KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23.märts 2009.a. Tallinn Kohtuistungi aeg ja koht 17.märts 2009.a. Tallinn Kriminaalasja number 1 – 08 –5096

prg. 179 lg 1 alusel väljamõisteud sundraha suuruse osas. 5) Hillar Klimovilt 26 963 krooni menetluskuludena õigusabi osutamise tasu väljamõistmise osas. 6) Hillar Klimovilt isiku kohtuarstliku ekspertiisi teostamise tasu summas 1437 krooni väljamõistmise osas. Edasikaebamise kord Teha uus o t s u s, millega: 1) Lugeda Hillar Klimovi poolt kannatanu V. R. peksmine hõlmatuks Hillar Klimovi süüdimõistmisega KarS prg. 121 järgi. 2) Mõista Hillar Klimovile KarS prg. 121 järgi karistuseks 2 aastat vangistust. 3) KarS prg. 64 lg 1 alusel suurendada mõisteud karistustest raskeimat ja mõista Hillar Klimovile liitkaristuseks kuritegude kogumi eest 2 aastat ja 6 kuud vangistust. 4) Karistuse kandmise aja alguseks lugeda 18.oktoober 2007.a. 5)

§ 179

lg 1 p 2 alusel mõista Hillar Klimovilt välja sundraha summas 6525.00 krooni riigituludesse. Summa tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvetele: SEB Eesti Ühispank nr 10220034800017 või Swedbank( Hansapank) nr 221023778606,( selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik). 6) Jätta Hillar Klimovilt välja mõistetud menetluskuludest õigusabi osutamise eest ,s.o. 26 963 kroonist riigi kanda 10814, 70 krooni. Hillar Klimovilt välja mõista 16148,30 krooni. 7) Menetluskulud tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvetele: SEB Eesti Ühispank nr 10220034800017 või Swedbank( Hansapank) nr 221023778606, märkides ära viitenumber 2800049748 (selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik). 8) Ekspertiisitasu 1437 krooni – jätta riigi kanda. 9) Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. 10) Hillar Klimovi apellatsioon rahuldada osaliselt. Vassili Pivovartšuki apellatsioon jätta rahuldamata. Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada 3 kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohus otsustas 15.jaanuari 2009.a. kohtuotsusega: - Süüdi tunnistada Hillar Klimov KarS § 118 p 1 järgi ja karistada vangistusega viis

§ 179

lg 1 alusel välja mõista Hillar Klimovilt sundraha esimese astme kuriteo toimepanemise eest 2,5 palga alamääras s.o. 10 875,00 (kümme tuhat kaheksasada seitsekümmend viis) krooni. -

§ 180

lg 1 alusel välja mõista Hillar Klimovilt menetluskuludena tasu õigusabi osutamise eest summas 26 963 (kakskümmend kuus tuhat üheksasada kuuskümmend kolm) krooni, tasu DNA ekspertiisi teostamise eest 24 820 (kakskümmend neli tuhat kaheksasada kakskümmend) krooni; isiku kohtuarstliku ekspertiisi teostamise eest 1437 (tuhat nelisada kolmkümmend seitse) krooni ja 50 senti, kohtupsühhiaatria-psühholoogia ekspertiisi teostamise eest 14 850 (neliteist tuhat kaheksasada viiskümmend) krooni ja tulirelva ekspertiisi teostamise eest 490 (nelisada üheksakümmend) krooni. - Süüdi tunnistada Vassili Pivovartšuk KarS § 114 p 4 järgi ja karistada vangistusega viisteist

§ 179

lg 1 alusel välja mõista Vassili Pivovartšukilt sundraha esimese astme kuriteo toimepanemise eest 2,5 palga alamääras s.o. 10 875,00 (kümme tuhat kaheksasada seitsekümmend viis) krooni.

