lg 2 p 7, 8; 214 lg 2 p 1, 4; 184 lg 2 p 1, 2; 185 lg 2 p 2, 3 ja 424 järgi; Vladimir Manukjani süüdistus
lg 2 p 1, 4 ja 184 lg 2 p 1 järgi; Kristjan Talve süüdistus
lg 1; 214 lg 2 p 4 ja 424 järgi ning Janek Merisalu süüdistus
detsembri 2008.a otsus Apellatsiooni esitajad R. Uibo kaitsja adv. Paul Järve, J. Merisalu kaitsja adv Raul Palmaru, V. Manukjani kaitsja adv Margo Normann ja K. Talve kaitsja adv Ants Nõmmik Prokurör Küllike Kask Süüdistatavad Raldi Uibo sünd 12.08.1986.a, elukoht xxxxxxx xx xxxx xxxxxxxx, töökoht F. OÜ, karistatud 04.09.2002.a Järva Maakohtu poolt KrK § 15 lg 2 – 140 lg 1 järgi 6 kuulise vangistusega tingimisi 1 aasta ja 6 kuulise katseajaga, vahi all alates 18.03.2008.a. Vladimir Manukjan Sünd 02.02.1984.a elukoht XXXXX XX XXXX XXXXXXXX, töötas XXX-na, varem kolmel korral kohtu poolt karistatud, viimati 15.04.2008.a Pärnu Maakohtu poolt
Kristjan Talv Sünd 01.03.1984.a elukoht XXX XX XXXXX XXXXXXXX, töökoht N. C., varem kohtu poolt kahel korral karistatud, viimati 02.11.2007.a Pärnu maakohtu poolt
p 1 ja 274 lg 1 järgi 1 aasta ja 9 kuulise vangistusega tingimisi 2 aasta ja 6 kuulise katseajaga, vahi all alates 11.05.2008.a. Janek Merisalu Sünd 27.08.1980.a elukoht XXXXX X-XX XXXXX XXXXXXXX, töökoht OÜ M., karistatud 02.11.2007.a Pärnu Maakohtu poolt
p 1, 4 järgi 2 aasta ja 7 päevase vangistusega tingimisi 18 kuulise katseajaga, vahi all alates 11.05.2008.a. Kaitsjad Adv. Paul Järve, Raul Palmaru, Sven Sillar ja Ants Nõmmik RESOLUTSIOON Tühistada Pärnu Maakohtu 30. detsembri 2008.a otsus osaliselt Kristjan Talve ja Janek Merisalu süüditunnistamises
lg 1 järgi ning neile
lg 1 ja 65 lg 2 alusel mõistetud liitkaristustes; Janek Merisalult 15 000 krooni väljamõistmises A. U. kasuks ning sülearvuti arestimise määruse muutmata jätmises. Teha uus otsus: Mõista Kristjan Talv
lg 1 järgi õigeks.
Talvele liitkaristuseks 4 aastat ja 2 kuud vangistust.
lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust 02.11.2007.a Pärnu Maakohtu otsusega mõistetud kandmata karistuse – 2 aasta 2 kuu ja 14 päeva võrra ning lõplikuks liitkaristuseks mõista 6 aastat 4 kuud ja 14 päeva vangistust. Mõista Janek Merisalu
lg 1 järgi õigeks.
Merisalule
lg 2 p 4 järgi mõistetud karistust 02.11.2007.a Pärnu Maakohtu otsusega mõistetud kandmata karistuse – 2 kuu ja 7 päeva võrra ning lõplikuks liitkaristuseks mõista 4 aastat 2 kuud ja 7 päeva vangistust. 2 Tsiviilhagi 15 000 krooni jätta rahuldamata. Janek Merisalu elukohast läbiotsimisel äravõetud ja tsiviilhagi tagamiseks arestitud sülearvuti Samsung NP-R60Y s/n AP9093EPB00036R tagastada J. Merisalu elukaaslasele N. J.. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Raldi Uibo ja Vladimir Manukjani kaitsjate apellatsioonid jätta rahuldamata, Kristjan Talve ja Janek Merisalu kaitsjate apellatsioonid rahuldada osaliselt. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1.1 Raldi Uibo tunnistati süüdi
lg 2 p 8 järgi ja mõisteti karistuseks 6 kuud vangistust,
lg 2 p 1, 4 järgi 4 aastat ja 6 kuud vangistust,
lg 2 p 1, 2 järgi 5 aastat vangistust,
järgi 6 kuud vangistust.
Lisakaristusena võeti temalt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 1 aastaks. Karistuse kandmise alguseks loeti 18.03.2008.a ning karistusaja hulka arvati 2 päeva eelvangistuses viibitud aega. 1.2 Vladimir Manukjan tunnistati süüdi
lg 2 p 1, 4 järgi ja karistuseks mõisteti 4 aastat ja 6 kuud vangistust,
lg 2 p 1 järgi 3 aastat vangistust.
lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 5 aastat vangistust, mida
lg 2 alusel suurendati eelmise kohtuotsusega mõistetud kandmata karistuse (9 kuud ja 23 päeva) võrra ja lõplikuks liitkaristuseks mõisteti 5 aastat 9 kuud ja 23 päeva vangistust. Karistusaja alguseks loeti 11.05.2008.a. 1.3 Kristjan Talv tunnistati süüdi
lg 2 p 4 järgi ja karistuseks mõisteti 4 aastat vangistust,
lg 1 järgi 1 aasta ja 6 kuud vangistust,
järgi 6 kuud vangistust.
lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 5 aastat vangistust.
lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust eelmise kohtuotsusega mõistetud kandmata karistuse (2 aastat 2 kuud ja 14 päeva) võrra ning lõplikuks liitkaristuseks mõisteti 7 aastat 2 kuud ja 14 päeva vangistust. Lisakaristusena võeti temalt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 1 aastaks. Karistusaja alguseks loeti 11.05.2007.a. 1.4 Janek Merisalu tunnistati süüdi
lg 2 p 4 järgi ja karistati 4 aastase vangistusega,
lg 1 järgi 1 aastase vangistusega.
lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 4 aastat ja 6 kuud vangistust.
lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust eelmise kohtuotsusega 3 mõistetud kandmata karistuse (2 kuud ja 7 päeva) võrra ning lõplikuks liitkaristuseks mõisteti 4 aastat 8 kuud ja 7 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks loeti 11. 05.2008.a. 2.1 Raldi Uibo tunnistati
lg 2 p 8 järgi süüdi selles, et ta 07.07.2007.a murdis koos kohtus tuvastamata isikuga lahti Pärnu Jahisadamas Lootsi 6 Pärnu linnas, A kai ääres seisva jahi kajutisse viiva luugi, sisenes kajutisse, kust varastas J-M. R. vara kokku 29 250 krooni väärtuses.
lg 2 p 1, 4 järgi selles, et olles eelnevalt toime pannud varguse ja olles seega
lg 2 p 1 tähendatud isik, 2007.a maikuus, eeluurimisega täpselt tuvastamata kuupäeval, nõudis XXXXXXXXX XXXXX linnas XXX XXXXX XX korteris XX M. M., kasutades tema suhtes psüühilist vägivalda, 3000 krooni maksmist, põhjendades maksunõuet temale teadaoleva asjaoluga, mille kohaselt M. M. tarvitab ise ja oma tuttavatega kanepit, mistõttu M. M. peab selle eest R. Uibole trahvi maksma. M. M. võttis ähvardust reaalsena ja kartes raha maksmisest keeldumisele järgneda võivat vägivalda R. Uibo poolt, tasus sunni ja ähvarduse mõjul R. Uibole nõutud summa, s.o 3000 krooni sularahas. Samuti tema, koos Vladimir Manukjani ja eeluurimisega tuvastamata isikuga, nõudis 2007.a juunikuu lõpus XXXXXXXXX XXXXXX M. M.elt psüühilist vägivalda kasutades kanepit. Kui M. M. väitis, et tal kanepit ei ole, jätkas nõude esitamist ja sunni avaldamist, kuni M. M. survele allus ja tõi elukohast XXX X XX-XX 8 grammi kanepit, mille peale R. Uibo vihastas ja ähvardas, et M. M. püüdis teda petta, et tal kanepit ei ole ning seetõttu peab ta trahviks selle eest maksma veel 3000 krooni, millega avaldas kannatanule psüühilist survet ja süvendas kannatanus hirmu ning ohutunnet oma elule ja tervisele ning mille nõudmist toetasid oma kohalolekuga samas maja ees autos olevad V. Manukjan ja seni tuvastamata isik. R. Uibo, V. Manukjan ja seni tuvastamata isik hakkasid pärast nõude esitamist M. M.t jälitama tema elu- ja töökoha lähedal, mille tulemusena tasus M. M. nõutud summa 3000 krooni 2.07.2007.a temale sõnumi teel saadetud A. V. arvelduskontokontole SEB Ühispangas.
Uibo süüdi selles, et olles 27.09.2007.a karistatud Lääne Politseiprefektuuri poolt LS § 7419 alusel rahatrahviga 9000 krooni ja mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks, taas, olles alkoholijoobes, juhtis 25.11.2007.a kella 10.50 ajal Tallinna linnas Endla tn 45 parklas mootorsõidukit BMW 525 registrimärgiga XXX XXX, rikkudes sellega Liiklusseaduse § 20 lg 3 ja Liikluseeskirja § 76 p 1 nõudeid.
lg 2 p 1, 2 järgi tunnistati ta süüdi selles, et 2007.a juulis-augustis, eeluurimisega täpselt tuvastamata ajal kella 15-16 vahel, omandas Tallinnas Estonia kontserdimaja parklas sõiduautost A. U. vahendusel ja makstes A. U. kätte 2500-3000 krooni J. R. käest narkootilist ainet MDMA-d sisaldavat 30-40 ecstasy tabletti, mis on suur kogus. Samuti tema, olles toime pannud narkootilise aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise ja olles seega
lg 2 p 2 tähendatud isik, omandas grupis koos Vladimir Manukjaniga 2007 detsembrikuu lõpus, eeluurimisega täpselt tuvastamata kuupäeval, kella 22.00-23.00 vahel Tallinnas Viru tänava nurgal „Hessburgeri“ ees V. Manukjani sõiduautos A. U.lt suures koguses, s.o 25 narkootilist ainet MDMA-sisaldavat X5 ecstasy tabletti. Samuti omandas ta 2008.a märtsikuu alguses, eeluurimisega täpselt tuvastamata kuupäeval Tallinnas XXXXXX X juures kella 00-00:30-ne vahel A. U.lt 10 valget värvi hieroglüüfi logodega narkootilist ainet MDMA-d sisaldavat ecstasy tabletti, s.o suures koguses narkootilist ainet. 4 27.10.2007.a kella 23.30 paiku andis Raldi Uibo alaealisele E. T. (sündinud XX.XX.XXXX) oma elukoha, XXXXXXX XX juures 10 narkootilist ainet MDMA-d sisaldavat ecstasy tabletti, s.o suures koguses narkootilist ainet, mille eest E. T. maksis R. Uibole 1000 krooni; 09.12.2007.a kella 19-19:30-ne paiku andis ta XXXXXX XXXXXXX X-XX korteris alaealisele E. T. 20 narkootilist ainet MDMA-d sisaldavat ecstasy tabletti, s.o suures koguses narkootilist ainet, mille eest E. T. maksis R. Uibole 1300 krooni. 2.2 Vladimir Manukjan tunnistati
lg 2 p 1, 4 järgi süüdi selles, et ta koos Raldi Uibo ja eeluurimisega tuvastamata isikuga, nõudis 2007.a juunikuu lõpus eeluurimisega täpselt tuvastamata kuupäeval XXXXXXXXX XXXXX linnas M. M. psüühilist vägivalda kasutades, kanepit. Kui M. M. väitis, et tal kanepit ei ole, jätkasid nõude esitamist ja sunni avaldamist, kuni M. M. survele allus ja tõi elukohast XXX XX-XX 8 grammi kanepit, mille peale R. Uibo vihastas ja ähvardas, et M. M. püüdis teda petta, et tal kanepit ei ole ning peab seetõttu trahviks selle eest maksma veel 3000 krooni, millega avaldas kannatanule psüühilist survet ja süvendas kannatanus hirmu ning ohutunnet oma elule ja tervisele ning mille nõudmist toetasid oma kohalolekuga samas maja ees autos olevad Vladimir Manukjan ja seni tuvastamata isik. R. Uibo, Vladimir Manukjan ja seni tuvastamata isik hakkasid pärast nõude esitamist M. M.t jälitama tema elu- ja töökoha lähedal, mille tulemusena tasus M. M. nõutud summa 3000 krooni 02.07.2007.a temale sõnumi teel saadetud A. V. arvelduskontole SEB Ühispangas. Samuti tema, olles varem toime pannud väljapressimise, 2008.a veebruarikuu alguses, eeluurimisega täpselt tuvastamata kuupäeval nõudis koos Janek Merisaluga Tallinnas XXXXXXXXXX XX korteris X A. U.lt kokku 10 000 krooni tasumist, milline nõue koosnes erinevatest igakuistest maksudest – Janek Merisalule 2000 krooni, A. T. 2000 krooni, K. J. 1000 krooni ja kuna kannatanul ei olnud nõutavat summat koheselt tasuda, siis suurenes summa kohe 10 000 kroonile, kasutades nõude kinnituseks koos Janek Merisaluga algul psüühilist vägivalda, milline tegevus seisnes selles, et kannatanule tuletati sõnaliselt meelde tema suhtes toime pandud eelnevaid peksmisi teiste isikute poolt ning seejärel Vladimir Manukjani ja Janek Merisalu poolt kasutatud järgnevat füüsilist vägivalda, mis seisnes kannatanu A. U. peksmises Vladimir Manukjani ja Janek Merisalu poolt käte ja jalgadega keha erinevatesse piirkondadesse, millega põhjustasid kannatanule füüsilist valu, mille peale kannatanu A. U. püüdis astuda nendega sõnalisse kontakti, kuid Vladimir Manukjan lõi, olles seljaga kannatanu poole, jalakannaga A. U.le otsmiku piirkonda, mille tagajärjel kannatanu tundis tugevat valu peas ja otsmikule tekkis muhk. Enne lahkumist teatas Janek Merisalu kannatanule raha maksmise tähtajaks 10. märts ja kui selleks kuupäevaks ei ole raha makstud, lisandub võlale veel 50 000 krooni ning ta viib täide oma lubaduse, mis ta kannatanule aasta tagasi andis, et kui kannatanut kätte ei saa ning ta raha ei maksa, siis kasutab kannatanu poja suhtes seksuaalset vägivalda, millega avaldas kannatanule A. U.le Vladimir Manukjani juuresolekul ja kaasabil psüühilist survet, süvendades kannatanus hirmu ning ohutunnet nii enda kui oma poja elu ja tervise suhtes.
