S § 64 lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskeima karistusega ning mõista Roman Pitškarile liitkaristusena (1
lg 2 p 4 järgi kaasaaitamises teise isiku poolt tahtlikule õigusvastasele teole füüsilise ja ainelise kaasabi osutamisega võõra vallasasja äravõtmiseks selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil isiku poolt, kes on varem toime pannud varavastase kuriteo. Kohtumenetluse poolte seisukohad kohtus Asja kohtulikul uurimisel süüdistatavad Jaanus Grossmann, Arlet Martinson ja Roman Pitškar end kuriteo toimepanemises süüdi ei tunnistanud. Jaanus Grossmann seletas, et väljus 10.06.2007 a. öösel „Postipoisi“ trahterist sooviga minna koju. Koos süüdistatavaga väljus trahterist ka tema naine. Trahteri ees seisis üks meesterahvas, kes J.Grossmanni naise möödumisel katsus naist istmikupiirkonnast ning naeris selle peale. Kuna nimetatud tegevus ärritas J.Grossmanni, siis ta tõukas mehest möödumisel teda kätega kõripiirkonnast, mees koperdas ning kukkus istuli. J.Grossmann läks seejärel taksosse, kuid mingil hetkel rebiti taksouks lahti, J.Grossmann rebiti jõuga taksost välja ning teda peksti mitme mehe poolt käte ja jalgadega näo ja keha piirkonda. Peksmise tagajärjel rebiti puruks J.Grossmannil kaelas olnud kett ning seljas olnud särk. J.Grossmann eitas maas lamanud K. P. peksmist ning kinnitas, et tema peale tõukamise mingit muud vägivalda kellegi suhtes ei kasutanud. Jaanus Grossmann kinnitas, et tema kaaslastel Roman Pitškaril ja Arlet Martinsonil toimus sõnavahetus sama mehega, keda J.Grossmann tõukas. Samas kinnitas ta, et K. P. ja Arlet Martinsoni vahel toimus rüselus, mille käigus mõlemad kukkusid ning K.P. lamas A.Martinsonil peal. Vabastamaks alla jäänud Arlet Martinsoni, tõukas J.Grossmann K. P. tema pealt ära. Kuna Roman Pitškar jäi Jaanus Grossmannile n.ö. „selja taha“, siis ta tema tegevust ei näinud. Arlet Martinson eitas kannatanule K. P. sõrmede silma torkamist ning tema vägivaldset kinnihoidmist seletades, et ta hoidis küll kannatanut kinni, kuid seda seetõttu, et kannatanu ei saaks 3 1-08-1794 lüüa ja rünnata Jaanus Grossmanni. Hoidmaks kannatanut kinni, haaras A.Martinson K. Par. selja tagant kätega ümbert kinni, kuid kannatanu viskus pikali ning tekkis rüselus ja n.ö. „maas rullimine“. A.Martinsoni kinnitusel püüdis ta maas rullimise käigus kaitsta end ja K.. P. jalalöökide eest. Roman Pitškari tegevust A.Martinson ei näinud. Roman Pitškar seletas, et nägi kuidas trahteri Postipoiss ees katsus üks mees temast möödunud Jaanus Grossmanni naist istmiku piirkonnast, mille peale Jaanus Grossmann tõukas sama meest ning mees kukkus. Mingi aja pärast, kui R.Pitškar oli vahepeal käinud trahteris suitsu ostmas, nägi ta trahterist väljudes, et takso juures peksid mehed Jaanus Grossmanni. R.Pitškar üritas peksmist lõpetada, J.Grossmannile kallaletunginud mehi eemale tõugata ning nende rünnakuid tõrjuda. Samuti kinnitas R.Pitškar, et nägi, kuidas Arlet Martinson lebas maas ning üks mees lamas tema peal. Roman Pitskar kinnitas, et tema kedagi rünnanud ega löönud ei ole. Süüdistuses KarS §
lg 2 p 4 osas seletas R.Pitškar, et pole metsamaterjali varguses osalenud, kuid aitas varguse toimepannud A. V. täita veoselehte, samuti sõidutas ta A.. V. metsa ning hiljem metsamaterjali laoplatsile Pärnu linna. Kannatanu K. K. seletas, et väljus koos K. P., A. V. ja naisega Postipoisi trahterist. Umbes minuti pärast väljus trahterist Jaanus Grossmann, kes K. P. möödumisel lõi viimast sõnagi ütlemata küünarnukiga näo piirkonda. K.P. kukkus ning J.Grossmann läks taksosse. Seejärel läksid K.K. ja K.P. taksosse sisenenud J.Grossmannilt juhtunu kohta aru pärima, tõmmates takso ukse lahti, pannes pea taksosse ning küsides „mis toimub“. Arupärimise käigus võttis K.P. J.Grossmannil särgist, mispeale J.Grossmann väljus taksost ning tungis K. P. kallale. Kannatanu ütlustel tungis seejärel Ke. P. kallale kaks meest, kellest üks – Arlet Martinson istus kannatanul peal ning toppis talle sõrmi silma ning teine – Jaanus Grossmann peksis teda jalgadega. Samal ajal tungis K.K. kallale Roman Pitškar, kes lõi kannatanut jalgadega ribidesse ning kubemepiirkonda. Samuti jooksis R.Pitškar A. V. suunas ning lõi teda. Kannatanu K. P. kinnitas, et väljus koos kaaslastega Postipoisi trahterist ning jäi trahteri ette naisi järgi ootama. Mingil hetkel väljus trahterist üks meesterahvas, kes K.P. möödudes lõi teda näkku. Löögi tagajärjel kannatanu kukkus. Tõusnud üles, nägi kannatanu, et sama mees oli läinud taksosse. Kannatanu suundus takso juurde, avas taksoukse ning küsis mehelt löömise kohta selgitust, haarates tal enne seda särgist kinni. Seejärel väljusid sama mees ning takso esiistmel istunud teine mees autost ning tungisid K.P. kallale. Kallaletungi käigus peksis üks meestest kannatanut jalgadega, teine mees hoidis kinni ning surus kannatanule sõrmi silmadesse. K.P. ütluste kohaselt ei andnud ta oma käitumisega mingit põhjust enda ründamiseks J.Grossmanni poolt. Kannatanu A. V.