4-09-2683/7

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. aprill
2. a Raplas Väärteoasja number 4-09-2683 Kohtukoosseis Kohtunik Anne Randjärv Menetlusosalised Kaebaja: Eva Ots isikukood 48504180291 elukoht: xxxxxxxx xxxx, xxxxxx xxxx, xxxxxxx xxxx Kohtuvälise menetleja esindaja: Olimar Merilain Väärteoasi Eva Otsa kaebus Lääne Politseiprefektuuri kiirmenetluse otsusele nr.10220882723980 10.02.2009.a. Kohtuistungi toimumise aeg 30.03.2009.a. RESOLUTSIOON Tühistada Lääne Politseiprefektuuri Rapla politseijaoskonna kiirmenetluse otsus nr.10220882723980 ja lõpetada väärteomenetlus VTMS § 30 lg.1 p.1 alusel. Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul alates päevast, kui maakohtu otsus oli kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav, so alates 17.04.2009.a. Asjaolud ja kaebaja seisukoht 10.02.2009.a. koostatud kiirmenetluse otsusega nr.10220882723980 karistas Lääne PP Rapla politseijaoskonna juhtivkonstaabel Olimar Merilain Eva Otsa LS § 74-24 lg.2 ettenähtud rikkumise eest rahatrahviga 40 trahviühikut, so 2400 krooni. Otsuse kohaselt seisis Eve Otsa rikkumine selles, et tema 10.02.2009.a. kella 7.50 ajal, juhtides RaplaMärjamaa teel mootorsõidukit VW Bora reg.m.xxx xxx takistas möödasõidul olevat sõidukit, lisades suurendatult sõidukiirust ning takistas sellega möödasõidul oleva sõiduki möödasõidu lõpetamist, mille tagajärjel möödasõidul oleva sõiduki juht oli liiklusohu vältimiseks sunnitud järsult muutma liikumiskiirust. 2 20.02.2009.a. esitas Eva Ots Pärnu Maakohtule kaebuse eelkirjeldatud otsusele, paludes otsus tühistada ja väärteomenetlus lõpetada otstarbekuse kaalutlusel. Kaebaja kirjelduse kohaselt sõitis ta 10.02.2009.a. umbes kella 7.40 ajal Ummaru-Jalase teelt Rapla-Märjamaa teele, enne peateele väljasõitu peatudes ja veendudes peateele keeramise võimaluses. Nimetatud ristmikust vasakule, so Märjamaa poole jääb ligikaudu kahe kilomeetri pikkune sirge teelõik. Kaebaja nägi Märjamaa poolt liginemas sõiduautot, milline oli ristmikust ca kilomeetri kaugusel. Kaebaja keeras peateele ja asus koheselt kiirendama, et Märjamaa poolt liginevale sõidukile mitte jalgu jääda. Viimane jõudis kaebaja poolt juhitud sõidukile väga kiiresti järele, kuid selleks ajaks oli kaebaja sõidukiirus juba 90 kilomeetrit tunnis. Märjamaa poolt tulnud auto alustas möödasõitu, kuid jõudmata kaebaja sõiduki kõrvale, katkestas selle. Kaebaja väitel ta ajal, kui Märjamaa poolt tulnud auto alustas möödasõitu, sõidukiirust enam ei lisanud. Miks viimane temast mööda ei sõitnud, jäi kaebajale arusaamatuks- tee Rapla suunas oli sirge, nähtavus hea ja rohkem sõidukeid teel ei liikunud. Kaebaja hinnangul ei takistanud ta mingil viisil möödasõitu ega tekitanud ka liiklusohtlikku olukorda. Küll aga oleks teine auto temast möödasõidul pidanud ületama lubatud sõidukiirust. Kaebaja sõiduk peatati patrullauto poolt Rapla linnas Laulu tänaval. Koos patrullautoga jõudis sinna ka Märjamaa poolt tulnud auto, millest väljus ärritunud politseinik, kes väitis, et ta oli sõitnud 120 km/h ja kaebaja oli teda takistanud mööda sõitmast. Kaebaja oli tema jälitamisest ja patrulli väljakutsumisest sedavõrd ehmunud, et võttis süü omaks ja nõustus politseitöötaja selgitusega, et kaebaja