4-09-1856 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 25. veebruaril 2009.a. Tartu, Kalevi 1 Väärteoasja number 4-09-1856 (2590,09,000064) Kohtunik Ene Muts Kohtu

§ 132p. 2 ja § 135 lg.

2 Tühistada kohtuvälise menetleja, Ida Politseiprefektuuri Rakvere politseiosakonna komissari Marko Kuke 19.01.

1. a otsus osaliselt ja teha uus otsus, mis ei raskenda menetlusaluse isiku olukorda. Määrata Sten Senkelile LS § 747 ja § 7435 lg. 1 järgi KarS § 63 lg. 1 rahatrahv 1500 (üks tuhat viissada) krooni. Rahatrahv 1500 krooni tasuda 15 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest Rahandusministeeriumi arvele nr. 10220034796011 (SEB pank) või nr. 221023778606 (Swedbank), viitenumber
2. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada Tartu Maakohtu kaudu kassatsioonkaebuse Eesti Vabariigi Riigikohtule 30 päeva jooksul päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Tartu Maakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kassatsiooniteate esitamisel on motiveeritud kohtuotsus kohtumenetluse pooltele kättesaadav Tar Maakohtu kantseleis alates 20.03.2009.a. Kaevatav kohtuvälise menetleja otsus. 1 Ida Politseiprefektuuri Rakvere politseiosakonna komissari Marko Kuke 19.01.2009.a otsusega määrati Sten Senkelile LS § 747 alusel rahatrahv 25 trahviühiku ulatuses, s.o. 1500 krooni ja LS § 7435 lg. 1 alusel rahatrahv 25 trahviühiku ulatuses, s.o. 1500 krooni. Otsuse kohaselt Sten Senkel 01.01.
3. a kell 14.00 Kamariku külas Rakke vallas Lääne-Viro maakonnas liikudes Väike-Maarja suunas juhtis mootorsõidukit, mis ei olnud nõuetekohaselt läbinud tehnoülevaatust ja tal puudus kontrollijale esitamiseks mootorsõiduki omaniku poolt väljastatud kirjalik volikiri, mis on kohustuslik LS § 17 lg. 3 kohaselt. Väärteo toimepanek on tõendatud väärteoprotokollis esitatud tõenditega (menetlusaluse isiku ja tunnistaja ütlused). Esitatud vastulause ja tõendid jäetakse otsuse tegemisel arvestamata, kuna tõendid on vastuolulised ja seetõttu mitteusaldusväärsed. Menetlusalune isik rikkus LE § 219 ja § 70 p 3 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, milline on kvalifitseritav LS § 747 ja § 7435 lg. 1 järgi. Karistust raskendavad ja kergendavad asjaolud puuduvad. Kaebuse sisu ja põhjendused. Kaebuse esitaja palub rahuldada kaebus ja tunnistada menetlusaluse isiku õiguste rikkumist. Lõpetada

§ 30lg 1 p 1 alusel väärteomenetlus otstarbekuse kaalutlustest lähtuvalt.

Kaebuse põhjenduste kohaselt on 01.01.2009 on Ida Politseiprefektuuri Rakvere politseiosakonna konstaabel Airika-Helle Kriisa alustanud kaebaja suhtes väärteomenetlust LS §-de 747 ja 7435 alusel mootorsõiduki juhtimise eest, millel oli läbimata korraline ülevaatus ning juhil puudus omaniku kirjalik volitus. Muude menetlustoimingute käigus on vormistatud ka menetlusaluse isiku ülekuulamise protokoll. Menetlusalune isik on esitanud kaebuse 02.01.2009.a kaebuse kohtuvälise menetleja juhile tuvastamaks, kas selle käigus rikuti menetlus- ja materiaalõigust ning seeläbi menetlusaluse isiku õigusi. Kohtuvälise menetleja juhi määrusega ja Rakvere kohtumaja määrusega jäeti kaebused rahuldamata. Samuti menetlusalune isik esitanud vastulause koos tõenditega ning palunud väärteomenetluse lõpetada otstarbekuse printsiibist lähtuvalt. Vastulauses esitatud tõendeid ei ole vaidlustatud otsuses arvestatud ning taotlus väärteomenetluse lõpetamiseks on jäetud ilma põhjendusteta rahuldamata. Menetlusalune isik soovib väärteootsuse vaidlustada tervikuna.

§ 123

lg-st 2 tulenevalt peab maakohus arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Sellisele seisukohale on asunud ka Riigikohus mitmetes lahendites (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. septembri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-66-06 - RT III 2006, 35, 296, p 6 koos viidetega varasematele lahenditele). Väärteomenetluses otsuse tegemisel on tuginetud tõendile, mille saamise käigus on rikutud menetlusõigust.

§ 2

kohaselt kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi, kui väärteomenetluse seadustikus ei ole sätestatud teisiti. Kriminaalmenetluse üldpõhimõttena on KrMS §-s 8 sätestatud menetlusosaliste õiguste tagamise garantiid. Sama sätte lg 1 p 1 kohaselt peab uurimisasutus, prokuratuur ja kohus seaduses sätestatud juhtudel menetlustoimingut rakendades selgitama menetlusosalisele menetlustoimingu eesmärki ning tema õigusi ning kohustusi. Sellise selgitamiskohustuse kohustuslikkuse vajalikkus on kehtestatud selleks, et menetlusalune isik saaks ennast reaalselt ja efektiivselt kaitsta. Selline reaalse kaitsmise võimaluse tagamise kohustus on sätestatud KrMS § 8 lg 1 p-s 2. Väärteomenetluses on menetlusaluse isiku õiguste tagamise kohustus sätestatud

§-s 5, mille kohaselt kohtuväline menetleja on kohustatud:

1. a)selgitama menetlustoimingut, rakendades menetlusosalisele toimingu eesmärki ning tema õigusi ja kohustusi; 2
2. b)tagama menetlusalusele isikule võimaluse end iseseisvalt kaitsta;
3. c)võimaldama väärteomenetluse seadustiku § 19 lõigetes 2 ja 3 ning § 22 lõigetes 1 ja 2 ettenähtud alustel ja korras menetluses osaleda menetlusaluse isiku kaitsjal.

§ 5

tõlgendamisel võib jõuda järelduseni, et menetlustoimingut rakendades, see tähendab menetlustoimingu alustamisel tuleb menetlusosalisele selgitada menetlustoimingu eesmärki ning tema õigusi ja kohustusi.1 Sellised õigused, mida kohtuväline menetleja on kohustatud menetlusalusele isikule selgitama asuvad

§ 19lg-s 1.

Selgitamiskohustus ei saa olla üksnes formaalne, mis tähendab, et see ei saa piirduda üksnes allkirja võtmisega, vaid menetlusalusele isikule tuleb tema õigusi, menetluse käiku ja menetlustoiminguid ka sisuliselt selgitada. Ka menetlusaluse isiku ülekuulamine on selliseks toiminguks, mille alustamisest ja selle käigust tuleb menetlusalust isikut teavitada. Käesoleval juhul seda ei tehtud ning menetlusalune isik sai toimingust teada alles siis, kui tal paluti sinna alla kirjutada. Menetlusaluse isiku väidetavad ütlused oli kohtuväline menetleja fikseerinud mina-vormis. Selline tegevus aga ei ole kindlasti kooskõlas väärteomenetluse seaduse sätetega ega selle mõttega.