ütluste kohaselt nägi ta kuidas Postipoisi trahterist väljus valges särgis mees, Jaanus Grossmann ning lõi K. P. küünarnukiga näo piirkonda. Löögi tagajärjel K.P. kukkus. Seejärel läksid kannatanud takso juurde juhtunu kohta aru pärima. Kui K.P. oli taksoukse lahti tõmmanud ja sisse vaadanud, väljus J.Grossmann taksost ning ründas K. P.Samal ajal toimus kaklus Roman Pitškari ja K. K. vahel. Seejärel lõi Roman Pitškar A.V. rusikaga silma piirkonda, mille tagajärjel A.V. kukkus ning kaotas teadvuse. Toibudes nägi ta kuidas kaks meest peksid K. P., kusjuures K. P. lamas maas, üks meestest hoidis kannatanut kinni ning teine peksis teda jalgadega. A.V. kinnitas, et sai löögi tagajärjel kulmuvigastuse, mida õmmeldi haiglas. Kannatanu A. M. ütluste kohaselt varastati 2005 a. märtsis Pärnu maakonnas, Audru vallas Lindi külas asuvalt laoplatsilt talle kuulunud 30 tihumeetrit paberipuud. Nimetatud puidu sai kannatanu linnas asunud laoplatsilt kätte, kuna õnnestus kindlaks teha puid vedanud autojuht. Kuna varastatud puit saadi kätte, siis materiaalseid nõudmisi kannatanul kriminaalasjas ei ole. Prokurör leidis, et süüdistatavate süü neile süükspandud kuritegude toimepanemises on leidnud täielikku tõendamist. Prokurör taotles Jaanus Grossmanni, Arlet Martinsoni ja Roman Pitškari süüditunnistamist KarS § 263 p 1,4 ning Roman Pitškari veel lisaks sellele KarS §
Prokurör taotles Jaanus Grossmanni ja Roman Pitškari karistamist osaliselt reaalse lühiajalise vangistusega ning Arlet Martinsoni karistamist tingimusliku vangistusega. Kaitsjad leidsid, et kuna nende kaitsealuste süü kuritegude toimepanemises pole tõendamist leidnud, siis tuleb nad neile esitatud süüdistustes õigeks mõista. Kohtu seisukoht Kohus leidis, et süüdistatavate süü on leidnud tõendamist ning seda alljärgnevalt – süüdistuses 10.06.2007 a. trahteri „Postipoiss“ ees toimunud avaliku korra raskes rikkumises KarS § 263 p 1,4 järgi - Kriminaalasja kohtulikul arutamisel ilmnes, et esineb oluline vastuolu ühelt poolt süüdistatavate ning nendega koos olnud, süüdistatavate naiste (E. Sa. ja N. M.) ning teiselt poolt kannatanute ning nende naiste (K. K. ja M. O.) ütlustes sündmuse kohta. Hindamaks kohtulikul uurimisel kindlaks tehtud faktilisi asjaolusid, tuleb kohtul hinnata, kelle ütlusi tuleb lugeda tõepärasteks ja usutavateks ning kuidas lähevad kohtulikul uurimisel antud ütlused kokku muude kriminaalasja menetluses kindlakstehtud faktiliste asjaoludega. Kohus leidis, et ei ole alust kahelda kannatanute ütlustes ning seda alljärgnevatel põhjustel. Asja kohtulikul arutamisel ei ilmnenud vastuolusid kannatanute ütlustes selles osas, mis kajastasid sündmuse kirjeldust. Kõigi kannatanute – K. P., A. V. ja K. K. ütlustest nähtub, et konflikt 10.06.2007 a. trahteri Postipoiss ees sai alguse sellest, et trahterist väljunud Jaanus Grossmann ründas ootamatult, ilma midagi eelnevalt ütlemata kannatanut K. P. lüües teda mööda minnes küünarnukiga kõri piirkonda, mille tagajärjel kannatanu kukkus. Nimetatud ründamise fakti on üheselt kinnitanud kõik nimetatud kuriteoepisoodi kannatanud, kui ka süüdistatavad, kes nimetatud fakti eitanud ei ole. Samas võib täheldada mõningat vastuolu selles osas kuidas nimetatud rünnak täpselt toimus, s.o. kas tegemist oli tõukamisega (J.Grossmanni väide) või löömisega (K. P. väide). Asja kohtuliku menetlusega on kindlaks tehtud, et nimetatud J.Grossmanni tegevuse tulemusena K.P. kukkus. Samuti nähtub sündmust pealt näinud isikute ütlustest, et nimetatud löök või tõukamine J.Grossmanni poolt toimus käega kaela (kõri) piirkonnast. Asja kohtulikul arutamisel näitas kannatanu täpselt kuidas J.Grossmann temast möödudes tegi äkilise küünarnukiga tagurpidi liigutuse kannatanu kõripiirkonna suunas, tabas teda kõrri ning kannatanu kukkus. Kohtu hinnangul ei ole alust kahelda kannatanu ütlustes ning tuleb lugeda tuvastatuks see, et J.Grossmann lõi kannatanut