4-08-11658/3

4-08-11658 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. veebruar 2009 a Tallinn Väärteoasja number 4-08-11658 (K030296) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungi sekretär Eda Loor Tõlk Maksim Tšurkin Väärteoasi Marina Ovtšinnikova kaebus Tallinna Linnavalitsuse Tallinna Transpordiameti kontrolöri L Krüger 14.11.2008 kiirmenetluse otsusele nr K030296 Marina Ovtšinnikova karistamises LS § 7437 lg 1 alusel rahatrahviga 7 trahviühiku ulatuses, so 420 krooni. Kohtuvälise menetleja esindaja: Talvo Rüütelmaa Istungil osalenud isikud Menetlusalune isik: Marina Ovtšinnikova, IK: 48207300286, elukoht: xxx RESOLUTSIOON
2. Jätta Marina Ovtšinnikova kaebus Tallinna Linnavalitsuse Tallinna Transpordiameti kontrolöri L Krüger 14.11.2008 kiirmenetluse otsusele nr K030296 Marina Ovtšinnikova karistamises LS § 7437 lg 1 alusel rahatrahviga 7 trahviühiku ulatuses, so 420 krooni rahuldamata.
3. Jätta Tallinna Linnavalitsuse Tallinna Transpordiameti kontrolöri L Krüger 14.11.2008 kiirmenetluse otsus nr K030296 Marina Ovtšinnikova karistamises LS § 7437 lg 1 alusel rahatrahviga 7 trahviühiku ulatuses, so 420 krooni muutmata. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 02.02.
4. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane tähtaeg on 04.03.
5. Kui kassatsioonkaebust ei esitata, jõustub kohtuotsus 05.03.
6. 1 Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Tallinna Linnavalitsuse Tallinna Transpordiameti kontrolöri L Krüger 14.11.2008 kiirmenetluse otsusega nr K030296 karistati Marina Ovtšinnikovat LS § 7437 lg 1 alusel rahatrahviga 7 trahviühiku ulatuses, so 420 krooni selles, et menetlusalune isik parkis mootorsõiduki selleks keelatud kohas, so osaliselt kõnniteel, eirates liiklusmärkide 362 (parkimise keeld), nr 579 (sõiduk teisaldatakse) nõudeid, rikkudes LE § 143 p 3 ja § 152 p 1 sätteid, pannes sellega toime LS § 7437 lg 1 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles taotles vaidlustatud otsuse tühistamist, motiveerides seda sellega, et viis Polikliinikusse invaliidi L G , tema autol on nähtaval kohal invaliidikaart ning temaga olid kaasas ka kolm alaealist last. Parkis oma auto täiesti õigesti, mida väitis ka polikliiniku turvamees, kelle käest küsisid auto saatuse kohta. Kohtuistungil jäi kaebaja esitatud kaebuse juurde ning seletas, et invaliidikaart oli nähtaval kohal kindlalaeka kohal armatuurlaual. Parkis nii, et kõrvalt sai mööduda. Tema ees parkis veel kaks autot. Invaliidimärgiga võib parkida igal pool. Liikluseeskirjas seda sätet ei ole. On olemas invaliidide kohad, kus saab parkida, kuid kõik kohad olid kinni. Kohtuväline menetleja leidis, et vaidlustatud otsus tuleb jätta muutmata ja esitatud kaebus rahuldamata. Menetlusalune isik ise kinnitas kohtus, et invakaart oli paigutatud armatuurlauale, kuid sõiduk on pildistatud ja kaarti näha ei ole. Ka invakaardiga ei tohi seal parkida, parkiv sõiduk takistab jalakäijaid, mistõttu on kaebaja vastutusele võetud vastavalt kehtivatele õigusaktidele ja kohaldatud sanktsioon on proportsionaalne süü suurusega. Kohus, kuulanud ära kaebaja selgitused, kohtuvälise menetleja arvamuse, samuti tutvunud väärteotoimiku materjalidega, sealhulgas fotodega kaebuse esitanud isiku sõiduki parkimise kohta, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Väärteoasjas leiduvatest fotodest ja lisatud skeemist teeb kohus järelduse, et kaebuse esitanud isiku sõiduk on pargitud osaliselt kõnniteel nii, et üle poole kõnniteelaiusest on hõivatud auto poolt. Vastavalt Teeseaduse §le 2 või LE § 2 lg 48 sätetele mõistetakse tee all maanteed, tänavat, jalgteed ja jalgrattateed või muud sõidukite või jalakäijate liiklemiseks kasutatavat rajatist koos seda moodustatavate sõidu- ja kõnniteede, teepeenarde, haljasalade, eraldus- või haljasribadega ning muude teehoiurajatistega. Termin hõlmab ka teega külgnevale alale sissesõidu või sealt väljasõidu teed ning parklat ja puhkekohta. Sama paragrahvi lõike 46 kohaselt mõistetakse sõidutee all vastavalt LS § 4 lõikele 3 sõidukite liikluseks ettenähtud teeosa. Sõiduteeäärt näitab vastav teekattemärgis; kui seda ei ole, siis teepeenra, eraldusriba, haljasala või muu riba äär või rentsli põhi või sõidutee äärekivi. Sama LE § 2 lõike 19 sätete kohaselt mõistetakse kõnnitee all vastavalt LS § 4 lõikele 4 jalakäija liiklemiseks ettenähtud teeosa või sama otstarbega omaette teed, mis võib olla tähistatud vastavate liiklusmärkide või teekattemärgistega. Väärteoasjas tehtud fotodelt on näha, et sõidutee ja kõnnitee on eristatavad sõidutee äärekiviga, mistõttu on