§ 56

lg 1 teise lause kohaselt võib menetlusalune isik kirjutada ütlused väärteo toimepanemise kohta ülekuulamise plangile omakäeliselt. Sellisest sõnastusest on tuletatav menetlusaluse isiku õigus anda ütlusi kasutades oma sõnastust ning keelepruuki. See aga omakorda tähendab, et kohtuväline menetleja peab esmalt teavitama menetlusalust isikut ülekuulamise alustamisest ning seejärel andma talle võimaluse enda sõnadega juhtunu kohta ütlusi andes seda selgitada. Kui aga sellist võimalust isikule ei anta, on rikutud väärteomenetluse sätteid, kuna selline tegevus piirab isiku õigust ennast aktiivselt kaitsta (

§ 5p 2).

Veelgi enam, menetlusalune isik leiab, et käesoleval juhul, arvestades menetlusaluse isiku soovi algusest peale ise ütlusi anda ja

’ist tulenevat sellekohast õigust, oleks pidanud kohtuväline menetleja andma menetlusalusele isikule uue võimaluse algusest peale uuel plangil oma ütlused vormistada. Seda aga ei tehtud, mis omakorda suurendab rikkumise kaalu ning välistab võimaluse, et kohtuväline menetleja sellisest soovist ei teadnud ega saanudki teada. Lisaks eeltoodule on rikutud ka

§ 56

lg 2 p-i 6, kuna ülekuulamise plangil puudub allkiri

§ 19lg-s 1 sätestatud õiguste ja kohustuste selgitamise kohta.

Selline mitmekordne selgitamise kinnitamine menetlusaluse isiku poolt tema õiguste kaitseks peabki tagama selle, et nende õiguste selgitamine oleks tõepoolest faktiliselt kõikide menetlustoimingute puhul tagatud ja toimunud. Formaalne väärteomenetluse seadustiku kohaldamine ei võimalda isikul ennast aktiivselt kaitsta ning seetõttu on tegemist nimetatud rikkumiste puhul kogumis tegemist väärteomenetluse olulise rikkumisega. Menetlusalune isik on oma õiguste rikkumise tuvastamiseks esitanud ka kaebuse nimetatud kohtuvälise menetleja tegevuse peale. Viru Maakohtu kohtumäärusega nr. 4-09-739 on jäetud määruskaebus rahuldamata. Menetlusalune isik ei nõustu nimetatud määruses toodud seisukohtadega ning on siiski seisukohal, et tema õigusi ülekuulamise protokolliga rikuti. Menetlusalune isik ei saa nõustuda kohtu seisukohaga, et juhul kui väärteomenetluse protokollil on olemas menetlusaluse isiku allkiri, siis on isiku kaitseõigus tagatud ka kõikide tulevaste menetlustoimingute suhtes. Veelgi enam, tekib küsimus, miks on ülekuulamise plangil allkirja koht, kus menetlusalune isik või tunnistaja kinnitab, et talle on tema õigusi selgitatud. Menetlusalusele isikule jääb arusaamatuks kohtu seisukoht, et õiguste selgitamiskohustust peab saama kontrollida. Käesoleval juhul ongi peamiseks kontrollmehhanismiks väärteoasja materjalid, millel esinevad ilmselged tunnused, et menetlusalusele isikule õigusi tegelikult ei tutvustatud – ülekuulamise plangil puudub sellekohane allkiri. Riigikohus on lahendis 3-1-1-6-07 asunud seisukohale, et menetlusalusele isikule tema õiguste selgitamine on ausa menetluse üks eeldusi, siis peab menetleja täitma seda ülesannet väga kohusetundlikult. Praktikas toimub õiguste selgitamine politseiametniku poolt reeglina järgmise 1 Lähemalt: I.Koolmeister, A.Kangur, S.Lind, E.Pajula, T.Ploom, I.Sirk. Väärteomenetluse seadustik: kommenteeritud väljaanne, lk 7. Tallinn, 2007 3 lausega: "lugege läbi ja kirjutage alla". Täpselt samamoodi toimus õiguste selgitamine käesoleva väärteoasja menetlemise käigus. Samas lahendis on Riigikohus öelnud, et õiguste ja kohustuste tegelikust ja sisulisest selgitamisest ei saa rääkida siis, kui menetlusalusele isikule ulatatakse õiguste ja kohustuste kirjalikku loetelu sisaldav menetlusdokumendi blankett koos eelpool tsiteeritud lausega. Kooskõlas KrMS § 8 lg 1 p-s 1 sätestatuga tähendab õiguste selgitamine süüteomenetluses esiteks nende suulist ettelugemist menetlusalusele isikule, vajadusel - kui seda tingivad menetlusaluse isiku vaimne seisund või tema poolt esitatavad küsimused - ka nende pikemat selgitamist ning lõpuks - õiguste tegelikuks kasutamiseks ka piisava aja andmist. Väärteoprotokolli koostamise ajal küsis menetlusalune isik selgelt, millist väärtegu tema suhtes menetletakse ning sai vastuseks, et väärtegu, mille järgi on karistatav mootorsõiduki juhtimine, millel on läbimata korraline tehniline ülevaatus. Alles väärteomenetluse lõpus selgus, et menetletakse ka teist väärtegu, mille järgi on karistatav mootorsõiduki juhtimine ilma selle kasutamisõigust tõendava dokumendita. Ka selline käitumine kohtuvälise menetleja poolt annab alust arvata, et tehakse oma tööd lohakalt ning õigusakte tundmata. Menetlusalune isik ei nõustu ka kohtumääruses toodud tõlgendusega

§ 56

lg 1 suhtes, et selle sätte tähenduses ei loeta ebaõigeks kui ülekuulamise protokoll on alustatud kohtuvälise menetleja poolt isiku ütluste kirjapanekuga, kuid seejärel antud isikule võimalus protokolli kirjutada ütlused omakäeliselt. Selline

