Obsah (10)

§ 380§ 73§ 68§ 3851§ 5§ 16§ 300§ 56§ 44§ 66

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 2. oktoobril 2008. a Tartus Tartu kohtumajas Kriminaalasja number 1-07-11337 Kohtukoosseis kohtunik Ingeri Tamm Kohtui

§ 380

järgi üldmenetluses Külli Saks Süüdistatav MARGO SARAPIK Kriminaalasi elukoht: XXXXX XXX XX-X, isikukood: 38207312819; Kaitsja varasem karistatus: kriminaal- ja väärteokorras karistamata, tõkend: ei ole kohaldatud advokaat Heiki Kuningas Süüdistatav ENE PIIR elukoht: XXXXX XXX XX-X, isikukood: 46205082728; Kaitsja varasem karistatus: kriminaalkorras karistamata, tõkend: ei ole kohaldatud Advokaat Tanel Pürn Süüdistatav OLEG KONOPLJOV elukoht: XXXX XX-XX, isikukood: 37112232747; Kaitsja varasem karistatus: kriminaal- ja väärteokorras karistamata, tõkend: ei ole kohaldatud Advokaat Arina Liskmann-Getsu RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § -dest 309 lg 3, 311, 312, 313, kohus otsustas: Süüdi tunnistada Oleg Konopljov

§ 380

järgi ja mõista karistuseks rahaline karistus 400 (nelisada) päevamäära, s.o 20 000 (kakskümmend tuhat) krooni. Süüdi tunnistada Ene Piir

§ 380

järgi ja mõista karistuseks rahaline karistus 300 (kolmsada) päevamäära, s.o 15 000 (viisteist tuhat) krooni. Süüdi tunnistada Margo Sarapik

§ 380

järgi ja mõista karistuseks rahaline karistus 100 (ükssada) päevamäära, s.o 5000 (viis tuhat) krooni.

§ 73

alusel määrata, et Margo Sarapiku suhtes jäetakse karistus osaliselt tingimuslikult kohaldamata. Margo Sarapiku poolt kuulub koheselt ärakandmisele rahaline karistus 20 päevamäära, s.o 1000 (üks tuhat) krooni. Ülejäänud rahalise karistuse osa 80 päevamäära (4000 krooni), ei pöörata täitmisele, kui Margo Sarapik ei pane 3 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

§ 68

alusel määrata rahalise karistuse tasumine ositi järgmiselt: Oleg Konopljovil tuleb pärast kohtuotsuse jõustumist 5 kuu jooksul tasuda igakuiselt 4000 (neli tuhat) krooni; Ene Piiril tuleb pärast kohtuotsuse jõustumist 5 kuu jooksul tasuda igakuiselt 3000 (kolm tuhat) krooni. KrMS § 180 lg 1,3 alusel välja mõista Oleg Konopljovilt riigituludesse menetluskuludena sundraha 6525 (kuus tuhat viissada kakskümmend viis) krooni ja toimikust koopia tegemise kulud 278.80 (kakssada seitsekümmend kaheksa krooni 80 senti) krooni. KrMS § 180 lg 1,3 alusel välja mõista Ene Piirilt riigituludesse menetluskuludena sundraha 6525 (kuus tuhat viissada kakskümmend viis) krooni ja toimikust koopia tegemise kulud 7 (seitse) krooni. KrMS § 180 lg 1,3 alusel välja mõista Margo Sarapikult riigituludesse menetluskuludena sundraha 6525 (kuus tuhat viissada kakskümmend viis) krooni ja toimikust koopia tegemise kulud 7 (seitse) krooni. Määratud kaitsja tasu 4602 (neli tuhat kuussada kaks) krooni jätta riigi kanda. 2 Riigi kasuks välja mõistetud menetluskulud tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034800017 SEB pangas või 221023778606 Swedbank pangas, märkides ära Tartu Maakohtu viitenumbri 2800049874, selgitusse kriminaalasja numbri, makse nimetuse ja oma nime. Otsuse vabatahtliku täitmise korral tasuda riigituludesse makstavad menetluskulud ühe kuu jooksul. Eelnimetatud tähtajaks menetluskulude tasumata jätmise korral pööratakse kohtuotsus sundtäitmisele. Sundtäitmisega kaasnevad täitemenetluse kulud. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib kohtumenetluse pool esitada apellatsioonkaebuse. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse kuulutamisele järgnevast päevast. Apellatsiooni teate esitamise korral esitatakse apellatsioonkaebus Tartu Maakohtule kirjalikult vormistatuna Tartu Ringkonnakohtu nimele, 15 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib vaidlustada apellatsioonis või määruskaebuse lahendamise menetluses. Määruskaebus tuleb esitada Tartu Maakohtule 10 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast lahendist teada või pidi teada saama. Apellatsiooniteate esitamisel on kohtuotsus kättesaadav Tartu Maakohtu kantseleis 24. oktoobril 2008. a alates kella 14.00-st. KOHTUOTSUSE PÕHIOSA I Süüdistusakti sisu Margo Sarapikku süüdistatakse selles, et tema, olles Sityco Infotechnology OÜ juhatuse liige alates 22.03.2004. a kuni 29.03.2005. a, jättis eelnimetatud ajavahemikul Tartu Maakohtule esitamata Sityco Infotechnology OÜ pankrotiavalduse, vaatamata sellele, et osaühing oli püsivalt maksejõuetu, millega rikkus ÄS § 180 lg 51 tulenevat kohustust esitada kohtule viivitamatult osaühingu pankrotiavaldus, kui osaühing on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Sellega pani Margo Sarapik toime

§ 380

(alates 15.03.2007

§ 3851

) järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o seaduses sätestatud pankrotiavalduse esitamise kohustuse täitmata jätmise. Ene Piiri süüdistatakse selles, et tema, olles Sityco Infotechnology OÜ juhatuse liige alates 16.07.2002 kuni 22.03.2004. a, jättis ajavahemikul detsember 2003 kuni 22.03.2004 Tartu Maakohtule esitamata Sityco Infotechnology OÜ pankrotiavalduse, vaatamata sellele, et osaühing oli püsivalt maksejõuetu, millega rikkus ÄS § 180 lg 51 tulenevat kohustust esitada kohtule viivitamatult osaühingu pankrotiavaldus, kui osaühing on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Sellega pani Ene Piir toime