küünarnukiga kõri piirkonda, kuna ei ole tõenäoline, et J.Grossmann juhul kui ta oleks tõepoolest üksnes tõuganud, oleks seda teinud ühe käega kõripiirkonna suunas. Tõukamine toimub reeglina kas keha, selja või õlapiirkonna, harvem ka näopiirkonnast, kuid mitte kõrist. Kohtu hinnangul ei saa siinkohal jätta tähelepanuta ka kannatanute ütlusi selle kohta, et kannatanu ründe tagajärjel kukkus ning kaotas teadvuse. Selleks, et kukkuda ja kaotada teadvust, ei piisa üksnes tõukamisest, vaid selleks tuleb teha ka löök. Arvestades seda, et löök toimus kõri piirkonda, on ka tõepärane, et kannatanu kukkus ja kaotas teadvuse, kuna kõripiirkond on selline kehapiirkond, kuhu löögi saamine võib isikule tekitada teadvusekaotuse ning põhjustada kukkumise. Kohtu hinnangul tuleb pidada tõepäraseks ka kannatanu ütlusi selle kohta, et J.Grossmann möödus temast ning ründas ootamatult, kuna juhul, kui kannatanul oleks tekkinud alus arvata, et teda rünnatakse, oleks ta püüdnud end ründe eest kaitsta. Kannatanu tabamine süüdistatava poolt kõripiirkonda nii, et kannatanu kukkus viitab ootamatule rünnakule ning ründe tagajärjed löögile. Samuti viitab löömisele asjaolu, et võrreldes tõukamisega toimub löömine tunduvalt kiirema ja ootamatu liigutusena kui tõukamine, mistõttu kannatanu ei suutnudki end ründe eest kaitsta. Lähtudes eeltoodust, asus kohus seisukohale, et kannatanust möödunud J.Grossmann ründas kannatanut ootamatult lüües teda küünarnukiga, n.ö. tagurpidilöögiga n.ö. tagantkätt kõri piirkonda. Asjaolu, et K. P. löödi küünarnukiga, mitte ei tõugatud kinnitas ka tunnistaja K. K.. Löömise põhjuse osas on kannatanu ning süüdistatavate, samuti tunnistaja E. S. ütlused 5 1-08-1794 vastuolulised. Jaanus Grossmann ja Roman Pitškar kinnitasid asja kohtulikul uurimisel, et K. P. katsus trahteri ees tänaval E. S. möödumisel teda istmiku piirkonnast. E. S. ise väitis kohtus, et keegi katsus teda, kuid ta ei näinud ja ei või seda kinnitada, kes katsus. Tunnistaja hinnangul arvas ta, et katsujaks oli tema elukaaslane Jaanus Grossmann. Samuti ei nähtu tema ütlustest, et ta oleks nimetatud katsumise tõttu tundnud ennast häirituna, solvununa või ahistatuna. K. P. nimetatud fakti ei kinnitanud, samuti ei kinnitanud seda teised samas viibinud kannatanud. Kohtu hinnangul ei saa seetõttu Jaanus Grossmanni toodud ründamise põhjust (väidetavat K. P. poolset J.Grossmanni elukaaslase katsumist) lugeda üheselt tõendatuks. Samas ei oma aga see ka J.Grossmanni käitumise hindamisel määravat tähtsust, kuna ka juhul, kui kannatanu oleks tõepoolest E. S. katsunud, ei andnuks nimetatud asjaolu põhjust ega õigustust Jaanus Grossmannile teist isikut füüsilist vägivalda kasutades rünnata. Järgnevalt tuleb kohtul analüüsida edasisi sündmusi. Kohtulikul uurimisel ei ilmnenud vastuolu selles osas, kas kannatanud suundusid takso juurde taksosse istunud Jaanus Grossmannilt juhtunu kohta aru pärima, kuna nii kannatanud kui ka süüdistatavad seda kinnitasid. Samuti kinnitas K. P., et ta avas taksoukse, küsis Jaanus Grossmannilt „mis toimub“ ning tõmbas teda särgist. Kirjeldused edasi toimunu kohta on vastuolulised. Kõigi süüdistatavate ütluste kohaselt tõmmati Jaanus Grossmann taksost välja ning teda hakati mitme isiku poolt peksma. Jaanus Grossmann kinnitas veel seda, et juba siis, kui ta taksos viibis, löödi teda algul jalaga näkku, rebiti seejärel taksost välja ning hakati peksma. Tunnistaja N. M. (Arlet Martinsoni abikaasa) kinnitas samuti, et Jaanust peksti juba taksos, enne sealt välja rebimist käte ja jalgadega. Taksojuhi, tunnistaja J. M. ütluste kohaselt avati takso uks ning mees tõmmati autost välja. Seda kas pärast seda toimus ka kaklus, tunnistaja ei näinud, kuna ta sõitis kohe minema. Samas ei nähtu aga tunnistaja ütlustest seda, et Jaanus Grossmanni oleks juba taksos viibides jalaga või kätega löödud. Seega ei kinnita objektiivse kõrvalisest isikust tunnistaja ütlused seda, et Jaanus Grossmanni oleks juba taksos viibides pekstud. Asja kohtuliku uurimisega on kindlaks tehtud, et kannatanud suhtlesid taksos viibinud Jaanus Grossmanniga läbi avatud taksoukse. Kohtu hinnangul ei ole tõenäoline, et Jaanus Grossmanni oleks saanud kannatanute poolt peksta käte ning jalgadega läbi avatud taksoukse nii, et pekstav viibis autos ning tema peksjad samal ajal väljaspool taksot väljas tänaval. