7422 lg2 järgi 31 trahviühikuga ,so 1860.00 krooniga Kohaldada Janar Kallasse suhtes KarS§ 66lg2 sätteid ja määrata karistuse kandmine ositi ning kohustada Janar Kallasst tasuma trahv 10 kuu jooksul igakuiselt 186.00 krooni alates veebruari kuust 2009.a. Muus osas jätta otsus muutmata. 1 Trahv tasuda Rahandusministeerium arvele 10220034796011 SEB Panka või 221023778606 Hansapanka tasumisel märkida kohustuslikult viitenumber 10220085846130 Välja mõista Janar Kallasselt menetluskuluna kohtuistungil osalenud tunnistaja tasu 700.00krooni riigituludesse ,milline summa tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvetele 10220034800017 Eesti Ühispangas, viitenumber
lg 2 alusel rahatrahviga 31 trahviühiku ulatuses, s.o 1 860 krooni ja
Väärteoprotokolli kohaselt J.Kallasse sõitis 12.02.2008.a. kella 13.00 Jaama tn Tartu linnas, s.o asulasisesel teel kiirusega 74 +/- 3 km, millega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 21 km/h. Väärteoprotokollis esitas J.Kallasse omapoolsed ütlused rikkumise asjaolude kohta, milles ta ei nõustunud politsei poolt esitatud rikkumise kirjeldusega. Ta leiab, et ei ületanud kiirust ning kontrollija võis eksida ,sest oli teisigi liiklejaid.Samuti leiab ,et tema karistamisel on nimetatud ütlused jäetud põhjendamatult arvestamata. J.Kallasse leiab, et tal ei olnud võimalik lubatud kiirust ületada. Ta alustas autoga manöövrit Kivilinna tankla kõrval asuva autopesula hoovilt Jaama tänavale suunaga kesklinna poole. Kuna oli päevane aeg, see on 13.00 paiku, oli ka liiklus tihe, autosid sõitis palju. Ta oli sisuliselt saanud manöövri järgselt sõita ca 200 meetrit ,mistõttu ei olnud võimalik antud oludes lubatud kiirust ületada ja väärteo otsus tuleb tühistada. KOHTUS TUVASTATUD ASJAOLUD JA KOHTU SEISUKOHT 2 Kohtuistungil jäi J.Kallasse oma kaebuse juurde. Kohus asja arutanud, kuulanud ära kaebuse esitaja, tunnistajad, hinnanud kogutud tõendeid kogumis asub seisukohale, et J.Kallasse kaebus tuleb jätta rahuldamata. Lõuna Politseiprefektuuri otsus 05.03.2008 väärteoasjas 2602,08,002690 J.Kallasse karistamise kohta
J.Kallasse ütluste kohaselt sõitis ta veebruaris kella 13.00 ajal Kivilinna tankla juurest Jaama tänavat mööda kui tema sõiduki peatas kinni politseinik ja tegi protokolli kiiruse ületamise eest. Kiiruseks mõõdeti 78 pluss miinus 3 km/h. Lubatud oli kiirus 50 pluss miinus 3 km/h. J.Kallasse ei nõustunud protokolliga, kuna seal oli sellel ajal suhteliselt tihe liiklus, mistõttu polnud võimalik sellist kiirust arendada. Politseiametnik mõõtis kiirust olles ohusaare peal. J. Kallasse tunnistas ,et oli teadlik, et ei tohtinud suuremat kiirust kui 50kmh arendada ja seda poleks saanud ka teha, tiheda liikluse tõttu. Talle näidati küll kiirusemõõdiku näitu, kuid see võis vabalt olla ka kellegi teise auto kiirus. Politseinik selgitas talle , et aparaat on alles kontrollitud ja eksimist ei saa olla. Samuti ei olnud J.Kallasse rahul ,et protokolli peale pandi kahe politseiniku nimed, tegelikult mõõtis üks politseinik kiirust ja teine koostas kellelegi teisele protokolli. Teist politseinikku ei saa arvestada. Pole isegi videolinti, millest nähtuks kuidas politseinik teda peatas. Protokolli peal on aga kahe politseiniku nimed. J.Kallasse leiab, et tema kiiruseks oli keskeltläbi 50 kilomeetrit tunnis ,kuigi ta tunnistas ,et spidomeetrit ei jälginud, kuid selleks polnud põhjust, sest enda arvates ta kiirust ei ületanud .Tal polnud lihtsalt aegagi spidomeetrit vaadata. Kui ta tegi vasakpöörde, siis ta reastus