’i tõlgendamine kohtu poolt on meelevaldne. Sellise põhjenduse pinnal jääb arusaamatuks see, kas kohus on avaldanud oma isiklikku arvamust või kas tuginetakse ka asjakohasele kohtupraktikale. On äärmiselt oluline, millal menetlusalusele isikule võimalus omakäelisteks ütlusteks antakse. Menetlusaluse isiku seisukoht on see, et sellise õiguse sätestamise mõiste saab seisneda üksnes selles, et menetlusalune isik saab oma käega ütlused juhtunu kohta algusest lõpuni kirja panna. Täiesti arusaamatu on see, miks peaks kohtuväline menetleja ise esmalt ütlusi fikseerima ning alles seejärel menetlusalusele isikule võimaluse andma. Lähtudes olukorrast, et seda siiski on tehtud, kuid ebaõigesti, siis peab menetlusalune isik omakorda hakkama kohtuvälise menetleja poolt kirjapandut uuesti ümber lükkama. See raskendaks aga asjatult menetlusaluse isiku olukorda. Politseiametnik, kes ei ole väärteoasjas menetleja saab tunnistaja anda ütlusi oma vaatenurgast lähtuvalt eraldi plangil ning seetõttu puudub igasugune mõistlik selgitus selle kohta, miks peaks kohtuvälisel menetleja olema esimesena õigus menetlusaluse isiku ülekuulamise plangile ise mina vormis ütlusi kirja panna, eriti juhul, kui menetlusalune isik ise selleks sõnaselgelt soovi avaldab. Veelgi enam, kui antaks menetlusalusele isikule kohe võimalus selgitusi anda, siis seeläbi saaks menetlusalune isik selge signaali, et tema kohta on alustatud menetlustoimingut, kui vastupidises olukorras võib see talle arusaamatuks jääda, eriti kui

§-s 19 sätestatud õigusi ei ole korralikult selgitatud ega seda korrektselt fikseeritud. Menetlusalune isik möönab, et isegi tema õiguste rikkumise tuvastamisel ei saa see olla väärteootsuse tühistamise aluseks, kuna menetluses on kogutud ka teisi tõendeid ja saab tugineda neile. Kuid leiab, et menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolli ei saa käesoleval juhul käsitleda tõendina, millele saaks tugineda väärteootsuse tegemisel, sest selle kogumisega on rikutud väärteomenetlusõigust. Kuna aga kohtuväline menetleja on otsuse tegemisel tuginenud ka sellele tõendile, siis on rikutud väärteomenetlusõigust. Samuti on kohtuväline menetleja rikkunud väärteomenetlusõigust sellega, et jätnud kohaldamata kergendava asjaoluna menetlusaluse isiku kahetsuse menetluse lõpetamise taotluses. Menetlusalusel isikul on alust arvata, et kuivõrd ta on esitatud mitu kaebust kohtuvälise menetleja tegevuse peale, siis on see asjaolu jäetud arvestamata tahtlikult. Samuti ei leidu väärteootsusest mitte ühtegi põhjendust selle kohta, miks kohtuväline menetleja käesolevas väärteoasjas ei pidanud põhjendatuks menetlust lõpetada otstarbekuse kaalutlusest lähtuvalt, kuigi ka selline taotlus sisaldus vastulauses. Kaudselt toetab seda väidet seegi, et menetlusalusele isikule määratud rahatrahvid on üle keskmise suured. Mõlema rikkumise eest on mõistetud täpselt sama suur rahatrahv, aga rikkumiste kaal (ohtlikkus) ei ole üldsegi võrreldavad. Kohtuvälise menetleja otsusest ei nähtu ka karistuse mõistmise osas ühtegi põhjendust. 4 Väärteomenetluse seadustiku § 30 lg 1 p 1 kohaselt võib menetleja lõpetada väärteomenetluse otstarbekuse kaalutlusel. Menetlusalune isik teadvustab, et tegemist on seadusandja poolt menetlejale antud õiguse, mitte aga kohustusega. Seetõttu peatutakse kaebuses esmalt materiaalõiguslikul baasil ja kohtupraktikal, millel nimetatud printsiip tugineb ning seejärel esitab põhjendused, miks ta leiab, et käesolevas väärteoasjas seda printsiipi kohaldama peaks. Väärteomenetluse seadustik ei anna menetluse lõpetamise otstarbekuse kriteeriume, kuid need võib tuletada KrMS §-st 202. Menetluse võib lõpetada juhul, kui menetlusaluse isiku süü on väike ja kui avalik menetlushuvi ei nõua asja menetlemist. Mõlema kriteeriumi puhul on tegemist määratlemata õigusmõistetega, mille sisustamine jääb kohtu kaalutlusõiguse piiresse (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus 3-1-1-146-03 - RT III 2004, 1, 5). Väärteomenetluse lõpetamine on kantud menetluse ökonoomia ideoloogiast, mille järgi ei ole põhjendatud kõikide väärtegude menetlemisele ühtses mahus aja ja raha kulutamine. Selliste vähetähtsate väärtegude arvelt säästetakse aega teiste väärtegude menetlemiseks. Käesoleval juhul on mõlemad rikkumised formaalsed teodeliktid (ülevaatuse ning volituse puudumine) ning mitte kummagagi ei ole loodud liiklusele ega liikluses ohtlikku olukorda. Samuti ei ole nende tegudega põhjustatud kahju. Kui mootorsõidukil on läbimata korraline tehnoülevaatus, siis ei tähenda see automaatselt seda, et tegemist on tehniliselt mittekorras oleva sõidukiga. Ei ole kahtlustki, et sellise sõidukiga liiklemine võib liikluses mitmesuguseid ohte tekitada, kuid käesoleval juhul oli sõiduk tehniliselt korras. Seda väidet toetab pärast rikkumise toimepanemist läbitud ülevaatus, mille käigus on leitud, et auto on sõidukorras ja ei kujuta endast liiklusele mingit ohtu. Menetlusalune isik ei ole vaidlustanud asjaolu, et sellel ajal kui tema mootorsõidukit kasutas puudus tal politseile esitamiseks volitus ega asjaolu, et sõidukil oli läbimata korraline tehnoülevaatus. Tegemist on autoga, mida kasutavad vastavalt vajadusele aeg-ajalt mitmed pereliikmed ning menetlusalune isik lähtus eeldusest, et seetõttu peaks olema autol ka läbitud korraline ülevaatus. Menetlusalune isik on vastulauses oma rikkumist tunnistanud ning seda kahetsenud. Sellest tulenevalt võib öelda, et kõik väärteo toimepanemise tehiolud selged, millega on täidetud üks otstarbekuse printsiibi eeldustest. Väärteoga ei ole kahjustatud ühiskonnas olulist õigushüve, kuna kumbki rikkumine ei ole praegusel ajal selline, mille kohta võiks eeldada, et avalik menetlushuvi oleks suur (vaid pigem vastupidi) ja toimepanemiste asjaolud on selged. Praegusel ajahetkel võib avalikku huvi eeldada pigem joobesjuhtimise või kiiruseületamise puhul. Seetõttu leiab menetlusalune isik, et käesolevas väärteoasjas esinevad kõik alused väärteomenetluse lõpetamiseks otstarbekuse kaalutlusest lähtuvalt. Kohtuistungil tuvastatud asjaolud ja tõendid. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde. Ta esitas ka alternatiivse taotluse ning palus trahvimäärasid vähendada. Kohtuistungil Sten Senkel andis ütlusi selle kohta, et ta sõitis Viljandist Lääne-Virumaale autoga, mis on tema kasuisa oma. Rakke vallas nägi politseiautot ees. Asulas sõitis ta politseist mööda ja 5 km hiljem sõitsid nad järgi ja pidasid kinni. Ei teadnud alguses, et ülevaatust ei ole, aga siis avastas tehnilisest bassist, et ülevaatus tõesti läbi. Auto on pere ühiskasutuses ja teadis, et kunagi oli volitus tehtud talle. Peeti kinni ja tuvastati indikaatorvahendiga, et ei ole joovet. Kutsuti politseiautosse, paluti tutvuda õiguste ja kohustustega

§ 19järgi.

