KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 2. veebruar 2009. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-06-6654 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Igor Amann ja Jüri Paap Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 26. jaanuar 2009. a, Tallinn Kriminaalasi Erik Kadariku ja Vallo Põldma süüdistuses KarS § 377 lg 1 ja § 378 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 27. juuni 2008 .a otsus Apellatsiooni esitaja Ringkonnaprokurör Andrei Voronin Prokurör Andrei Voronin Süüdistatavad Erik Kadarik, isikukood 37411125228, EV kodanik, elukoht xxxxx xxxxxxx, xxxxxxxx, xxxxxxx xx, kõrgharidus, emakeel eesti keel, töökoht OÜ R. XXXXXXXX Vallo Põldma, isikukood 37603182759, EV kodanik, elukoht XXX XXXX, XXXXXXXX XXXX, XXXXXXXXX X, töökoht T. OÜ XXXXXXXX XXXXX Kaitsjad Advokaat Ingrid Kullerkann ja advokaat Tiit Vajak RESOLUTSIOON 1. Harju Maakohtu 27. juuni 2008 .a otsus Erik Kadariku ja Vallo Põldma õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 377 lg 1 ja § 378 järgi jätta muutmata. 2. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 1 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Erik Kadarikku ja Vallo Põldmad süüdistatakse KarS § 377 lg 1 järgi selles, et nad AS P. töötajatena avaldasid ärilisel eesmärgil AS-ga P. sõlmitud töölepingutes kokku lepitud ärisaladuse, milleks olid kõik AS P. konfidentsiaalsed füüsilised ja intellektuaalsed ürikud: AS P. tegevusega seotud dokumendid; know-how; formulid; tehnoloogiad; klientide nimekirjad; lepingud; klientide arveldusdokumendid, hinnakirjad, ettevõtte äritegevust puudutavad finantsandmed; arved; arvutiinformatsioon; programmid; kliente, töötajaid ja tööandja tehinguid puudutav informatsioon ja igasugune muu informatsioon, mis on saadud ettevõttes töötamise ajal, ilma aktsitaseltsi pädeva organi loata selliselt, et nad edastasid AS P. ärisaladuse U. AS jaoks loodud andmebaasi. AS P. omas ärisaladuseks nimetatud andmete hoiustamiseks ja kasutamiseks Microlink Eesti AS serveris andmebaasi. AS P. andmebaasis asuvaid andmeid kasutati aktsiaseltsi töös hinnapakkumiste koostamiseks, sisaldades seega kõik andmed hankijate, nendega seotud artiklite ja toodete kohta. Süüdistatavad edastasid nimetatud andmebaasi ajavahemikul 27. oktoober – 29. oktoober 2003. a AS-le U., pannes sellega toime ärisaladuse avaldamise. AS P. andmebaasis asuvaid andmed avaldati nende hilisema kasutamise jaoks AS U. majandustegevuses, seega ärilisel eesmärgil. Samuti saatis V.Põldma E. Kadariku e-meili aadressile kõik N. L. AS-le AS P. poolt tehtud pakkumised. Need pakkumised sisaldasid kõiki tehnilisi, hinna ja muid andmeid vastava hankeobjekti kohta. Nii teo toimepanemise kui ka käesoleval ajal on ärisaladuse avaldamise ärilisel eesmärgil karistatav KarS § 377 lg 1 järgi. KarS § 388 järgi esitati Erik Kadarikule ja Vallo Põldmale süüdistus selles, et nad kasutasid ebaseaduslikult, s.o ilma AS P. pädeva organi loata AS P. andmebaasist kopeeritud ärisaladuseks kvalifitseeritavaid andmeid, s.o hankijate ja nende toodete nimetusi selleks, et koostada ja esitada U. AS-i nimel klientide objektidel tööde tegemiseks pakkumisi, s.t ärilisel eesmärgil. Nii isiklikult kui ka teiste isikute vahendusel esitasid süüdistatavad ärisaladusena käsitletavaid andmeid kasutades ajavahemikul 27. oktoober 2003. a - 2004. a jaanuar hinnapakkumisi kümnel korral. Teo toimepanemise hetkel oli süüdistatavate käitumine kvalifitseeritav KarS § 378 järgi, käesoleval hetkel KarS § 377 lg 1 järgi. 