lg 2 p 1 järgi tunnistati ta süüdi selles, et omandas koos Raldi Uiboga 2007.a detsembrikuu lõpus, eeluurimise käigus tuvastamata kuupäeval, kella 22-23:00 vahel Tallinnas Viru tänava nurgal „Hessburgeri“ ees tema kasutuses olevas sõiduautos A. U.lt 25 narkootilist ainet MDMA-sisaldavat X5 ecstasy tabletti, s.o suures koguses narkootilist ainet. 2.4 Kristjan Talv ja Janek Merisalu tunnistati
lg 1 järgi süüdi selles, et nad koos kohtus tuvastamata isikuga 2007.a septembrikuu alguses, eeluurimisel täpselt tuvastamata 5 kuupäeval XXXXXX XXX XX-XX ukse juures nõudis M. M. kahte grammi kanepit, hoides samal ajal kannatanut õlast kinni, et ta ei saaks minema joosta ja lubas nõude mittetäitmise korral kannatanu suhtes kasutada seksuaalset vägivalda, mille täideviimist oli kannatanul reaalne alus karta, kuna Kristjan Talv 2007.a augustikuu lõpus, eeluurimisega tuvastamata ajal, olles kannatanu viinud XXXXX linnas XXX tänaval ühe maja korterisse, ähvardas kannatanut, kasutades psüühilist vägivalda, et M. M. petab teda ja ei anna talle kanepit, siis selle ähvarduse käigus võttis K. Talv endal püksid maha, asetas sugutile kondoomi ja ütles, et kasutab M. M.e suhtes seksuaalset vägivalda, kuid ei teinud seda, vaid võttis sugutilt kondoomi ning toppis selle kannatanule suhu. Seejärel kannatanu palve peale lubati tal korterist lahkuda. Kuna kannatanul M. M.el 2007.a septembrikuus, eeluurimisega tuvastamata päeval, kanepit anda ei olnud, teatas J. Merisalu kannatanu M. M.ele nendepoolse, s.o – kohtus tuvastamata isiku, J. Merisalu ja K. Talve ühise nõudmise, et kannatanu peab hakkama nende poolt toodud kaupa, s.o narkootilisi aineid müüma nende poolt nimetatud hinnaga ja saadud raha neile üle andma. Narkootilisi aineid pidi M. M. hakkama turustama K. Talve, J. Merisalu ja kohtus tuvastamata isiku poolt saadetud inimestele, samuti pidi ise looma ja otsima kontakte isikutega, kellele narkootiline aine maha müüa. Selleks pidi kannatanu hakkama sunduslikult liikuma narkootikume tarvitavate isikute ringkonnas, kellega ta varem ei suhelnud ja selliste inimestega kontakte ei omanud. Nõude esitamise päeval narkootilist ainet M. M.ele üle ei antud, kuid umbes nädala möödumisel helistas kohtus tuvastamata isik M. M.ele, teatas et narkootiline aine on olemas ning kannatanu elukoha XXX XX XXXXX linn juures andis talle üle 50 grammi kanepit, nimetades selle müügihinnaks 220 krooni gramm, seega pidi kannatanu pärast selle maha müümist tasuma tuvastamata isikule 11 000 krooni. Kokku tõi viimane müügiks M. M.e kätte kolmel korral 50 grammi kanepit, s.o 150 grammi narkootilist ainet. Samuti tõi tuvastamata isik ajavahemikul 2007.a oktoobri lõpp novembri algus, eeluurimisega täpselt tuvastamata kuupäeval M. M.e kätte 8 grammi kokaiini ja nimetas müügihinnaks 1400 krooni gramm. Seejärel 2007.a novembrikuu alguses, eeluurimisega täpselt tuvastamata kuupäeval XXXXX linnas, XXXXX XXXXXXXXXXXXX toimuval „V. peol”, tuli K. Talv kannatanu M. M.e juurde ja teatas, et kannatanul on probleeme, kuna ta teeb kehva müügitegevust ja ei saa talle antud narkokogustega hakkama, mispeale K. Talv tõmbas peol viibivate isikute nähes endal püksid maha ja teatas, et paneb kannatanu suhtes toime seksuaalakti, kuid ei viinud lubatut teoks, vaid võttis kannatanu pea enda haardesse ja hammustas M. M.t vasakust kulmust ning kõrvast, mille tõttu hakkas kannatanul kulmust ja kõrvast verd jooksma ning põhjustas talle füüsilist valu. K. Talve sõnade kohaselt oli see karistuseks kannatanu kehva töö eest narkootilise aine müümisel. Samuti 2007.a novembrikuu lõpus, eeluurimisega täpselt tuvastamata kuupäeval Tallinnas, lõi tuvastamata isik M. M.t rusikaga näkku, mille tulemusel tekkis kannatanu silma alla hematoom ja põhjustati füüsilist valu. Löömise põhjenduseks nimetas ta asjaolu, et kannatanu ei tee piisavalt hästi tööd tema, K. Talve ja J. Merisalu heaks ja teenib vähe raha. Oma tegevusega, s.t vägivallaga ja kannatanut alandavate tegudega, asetasid Kristjan Talv, Janek Merisalu ja kohtus tuvastamata isik M. M.olukorda, kus kannatanu oli sunnitud oma tahte vastaselt täitma nende poolt talle pandud kohustusi – müüma etteantud kogustes ja summas narkootikume pikema ajaperioodi jooksul, s.o. 2007.a septembrikuust kuni 2007.a novembrikuu lõpuni, otsima kontakte narkomaanide seas, kes temalt narkootilisi aineid ostaksid, piirates sellega kannatanu liikumis- ja eneseteostusvabadust. Samuti tunnistati Kristjan Talv süüdi
U. suhtes, mis seisnes selles, et tema 2007.a augustikuu lõpus, eeluurimisega täpselt tuvastamata kuupäeval, Tallinna linnas Kristiine linnaosas Club von Überblingeni parklas Madara 22 nõudis 6 koos kohtus tuvastamata isikuga A. U.lt 50 000 krooni maksmist, kasutades nõude kinnituseks füüsilist vägivalda, mille käigus lõi Kristjan Talv rohkem kui ühel korral rusikaga A. U.le näkku, millega põhjustas kannatanule füüsilist valu ja mille tulemusel purunes kannatanu huul ja paistetas üles põsk, millise tegevusega avaldasid kannatanule psüühilist survet ja süvendasid kannatanus arusaama esitatud nõude tõsidusest ja nõudjate poolsest üleolekust ning milline tegevus süvendas kannatanus hirmu ning ohutunnet oma elule ja tervisele. Samal päeval tasus A. U. Kristjan Talve kätte 1500 krooni, mille oli laenanud J. R. käest.
Talv süüdi selles, et olles karistatud 25.10.2004.a Lääne Politseiprefektuuri poolt LS § 7919 alusel rahatrahviga 10800 krooni, juhtis taas alkoholijoobes olles 20.08.2007.a Tallinnas Tööstuse 48 maja juures mootorsõidukit FORD MONDEO, rikkudes sellega Liiklusseaduse § 20 lg 3 ja Liikluseeskirja § 76 p 1 nõudeid. 2.5 Janek Merisalu tunnistati süüdi
lg 2 p 4 järgi süüdi selles, et ta 2008.a veebruarikuu alguses, eeluurimisega täpselt tuvastamata kuupäeval nõudis koos Vladimir Manukjaniga Tallinna linnas XXXXXXXXXX XX- korteris X A. U.lt kokku 10 000 krooni tasumist, milline nõue koosnes erinevatest igakuistest maksudest – Janek Merisalule 2000 krooni, A. T. 2000 krooni, K. J. 1000 krooni ja kuna kannatanul ei olnud nõutavat summat koheselt tasuda, siis suurenes summa kohe 10 000 kroonile, kasutades nõude kinnituseks koos Vladimir Manukjaniga algul psüühilist vägivalda, milline tegevus seisnes selles, et kannatanule tuletati sõnaliselt meelde tema suhtes toime pandud eelnevaid peksmisi teiste isikute poolt ning seejärel V. Manukjani ja Janek Merisalu poolt kasutatud järgnevat füüsilist vägivalda, mis seisnes kannatanu A. U. peksmises V. Manukjani ja Janek Merisalu poolt käte ja jalgadega keha erinevatesse piirkondadesse, millega põhjustasid kannatanule füüsilist valu, mille peale kannatanu A. U. püüdis astuda nendega sõnalisse kontakti, kuid V. Manukjan lõi, olles seljaga kannatanu poole, jalakannaga A. U.le otsmiku piirkonda, mille tagajärjel kannatanu tundis tugevat valu peas ja otsmikule tekkis muhk. Enne lahkumist teatas Janek Merisalu kannatanule raha maksmise tähtajaks 10. märts ja kui selleks kuupäevaks ei ole raha makstud, lisandub võlale veel 50 000 krooni ning ta viib täide oma lubaduse, mis ta kannatanule aasta tagasi andis, et kui kannatanut kätte ei saa ning ta raha ei maksa, siis kasutab kannatanu poja suhtes seksuaalset vägivalda, millega avaldas kannatanule A. U.le V. Manukjani juuresolekul ja kaasabil psüühilist survet, süvendades kannatanus hirmu ning ohutunnet nii enda kui oma poja elu ja tervise suhtes. APELLATSIOONIDE SISU 3. Raldi Uibo kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist oma kaitsealuse süüditunnistamises
Uibo õigeksmõistmist neis kuritegudes ning uue liitkaristuse mõistmist minimaalses määras, mis jätta tingimisi kohaldamata katseajaga 3 aastat. Apellant on seisukohal, et kohtulik uurimine oli ühekülgne, ebaõigesti on kohaldatud materiaalõiguse normi ning kohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, lisaks sellele ei vasta mõistetud karistus kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Kaitsja põhjendused on järgmised. 3.1 Esmalt käsitleb kaitsja R. Uibo süüditunnistamist
lg 2 p 1 ja 4 järgi, tuues esile selle kuriteo objektiivsed tunnused ning asjaolu, et esimese episoodis on süüdistaja esitanud tõendina üksnes kannatanu M. M.e ütlused. Kuivõrd R. Uibo ennast süüdi ei tunnista, on tegemist 7 n.ö sõna - sõna vastu olukorraga. Kaitsja refereerib mitmeid Riigikohtu lahendeid (3-1-1-94-04; 3-1-1-16-04; 3-1-1-88-06; 3-1-1-96-05; 3-1-1-99-04; 3-1-1-142-05 jt) ning leiab, et kohtu siseveendumuse kujunemine ei ole jälgitav, kohtu seisukohad on põhjendamatud ja kinnitatud üksnes paljasõnaliste väidetega, kohtulik uurimine oli ühekülgne. 3.2 Kaitsja refereerib ka neid Riigikohtu lahendeid, milledes on selgitatud kohtuotsuses motiivide puudumise tähendust ja tagajärgi. 3.4 Narkootilise aine korduv käitlemine on kuritegu ning KrMS § 6 sätestab kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõtte. Kannatanu kinnitusel ta käitles narkootilist ainet, kuid tema suhtes ei ole alustatud kriminaalmenetlust, mille ainsaks loogiliseks põhjuseks saab olla immuniteedi omandamine vastutasuna süüdistatava vastu tunnistamise eest. Arvestades
lg 2 sanktsiooni, võib karistuse vältimise soov motiveerida kannatanut tunnistama just seda, mida prokuratuur soovib. Seega tuleb kannatanut selles asjas käsitada nn privilegeeritud tunnistajana ning kannatanu ütluste eelistamisega kaitsja seetõttu ei nõustu. Kohtuotsusest ei nähtu, et maakohus oleks kannatanu ütluste eelistamist loogiliselt põhjendanud. Selline kohtu tegevus on käsitletav süü eemaldamisena ning seeläbi KrMS § 7 lg 1 ja 3 sätestatu rikkumisena, mis on kohtuotsuse tühistamise aluseks KrMS § 338 p 3 mõttes. 3.5 Maakohus on ekslikult R. Uibole
Kaitsja arvates ei saagi süüdistusaktis esitatud esimest, 2007.a maikuus asetleidnud väidetavat väljapressimist
lg 2 p 1 ja 4 järgi kvalifitseerida, sest ühegi tõendiga ei ole kinnitatud, et see pandi toime isikute grupi poolt. Kaitsja viitab korduvalt Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonile ja leiab, et tema kaitsealuse õigusi on rikutud. 3.6 Samuti puuduvad
lg 2 p 1 ja 4 objektiivse koosseisu tunnused ka 2007.a juunis toimepandud teo osas. Kaitsja märgib, et varalise kasu üleandmise nõudmisena saab käsitleda üksnes sellise rahaliselt hinnatava nõude esitamist, mille nõudmiseks nõudjal õigus puudub, sest endale omandiõiguse alusel kuuluva vara tagasinõudmine mitteomanikust valdajalt ei kutsu esile positiivset muudatust süüdlase varalises seisus ega sellele vastavat negatiivset muudatust kannatanu varalises seisus. Seega tuleb tuvastada varalise kasu esinemine. Kuid asjas on nii süüdistatav kui tunnistaja A. V. tunnistanud, et M. M. oli R. Uibole võlgu. Raha nõudmine oli seaduslik tegu, mida ei pidanudki varjama. Igasuguse vägivalla kasutamist aga eitasid kohtuistungil ka V. Manukjan, tunnistaja T. M.. Tegemist oli laenulepingulise õigussuhtega. Kokkuvõtvalt on apellant seisukohal, et süüdistatav ei sekkunud kannatanu rahalisse sfääri kuritegelikult. R. Uibo käitumises puudub kuriteokoosseis. Kohtu süüdimõistev otsus rajaneb suuresti kohtueelses uurimises antud ütlustele ning kohus, tuvastanud vastuolud ütlustes, on tuginenud kohtueelses uurimises antud ütlustele. Apellant viitab Riigikohtu otsustele nr 3-1-1113-06, 3-1-1-123-06 ja 3-1-1-1-07. Maakohus on seega rikkunud KrMS § 15 lg 1 sätestatut, mis on kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise aluseks. 3.7 Apellant ei nõustu ka kohtuotsusega osas, mis puudutab R. Uibo poolt A. U.lt narkootilise aine ostmist 2007.a, 2007.a detsembri lõpus ja 2008.a märtsikuu alguses. Ühtegi tõsikindlat tõendit nende asjaolude kinnituseks ei ole. Ka A. U. on käsitatav privilegeeritud tunnistajana, ometi on maakohus neid ütlusi arvestanud. A. U. nimelt keeldus kohtuistungil kaitsja küsimustele vastamast põhjendusega, et on politseiagent. Kohtul lasus kohustus mittekontrollitavad ütlused tõendina tervikuna kui ebausaldusväärsed kõrvale heita. 8 A. U. kinnitas kohtuistungil narkootilise aine korduvat käitlemist enda poolt aastate vältel, kuid vastavasisulist kriminaalmenetlust tema suhtes ei ole toimetatud. Seega võib soov vältida vangistust, motiveerida andma tunnistusi just nii, nagu seda soovib prokuratuur. Muuhulgas on apellandile arusaamatu, millele tuginedes on kohus leidnud, et V. Manukjani poolt A. U.le helistamine ja narkootikumidest rääkimine tõendab, et R. Uibo on omandanud A. U.lt narkootilist ainet. 3.8 Kohus jättis põhjendamatult kõrvale tunnistajate M. P. ja L. P. ütlused. Seega on kohus ühekülgselt ja puudulikult uurinud tõendeid. 3.9 Põhjendatud ei ole R. Uibo käsitamine
lg 2 p 2 tähendatud isikuna oludes, kus eelnev väidetav tegu on toime pandud eeluurimisega tuvastamata ajal. 3.10 Ka osas, mis puudutab narkootilise aine suurt kogust, ei ole see asjaolu tõsikindlalt välja selgitatud. Kohtuotsus rajaneb selles osas oletustele. Sisuliselt on R. Uibo süüdi mõistetud kohtuistungil vahetult uurimata tõendi (väidetava narkootilise aine) vastuvõtmise eest menetluses privilegeeritud seisundit omanud A. U.lt. Nimetatu rikub ka tõendite vahetu uurimise põhimõtet ja sellest järeldub üheselt süüdistatava süü eeldamine kohtu poolt. 3.11 Apellandi hinnangul ei vasta kohtuotsus seadusele ka mõistetud karistuse osas. Kaitsja on seisukohal, et isiku suhtes kriminaalrepressiooni kohaldamine on äärmuslik abinõu, mistõttu ei saa karistusotsus seisneda paljasõnalises konstateeringus, vaid peab olema piisavalt põhjendatud, sealhulgas peab olema tuvastatud süü suurus, karistuse mõistmine ei tohi olla kättemaksu ega hirmutamispreventsioon.