Küsis, kas peab läbi lugema või kuidas tutvustamine peaks käima, kas ei peaks talle selgitatama, mille järel läks lahti vaidlus. Pani allkirja alla ja hakati dokumente vormistama. Ta helistas kasuisale ja rääkis juhtunust ning palus, et ta kinnitaks volituse olemasolu. Politseiametnik Kalev Valdmets rääkis kasuisaga, et volitus peab olema kirjalik. Taheti teda juhtimiselt kõrvaldada. Palus, et kasuisa tooks volituse või kirjutaks uue. Kui tekkis ülekuulamisprotokoll tema ette, siis küsis, et mis see on. Sai vastuseks, et panid tema 5 ütlused kirja sinna. Sellele eelnevalt ei öeldud, et hakatakse teda üle kuulama. Ütles, et kõigepealt on õigus omakäeliselt ütlusi anda. Kirjutas, et need ütlused ei ole otseselt valed, mis kirja pandud, aga vale on see, kuidas seda tehti. Küsis Liikluseeskirju ja Väärteomenetluse seadustikku, ühtegi õigusakti kaasas neil ei olnud. Kirjutas lõppu selle jutu, et ei ole nõus sellega ja palus, et uuesti alustaksid ülekuulamist, millega nemad ei olnud nõus. Volikirja kaasas ei olnud, et seda näidata. Tehnilist ülevaatust sel momendil ka ei olnud. Üritas selle 15 päeva jooksul, vastulause esitamise tähtaja jooksul ära teha ja esitas taotluse politseile, aga seda ei võetud arvesse. Suvel oli tehniline ülevaatuse tähtaeg möödunud. Sten Senkel tunnistab, et tema süü seisneb selles, et ei kontrollinud auto dokumente enne sõitma minekut. Menetlusaluse isiku ülekuulamise protokoll (tl. 45) kannab kuupäeva 01. jaanuar 2008. a. Lõigu „Mulle on selgitatud minu õigused ja kohustused

§ 19järgi.“ järel ei ole allkirja.

Ülekuulamine algas kell 14.21, lõppes kell 14.57. Lõigus „Väärteo kohta annan järgmised ütlused“: on käsikirjas järgmine „01.01.2009 juhtisin mootorsõidukit Audi 100 reg. nr. x. Teel peatas mind politsei. Selgus, et minu poolt juhitud sõiduautol on ülevaatus läbimata. Mina seda ei teadnud. Sõiduauto ei kuulu mulle vaid R. P-le. Minul oli seda vaja lihtsalt kasutada. Samuti ei ole minul esitada kirjalikku volikirja, mul on antud suuline volikiri selle sõiduauto kasutamise kohta. Kui on vajalik, siis auto omanik toob mulle Tallinnast kirjaliku volikirja“. Järgneb käsikirjas (käekirjad erinevad): „Eelnev jutt on kirja pandud politseiametniku poolt (Airika-Helle Kriisa). Need ütlused ei ole otseselt valed, kuid menetlustoimingu läbiviimisest tuleb menetlusalust isikut sellest toimingust teavitada, kuid mina ei olnud teadlik, et minu ütlusi protokollitakse. See on aga ühtlasi

oluline rikkumine. …“ Eelnimetatud protokollis kajastatud ütluste kohta väitis Sten Senkel kohtuistungil, et kohtuvälise menetleja poolt on kirjutatud faktilised asjaolud. Tal endal oli teine auto. Ta ei öelnud, et suuline volikiri on, ütles, et tema teada võib volikiri ka suuline olla. Muus osas on õige. Faktilistele asjaoludele midagi lisada ei olnud. Häiris see, et tema eest tehti see töö ära, päris korrektne see ikka ei ole. Oleks ise saanud korrektsemalt kirja panna. Tunnistaja Airika-Helle Kriisa andis ütlusi selle kohta, et ta töötab alates 2007.a. septembrist Rakvere politseiosakonna noorsoopolitseiametnikuna. Sten Senkelit teab, kuna elavad ühes vallas. 01.01.