vasakpoolsele sõidurajale. Kui oli pöörde lõpetanud, oli ees ka sõidukeid. Ta tahtis ümber reastuda paremale reale, sel hetkel liikus ta umbes 50 km/h. Ta tahtis ümber reastuda, sest tema sõber sõitis ees ja ta tahtis tema kõrvale sõita, et „tšau“ teha. Ta leidis ,et kui ta oleks sõitnud 80 km/h, siis oleks pidanud sõbra autost juba mööda sõitma, kuid ta ei teinud seda. Tunnistaja Ü L ,kes on kaebuse esitaja hea tuttav ,ütluste kohaselt nägi ta Kivilinna majade vahelt välja pööramas Janar Kallasset. Ü.L’i enda sõiduki suund oli Põhja pst ristmiku suunas ja ta sõitis vasakpoolses sõidureas, see oli kella 13.00 ajal. Sõidukeid oli palju, üks aeglustas vöötraja ees ja Ü.L hakkas ka aeglustama. J.Kallasse jõudis sel ajal tema sõidukiga kohakuti ja lehvitas läbi akna. Ü.Li enda sõiduki kiirus võis sel hetkel olla 40 km/h, tänu ees pidurdavatele sõidukitele .Ta leidis ,kuna J.Kallasse keeras oma sõiduki täpselt tema sõiduki taha, siis ta ei jõudnud nii palju kiirust tõsta, et see oleks võinud ületada üle 50 km/h. Ü.L arvab, et kui nad kohakuti olid, siis oli J.Kallassel kiiruseks sama, nagu temal, s.o 40 km/h. Seejärel J.Kallasse pidurdas ja reastus Ü.L’i taha. Kui nad jõudsid üle vöötraja politseinikuni, siis politseinik tuli ja peatas J.Kallasse sõiduki. Ü.L’ile ja temaga ühes autos sõitnud K.Palzerer’ile tegi see kõvasti nalja, et mille eest siis nüüd? Tundus puuduvat põhjus, mille eest J.Kallasset peatada. 3 Tunnistaja C. P , kes on kaebuse esitaja tuttav ,ütluste kohaselt ,sõitis ta autoga, mida juhtis Ü.L, Puiestee tänavat mööda Narva maantee suunas. Nad sõitsid linna mööda Räpina mnt. möödudes Kivilinna tanklast ja Konsumi poe eest. Jaama tänaval kui olid möödunud tanklast, umbes tankla ja Konsumi juures märkasid nad ,et J.Kallasse sõitis neile taha ja korra ka kõrvale. J.Kallasse ootas vasakpööret Jaama üheksa korruseliste majade ja parkimisplatsi vahel pisikesel tänaval, mille nime ta ei teadnud öelda. See koht, kust J.Kallasse kõrvalteelt välja sõitis Jaama tänavale, oli vahetult enne Kivilinna tanklat. Kiirust ta öelda ei osanud , kuid arvas ,et palju üle 40km/h ei saanud olla, kuna treiler ,milles istus tema suurt kiiremini ei liigugi. Samuti oli linna poole liikuvate sõidukite voor suhteliselt tihe, ei saanudki liigelda, polnud ruumi. Oli veel ülekäigurada, mille taga nad seisid. C.P, kõrvalistujana ,ei näinud spidomeetri näitu, kiirust arvas lihtsalt oma peast. C.P arvas ,et saab kindel olla, et kiirus oli 40 km/h, kuna see treiler ,millega nad sõitsid ,sõidab allamäge vaid 70 kilomeetriga tunnis, muidu tal polegi õieti mingit kiirust. Kui nad sõitsid oma treileriga ,nägid kuidas X ,so J. Kallasse poolt juhitav sõiduk, välja keeras ja neile järgi jõudis, vahemaa võis olla 20-30 m kindlasti, kui mitte rohkem. Tunnistaja A. R , politseitöötaja , ütluste kohaselt veebruari kuu keskel Tartu linnas Jaama tänavas mõõtsid nad kiirust koos V K. Oli päevane aeg. Nad mõõtsid linna sisseliikuvate autode kiirust. Seal on kokku 4 rida, 2 viivad linnast välja ja 2 sisse. Jälgides sõidukite rida ,mis tuli linna sisse, nägid kui järsku tuli reast välja ja reastus välimisse ritta rohelist värvi sõiduk, mis kiirendas silmnähtavalt võrreldes teiste sõidukitega. Mõõtes kiirusemõõtjaga sõiduki kiirust, saime kiiruseks 74 kilomeetrit tunnis. Autol kiirus pidevalt kasvas, fikseerida jõudsid nad mitu korda ja lõpuks said kiiruseks 74 kilomeetrit tunnis. Ta andis autole peatumismärguande. Juht parkis auto politseinike taha ja kontrollimisel selgus, et