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et Jaanus Grossmanni ütlused tema peksmise kohta ajal kui ta viibis taksos ei ole tõepärased. Edaspidi toimunu osas asus kohus järgmisele seisukohale. Süüdistatavate ning tunnistajate N. M. ja E. S. ütluste kohaselt hakati taksost väljatõmmatud Jaanus Grossmanni peksma käte ja jalgadega mitme isiku poolt. Samas avaldas E. S., et ta edasist sündmuste käiku ei tea, kuna ei jäänud peksmist ning kaklust vaatama. Kannatanute, samuti tunnistaja K. K. ütluste kohaselt tõugati K. P. pikali ning Jaanus Grossmann hakkas teda peksma, Arlet Martinson hoidis aga maas lamavat K. P. kinni ning surus talle sõrmi silmadesse. Tunnistaja M. O. kinnitas, et nägi kuidas tema elukaaslane K. (P.) lamas maas, tema peal lamas lillelise särgiga mees, kes püüdis kannatanule pöidlaid silma suruda, teine mees peksis aga lamavat K. P. käte ning jalgadega pea ning ülakeha piirkonda. Kohtu hinnangul on J.Grossmanni ning A.Martinsoni ütlused vastuolus kriminaalmenetlusega tuvastatud faktiliste asjaoludega. J.Grossmann kinnitas ühelt poolt seda, et teda peksti mitme isiku poolt. Samas kinnitas ta aga ka seda, et sekkus samal ajal toimunud K. P. ja Arlet Martinsoni vahelisse rüselusse tõmmates A.Martinsonile peale kukkunud K. P. pealt ära. Vastuolu J.Grossmanni ütlustes väljendub antud juhul selles, et ta ei saanud samal ajal kui teda väidetavalt peksti mitme isiku poolt ning ta ennast kaitsma pidi, minna appi Arlet Martinsonile ning vabastada A.Martinsonile peale kukkunud K.P.. J.Grossmanni väidetega on vastuolus ka A.Martinsoni ütlused selle kohta, et tema maas lamanud K. P. kinni ei hoidnud ja sõrmi silmadesse ei surunud, kuid püüdis kannatanu peal lamades teda kaitsta peksmise eest. A.Martinsoni ütlustest järeldub, et Jaanus Grossmann siiski ründas kannatanut, kuivõrd muidu poleks tekkinud vajadust teda löökide eest kaitsta. Samuti ei ole kohtu hinnangul tõenäoline, et Jaanus Grossmann oleks samal ajal kui teda 6 1-08-1794 rünnati mitme isiku poolt saanud omakorda rünnata ja peksta maas lamavat K. P.. Seega, lähtudes eeltoodust, asus kohus seisukohale, et Jaanus Grossmannile ei tungitud pärast seda, kui ta oli taksost väljunud, kallale ning teda ei pekstud mitme isiku poolt. Samuti leidis kohus, et J.Grossmann peksis jalgadega maas lamanud K. P. ajal kui A.Martinson kannatanut kinni hoidis. Kannatanu K. P., K. K., samuti tunnistaja M. O. väidete kohaselt surus Arlet Martinson lamavale ja kinnihoitavale K. P. sõrmi (pöidlaid) silmadesse. Kohtu hinnangul on nimetatud asjaolu kinnitust leidnud K. P. ülekuulamise protokollile lisatud fotodega (I kd. t.l. 32,33,37), millest nähtub, et K. P. esinesid silmade all pigistamise tagajärjel tekkinud jäljed. Nimetatud asjaolu kinnitab seda, et A.Martinson surus maas lamanud K.P. sõrmi silmadesse ning lükkab ümber A.Martinsoni väiteid selle kohta, nagu püüdnuks viimane kaitsta maas lamavat K.P. J.Grossmanni ründe eest, kuivõrd kellegi ründe eest kaitsmisel ei ole vajadust tekitada kaitstavale valu (K.P. kinnitas, et sõrmede silmadesse surumine tekitas talle valu) ning suruda talle pöidlaid silmadesse. Kohtu hinnangul oli A.Martinsoni taoline käitumine ajendatud eesmärgist hoida kannatanut kinni ning suruda maha tema vastupanu. Vigastuste iseloomust lähtudes on välistatud, et pigistamise jäljed silmade juures tekkisid mingil muul viisil kui pigistamise ja surumise tagajärjel (näiteks kukkumisest). Vigastuste esinemist K. P. silmade ümbruses kinnitas ka M.O.. Asjaolu, et K. P. kukkus tõukamise tagajärjel asfaldile maha kinnitavad ka ülekuulamise protokollile lisatud fotod kannatanul esinenud marrastuste kohta käe küünarnuki ja sõrmede piirkonnas (I kd. t.l. 34,35,36,38). Asja kohtulikul arutamisel avaldas Arlet Martinson, et kuna tal oli kuriteo toimepanemise ajal jalg vigastatud ning see ei paindunud, siis ei saanud ta kannatanule peale istuda. Samas on aga asja kohtuliku uurimisega kindlaks tehtud, et A.Martinson rüseles K. P. ning kukkus temaga koos maha. Tunnistaja T. T. (sündmuskohale saabunud politseitöötaja) ütluste kohaselt nägi ta, et A.Martinson küll lonkas, kuid liikus siiski iseseisvalt ilma abivahenditeta. Kohtu hinnangul ei ole antud asjaolu määrav, kuna jala halb painduvus ei takista rüselemast, teist isikut pikali tõukamast ning tema kinnihoidmist. Seega lähtudes eeltoodust, asus kohus seisukohale, et on tõendatud K. P. ründamine ja jalgadega peksmine taksost väljunud J.Grossmanni poolt ning K.P. samaaegne kinnihoidmine ja talle sõrmede silma surumisega valu tekitamine A.Martinsoni