1. a oli tunnistaja koos Kalev Valdmetsaga patrullis Rakkes. Väike-Maarja poole minnes oli nende ees Audi
2. Otsustasid kontrollida andmebaasist. Vastuseks tuli, et
3. a juulis ülevaatus lõppenud. Seejärel otsustasid kontrollida sõidukit ja andsid vilkuritega peatumismärguande. Väljusid ja tutvustasid ennast. Tunnistaja palus puhuda indikaatorvahendisse, joovet ei tuvastanud. Kalev Valdmets kontrollis registreerimistunnistust, kus märge, et 2008.a. juulis pidi olema ülevaatus, aga see oli läbimata. Kalev Valdmets ütles seda juhile. Sten Senkel ütles, et teab seda, aga kuna pühade aeg siis ei olnud võimalust ülevaatust teha. Ei olnud dokumenti, mis tõendaks, et võib autot kasutada. Volikirja ei olnud. Sten Senkel ütles, et auto kasutamiseks on omanikuga suuline kokkulepe. Ta tuli politsei autosse ja tunnistaja ütles, et alustab väärteomenetlust. Ta küsis, et milliste rikkumiste kohta ja tunnistaja selgitas, et tehniline ülevaatus tegemata ja et ei ole dokumenti, mille alusel autot võib kasutada. Talle ei meeldinud see otsus ja avaldas oma arvamust selle kohta. Tunnistaja küsis, kas soovib kiirmenetlust või üldmenetlust. Ütles, et üldmenetlust. Tunnistaja palus läbi lugeda õigused ja kohustused. Ta ütles, et nii ei käi selgitamine. Ütles, et tema teab hästi oma õigusi ja kohustusi ja kirjutas allkirja. Võttis ühendust auto omanikuga telefoni teel ja Kalev Valdmets vestles temaga. Sten Stenkel oli ärritunud ja tunnistaja otsustas, et alustavad tema ülekuulamisega, täidab tema ankeedi, kus isikuandmed. Küsis, milliseid seletusi ta rikkumise kohta annab, kas seda, mis eelnevalt, et teadis, et ülevaatus tegemata. Ta ütles, et ta ei teadnud, et ülevaatus tegemata. Nii pani ka kirja. Tunnistaja palus läbi lugeda ja selgitas, et kui soovib lisada midagi, siis seda ka teevad. Sten Senkel ütles, et see mis tehakse on vale, sest tahtis ise ütlusi omakäeliselt kirja 6 panna. Luges tunnistaja kirjutatud teksti läbi ja ütles, et osaliselt sellega nõus. Tunnistaja ütles, et võib lisada kui tahab, kinnitagu allkirjaga, seda ta ka tegi. Tunnistaja koostas väärteoprotokolli, millele alla kirjutas, selgitas menetluskäiku ja et õigus vastulause teha. Kui ta oli lahkunud, siis avastas, et allkiri võtmata selle kohta, et õigused ja kohustused läbi lugenud. Tunnistaja väidab, et ta tahtis selgitama hakata menetlusalusele isikule tema ülekuulamise eel õigusi, aga menetlusalune isik ütles, et ta ei ole lihtne inimene, on oma õiguste ja kohustustega kursis. Tunnistaja on noorsoopolitseinik ja töötab alaealistega, kellele peab üle selgitama nende õigused ja kohustused. Laseb kõigepealt läbi lugeda ja siis selgitab üle. Vahest mitu korda isegi. Tuleb ette, et menetlusalusele isikule korduvalt tuleb selgitada õigusi ja allkiri võtta. Tunnistaja eeldas, et menetlusalune isik on ette ka kirjutanud allkirja. Ei kontrollinud seda üle, tunnistaja viga. Tunnistaja küsis, kas soovib kiir- või üldmenetlust ja tahtis hakata nende erinevust selgitama, aga siis ta kohe ütles, et tahab üldmenetlust. Menetluste erisusi ei selgitanud, sest ütles, et ei ole kiirmenetlusega nõus. Kalev Valdmets ütles, et kiirmenetluse korral saaks otsuse kohe, aga üldmenetluses tuleb minna järgi otsusele. Isik soovis üldmenetlust. Isikul endal on õigus ütlused kirja panna, aga need peavad olema rikkumise kohta käivad ütlused. Menetlusalusel isikul olid ütlused menetleja tegevuse kohta. Peab kajastuma rikkumine. Peab olema tõend, kus kajastuvad rikkumise asjaolud. Menetlusalune isik ei olnud rikkumise kohta midagi kirja pannud. Tunnistaja oleks lasknud menetlusalusel isikul kirjutada, kui ta oleks soovi avaldanud selleks, aga ta ei öelnud, et tahab ise ütlusi kirja panna. Ei küsinud Sten Senkelilt kas soovib ise ütlusi kirja panna. Tunnistaja ütles, et alustab ankeetandmete võtmisega ülekuulamist. Tehnilise ülevaatuse kohta andmed sai tehnilisest passist ja andmebaasist. Volitust isikul näidata ei olnud. Dokumentaalsed tõendid. 16.01.
4. a esitas Sten Senkel Ida Politseiprefektuurile taotluse väärteoasja lõpetamiseks otstarbekuse kaalutlusel (tl. 49). Taotluses avaldas siirast kahetsust selle üle, et ei kontrollinud enne sõiduki kasutamise alustamist seda, et sõidukil oleks olemas kehtiv ülevaatus. Tehniliselt oli auto igati korras ning seda kinnitasid ka politseiametnikud, vastasel juhul ei oleks nad lubanud tehniliselt mittekorras sõidukiga edasi sõita. Teadis, et omaniku volikiri on olemas, kuid oli selle ilmselt unustanud enda auto dokumentide vahele. Lisas selle taotluse juurde. Taotluse esitamise ajaks on sõidukile tehtud korraline ülevaatus, mille kohta lisas ka tehnoülevaatuse kontrollkaardi. Ülevaatuse käigus on fikseeritud sõidukil ainult 1 pisiviga, nimelt on tuhmunud juhipoolne tahavaatepeegel.

§ 30

lg 1 p 1 annab kohtuvälisele menetlejale võimaluse lõpetada väärteomenetlus otstarbekuse kaalutlusest lähtuvalt. Väärteomenetluse lõpetamine on kantud menetluse ökonoomia ideoloogiast, mille järgi ei ole põhjendatud kõikide väärtegude menetlemisele ühtses mahus aja ja raha kulutamine. Selliste vähetähtsate väärtegude arvelt säästetakse aega teiste väärtegude menetlemiseks. Mõlemad rikkumised formaalsed teodeliktid (ülevaatuse ning volituse puudumine) ning mitte kummagagi ei ole loodud liiklusele ega liikluses ohtlikku olukorda. Samuti ei ole nende tegudega põhjustatud kahju. Möönab, et tehniliselt mittekorras oleva sõidukiga liiklemine võib sellise ohu tekitada, kuid antud juhul vahetult peale rikkumise toimepanemist läbitud ülevaatus näitab seda, et tegelikult on auto korras ja ei kujuta endast liiklusele mingit ohtu. Seetõttu on kõik väärteo toimepanemise tehiolud selged. Väärteoga ei ole kahjustatud ühiskonnas olulist õigushüve, kuna kumbki rikkumine ei ole levinud (võib eeldada, et avalik huvi on väike!) ja toimepanemiste asjaolud on selged. Praegusel ajahetkel võib avalikku huvi eeldada pigem joobes juhtimise või kiiruse ületamise puhul. Taotluse esitaja süü ei ole käesolevas asjas suur. Ta ei ole auto omanik ning tunnistab enda süüd selles, et ei kontrollinud ülevaatuse olemasolu sõiduki kasutama hakkamisel. Selline leibkonnakaaslase usaldamine aga ei anna alust arvata, et süü oleks suur. Kasutab ise enda isiklikku 7 sõiduautot, millel on alati olnud korrektselt läbitud ülevaatus ja kindlustus. Vajadusel saab neid asjaolusid autoregistrikeskuse andmebaasist. Väärteoga ei ole põhjustatud kahju. Kriminaalmenetluses on vabatahtlik kahju hüvitamine üheks oportuniteedi põhimõtte rakendamise aluseks, samasugune alus esineb

§ 30lg 1 p-s 2.

Antud juhul kahju puudub üldse ning see lisab omakorda kaalu sellele, et väärteomenetluse otstarbekuse kaalutlusest lähtuvalt lõpetada võiks. 20.06.

1. a on R. P. andnud järgmise sisuga volikirja: „Mina, R. P., isikukood: 35409250301, volitan minule kuuluvat sõiduautot Audi 100, riiklik numbrimärk xxx kasutama Sten Senkel’it, isikukood:
2. Volikiri kehtib 1 aasta“ (tl. 49 pöördel). Sõiduki tehnoülevaatuse kontrollkaardi andmetel on Audi 100 ülevaatus toimunud 15.01.2009 kell 09.
3. Ülevaatus on tehtud E-Tehno OÜ (ARK Tartu büroo) ülevaatuspunktis (tl. 50). Lõuna Politseiprefektuuri 10.02.
4. a õiendi andmetel on Sten Senkel perioodil 04.06.
5. a kuni 16.07.
6. a karistatud väärteomenetluses liikluseeskirjade rikkumise eest 16-l korral. Karistused on määratud korduvalt LS § 7422 lg 2 ja 3; LS § 7435 lg 1 järgi. 13.04.
7. a LS § 7435 lg 1 ja LS § 747 järgi määratud rahatrahv on tasutud 30.05.
8. a (tl. 48). Liikluseeskirja (LE) § 70 järgi mootorsõidukijuhil ja trammijuhil peavad olema kaasas ning ta peab esitama politseiametniku või muu selleks seadustega volitatud isiku nõudel seadustest tulenevalt: 1) juhtimisõigust tõendava dokumendi; 2) kohustusliku liikluskindlustuse poliisi või tõendi kindlustuslepingu sõlmimisest vabastamise kohta; 3) sõiduki registreerimistunnistuse; 4) muud dokumendid, kui seda nõuavad seadused. LE § 219 järgi liikluses kasutatava mootorsõiduki, trammi ja nende haagiste tehnoseisund ja varustus peavad vastama seadustega ettenähtud korras kehtestatud nõuetele. Liiklusseaduse (LS) §
9. Mootorsõidukijuhilt nõutavad dokumendid

§ 69lg.