autot juhtis J.Kallasse. Peale seda tuli juht politsei autosse ,väärteoprotokolli koostamiseks . J.Kallasse ei olnud nõus kiiruse ületamisega. Kui nad paiknesid Rõõmu tee otsal ringteel, siis ülekäigurada oli neist 10-15 m kaugusel. A.R ei mäletanud kohtuistungil, kas sel hetkel kui mõõtsid kiirust, läks vahetult keegi jalakäija üle tee. Kui sõiduauto kiirendas, siis ta reastus parempoolsele välimisele rajale. Vahemaa mõõtmise hetkel nende ja kiiruse ületaja vahel oli 100-150 meetrit, Kui sõiduk kiirendas parempoolsele rajale, siis ta ei jäänud teise autoga kõrvuti, vaid liikus sõidukitest mööda. Ta möödus 3 või 4-st sõidukist ja kui politseid märkas, siis võttis hoogu kõvasti maha. Tunnistaja selgitas kohtuistungil kui nad kiirust mõõdavad, siis ei saa lasermõõdukiga olla sellist eksitust, et mõõdavad kellegi teise sõiduki kiirust. Läbi objektiivi vaadates on näha lasertäpikest, mis on punast värvi. See tuleb suunata auto numbrimärgile, et saada tulemust. Vastuse saamiseks kulub umbes 0,5-1 sekund. Kiirusenäitu ei ole võimalik sinna kunstlikult peale panna, sest kui näiteks suunata kiir maapinnale, siis näitab lihtsalt errorit. Politseinik ei teadnud kes autot juhtis mistõttu puudus tal igasugune põhjus kaebuse esitajale lihtsalt niisama kiiruse ületamise eest protokolli koostada ,kuna auto oli 100 meetri kaugusel ja polnud näha, kelle autoga tegemist on. 4 Ilmastiku olud olid head, kuiv, nähtavus hea. J.Kallasse auto taga polnud selles reas rohkem ühtegi autot. Kui kiirusemõõtjal käsi peaks vääratama, siis tulemust lihtsalt ei saaks. Kellaaega aparaadi peal ei ole. Suvalisest kohast näitu peale võtta ei saa, kuna aparaat lülitab ise ennast teatud aja pärast välja. Aparaat lülitab end välja iga 5-10 minuti järel. Kohtuväline menetleja vaidles kaebusele vastu leides ,kuna J.Kallasse kiirust mõõdeti laserkiiruse mõõtjaga, mille tööpõhimõte seisneb selles, et kiiruse mõõtjal on käes optiline seade, mis suunatakse mõõdetavale objektile ja tähendab seda, et mõõtmise objekti eksimise viga puudub. Kiirusmõõteseadmed käivad regulaarselt taatlemisel, selle kohta on ka tõend lisatud. Kaebuse esitajapoolne tunnistaja , kes sõitis treileriga ei näinud spidomeetrinäitu. Samas väidab, et nende sõiduk sõitis 40 kilomeetrit tunnis ja menetlusaluse isiku poolt juhitud sõiduk keeras välja kõrvateelt ja umbes 30 meetri kauguselt jõudis neile järele. Seega leiab kohtuvälise menetleja esindaja ,et menetlusaluse isiku juhitud sõiduki kiirus pidi olema tunduvalt suurem, et ta sellise lühikese vahemaa tõttu jõudis eespoololevale sõidukile järele ,mistõttu kaebuse esitaja rikkumine kiiruseületamise näol on tõendatud .Karistustuse mõistmise osas leidis kohtuväline menetleja ,et kaebuse esitajat on korduvalt tabatud liikluseeskirjade rikkumiselt, talle on määratud rahatrahve, millest 3 on tasutud, ülejäänud tasumata. See näitab, et menetlusalune isik ei ole teinud järeldusi vaatamata määratud karistustele ja jätkab liikluseeskirjade rikkumist ning palus jätta kohtuvälise menetleja otsus mõistetud karistuse osas muutmata. Väärteomenetluse seadustik (VTMS) § 133 sätestab küsimused, millised peab kohus selgitama kaebuse lahendamiseks. Antud juhul ei esine VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid. Riigikohus on lahendites nr 3-1-1-117-04 ja 3-1-1-48-08 käsitlenud tõendite hindamise põhimõtet ning asunud seisukohale, et kohtuotsus peab tuginema tõendite hindamisest tulenevale veendumusele tõendamiseseme asjaolude esinemises. See veendumus kujuneb