi, peaks objektiivsena olema suuteline taluma ka õiglast vastutust-karistust; vastasel juhul võib tekkida kahtlus kahetsusavalduse siiruses. Kohtu hinnangul pärsib kaebuse esitaja kahetsusavalduse siirust ka mitmed vastuolud kaebuse esitaja avaldatu ja tegeliku reaalsuse vahel (nt. kaebuse esitaja kohtueelselt esitatud väitena oli ta tarvitanud vaid pudeli lahjat õlut, kuid kohtuistungil on isik tunnistanud rohkema alkoholikoguse tarvitatust ja omas kontrollimomendil ligi kahepromillist joovet; kaebuse esitaja väitel avaldas ta koheselt puhtsüdamliku ülestunnistuse ja –kahetsuse, kuid asja materjalidest nähtuvalt on isik keeldunud väärteoprotokollis seletust andmast, joobe tuvastamise akti allkirjastamast ja nõudnud täiendavat joobeekspertiisi jne.). Eeltoodud põhjustel esineb kohtul põhjendatud kahtlus kaebuse esitaja kahetsusavalduse siiruses, millist asjaolu arvestab kohus isiku vastutust kergendava asjaolu hindamisel ja seeläbi karistusmahu määratlemisel. Arvestades kaebuse esitaja vanust (üle 25 eluaasta) ning temal juhtimisõiguse olemasolu kestvust, loeb kohus ebaveenvaiks kaebuse esitaja väited võime kohta objektiivselt hinnata enda seisundit, käitumisajendit ja oma teo võimalikke tagajärgi; ning -sellest tulenevat esindaja järeldust kaebuse esitaja poolt süüteo toimepanemises ettevaatamatuse tõttu ja seeläbi karistusmahu vähendamise aluse olemasolule. Kohus märgib, et isegi kui pidada usutavaks kaebuse esitaja väidet olukorra ebaadekvaatsest hindamisest kontrollist tekkinud erutusseisundi tõttu, ei ole millegagi õigustatud sõiduki juhtimaasumine teadvalt joobes olekus kaebuse esitaja poolt. Siit johtuvalt loeb kohus ennastõigustavaiks ja põhjendamatuteks kaebuse esitaja viiteid sõiduki juhtimist tinginud erandlike asjaolule olemasolu kohta vastutust kergendava asjaoluna. Täiesti lubamatu on aga kaebuse esitaja käitumine ja toimingud teeliikluses osalemisel. Kohus on seisukohal, et pigem viitab kaebuse esitaja taoline käitumine tema äärmisele ükskõiksusele kaasliiklejate turvalisuse suhtes ning on seeläbi käsitletav hoopis raskendava asjaoluna KarS §58 p.7 tähenduses. Samuti ei loe kohus piisavalt põhjendatuks kaebuse esitaja viiteid sõiduki kasutamise vajadusele isiku vastutust kergendava asjaoluna (KarS §57). Kohus peab esmalt vajalikuks märkida, et KarS §56 mõtte ja regulatsioonieesmärgi kohaselt peab isikule määratav karistus mõjutama süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest (teenima preventiivset eesmärki) ja –kaitsma õiguskorra huvisid. Siit johtuvalt ei ole menetlusaluse isiku poolt mõjutatavad tegurid ja/või subjektiivsed vajadused käsitletavad vastutust kergendava asjaoluna. Kohus leiab, et tänapäevased infotehnoloogilised lahendused, transpordiühenduse aktiivsus jms. võimaldavad kohaselt sooritada eneseteostust ka ilma selleks sõidukit ja/või juhtimisõigust omamata. Siit johtuvalt on kohus seisukohal, et elukorralduslikud transpordiküsimused on lahendatavad enesealgatusvõime korras ega mõjuta antud juhul määratud karistuse mahtu (vt. ka ülaltoodud motiveering mõjutatavate tegurite kohta); samuti võis ja pidi kaebuse esitaja arvestama karistamisega kaasnevate negatiivsete tagajärgedega elukorralduses. Kohus on seisukohal, et isiku subjektiivsed huvid ei saa mingilgi juhul prevaleerida karistuse, kui ühiskonna poolt isiku teole antava hinnangu, ees. Küll aga arvestab kohus lisakaristuse mahu määramisel kaebusel esitajal sõiduki juhtimisõiguse vältimatut vajalikkust tööülesannete täitmiseks. Kohus leiab, et praeguses raskes majandusolukorras võib töökoha kaotamine tuua kaebuse esitajale ja temaga seotud isikutele kaasa pöördumatult raskeid tagajärgi, mistõttu arvestab kohus nimetatut kergendava asjaoluna. Nagu aga ülalmotiveeritud, on lisakaristuse kohaldamine siiski põhjendatud, kuid kohus peab õiglaseks ja otstarbekaks antud juhul vähendada kohtuvälise menetleja poolt isikule määratud lisakaristuse kestvusaega miinimumini. Ülaltoodud põhjendustest tulenevalt asub kohus seisukohale, et on põhjendatud kohtuvälise menetleja otsustus määrata isikule põhikaristusena trahvi suuruseks inkrimineeritava väärteo eest seadusega ettenähtud karistusmäärast 2/3 s.o. 12 000 krooni, mistõttu kohtuvälise menetleja otsus selles osas tuleb jätta muutmata. Kuna kohus vähendab kaebuse esitaja suhtes kohaldatud lisakaristuse ajalist kestvust miinimumini, tuleb kohtuvälise menetleja otsus isikule lisakaristuse määramise osas tühistada ning teha selles osas uus otsus, millega võtta LS §74-19 lg.2 alusel isikult lisakaristusena ära sõiduki juhtimise õigus kolmeks

(3)kuuks. A.Kaldma kohtunik 02.04.2009.a.