§ 180

lg 1 alusel välja mõista Vassili Pivovartšukilt menetluskuludena tasu õigusabi osutamise eest summas 19 422 (üheksateist tuhat nelisada kakskümmend kaks) krooni ja 80 (kaheksakümmend) senti, tasu surnu kohtuarstliku ekspertiisi teostamise eest 6800 (kuus tuhat kaheksasada)krooni, tasu DNA ekspertiisi teostamise eest 24 820 (kakskümmend neli tuhat kaheksasada kakskümmend) krooni; isiku kohtuarstliku ekspertiisi teostamise eest 3277 (kolm tuhat kakssada seitsekümmend seitse) krooni ja 50 senti, kohtupsühhiaatria-psühholoogia ekspertiisi teostamise eest 13 500 (kolmteist tuhat viissada ) krooni. Hillar Klimov mõisteti KarS prg. 118 p.1 järgi süüdi selles, et tema 18.10.2007.a. kella 02.30 paiku Loksal, XXXXXXXX X asuva maja lähedal pargis vahetult peale seda, kui Vassili Pivovartšuk oli noaga löönud V. U.´it tungis V. U.´i tapmise varjamiseks koos Vassili Pivovartšuk’iga kallale V. R.´ile ning peksis V. R.´i korduvalt jalgadega elutähtsasse piirkonda - vastu pead, samal ajal kui Vassili Pivovartšuk lõi tapmise eesmärgil V. R.´i noaga korduvalt kõhu ja rindkere piirkonda, tekitades kannatanule mitteeluohtlikud tervisekahjustused - torke-lõikehaavad rindkere piirkonnas ja vasakul labakäel ning eluohtlikud tervisekahjustused – 2 kõhuõõnde tungivat torkelõikehaava, kuid loobus V. R.´i tapmisest peale seda, kui kannatanul õnnestus abi kutsuda. KarS prg. 120 järgi mõisteti Hillar Klimov süüdi selles, et tema 02.03.2007.a. kella 02.00 paiku Tallinnas, XXXXXX XX-XX asuva korteri ühisköögis, olles joobeseisundis ähvardas teda korrale kutsunud J. S.´i ja A. D.’it tapmisega, millise ähvarduse täideviimist oli alus karta, kuivõrd Hillar Klimov sihtis kannatanuid õhupüstoliga Baikal, mida kannatanud pidasid ehtsaks tulirelvaks. KarS prg. 319 lg 1 järgi mõisteti Hillar Klimov süüdi selles, et tema 14.12.2006.a. kell 23.42 ning 15.12.2006.a. kell 00.19 helistas Tallinnast, XXXXXX XX-XX asuvast korterist enda mobiiltelefonilt abonentnumbriga XXXXXXXX politsei lühinumbrile 110 ning esitas teadvalt vale kaebuse kuriteo toimepanemise kohta teise isiku poolt, teatades politseile, et 14.12.2006.a. kella 16.00-17.00 paiku röövis T. T. temalt relva ähvardusel sõiduauto BMW 316i, kuigi tegelikult sellist kuritegu aset ei leidnud. 5 KarS prg. 121 järgi mõisteti Hillar Klimov süüdi selles, et tema 22.07.2007.a. kella 21.30 paiku Tallinnas, XXXXXX XX-XX asuvas korteris lõi O. M. korduvalt rusikas käega näkku ja tekitas kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustuse – verevalumi vasakul silmal. Vassili Pivovartšuk on KarS prg. 114 p.4 järgi mõistetud süüdi selles, et tema, olles varem tapmise toime pannud isikuks, 18.10.2007.a. kella 02.30 paiku Loksal, XXXXXXXX X asuva maja lähedal pargis lõi V. U.´it noaga kaela, millega tekitas kannatanule mitteeluohtliku tervisekahjustuse – lõikehaavad kaela ees- ja paremal pool külgpinnal, samuti lõi V. U.´it noaga kõhu piirkonda, millega tekitas kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse – kõhuõõnde tungiva torke-lõikehaava paremal pool alakõhul koos parempoolse ühise niudearteri ning jämesoole vigastusega, mille tagajärjel V. U. suri saadud vigastustesse sündmuskohal. KarS prg. 118 p.1 järgi on vassili Pivovartšuk mõistetud süüdi selles, et tema, 18.10.2007.a. kella 02.30 paiku Loksal, XXXXXXXX X asuva maja lähedal pargis vahetult peale V. U.´i noaga löömist tungis V. U.´i tapmise varjamiseks koos Hillar Klimoviga kallale V. R.´ile ning lõi tapmise eesmärgil V. R.