2. Harju Maakohtu 27. juuni 2008. a otsusega mõisteti E. Kadarik ja V. Põldma neile esitatud süüdistuses õigeks. Kohus jõudis järeldusele, et süüdistusaktis käsitletud artiklid ja hankijad ei ole ärisaladus, kuna tegemist oli üldteada informatsiooniga, mis oli kergesti kättesaadav isikutele ringkondades, kes antud laadi teabega tavaliselt tegelevad. Kohtu hinnangul ei leidnud tuvastamist seegi, et AS P. ärisaladus, millise kohtualused said AS-s P. töötamise ajal, oleks nende poolt edastatud U. AS-i jaoks loodud andmebaasi. 3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni (sõnastatud kui „apellatsioon apellandi huvides”) prokurör A. Voronin, kes taotleb otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist esimese astme kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus kriminaalmenetlusseaduse olulise rikkumise tõttu. 3.1 Apellandi hinnangul on kohtuotsus raskesti jälgitav, vastuoluline, tõendite analüüs on olnud valikuline ning raske on aru saada, mida luges kohus tõendatuks ja mida mitte. Teatud küsimuste 2 lahendamisel on kohus tegelenud „argumendi vahetamise ehk loogilise diversiooniga“. Oluliste faktiliste asjaolude tuvastamise suhtes motiivide puudumine on vaadeldav kohtuotsuses põhjenduste puudumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Süüdistaja hinnangul on maakohus eiranud ja jätnud analüüsimata tõendeid sellises mahus ja tähtsusega, mis välistab selle puuduse kõrvaldamise ringkonnakohtus, ilma et seejuures rikutaks tõendite vahetu uurimise põhimõtet. Seejuures osundatakse apellatsioonis peamistele tõenditele, mis prokuröri hinnangul on jäetud kohtu poolt uurimata. 3.2 Apellant soostub kohtu väitega, et kriminaalasjas tuleb hinnata seda, kas süüdistuses käsitletud andmed olid konfidentsiaalsed. Selles osas on maakohus jõudnud eitavale seisukohale ning apellandi hinnangul jääb arusaamatuks, milliste andmete kõrvutamise tulemusel sellisele järeldusele jõuti; kohus ei ole analüüsinud, milliseid andmeid konkreetselt avaldati ja kasutati. Kopeeritud failides sisaldus informatsioon iga hankija, tema tarnitava toote, ostmise ja tasumise eritingimuse kohta. See informatsioon kogumis omab apellandi arvates vaieldamatult ärilist väärtust. Äriline väärtus oli ka pakkumistel, mis V. Põldma edastas E. Kadarikule. Prokurör märgib, et kohus on samal siiski ka leidnud, et tegemist siiski oli ärisaladusega. 3.3 Prokurör on esitanud veel „apellatsiooni seaduse huvides“, milles palub tühistada Harju Maakohtu 20. juuni 2006. a määruse prokurör K. Välingu taandamise kohta täies ulatuses. 4. Ringkonnakohtu istungil jäi prokurör esitatud apellatsiooni juurde. Süüdistatavate kaitsjad vaidlesid sellele vastu, paludes jätta maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on enda tulemuselt seaduslik ning põhjendatud ja apellatsioonis esitatud väited ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Enda seisukohta motiveerib kriminaalkolleegium järgmiselt. 