§ 380

(alates 15.03.2007

§ 3851

) järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o seaduses sätestatud pankrotiavalduse esitamise kohustuse täitmata jätmise. 3 Oleg Konopljovi süüdistatakse selles, et tema, olles Sityco Infotechnology OÜ juhatuse liige alates 16.07.2002 kuni 22.03.2004. a, jättis ajavahemikul detsember 2003 kuni 22.03.2004 Tartu Maakohtule esitamata Sityco Infotechnology OÜ pankrotiavalduse, vaatamata sellele, et osaühing oli püsivalt maksejõuetu, millega rikkus ÄS § 180 lg 51 tulenevat kohustust esitada kohtule viivitamatult pankrotiavaldus, kui osaühing on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Sellega pani Oleg Konopljov toime

§ 380

(alates 15.03.2007

§ 3851

) järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o seaduses sätestatud pankrotiavalduse esitamise kohustuse täitmata jätmise. II Kohtu seisukoht süüdistuse osas 1. Oleg Konopljovi süüdistuses

§ 380

järgi Süüdistatavate poolt väidetava teo toimepanemise ajal kehtinud

§ 380

sätestas kuriteona seaduses sätestatud pankrotiavalduse esitamise kohustuse täitmata jätmise. 15.03.2007. a jõustunud

-i muudatustega sätestati eelnimetatud kuritegu eraldi koosseisuna

§-s 3851. Karistusseaduse rakendamise seaduse (

RS) § 3 lg 2 kohaselt tuleb enne

-i jõustumist toimepandud tegu, mis on kuriteona karistatav ka karistusseadustiku kohaselt, kvalifitseerida selle toimepanemise ajal kehtinud kriminaalkoodeksi vastava paragrahvi järgi. Kuigi süüdistatavate poolt väidetavalt toime pandud tegu leidis aset

-i kehtivuse ajal, kuid hilisemate

-i redaktsioonidega on konkreetset süüteokoosseisu muudetud, siis tuleb tegu analoogselt

RS § 3 lg-ga 2 kvalifitseerida teo toimepanemise ajal kehtinud

-i redaktsiooni järgi. Pankrotiavalduse esitamise kohustus tulenes süüdistuses nimetatud ajal kehtinud äriseadustiku (ÄS) § 180 lg-st 51, mille kohaselt, kui osaühing oli maksejõuetu ning maksejõuetus ei olnud tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, pidi juhatus esitama viivitamatult kohtule osaühingu pankrotiavalduse. 01.01.2006. a jõustunud ÄS-i muudatustega täiendati eelnimetatud sätet, millega muuhulgas nähti ette, et pankrotiavaldus tuleb esitada viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest. Kuna sellise lisatingimuse seadmine on süüdistavate olukorda raskendav, siis

§ 5lg 3 kohaselt ei oma see tagasiulatuvat jõudu.

Nimelt kujutab mõiste „viivitamata“ endast määratlemata õigusmõistet, mis sisustatakse kohtupraktika poolt iga konkreetse juhtumi eripära arvestades. Seega teatud juhtumite puhul ei ole välistatud, et viivitamata hõlmab endast pikemat tähtaega kui seda on 20 päeva, mistõttu seadis seadusandja võlausaldajate parema kaitse tagamise eesmärgil kohtule eelnimetatud mõistet sisustades konkreetse ajalise ülempiiri. ÄS § 180 lg 51 nimetatud maksejõuetuse mõiste sisustamisel tuleb lähtuda pankrotiseaduse (PankrS) § 1 lg-des 2 ja 3 sätestatust. Süüdistuses nimetatud ajal kehtinud PankrS § 1 lg 2 kohaselt oli võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suutnud rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei olnud võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Lõige 3 täpsustas, et juriidilisest isikust võlgnik on maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Eelnimetatud maksejõuetuse definitsioon on püsinud käesoleva ajani muutumatuna. Tuvastamaks, kas süüdistatavad realiseerisid

§-s 380 objektiivse koosseisu, tuleb kohtul kõigepealt kindlaks teha, kas süüdistatavad olid süüdistuses toodud perioodil Sityco Infotechnology OÜ juhatuse liikmeteks ning kas eelnimetatud osaühing oli püsivalt maksejõuetu. 4 Saades eelnevale kinnistust, tuleb kohtul välja selgitada, kas süüdistatavad rikkusid neil lasuvat kohustust viivitamata esitada kohtule pankrotiavaldus. Tartu Maakohtu registriosakonna registriandmete väljatrüki (I kd tlk 13) ning Sityco Infotechnology OÜ juhatuse 22.03.