§-st 56 tulenevalt peab kohus mõistma isikule leebeima võimaliku karistuse ning kohtuotsuse põhjendused peavad olema jälgitavad. Erilise tähelepanuga tuleb suhtuda vangistuse mõistmisse, mida peab eraldi motiveerima. Vaidlustatud otsuses sellised motiivid puuduvad, mis on kohtuotsuse tühistamise aluseks KrMS § 338 p 3 mõttes. R. Uibole on mõistetud karistus, mis ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. 3.12 Kaitsja taotleb R. Uibo õigeksmõistmist
lg 2 p 1, 4 ja 184 lg 2 p 1, 2 järgi, muus osas arvestada väiksemat süü kogumit ning mõista liitkaristuseks võimalik minimaalne vangistus, mis jätta tingimisi kohaldamata, rakendades 3-aastast katseaega ilma käitumiskontrollita. 4. Vladimir Manukjani kaitsja adv. Margo Normann taotleb maakohtu otsuse tühistamist oma kaitsealuse süüditunnistamises
Manukjani õigeksmõistmist neis kuritegudes. Kaitsja on seisukohal, et maakohtu otsus on seadusega vastuolus, rikutud on kriminaalmenetlusõiguse norme , kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Kaitsja põhjendused on järgmised. 4.1 Apellandi arvates puuduvad täielikult tõendid
Kannatanu on ise kinnitanud, et ei saa aru, miks on V. Manukjan kohtu all, et temaga on rääkinud ainult R. Uibo. Ta on kinnitanud, et ei tundnud V. Manukjanis mingisugust ohtu. Seega on kannatanu enda ütlustega välistatud V. Manukjani süüstamine väljapressimises. 9 4.2 Kohus jättis välja selgitamata ka väidetava kuriteo toimepanemise aja. Kannatanu kinnitas, et nägi V. Manukjani 2007.a augustis, süütegu on aga väidetavalt toime pandud 2007.a juuni lõpus. Tõendamiseseme asjaoludeks on ka kuriteo toimepanemise aeg ja koht, kuid kohus seda üldse ei käsitle. Kaitsja viitab Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-146-05. 4.3 Kohtu järeldus, et V. Manukjan ei takistanud R. Uibot ja on seetõttu kuriteo kaastäideviija, on eksitav. Kohus ei ole põhjendanud, kuidas V. Manukjani kohalolek 2007.a augustis suurendas M. M.e hirmu juunis R. Uibole süüks arvatud episoodis. Apellant osundab, et kohtuotsus saab tugineda üksnes uuritud tõenditele. Kui kannatanu kinnitab, et kohtus V. Manukjaniga 2007.a augustis ja ei kinnita, et V. Manukjan oli R. Uibo ähvarduste juures juunis 2008.a, samuti ei kinnita, et tundis V. Manukjani kohalolekust mingit hirmu, siis on selge, et kohtuotsuse resolutiivosa ei vasta tuvastatud asjaoludele KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes. 4.4 Samuti puuduvad tõendid kuriteosündmuse toimumise kohta
ütlustega on leidnud tõendamist kannatanu peksmine ja arvuti äravõtmine. See järeldus on väär. R. on kinnitanud, et kuulis teistelt, et A. peksa sai, ise pole näinud. 4.5 Kohus luges tõendatuks ka arvuti äravõtmise, kuid kohtuistungil väitis R., et tema ei ole sellel teemal A. U.ga rääkinud, arvutit lihtsalt ei olnud ja A. U. ütles, et arvuti on läinud. Kohtu tuvastused on selgelt kallutatud ja suunatud iga hinna eest süüdimõistmisele. Arvestades asjaolu, et V. Manukjanile ei ole arvuti äravõtmist inkrimineeritud, tunduvad kohtu järeldused süüdistuse laiendamisena. 4.6 Ka ei kinnita tunnistaja R. ütlused, et V. Manukjan oleks koos J. Merisaluga A. U. peksnud. Tema ütlustes nähtub, et peksa sai hoopis J., mitte A. U.. 4.7 Tõendamata on A. U.le varalise nõude esitamine ja vägivallaga ähvardamine 2008.a veebruaris. Kaitsja rõhutab, et vigastuse või isegi valu tekitamine kannatanul ei ole tõendatud mitte ühegi tõendiga. 4.8 Kaitsja refereerib 2008.a veebruari kuriteoepisoodi ja A. U. ütlusi, mille kohaselt XXXXX V. koos Merisaluga tulid tema juurde koos M. G. ja ühe pontsaka poisiga. Süüdistus on aga esitatud V. Manukjanile ja J.Merisalule. Selgusetuks jääb, mida tegid G. M. ja kes oli pontsakas poiss. Kaitsja märgib veel, et V. Manukjan ei teadnud midagi väidetavatest eelmistest peksmistest, nagu süüdistus käsitleb. Kaitsja viitab veel A. U. telefonivestlusele kellegi H., mille kohaselt oli toimunud lihtsalt vastastikune madin ja et kõik on korras. Veel ühest telefonivestlusest nähtub, et A. U. väitel olla Merisalu talle 20 tonni kaela tõmmanud, kuna tea andis E. eest sõna. Sellest vestlusest ei nähtu vägivalla kasutamist ega V. Manukjani seost sellega. 10 4.9 A. U. on tunnistanud, et tema võttis enda kanda E. R. võla. Pole tõendatud, et E. võlg või võla ülekandmine A. U.le tema nõusolekul oleks toimunud kuritegelikul teel. Isegi olukorras, kus oleks tõendatud, et V. Manukjan kasutas vägivalda A. U. suhtes 2008.a veebruari alguses, ei saanud V. Manukjan kuidagi teada, et tegemist on väljapressimisega. Võlasuhte olemasolu tõttu saaks äärmisel juhul rääkida omavolist. A. U. ei kinnitanud, et V. Manukjan oleks varem osalenud tema suhtes toimepandud vägivallategudes või narkootilise aine levitamise protsessis. 4.10 Kuivõrd A. U. väitis, et on politseile osutanud abi uurimisel, et on politseile teinud kaastööd. Seega ei ole A. U. usaldusväärne tõendiallikas. Puuduvad andmed, et A. U. oleks pöördunud meditsiiniasutusse, keegi ei ole näinud väidetavat V. Manukjani tekitatud muhku. Süüdistuses, mille eest võib mõista kuni 12 aastat vangistust, on ebaõiglane tugineda ainult vaenuliku politseiga koostööd tegeva kannatanu vastuolulistele ütlustele. 4.11 Süüdistuses
lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritud kuriteos puuduvad üldse tõendid kuriteosündmuse kohta. A. U. kinnitas, et R. Uibo ja V. Manukjaniga kokku saades hakati rääkima, et tablette saada, võla katteks, et aitaksin neil muretseda, 10 tabletti oli kindlasti, need olid X5-ed. Kaitsja juhib tähelepanu, et tablettide üleandmisest ei rääkinud A. U. sõnagi. Arusaamatu on, milliste tõendite alusel järeldab kohus, et narkootilise aine üleandmine ka tegelikult toimus ja kellele see aine anti. Kuna süüdistus
lg 2 p 1 järgi eeldab grupi poolt narkootilise aine omandamist, st valduse kehtestamist, siis ei saa ainuüksi palve esitamine olla käsitatav lõpuleviidud omandamisena. 4.12 A. U. on andnud nimetatud süüteoasjaolude selgitamisel mitmeid erinevaid ütlusi. Kohus avaldas A. U. kohtueelses menetluses kahtlustatavana antud ütlused (I kd tl 159), kuid neis ei maini ta mitte kordagi asjaolu, et sündmusega oleks kuidagi seotud V. Manukjan. Kuna kohtus väitis A. U., et temalt paluti 10 tabletti ja ei kinnitanud 25 tableti üleandmist, siis kaitsja arvates puuduvad usaldusväärsed tõendid selle kohta, et V. Manukjan on 2007.a lõpus pannud toime
4.13 Kohus leidis, et narkootilise aine suures koguses käitlemine on leidnud tõendamist A. U. ütlustega. Kaitsja juhib tähelepanu, et A. U. ei ole kannatanu selles episoodis. A. U. ei ole tunnistajana nimetatud episoodis üle kuulatud. Tunnistaja ja kannatanu protsessuaalne seisund on erinev. Kaitsja on seisukohal, et süüdimõistva kohtuotsuse rajamine selliste vastuoluliste tõendite puhul vaid ühe tunnistaja (A. U.) vastuolulistele ütlustele ei ole põhjendatud ja on vastuolus kriminaalmenetluse normidega. Kui isik väidab kohtueelses uurimises, et andis 25 tabletti R. Uibole ja kohtuistungil, et Uibo ja Manukjani poolt uuriti, kas on võimalik saada 10 tabletti, siis on tegemist oluliselt erinevate ütlustega, mis tõstatavad tõsised kahtlused A. U. usaldusväärsuses. A. U. on ise tunnistanud, et ta kindlaid fakte ja tunnistajaid ei suudaks nimetada. Samuti on täiesti meelevaldne oletada, et igal juhul piisab 1 tabletist narkojoobe tekitamiseks 1-le isikule teadmata narkootilise aine sisalduse hulka tabletis. 4.14 Kohus asus seisukohale, et K. Talve kaitsja poolt esitatud kohtuistungi protokoll, milles A. U. kinnitab oma koostööd politseiga, ei ole tõendiks ega arvestatav, sest ei oma puutumust selles kriminaalasjas. Kohtu seisukoht on väär. Riigikohus osundab lahendis nr 3-1-1-98-07 asjaolule, et ühe kriminaalasja menetlusdokumentide, sh süüdistusakti, kohtuotsuse ja kohtuistungi protokolli kasutamine tõendina teises kriminaalasjas – muu dokumendina KrMS § 63 lg 1 tähenduses – ei ole välistatud. Nimetatud protokoll osutab kindlalt asjaolule, et A. U. tegutseb 11 politsei ülesandel, mis omakorda vihjab selgelt võimalusele, et tema ütlused ei ole usaldusväärsed. 4.15 V. Manukjani süüdistusega seoses on käesolevale kriminaalasjale iseloomulikud järgmised asjaolud. Kõik teod kannatanute suhtes on pandud toime eeluurimisega tuvastamata kuupäevadel. Mitte üheski episoodis ei ole kannatanute poolt peale väidetavat kuritegu pöördutud õiguskaitse organitesse. Kannatanud on avaldanud enda suhtes toimepandud tegudest peale seda, kui nad on ise kinni peetud enda kuritegeliku tegevuse tõttu. Väidetaval kannatanuks olemise perioodil on kannatanud ise narkodiilerid ja narkootilise aine tarvitajad. Kannatanud, eriti A. U. on rääkinud eeluurimisel ja kohtus täiesti erinevat juttu. Kannatanud on saanud politseilt selged eelised. M. M. tegeles narkootilise aine suures ulatuses levitamisega, A. U. on kinnitanud kohtus, et tegi politseiga kaastööd isegi sellisel tasemel, et riigisaladuse kaitse all võis ütluste andmisest keelduda. Mitte üheski kuriteoepisoodis ei ole tunnistajaid, kes saaksid kinnitada A. U. väiteid nõuete esitamise, vägivallaga ähvardamise ja vägivalla kasutamise kohta. A. U. on kinnitanud kohtus ja uuritud salvestites, et on võlgu kellelegi E. ees ja on lubanud oma võla tasuda. Kannatanud on ennast varem tunnistanud võlgu olevateks ja kohtualustele ei ole süüks arvatud ühtegi episoodi seoses esmase võlasuhte tekkimisega. 4.16 Kaitsja ei välista, et ka kurjategija ise võib langeda kuriteo ohvriks, kuid see ei tähenda, et tõendamiskriteeriumid oleks madalamad ja süü tuvastamiseks piisab kannatanu vastuolulistest ütlustest. Ainult kannatanu järjekindlad ütlused, puhas renomee ja usaldusväärsus lubavad kohtiotsuse rajada ainult tema ütlustele. Käesolevas asjas sellist olukorda ei ole. 5. Kristjan Talve kaitsja adv Ants Nõmmik taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, millega tema kaitsealune tunnistati süüdi
Uue otsusega palub kaitsja K. Talv neis kuritegudes õigeks mõista ning
järgi mõistetav karistus lugeda vastavuses
5.1 Kaitsja on seisukohal, et K. talve süü ei ole ilma kõrvaldamata kahtlusteta tõendamist leidnud. 5.2 Apellant käsitleb kannatanu A. U. ja tunnistaja J. R. ütlusi ning asub seisukohale, et kannatanu ütlustesse tuleb suhtuda äärmiselt kriitiliselt, nende ütlusi tulnuks kohtul hinnata kogumis koos teiste tõenditega. Kohus seda aga ei teinud ega esitanud ka sellekohaseid põhjendusi. 5.3 A. U. kinnitas, et on jätkuvalt K. Talvele 2 000 krooni võlgu. Ka ei ole vaidlust selles, et kannatanu ütlused, nagu oleks olnud autos väljapressimise hetkel koos temaga neli isikut, on ümber lükatud teiste tõenditega. Samuti ei suutnud kannatanu selgitada, kuidas oli võimalik K. Talvel teda mitmel korral rusikaga lüüa näo piirkonda nii, et kannatanu istus tagaistmel, toetudes vastu seljatuge ning K. Talv ulatas teda lööma, lahkumata sõiduki eesistmelt. Tuleb veel tähele panna, et auto uksed olid lahti ja kannatanul oli võimalik igal hetkel lahkuda. Samas on selge, et auto tagaistmel keegi, sealhulgas K, Talv, ei istunud ning mitte keegi ei ole teinud midagi selleks, et takistada A. U.l autost väljumist. 12 5.4 A. U. K. Talve süüstavaid ütlusi tunnistaja J. R. ei kinnita. J. R. andis edasi üksnes kannatanult kuuldut ning seda, kas väidetavad 1500 krooni andis kannatanu süüdistatavale või kulutas enda tarbeks, ei ole välja selgitatud. 5.5 Kuna K. Talvele on esitatud süüdistus selles, et ta koos A. Tsõganoviga pani toime väidetava väljapressimise A. U. suhtes 2007.a augusti lõpus, siis tuleb asuda seisukohale, et esimese astme kohus on prokuröri poolt esitatud süüdistust meelevaldselt raskendanud, asudes seisukohale, et K. Talv koos Tsõganovi ja Uiboga pani toime väljapressimise A. U. suhtes. Sellega on kohus oluliselt rikkunud menetlusnorme. 5.6 Kohus ei ole motiveerinud, millistel alustel on jõutud kahtlusteta järeldusele, et kuna kannatanu ja tunnistaja ütlused kattuvad, siis seega on K. Talve süü väljapressimises tuvastatud. Apellant viitab asjaolule, et A. U. puhul on tegemist politsei kaastöötajaga. Kaitsja on seisukohal, et K. Talve tegevuses A. U. suhtes väljapressimise objektiivset külge ei ole tuvastatud, ka ei ole tuvastatud K. talve poolset vägivalda. 5.7 Kohus leidis, et K. Talve süü