on möödasõitu takistanud. Peale rahunemist ja liikluseeskirjade uurimist jõudis kaebaja aga järeldusele, et ei teinud 10.02.2009.a. hommikul midagi valesti. Kohtuvälise menetleja seisukoht ja tõendid Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kaebaja süü LS § 74-24 lg.2 ettenähtud rikkumises on tõendatud tunnistajate ütluste ja kaebaja enda poolt kiirmenetluse otsuse tegemisel antud ütlustega ning talle määratud karistus on õiglane. Kaebaja võis peateele välja keerata ja kiirendust alustada, aga kui Märjamaa poolt lähenenud sõiduk talle järele jõudis ja andis suunatulega märku möödasõidu alustamisest, ei oleks kaebaja enam tohtinud kiirust lisada. LE § 134 kohaselt ei tohi juht, kellest mööda sõidetakse, möödasõitu takistada sõidukiiruse suurendamisega ega muul viisil. Kaebaja poolt tekitatud liiklusoht seisnes selles, et kiirendamine venis pikaks ja Märjamaa poolt tulnud sõiduk pidi pidurdama, et oma sõiduritta naasta, kuna vastu tuli veoauto. Sujuva liikumise korral ei oleks liiklusohtu tekkinud. Tunnistaja M K ütluste kohaselt ei kiirendanud kaebaja peale peateele väljasõitu piisavalt ruttu, mistõttu oli tunnistaja sunnitud kas pidurdama või alustama möödasõitu. Kui tunnistaja juhitud sõiduk jõudis kaebaja auto kõrvale, hakkas ka kaebaja kiirendama ning autode kiirus kasvas 120 km/h. Möödasõidu alustamisel oli kaebaja sõidukiirus 92 km/h. Liiklusohu vältimiseks katkestas tunnistaja möödasõidu, pidurdas, keeras oma sõiduritta tagasi ja sõitis kaebaja järel kuni Raplani. Möödasõidu lõpetamisel oli vastutulev veoauto veel ohutus kauguses. Tunnistaja J P ütluste kohaselt istus ta M K poolt juhitud sõidukis juhi taga ja nägi, kui VW Bora peateele keeras. Midagi kummalist selles ei olnud. Mindi möödasõidule ja kui „autos kisa suureks läks“ märkas tunnistaja, et sõidukiirus on kasvanud 120 km/h. Kuna autos oli rase naine, ei hakanud juht kiirust lisama, pidurdas hoo maha ja sõitis kaebaja poolt juhitud sõiduki taga kuni Raplani. Vastutulevat veoautot tunnistaja ei märganud. 3 10.02.2009.a. koostatud protokollis on kaebaja andnud järgmise seletuse: „Arvasin, et jõuan enne seda sõidukit peateele sõita ning sõitsingi peateele ning pingsalt peeglisse vaadates nägin, et tagant lähenev valge sõiduk jõuab minule järjest lähemale. Kuna ma ei tahtnud sellele sõidukile jalgu jääda, sest ta liikus peateel, siis ma sain aru, et pean kiirendama enda sõidukit väga intensiivselt, et tagant läheneva sõiduki eest ära saada ning kiirendasingi.“ Kohtu seisukoht ja põhjendused Kohus nõustub kaebaja seisukohaga, et toimunu tehioludest ja tunnistajate ütlustest lähtuvalt jäävad kohtuvälise menetleja poolt kaebajale tehtud etteheited arusaamatuks. Vaidlus puudub selles, et arvestades M K poolt juhitud sõiduki kaugust Ummaru-Jalase teeristist ajal, kui kaebaja poolt juhitud sõiduk sinna jõudis, oli viimane õigustatud peateele välja sõitma. Peateele jõudes alustab ja peabki alustama juht kiirendust, et mitte teistele teel liiklejatele takistuseks saada. Seda kaebaja ka tegi ja enda väidetel väga intensiivselt, kuna nägi Märjamaa poolt tulnud autot kiiresti lähenemas. Kaebaja väitel oli ajal, kui Märjamaa poolt tulnud sõiduk talle järele jõudis, kasvanud tema auto sõidukiirus 90 