tõendite vaba hindamise tulemusel ning ei tähenda, et esitatud tõend ei võiks olla tõenäolises vormis. KrMS § 61 lg 1 ei välista igasugust tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. Kaebuse esitaja J.Kallasse leiab, et tal ei olnud võimalik lubatud kiirust ületada. Ta alustas autoga manöövrit Kivilinna tankla kõrval asuva autopesula hoovilt Jaama tänavale suunaga kesklinna poole. Kuna oli päevane aeg, see on 13.00 paiku, oli ka liiklus tihe, autosid sõitis palju. J.Kallasse oli sisuliselt saanud manöövri järgselt sõita ca 200 meetrit. J.Kallasse leiab, et tema poolt ei olnud võimalik antud oludes lubatud kiirust ületada. Istungil väitis J.Kallasse, et hetkel, kui ta tahtis reastuda parempoolsele 5 sõidureale, võis tema kiirus olla 50 km/h kuigi ta ei jälginud spidomeetrit. Samas tunnistab J.Kallasse, et mööduda autost, mis sõidab 50 km/h, peab kiirust suurendama. Tunnistajate ütlused kinnitasid J.Kallasse poolt sooritatud möödasõitu. A.R’a sõnade kohaselt kiirendas J.Kallasse poolt juhitud sõiduk silmnähtavalt võrreldes teiste sõidukitega. Mõõtes kiirust sai politseinik kiiruseks 74 km/h. Tunnistaja Ü.L väidab, et kui nad olid jõudnud kohakuti, siis oli J.Kallasse sõiduki kiirus sama, mis tema sõidukil, s.o 40 km/h, kuna Ü.L pidurdas ees pidurdavate autode tõttu. Tunnistaja C.P, tuginedes sisetundele ja auto juhtimise kogemusele, kuid nägemata kiirust auto spidomeetrilt, väitis, et J.Kallasse kiiruseks võis olla mitte oluliselt üle 40 km/h. Kohtu arvates on sellised tunnistajate Ü.Li ja C.P väited paljasõnalised, kuna kumbki tunnistajatest ei jälginud spidomeetri näitu, nagu ka kaebuse esitaja ise. Samuti tuleb arvestada, et tunnistajad Ü.L ja C.P on kaebuse esitaja sõbrad ning nende ütlused võivad olla kaebuse esitajat õigustada püüdvad. Samas puudub kohtul põhjus kahelda tunnistaja, politseitöötaja , A.R ütlustes ,sest kohus ei tuvastanud ,et tal oleks mingit isiklikku vihavaenu kaebuse esitaja suhtes. Kohtuväline menetleja on esitanud kohtule patrullilehe ja lühiettekande tehtud tööst ja tähelepanekutest (tl 24-26) ,mis tõendab ,et tegemist oli tavapärase politsei poolt teostatud kontrolliga, mille käigus kontrolliti seadusekuulekat käitumist liikluses. J.Kallasse’le anti märguanne põhjusel, et ta ületas kiirust. Samuti olid seadmed ,mida kasutati kiirusemõõtmisel nõuetele vastavad. Kohtuvälise menetleja esindaja selgitas kohtuistungil laserkiiruse mõõtja tööpõhimõtet. Kiiruse mõõtjal on käes optiline seade, mis suunatakse mõõdetavale objektile st tähendab seda, et mõõtmise objekti eksimise viga puudub. Mõõtetulemuse saamiseks tuleb laser suunata mõõdetava auto numbrimärgile. Seega pidi kohtuväline menetleja teadma täpselt, millise auto kiirust ta mõõdab, ning võimalust, et mõõteseadmele ilmus mõne teise sõiduki kiiruse näit, on välistatud. Kaebuse esitaja kaitsja Rein Napa seisukoht, et politseitöötaja mõõtis tegelikult mõne teise sõiduki kiirust ,tugineb politseitöötaja A.R kohtuistungil antud ütlustele ,et sõiduk asus umbes 100m kaugusel mõõtmise hetkel. Teeots , kust J.Kallasse sõiduk välja pööras Jaama tänavale ,see ei asu kaugemal kui 150m ,kiiruse mõõtmise kohast. Samas on kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli pöördel märgitud ,kiiruse mõõtmise hetkel objekti kauguseks mille kiirust mõõdeti 263,9 m. ,seega ei saanud sõidukiks, mille kiirust mõõdeti ,olla J.Kallasse juhitud sõiduk. Kohus leiab ,et sellised vastuolud tunnistaja A.R kohtuistungil antud ütluste ja kiirusemõõteseadme kasutamise protokollis toodu vahel võivad olla tingitud asjaolust ,et tunnistaja on oma ütlusi kohtuistungil andnud pool aastat peale toimunud mõõtmisi. Tunnistaja näol on tegemist politseitöötajaga ,kelle igapäevane töö seisneb liikluse ohutuse tagamises ,siis eeldada ,et objektide kaugused ,liiati silma järgi hinnates, peaksid olema täpsed ,ei ole kindlasti reaalne ,selleks ongi toimikus olev dokument ,mis näitab ,tegelikku olukorda. Mistõttu kohus loeb tunnistaja A.R ütlusi usaldusväärseteks . 