M.e ütluste ja jälitusprotokolliga. Kuid jälitusprotokollist ei nähtu, et K. Talv oleks pannud M. osas toime orjastamist. M. M. on kohtulikul uurimisel avaldanud, et on edasi andnud kanepit K. Talvele, kuid ei ole kinnitanud fakti, et K. Talv oleks temale toonud kanepit müügiks, kamandanud teda kanepit müüma või et on saanud temalt raha kanepi müügist. 5.8 Kuivõrd tõsiasi, et M. M. tegeleb nii narkootilise aine tarbimise kui edasimüümisega oli teada ka K. Talvele, siis seetõttu võiski K. Talv kannatanult kanepit küsida. Kuid asjakohased tõendid, mis kinnitaksid, et K. Talv avalikus kohas, peol, kus oli palju rahvast, oleks kannatanule tekitanud veel ka tervisekahjustusi, puuduvad. 5.9 Vaidlus puudub selles, et M. M. omades ise suures koguses kanepit, müüs seda kasu saamiseks ja ilma orjastamiseta K. Talvele. M. M. on ise kinnitanud, et XXXXXXse tuli ta nädalavahetustel narkootilist ainet müüma vabatahtlikult ja ilma K. Talve poolse orjastamiseta. Ei ole tuvastatud ka K. Talve poolt kannatanu tahtevastane viimine XXX tn korterisse ning tema suhtes vägivalla kasutamine. Seega puudub K. Talve käitumises M. M.e suhtes orjastamise objektiivne koosseis, so M. M.e suhtes K. Talve poolt liikumis- ja eneseteostusvabaduse piiramine ning vägivalla kasutamine, mille vahetu põhjusena oli M. M. sunnitud täitma K. Talve poolt antud ebaseaduslikke kohustusi. 5.10 Kaitsja on seisukohal, et tema kaitsealusele esitatud süüdistus ei ole üheselt, ilma kahtlusteta tõendatud ja seetõttu on K. Talvele ebaõigesti esitatud süüdistus. Maakohus on kohtuliku uurimise läbi viinud äärmiselt ühekülgselt ja puudulikult. Kohtu järeldused ei vasta kriminaalasjas tuvastatud asjaoludele, mistõttu on kohtu poolt rikutud olulisel määral kriminaalmenetlusõigust. 6. Janek Merisalu kaitsja palub tühistada maakohtu otsuse osas millega tunnistati süüdi Janek Merisalu
lg 1 ja
lg 2 p 4 järgi ja rahuldati tsiviilhagi, uue otsusega mõista 13 Janek Merisalu neis kuritegudes õigeks. Apellant leiab, et kohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme ja ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, mis on viinud põhjendamatu otsuse tegemiseni. Apellandi nõuete sisu ja motiivid on alljärgnevad. 6.1 Kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine Kaevatavas otsuses on kohus tõenditena arvestanud erinevaid jälitusprotokolle. Janek Merisalu süüdistust puudutavad jälitusprotokollid, mis asuvad KD 1, tl 174-176 ja tl 243-
Samas kriminaalmenetlust nr 07250000405 alustati
Leian, et kuna jälitustoimingut ei ole teostatud kohtuliku uurimise esemeks olevas kriminaalasjas ja seetõttu ei saa nimetatud jälitustoiminguga saavutada KrMS § 110 lg 1 nimetatud eesmärke. Seetõttu ei ole KD 1, tl 174176 asuv jälitusprotokoll apellandi arvates lubatav ja kohtukõlbulik tõend. 6.2 Arvestades, et KD 1, tl 47-57 ja tl 174-176 asuvad jälitusprotokollid ei ole koostatud kohtuliku uurimise esemeks olevas kriminaalasjas, tekkis esimese astme kohtus vajadus jälitustoimikute pinnalt kontrollida jälitustoimingute lubatavust, mida kaitsjad taotlesid 08.12.2008. a. istungil. 17.12.2008. a. istungil ilmnes, et kohus on kahe istungi vahelisel ajal kontrollinud kahe päeva jooksul nelja (!) erinevat jälitustoimikut. 6.3 Janek Merisalule esitati süüdistus
lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises koos Kristjan Talve ja Artjom Tsõganoviga. Artjom Tsõganovi suhtes eraldati materjalid iseseisvasse menetlusse, kuna ta peeti kinni Saksamaa Liitvabariigis. 01.12.
Käesolevas menetluses nõudis prokurör isikutele, kes väidetavalt A. U.lt narkootilist ainet ostsid, raskemaid karistusi kui A. U.le endale. 6.6 Kui pidada tõeseks versiooni, et A. U. on antud kriminaalasjas müünud narkootikume R. Uibole ja V. Manukjanile, siis ta peaks olema nimetatud asjas kaassüüdistatav kui kaastäideviija. Selle asemel on ta kriminaalasjade ühendamise ja eraldamise käigus muutunud hoopis kannatanuks. Analoogne probleem seondub tunnistaja J. R.ga, kes prokuratuuri väite kohaselt olevat müünud koos A. U.ga narkootilist ainet R. Uibole. Ühe ja sama konkreetselt piiritletud tegevuse arutamine kolmes erinevas kriminaalmenetluses (A. U., J. R. ja käesolev süüdistusasi) võib viia vastuoludeni erinevates kohtuotsustes. 6.7 Toodud põhjendustest ilmneb, et A. U. ütlustesse tuleb kohtul suhtuda äärmiselt ettevaatlikult. Kriminaalasjade ühendamine ja eraldamine viisil, et olemuslikult kokku kuuluvaid kriminaalasju arutatakse eraldi menetlustes annab tunnistust sellest, et riigi täitevvõim soovib teha A. U.le teatavaid eeliseid. Kuna A. U. peaks olema käesolevas asjas kaassüüdistatav, siis tema ütlusi, mis süüstavad J. Merisalu saab võtta üksnes rõõnana. 6.8 Ka viitab kaitsja A. U. ütluste vastuolulisusele ja toob need välja. Veel refereerib apellant J. R. ütlusi ja väidab, et J. R. ja A. U. ütlustes on kõrvaldamata vastuolud. Samuti on vastuolud A. U., J. R. ja G. M.e ütlustes seoses sellega, kellele kuulus sülearvuti, mille süüdistuse kohaselt olevat J. Merisalu A. U.lt ära võtnud. A. U. ja J. R. ütlused on omavahel vastuolus selles osas, kellele sülearvuti üldse kuulus. A. U. ja G. M.e ütlused on kooskõlas osas, et nad on arvuteid vahetanud ja tegelikult kuulus arvuti G. M.ele. Vastuolu tekib selles, millisel viisil jõudis arvuti tagasi G. M.e valdusesse. A. U. ütluste kohaselt võttis sülearvuti temalt ära J. Merisalu. G. M. kinnitas kohtus, et sülearvuti võttis ta ise A. U.lt ära. Nimetatud vastuolu ei ole kohtuotsuses kõrvaldatud. A. U. ütlused on vastuolus ka V. Manukjani ja J. Merisalu ütlustega, kes ei kinnita üldse A. U. poolt kirjeldatud sündmuse asetleidmist. 6.9 Eeltoodud põhjenduste ja vastuolude tõttu leiab apellant, et A. U. ütlused käesolevas kriminaalasjas ei ole usaldusväärsed ja need oleksid tulnud vastuolude tõttu teiste tõenditega täielikult kõrvale jätta. Samas on kohus A. U. ütlusi kohtuotsuse tegemisel arvestanud, mida tuleb lugeda kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks. 6.10 Kannatanu Maido Mõttus ei ole apellandi hinnangul samuti usaldusväärne tõendiallikas. Kohtuistungil andis ta ütlusi, mille kohaselt on ta müünud narkootilisi aineid. Istungil ilmnes ka, et nimetatud asjaolu suhtes kriminaalmenetlust alustatud ei ole. M. M. on korduvalt andnud ütlusi narkootiliste ainete käitlemise osas, kuid sellele ei ole järgnenud mingeid reaktsioone riigivõimu poolt. See annab alust apellandile arvata, et M. M. võis anda ebatäpseid ütlusi eesmärgiga kergendada enda olukorda seeläbi, et tema poolt narkootiliste ainete käitlemise suhtes menetlust 15 ei algatata. Kohtuistungil ütlusi andes ei osanud M. M. selgitada vastuolusid enda kohtueelses menetluses ja kohtus antud ütluste vahel. Nimetatud põhjusel ei ole M. M. tõendiallikana usaldusväärne ja tema ütlused oleks tulnud täies ulatuses kõrvale jätta. 6.11 A. N., J. R. ja E. R. ütlused on tuletatud tõendid, kuriteosündmust keegi neist näinud ei ole ja ütlustes kajastuvad asjaolud on nad teada saanud M. M.e või A. U. käest. Seetõttu ei saa neid ütlusi kasutada tõenditena. Kuna kohus on nimetatud isikute ütlusi tõendina arvestanud, on kohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. 6.12 Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust. J. Merisalule mõisteti süüdi
M.e orjastamises. Kuigi apellandi hinnangul ei ole M. M.e ütlused usaldusväärsed ega vasta tõele, siis juhul, kui kohus peaks M. M.e ütlusi otsuse tegemisel siiski arvestama, tuleb märkida järgmist. Orjastamise objektiivsesse koosseisu kuulub vägivald. Kohtuistungil ei ole tuvastatud, et J. Merisalu oleks kasutanud M. M.e suhtes vägivalda. Kohus märkis otsuses, et süüdistatavad J. Merisalu ja K. Talv tegutsesid ühiselt ja kooskõlastatult, samas ei nähtu, millisest tõendist on kohus teinud sellise järelduse. Vastuseta jääb küsimus, kas ja kuidas oleks pidanud J. Merisalu teadma, et kannatanu suhtes on mingil hetkel kasutatud vägivalda. Kannatanu viitab siinjuures K. Talve väidetavale tegevusele XXX tn. korteris ja XXXXXX korraldatud peol. 6.13 Kannatanu kinnitas kohtus, et J. Merisalu ei ole teda ähvardanud ja pretensioone J. Merisalu suhtes tal ei ole. Kannatanu ütluste kohaselt J. Merisalu liikus koos A. Tsõganoviga ja ta oli lihtsalt kaasas. Apellandi hinnangul ei nähtu kannatanu ütlustest, et J. Merisalu oleks kannatanu suhtes toime pannud
Kuigi kohus ei ole otseselt viidanud
lg 2, ilmneb kohtuotsuse motiveeringust, et just seda sätet on kohus kasutanud, omistades K. Talve väidetava tegevuse J. Merisalule. See on kaheldav. Apellant leiab, et kohtuotsuse rajamine oletustele on viinud materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni. K. Talve väidetav tegevus ei ole J. Merisalule omistatav, kuna ta ei viibinud väidetavate tegude juures ega olnud neist enne käesoleva kohtumenetluse algust isegi teadlik. Süüdistatavate käitumises puudub kaastäideviimine. 6.14 Apellant leiab, et kuna J. Merisalu käitumises puudus vägivald või pettus, mis on
lg 1 objektiivsesse külge kuuluvad asjaolu,
Merisalu
Kuna J. Merisalu käitumises puudusid
lg 1 objektiivsesse koosseisu kuuluvad asjaolud, tuleb ta nimetatud süüdistuses õigeks mõista. 6.15 J. Merisalu mõisteti süüdi ka
Juhul, kui kõnealuses episoodis lugeda kannatanu A. U. ütlused usaldusväärseks, siis neid tähelepanelikumalt uurides selgub, et ta räägib võlast, mitte väljapressitavast rahast. A. U. kinnitas kohtus, et ta võttis kellegi E. võla enda peale, kuna E.l olid makseraskused. Lisaks nähtub tema ütlustest, et ta võttis selle võla omaks ja hakkas ise seda tasuma. Arusaamatuks jääb, kuidas kohus on selliste kannatanu ütluste olemasolul jõudnud järelduseni, et tõenditest ei ole võimalik välja lugeda võlaõiguslikku suhet ega mingi varasema võla olemasolu. 6.16 Apellant on seisukohal, et selliste andmete olemasolul ei saa rääkida väljapressimisest vaid tegemist on omavoliga. Kuna raha nõudmise aluseks oli kannatanu poolt tunnistatud võlasuhe, 16 siis oli tegemist oma tegeliku õiguse teostamisega. Kohus on J. Merisalu
6.17 Otsuse lk 18 märgib kohus, et esitatud tsiviilhagi A. U. poolt äravõetud ja tagasi saamata arvuti eest 15 000.- krooni on põhjendatud. Käesoleva asja materjalidest ei nähtu, et tsiviilhagi oleks esitatud. Kohtul ei ole võimalik rahuldada hagi, mida ei ole esitatud. 6.18 Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-60-08, et tsiviilhagi lahendamisel tuleb kriminaalmenetluses juhinduda tsiviilmenetluse regulatsioonist, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega. Vastavalt TsMS § 334 lg 1 esitatakse kohtule avaldused, taotlused, vastuväited ja kaebused selgesti loetavas masina- või arvutikirjas A4 formaadis. Hagiavalduse sisule esitatavad nõuded on loetletud TsMS § 363. Käesolevas kriminaalasjas puudub igasugune menetlusdokument, mida saaks käsitada hagiavaldusena. Seetõttu ei olnud kohtul võimalust tsiviilhagi rahuldada, kuna seda ei olnud esitatud. 6.18 Lisaks tuleb mainida, et A. U. nõude suurus ei ole selge, samuti ei ole võimalik aru saada, kas väidetav arvuti, mille väärtuse hüvitamist A. U. soovib kuulus üldse temale, s.t. kas tal on tsiviilõigus mida kaitsta. Kohtuotsus kuulub tsiviilhagi puudutavas osas täielikult tühistamisele. Janek Merisalu elukohast läbiotsimisel ära võetud ja tsiviilhagi tagamiseks arestitud sülearvuti palub kaitsja tagastada Janek Merisalu elukaaslasele N. J.. 6.19 Kohus on otsuse tegemisel arvestanud lubamatute tõenditega, mida tuleb lugeda kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes ja mis on kohtuotsuse tühistamise aluseks KrMS § 338 p 3 järgi. Kriminaalmenetlusõiguse normide rikkumine on viinud materiaalõiguse normide