6 sätestatud tähtaja jooksul on sõidukile ülevaatus tehtud. Vastulausega koos esitatud sõiduki tehnoülevaatuse kontrollkaart tõendab sõiduki ülevaatuse tegemise aega ja ülevaatusel tuvastatud sõiduki tehnilist seisundit, kuid ei lükka ümber faktilist asjaolu, et 01.01.

1. a kasutas Sten Senkel R. P. autot Audi 100 liikluses ajal, kui sõidukil oli ülevaatus läbimata. Sten Senkel kasutas teise isiku autot ja sõitis üksi. LS § 17 lg. 3 järgi oli tal kohustus kanda kaasas omaniku või registreerimistunnistusele kasutajana kantud juriidilise isiku või füüsilisest isikust ettevõtja poolt väljaantud sõiduki kasutamise volikiri. Volikiri võib olla lihtkirjalik. Väärteomenetluses esitas Sten Senkel kohtuvälisele menetlejale ja kohtule 20.06.
2. a R.P. poolt välja antud lihtkirjaliku volikirja. Volikirja olemasoluga ei ole täidetud LS § 17 lg. 3 järgi nõutav kohustus kanda volikirja teisele isikule kuuluva auto kasutamisel kaasas ning esitada seda politseiametniku või muu selleks seadustega volitatud isiku nõudel. Vastav juhi kohustus tuleneb LE § 70 p 4 ja LS § 17 lg 3 koosmõjust. Olemasolevas volikirjas ei ole märgitud kõiki LS § 18 lg 1 järgi nõutavaid andmeid. Volikiri ei sisalda selle koostamise koha, sõiduki omaniku aadressi, sõiduki valmistajatehase tähise, registreerimistunnistuse numbri ning sõiduki kasutaja aadressi ja juhiloa numbri andmeid. Väärteomenetluses ei heideta menetlusalusele isikule ette volikirja andmete puudulikkust, vaid volikirja mittekaasaskandmist ja selle esitamata jätmist seadusest tuleneval vajadusel. Lisaks teo tõendatusele kontrollib kohus, kas kohtuväline menetleja on väärteomenetluses järginud menetlusnorme ja kas menetlusnormide rikkumine toob kaasa otsuse tühistamise. Menetlusalune isik, kaebuse esitaja on seisukohal, et väärteomenetluses on tema õigusi oluliselt rikutud. Talle ei tagatud õigust omakäeliselt ütlusi kirja panna. Kohus nõustub kaebuse esitajaga selles, et kohtuväline menetleja ei ole arvestanud

§ 56lg.

1 sätestatud normi. Menetlusalune isik võib kirjutada ütlused väärteo toimepanemise kohta ka omakäeliselt. Justiitsministri 16.07.2008.a. määrusega nr 38 on kehtestatud Kohtuvälise menetluse menetlusdokumentide näidisvormid. Määruse lisas nr. 6 on menetlusaluse isiku ülekuulamise 9 protokoll üldmenetluses. Näidisvormis on selgelt välja kirjutatud vastav õigus järgmiselt: „Mulle on selgitatud minu õigusi ja kohustusi

§ 19järgi.

Kinnitan ülekuulamisprotokollis märgitud menetlusaluse isiku andmete õigsust. Olen teadlik, et võin kirjutada ütlused ka omakäeliselt.“ Õigus kirjutada ütlusi omakäeliselt ei tulene menetlusdokumendi vormist või blanketi sisust vaid seadusest. Näidisvormiga lihtsustatakse kohtuvälise menetleja tööd. Menetlusaluse isiku ülekuulamisel vormikohase blanketi kasutamata jätmine ei ole tõlgendatav menetlusnormi rikkumisena. Menetlusnormi rikkumiseks saab hinnata menetlusaluse isiku õiguse piiramist. Sten Senkeli eelkirjeldatud õiguse piiramine tema suhtes toimunud väärteomenetluses leidis ka faktiliselt aset.

§ 58lg.

1 järgi väärteomenetlust alustatakse esimese menetlustoiminguga.

§ 58lg.

2 järgi esimest menetlustoimingut tehes teatatakse menetlusalusele isikule tema õigused ja kohustused vastavalt

§-le 19. Menetlusaluse isiku ja tunnistaja Airika-Helle Kriisa ütlused on samasisulised selles, et menetlusalusele isikule selgitati

§ 19sätestatud õigusi.

Õiguste selgitamine toimus enne esimest menetlustoimingut ja selle kohta on allkiri ka väärteomenetluse protokollis. Vaidlus tekkis selles, kas õiguste selgitamise viis oli küllaldane ja võimaldas menetlusalusel isikul oma õigustest aru saada. Kohtuvälise menetleja esindaja andis õigusi ja kohustusi menetlusalusele isikule lugeda ning seejärel oli valmis neid talle selgitama. Menetlusalune isik pidas vajalikuks temale õiguste ja kohustuste ettelugemist. Olukord, mida käsitletakse Riigikohtu lahendis 3-1-1-6-07, on erinev Sten Senkeli suhtes toimunud väärteomenetluse asjaoludest. Menetlusaluse isiku ja tunnistaja ütlustest ei järeldu, nagu oleks menetlusaluse isikuga käitutud temale

§ 19sätestatud õiguste selgitamisel viisil: "lugege läbi ja kirjutage alla".

Kohtuvälise menetleja esindaja Airika-Helle Kriisa on noorsoopolitseinik ja oma töö spetsiifikast tulenevalt omandanud harjumuse lastele ja noortele õiguste ja kohustuste selgitamiseks viisil, mis teeb menetlusalusele isikule tema õigused ja kohustused arusaadavaks. Ta annab menetlusalusele isikule võimaluse õigusi ja kohustusi lugeda, vajadusel loeb need ette ja seejärel selgitab küsimustele vastamisega. Mitte millestki ei olnud kohtul alust kahelda, kas tema menetleja ametnikuna suhtus oma vastavasse ülesandesse kohusetundlikult. Sten Senkel on Tartu Ülikooli õigusteaduskonna üliõpilane. Tema õigusalastest teadmistest tulenevalt sai ta

§ 19sätestatud õigustest teadlikuks nende lugemisega.