kilomeetrini tunnis. Kaebaja väide haakub tunnistaja M K ütlustega, mille kohaselt tema kiirus möödasõidu alustamisel oli 92 km/h. Kui eesliikuva sõiduki kiirus oli kasvanud nimetatud teelõigul lubatud suurima kiiruseni, ei olnud peateel liikunud sõidukil enam võimalik möödasõitu teostada lubatud sõidukiirust ületamata, mistõttu tal tulnuks viivitamatult reastuda kaebaja poolt juhitud sõiduki taha. Millistel kaalutlustel hakati kihutama 120 km tunnikiirusega, nagu tunnistajad väidavad, jääb kohtule arusaamatuks. See, et kaebaja oleks sõitnud kiirusega 120 km/h, ei ole millegagi tõendatud. Kiirmenetluse otsuse kohaselt rikkus kaebaja möödasõidunõudeid sellega, et „takistas möödasõidul olevat sõidukit lisades suurendatult sõidukiirust ning takistas sellega möödasõidul oleva sõiduki möödasõidu lõpetamist“. Kui eeldada, et kumbki pool tahtlikult ei valeta (ja kõnesoleval juhul on kohtul põhjust seda eeldada), võis kahe sõidukijuhi vaheline ebakõla tekkida sellest, et peateel liikunud sõiduki juht, olles kindel, et jõuab kõrvalteelt peateele keeranud sõidukile järele ja temast mööduda enne, kui viimane oma kiirenduse lõpetab, alustas varakult möödasõitu. Kaebaja aga, pidades algaja liiklejana oma kohuseks mitte jalgu jääda, tegi väga intensiivse kiirenduse, mille lõpp langes ajale, kui peateel liikunud sõiduk oli temaga peaaegu kohakuti jõudnud ning möödasõidu lõpetamiseks sunnitud lubatud sõidukiirust oluliselt ületama. Ohutu liiklemise huvides peavad sõidukijuhid olema teineteise suhtes tähelepanelikud, mistõttu võinuks kaebaja, nähes, et peateel liikuv sõiduk on kindlalt otsustanud temast mööduda, kiirendamise katkestada ja tal mööduda lasta. Sellest aspektist lähtuvalt võiks kaebaja käitumises leida LS § 74-24 lg.1 ettenähtud väärteo tunnuseid, kuid kindlasti mitte ei põhjustanud kaebaja tegevus kõnesoleval juhul liiklusohtu. Kiirmenetluse otsuse kohaselt seisnes kaebaja poolt tekitatud liiklusoht selles, et „möödasõidul oleva sõiduki juht oli liiklusohu vältimiseks sunnitud järsult muutma liikumiskiirust“. Kuna M K poolt juhitud sõiduki kiirus oli väidetavalt kasvanud 120 km/h (so 30 km/h lubatust suuremaks), oli ta kahtlemata kohustatud sõidukiirust viivitamatult vähendama, kuid mitte „järsult muutma“. M K ütluste kohaselt oli vastutulev veoauto möödasõidu lõpetamisel veel ohutus kauguses. Kaebaja ja tunnistaja J P ei märganud seda autot üldse. LS § 74-67 kohaselt on liiklusoht olukord, mis sunnib teist liiklejat ohu vältimiseks järsult muutma liikumissuunda või-kiirust või peatuma. Sellist olukorda kaebaja ei tekitanud, mistõttu on tema tegevuse kvalifitseerimine LS § 74-24 lg.2 järgi alusetu. 4 Kõike eeltoodut arvesse võttes leiab kohus, et kaebus on põhjendatud ning väärteomenetlus tuleb lõpetada VTMS § 30 lg.1 p.1 alusel. Kohtu hinnangul puudus Eva Otsal 10.02.2009.a. varahommikul vähimgi tahtlus seadust rikkuda vaid pigem vastupidi püüdes kramplikult liiklusnõudeid täita, ei osanud ta ehk piisaval määral arvestada teise teel liikleja kavatsusi ja huve, milline tarkus tuleb kogemustega. Kõnesoleval juhtumil on kohtuväline menetleja, käsitledes ja karistades noorukest naispedagoogi kui pahatahtlikku liiklushuligaani, ilmselgelt üle reageerinud. Kohtunik: Anne Randjärv