lg 2,
lg 1 ja
lg 2 p 4 ebaõige kohaldamiseni süüdistatav Janek Merisalu suhtes, mis on otsuse apellatsiooni korras tühistamise aluseks KrMS § 338 p 2 kohaselt. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS 7.1 Prokurör leidis, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik, apellatsioonid otsuse tühistamiseks alust ei anna. 7.2 Raldi Uibo ja tema kaitsja adv Paul Järve, Vladimir Manukjan ja tema kaitsja adv Sven Sillar, Kristjan Talv ja tema kaitsja adv Ants Nõmmik ning Janek Merisalu ja tema kaitsja adv Raul Palmaru toetasid esitatud apellatsioone ja taotlesid maakohtu otsuse osalist tühistamist. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 8. Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsioonide sisuga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu osaliselt tühistada K. Talve ja J. Merisalu suhtes, muus osas apellatsioonid otsuse tühistamiseks alust ei anna. Kriminaalkolleegiumi põhjendused on alljärgnevad. 8.1 Seoses apellatsioonides esitatud seisukohaga, nagu puuduks maakohtu otsuses põhjendus, kohtukolleegium ei nõustu ning peab vajalikuks osundada Riigikohtu selgitustele KrMS § 339 lg 1 p 7 sisu ja mõtte kohta – kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtuniku siseveendumuse 17 kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-85-00; 3-1-1-47-04). Otsuses nr 3-1-1-43-05 on Riigikohtu kriminaalkolleegium sedastanud, et eelnev tähendab sisuliselt seda, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks ta seejuures tugines. Kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole KrMS §-s 339 lg 1 p 7 sätestatut rikkunud. Kohtuotsusest tuleneb, et maakohus on kohtuistungil kontrollitud tõendeid analüüsinud, usaldusväärsust hinnanud, neid omavahel kaalunud ja kogumis hinnanud, oma järeldusi põhistanud ning kohtu siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohtukolleegium peab apellantide seisukohta silmas pidades vajalikuks rõhutada sedagi, et kohtuotsuses toodud põhistustega mittenõustumine ei ole samastatav põhistuse puudumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Motiivide puudumisena tuleb käsitleda olukorda, kus mõnes olulises küsimuses motiive üldse ei esitata, mitte aga seda, kui motiivid tunduvad menetlusosalisele ebapiisavatena (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-1-03; 3-1-1139-05). Raldi Uibo kaitsja apellatsioon. 8.2 Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja seisukohtadega, mis puudutavad kannatanu M. M.e ütlusi ja arusaama, nagu oleks M. M.e näol tegemist nn „privilegeeritud tunnistajaga“. Tuleb tähele panna, et kohtul lasub kohustus hinnata tõendeid KrMS § 61 kohaselt, s.o tõendite kogumis hindamise põhimõttest lähtudes, kus ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ning kannatanu isikuomadused, varasem karistatus või kuritegude toimepanemine ei anna iseenesest alust sellest reeglist loobumiseks. KrMS § 63 lg-s 1 sätestatakse tõendina nii süüdistatava kui kannatanu ütlus, kusjuures ei eelista nimetatud seadusesäte ühtesid tõendeid teistele. Kohtukolleegium peab aga vajalikuks siinjuures märkida, et kannatanu poolt teadvalt vale kaebuse esitamisele või vale ütluse andmisele võib järgneda vastutus
Kahtlustataval ja süüdistataval on õigus vaikida või anda ütlusi enda paremal äranägemisel. Kohtukolleegium peab vajalikuks rõhutada sedagi, et kannatanu isikuomadused ning asjaolu, et ta on ka ise kuritegusid toime pannud, ei võta temalt ära õigust karistusõiguslikule kaitsele tema vastu suunatud karistatavate tegude suhtes. Neist eelpool märgitud põhimõtetest on maakohus lähtunud, analüüsinud kannatanu M. M.e ütlusi ja leidnud põhjendatult, et need on usaldusväärsed. 8.3 Apellandi väide, nagu oleks M. M. R. Uibole võlgu olnud, mistõttu oli raha nõudmine seaduslik tegu, mida ei pidanudki varjama, ei tugine maakohtus tuvastatud asjaoludele. Kannatanu on kogu menetluse vältel igasuguseid võlasuhteid R. Uiboga kategooriliselt eitanud. Tõsi, et tunnistaja A. V. on kohtuistungil kinnitanud, et tema teada oli M. M. R. Uibole võlgu ning viimane palus, et M. M. saaks võlgu oleva summa tema ema A. V. arvelduskontole kanda, kuivõrd temal endal pangas arvelduskontot ei ole /V kd tl 29/. Samas on aga prokurör taotlenud tunnistaja ristküsitluse käigus tema kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist ning nende ütluste kohaselt, millised kohus avaldas, nähtub, et A. V.i mäletamist mööda ei ole R. Uibo temalt arvelduskonto kasutamist palunud /V kd tl 29; I kd tl 41/. Maakohus on põhjendanud, miks ta ei pea A. V.i kohtuistungil antud ütlusi võla olemasolu kohta usaldusväärseiks (otsuse lk15). Nimelt tuleneb R. Uibo ja A. V.i telefonikõnede audiosalvestusest, et tegelikult ei tea A. V. võlast midagi /I kd tl 43-46/. Ka edasised kõnelused A. V.i ja R. Uibo vahel (audiosalvestuste protokollid I kd tl 47-57) üksnes kinnitavad võlasuhete puudumist. Maakohus on oma otsuses leidnud, et A. V.i ütlused M. M.e võla kohta R. Uibole ei ole usutavad ega oma tõenduslikku osa. Kaitsja on seepeale kohtule ette heitnud, et kohus, tuvastanud vastuolud A. V.i ütlustes, on 18 tuginenud süüdimõistvas otsuses kohtueelses uurimises antud ütlustele. Kohtukolleegium peab siinjuures vajalikuks osundada Riigikohtu poolt korduvalt osundatud seisukohale, mille kohaselt olukorras, kus on tegemist diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui isik ei suuda mõistusepäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne, kõrvale jätta (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-113-06; 3-1-1-1-07; 3-1-1-3-07 jt). Seega tulnuks maakohtul pärast ütluste vastuolulisuse tuvastamist võtta selge seisukoht, kas A. V.i ütlused kui tõend tuleb ebausaldusväärsuse tõttu tervikuna kõrvale jätta. Kohtukolleegium on arvamusel, et A. V.i ütlused on erinevates menetlusstaadiumides erinevad määras, mis tingib nende mittearvestamise tervikuna. Maakohus on selles osas rikkunud kriminaalmenetlusõiguse norme, mis ei too aga vältimatult kaasa kohtuotsuse tühistamist, rikkumine on kõrvaldatav ringkonnakohtu poolt. Samas rõhutab aga kohtukolleegium, et jättes A. V.i ütlused tervikuna kõrvale, on kannatanu M. M.e ütlusi kinnitavaks tõendiks R. Uibo ja A. V.i telefonikõnede audiosalvestused, milledest nähtub üheselt, et A. V. ei olnud teadlik M. M.e nn „võlast“ ning et 3000 krooni kandmine tema ema arvele tekitas temas ärritust, kuivõrd oli seetõttu politseisse kutsutud. Tuvastatud tehiolud üksnes kinnitavad kannatanu M. M.e poolt esitatud arusaama, et teda lihtsalt „maksustati“, kuna ise kanepit tarbis. 8.4 Kaitsja seisukohta, mille kohaselt ei ole tõendatud, et R. Uibo oleks 2007.a juunikuu lõpus pannud toime väljapressimise grupi poolt, s.o koos V. Manukjaniga, kohtukolleegium ei jaga, käsitleb aga seda käesoleva otsuse p-des 8.16 – 8.20 seoses V. Manukjani kaitsja apellatsiooniga. 8.5 Mis puutub kirjalike tõendite avaldamise korra rikkumist maakohtu poolt, siis kohtuistungi protokollis fikseeritu seda ei kinnita. Maakohus on avaldanud nii prokuröri kui kaitsjate poolt taotletud kirjalikud tõendid, kaitsjad ei soovinud nende tõendite täies mahus ettelugemist /V kd tl 45-47/. Apellandi väidet aga selle kohta, nagu oleks maakohus omal initsiatiivil avaldanud kohtulikus uurimises ütluste usaldusväärsuse kontrolliks kohtueelses uurimises antud ütluste protokolle tervikuna, kohtuistungi protokoll samuti ei kinnita. 8.6
Uibo samuti põhjendatult süüdi tunnistanud, sealhulgas ka süüdistuse osas, mis seondub A. U.ga. R. Uibo kaitsja leiab, et ka A. U. näol on tegemist nn „privilegeeritud tunnistajaga“, heites sealjuures ette, nagu oleks A. U. kohtuistungil keeldunud kaitsja küsimustele vastamast põhjendusega, et ta on politseiagent ja tema teadmised on riigisaladusega kaitstud. Kohtuistungi protokolli kohaselt on A. U. vaidlusalust kriminaalasja puudutavas osas oma ütlused andnud ega ole keeldunud küsimustele vastamast. A. U. keeldus vastamast küsimusele, mis puudutas O. Avilova süüdistusasja, mida arutas Pärnu Maakohus ning millise kohta esitas kohtuistungi protokolli koopia kohtule K. Talve kaitsja /V kd tl 14-17/. Viimatinimetatud kriminaalasjal puudub aga igasugune seos käesoleva kriminaalasjaga. 8.7 Kaitsja märgib oma apellatsioonis alusetult, nagu ei oleks A. U. enda suhtes kriminaalmenetlust seoses narkootiliste ainete käitlemisega toimetatud. A. U. on Pärnu Maakohtu 01.12.2008.a otsusega süüdi mõistetud ja karistatud ning ringkonnakohtu poolt kontrollitud andmetel ka osas, mis puudutas narkootiliste ainete käitlemist seonduvalt R. Uibo ja V. Manukjaniga. Nimetatud kohtuotsus on jõustunud. 19 8.8 Eksitav on ka apellandi väide, mille kohaselt on maakohus tunnistajate M. P. ja L. P. ütlused kõrvale jätnud. Kohtuotsuses on nimetatud tunnistajate ütlused refereeritud ja kohus on leidnud, et mõlemad tunnistajad kinnitavad, et sõitsid koos R. Uiboga Tallinna tablettide järele (lk 12, 18). Tõsi on see, et kaitsja poolt märgitud tunnistajad ecstasy tablettide saamist seekord (2008.a märtsis) A. U.lt ei kinnita. Samas on A. U. kindlalt väitnud, et andis neile 10 hieroglüüfi logodega ecstasy tabletti. 05.03.2008.a teostatud jälitusprotokolli kohaselt leidis selline sõit aset, A. U. juhendab, kuidas ja kuhu sõita, et tema juurde jõuda, R. Uibo käsib A. U.l kaasa võtta 10 tabletti, lepitakse kokku hinnas ja maksmise ajas /I kd tl 165-167/. Eelnevat arvestades pole usutav, et A. U., omamata sel korral ecstasy tablette, oleks lasknud R. Uibol koos teistega Tallinna sõita ja ennast üles otsida. Tuvastatud tehioludest ilmneb selgelt, et A. U. 2008.a märtsis Tallinnas XXXXXX tänaval narkootilise aine üle andis. Maakohus on A. U. ütlusi teiste kontrollitud tõenditega kõrvutanud, hinnanud tõendeid kogumis ning jõudnud seisukohale A. U. ütluste paikapidavuses. Seega on seisukoht, nagu oleks maakohus ühekülgselt ja puudulikult tõendeid uurinud, väär. 8.9 Kaitsja viitab Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-63-08, milles lahatakse kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist kohtuistungil ja leitakse, et süüdimõistev otsus ei või tugineda täielikult või määravas ulatuses sellise isiku ütlustele, keda süüdistataval ei olnud võimalik küsitleda. Kohtukolleegium osundab, et kaitsa viide on asjakohatu, kuivõrd käesolevas süüdistusasjas sellist olukorda ei esinenud. Kõik kohalviibinud tunnistajad kuulas maakohus vahetult üle, kohtumenetluse pooled on neid küsitlenud. Tunnistaja E. R. ütlused avaldas maakohus KrMS § 291 p 4 alusel (tema asukohta ei olnud võimalik kindlaks teha) ning tunnistaja H. T. ütlused KrMS § 291 p 5 korras (H. T. oli Eestist Austraaliasse lahkunud). Ka on asjassepuutumatud apellandi viited Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele, milles on esile toodud rikkumised, kus kohtuotsus põhines anonüümsete tunnistajate või kohtus vahetult küsitlemata tunnistajate ütlustele. Käesolevas süüdistusasjas ei ole tegemist analoogilise olukorraga. 8.10 Kaitsja leiab, et R. Uibo käsitamine
lg 2 p 2 tähendatud isikuna oludes, kus eelnev väidetav tegu on toime pandud eeluurimisega tuvastamata ajal, on väär. Kohtukolleegium kaitsjaga ei nõustu. Süüdistus räägib täpselt tuvastamata ajast, kusjuures kuritegude toimepanemine on tuvastatud kuu ja aasta täpsusega. Mitme erineva kuriteoepisoodi korral on aga alust rääkida kuritegude korduvast toimepanemisest, kusjuures ei ole nõutav, et isik oleks varem juba süüdi tunnistatud.