Kuna ta aga ise tekitas õiguste lugemisel vaidluse õiguste selgitamise viisi üle ja kirjutas õiguste selgitamise kohta allkirja väärteomenetluse protokolli pöördele (tl. 44 pöördel), ei jõudnud menetleja ametnik õiguste selgitamisel järgmisse etappi ja piirdus õiguste selgitamisega menetlusaluse isiku poolt õiguste lugemise ja selle kohta allkirja kirjutamisega. Õiguste ja kohustuste selgitamise järel on menetleja ametnik alustanud menetlusaluse isiku ülekuulamisega vormistades selle kohta protokolli. Protokolli vormistamist alustas ta menetlusaluselt isikult isikuandeid küsides ja nende protokolli kandmisega. Menetlusaluse isiku ülekuulamise protokoll kannab eelmise aasta sama kuupäeva. See faktiline asjaolu annab alust järeldada ametniku eksimust dokumendi vormistamisel. Ütlustes on sündmuse faktilised asjaolud toimunud protokolli koostamise kuupäeval ja seetõttu hindab kohus protokolli kuupäeva inimlikuks eksimuseks, millele ei ole menetluses pööratud tähelepanu. Protokoll vormistati aastavahetusele järgnenud esimesel päeval. Eksimust võis mõjutada ka vaidlus õiguste selgitamise viisi üle ja etteheited ametniku kohusetundetusele. Kohtuvälise menetleja ametnik ja menetlusalune isik olid ühe valla inimestena teine-teisele tuttavad. Kohtuvälise menetleja ametnik, saanud menetlusalust isikut isikuandmete osas küsitledes teada, et ta on ülikooli IV kursuse üliõpilane, oli kohustatud

§ 56lg.

1 järgi andma menetlusalusele isikule võimaluse kirjutada ütlusi väärteo toimepanemise kohta omakäeliselt. Kui lapsed, noorukid või seaduste ja nende rakendamisega vähe kokkupuutuvad inimesed lepivad olukorraga, et nende eest ütlused kirja pannakse ja ei tekita sellest küsimust nende õiguste rikkumisest, võib see tuleneda 10 nii seaduse mittetundmisest kui ka mugavusest. Enda õigusi teadev isik soovib reeglina ise oma õigusi realiseerida ja loodab teiste poolt tema õigustega arvestamisele. Menetlusaluse isiku õigus on nõuda enda õiguste tagamist. Kohtuvälise menetleja kohustus on tagada menetlusaluse isiku õiguste realiseerimine. Justiitsministri 16.07.2008.a. määruse nr 38 lisas nr. 6 juhib vastavale õigusele tähelepanu ja väldib kohtuvälise menetleja vastavat eksimust menetlusaluse isiku ülekuulamisel. Menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis lõpeb isikuandmete osa menetlusaluse isiku allkirjaga temale õiguste selgitamise kohta. Dokumendi blankett on koostatud loogiliselt. Isikuandmete dokumenti kandmise järel tuleb dokument esitada menetlusalusele isikule allkirja võtmiseks, millega ta kinnitab isikuandmete õigsust ja teadasaamist õigustest. Dokumendi allkirjastamiseks üleandmisega juhibki ametnik menetlusaluse isiku tähelepanu tema õigusele jätkata dokumendi vormistamist ütluste kirjutamisega. Tunnistaja ja menetlusaluse isiku ütlused ning menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolli teksti erinevad käekirjad tõendavad, et ametnik andis menetlusalusele isikule võimaluse ütlusi omakäelist anda, kuid tegi seda hilinenult. Hilinemine põhjendab ka menetlusaluse isiku allkirja puudumist ülekuulamise protokolli selles osas, kus ta kinnitaks teadmist õigustest. Mitte millegagi ei ole põhjendatud menetlusalust isikut ülekuulanud konstaabli Airika-Helle Kriisa väited selle kohta, et võimaldades menetlusalusel isikul omakäeliselt ütlusi anda poleks ta saanud ütlusi tõendamiseseme seisukohalt tähtsust omavate faktiliste asjaolude kohta, sest menetlusalune isik ei ole selle kohta midagi kirjutanud.. Ta on kirjeldanud vaid ametniku tegevust ja vigu. Ta ei oleks sel juhul saanud tõendit. Kohus on seisukohal, et menetlusaluse isiku asemel ütluste kirjapanemisega võttiski ametnik menetlusaluselt isikult võimaluse tal endal faktilisi asjaolusid kirjeldada ja põhjustas menetlusaluse isiku poolt ametniku tegevuse kirjeldamise. Ülekuulamise protokolli ette kirjutatud faktilisi asjaolusid ei ole menetlusalune isik ümber lükanud protokolli tema poolt kirjutatud omakäelistes ütlustes ega kohtuistungil antud ütlustega. Seega olid menetlusaluse isiku ütlused tõendina olemas kohtuvälisel menetlejal otsuse tegemise ajal 19.01.2009. a. Kohus sai menetlusaluse isiku ütlused tõendina kohtuistungil, protokollitud kohtuistungi protokollis. Menetlusaluse isiku erinevatel aegadel antud ütlustes ei ole vastuolusid. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga selles, et temale omakäeliselt ütluste kirjutamise mittevõimaldamisega võeti talt võimalus ennast aktiivselt kaitsta. Õigus aktiivselt ennast kaitsta ei tähenda ainult menetlusaluse isiku põhjalikke ja igakülgseid ütlusi, vaid tähendab ka tõendite nimetamist ja esitamist. Menetlusalust isikut ei jäetud vaidlusaluses väärteomenetluses ilma ütluste omakäelise kirjutamise õigusest. Tõendamiseseme asjaoludesse puutuvaid faktilisi asjaolusid ta ei lisanud ega lükanud eelkirjutatut ümber. KrMS § 8 lg 1 p-s 1 ja

§ 5

lg 1 p-s 1 on sätestatud sama regulatsioon: menetleja kohustus selgitada menetlustoimingut, rakendades menetlusosalisele toimingu eesmärki ning tema õigusi ja kohustusi. Seepärast puudub vajadus väärteomenetluses

§ 2

alusel pöörduda toimingu eesmärki selgitamise regulatsioonis kriminaalmenetlus sätete juurde. Menetlusaluse isiku ütlustest tuleneb, et ta sai teada tema suhtes alustatud väärteomenetluse eesmärgi. Seda asjaolu kinnitavad ka tunnistaja ütlused. Kohtuistungil vastas tunnistaja menetlusaluse isiku küsimusele: „küsisite jah, et millist rikkumist menetleme ja ütlesin, et koostame väärteomaterjalid ja selgitasin üle selle, et 2 rikkumist- ülevaatus tegemata ja ei ole dokumenti, mis tõendaks mille alusel autot kasutate. Vastasin korrektselt“ (tl. 65 pöördel). Olukorras, kus menetlusalune isik nõudis järjekindlalt temale õiguste selgitamist tema valitud viisil, menetleja poolt ette lugemisega, ei ole kohtul kahtlust selles, et menetlusalune isik küsis ka toimingu eesmärki ning sai ammendava vastuse. Kaebuse esitaja on väärteomenetluses esitanud