sõidukite liiklemise ja parkimise jaoks sõidutee, so sõidukite liiklemiseks ettenähtud teeosa. Vastavalt LE § 141 sätetele tuleb asulateel sõiduk peatada või parkida sõiduteel selle parempoolse ääre lähedal või parempoolsel teepeenral nii, et jalakäijale jääks teepeenral vabaks vähemalt 0,75 m laiune käiguriba. Seega juhul, kui sõidutee äärekiviga on sõidutee ja kõnnitee kui teeosad eristatavad, võib parkida LE § 142 sätestatud üldnõuete kohaselt sõiduteel. LE § 143 sätestab aga erisused asulas parkimisel ning sama paragrahvi lõike 3 kohaselt võib alla 6 meetri pikkust A- ja haagiseta B-kategooria ning haagiseta D1-kategooria sõidukit parkida ka osaliselt või täielikult kõnniteel, kus seda näitab vastav liikluskorraldusvahend, jättes jalakäijale seal vabaks vähemalt 1,5 meetri laiuse käiguriba. Sellisest sõnastusest saab järeldada, et kõnniteel, milline käesoleval juhul on 2 sõidutee äärekiviga üheseltmõistetavalt eristatav, võib parkida vaid juhul, kui esinevad kaks üheaegselt eksisteerivat tingimust, so et kõnniteel parkimist näitab vastav liikluskorraldusvahend ja jalakäijale jäetakse seal vabaks vähemalt 1,5 meetri laiune käiguriba. Käesoleval juhul on kõnniteel vabaks jäetud osa, mis on kitsam kui pargitud sõiduki pool laiust, seega alla 1 meetri ja puudub liikluskorraldusvahend, mis kõnniteel parkimist lubaks. Seega on kohtu arvates kaebuse esitanud isik parkinud kohas, kus see ei ole lubatud, millega kaebuse esitanud isik on rikkunud LE § 143 p 3 nõudeid. Seetõttu asub kohus seisukohale, et kohtuvälisel menetlusel on kaebuse esitanud isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 7437 lg 1 ettenähtud väärteona. Mis puudutab kaebuses esitatud väidet selle kohta, et ta sõidutas invaliidi, siis LE
7. peatükis on sätestatud liikumispuudega juhi ja liikumispuudega või pimedat inimest teenindava juhi eriõigused ning vastavalt LE § 209 sätetele võib liikumispuudega juht, kelle sõidukil on «Liiklusseaduse» lisast 2 tulenevalt LE lisa 5 kohane parkimiskaart asulas peatuda ja parkida peatumist või parkimist keelavate liiklusmärkide mõjupiirkonnas tingimusel, et seisev sõiduk asub täielikult kõnniteel, jättes jalakäijale seal vabaks vähemalt 1,5 meetri laiuse käiguriba. Kirjeldatud luba ei kehti teelõigul, mis on tähistatud peatumise keelujoonega, samuti võib parkida parkimist keelavate liiklusmärkide mõjupiirkonnas, piiratud parkimisajaga parklas ettenähtust kauem ja õueala teel väljaspool parklat kohas, kus see ei takista jalakäijaid ega muuda võimatuks teiste sõidukite liiklust. Taolised sätted puudutavad liikumispuudega juhi eriõigusi. Käesoleval juhul ei nähtu väärteoasja materjalidest, et kaebuse esitanud isik oleks olnud liikumispuudega juht. Kaebuse materjalidest nähtuvalt viis kaebuse esitaja liikumispuudega isikut polikliinikusse. Seega juhul, kui sõidukile oleks nähtavale kohale paigaldatud liikumispuudega inimese sõiduki parkimiskaart (miilist asjaolu sõidukist tehtud fotodelt ei nähtu), kehtinuks kaebuse esitanud isiku kohta LE § 210 ja 211 sätted, so vastavalt siis: Liikumispuudega või pimedat inimest teenindava sõiduki juht, kelle sõidukil on LE lisa 5 kohane parkimiskaart, võib asulas peatuda peatumist keelavate liiklusmärkide mõjupiirkonnas liikumispuudega või pimeda inimese sõidukisse pealevõtmiseks või sõidukist väljalaskmiseks ja liikumispuudega või pimedat inimest teenindava sõiduki juht, kelle sõidukil on LE lisa 5 kohane parkimiskaart ja kes talutab liikumispuudega või pimedat inimest kavatsetud kohta ja tagasi, võib asulas peatuda § 209 punktis 1 nimetatud tingimusel. Seega oleks kaebuse esitanud isikul olnud õigus vaid peatuda peatumist keelavate liiklusmärkide mõjupiirkonnas ja sedagi vaid tingimusel, et sõiduk asub täielikult kõnniteel ja samaaegselt jääb sellel kõnniteel jalakäijatele vabaks vähemalt 1,5 meetri laiune käiguriba. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt ei olnud tegemist peatumisega LE § 2 lg 31 mõttes, vaid parkimisega lg 29 mõttes. Peale selle nähtub väärteoasjas tehtud fotodelt, et kõnnitee oligi vaid 1,5 meetrit lai, mistõttu ei oleks jalakäijatele üldse ruumi jäänud, kui sõiduk oleks peatunud täielikult kõnniteel eeskirjade kohaselt. Seetõttu rikkunuks kaebuse esitaja ka LE § 211 nõuetest tulenevat mõlemat tingimust. Ülaltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et alus esitatud kaebuse rahuldamiseks ja vaidlustatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks puudub ja esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ning vaidlustatud otsus muutmata ja tühistamata. Märt Toming kohtunik 3