5. Kriminaalkolleegium soostub põhimõtteliselt apellandi kriitikaga, mis käib kohtuotsuse arusaadavuse ning jälgitavuse kohta. Tuleb nõustuda, et enda argumente on maakohus esitanud kaootiliselt ning segaselt, mis teeb mõnevõrra keeruliseks kohtu siseveendumuse kujunemise jälitavuse. Kohtu motiivides sisaldub palju kordusi, tunnistajate ütluste sõna-sõnalist kajastamist paljuski arusaamatus kontekstis ning tähenduses. Jagades seda kriitilist suhtumist maakohtu motiividesse täiel määral, on kriminaalkolleegium samas siiski seisukohal, et ainuüksi see tõdemus ei saa tuua kaasa kohtuotsuse kohest tühistamist ning esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmist. Nimelt on ringkonnakohus maakohtuga ühte meelt küsimuses, mis tuleb käesolevas kriminaalasjas lahendada esmaselt – kas andmete näol, mille avaldamises ja kasutamises E. Kadarikku ja V. Põldmad süüdistatakse, on tegemist ärisaladusega KarS kehtiva redaktsiooni § 377 lg 1 mõttes või mitte. Oluline on märkida, et alles selle süüteokoosseisu objektiivse tunnuse tuvastamine on aluseks, peale mida otsida süüdistatavate käitumises teisi süüteokoosseisu elemente; nimetatud tunnuse puudumine teeb täielikult ülemääraseks ülejäänud tehiolude ja/või faktiliste asjaolude tuvastamise vajaduse. 6. Maakohus on sedastanud, et ärisaladuse mõiste on kehtivas õiguses üheselt defineerimata ning kriminaalkolleegium soostub selle järeldusega. Edasiselt on maakohus määratlenud kriteeriumid, mille alusel sisustada ärisaladuse mõistet karistusõiguse jaoks. Selle sisustamisel on kohus kasutanud intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingut (nn TRIPS- leping). Kohus märgib, et lepingu art 39 p 2 kohaselt peab füüsilistel ja juriidilistel isikutel olema võimalus 3 takistada nende seadusliku kontrolli all oleva teabe avaldamist teistele või selle omandamist või kasutamist teiste poolt ilma nende nõusolekuta viisil, mis on vastuolus ausate kaubandustavadega, tingimusel et:
- a)selline teave on saladus selles tähenduses, et see ei ole kogumis või üksikosade täpses paigutuses ja kokkupanus üldteada või kergesti kättesaadav isikutele ringkondades, kes tavaliselt kõnesolevat laadi teabega tegelevad;
- b)sellel teabel on kaubanduslik väärtus tema salajasuse tõttu;
- c)selle teabe üle seaduslikku kontrolli omav isik on asjaoludest lähtuvalt võtnud vajalikke meetmeid, et hoida seda salajas (maakohtu otsuse lk 48). 7. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium peab seejuures oluliseks toonitada, et ärisaladuse sellise sisustamise vastu ei ole apellant esitanud kuigivõrd vastuväiteid ning on sellega seega soostunud – seda ka ringkonnakohtu istungil. Just neid kriteeriume aluseks võttes on maakohus jõudnud järeldusele, et vaatluse all olevad andmed, mille avaldamine ja kasutamine süüdistatavatele inkrimineeritakse, ei ole ärisaladuseks KarS § 377 lg 1 mõttes. Kohus märgib lk 50 üheselt: „süüdistusaktis käsitletud artiklid ja hankijad ei ole ärisaladus, kuna see on üldteada informatsioon, mis on kergesti kättesaadav isikutele ringkondades, kes tavaliselt antud laadi teabega tegelevad“. Maakohus on seega tuvastanud süüteokoosseisu esmase tunnuse puudumise ning seostanud selle konkreetsete asjaoludega – isikutele, kes antud valdkonnas tegelesid, olid need andmed teada niikuinii (kes on mingi toote hankijaks). Kuivõrd V. Põldma