lg-s 2 p-s 2 sätestatakse otsesõnu – isiku poolt, kes on varem toime pannud käesolevas jaos sätestatud kuriteo … Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-146-05 selgitanud, et seadus ei kirjuta ette, millise täpsusega tuleb teo toimepanemise aeg tuvastada. Sellega seoses on Riigikohus oma otsuses nr 3-1-1-51-00 märkinud, et kuriteosündmust saab ajalises mõttes lugeda tuvastatuks mitte üksnes siis, kui seda on tehtud kas sekundilise või minutilise täpsusega. Kas kuriteo toimepanemise aeg võib olla määratletud kindla ajahetkena või ajavahemikuna ja milline võib olla selle ajavahemiku pikkus, see sõltub iga konkreetse kriminaalasja esemeks oleva teo tehioludest. Kohtukolleegiumi hinnangul on käesolevas kriminaalasjas kuritegude toimepanemise aeg piisava täpsusega tuvastatud. 8.11 Apellatsioonis leitakse, et maakohus rikkus oluliselt menetlusnorme sellega, et tuvastatud ei ole puhta narkootilise aine kogust. Nagu kriminaalasja materjalidest nähtub, et ole süüdistatavate 20 poolt käideldud narkootilist ainet kätte saadud, mistõttu ei ole olnud puhta aine tuvastamine võimalik. Kriminaalkolleegium peab siinjuures vajalikuks osundada Riigikohtu otsusele 3-1-163-08, milles Riigikohtu kriminaalkolleegium kordab oma varasemas praktikas väljendatud seisukohta, et tõendamise seisukohalt ei ole narkootiliste ja psühhotroopsete ainetega seotud kuritegudes obligatoorne nimetatud aine olemasolu tuvastamine eksperdiarvamusele tuginedes, vaid selleks on kasutatavad kõik kriminaalmenetluses lubatavad tõendiliigid. Seega on kuriteo tunnuste tuvastamine süüdistatava käitumises võimalik ka juhul, kui käideldud ainet ei ole õnnestunud kätte saada (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsused nr 3-1-1-51-02 ja 3-1-1-82-03). 8.12 Eelnevat arvestades on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on põhjendatult tuginenud muudele tõenditele – tunnistajate ütlustele, jälitusprotokollides fikseeritule. R. Uibo süüdistus käsitleb narkootilist ainet ecstasyt tablettide kujul ning üldteadaolevalt võrdub üks tablett ühe doosiga. Tablettide arv on käesolevas asjas määratletud, see ületab kordades kümmet doosi. Seega on R. Uibo põhjendatult süüdi tunnistatud narkootilise aine käitlemises suures koguses. 8.13 Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida sedagi, et kaitsja taotleb R. Uibo õigeksmõistmist
lg 2 p 1, 2 järgi, kuid samas ei vaidlusta sõnagagi kahte kuriteoepisoodi, mis käsitavad R. Uibo poolt E. T. vastavalt 10 ja 20 ecstasy tableti üleandmist, s.o suures koguses. 8.14 Mis puudutab Raldi Uibole mõistetud karistust, siis kohtukolleegiumi hinnangul puudub selle leevendamiseks alus. Kaitsja seiskohtadega ei ole võimalik nõustuda, kuivõrd nii
lg 2 kui § 214 lg 2 on esimese astme kuriteod ja näevad ette karistusena üksnes vangistuse vastavalt kolmest kuni viieteistkümne aastani ja neljast kuni kaheteistkümne aastani. Kohus mõistis R. Uibole mõlema kuriteo toimepanemise eest sanktsiooni minimaalmäära lähedase karistuse ning liitkaristuse mõistmisel suurendas mõistetud üksikkaristustest raskeimat üksnes osaliselt. R. Uibole on mõistetud karistus kooskõlas
Vladimir Manukjani kaitsja apellatsioon. 8.15 V. Manukjani kaitsja leiab, et maakohus rikkus KrMS §-s 339 lg 1 p 8 sätestatut, st kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Kohtukolleegium kaitsjaga ei nõustu ning osundab, et Riigikohus on korduvalt oma otsustes selgitanud, et KrMS § 339 lg 1 p 8 rikkumiseks tuleb lugeda olukorda, kus kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa on omavahel vastuolus, kus kohtuotsuse põhiosas kohtu tuvastatud asjaolude ja resolutiivosa järelduste vahel on loogiline vastuolu ( nt Riigikohtu lahendid 3-1-1-55-06; 3-1-1-307) Piltlikult öeldes tähendab see seda, et kohus põhistab otsuse põhiosas süüdistatava õigeksmõistmist, resolutiivosas mõistab aga sama isiku süüdi või vastupidi. Vaidlustatud kohtuotsusest selliseid vastuolusid võimalik täheldada ei ole. 8.16 Kohtukolleegiumi hinnangul on vastupidiselt V. Manukjani kaitsja seisukohale tõendatud tema kaitsealuse osalus 2007.a juuni lõpus M. M.elt 3000 krooni väljapressimises. Kannatanu M. M.e poolt 2007.a juuni lõpus toimunu kirjelduse kohaselt tuli R. Uibo tema töökohta koos V. Manukjani ja talle tundmatu isikuga, tulid autoga, esialgu tungis R. Uibo tema 21 tööruumidesse, pärast seda toimus 3000 krooni nõudmine autos, V. Manukjan küll ise temaga ei rääkinud, kuid viibis samuti autos. M. M. rõhutas ristküsitluse käigus korduvalt, et ta kartis raha mittemaksmise korral järgneda võivat vägivalda ehk peksasaamist /V kd tl 10, 11/. Siinjuures möönab kohtukolleegium, et kohtuistungil on M. M. rääkinud 2007.a augustikuust, mistõttu kohus avalda V. Manukjani kaitsja taotlusel kannatanu eeluurimisel antud ütlusi kõne all oleva episoodi toimumise aja kohta, mispeale kannatanu selgitas, et mäletas eeluurimisel täpsemalt /V kd tl 12/. A. V.i arvelduskonto väljavõttest nähtub, et M. M.elt on sellele kontole 3000 krooni laekunud 02.07.2007.a /I kd tl 32/. M. M. on ka kinnitanud, et maksis R. Uibo nõudmisel viimasele kahel korral 3000 krooni, esimesel korral sularahas R. Uibo kätte, teisel korral R. Uibo poolt antud arvelduskontole. Seega võis kannatanu teise väljapressimise toimumise ajas kohtuistungil eksida, seda eksimust on ta põhjendanud ning kohtukolleegiumi hinnangul ei ole tegemist ütlustes esinevate vastuoludega, mis peaksid tingima kannatanu ütluste kõrvalejätmise tõendite hulgast. 8.17 Kuigi M. M. kinnitas kohtuistungil, et V. Manukjan otseselt teda ei ähvardanud ega raha ei nõudnud, oli ta siiski jutuajamise juures, olles seega teadlik R. Uibo poolt esitatud nõudmiste sisust ning oma kohalolekuga süvendas ta kannatanus veendumust esitatud nõuete tõsidusest ja võimaliku vägivalla kasutamisest kannatanu suhtes juhul, kui kannatanu neid nõudmisi ei täida. Selline psüühiline mõjutamine murdis M. M.e tahte ning sundis teda vaatamata rahalise nõude alusetusele 3000 kroonist loobuma R. Uibo kasuks. M. M. on korduvalt kinnitanud, et ta võttis ähvardusi tõsiselt ja kohtukolleegiumi hinnangul ei ole alust neis ütlustes kahelda. Samas tuleb märkida, et oluline pole see, et süüdlastel olnuks kindel kavatsus ja reaalne võimalus oma ähvardusi teoks teha. 8.18 Riigikohus on oma otsuses nr 3-1-1-97-04 andnud järgmised selgitused. Kaastäideviimise korral soovib isik enda teopanust näha just osana ühtsest tegutsemisest. Teovalitsemise teooria tähenduses tuleb seda mõista teovalitsemise tahtlusena. See kokkulepe ei pea olema suuline ega eelnema süüteokatsele ja seda on võimalik saavutada ka vaikimisi ning konkludentsete tegudega juba süüteo toimepanemise käigus. Erinevalt formaal-objektiivsest teooriast on ühine ja kooskõlastatud tegu kui tervik teovalitsemise teooria mõttes olemuselt jagamatu ja omistatav kõigile kaastäideviijatele ka siis, kui keegi neist kaastäideviijatest mingit üksikut tegu n.ö omakäeliselt toime ei pannud. Selle ühise teoga on hõlmatud ka kaastäideviijate koosseisupärase tegevuse kõik ebaolulised kõrvalekalded, mis pole käsitletavad ekstsessina. Teovalitsemise teooria tähenduses pole nõutav, et täideviijana käsitletav isik paneks toime objektiivsesse teokoosseisu kuuluva teo. Küll on aga nõutav "ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastava sündmuste kulgemise enda kontrolli all hoidmine". 8.19 Kohtukolleegiumi hinnangul valitsesid R. Uibo ja V. Manukjan toimuvat koostoimes, tegemist oli ühtse teoplaaniga, tegevus oli teadlik ja soovitud. Süüdistatavate ühtne tahe hõlmas väljapressimise tunnustele vastava sündmuste kulgemise enda kontrolli all hoidmise. Kohtukolleegium on seisukohal, et mõlemad süüdistatavad on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse väljapressimise realiseerimisse. Viibides koos R. Uibo ja M. M.ega autos, oli V. Manukjan teadlik ähvarduste ja nõudmiste sisust ning oma kohalolekuga võimendas kaassüüdistatava sõnade paikapidavust ning kannatanu hirmu, eelkõige kartust peksasaamise ees, mida M. M. korduvalt rõhutas. 22 Siinkohal osundab kohtukolleegium veel Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-65-06 antud selgitustele ähvardusena hinnatavate tegude või käitumise kohta - üldlevinud kuritegeliku käitumise kohaldamise kinnitamine kannatanule on aga kriminaalkolleegiumi hinnangul vaadeldav ähvardusena. Seejuures ei pea ähvardus esinema ilmtingimata räiges või ülbes vormis vaid võib seisneda ka "viisakas" nentimises. Samas on ka taoline nentimine vaadeldav ähvardusena, sest kannatanule nenditakse teatud isikute, s.o kurjategijate edasist käitumist, mitte aga mingi loomuliku või iseenesliku protsessi kulgu. Seega, süüdistatava poolt M. M.ele mõista andmine, et „hakkab juhtuma igasuguseid asju“, oli tema jaoks hirmutav, ta pidas võimalikuks nõuete mittetäitmisel peksa saamist. 8.20 Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida sedagi, et väljapressimise koosseis on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega (
lg 4 - isik paneb teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda). 8.21 Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjaga ka selles, nagu puuduksid tõendid väljapressimise sündmuse asetleidmise kohta A. U.lt V. Manukjani ja J. Merisalu poolt. Apellant viitab tunnistajate J. R. ja E. R. ütlustele ning on arvamusel, et J. R. pole ise näinud A. U. peksmist, J. R. on aga kinnitanud, et peksa sai hoopis keegi Jan. Apellandi käsitlus on eksitav. Maakohus avaldas KrMS § 291 p 4 alusel E. R. ütlused ning neist nähtuvalt on Argo rääkinud, et on nende käest tappa saanud, kuid ta ise ei ole seda näinud. Seda rääkis talle telefoni teel, et Jan oli koos Vlatsiga tema juurde Tallinna korterisse tulnud ja tappa saanud ja siis oli veel läpakas nende poolt ära võetud /I kd tl 184/. Kohtukolleegium osundab, et E. R. ütlusi tervikus analüüsides on ühemõtteliselt arusaadav, et mitte Jan (Janek Merisalu) ei saanud peksa, vaid A. U.. Kohtukolleegium möönab, et J. R. ja E. R. ütlused ei ole otsesteks tõenditeks, kuid neis ütlustes väljendatu kinnitab kannatanu A. U. ütluste paikapidavust. Muuhulgas ilmneb ka jälitustoiminguga kogutud teabest, et 20.02.2008.a suhtles A. U. H. H., kellele avaldas, et Merisalu ja Manukjan tulid tema juurde Tallinna, tekkis kaklus ja tal oli otsaesine lõhki /I kd tl 174-175/. 8.22 Mis puudutab kaitsja etteheidet sellele, et puuduvad tõendid ka A. U. tervisekahjustuste kohta, siis kohtukolleegium osundab, et kannatanu on seda kohtuistungil põhjendanud – kohe tuli koju korterikaaslane H. H., temaga rääkis, H. H. kartis neid isikuid ja soovis, et mingit politseid sinna ei tuleks, oma ütlused on andnud ta hiljem politseis, vigastusi on näinud ainult H. H. /V kd tl 16/. Kohtukolleegium peab siinjuures vajalikuks osundada kannatanu ütlustele laiemalt. A. U. on kinnitanud, et pärast rahalistest nõuetest rääkimist lasksid V. Manukjan ja J. Merisalu käedjalad käiku. Janek alustas, löödi rusikatega näkku, oimu kohta, ka jalgadega, ta oli diivani nurga peal, vahepeal Merisalu lõpetas tagumise, vahepeal nad tagusid mõlemad kordamööda, ta tundis valu ja kaitses ennast. Kui käed ära võttis, lõi Vladimir teda paar korda pea piirkonda /V kd tl 15/. Seega on eksitav käsitleda vaidlusaluses kaasuses üksnes ühte jalalööki väidetava vägivallana. 8.23 Apellatsiooniga ei nõustu kohtukolleegium ka osas, milles leitakse, et kui ka oleks tõendatud V. Manukjani poolne vägivald, oleks tegemist pigem omavoliga kui väljapressimisega. A. U. on kindlalt väitnud, et V. Manukjan ja J. Merisalu nõudsid temalt raha, kusjuures alguses nõuti 10 000 krooni maksmist, kui seda aga kohe ei maksa, tõuseb nõutav summa 50 000 23 kroonini. Kohtukolleegium märgib, et kui ka oleks 10 000 krooni näol olnud tegemist õigustatud nõudega, siis nõudeõigusest tunduvalt suuremas ulatuses vara nõudmise puhul ei ole tegemist omavoliga vaid varavastase süüteoga, väljapressimisega. Kuid lisaks eelnevale peab kohtukolleegium vajalikuks osundada Riigikohtu praktikale, mille kohaselt tuleb väljapressimise ja omavoli eristamisel ennekõike lähtuda õigushüvest. Väljapressimine on varavastane kuritegu, mille eesmärgiks on võõra vara, varalise õiguse või muu varalise kasu nõudmine isiku poolt, kellel puudub selleks seaduslik õigus. Omavoliga on aga kriminaalõiguslikus mõttes tegemist siis, kui süüdlane teostab ebaseaduslikult õigust, mis eksisteerib reaalselt (tõeline õigus), või mida ta on õigustatud oletama ühiskonnas eksisteerivate õigussuhete raames (oletatav õigus). Olles valitsemiskorravastane kuritegu (