1. a koosoleku protokolliga (I kd tlk 27) loeb kohus tõendatuks, et O. Konopljov oli eelnimetatud osaühingu juhatuse liige ajavahemikul 16.07.2002– 22.03.
2. Järgmisena vajab lahendamist küsimus sellest, kas osaühing oli sel perioodil püsivalt maksejõuetu. Prokuröri arvates ei ole kahtlust osaühingu püsivas maksejõuetuses, mida kinnitavad nii pankrotihalduri aruanded ja kohtus antud ütlused kui ka viimase poolt 31.12.
3. a seisuga koostatud bilanss. Bilansi õigsust kinnitavad muuhulgas ka OÜ Datagate ees tekkinud makseraskused. O. Konopljovi kaitsja leiab, et kohtus ei ole leidnud kinnitust osaühingu püsiv maksejõuetus süüdistuses toodud perioodil, tuginedes pankrotihalduri kohtus antud ütlusetele. E. Piiri kaitsja toetab O. Konopljovi kaitsja seisukohta, leides, et OÜ Datagate poolt Sityco Infotechnology OÜ-le võimaldatava krediidipiiri (400 000 krooni) täitumine ei saanud tähendada osaühingu maksejõuetust. Viimane tähendas, et osaühingul ei olnud võimalik OÜ-lt Datagate enam uusi kaupu juurde saada, kuid samas juba olemasolevate kaupade müümine oli endiselt võimalik. Samuti ei muutunud ettevõte maksejõuetuks osaühingu ja V.M. vahel laenulepingute sõlmimise hetkest, vaid probleem tõusetus, kui osaühingul tuli hakata tagastama laenulepingu alusel saadud summasid. Kaitsja arvates on siin määravaks asjaolu, millal OÜ Datagate ametlikult koostöölepingu üles ütles ja soovis kaupa tagasi saada ning millal kaubakate ära kadus. Kaitsja leiab, et püsivast maksejõuetusest saab rääkida hetkest, mil osaühingu inventar ja osaühingu valduses olev kaup realiseeriti, mistõttu majandustegevuse jätkamine ei olnud enam võimalik. See hetk aga ei lange süüdistuses toodud ajavahemikule. Sityco Infotechnology OÜ ja OÜ Datagate sõlmisid
4. oktoobril
5. a koostöölepingu (II kd tlk 7-8), mille kohaselt kohustus OÜ Datagate 200 000 krooni suuruse arvelduskrediidi ulatuses andma Sityco Infotechnology OÜ-le kaupu edasimüümiseks. Viimane kohustus kaupade eest tasuma 3 kuu jooksul alates kauba kättesaamisest, kusjuures OÜ Datagate jäi omandireservatsiooni alusel kaupade omanikuks kuni nende täieliku väljaostmiseni. Hilisema suulise kokkuleppega suurendasid pooled arvelduskrediiti 400 000 kroonini. Sityco Infotechnology OÜ ja V.M. sõlmisid 11.07.
6. a laenulepingu nr 1 (I kd 115-118), mille kohaselt andis V.M. osaühingule laenu 135 000 krooni ulatuses, kusjuures pooled leppisid kokku 9% suuruses laenuintressis ühe kalendrikuu kohta ning 0,15% suuruses viivises tasumata makselt iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Osaühing tagas lepinguliste kohustuste täitmist kogu oma varaga. Sityco Infotechnology OÜ ja V.M. sõlmisid 25.04.
7. a laenulepingu nr 2 (I kd tlk 121 -124), millega muutsid varem sõlmitud laenulepingut nr
8. Viimati sõlmitud laenulepingu kohaselt kinnitasid pooled, et 25.04.
9. a seisuga on osaühingu võlgnevus V.M. ees kasvanud 237 870 krooni. Samuti leppisid pooled kokku, et V.M. laenab osaühingule veel täiendavad 25 000 krooni. Seega oli osaühingu põhivõlgnevus kokku 160 000 krooni, millele lisandusid võlgnetavad ja tulevikus tekkivad intressid. Osaühing kohustus laenusumma tagastama vastavalt poolte vahel sõlmitud tagasimaksegraafikule (I kd tlk 126) lõpptähtpäevaga 25.04.
10. Sityco Infotechnology OÜ pankrotihalduri ja aruannete (I kd tlk 84-94 ja 99-105) kohaselt jäi osaühingu maksejõuetuse tekkimise aeg
11. a detsembrikuusse, mil osaühingul hakkas täituma 5 OÜ-ga Datagate sõlmitud koostöölepingu järgne arvelduskrediit ning mil osaühingul tuli alustada laenulepingust tulenevate tagasimaksete tasumisega. Pankrotihalduri arvates oli osaühing püsivalt maksejõuetu juba siis, kui O. Konopljov oli juhatuse liige, mida kinnitab halduri seisukoht, et hiljemalt märtsikuuks pidi juhatus olema veendunud osaühingu maksejõuetuses, s.o teadlik sellest, et osaühingu rahalistest raskustest ja kahjumist väljatoomine ei olnud enam reaalne, mistõttu majandustegevuse jätkamine ei olnud enam võimalik (I kd tlk 104). Pankrotihalduri poolt 31.12.
12. a seisuga koostatud osaühingu bilansist (I kd tls 95-98) nähtub, et osaühingu omakapital oli – 481 719 krooni. Kohus loeb tõendatuks, et osaühing oli püsivalt maksejõuetu süüdistuses nimetatud ajaperioodil. Tunnistaja I.L. (osaühingu pankrotihaldur) kohtus antud ütluste kohaselt ei saanud ta kindlalt väita, et osaühing oleks