´i noaga korduvalt kõhu ja rindkere piirkonda, millega tekitas kannatanule mitteeluohtlikud tervisekahjustused - torke-lõikehaavad rindkere piirkonnas ja vasakul labakäel ning eluohtlikud tervisekahjustused – 2 kõhuõõnde tungivat torke-lõikehaava, samal ajal, kui Hillar Klimov peksis V. R.´i korduvalt jalgadega vastu pead, kuid loobus V. R.´i tapmisest peale seda, kui kannatanul õnnestus abi kutsuda. APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Esitatud apellatsioonis vaidlustab Hillar Klimov enda süüdimõistmist karS prg. 118 p. 1 järgi. Ta väidab, et ei ole kedagi jalaga löönud. Ta ei saanudki kannatanut jalaga lüüa, sest tal olid jalas tossud, mis olid temale suured ja paelu ei sidunud ta kunagi kinni, mistõttu oleksid pidanud tossud tal jalast ära lendama, kui ta oleks kannatanut jalaga pähe löönud. Ka ei ole kannatanul fikseeritud väidetavast pähe peksmisest mingeid vigastusi arsti poolt. Kannatanu on andnud ütlusi selle kohta, et Hillar Klimov teda pähe lõi kuu aega hiljem alles. Verepiisad tema tossudel on aga ammust ajast, ta komistas pimedas kellelegi otsa. Veel märgib apellant, et ta sattus juhuslikult peale toimepandavale kuriteole ja tahtis kannatanut aidata. Kellegi teise poolt toimepandud kuritegu ei ole tema varjata tahtnud. Süüdistatav Vassili Pivovartšuk ei nõustu maakohtu järeldustega selles, et eelnevalt ei olnud baaris mingit konflikti. Ta väidab , et konflikt oli. Kohus ei ole väljaselgitanud, kellega konkreetselt oli tunnistaja D. D. konflikt, miks ja kellele andis D. D. noa ja kas üldse andis. Kõik , mis baaris toimus ja kõik noasse puutuvad asjaolud on kohus jätnud väljaselgitamata. Veel osundab 6 apellant temal esinenud kehavigastustele ning sellele, et kohtupoolne järeldus temal esinenud kehavigastuste osas, on põhjendamatu. Apellant väidab, et temal tekkisid tuvastatud kehavigastused enda elu kaitstes. V. U. tungis temale kallale nuga käes. Ka lõi V. U. temale pudeliga pähe. Kohus on põhjendamatult välistanud, et nuga võis ka V. U.i käes olla. Kannatanu V. R., kes oli eelneva sündmuse tunnistajaks, on kinnitanud , et V. U. lõi temale, s.o. V.Pivovartšukile pudeliga pähe. Samuti on tunnistaja kinnitanud, et peale seda, kui nad tulid tagasi, istus V. U. pingile. Mingit ohtu V.Pivovartšuki poolt ei olnud, isegi mitte suulisi ähvardusi. V. U. tõusis vaikides ja lõi V.Pivovartšukile pudeliga pähe. Kohus leidis, et V. U. tegi seda enesekaitseks. Vale on ka maakohtu väide, et ta eitas eeluurimisel oma süüd. Tegelikult ei ole ta oma süüd eitanud vaid ta andis eeluurimisel ütlusi, et tal ei ole mingit puutumust tahtliku tapmisega. V. R.le ei ole aga eluohtlikud kehavigastused tekitatud tema poolt. Taotleb, et tema käitumine kvalifitseeritaks ümber KarS prg.-lt 114 prg.-le 115 ja prg..118 p.-lt 1 prg.-le

1. Apellatsioonikohtu istungil toetasid süüdistatav ja tema kaitsja esitatud apellatsiooni, prokurör vaidles sellele vastu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooniga, tuli alljärgnevatele järeldustele: 1) Kohtukolleegium leiab, et maakohus on tulnud põhjendatult järeldusele selles, et Hillar Klimov lõi korduvalt maaslamavata kannatanut V. R.i jalaga vastu pead. Süüdistatava apellatsioonis esitatud põhjendused ei lükka ümber sellesisulist maakohtu seisukohta. Isegi kui Hillar Klimovil olid jalas kinnisidumata tossud ja isegi kui need tossud olid mitu numbrit suuremad tema jalanumbrist, ei tähenda see seda, et maaslamavale inimesele pähe lüües pidanuks nad tal jalast ära lendama. Nimelt, maaslamavale inimesele pähe lüües ei pea jalga maast eriti kõrgele tõstma ja on võimalik ka lüüa selliselt, et üldse mitte jalga