ja E. Kadarik on vastuvaidlematult isikuteks, kes tegutsesid AS-iga P. samal tegevusalal, pidanuks apellatsioon keskenduma just kõnealuse väite ümberlükkamisele ning püüdma tõendada vastupidist ehk seda, et vaatamata selle teabe täielikule olemasolule (valdamisele) kujutas teave hankijate ja toodete kohta endast siiski ärisaladust KarS § 377 lg 1 mõttes ja seda just süüdistatavate jaoks (seega – kuigi info oli täiesti vabalt leitav ja kättesaadav, oli tema kogumis mingi kvalitatiivne lisaväärtus, mis tegi temast kaitstava ärisaladuse karistusõiguse mõttes). Midagi sellist ei ole kohtuotsuse vaidlustamisel aga tehtud ja seda ei teinud prokurör ka apellatsioonikohtu istungil esinedes. Apellatsioonis on piirdutud pelga tõdemusega, et andmebaasides sisalduv informatsioon „omab kogumis ühes valdkonnas tegutseva ettevõtte jaoks ärilist väärtust“ (apellatsiooni lk 3). Et see võib äriühingu jaoks omada iseenesest ning ettevõtluse seisukohalt mingit väärtust, ei ole tõepoolest kaheldav; vastaselt korral ei oleks selle andmebaasi tegemise ning hoidmisega suure tõenäosusega üldse tegeletudki. Kuid on hoopis teine küsimus, kas selle andmestiku näol on tegemist ka ärisaladusega KarS § 377 lg 1 mõttes, mille keelatud kasutamine toob kaasa kriminaalõigusliku vastutuse. Teisisõnu – apellatsioonis ei ole kuigivõrd vaidlustatud maakohtu ühte peamist järeldust, et andmebaasis sisaldunud teave hankijate ja toodete kohta ei olnud ärisaladuseks karistusõiguslikkus mõttes ja seda just nn TRIPS-lepingust tulenevalt. Sellest johtuvalt on apellatsioon enda tervikus ka sisuliselt ainetu. 8. Täiendavalt märgib kriminaalkolleegium veel järgmist. Ka süüdistuses märgitakse, et andmebaasis sisalduvaid andmeid kasutati üksnes hinnapakkumiste koostamiseks – andmebaas sisaldas sellekohast informatsiooni, täpsemalt siis teavet hankijate ja nende poolt tarnitavate toodete kohta. Sisuliselt tuleb tõdeda, et vaatluse all olev andmebaas oli puhtalt tehniline abivahend hinnapakkumiste mugavamaks koostamiseks; andmebaasis sisalduv info kui selline oli samas vabalt kättesaadav ja süüdistatavatele kui AS P. töötajatele ning andmebaasi aktiivsetele kasutajatele niikuinii teada. Ka riiklik süüdistaja ei vaidlustanud apellatsioonikohtu istungil neid kaitsjate poolt esile toodud asjaolusid. 4 Vaidlust ei ole selles, et V. Põldma ja E. Kadarik asusid pärast AS-st P. lahkumist tööle samal tegevusalal; nad jätkasid sama tegevust teises firmas. Äritegevuse teostamiseks vajasid nad seega vaieldamatult infot ka toodete kohta, mida enda äritegevuses kasutada ning ka teavet selle kohta, kes vastavaid tooteid tarnib. Oluline on siinkohal toonitada, et süüdistatavatele ei olnud keelatud pärast AS-st P. lahkumist tegutsemine senisel elualal; see küsimus on väljaspool vaidlust, millega soostus ka prokurör. Nüüd tuleb sisuliselt küsida, kuidas pidanuks nad teabe, mille nad said AS-is P. töötamise ajal (st üldine teave hankijate ja toodete kohta), enda teadvusest „kustutama“. Kriminaalkolleegium kordab, et see teave oli neil eelnevast töökogemusest AS-is P. tulenevalt juba niikuinii olemas; süüdistatavad tohtisid seega kasutada ka aja jooksul omandatud teadmisi, mille nad said AS-st P.. Seega – isegi kui rääkida andmebaasist kui ärisaladust sisaldavast teabekandjast, siis