13. a detsembris olnud püsivalt maksejõuetu, sest selle termini üle võibki vaidlema jääda, kuid I.L. arvates oleks osaühingul sellisest raskest olukorrast väljatulemine olnud väga ebareaalne (II kd tlk 227). Kohus leiab, et püsiva maksejõuetusega ei ole tegemist ainult siis, kui saab tõsikindlalt väita, et osaühingu majandusliku olukorra parandamine ei ole enam võimalik, vaid ka sellisel juhul, kui osaühingu maksejõuetusest väljatulemine on ebareaalne. Vastasel juhul jääb juhatusele seadusega pandud kohustusega (esitada pankrotiavaldus) taotletav eesmärk saavutamata, s.o kaitsta võlausaldajaid. Sityco Infotechnology OÜ ja V.M. vahel sõlmitud laenulepingu nr 2 lisa 2 (I kd tlk 126) kohaselt oli 31.12.
14. a seisuga sissenõutavaks muutunud nõudeid kokku 237 656 (8 x 29 707) krooni, millest osaühing oli ära tasunud 40 000 krooni (I kd tlk 127). Pankrotihalduri aruandes välja toodud asjaolu, et detsembris hakkas täituma OÜ-ga Datagate sõlmitud koostöölepingu järgne 400 000 krooni suurune arvelduskrediit, kinnitab ka osaühingu raamatupidamiskontode väljatrükk (I kd tlk 142), mille järgi oli osaühingu võlgnevus 06.01.
15. a seisuga OÜ Datagate ees 473 349,92 krooni. 31.12.
16. a seisuga koostatud bilansi järgi oli osaühingul maksimaalselt varasid, mille arvel oleks saanud kohustusi täita, 353 892 krooni väärtuses (materiaalne põhivara summas 116 316 ei ole sinna arvestatud, sest see oli vajalik ettevõtte majandustegevuse jätkamiseks). Arvestades, et krediidilimiit oli täis ja et laenuleping oli sõlmitud osaühingule äärmiselt ebasoodsatel tingimustel (laenuintress 9% kuus ja viivis 0,15% päevas), siis esiteks oleks tulnud osaühingul täita laenulepingust tulenevad sissenõutavaks muutunud kohustused, et vältida ülikiiresti kasvavaid intressi- ja viivisekulusid. Samas OÜ-lt Datagate uute kaupade saamiseks oleks pidanud osaühing tagastama ka krediiti, sest uute kaupade saamine oli hädavajalik osaühingule tulu teenimise seisukohalt. Mis puutub aga väidetavalt O. Konopljovi ja Kallaste Kalur AS-i vahel sõlmitud eellepingusse (II kd tlk 100-105), siis siinkohal kohus eeldab lepingu olemasolu ning kontrollib, kas ka vaatamata sellele oleks olnud tegemist osaühingu püsiva maksejõuetusega. F.P. (Kallaste Kalur AS-i juhatuse esimees) kohtus antud ütluste (II kd tlk 242-245) kohaselt sõlmis ta O. Konopljoviga raamlepingu külmhoonesse infosüsteemi rajamiseks ja paigaldamiseks kogumaksumusega 500 000 krooni. Tööd pidi toimuma
17. a juulikuus pärast külmhoone valmimist. Samas ei olnud F. P nõus O. Konopljoviga konkreetset töövõtulepingut sõlmima, sest esimene sõltus oma Kanada partnerist, kes pidavat rahastama seda. F.P. ütlustest tuleneb, et eelleping oli üldine visioon, mis ei andnud pooltele mingeid õigusi ega kohustusi, vaid selleks tuli hiljem sõlmida täiendav töövõtuleping. Kui nüüd võtta aluseks osaühingu majanduslik olukord 31.12.
18. a seisuga ning sinna juurde lisada eeltoodud info eellepingu kohta, võib endiselt öelda, et osaühing oli alates
19. a detsembrikuu lõpust püsivalt maksejõuetu. Ajutise maksejõuetuse kindlakstegemisel on olulise tähtsusega selle ajaline kestvus, kusjuures konkreetse maksejõuetuse 6 perioodi lugemine ajutiseks või püsivaks, tuleb välja selgitada juhtumipõhiselt, s.t sõltuvalt olukorrast võib näiteks seitsme kuu pikkune maksejõuetus olla kord ajutise, kord püsiva iseloomuga. Määravaks on siinkohal aga asjaolu, kui tõenäoliselt laekuvad äriühingule teda maksejõuetusest väljatoovad rahalised vahendid. Lepingute puhul on kõige elementaarsemaks täitmist tagavaks tingimuseks see, et lepinguliste kohustuste rikkumise korral on teisel poolel võimalik kasutada lepingut rikkunud poole suhtes õiguskaitsevahendeid. Eeldades, et O. Konopljovi ja Kallaste Kalur AS-i vahel oli sõlmitud eelleping, mille täitmine pidi toimuma
20. a juulikuus (7 kuud pärast osaühingu maksejõuetuks muutumist), võib asuda seisukohale, et
21. a detsembrikuu lõpu seisuga oli osaühing püsivalt maksejõuetu, kuna sisuliselt puudusid igasugused garantiid osaühingu maksejõuetust lõpetavate rahaliste vahendite laekumise osas. Järgmiseks teeb kohus kindlaks, kas süüdistatavad rikkusid neil lasuvat kohustust viivitamata esitada kohtule pankrotiavaldus. Mõistet „viivitamata“ tuleb mõista „esimesel võimalusel“ tähenduses. Seega ÄS § 180 lg-st 51 tulenevalt on juhatus kohustatud esitama pankrotiavalduse esimesel võimalusel pärast osaühingu püsivalt maksejõuetuks muutumist. Avalduse esitamist takistavate, eelkõige objektiivsete asjaolude esinemisel tuleb seda teha esimesel võimalusel pärast takistuse ära langemist. Kuna käesolevas asjas jättis O. Konopljov pankrotiavalduse üldse esitamata, siis loeb kohus tuvastatuks, et O. Konopljov juhatuse liikmena rikkus ÄS § 180 lg-s 51 sätestatud kohustust, realiseerides sellega