maast tõsta. Kohtukolleegium leiab, et kannatanul puuduvad igasugused mõistlikud põhjendused, miks ta peaks selles osas Hillar Klimovi vastu viimast alusetult süüstavaid ütlusi andma. Põhjendatult on maakohus lugenud kannatanu ütlused usaldusväärseteks. Kannatanu ütlusi kinnitab ka Hillar Klimovi spordijalatsilt leitud V. R. DNA, mis reageeris verele ja mis tähendab, et spordijalats oli kontaktis kannatanu verega ning seega viibis Hillar Klimov kannatanu peksmise vahetus läheduses. Kannatanu ütluste usaldusväärsuse kinnituseks on kohtukolleegiumi arvates ka asjaolu, et olenemata sellest tervisekahjust, mis temale tekitati ja mis tagajärgi see temale kaasa tõi, on ta temale sisuliselt võõraste süüdistatavate suhtes oma ütlustes suutnud jääda objektiivseks. Nii on kannatanu oma ütlustes kinnitanud asjaolusid, millistega on süüdistatavad õigustanud oma tegevust ( V. U. lõi süüdistatavale V.Pivovartšukile pudeliga 7 pähe enne, kui V.Pivovartšuk V. U.it noaga lõi; et H.Klimov istus esialgu eemal rahulikult ning hiljem tuli ja lõi teda jalgadega pähe; et sündmuskohal oli pime ja nähtavus halb). 2) Maakohtu istungil oli kannatanu V. R. üle kuulatud ning tema ütlustega, milliste usaldusväärsuses alust kahelda ei ole , on tuvastatud sündmuste ahel järgnevalt: kannatanu V. R. oli juhuslikult sattunud V.Pivovartšuki poolt V. U.i tapmise pealtnägijaks. Peale V. U.i tapmist kirjeldas kannatanu edasist süüdistatavate tegevust järgmiselt: „Kui ma tõusma hakkasin, siis sain aru, et hakatakse mind tapma. Ma ei jõudnud veel tõusta, kui ta (V.Pivovartšuk) hakkas mind lööma. Üks löök tabas kätte ja selleks, et teda peatada haarasin temast, kukkusime ja niikaua kui me veeresime, ta lõi noaga. Ma üritasin nuga ära võtta, pärast kõik sõrmed olid verised ja kõik oli libe verest. Sel ajal kui me maadlesime, siis Hillar lõi mind jalgadega pähe, ilmselt tahtis Vassilit aidata…. Ta istus pingil koguaeg paremal pool. Ma ei pööranud tähelepanu, millal ta tõusis, sest peale lööki, mul linnukesed lendasid. Ta jalaga peksis mulle pähe… Klimov üldse mingeid vigastusi algul ei tekitanud, ta istus pingil. Ta hakkas vigastusi tekitama alles siis, kui veeresime maas ja siis ta otsustas aidata oma sõpra.“ Eeltoodust teeb kohtukolleegium süüdistuses esitatust erineva järelduse ja nimelt, kui süüdistuse järgi peksis Hillar Klimov kannatanut jalaga samal ajal, kui Vassili Pivovartšuk kannatanut noaga lõi, siis kannatanu ütlustest tuleneb, et Hillar Klimov tuli juurde ja lõi jalaga juba peale seda, kui Vassili Pivovartšuk oli kannatanut noaga löönud ja kui kannatanul n.ö. juba pea ringi käis ( „Ma ei pööranud tähelepanu, millal ta tõusis, sest peale lööki, mul linnukesed lendasid“ – kannatanu poolt kohtuistungil antud ütlused). Mingeid tõendeid selle kohta, et ka H.Klimovil tekkis V. R. tapmise tahtlus samal ajal, kui V.Pivovartšukil ja et juba sel ajal, kui H.Klimov veel passiivselt pingil istus, sai rääkida ühisest eesmärgist ja kooskõlastatud tegevusest, ei ole. Kui üldse saab süüdistada H.Klimovit sellise eesmärgi olemasolus, siis alles momendist, kui ta ühines V.Pivovartšuki tegevusega V. R. suhtes. Kuid kannatanu tapmise lõpuleviimisest loobuti ühiselt. Peale seda, kui H.Klimov ühines V.Pivovartšukiga, kannatanule KarS prg. 118 p.1 järgi kvalifitseeritavaid tervisekahjustusi ei tekitatud. Süüdistatavate ühine tegutsemine kannatanule V. R.le kehavigastuste tekitamisel algas juba peale V.Pivovartšuki poolt kannatanule noaga kõhtu löömist. Tulenevalt suktsessiivse täideviimise põhimõtetest, ei vastuta H.Klimov V.Pivovartšuki