poolt. Järgnevalt analüüsib kohus süüdistuse seda osa, mis puudutab Roman Pitškari tegevust. Kannatanu K. K. ütluste kohaselt ründas Roman Pitškar teda samal ajal kui Jaanus Grossmann väljus taksost. Ründe käigus lõi R.Pitškar kannatanut jalaga ribidesse ja kubeme piirkonda. Kannatanu ütluste kohaselt ei olnud tal Roman Pitškariga enne seda mingit konflikti ega kaklust. Seejärel ründas Roman Pitškar A. V. ning lõi teda rusikaga näkku. Samasuguseid ütlusi juhtunu kohta andis ka tunnistaja K. K., kes nägi kuidas üks mees (R.Pitškar) kakles K. (K.), samuti seda kuidas R.Pitškar läks A. V. juurde ning lõi teda rusikaga näkku. Tunnistaja ütluste kohaselt ei tunginud mitte kannatanud R.Pitškarile kallale, vaid süüdistatav ründas neid. A. V. kinnitas, et samal ajal, kui Jaanus Grossmann väljus taksost ning ründas K. P. kakles Roman Pitškar Ka. (K.). Kuivõrd kannatanu K. K. ütluste kohaselt ründas R.Pitškar teda jalaga keha ja kubeme piirkonda, K.K. püüdis aga end ründe eest kaitsta, siis on tõenäoline, et pealtnägijatele jäi mulje kaklusest. Kannatanute ning tunnistaja K. K. väiteid ei ole kohtuliku uurimisega ümber lükatud, kuna ei A.Martinson ega J.Grossmann R.Pitškari käitumist ei näinud. Samuti ei ole nimetatud ütlusi ümber lükanud tunnistajad E.S. ja N.Martinson. Roman Pitškar kinnitas konfliktis osalemist ja seda, et püüdis kaklust lahutada, kuid seletas, et ei ole 7 1-08-1794 kedagi löönud. Samas möönis ta, et püüdis kaklejaid lükkamisega eemale lükata. Kohtu hinnangul on R.Pitškari ütlused ennastõigustavad ning ajendatud soovist vabaneda süüdistusest ning vastutusest. A. V., samuti K. K. ja K. K. ütlused A.V. ründamise ja rusikaga näkku löömise kohta R.Pitškari poolt on kinnitust leidnud veel kannatanu A.V. ülekuulamise protokollile lisatud fotodega (I kd. t.l. 18,19), millest nähtub, et kannatanul esines rusikaga näkku löömise tagajärjel tugev verevalum silma piirkonnas. Samuti pöördus kannatanu kohe pärast juhtunut SA Pärnu Haigla EMO-sse, kus tal tuvastati vigastused silma piirkonnas ning osutati meditsiinilist esmaabi (I kd. t.l. 20). Seega, on leidnud tõendamist A.V. löömine rusikaga näkku silma piirkonda ning nähtuvalt kannatanute ja tunnistajate ütlustest oli lööjaks R.Pitškar, kuivõrd ei ole tuvastatud, et kannatanu oleks eeltoodud vigastuse saanud samal ajal kuskil mujal või kellegi teise isiku põhjustatuna. Samuti ei ole tõenäoline, et kannatanu K. K. mõtles välja ning andis valeütlusi selle kohta, et R.Pitškar teda ründas ja jalaga roidepiirkonda lõi, kuna kohtul ei ole alust kahelda kannatanu, kes enne kuriteosündmust süüdistatavat ei tundnud, alusetutes, teadvalt valeütluste andmises tema vastu. Seega lähtudes eeltoodust, on leidnud täielikku tõendamist kuriteo toimepanek süüdistatavate Jaanus Grossmanni, Arlet Martinsoni ja Roman Pitškari poolt süüdistustes toodud viisil ja asjaoludel. Kuriteo kvalifikatsioonist. Süüdistatavatele Jaanus Grossmannile, Arlet Martinsonile ja Roman Pitškarile on esitatud süüdistus KarS § 263 p 1,4 järgi rahu ja avaliku korra rikkumises vägivallaga ja grupi poolt. KarS § 263 järgi kaitstavaks õigushüveks on avalik kord, mida võib määratleda kui tavadega, heade kommetega, normidega või reeglitega kinnistatud isikutevaheliste suhetena ühiskonnas, mis tagavad igaühele avaliku kindlustunde ja võimaluse realiseerida oma õigusi, vabadusi ja kohustusi. Nimetatud kuriteo objektiivse koosseisu moodustab avalikus kohas teiste isiku rahu või avaliku korra rikkumine, millele kvalifitseeriva asjaoluna lisandub antud juhul vägivald. Kohtu hinnangul tuleb kuriteo toimepanemise kohta - üldkasutatav tänav, trahteri Postipoiss ees, kus liikus politseitöötajast tunnistaja T. V. ütluste kohaselt palju rahvast ning kuhu oli lisaks süüdistatavatele, kannatanutele ning nendega koos olnud isikutele vaba juurdepääs ka teistel isikutel, lugeda avalikuks kohaks. Teise isiku löömine nn. otsitud ettekäändel küünarnukiga kõri piirkonda, maas lebava kannatanu peksmine jalgadega (Jaanus Grossmanni poolt), maas lebava kannatanu kinnihoidmine ning talle sõrmede silma surumisega valu tekitamine (Arlet Martinsoni poolt), kannatanu tõukamine, kannatanule rusikaga näkku löömine ning kannatanu peksmine jalgadega rindkere (roide) ja kubeme piirkonda (Roman Pitškari poolt) on tegevused, mis on käsitletavad vägivallategudena, samuti on need vastuolus üldtunnustatud tavade, heade kommete ning inimestevahelisi suhteid reguleerivate normidega. Kriminaalasja