-is avaliku julgeoleku vastane süütegu), heidetakse süüdlasele omavoli puhul ette enda tõelise või oletatava õiguse teostamist ebaseaduslikus korras. Oletatava õiguse all ei tule mõista aga mitte pelgalt isiku subjektiivset arusaama oma õigustest, vaid seda peavad toetama ka õiguskorras tervikuna omaksvõetud arusaamad ning süüdlane peab pidama seda enda tegelikuks õiguseks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-88-03). Tõelise õiguse all mõeldakse antud isikule õigustloova üld- (nt seadus, määrus) või üksikakti (nt leping) alusel kuuluvat tegelikku õigust. Oletatava õigusena tuleb mõista mitte igasugust isiku subjektiivset arusaama oma õigusest, vaid üksnes seadusega tagatud õiguse oletamist, mille esinemist on süüdlasel õigus ühiskonnas eksisteerivate õigussuhete raames oletada (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-3-98; 3-1-1-188-03 jt). Oletatav õigus peab olema objektiivselt olemasolev või vähemalt õiguskorraga kooskõlas. Seega vajaks omavoli aktsepteerimiseks käesolevas kriminaalasjas tuvastamist, et V. Manukjan ja J. Merisalu pidasid A. U. vastu esitatud nõuet enda seaduslikult tagatud õiguseks, mis on õiguskorraga kooskõlas. Käesoleva kriminaalasja kontekstis ei ole selline käsitlus mõeldav. Kriminaalasja tehioludest nähtuvalt on tulenenud need nn „võlgnevused“ kanepi, s.o narkootilise aine käitlemisest (vt näiteks E. R. ütlusi I kd tl 184), mis välistab õiguskorraga kooskõlas oleva oletatava õiguse esinemise. 8.24 Apellatsioonis leitakse, et tõendatud pole ka 25 ecstasy tableti üleandmine A. U. poolt V. Manukjanile 2007.a detsembri lõpus, kuivõrd A. U. ei kinnita, et V. Manukjan oleks asjaga seotud olnud. Kohtukolleegium apellatsiooniga ei nõustu. A. U. kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et Viru tänava Hessburgeri juures pidi kokku saama R. Uiboga, kuid tema üllatuseks oli ka V. Manukjan kohal. Tahtsid tablette kahepeale, R. Uibo helistas ja V. Manukjan rääkis läbi, oli läbirääkija, kaubeldi hinna üle ning jutt jäi, et 75 krooni tablett /V kd tl 15/. Neist ütlustest nähtub, et esmane kauplemine toimus telefonitsi, kokkusaamine lepiti aga aine üleandmiseks. Tõsi, et kohtuistungil rääkis A. U. vähemalt 10 tabletist, kuid kaitsja taotlusel avaldatud eeluurimisel antud ütluste kohaselt oli tegemist 25 tabletiga /V kd tl 16; I kd tl 159/. Episoodide arvukust silmas pidades on tõenäone, et A. U. tablettide arvu täpselt ei mäleta, kuid see asjaolu ei muuda tema ütlusi iseenesest mitteusaldusväärseiks. 8.25 Kohtukolleegium möönab, et maakohus on oma otsuses selles episoodis käsitanud A. U. kannatanuna, kuid tegemist on formaalset laadi eksimusega, mis ei oma määravat tähtsust. A. U. on tõesti käesolevas kriminaalasjas osas episoodides kannatanu, teatud osas tunnistaja, kuid 24 tunnistaja ja kannatanu protsessuaalne seisund on paljuski kattuv. KrMS § 37 lg 3 kohaselt kohaldatakse menetlustoimingus kannatanule tunnistaja kohta sätestatut. 8.26 Rõhutada tuleb siinjuures, et kohus ei ole V. Manukjani süüküsimust
U. ütlustele tuginedes. Maakohus on arvestanud ka jälitusprotokolli 13.05.08.a toimunud A. U. ja V. Manukjani vahelise telefonikõne kohta – V. Manukjan helistab A. U.le ning küsib, kas tal on „neid asju“ ja hiljem teatab, et taheti hoopis midagi kallimat /I kd tl 176/. Tõsi, et kõnes kasutatakse üksnes märksõnu, kuid kõnest kogumis järeldub üheselt, et jutt on narkootilisest ainest ning et V. Manukjan oli juba eelnevalt kokku puutunud A. U. ja narkootiliste ainetega ja oli teadlik, et A. U. neid vahendab. 8.27 Ka leiab kohtukolleegium, et maakohus ei arvestanud põhjendatult tõendina K. Talve kaitsja poolt esitatud kohtuistungi protokolli O. Avilova süüdistusasjas, kus kuulati tunnistajana üle A. U.. Kõne all oleva teise süüdistusasja tehiolud ei ole vaidlusaluse kriminaalasjaga seotud ega oma tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel mingit tähendust. Kaitsja poolt osundatud Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-98-07 selgitab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et kohtuistungi protokolli, süüdistusakti või kohtuotsuse kasutamine tõendina teises kriminaalasjas muu dokumendina KrMS § 63 lg 1 tähenduses ei ole välistatud, kuid rõhutab samas, et nende dokumentidega saab aga tuvastada üksnes erineval ajal antud ütluste lahknemist. 8.28 Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohus V. Manukjani süü tuvastamisel tuginenud üksnes ühele tõendile vaid on kõiki tõendeid hinnanud nende kogumis, kaalunud tõendite usaldusväärsust, asetanud neist tulenenud andmed omavahelisse konteksti ning leidnud muuhulgas põhjendatult, et kannatanute ja tunnistajate ütlused sündmustega seonduvas olulises teabes on piisavalt täpsed, faktiliste asjaoludega loogilises seoses ning omavahel haakuvad. 8.29 Kohtukolleegium peab A. U. isikusse puutuvalt vajalikuks märkida, et kui ka A. U. osutas politseile kuritegude avastamisel kaasabi, siis sellest ei saa teha vältimatult järeldust, nagu ei oleks tema ütlused seetõttu usaldusväärsed. Kohtukolleegiumile jääb arusaamatuks apellantide käsitlus nii M. M.e kui A. U. ütluste puhul, nagu oleks tegemist politseile kasulike ütlustega. 8.30 Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus V. Manukjani
Kristjan Talve kaitsja apellatsioon 8.31 K. Talv tunnistati süüdi väljapressimises koos kohtu tuvastamata isikuga A. U. suhtes 2007.a augusti lõpus Tallinnas Madara 22 parklas. Kohtukolleegium nõustub kaitsjaga selles, et kõne all olevas episoodis ei ole R. Uibole süüdistust esitatud, mistõttu maakohtu otsuse põhiosas märgitu, nagu oleks A. U. Madara tänaval kokku saanud K. Talve, A. Tsõganovi ja Raldiga, on eksitav (lk 16). Mujal ei ole kohus R. Uibo osalusele selles väljapressimises viidanud, R. Uibole ei ole esitatud ka sellesisulist süüdistust. Tõsi, et kannatanu A. U. on kohtuistungil väitnud, et kohtusid Madara 22 nurga peal, soovisid temaga rääkida, ta ei tea kes oli roolis, Artjom, Kristjan ja Raldi olid. Samas on kannatanu edasisi sündmusi kirjeldanud järgmiselt: … rääkisime, nad ütlesid, et oleks vaja raha, et neile antud kuupäevad ei sobi ja siis Kristjan tuli talle kallale, see oli autos, Mondeos, tema oli tagaistmel. Kristjan oli juhi kõrvalistmel, lõi teda parema käega korduvalt näkku. Tal oli huul lõhki, põsk 25 paistes ja sinikas, see oli talle oluline, sest neil pidi olema õhtul klubi avamine. Nad küsisid, et kui palju ta suudab maksta. Ütles, et 1500, siis helistas R.le, ütles, et tal on seda raha vaja, palus selle tuua Kristiinesse ja andis selle üle Artjomile /V kd tl 15/. Tulenevalt sellest, et A. U. Madara tänaval toimunud sündmust ennast R. Uiboga kuidagi ei seosta, tuleb A. U. esmast viitamist teiste hulgas ka Raldile, eksitavaks lugeda, millele viitab ka asjaolu, et A. U. viimati refereeritud ütlusi ei ole ristküsitlusel soovinud selles osas täpsustada ei R. Uibo ise ega tema kaitsja. Kriminaalasja mahukusest tulenevalt ei muuda kõne all olev fakt veel A. U. ütlusi täies mahus ebausaldusväärseiks. 8.32 A. U. ütluste paikapidavust kinnitavad muuhulgas ka J. R. kohtuistungil antud ütlused, millede kohaselt on ta andnud A. U.le 1500 krooni raha ja viinud selle Tallinnas Club von Überklingeni juurde Madara 22. J. R. kinnitas ka, et on näinud A. vigastusi, kas silm või huul, aga ka seda, et raha klubi juurde viies oli A. ärritunud. A. jutust teab, et temalt nõuti raha /V kd tl 34/. 8.33 Kaitsja arutlus selle üle, et A. U. oleks võinud ju Madara tänaval autost lihtsalt lahkuda, ei ole K. Talve õigustavaks asjaoluks. Et A. U. on andnud pärast enda kinnipidamist politsei poolt ütlusi ka käesolevas kriminaalasjas süüdistatavate kohta, ei ole iseenesest käsitatav politsei kaastööna ega muuda tema ütlusi seetõttu vähem usaldusväärseiks. 8.34 Maakohus on K. Talve süüküsimust hinnates tõendeid kogumis hinnanud ja leidnud põhjendatult, et K. Talv pani toime väljapressimise koos kohtus tuvastamata isikuga. Kristjan Talve ja Janek Merisalu süüdistus
8.35 K. Talve ja J. Merisalu süüditunnistamisega
Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohus on selles süüdistuses kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse normi. 8.36 K. Talv ja J. Merisalu on tunnistatud süüdi orjastamises, mis seisnes süüdistuse kohaselt selles, et nad koos kohtus tuvastamata isikuga sundisid vägivalla ähvardusel M. M.t käitlema narkootilisi aineid – müüma süüdistatavate poolt toodud kanepit ja kokaiini ettenähtud hindadega ning maksma müügist saadud raha süüdistatavatele. Maakohtus tuvastatigi, et 2007.a septembrist novembri lõpuni toimetas kohtus tuvastamata isik M. M.ele kolmel korral a´ 50 g kanepit ja ühel korral 8 g kokaiini müügiks ning M. M. need ained ka edasi müüs. Kannatanule avaldasid müügitegevuseks survet K. Talv ja J. Merisalu. Kohus leidis, et süüdistatavad asetasid psüühilise ja füüsilise vägivalla abil M. M.e olukorda, kus ta oli sunnitud oma tahte vastaselt täitma süüdistatavate poolt antud kohustusi. 8.37 Kohtukolleegium osundab, et orjastamine on vabadusvastane süütegu, kus rünnatavateks õigushüvedeks on liikumis- ja eneseteostusvabadus. Kohtukolleegium on seisukohal, et isiku liikumis- või eneseteostusvabadus peab kõne all oleva süüteokoosseisu mõttes olema piiratud sellisel määral, et tal praktiliselt valikut ei ole või on see olulisel määral raskendatud ega sõltu temast endast. M. M. avaldas, et politseisse takistas teda pöördumast asjaolu, et oli ise kanepi tarbija. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole selline situatsioon käsitatav orjastamise kui
§-s 133 ettenähtud süüteo elemendina. 26 8.38 Kohtukolleegiumi arvates on aga käesoleval juhul peamine see, et M. M.e tegevus, milleks teda sunniti, ei ole käsitatav teiste kasuks töötamisena või muude kohustuste täitmisena. Tuleb silmas pidada, et nn muude kohustuste täitmise all mõeldakse ülesandeid, mille tööks nimetamine on vaieldav. Käesoleval juhul ei teinud M. M. J. Merisalu ja K. Talve jaoks tööd ega täitnud ka kohustusi, mille paigutamine mõiste „töö“ alla oleks vaieldav. M. M. pani ilmselgelt toime kuriteo – käitles narkootilisi aineid, kanepit ja amfetamiini, mis anti talle süüdistatavate poolt või huvides, mistõttu on
8.39 Kummastavalt ei ole aga kellelegi esitatud süüdistust selles kuriteoepisoodis kõne all olnud kanepi ja kokaiini käitlemises
K. Talve ja J. Merisalu ei süüdistata ka muudes episoodides narkootiliste ainete käitlemises. Seetõttu puudub ringkonnakohtul võimalus K. Talvele ja J. Merisalule esitatud süüdistuse sisuks olevate asjaolude pinnal nende tegevuse ümberhindamiseks, sest kohus võib kohtuotsust tehes kuriteo samadest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni üksnes isiku olukorda kergendades. Otsustamaks, kas uus kvalifikatsioon kergendab isiku olukorda, tuleb eeskätt võrrelda kuriteokoosseisude sanktsioone (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-76-05; 3-1-1-46-08).