-i § 380 objektiivse koosseisu. Selgitamaks välja, kas O. Konopljov on jätnud pankrotiavalduse esitamise kohustuse täitmata, tuleb tuvastada, et viimane tegutses vähemalt kaudse tahtlusega.

§ 16

lg 4 kohaselt paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Seega tuleb kohtul kindlaks teha, milline oli isiku suhtumine oma teosse. Prokuröri arvates oli O. Konopljov täiesti teadlik osaühingu püsivast maksejõuetusest, mida kinnitab tema käitumine. Nimelt olukorras, kus osaühingul majanduslikest raskustest välja tulla enam ei olnud võimalik, otsustasid O. Konopljov ja E. Piir pankrotiavalduse esitamise asemel võõrandada osaühingu M. Sarapikule, soovides juhatuse liikme kohustuste täitmisest vabaneda. Samas jätkas O. Konopljov osaühingu majandustegevuse juhtimist ka pärast M. Sarapiku asumist juhatuse liikme kohale. Mis puudutab O. Konopljovi ja Kallaste Kalur AS-i vahel sõlmitud lepingut, siis prokuröri arvates on see vormistatud tagantjärele, kuna leping ei sisaldunud osaühingu raamatupidamises ega O. Konopljovi ja E. Piiri poolt koostatud dokumentide loetelus, mis osaühingu müügiga üle anti. O. Konopljovi kaitsja leiab, et eelnimetatud leping O. Konopljovi ja Kallaste Kalur AS-i vahel on ehtne ja et sellele tuginedes oli O. Konopljov veendunud, et tulevikus saab ta sellest lepingust osaühingule tulu. Veel leiab kaitsja, et kuna osaühingu raamatupidamisega tegeles E. Piir ning O. Konopljovil puudus ülevaade sellest, siis ei olnud viimasel võimalik teada osaühingu tegelikku majanduslikku olukorda. Tartu Maakohtu 29.03.