kohtuliku menetlusega on kindlaks tehtud, et pärast seda, kui kannatanud suundusid Jaanus Grossmannilt aru pärima temapoolse vägivalla kasutamise, küünarnukiga K. P. löömise kohta ning Jaanus Grosmann oli taksost väljunud ja algas füüsiline vägivalla kasutamine kannatanute suhtes, sekkusid konflikti ja asusid vägivalda kasutama ka teised süüdistatavad Arlet Martinson ja Roman Pitškar. Seega tegutsesid süüdistatavad koos grupis, ühise tahtlusega. Subjektiivsest küljest on süüdistatavate käitumine hinnatav kuriteo toimepanemisena otsese tahtlusena, kuna nad tahtlikult tungisid kannatanutele kallale ja kasutasid nende suhtes vägivalda. Samuti esineb seos teo (kannatanute suhtes vägivalla kasutamise) ning tekitatud tagajärgede (füüsiline valu, vigastused ja tervisekahjustused) vahel. Seega, lähtudes eeltoodust, on kohtu hinnangul leidnud täielikku tõendamist süüdistatavate Jaanus Grossmanni, Arlet Martinsoni ja Roman Pitškari süü kuriteo toimepanemises KarS § 263 p 1,4 8 1-08-1794 järgi,. s.o. rahu ja avaliku korra raskes rikkumises vägivallaga ning grupi poolt. Roman Pitškarile esitatud süüdistuse osas KarS §
lg 2 p 4 järgi asus kohus järgmisele seisukohale – Kriminaalasja kohtulikus menetluses Roman Pitškar end kuriteo toimepanemises süüdi ei tunnistanud seletades, et ei ole tahtlikult metsamaterjali varguse toimepanemisele A. V. poolt kaasa aidanud. Asja kohtulikul uurimisel seletas tunnistaja A. V., et Audru vallas, Lindi külas metsas asunud palkide juurde suunas ning juhatas teda Roman Pitškar. A.V. sõitis koos veoautojuhiga metsa, laadis palgikoorma peale ning viis need Pärnusse kokkuostu laoplatsile. Tunnistaja ütluste kohaselt süüdistatav ise metsas palke peale laadimas kaasas ei käinud, kuid sõitis oma autoga kaasa linna palkide kokkuostupunkti. Tunnistaja kinnitas ka seda, et ta ei olnud teadlik kellele palgid kuuluvad, samuti ei olnud ta teadlik koorma dokumentide vormistamisest. Tunnistaja kinnitas ka seda, et pidi palkide eest saama raha ning selle R.Pitškarile edasi andma. Asja kohtulikul arutamisel kerkis küsimus selles, kas ja kuidas hinnata tunnistaja A. V. kohtus antud ütlusi. Süüdistatava R.Pitškari kaitsja poolt esitati kohtule tõendid A.V. tervisliku seisundi kohta (II kd. t.l. 3-5), millest nähtub, et A. V. on arvel psühhiaatriakabinetis alates 1983 aastast. Arstliku ekspertiisi otsusega 06.03.2004 a. on talle omistatud keskmine puue, kes vajab vähemalt korra nädalas kõrvalabi ning juhendamist. Samas ei nähtu nimetatud tõenditest aga A.V. puhul selliseid psüühilisi häireid, mis takistaksid tal toimunust aru saamast ning sündmuste kohta tõepäraste ütluste andmist. 03.08.2006 a. Pärnu Maakohtu jõustunud kohtuotsusest nähtub, et A. V. on sama kuriteo toimepanemise eest täideviijana süüdi mõistetud ning karistatud (I kd. t.l. 137-138), millest nähtub, et A. V. oli oma vaimse seisundi poolest võimeline kohtu ette astuma ning toimepandud kuriteo eest karistust kandma. Eeltoodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et vaimsest seisundist tulenevalt on A. V. suuteline tõendamiseseme kohta ütlusi andma. Kuivõrd A.V. on kohtu hinnangul võimeline KrMS § 66 lg 1 kohaselt tõendamiseseme asjaolude kohta ütlusi andma, siis tuleb kohtul järgnevalt hinnata tema ütluste usutavust. Kohus leidis, et A.V. puuduvad vajadused või motiivid anda Roman Pitškari vastu viimast alusetult süüstavaid valeütlusi. Kriminaalasja menetlusega ei ole tuvastatud, et süüdistatava ja tunnistaja vahel oleks olnud vaenulikke või konfliktseid suhteid. Samuti ei nähtu antud kriminaalasja pinnalt A.V. huvisid alusetult R.Pitškari kaasosaliseks tegemiseks. Kuivõrd A.V. on jõustunud kohtuotsusega juba ammu süüdi mõistetud ning kannab sellega mõistetud karistust, siis ei ole tal ka huvisid ega motiive süüdimõistetute ringi alusetuks laiendamiseks ning R.Pitškari n.