tuleb samaaegselt ka tõdeda, et selle sisust (andmetest) olid süüdistatavad täiel määral teadlikud ning absoluutselt mitte miski ei keelanud neil seda teavet (kes millistest Eesti turul tegutsevatest ettevõtetest tarnib mingeid konkreetseid tooteid) enda äritegevuses ka kasutada. Kuid kriminaalkolleegium kordab, et pole mingit põhjust käsitleda teavet hankijate ja nende tarnitavate toodete kohta automaatselt ärisaladusena. Ärisaladuse mõistet tuleb analüüsida ja sisustada konkreetset turgu ja ärisituatsiooni silmas pidades. Nii tuleneb tunnistaja A. K. ütlustest, et kaubandusturbe turg on enda olemuselt spetsiifiline, teenuste pakkujaid on selles valdkonnas Eestis vähe ning need vähesed on sellel elualal tegutsejatele (st teenuste ostjatele) täiel määral teada, nad ei ole mingiks saladuseks. Kui üks tarnija muudab hinda, tuleb kiiresti reageerida (maakohtu otsuse lk 24; nimetatud tunnistaja ütlusi ei ole apellatsioonis kahtluse alla seatud). Ka nimetatud tunnistaja ütlused kinnitavad seega, et vajalik oli just esmaselt otsekontakt tarnijatega, kuivõrd hinnad turul tarnijate omavahelises konkurentsis (ja turu piiratust silmas pidades) pidevalt muutusid. Seega sai nö püsivaks väärtuseks olla vaid teave tarnija kohta ning see, millist toodet konkreetne tarnija on võimeline pakkuma. Kriminaalkolleegium soostub maakohtu osundusega tunnistaja T. L. ütlustele, mille kohaselt „kaks korda telefoniraamatut arvutisse toksida on mõttetu töö, kuivõrd andmed on samad. Kõik müüvad ja kaubandusturbe sektor on kitsas nii klientide kui toodete suhtes“ (vt maakohtu otsuse lk 34 ja 52). Nimetatud tunnistaja ütlusi ei ole apellatsioonis kahtluse alla seatud ning ka see kinnitab kriminaalkolleegiumi hinnangul täiendavalt, et süüdistuses loetletud info toodete ja toote tarnijate kohta ei ole käsitletav ärisaladusena KarS § 377 lg 1 mõttes. 9. Süüdistuse kohaselt avaldasid süüdistatavad AS P. ärisaladust ka sellega, et V. Põldma saatis E. Kadariku meiliaadressile N. L. AS-le AS P. tehtud pakkumised. Süüdistuse kohaselt sisaldasid need pakkumised kõiki tehnilisi, hinna ja muid andmeid vastava hankeobjekti kohta. Kriminaalkolleegium möönab, et ärisaladusega võiks olla käesoleval juhul tegemist just AS P. poolt tehtud konkreetse hinnapakkumise näol; teades AS P. poolt tehtud pakkumise rahalist väärtust, olnuks süüdistatavad eelisseisundis isikliku hinnapakkumise kujundamisel ja tegemisel. Seda arusaama jagab ka süüdistus, mille kohaselt avaldati ärisaladus nende hilisema kasutamise jaoks AS U. majandustegevuses. Karistusseadustiku § 377 lg 1 kohaselt on karistatav seoses tööülesannetega teatavaks saanud ärisaladuse kasutamine ilma ettevõtte loata ärilisel eesmärgil. Seega peab ärisaladusena käsitletavate andmete avaldamine ja edasine kasutamine käesoleva kriminaalasja kontekstis moodustama ühtse terviku – seda ka osas, mis puudutab N. L. AS-le tehtud pakkumisi. Andmete - mida prokurör käsitleb ärisaladusena – kasutamine on süüdistuses aga üheselt määratletud: need on kümme AS U. poolt tehtud hinnapakkumist konkreetsetele ettevõtetele. Seejuures tuleb aga tunnistada, et ükski neist pakkumistest, mida süüdistus näeb kui ärisaladust kasutades tehtut, ei ole suunatud N. L. AS-le. Seega soostub kriminaalkolleegium maakohtu