lg 1 näeb karistusena ette vangistuse ühest kuni viie aastani,
puhul näeb ainuüksi juba esimese lõike sanktsioon ette vangistuse ühest kuni kümne aastani. 8.40 Eelnevast lähtudes ei pea kohtukolleegium vajalikuks analüüsida, kas K. Talve ja J. Merisalu käitumine on käsitatav kuriteole kihutamisena ( samas võib märkida, et kuriteole kihutamine oleks käesoleval juhul mõeldav, kuivõrd kihutamise viisiks võivad olla süüdistuses kirjeldatud teod ning M. M. on ka nõustunud narkootiliste ainete müügiga, sest kohtuistungil on ta vastanud küsimusele „oli see teie vabatahtlik müümine“ jaatavalt /V kd tl 13/, või on tegemist kaastäideviimisega. 8.41 Ülaltoodud põhjustel leiab kohtukolleegium, et K. Talve ja J. Merisalu käitumises puudub
Janek Merisalu kaitsja apellatsioon 8.42 Kuivõrd käesolevas otsuses on ringkonnakohtu seisukoht J. Merisalu süüdistuses
lg 1 järgi juba eelnevalt väljendatud, siis kohtukolleegium ei pea vajalikuks käsitleda tema kaitsja apellatsiooni osas, mis puudutab nimetatud süüdistust. Kaitsja seisukohta, mille kohaselt tuleb I kd tl 174-176 asuv jälitusprotokoll tunnistada kohtukõlbmatuks tõendiks, kuivõrd protokollis kajastuv jälitustoiming ei ole teostatud kohtuliku uurimise esemeks olevas kriminaalasjas, kohtukolleegium ei jaga. Nimetatud jälitusprotokolli kohaselt teostati jälitustoimingud kriminaalasjas, milles oli alustatud menetlust
U. vahendas ecstasy tablette. Seadus ei keela ühe kriminaalasja menetluse käigus saadud informatsiooni kasutamist ja jälitustoiminguga saadud teabe ülekandmist teise kriminaalasja. Tähtsust ei oma, millist numbrit kannab kriminaalasi, mille raames jälitustoiming tehti. Oluline on, et oleksid järgitud KrMS § 110 lg 1 sätted – tegemist peab olema kas I astme kuriteoga või tahtlikult toime pandud II astme kuriteoga, mille 27 toimepanemise eest on ette nähtud kuni 3-aastane vangistus (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-1-1-18108). Apellandi poolt viidatud jälitusprotokoll 12.06.2008.a (I kd tl 47-57) on koostatud informatsiooni alusel, mis sai teatavaks seetõttu, et R. Uibo viibis Pärnu Politseiosakonna arestimajas ühes kambris isikutega, kelle valdusesse oli ebaseaduslikult sattunud telefon ja mida kambris viibivad isikud, sealhulgas ka R. Uibo kasutasid. Nimetatud telefon leiti kambri läbiotsimise käigus ja on tunnistatud asitõendiks /II kd tl 46, 50-52/. Jälitustoimingute seaduslikkust on maakohus kontrollinud ja leidnud, et need on läbi viidud seaduse nõuetele vastavalt /V kd tl 73/. 8.43 Mis puudutab kaitsja etteheiteid selle kohta, et käesolevast kriminaalasjast eraldatud Artjom Tsõganovi süüdistusasja ei liidetud arutatava kriminaalasja materjalidega, siis kohtukolleegium märgib, et kohtuistungil oli see küsimus korduvalt tõstatatud, kohus kuulas ära nii kaitsjad kui prokuröri ja leidis põhjendatult, et taotlus kriminaalasja prokuratuurile tagastamiseks A. Tsõganovi süüdistuse liitmise eesmärgil ei ole põhjendatud /V kd tl 8-9/. Otsuses nr 3-1-1-16-07 on Riigikohtu kriminaalkolleegium andnud järgmised selgitused: Kriminaalmenetluse praktikas ei ole aga võimalik täielikult vältida ka loogiliselt kokkukuuluvate kriminaalasjade eraldamist. Nii on kohtupraktikas loetud igati põhjendatuks mitme süüdistatavaga kriminaalasjast kriminaalasja eraldamist eraldi menetlemiseks nende süüdistatavate suhtes, kes hoiduvad kriminaalmenetlusest kõrvale. Sellises olukorras võib eraldamine osutuda vältimatult vajalikuks vaatamata sellele, et see võib põhimõtteliselt kahjustada kriminaalmenetluse igakülgsust, täielikkust ja objektiivsust. Kuid kui puudub kriminaalmenetlusest kõrvalehoiduvate isikute tabamise vähegi realistlik perspektiiv lähitulevikuks, ei saa eraldamise ja eraldamata jätmise kaalumisel jätta arvestamata ka teisi kriminaalmenetluses olulisi väärtusi ja põhimõtteid - näiteks seda, et eraldamata jätmine võib tingida mõistliku menetlusaja ületamise. Kuigi viidatud lahendis on kõne all kriminaalasjade eraldamine, on samad põhimõtted järgimiseks ka kriminaalasjade ühendamisel, kuivõrd eraldatud kriminaalasja menetlemise tähtaeg ja seejärel samade kriminaalasjade taasühendamine võib ületada mõistliku menetlustähtaja ja minna vastuollu EIÕK art-s 6 p-s 1 sätestatuga. 8.44 Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on kohtueelsel uurimisel selgunud, et A. Tsõganov on vahistatud Saksamaal toimepandud kuriteo tõttu ning kuni 19.11.2008.a ei olnud selge, millal A. Tsõganov Eestile välja antakse, seetõttu oli ka tema suhtes materjalide eraldamine põhjendatud ja kooskõlas KrMS § 216 sätetega. 19.11.2008.a anti A. Tsõganov küll Eestile välja, kuid prokuröri kinnitusel on temale esitatud kahtlustuse maht tunduvalt suurem kui kaassüüdistatavatel käesolevas kriminaalasjas ning temaga seotud kriminaalasja on hõlmatud täiendavalt kannatanu, tunnistajad ja võimalikud süüdistatavad. Asja materjalide kohaselt oli arutusel olev süüdistusasi juba 13.09.2008.a eelistungil määratud ühtse katkematu põhimõtte kohaselt arutamisele 02.12.2008.a. Kohtukolleegium märgib, et EIÕK art 6 p 1 kohaselt on süüdistatavatel õigus kohtupidamisele mõistliku tähtaja jooksul. Käesolevas asjas viibivad süüdistatavad vahi all, mistõttu on mõistliku tähtaja järgimise põhimõte eriti terav ning menetlusökonoomikaga ei oleks kooskõlas kriminaalasja n.ö ooteseisundisse jätmine olukorras, kus üldmenetlus näeb ette katkematuse põhimõtte. 28 8.45 J. Merisalu süüd
lg 2 p 4 ettenähtud kuriteos analüüsis kohtukolleegium käesoleva otsuse p 8.21; 8.22 ja 8.23, kuid kaitsja apellatsiooniga seonduvalt peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et apellatsioonis avaldatud seisukoht, nagu pidanuks A. U. käesolevas asjas kaassüüdistatav olema, ei ole kooskõlas kriminaalkohtupidamise põhimõtetega. Isik ei saa olla ühe ja sama kriminaalasja raames nii kannatanu kui süüdistatav. A. U. on narkootiliste ainete käitlemise eest 01.12.2008.a otsusega süüdi tunnistatud, tema süüdistus hõlmas ka narkootiliste ainete käitlemise, mis seondus süüdistatavatega käesolevas kriminaalasjas. 8.46 Mis puudutab kannatanute ütluste usaldusväärsust, siis kohtukolleegium käsitles seda küsimust käesoleva otsuse p-s 8.2, kuid peab vajalikuks lisada, et puudub igasugune alus nii M. M.e kui A. U. käsitamiseks politseiagendina. KrMS § 120 lg 1 kohaselt on politseiagent ametnik, kes kogub kriminaalmenetluses tõendeid muudetud identiteeti kasutades. 8.47 Tsiviilhagi puudutavas osas kohtukolleegium J. Merisalu kaitsjaga nõustub. A. U.lt arvuti äravõtmist J. Merisalu ega ka V. Manukjani süüdistus ei käsitle. Tõsi on ka see, et A. U. ei ole millegagi väljendanud oma nõuet J. Merisalu vastu tekitatud kahju heastamiseks. Ka leiab kaitsja põhjendatult, et arvuti kuuluvus ja väärtus ei ole selged. A. U. on kohtuistungil väitnud, et arvuti võeti ära, see kuulus enne G. M.ele, nad vahetasid. Varem see kuulus temale /V kd tl 16/. J. R. ütlustest nähtub, et A. käes oli tema arvuti, aga see võeti ära, kes, ei tea. Kena oleks kui tagasi saaks, see maksis 6000 krooni /V kd tl 33-34/. G. M. on kinnitanud, et vahetas A. U.ga arvuti, sest A. pillas tema oma maha ja nurk läks katki, arvuti oli 2 aastat tagasi ostetud ja maksis 16 990 krooni, nüüd maksab vähem /Vkd tl 44-45/. A. U. on pärast G. M.e ütluste ärakuulamist esitanud viimasele küsimuse „kus see arvuti ära varastati, see, kus sa olid tunnistajaks? Kes selle arvuti ära võttis?“ G. M. vastab A. U.le, et tema võttis, A. U. oli võlgu ja lubas selle korda teha, aga natuke pärast seda võeti A. U. kinni /V kd tl 45/. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole ei arvuti kuuluvus ega väärtus selged määral, mis võimaldaksid J. Merisalult 15 000 krooni väljamõistmise A. U. kasuks. Maakohtu otsus tuleb selles osas tühistada ja tsiviilhagi katteks J. Merisalult läbiotsimise käigus ära võetud ja arestitud arvuti tagastada J. Merisalu elukaaslasele N. J.. 8.48 Kuivõrd kohtukolleegium mõistab K. Talve ja J. Merisalu
lg 1 järgi õigeks, siis sellest lähtuvalt tuleb kohtukolleegiumi hinnangul leevendada ka neile mõistetud liitkaristust. 8.49 Ülaltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, 338 p 2, 340 lg 2 p 2, 5 tühistab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 30.12.2008.a otsuse osaliselt Janek Merisalu ja Kristjan Talve süüditunnistamises
Merisalult 15 000 krooni väljamõistmises tsiviilhagi katteks ja sülearvuti arestimise määruse muutmatajätmises. Uue otsusega mõistab ringkonnakohus J. Merisalu ja K. Talve
R. Uibo ja V. Manukjani kaitsjate apellatsioonid jätab rahuldamata, K. Talve ja J. Merisalu apellatsioonid rahuldab osaliselt. Malle Preimer Julia Katškovskaja 29 Igor Amann 30
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.