ö. „alusetult süüdlaseks lavastamiseks“. Lähtudes eeltoodust, asus kohus seisukohale, et tunnistaja A. V. ei andnud kohtus Roman Pitškari suhtes valeütlusi ning neid tuleb lugeda arvestatavaks. A. V. ütlusi Roman Pitškari suhtes kinnitavad veel järgmised kriminaalmenetlusega tuvastatud faktilised asjaolud – kriminaalasja arutamisel kinnitas Roman Pitškar tunnistaja A.V. ütlusi selles osas, et ta viis A.V. linna metsamaterjali kokkuostu laoplatsile. Lisaks eeltoodule kinnitas R.Pitškar veel seda, et täitis oma autos A. V. nimel metsamaterjali veoselehe (I kd. t.l. 117), kuna A.V. ei olevat osanud seda ise täita. Nimetatud asjaolu on aga A.V. poolt ümber lükatud, kuna ta väitis kohtuistungil, et ta ei tea metsaveodokumentide vormistamisest midagi. Eeltoodust järeldub, et R.Pitškar vormistas teadlikult, A.V. nimel ka tema allkirja võltsides metsamaterjali veoselehe soovimaks sellega vabastada ennast vastutusest ning jätta metsavarguse eest vastutavaks A.V.. Tunnistaja Ü. T. ütluste kohaselt oli ta 2005 a. märtsis eelnimetatud metsamaterjali veol autojuhiks. Tunnistaja ütlustel näidati talle metsas puud ette, ta laadis need veokile ning viis Pärnus Savi tänaval asuvale laoplatsile. Tunnistaja ütlustel võttis puidukoorma Savi tänava laoplatsil vastu üks noormees, kes võttis enda kätte ka metsamaterjali veoselehe. Tunnistaja ütluste kohaselt oli veoselehe äravõtjaks ning puude vastuvõtjaks sama isik, kelle ta tundis ära kohtueelses menetluses 9 1-08-1794 talle äratundmiseks esitatud fotol (I kd. t.l. 102-104). Äratundmiseks esitamise protokollist nähtub, et äratuntud isikuks osutus süüdistatav Roman Pitškar. Tunnistaja ütlused kinnitavad seda, et metsamaterjali mahalaadimist laoplatsil juhendas ning veosedokumendi vormistas süüdistatav. Tunnistaja J. O. kinnitas, et tema töötas 2005 a. märtsis E. G. firmas tegevdirektorina. Talle tehtud telefonikõnes teatati, et on võimalik saada kuusepalki. Koorem toodi kohale öisel ajal, kella 3.00 paiku, tunnistaja avas laoplatsi väravad ning näitas ette koha, kuhu palk maha laadida. Samuti kinnitas tunnistaja seda, et talle toodi ka veoseleht, kuid mitte autojuhi, vaid kellegi teise isiku poolt, keda ta täna enam ei mäleta. Kohtu hinnangul ei välista tunnistaja ütlused R.Pitškari viibimist samal ajal laoplatsil ning tema osalemist koorma mahalaadimisel, kuivõrd tunnistaja ei pruugi enam kui 3 aastat hiljem enam tõepoolest laoplatsil viibinuid, talle võõraid isikuid mitte mäletada. Samas ei pannud tunnistaja ka kahtluse alla tema poolt äratundmiseks esitamisel koostatud protokolli, millest nähtub, et ta on fotolt ära tundnud selle isiku, kes istus laoplatsil 13.03.2005 a. öösel tunnistaja autosse ja tõi talle veoselehe (I kd. t.l. 121-122). Samuti maksis sama mees veoauto juhile 600 krooni. Eeltoodust lähtuvalt leidis kohus, et Roman Pitškari viibimine kuriteo sündmuskoha juures ei olnud juhuslik, vaid ta tegutses aktiivselt selle nimel, et aidata kaasa varastatud metsamaterjali üleandmisele ja realiseerimisele. Kannatanu A. M. kinnitas kuriteosündmuse toimumist ning seda, et 2005 a. märtsikuus varastati Audru vallas, Lindi külas, metsas asunud laoplatsilt talle kuulunud paberipuud koguses 30 tihumeetrit. Kuna kannatanu on puidu linnast, laoplatsilt kätte saanud, siis materiaalset kahju ja rahalisi nõudmisi tal ei ole. Seega lähtudes eeltoodust on kohtu hinnangul tõendamist leidnud Roman Pitškari osalemine 12.03.2005 a. toimunud kuriteo toimepanemises. Süüdistus Roman Pitškarile on esitatud KarS § 22 lg 3 järgi teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole füüsilises ja ainelises kaasabis osutamises võõra vallasasja omastamiseks selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil isiku poolt, kes on varem toime pannud varguse. KarS § 199 koosseisuga kaitstavaks õigushüveks on omand. Nimetatud kuriteo objektiivseks küljeks on võõra vallasasja äravõtmine. Võõraks vallasasjaks tuleb antud juhul lugeda A. V. ja Roman Pitškarile mittekuuluvat metsamaterjali, mis kuulus A. M., milline võeti selle omaniku tahte vastaselt ära ning realiseeriti metsamaterjali kokkuostu. Kuriteole kaasaaitajaks loetakse KarS § 22 lg 3 kohaselt isikut, kes tahtlikult osutab teise isiku tahtliku õigusvastasele teole füüsilist, ainelist või vaimset kaasabi. Käesoleva kriminaalasja menetlusega on kindlaks tehtud, et süüdistatav Roman Pitškar osutas füüsilist abi A. V. poolt toimepandud tahtlikule kuriteole (metsamaterjali vargusele) sellega, et ta näitas ette metsamaterjali asukoha, täitis A. V. nimel metsamaterjali veoselehe, samuti aitas korraldada metsamaterjali mahalaadimist metsamaterjali laoplatsil. Aineline kaasabi osutamine väljendus selles, et ta andis metsamaterjali vedanud autojuhile üle raha. Kuivõrd A. V. puhul oli tegemist isikuga, kes oli ka varem toime pannud vargusi, siis aitas R.Pitškar kaasa selle isiku poolt kuriteo toimepanemisele, kes oli ka varem toime pannud varavastase kuriteo. Subjektiivsest küljest on R.Pitškari tegevus käsitletav tegevusena otsese tahtlusena, kuna kuriteo toimepanemisele kaasa aidates tegutses ta tahtlikult, seades eesmärgiks võõra vara hõivamisele ja realiseerimisele kaasaaitamise. Seega lähtudes ülaltoodust, asus kohus seisukohale, et on leidnud täielikku tõendamist Roman Pitškari poolt kuriteo toimepanek KarS §