1. a otsuse nähtub, et OÜ Datagate esitas kohtule pankrotiavalduse Sityco Infotechnology OÜ pankroti väljakuulutamiseks. Avalduse kohaselt oli osaühingu võlg OÜ Datagate ees 26.08.2003-21.01.2004 tarnitud kauba eest kokku 432 693 krooni, mis tuli ära tasuda hiljemalt 28.01.
2. a (I kd tlk 7). OÜ-le Datagate võlgnetava summa suurust ja ajahetke kinnitavad ka pankrotihalduri 31.12.
3. a seisuga koostatud bilanss ja väljavõtted osaühingu raamatupidamiskontodest (I kd tlk 142-143). Sellest saab järeldada, et osaühingul ei olnud alates 7 21.01.2004 võimalik enam OÜ-lt Datagate krediidi alusel kaupu saada. Uute kaupade saamiseks oleks pidanud osaühing likvideerima võlgnevuse. O. Konopljovi sõnul ei olnud ta kursis osaühingu majandusliku olukorraga, kuna raamatupidamise ja müügi poolega tegeles E. Piir. Samas oli ta enda väitel teadlik OÜ Datagate poolt võimaldatava arvelduskrediidi suurusest ja selle ära kasutamisest osaühingu poolt (III kd tlk 19-20). Sityco Infotechnology OÜ ja V.M. vahel sõlmitud laenulepingust tulenevatest kohustustest ja nende hetkeseisust omas O. Konopljov kogu aeg ülevaadet, sest tema selle lepingu sõlmis, seejärel esialgset lepingut muutis ja hiljem ka tagasimakseid tegi. Kohus leiab, et O. Konopljov oli teadlik osaühingu majanduslikust seisundist ja selle püsivast maksejõuetusest, mida eelkõige kinnitab tema käitumine enne ja pärast osaühingu võõrandamist. OÜ Datagate juhatuse liige N.I. kohtus antud ütluste järgi palus ta
4. a märtsis osaühingul müümata kauba tagastada. OÜ Datagate nimel käisid N.I. koos 3 teise töötajaga Tartus kaubal ise ka järel, kuid kaupa kätte ei saanud, sest O. Konopljov kutsus turvafirma ega lasknud seda ära viia. O. Konopljov lubas, et saadab kauba järgmisel päeval ise Datagate OÜ-le ära, kuid oma lubadust ta ei täitnud (III kd tlk 6-7). Datagate OÜ direktori A.K. kohtus antud ütlused langevad kokku tunnistaja N.I. ütlustega (III kd tlk 10). O. Konopljovi väitel ei nõudnud N.I. kaupu enne Tartusse neile järgi tulemist, vaid OÜ Datagate töötajad tulid kohale ning hakkasid riiulite pealt kaupu kokku pakkima. O. Konopljov ei eita kauba tagasiandmisest keeldumist, põhjendades seda vastavate dokumentide puudumisega. Kuna vahepeal vahetusid nii osaühingu omanikud kui ka juhatuse liikmed, siis jäid kaubad tema poolt tagastamata (III kd tlk 20-21). Samas ei selgitanud ta, miks ta järgmisel päeval need kaubad tagastamata jättis. Kohus leiab, et O. Konopljovi poolt Datagate OÜ-le kaupade tagastamata jätmine ning seejärel osaühingu võõrandamine kinnitavad, et ta oli teadlik osaühingu püsivast maksejõuetusest. Kui OÜ Datagate tuli kaupadele järgi, pidi O. Konopljovile saama selgeks, et enne kõigi võlgnevuste likvideerimist ei ole osaühingul võimalik enam uusi kaupu saada, mis oli aga vajalikuks eelduseks, et osaühing saaks kaupade müügilt tulu teenida ja endal lasuvaid kohustusi täita. Küsimuse peale „miks otsustasite tagastada just laenulepingust tuleneva kohustuse?“ vastas O. Konopljov, et pärast seda, kui E. Piir oli talle osaühingu rasket olukorda selgitanud, nõustus ta selles, et kõigepealt tuleb täita ettevõtte majanduslikku seisu kõige rohkem kahjustavad kohustused (III kd tlk 21). Seda, et O. Konopljov eelistas täita laenulepingust tulenevaid kohustusi, kinnitab ka 29.02.
5. a kassa väljamineku order, mille kohaselt tasus ta osaühingu nimel V.M. ile 60 000 krooni. Kui eelnimetatud laenu tagasimaksmise põhjenduseks sai O. Konopljov tuua väite, et ta tahtis osaühingu kahjulikest kohustustest vabastada, siis see väide ei pea enam paika järgmise laenu tagastamise puhul. Nimelt toimusid ühel ja samal päeval, s.o 22.03.
6. a, järgmised sündmused: 1) O. Konopljov täitis V.M. ees laenulepingust tuleneva kohustuse 100 000 krooni ulatuses (I kd tlk 130); 2) juhatuse koosolekul kutsuti senised juhatuse liikmed tagasi ning uueks juhatuse liikmeks valiti M. Sarapik; 3) O. Konopljov ja E. Piir võõrandasid oma osaluse osaühingus M. Sarapikule (I kd tlk 28-32). Nende sündmuste ajaline seotus tõestab ilmekalt, kuidas O. Konopljov eelistas ühte võlausaldajat teistele, teades, et osaühing on maksejõuetu ning et sellest seisust enam väljapääsu ei ole. O. Konopljovi eelkirjeldatud käitumine lükkab ümber ka tema ning ta kaitsja väite selle kohta, et O. Konopljovi tõsimeeli uskus, et tulevikus saab ta Kallaste Kalur AS-ga sõlmitud lepingust osaühingule tulu. Seega tekib siinkohal küsimus: „Miks O. Konopljov siis osaühingu võõrandas?“ O. Konopljovi kohtus antud ütluste kohaselt soovis ta oma osaluse osaühingus maha müüa põhjusel, et tal olid suured probleemid osaühingu teise osaniku E. Piiriga. Kuna aga 8 viimane tahtis ka oma osalust maha müüa ning O. Konopljov ei olnud enda arvates piisavalt kompetentne kõiki funktsioone täitma, siis otsustas ta ka enda osa maha müüa. Kui lähtuda süüdistatava suhtes kõige soodsamast olukorrast ning eeldada, et just eelnimetatud põhjusel otsustas O. Konopljov osaühingu võõrandada, siis kinnitab see veel kord viimase teadlikkust osaühingu püsivast maksejõuetusest. Nimelt oli väidetavalt Kallaste Kalur AS-ga sõlmitud lepingu puhul tegemist O. Konopljovi projektiga, mille edukas täitmine oli otseselt seotud tema isikuga, mistõttu pidi O. Konopljovile olema selge, et oma osaluse võõrandamine tähendas osaühingu jaoks ühtlasi ka tulevikus saadava tulu äralangemist. Kuna Kallaste Kalur AS-i ja O. Konopljovi vahel sõlmitud lepingu olemasolu eeldades jõudis kohus prokuröriga samale järeldusele, et O. Konopljov ei saanud sellele tugineda rohkem kui mingile visioonile tulevikus aset leidvast koostööst, siis ei pea kohus vajalikuks hakata välja selgitama, kas eelnimetatud leping võidi vormistada tagantjärele või mitte. O. Konopljovi teadlikkust osaühingu olukorrast tõendab ka tema käitumine pärast osaühingu võõrandamist. Tunnistajate – N.I. ja A.K. – ütluste ning A.K. ja O. Konopljovi vahel toimunud kirjavahetusega (II kd tlk 91 ja 93) loeb kohus tõendatuks, et viimane tegutses osaühingu juhatuse liikmena ka pärast M. Sarapiku saamist ettevõtte omanikuks ja juhatuse liikmeks. Sisuliselt tunnistas ka O. Konopljov kohtus osaühingu juhatuse liikmena edasi tegutsemist (III kd tlk 21). O. Konopljovi juhatuse liikmena edasi tegutsemine seisnes tunnistaja E. Kleštšini ütluste järgi OÜ Sityco Infotechnology esindamises tehingus OÜ-ga Bait Arvutisalong, kus viimane ostis esimeselt arvutikaupu, et need siis Äritugi OÜ-le edasi müüa (II kd tlk 222). Tehingu toimumist kinnitab 05.04.2004 Sityco Infotechnology OÜ poolt Bait Arvutisalong OÜ-le väljastatud arved (II kd tlk 24-32). Bait Arvutisalong OÜ müüs need kaubad omakorda edasi OÜle Äritugi, mida kinnitavad nii väljastatud arved (II kd tlk 73-83) kui ka tunnistaja M. Varese kohtus antud ütlused. M. Varese väitel vahendasid Äritugi OÜ ja OÜ Bait Arvutisalong vahel toimunud tehingut nii E. Piir kui ka O. Konopljov. Äritugi OÜ osalus selles tehingus seisnes kaupade edasi müümises OÜ-le Alfa Arvutid. M. Varese ütluste kohaselt tasus Äritugi OÜ kauba eest tehingu vahendajale O. Konopljovile, kes hiljem omakorda andis Äritugi OÜ-le edasimüüdud kauba eest raha (II kd tlk 220-221). OÜ Sityco Infotechnology varade müügist saadud rahadega täideti osaühingule laenulepingust tulenevad kohustused 134 000 krooni ulatuses (I kd tlk 129). Kuigi dokumendid on allkirjastatud M. Sarapiku poolt loeb kohus eeltooduga tõendatuks pankrotihalduri seisukoha, et M. Sarapiku puhul oli tegemist variisikuga. M. Sarapik ise ka kinnitab, et tema ei teinud muud, kui allkirjastas dokumente, kusjuures ta ei vaevunud neid isegi läbi lugema (III kd tlk 12). Seega on leidnud tõendamist, et O. Konopljov oli osaühingu püsivast maksejõuetusest teadlik juba juhatuse liikmeks olemise ajal, mistõttu oli tal ÄS § 180 lg-st 51 alusel kohustus esitada pankrotiavaldus. Kohus ei tuvastanud õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid.
7. Ene Piiri süüdistuses