poolt eelnevalt V. R. suhtes toimepandud tegude eest. H.Klimovi poolt kannatanu löömine jalaga ei ole põhjuslikus seoses kannatanul esinenud eluohtlike tervisekahjustustega, mis olid saadud noaga kõhtu löömisest. Kriminaalasjas on leidnud vastuvaidlematult tõendamist, et nuga oli V.Pivovartšukil, H.Klimovil nuga ei olnud ja eluohtlikud lõike-torkevigastused tekitas kannatanule just Vassili Pivovartšuk. Selles osas ei ole kohtul samuti alust kahelda kannatanu V. R. ütlustes ja süüdistatava V.Pivovartšuki apellatsioonis esitatud sellekohased väited on maakohtu otsuses toodud põhjendustega ümber lükatud. Kohtukolleegium leiab seega erinevalt süüdisusest ja maakohtu seisukohast, et Hillar Klimovi tegevus ei moodusta KarS prg. 118 p.1 ettenähtud kuriteo 8 koosseisu e. ta ei olnud kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse kaastäideviija. Loobumine süüteokatsest ei vabasta isikut vastutusest teo eest, millel on mõne lõpuleviidud süüteo tunnused. Tõendid selle kohta, et momendil, kui H.Klimov tuli maaslamava kannatanu juurde ja lõi teda korduvalt jalaga pähe, teadis ta, et V.Pivovartšuk on kannatanut juba noaga korduvalt löönud, puuduvad. Ainuüksi asjaolu, et H.Klimov teadis V.Pivovartšukil noa olemasolu, ei saa olla vastupidise seisukoha kinnituseks. Subjektiivses mõttes eeldab kaastäideviimine teovalitsemise teooriast lähtuvalt ühist teootsust. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas leidnud, et KarS § 21 lg 2 esimest lauset tuleb sisustada teovalitsemise teooriast lähtuvalt kui funktsionaalset teovalitsemist. Teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt objektiivse teokoosseisu, kuid kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma. Sellest Riigikohtu seisukohast lähtudes märgib kohtukolleegium, et H.Klimov ei saanud enda kontrolli all hoida tegusid, milliste toimumisest ta teadlik ei olnud ja mis olid V.Pivovartšuki poolt pandud toime enne seda, kui H.Klimov ise maaslamava kannatanu juurde tuli ja teda lõi. Kohtukolleegium on seisukohal, et need eluohtlikud kehavigastused, millised tekitas kannatanule V.Pivovartšuk ja milliste tekitamisest H.Klimov teadlik ei olnud, nende tekitamise eest ei saa H.Klimov ka vastutada. Riigikohus on oma otsuses nr.3-1-1-80-02 märkinud, et kõik kuriteo elemendid kuuluvad tõendamisele kriminaalmenetluse reeglite kohaselt. Seega kuulub eraldi tõendamisele ka kuriteo subjektiivne külg. Otsuses nr. 3-1-1-142-05 on Riigikohus selgitanud, et subjektiivse külje tuvastamisse peavad seega olema kaasatud kõik kriminaalasja menetlemisel tõendamist leidnud ja asjassepuutuvad objektiivsed asjaolud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt märkinud, et tõendite kajastamise ja analüüsi pinnalt peab olema arusaadav ning jälgitav kohtu siseveendumuse kujunemine. Seda, et H.Klimov oleks teadnud, et V.Pivovaršuk on tekitanud V. R.le eluohtlikke kehavigastusi momendiks, kui H.Klimov kannatanut peksma hakkas, seda eitab H.Klimov ise, kes väites, et ta küll ei löönud kannatanut, kuid nägi, et V.Pivovaršuk lõi V. R., kas noaga või ilma, seda tema ei näinud. Samuti kinnitavad seda asjaolu kannatanu ütlused, kes väitis, et H.Klimov istus enne seda, kui nende juurde tuli ja teda pähe peksis, eemal pingil rahulikult. Objektiivseks asjaoluks, mis kohtukolleegiumi jaoks teevad usutavaks süüdistatava H.Klimovi ütlused, et tema ei näinud, et V.Pivovartšuk lõi kannatanut noaga , on sündmuskohal valitsenud pimedus. Sündmus toimus oktoobris, öösel kella 2.30 ajal. Kannatanu V. R., kelle ütlusi hindas kohtukolleegium