§ 78

lg 1 alusel maakohtule kaebuse

§ 77

lg 2 kohaselt kaebust lahendades kohtuvälise menetleja juhi poolt tehtud määrusele ja vaidlustanud kohtuvälise menetleja tegevuse. Viru Maakohtu Rakvere kohtumaja 21.01.2009. a määrusega on kaebus jäetud rahuldamata. 11 Kohus jätab kõrvale need asjaolud, mis kaebuses kohtuvälise menetleja otsuse peale käsitlevad kohtueelses menetluses kohtuvälise menetleja tegevuse peale esitatud kaebuse asjaolusid. Kohus hindas väärteomenetluses menetlusnormide järgimist ja isiku õiguste kaitset ning põhjendas kohtuistungil uuritud tõenditele tuginedes õiguste ja kohustuste tasakaalu ning menetlusnormide järgimist. Kohus ei tuvastanud eelpoolkirjeldatud põhjustel menetlusnormide olulist rikkumist, mis vältimatult toob kaasa kohtuvälise menetleja vaidlustatud otsuse tühistamise täies ulatuses. Väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine on tuvastatav

§ 150järgi asjaolude hindamisega.

Kohus nõustub kaebuse esitajaga selles, et kohtuvälise menetleja otsuse põhjendused on väga lakoonilised. Põhjendusest ei ole võimalik üheselt aru saada otsuse motiive. Koos vastulausega esitas menetlusalune isik tõendid: volikirja ja sõiduki tehnoülevaatuse kontrollkaardi. Esitatud dokumentaalne tõend kinnitab, et 01.01.2009. a ei olnud Sten Senkeli juhitud auto läbinud tehnilist ülevaatust. Esitatud volikirja ei olnud tal aga kaasas. Otsusest ei selgu, milles seisnes tõendite vastuolu kohtuvälise menetleja kogutud tõenditega ja miks asjakohased tõendid jäeti otsuse tegemisel arvestamata. Menetlusalune isik kinnitas sõiduki tehnoülevaatuse kontrollkaardi esitamisega andmebaasist tuvastatud fakti tehnoülevaatuse mitteläbimisest. Ainus vastuolu, mida võib vastulausest järeldada on kahtlus menetlusaluse isiku puhtsüdamlikus kahetsuses. Siirale kahetsusavaldusele selles, et ei kontrollinud sõiduki kasutamise eel kehtiva ülevaatuse ja volikirja olemasolu järgneb põhjendus tehniliselt korras olnud auto kasutamisest. Põhjendused

§ 30

lg 1 p 1 alusel väärteomenetluse lõpetamiseks lähtuvad rikkumise formaalsest teodeliktist ja kahju puudumisest. Kuna rikkumised ei ole levinud, puudub oluline riive kaitstavale õigushüvele. Kohus ei nõustu kaebuse esitajaga selles, et väärteomenetlus tuleb lõpetada otstarbekuse kaalutlustel

§ 30alusel.

Kuigi mõlema rikkumise puhul ei ole negatiivset tagajärge kaasnenud, on Liiklusseaduse § 17 lg. 3 ja Liiklusseaduse alusel kehtestatud Liikluseeskirjade § 70 p. 4 ja § 219 rikkumine tõendatud ja kaalumisel on rikkumisele järgnev vastutus. Menetlusalune isik, kaebuse esitaja on väärteomenetluses rõhuasetuse suunanud tema õiguste rikkumisele. Nende tuvastamata jäämisel taotleb väärteomenetluse lõpetamist otstarbekuse kaalutlustel. Enda õiguste kaitsel on menetlusalune isik vähe tähelepanu pööranud oma tegude hindamisele ja nendest järelduste tegemisele. Need asjaolud ja varasemad korduvad karistused Liikluseeskirjade rikkumisega seotud väärtegude eest ei anna alust väärteomenetluse lõpetamiseks

§ 30alusel.

Samasuguste rikkumiste eest vähem kui aasta tagasi määratud karistus ei ole kustunud. Menetlusalune isik ise valis menetlusliigi, keeldudes kiirmenetlusest ja soovides üldmenetlust. Rikkumiste tuvastamise järel algusest peale selged asjaolud võimaldasid väärteootsuse teha kiirmenetluses. Käesoleval juhul ei ole alust rääkida menetlusökonoomiast, sest menetlusaluse isiku valitud menetlusliik on iseenesest ressursimahukas. Kohtuvälise menetleja otsuses kajastatud faktilised asjaolud on kooskõlas tõenditega. Tõendid on nimetatud väärteomenetluse protokollis ning täiendavalt esitatud menetlusaluse isiku poolt koos vastulausega. Väärteoprotokollis on õigesti märgitud LE § 70 p. 4 rikkumine, millega kaasnes vastutus LS § 7435 lg 1 järgi. Vaidlustatud kohtuvälise menetleja otsuses on märgitud LE § 70 p. 3 rikkumine. Kontrollijale esitamiseks volikirja puudumine on märgitud LS § 17 lg. 3 rikkumiseks. Kohus leiab, et kohtuväline menetleja on arusaadavalt sisustanud dispositsiooni sätetega, mille rikkumise eest karistus määrati. Väärteoprotokollis viide LE § 70 p-le 4 ei ole menetlusaluselt isikult võtnud õigust teada rikkumise sisu ja andnud võimaluse ennast kaitsta. Kuna otsuses on viide seadusele, LS § 17 lg 3, millele viitab LE § 70 p 4, ei ole eksitavat viidet punktile 3 põhjust hinnata oluliseks rikkumiseks. Kohtuvälise menetleja otsuse sisu on väärteomaterjalide alusel jälgitav ja arusaadav. Kohus nõustub kaebuse esitajaga selles, et kahe teo eest mõistetud võrdsed karistused ei ole kooskõlas KarS § 56 sätestatud karistamise alusega, sest LS §-s 7435 lg 1 ja §-s 747 ettenähtud sanktsiooni määrad on erinevad. 12 Kohtuvälise menetleja ametnik on jätnud tähelepanuta asjaolu, et menetlusalune isik on samal ajal toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule. Sellisel juhul tuleb KarS § 63 lg 1 alusel mõista isikule üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Raskeima karistuse näeb ette LS § 7435 lg 1. Kohus ei tuvastanud menetlusaluse isiku karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, mis on sätestatud vastavalt KarS §-des 57 ja 58. Põhjendused on esitatud eelpool. LS § 7435 lg 1 järgi korduvatest karistustest järeldub, et varasemad karistused ei ole mõjutanud isikut hoiduma samasugustest tegudest. Seetõttu on raskeim karistus keskmises määras vastav süü suurusele, täidab eripreventiivse eesmärgi ja arvestab õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtuvälise menetleja otsus tuleb tühistada kahe karistuse mõistmise osas ja

§ 132p 2 alusel teha uus otsus, mis ei raskenda menetlusaluse isiku olukorda. LS § 7435 lg 1 ja § 747 järgi tuleb mõista Kar

S § 63 lg 1 alusel üks karistus. Ene Muts Kohtunik 13