Karistuste kohaldamisest 10 1-08-1794 Kohus ei tuvastanud kriminaalasja kohtuliku menetlusega süüdistatavate puhul teo õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid. Süüdistatavate Jaanus Grossmanni, Arlet Martinsoni ja Roman Pitškari käitumises puuduvad nii karistust kergendavad kui raskendavad asjaolud KarS § 57 ja § 58 mõttes. Jaanus Grossmann ning Roman Pitškar on varem kriminaalkorras kohtulikult karistamata, Arlet Martinsoni on varem karistatud kriminaalkorras ühel korral, kuid talle kohaldatud karistus on kustunud. Väärtegude toimepanemise eest Arlet Martinsoni karistatud ei ole, Jaanus Grossmanni ja Roman Pitškari on väärteo toimepanemise eest karistatud ühel korral (I kd. t.l. 185-187, 192-194, 198-202). Kõikidel süüdistatavatel on olemas kindel töökoht. KarS 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks on isiku süü. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Asja kohtuliku uurimisega on kindlaks tehtud, et süüdistatavad Jaanus Grossmann, Arlet Martinson ja Roman Pitškar panid toime tahtliku avalikku korra vastase kuriteo ning seda vägivalda kasutades. Roman Pitškar aitas lisaks sellele kaasa veel metsamaterjali varguse toimepanemisele. Süüdistatavate käitumises ei esine karistust kergendavaid asjaolusid. Samas ei esine nende käitumises ka karistust raskendavaid asjaolusid. Vägivaldse kuriteo toimepanemisega tekitati kannatanutele küll füüsilist valu ja ühele kannatanule tervisekahjustus, kuid muid olulisi kahjustusi ei ole tuvastatud. Asja kohtulikul arutamisel ei avaldanud kannatanud, et neil oleks süüdistatavate vastu nõudmisi või, et nad nõuaks nende ranget karistamist. Karistuse kohaldamisel arvestas kohus eeltoodut, kuriteo iseloomu ning ka seda, et süüdistatavad on kriminaalkorras varem karistamata (J.Grossmann ja R.Pitškar) või on varasem karistus kustunud (A.Martinson) ning R.Pitškari puhul varavastase kuriteo toimepanemises seda, et tema tegevus kuriteo toimepanemisel seisnes kaasaaitamises mitte vahetus täideviimises. KarS § 56 lg 2 kohaselt võib reaalset vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kohtu hinnangul ei ole antud asjas vajalik süüdistatavatele kohaldada reaalset vangistust. Samas ei võimalda toimepandud kuritegude raskus süüdistatavaid karistada ka rahalise karistusega. Lähtudes eeltoodust, asus kohus seisukohale, et süüdistatavatele tuleb kohaldada vangistust alla sanktsiooni keskmise määra, kuid seda tingimisi keskmise pikkusega katseaja kohaldamisega ning panna nad kriminaalhooldaja järelevalve alla. Samuti tuleb karistuse kohaldamisel arvestada igaühe osa ning süü suurust kuriteo toimepanemisel. Kohtu hinnangul tuleb Arlet Martinsonile kohaldada sellest tulenevalt kergemat karistust, kuna tema osa kuriteo toimepanemisel võrreldes Roman Pitškari ja Jaanus Grossmanniga oli väiksem piirdudes üksnes kannatanu kinnihoidmises ning talle sõrmede silmadesse surumisega füüsilise valu tekitamises samas kui Jaanus Grossmann ja Roman Pitškar kasutasid mõlemad kannatanute suhtes suuremat füüsilist vägivalda lüües kannatanuid käte ja jalgadega. Tsiviilhagi kriminaalasjas esitatud ei ole. Menetluskuludena KrMS § 180 kohaselt kuuluvad riigi tuludesse väljamõistmisele – 7400 krooni ekspertiisitasu Jaanus Grossmannilt seoses kohtupsühhiaatria – psühholoogia ekspertiisi läbiviimisega kriminaalasjas tema suhtes, Roman Pitškarilt kaitsjatasu kokku summas 5392.60 krooni määratud kaitsja Ants Nõmmiku osalemise eest kriminaalasja menetluses, samuti tuleb süüdistatavatelt välja mõista kriminaalasja materjalidest nende kaitsjatele koopiate tegemise kulud – Arlet Martinsonilt ja Roman Pitškarilt 7 krooni ning Jaanus Grossmannilt 171.20 krooni. Kriminaalasja juurde on asitõendina liidetud Jaanus Grossmannile kuuluv, katkirebitud särk. Kuna nimetatud ese on purunenud ja kasutuskõlbmatu, samuti ei ole süüdistatav taotlenud selle tagastamist, siis kuulub nimetatud asitõend hävitamisele. KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt tuleb kõigilt süüdistatavatelt välja mõista 6525 krooni sundraha riigi tuludesse seoses teise astme kuriteo toimepanemisega nende poolt. 11 1-08-1794 Teet Olvik Kohtunik 12
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.