6 Selleks, et teostada möödasõitu kiirusega 50 km/h sõitvatest autodest, pidi J.Kallasse ületama kiirust. Tunnistaja Ü.L’iga kohakuti olles võis J.Kallasse kiirust vähendada. Samuti kinnitas A.R, et politsei nähes J.Kallasse vähendas kiirust, kuid selleks ajaks oli politsei juba mõõtmistulemuse saanud. Seda, et väärtegu on käesoleval juhul pannud toime J.Kallasse, on tõendatud tema enda ütluste, väärteoprotokolli ning tunnistajate ütlustega. J.Kallasse poolt toimepandud õigusrikkumine on tõendatud liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokolliga (tl 9). Kohtul ei ole põhjust kahelda nimetatud tõendi õigsuses. Seega J.Kallasse sõites Jaama tn Tartu linnas, s.o asulasisesel teel kiirusega 74 +/- 3 km/h, rikkus LE §124p1 ,mille järgi on suurimaks lubatud sõidukiiruseks asulasisesel teel 50km/h tunnis ,selline tegu on kvalifitseeritav
lg2 järgi Kohtu seisukoht karistuse osas Karistuse mõistmisel võtab kohus arvesse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvidest. J.Kallasse käitumises puuduvad kergendavad ja raskendavad asjaolud. Karistusseadustik (KarS) § 3 lg 4 järgi on väärtegu KarS-is või muus seaduses sätestatud süütegu, mille eest on põhikaristusena ette nähtud rahatrahv või arest.
lg 2 järgi mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis – karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Seega on kiiruse ületamine väärtegu. Nimetatud säte käsitleb karistamist kiiruse ületamise eest. Kuna ülaltoodust lähtudes on tõendatud, et J.Kallasse on ületanud kiirust, siis järelikult on tegu õigesti kvalifitseeritud. Kohus leiab, et karistuse määramisel on oluline arvestada, et J.Kallasse on väärteo korras korduvalt karistatud ja ei ole trahve suures osas ära tasunud. Samuti on J.Kallasse’lt juba eelnevalt võetud ära sõiduki juhtimise õigus kahel korral, nagu nähtub J.Kallasse karistatusõiendist (tl 38-39). Seega ei ole J.Kallasse teinud järeldusi ega muutnud oma käitumist, vaid on jätkanud väärtegude toimepanemist. Ka pärast käesolevas väärteoasjas kohtuvälise menetleja poolt tehtud lahendi vaidlustamist pani J.Kallasse toime uue väärteo.
S § 62 võimaldab ühe süüteo eest kohaldada põhikaristust ja ühe või mitu lisakaristust.
7422 lg 4 järgi kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. Kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus, s.o rahatrahv suuruses 31 trahviühikut ja sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine kaheks kuuks, vastab Liiklusseaduse poolt seatud karistamise piiridele ning on põhjendatud, arvestades J.Kallasse eelnevat karistatust. Kuna J.Kallasse’l on tasumata trahve, on kohtu arvates mõistlik määrata käesolevas asjas trahvi maksmine ositi. KarS § 66 lg 2 järgi võib kohus või väärtegu menetlev kohtuväline menetleja mõjuvatel põhjustel määrata trahvi maksmise ositi. Antud juhul on mõistlik kohustada J.Kallasse’t tasuma trahv 10 kuu jooksul igakuiselt 186 krooni alates veebruari kuust 2009. a. Kaie Uusen Kohtunik 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.