usaldusväärsetena, on maakohtu istungil täpselt kirjeldanud sündmuskohal valitsenud nähtavust (maakohtu istungi protokoll 10.septembrist 2008.a. t.l. 45-46 kohtuköitest). Kannatanu ütluste kohaselt oli väga pime, lamp oli 10 meetri kaugusel ja pikema aja peale silmad harjusid. Kohtukolleegium on seisukohal, et sellise nähtavusega ei ole mingi alust eeldada, et H.Klimov, kes istus eemal pingil nägi, et V.Pivovartšuk lõi noaga 9 V. R.. Kaudselt kinnitab ka H.Klimovi käitumine peale seda, kui ta sai aru V.Pivovartšuki poolt V. R.le tekitatud vigastuste raskusest seda, et enne ta V.Pivovartšuki poolt kannatanu noaga löömist ei teadnud. Nimelt, kui H.Klimov nägi, et V. R. jäi maha lebama, helistas H.Klimov politseisse. Eeltoodud asjaolusid arvestades, leiab kohtukolleegium, et käesoleval juhul saab H.Klimov vastutada ainult konkreetselt enda poolt V. R.le tekitatud kehavigastuste tekitamise eest, s.o. korduvalt pähe jalaga löömise eest ja selle tegevusega faktiliselt kaasnenud tagajärje eest, s.o. KarS prg. 121 järgi. Kohtukolleegium on seisukohal, et konkreetse kuriteo tehiolude pinnalt H.Klimovi käitumisele juriidilise hinnangu andmisel ei saa juhinduda Riigikohtu otsustest, kus on Riigikohus asunud seisukohale, et üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu ta oleks seda ise teinud e. kaastäideviijana ( 3-1-1-18-08; 3-1-1-97-04; 3-1-1-23-01, 3-1-1-20-03 ja 31-1-88-03), sest arutataval juhul välistab just subjektiivse külje analüüs analoogia kohaldamise. 3) H.Klimov on vaidlustatud kohtuotsusega KarS prg. 121 järgi mõistetud süüdi ka teises, apellatsioonis vaidlustamata kuriteoepisoodis ja temale on mõistetud karistus KarS prg. 121 järgi. Kohtukolleegium on seisukohal, et seoses eelkäsitletud kuriteoepisoodi ümberkvalifitseerimisega tuleb H.Klimovile mõista KarS prg. 121 järgi uus karistus. Ka leiab kohtukolleegium, et käesoleva kohtuotsusega on võimalik seoses KarS prg. 121 süüdistuse mahu suurenemisega , s.o. ühe kuriteoepisoodi lisandumise näol, mõista H.Klimovile KarS prg. 121 järgi suurem karistus, kui seda on ühe kuriteoepisoodi eest vaidlustatud kohtuotsusega KarS prg. 121 järgi mõistetud karistus. Oluline on seejuures, et H.Klimovi lõplik olukord ei halveneks. Nagu on oma otsuses nr.3-1-1-3-96 märkinud Riigikohus ei halvene kohtualuse olukord seni, kuni lõplik karistus ei ületa varem mõistetud lõplikku karistust. KarS prg. 121 järgi karistuse mõistmisel H.Klimovile arvestab kohtukolleegium konkreetselt H.Klimovi poolt kannatanu V. R. suhtes toimepandud vägivallategude iseloomu ja nimelt seda, et ta peksis kannatanut jalgadega pähe. Samas aga tuleb arvestada ka seda, et vaidlustatud kohtuotsusega on H.Klimovile KarS prg. 121 järgi mõistetud 4 kuud vangistust selle eest, et ta lõi korduvalt naisterahvale rusikaga näkku. 4) Kohtuotsus kuulub tühistamisele ka H.Klimovilt menetluskulude väljamõistmise osas. Sundraha tuleb vähendada kuna H.Klimov on mõistetud südi teise astme kuritegude eest. Väljamõistetava sundraha suurus on seega 6525.00 krooni. H.Klimovilt väljamõistetud kaitsjatasud kuuluvad vähendamisele osas, mis on välja mõistetud süüdistatavalt koefitsent 4 kasutades. Kaitsjad peavad tehtud töö eest tasu saama, kuid see jääb riigi kanda. Koefitsent 4 alusel on kaitsjatasu välja mõistetud maakohtu istungiks ettevalmistamise ja istungil osalemise eest 6490 krooni, millest jääb riigi kanda 4867,5 krooni ( H.Klimovi kanda ¼ summast, s.o. 1622,50 krooni nagu teise astme kuriteo puhul) ja eeluurimisel summades 5947,20 krooni, millest jääb riigi kanda 4460,40 krooni ( kd.