§ 380

järgi Tartu Maakohtu registriosakonna registriandmete väljatrüki ning Sityco Infotechnology OÜ juhatuse 22.03.

1. a koosoleku protokolliga loeb kohus tõendatuks, et E. Piir oli eelnimetatud osaühingu juhatuse liige ajavahemikul 16.07.2002–22.03.
2. 9 Kohus luges eelpool tõendatuks, et osaühing oli süüdistuses toodud ajavahemikul püsivalt maksejõuetu. Kuna E. Piir ei esitanud pankrotiavaldust, kuigi oli selleks ÄS § 180 lg 51 järgi kohustatud, siis realiseeris ta

-i § 380 objektiivse koosseisu. Selgitamaks välja, kas E. Piir on jätnud pankrotiavalduse esitamise kohustuse täitmata, tuleb tuvastada, et viimane tegutses vähemalt kaudse tahtlusega. Kohus leiab, et sarnaselt O. Konopljoviga oli ka E. Piir teadlik osaühingu püsivast maksejõuetusest, mida kinnitab tema käitumine enne ja pärast osaühingu võõrandamist. E. Piir ei eita, et tema ülesandeks oli osaühingu raamatupidamise korraldamine. Viimasega aktiivselt tegelemist kinnitavad nii teiste süüdistatavate kui tunnistaja N.I. ütlused. E. Piiri enda ja O. Konopljovi ütlused tõendavad, et E. Piir oli teadlik osaühingu ja V.M. vahel sõlmitud laenulepingust ja sellest tulevatest kohustustest. N.I. ütluste kohaselt saatis E. Piir neile mitmel korral andmeid nende poolt realiseerimiseks antud kaupade kohta, mistõttu pidi ta olema teadlik ka OÜ-ga Datagate sõlmitud koostöölepingust tulenevatest kohustustest. Seega pidi E. Piirile olema selge, et osaühing on püsivalt maksejõuetu, mistõttu ei oleks tohtinud E. Piir hakata osaühingut võõrandama, vaid oleks pidanud esitama pankrotiavalduse. Kõige eeltoodu tõelevastavust kinnitab ka E. Piiri käitumine pärast osaühingu võõrandamist. Nimelt osales E. Piir osaühingu vara võõrandamises pärast seda, kui omanikuks ja juhatuse liikmeks oli saanud M. Sarapik. Tartu Maakohtu registriosakonna registriandmete väljatrükist (II kd tlk 2) nähtub, et E. Piir oli alates 19.11.2001. a OÜ Äritugi juhatuse liikmeks. Sityco Infotechnology OÜ müüs oma vara OÜ-le Bait Arvutisalong, kes omakorda müüs OÜ-le Äritugi. M. Varese ütluste kohaselt vahendasid Äritugi OÜ ja OÜ Bait Arvutisalong vahel toimunud tehingut nii E. Piir kui ka O. Konopljov. Eeltoodu põhjal saab öelda, et E. Piir ja O. Konopljov tegutsesid ühiselt nii osaühingu võõrandamisel kui ka pärast seda. Seega oli E. Piir teadlik osaühingu püsivast maksejõuetusest, mistõttu osaühingu võõrandamisega M. Sarapikule soovis E. Piir vabaneda juhatuse liikmel lasuvatest kohustustest. Kohus ei tuvastanud õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid. 3. Margo Sarapiku süüdistuses

§ 380

järgi Tartu Maakohtu registriosakonna registriandmete väljatrüki ning Sityco Infotechnology OÜ juhatuse 22.03.

1. a koosoleku protokolliga loeb kohus tõendatuks, et M. Sarapik oli eelnimetatud osaühingu juhatuse liige ajavahemikul 23.03.2004–29.03.
2. Samuti on varem kohtu poolt tuvastatud osaühingu püsiv maksejõuetus alates
3. a detsembri lõpust. Sarnaselt teistele süüdistatavatele ei esitanud ka M. Sarapik pankrotiavaldust, kuigi oli selleks seaduse kohaselt kohustatud. Seega on M. Sarapiku poolt

-i §-s 380 sätestatud kuriteo objektiivne koosseis täidetud. M. Sarapikule ette heidetava kuriteo subjektiivne koosseis on täidetud, kui leiab kinnitust M. Sarapiku tegutsemine vähemalt kaudse tahtlusega. M. Sarapiku kaitsja on seisukohal, et lisaks süüteokoosseisule vastava asjaolu võimalikuks pidamisele, tuleb tuvastada ka süüdlase suhtumine tagajärge, s.o kas süüdlane kiitis tagajärje 10 heaks või soostus sellega. Kohus kaitsja sellise seisukohaga ei nõustu. Nimelt on

§ 380

(hetkel kehtivas § 3851) koosseisutüübilt teodelikt, s.t süüteokoosseisus kirjeldatakse üksnes tegu ning tagajärje saabumist tuvastada ei ole vaja. Eelnevalt leidis tõendamist, et kuigi alates 22.03.2004. a oli osaühingu juhatuse liikmeks M. Sarapik, juhtisid ettevõtet edasi E. Piir ja O. Konopljov. M. Sarapik üksnes andis dokumentidele allkirju. M. Sarapiku kohtus antud ütluste kohaselt tehti talle ettepanek hakata firma juhiks, millega ta nõustus, lootes suuri rahasid teenida. E. Piir ja O. Konopljov ütlesid M. Sarapikule, et osaühingu tema nimele vormistamisel tuleb notarile kinnitada osaühingu dokumentatsiooniga kursis olemist. Samas sai M. Sarapik aru, et ettevõtte juhiks olemisega kaasnevad ka teatud kohustused (III kd tlk 11-15). Eeltoodud ütlustega loeb kohus tõendatuks, et M. Sarapik pidi olema teadlik temal juhatuse liikmena lasuvast kohustusest. Nimelt oli ta teadlik, et selle ametikohaga kaasnevad teatud kohustused ja vastutus, kuid vaatamata sellele ei võtnud ta midagi ette, et need välja selgitada. Kohus möönab, et allkirjastades dokumente ilma neid läbi lugemata, käitus M. Sarapik naiivselt ja vastutustundetult. Samas pidi ta olema teadlik dokumendile allkirja andmise tähendusest ja aru saama, et sellega kaasneb ka vastutus. Juba notari juures osaühingu võõrandamist vormistades, selgitati talle notari poolt lepingu sisu ja tähendust, ning kõigest arusaamist kinnitas ta oma allkirjaga. Kui M. Sarapik ei oleks aru saanud allkirja andmisega kaasneva tähendusest, siis oleks tal pidanud tekkima küsimus „Miks ma neile dokumentidele alla kirjutama pean?“. M. Sarapik sai sellest aru, kuid usaldas liigselt E. Piiri ja O. Konopljovi. Kohus ei tuvastanud õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid. Kohus on seisukohal, et O. Konopljov, E. Piir ja M. Sarapik on toime pannud

§ 380

järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o seaduses sätestatud pankrotiavalduse esitamise kohustuse täitmata jätmise, ning neid tuleb selle eest karistada. III Kohtu seisukoht karistuse osas Teo toimepanemise ajal kehtinud

§ 300nägi karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.

15.03.2007. a jõustunud

-i muudatustega vähendati karistuse ülemäära kahe aasta võrra. Kuna sellega kergendati süüdistatavate olukorda, siis

§ 5lg 2 kohaselt omab see tagasiulatuvat jõudu.

