4-08-13512 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 11.05.2009. a, Tallinn, kirjalik menetlus Väärteoasja number 4-08-13512 Kohtunik Paavo Randma Vaidlustatud kohtulahend

) § 137 lg 1 sätestab, et kui kohtumenetluse pool soovib kasutada apellatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt esitatakse apellatsioon kohtuotsuse teinud maakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil maakohtu otsus on kohtumenetluse pooltele

§ 113lõike 4 punkti 1 kohaselt kohtus tutvumiseks kättesaadav.

Vaidlustatud kohtuotsuse peale apellatsiooni esitamise tähtaja viimane päev oli 15.04.

1. a, V. Romanov esitas apellatsiooni 30.04.
2. a, seega pärast kaebetähtaja möödumist. Ühtlasi ei ole ta maakohtule

§ 137

lg 1 ettenähtud korras eelnevalt teatanud oma apellatsiooniõiguse kasutamise soovist.

§ 142

lg 2 p 31 sätestab, et kui apellant ei ole sama seadustiku § 113 lõike 4 punktis 3 ettenähtud tähtaja jooksul teatanud maakohtule kirjalikult apellatsiooniõiguse kasutamise soovist, teeb ringkonnakohtunik apellatsiooni läbi vaatamata jätmise kohta määruse ja saadab määruse koopia ning tagastab apellatsiooni apellandile.

§ 142

lg 2 p 1 kohaselt teeb ringkonnakohtunik apellatsiooni läbi vaatamata jätmise kohta määruse ja saadab määruse koopia ning tagastab apellatsiooni apellandile ka juhul, kui apellatsioon on esitatud pärast sama seadustiku § 137 lõikes 3 sätestatud tähtaja möödumist ja tähtaja ennistamise taotlust ei ole esitatud või kohtunik on jätnud tähtaja ennistamata.

§ 137

lg 5 sätestab, et apellandi taotlusel võib kohus apellatsioonitähtaja määrusega ennistada, kui ta tunnistab selle möödalastuks mõjuval põhjusel. Riigikohus on asunud seisukohale, et kaebetähtaja ennistamisel mõistetakse mõjuva põhjusena sellist objektiivset takistust, mis tegi isikul võimatuks kaebuse tähtaegse esitamise. Siia kuuluvad nii isikuvälised asjaolud – loodusõnnetus, transpordi- või sidehäire jms, kui ka isikuga vahetult seotud asjaolud – raske haigus, ajutine vaimutegevuse rike jms (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus väärteoasjas nr 3-1-1-144-03 – RT III 2004, 2, 20 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-98 – RT III 1998,21,211). V. Romanovil niisuguste takistuste esinemist toimiku materjalidest ega määruskaebusest ei nähtu ja apellatsioonitähtaja ennistamiseks mõjuvaid põhjuseid ringkonnakohus ei tuvastanud.

1. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt sai V. Romanov käesolevas väärteoasjas tema suhtes tehtud Harju Maakohtu otsuse allkirja vastu kätte 31.03.
2. a ja loobus kohtuotsuse peale apellatsiooniõiguse kasutamisest (tlk 51). Kuivõrd samal kuupäeval loobus apellatsiooniõiguse kasutamisest ka kohtuväline menetleja (tlk 51), siis seega on käesolevas väärteoasjas apellatsiooniõigusest loobunud kõik kohtumenetluse pooled ja kohtuotsus jõustus kohe järgmisest päevast, s.o 1.04.
3. a. Seetõttu ei saa antud juhul tõusetuda apellatsioonitähtaja ennistamise küsimust ja on välistatud kohtuotsuse edasise vaidlustamise võimalus korralises kohtukaebemenetluses. Riigikohus on oma 01.06.
4. a määruses nr 3-1-1-58-05 asunud seisukohale, et isikul on õigus väärteomenetluses tema kohta tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni korras kaevata väärteomenetluse seadustikus kehtestatud korras, mida selgitatakse kohtumenetluse pooltele ka kohtuotsuse kuulutamisel. Väärteomenetluse seadustiku kohaselt on isikul õigus esitada apellatsioonkaebus, kui ta ei ole apellatsiooniõigusest loobunud (

§ 113

lg 4 p 2) ja on seitsme päeva jooksul kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest teatanud 2 kirjalikult soovist kasutada apellatsiooniõigust (

§ 137lg 1).

Nimetatud määruses märgib Riigikohus, et väärteomenetluse seadustik ei sätesta sõnaselgelt apellatsiooniõigusest loobumist apellatsiooni läbi vaatamata jätmise alusena, kuid mõiste "apellatsiooniõigusest loobumine" tähendab seda, et isik kaotab õiguse kohtuotsuse peale apellatsiooni esitada. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et kuna V. Romanov loobus käesolevas väärteoasjas tema suhtes tehtud Harju Maakohtu otsusele apellatsiooniõigusest, siis tuleb teda käsitleda isikuna, kellel ei ole enam õigust nimetatud kohtuotsuse peale apellatsiooni esitada.

§ 142

lg 2 p 2 sätestab, et ringkonnakohtunik teeb apellatsiooni läbi vaatamata jätmise kohta määruse ja saadab määruse koopia ning tagastab apellatsiooni apellandile, kui apellatsiooni on esitanud isik, kellel sama seadustiku § 136 lõike 1 järgi ei ole õigust kaebust esitada. 5. Eelnevast lähtuvalt ning juhindudes

§ 142

lg 2 p-st 1, 2 ja 31 jätab ringkonnakohus esitatud apellatsiooni läbi vaatamata ja tagastab selle apellandile. Kohtunik Paavo Randma 3