2. t.l. 243 – H.Klimovi kanda ¼ summast, s.o. 1486,80 krooni ) ja 1982,40 krooni, millest jääb riigi kanda 1486,80 krooni ( kd.2 t.l. 170 – H.Klimovi kanda 495,6 krooni). Seega jääb 10 Hillar Klimovilt vaidlustatud maakohtu otsusega väljamõistetud kaitsjatasudest riigi kanda 10814, 70 krooni (4867,50+4460,40+1486,8). Samuti tuleb tühistada Hillar Klimovilt ekspertiistasu väljamõistmine V. R. kohtuarstliku ekspertiisi eest summas 1437 krooni , mis tuvastas ainult lõike-torkehaavade olemasolu kannatanul. Nimetatud ekspertiisi tasu jätab kohtukolleegium riigi kanda kuna alus kaassüüdistatava olukorra halvendamiseks puudub. 5) V.Pivovartšuki poolt vaidlustatud V. U.i tapmise episoodi osas märgib kohtukolleegium järgmist. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on kõigi tõendite hindamise tulemusel teinud põhjendatud järeldused enne V. U.i tapmist toimunu osas. V.Pivovartšuki poolt esitatud versiooni baaris toimunu kohta on maakohus vaidlustatud otsuses ümber lükanud. Põhjendatult on maakohus tulnud ka järeldusele, et V.Pivovartšukil oli nuga juba baaris. Samuti on tuvastatud, et V.Pivovartšuk oli juba baaris ärritunud olekuga, käis edasi-tagasi. Peale baarist väljumist jõudsid süüdistatavad, tapetud V. U. ja V. R., kes vaidlusaluses tapmisepisoodis on ainukeseks vahetuks tunnistajaks, parki. V. R. oli sel momendil veel toimuvate sündmuste objektiivseks kõrvaltvaatajaks. Tema ütlustest nähtub, et V.Pivovartšuk ja V. U. rääkisid esialgu omavahel ja siis kadusid põõsaste vahele. Kui nad tagasi tulid, oli selge, et nad olid omavahel kakelnud. V. U.il oli kaelapiirkonnas haav ja V.Pivovartšuk oli jätkuvalt agressiivselt meelestatud. Nad istusid pingile. V.Pivovartšuk rääkis midagi “Loksa kõvadest meestest”. V. U., kes teadis V.Pivovartšukil noa olemasolust tõusis ja lõi viinapudeliga V.Pivovartšukile pähe. V. Pivovartšukil, kel oli nuga vasakus käes, lõi kohe peale pudelilööki V. U.it noaga ja V. U. kukkus. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult nende asjaolude pinnalt mõistnud V.Pivovartšuki süüdi mõrvas , s.o. tapmises, mis on toime pandud vähemalt teist korda. 6) Süüdistatava V.Pivovartšuki taotlust tema tegevuse ümberkvalifitseerimiseks tahtlikult tapmiselt provotseeritud tapmisele, ei pea kohtukolleegium põhjendatuks. KarS § 115 objektiivse külje jaatamiseks on vaja tuvastada põhjuslik seos erutusseisundi ja kannatanu (provotseeriva) käitumise vahel. Kohtukolleegium on seisukohal, et V.Pivovartšuk, lüües V. U.ile noaga kõhtu, ei tegutsenud äkki tekkinud hingelise erutuse seisundis, vaid ta oli juba varem agressiivselt meelestatud ja ärritunud, mis välistab äkki tekkinud hingelise erutuse seisundi e. ta ei saanud pudeliga pähe löömisest hingeliselt erutuda, sest oli seda juba enne pikemat aega olnud ja kannatanu vägivaldne tegu ei vallandanud vahetult süüdlase emotsionaalset reaktsiooni. Kriminaalasjas tuvastatud tehiolud annavad põhjendatud aluse väita, et V.Pivovartšuk oli agressiivselt meelestatud ja ärritunud juba baaris viibides ning oli seda ka peale esimest füüsilist konflikti V. U.iga. Maharahunemise märke tema käitumises ei esinenud. V. R. ütlustest nähtub, et peale kaklust V. U.iga, mis toimus põõsastes ja mille käigus sai V. U. haava kaelapiirkonda, oli V.Pivovartšuk agressiivselt meelestatud, ta võttis seljast T-särgi ja viskas selle V. U.ile ning rääkis midagi “Loksa kõvadest meestest”. 7) Kohtukolleegium leiab, et V.Pivovartšuk ei tegutsenud V. U.it noaga kõhtu lüües ka hädakaitseseisundis. Maakohus on asunud seisukohale, et V. U., lõi V.Pivovartšukile pudeliga pähe enesekaitseks, s.t. tegutses 11 hädakaitseseisundis. Kohtukolleegium on seisukohal, et just küsimus selles, kas V. U. tegutses V. Pivovartšukki pudeliga pähe lüües hädakaitseseisundis või mitte, on määrav otsustamaks V.Pivovartšuki käitumisele – V. U.ile noaga kõhtu löömine – juriidilise hinnangu andmisel. Kui tunnistada V. U.i tegutsemist hädakaitseseisundis, siis on välistatud sama seisund V.Pivovartšuki puhul. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga selles, et V. U. oli V.Pivovartšukile pudeliga pähe lüües veel hädakaitseseisundis. Siinjuures on oluline korrata noalöögile eelnenud sündmuste käiku ja V.Pivovartšuki seisundit. Nimelt, tuvastatud on , et enne kui süüdistatav ja kannatanu pargis pingile istusid, oli nende vahel kaklus. Tuvastatud on ka fakt, et nuga oli V.Pivovartšukil ja seda juba baaris olles. Seega oli toimunud kakluse initsiaatoriks ja ründajaks pooleks V.Pivovartšuk, kes oli juba baaris agressiivselt meelestatud. V. U.i käitumises ei märganud aga ükski tunnistajatest agressiivsust. Ta oli heas tujus. Kohtukolleegiumi peab usutavaks, et just V.Pivovartšuk oli kakluse algatajaks. Tuvastatud on ka fakt, et kakluse käigus tekitas V.Pivovartšuk V. U.ile noaga kaelavigastuse, mis ei olnud küll raske vigastus. V.Pivovartšuk ei rahunenud ka siis veel maha, ta oli jätkuvalt agressiivselt meelestatud. V. U. teadis ka V.Pivovartšukil noa olemasolu, mistõttu sai ta aru, et konflikt ei ole veel V.Pivovartšuki jaoks lõppenud ja ründe oht püsib. Eesmärgiga ennetada V.Pivovartšuki edasist ründetegevust, lõi ta esimese olemasoleva esemega – viinapudeliga – V.Pivovartšukile pähe. Kirjeldatud tehiolude pinnalt on kohtukolleegiumi arvates õige järeldada, et V.Pivovartšuk oli V. U.iga kogu pargis toimunud konflikti algatajaks ja ründajaks pooleks kogu konflikti kestel ning seetõttu ei saanud ta olla ka hädakaitseseisundis V. U.ile noaga surmava vigastuse tekitamisel. Tunnistamaks V. U.i viibimist hädakaitseseisundis V.Pivovartšukile pudeliga pähe löömisel, peab kohtukolleegium vajalikuks viidata Riigikohtu otsusele nr.3-1-1-17-04, kus Riigikohus on selgitanud, et selleks, et määratleda, kas ründaja käitumine annab aluse kartuseks, et nüüd võib järgneda vahetu rünne, tuleb igal konkreetsel juhul olukorda hinnata ja tuvastada, kas oht kaitsja või mõne teise isiku õigushüvele oli olemas või mitte. Ründest tuleneva ohu hindamiseks kasutatakse nn objektiivse kõrvaltvaataja mõistet, mis tähendab, et olukorda püütakse hinnata selle informatsiooni järgi, mis oli kasutada konkreetses sündmuses osalejal (nn ex ante hindamine). Kui selline "objektiivne kõrvalseisja" leiab, et õigushüve kahjustamine oli tõenäoline, siis tuleb asuda seisukohale, et ründe oht oli olemas. Käesoleval juhul hindab kohtukolleegium „objektiivse kõrvalseisja“ informatsioonina tunnistaja V. R. ütlusi, millised kinnitavad eeltoodud seisukohta. 8) V.Pivovartšukile on mõistetud liitkaristuseks kuritegude kogumi eest seaduses ettenähtud maksimaalne tähtajaline vangistus. Maakohus on põhjendanud V.Pivovartšukile sellise karistuse mõistmist. V.Pivovartšuk on varem ligi 15 aastat kandnud reaalset vangistust analoogiliste kuritegude eest. Kõik tema poolt toimepandud kuriteod on toimepandud alkoholijoobes, terariista kasutades ja kõikidel juhtudel on tema hinnang toimepandule olnud ennastõigustav. Need asjaolud omavad 12 kohtukolleegiumi arvates määravat tähtsust V.Pivovartšukile karistuse mõistmisel just eripreventiivsetest kaalutlustest lähtudes. Tegemist on retsidiiviga, mis annab põhjendatud aluse järeldada, et isik ei allu resotsialiseerimisele. Kohtukolleegium leiab, et V.Pivovartšuki isikut ei iseloomusta mingid positiivsed tegurid, millised võiksid mõjutada temale mõistetud karistuse vähendamist. Mingeid täiendavaid asjaolusid, mida maakohus ei oleks arvestanud V.Pivovartšukile kakristuse mõistmisel, ei ole ka apellandid esitanud. Kohtukolleegium leiab, et V.Pivovartšukile mõisteud karistus on põhjendatud ja selle vähendamiseks puudub alus. Arvestades eeltoodud asjaolusid ja juhindudes

prg. 337 lg 1 p.4; 338 p.2; 340 LG 2 P.1,2 ja 342-343 tühistab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 15.jaanuarist 2009.a. Hillar Klimovi suhtes suhtes osaliselt ja teeb uue otsuse. Julia Katškovskaja Malle Preimer Igor Amann