Seega on kohtul õigus mõista karistuseks kas rahaline karistus või kuni üheaastane vangistus.

§ 56lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü.

Karistuse mõistmisel arvestab kohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Süüdistatavate tegevuses

§-des 57 ja 58 karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei esine. Karistusregistri väljavõtte kohaselt on süüdistatavatest üksnes E. Piir varem väärteokorras karistatud. Kriminaalkorras ei ole keegi neist varem karistatud (II kd tlk 107, 112 ja 116). Kohus nõustub prokuröriga selles, et O. Konopljovi süü oli antud asjas kõige suurem, sest tema puhul oli tegemist isikuga, kes osales kõige aktiivsemalt osaühingu juhtimises, s.o tegeles lepingute sõlmise, klientide leidmise, võlausaldajatega suhtlemise, kaupade müümise 11 organiseerimisega jne. Kuigi E. Piiri rolli osaühingu juhtimisel, mis seisnes raamatupidamise korraldamises, ei saa vähem tähtsustada, ei ole see päris võrdväärne O. Konopljovi omaga. Seoses osaühingu ja selle varade tahtliku võõrandamisega oli E. Piiril ja O. Konopljovil mõlemal oma oluline panus. Kõige vähem süüd on M. Sarapikul. Tema lasi end E. Piiril ja O. Konopljovil tingituna oma vähesest haridusest (lõpetas Tartu Kroonuaia Koolis 10 klassi) ja liigsest naiivsusest ära kasutada, allkirjastades vastutustundetult läbi lugemata dokumente. Eeltoodut silmas pidades leiab kohus, et karistuse eesmärgid on süüdistatavate puhul saavutatavad rahalise karistusega, mistõttu mõistab kohus O. Konopljovile rahalise karistuse suurusega 400 päevamäära, E. Piirile 300 päevamäära ja M. Sarapikule 20 päevamäära.

§ 44

lg-te 2 ja 3 kohaselt arvutab kohus rahalise karistuse päevamäära suuruse süüdimõistetu keskmise päevasissetuleku alusel, keskmine päevasissetulek aga arvutatakse, lähtudes süüdimõistetu suhtes kriminaalmenetluse alustamise aastale vahetult eelnenud aasta või, kui nimetatud aasta andmed ei ole kättesaadavad, sellele aastale eelnenud aasta tulumaksuga maksustatavast tulust, millest on maha arvatud tulumaks. Kuivõrd O. Konopljov, E. Piiri ja M. Sarapiku 2004. a deklareeritud tulu pärast tulumaksu mahaarvamist oli vastavalt 5085, 10989 ja 0 krooni (II kd tlk 115), siis tuleb neile rahalise karistuse mõistmisel lähtuda

§ 44lg-s 2 sätestatud miinimumpäevamäärast, milleks on 50 krooni.

Eeltoodust tulenevalt on O. Konopljovile mõistetava rahalise karistuse suuruseks 20 000 krooni, E. Piirile 15 000 krooni ja M. Sarapikule 5000 krooni. Kuna M. Sarapik on varem karistamata isik, tema süü oli kõige väiksem, siis

§ 73alusel jätab kohus M.

Sarapiku suhtes karistuse osaliselt tingimuslikult kohaldamata. M. Sarapiku poolt kuulub koheselt ärakandmisele rahaline karistus 20 päevamäära, s.o 1000 krooni. Ülejäänud rahalise karistuse osa 80 päevamäära (4000 krooni), ei pöörata täitmisele, kui M. Sarapik ei pane 3 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

§ 66

lg 1 kohaselt, mõistes rahalise karistuse, võib kohus süüdlase perekondlikku, tööalast või tervislikku seisundit arvestades määrata karistuse tasumise ositi. Sama paragrahvi lõike 3 järgi ei tohi ositi tasutava karistuse täitmise tähtaeg ületada üht aastat. Kohus leiab, et mõistetud rahalise karistuse suurusest tulenevalt on selle korraga tasumine E. Piirile ja O. Konopljovile majanduslikult ebamõistlikult koormav, mistõttu võimaldab kohus neile mõistetud rahalise karistuse ositi tasumist. O. Konopljovil tuleb pärast kohtuotsuse jõustumist 5 kuu jooksul tasuda igakuiselt 4000 ja E. Piiril igakuiselt 3000 krooni. IV Menetluskulud Vastavalt KrMS § 180 lg-le 1 hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. 12 Käesolevas asja menetluskuludeks, mis tuleb O. Konopljovil hüvitada, on süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, mis KrMS § 179 lg 1 p 2 järgi on 1,5 palga alammäära. Vabariigi Valitsuse

1. detsembri
2. a määruse nr 254 „Palga alammäära kehtestamine“ § 1 kohaselt on kuupalga alammääraks 4 350 krooni. Seega on teisme astme kuriteos süüdimõistmise korral sundraha suuruseks 6 525 krooni. Menetluskuludeks on veel KrMS § 175 lg 1 p 5 kohaselt toimikust koopia tegemise kulud 278,80 krooni (II kd tlk 162). E. Piiri poolt hüvitamisele kuuluvateks menetluskuludeks on KrMS § 179 lg 1 p 2 järgi sundraha 6 525 krooni ning KrMS § 175 lg 1 p 55 kohaselt toimikust koopia tegemise kulud 7 krooni (II kd tlk 160). M. Sarapiku poolt hüvitamisele kuuluvateks menetluskuludeks on KrMS § 179 lg 1 p 2 järgi sundraha 6 525 krooni ning KrMS § 175 lg 1 p 5 kohaselt toimikust koopia tegemise kulud 7 krooni (II kd tlk 161). Arvestades seda, et M. Sarapikul puuduvad regulaarsed sissetulekud, tema konkurentsivõime tööturul on väike, käib kõigi menetluskulude hüvitamine talle ilmselgelt üle jõu, mistõttu kohus jätab KrMS § 180 lg 3 alusel määratud kaitsja tasu summas 4602 krooni riigi kanda. Ingeri Tamm Kohtunik 13