järeldusega, et nende andmete avaldamine - isegi kui lugeda see toimunuks - ärilisel eesmärgil on oletuslik ja paljasõnaline (otsuse lk 53). Kas ja kuidas 5 plaanisid süüdistatavad AS P. poolt tehtud pakkumisi enda äritegevuses kasutada, on süüdistuses jäänud täielikult avamata; et nad seda tegelikkuses ei teinud, on leidnud üheselt tuvastamist. Kriminaalkolleegium toonitab, et süüdimõistva otsuse tegemiseks KarS § 377 lg 1 järgi ei piisa pelgast ärisaladuse avaldamise faktist endast. Süüdistuses tuleb eraldi viidata asjaoludele, mis kinnitavad, et seda tehti just ärilisel eesmärgil; käesoleval juhul on see täielikult tegemata. Nagu öeldud, ei saa selleks olla ka fakt, et süüdistatavad hakkasid tegutsema samal alal mis AS P.; see ei olnud neile kuigivõrd keelatud. Seega pelk teadlikkus AS P. poolt tehtud pakkumisest N. L. AS-le ei täida veel kuigivõrd KarS § 377 lg-s 1 sätestatud süüteokoosseisu. 10. Täiendavalt võtab kriminaalkolleegium veel seisukoha advokaat I. Kullerkannu taotluse osas kõrvaldada toimikust süüdistuskõne põhiseisukohad, kuivõrd kaitsja hinnangul on need lisatud toimikusse alles pärast kohtuistungi toimumist. Kriminaalkolleegium leiab, et puudub konkreetne alus nimetatud teeside kõrvaldamiseks toimikust. Juba kaitsja väide selle kohta, et nimetatud teesid on lisatud toimikusse alles hilisemalt, on oma sisult käesoleval hetkel tõendamatu; seda möönis ka kaitsja ise. Eeltoodu aga ei tähenda, nagu peaks kõike teesides sisalduvat käsitlema automaatselt protokolli osisena. Kirjalikud teesid lisatakse toimikusse juhul, kui kohtumenetluse pool nad kohtule annab. Neil teesidel saab olla kohtuistungi protokolli sisustamisel aga vaid abistav funktsioon. Ka riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika on olnud kestvalt seda meelt, et esitatud taotlused, suulised sõnavõtud jne tuleb piisava detailitäpsusega talletada just kohtuistungi protokollis; just viimase alusel avatakse ning tuvastatakse kohtuistungil toimunu ning räägitu (vt KrMS § 155). Seega peab kohtuistungi protokoll kajastama üldisena ka prokuröri sõnavõttu. Kui protokolli ja üleantud teeside võrdluses ilmneb, et nende vahel on märkimisväärne vastuolu, siis saab määravaks just protokollis kajastatu, mitte aga üleantud teesides märgitu. Kui prokurör loobub teatud küsimuste kajastamisest kohtukõnes (kuid mis sisalduvad kohtukõne teesides), siis saab selles küsimuses lahendus olla vaid üks – need argumendid tuleb jätta kohtu poolt edasiselt tähelepanuta, kuivõrd neid ei ole suuliselt kohtuistungil esitatud. See ei ole aga veel otseseks aluseks kohtukõne teeside (või selle osa) terviklikuks kõrvaldamiseks toimikust. Seega tuleb nimetatud taotlus jätta rahuldamata. Laskumist probleemi lahendamisesse, kas ja kuivõrd käesoleval juhul kattuvad omavahel protokoll ja süüdistuskõne teesid, ei pea kriminaalkolleegium käesoleval juhul apellatsiooni täielikku edutust silmas pidades aga vajalikuks. 11. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 27. juuni 2008. a otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. Sel põhjusel ei pea kriminaalkolleegium vajalikuks täiendavalt tegelda ka prokuröri taotluse – tühistada maakohtu määrus prokuröri taandamise kohta – võimalikkusega küsimusega. Paavo Randma Igor Amann Jüri Paap 6