Väärteoasi nr. 4-08-8301 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tartu Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Aivar Pellja Otsuse tegemise aeg ja koht 11.veebruar 2009.a.; Valga kohtumaja Väärteoasja number 4

le ning sellest tulenevalt mõõtetulemuse usaldusväärsusele. Kohtuväline menetleja asus seisukohale, et mõõteseade vastas

nõuetele ning Riigikohtu lahend 3-1-1-11-08 ei ole antud olukorras kohaldatav, kuna Riigikohus ei arvestanud majandus- ja kommunikatsiooniministri 12.12.2006 määruse nr 104 lisaga

1. Uuno Lausing taotleb otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist. Kaebuses esitatu kohaselt : 1.
2. Mõõtetulemus ei ole usaldusväärne. 1..2.

§ 5

lg 1 kohaselt on mõõtetulemuste jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab kalibreritud või taadeldud mõõtevahendit või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat.

§ 5

lg 2 p 2 kohaselt peab mõõtetulemuse jälgitavus olema tõendatud riikliku järelevalve käigus, kui mõõtetulemuste alusel tehakse ettekirjutus, määratakse karistus väärteoasjas või piiratakse eriõigust. 1.3.Eelnevast tulenevalt tuleb muuhulgas tuvastada, kas mõõtja kasutas mõõtetäpsuse nõuetele vastavat mõõtevahendit. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 16.06.2008 lahendis nr 3-1-1-11-08 väljendanud järgmist seisukohta: Kriminaalkolleegiumi hinnangul on eeltoodu valguses ebaõige maakohtu otsuses väljendatud seisukoht, nagu võiks kiirusemõõturi kasutamisel kehtestatud täpsusklassi nõudeid eirata, kui mõõturi esmase kasutuselevõtmise ajal oli sellel olemas kehtiv tüübikinnitustunnistus. Kolleegium on sarnases küsimuses varem väljendanud seisukohta, et varasemaid õigussuhteid puudutavate ülemineku- ja rakendussätete puudumine tähendab seda, et uus õigusakt jõustub seaduses ettenähtud üldises korras, mõjutades ka õigusakti jõustumise hetkel kestvaid õigussuhteid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-86-05, p 5). Seega peavad alates majandus- ja kommunikatsiooniministri poolt MõõteS § 7 lg 3 alusel
3. detsembri
4. a antud määruse nr 104 jõustumisest (
5. detsember 2006) eranditult kõik liiklusjärelevalves kiiruse mõõtmiseks kasutatavad seadmed vastama muuhulgas selle määruse Lisa 1 p 8.2 nõuetele mitte üksnes laboritingimustes saadud mõõtetäpsuse, vaid ka reaalse kasutuse mõõtetäpsuse osas. Kuna käesoleval juhul ei vastanud kasutatud kiirusemõõtur kehtestatud viimatinimetatud osas lubatud veapiiri ja täpsusklassi nõuetele, ei olnud selle abil võimalikA. P. mootorsõiduki kiirust nõuetekohaselt tuvastada. 1.4 Kohtuväline menetleja on otsuses asunud sisuliselt seisukohale, et vääärteoasjas nr 3-1-1-11-08 arutades on Riigikohtu täiskogu eksinud. Selline julge kriitika Eesti kohtusüsteemi kõrgeima astme lahendi suhtes on kaitsja hinnangul julge ja pretensioonikas. Kaebuse esitajal puudusid vastulause esitamise ajal andmed selle kohta, et kasutatud mõõtevahend vastas

nõuetele. 13.08.2008 kirjaga nr 1074 vastas kiirusemõõtureid taatlev AS Metrosert kaitsja teabenõudele, et kasutatud kiirusemõõteseade Stalker nr SP006854 on kasutusele võetud tüübikinnitustunnistuse nr SA 3-4/3.38.96 alusel. Seega on tegemist sama tüüpi kiirusemõõturiga, mida kasutati kiirusemõõtmisel ka A. P. (Riigikohtu lahendi 3-1-1-11-08 punkt 8). Kaebuse esitaja on seisukohal, et Riigikohus on selles lahendis arvestanud kõigi kehtivate õigusaktidega. Kohtuvälise menetleja seisukoht, et 1996 aastal kasutusele võetud kiirusemõõtur muutub 12 aasta pikkust kasutamist täpsemaks, on ekslik. Kaebuse esitaja on seisukohal, et lubamatu on sellise kiirusemõõturi taatlemine, mis täpsusnõuete järgi ei suuda tagada käesoleval ajal kehtivaid nõudeid. Selle peaks välistama

§ 11lg 1.

Hoolimata sellest, et mõõtevahendile on väljastatud taatlustunnistus, ei ole sellega teostatud mõõtmine usaldusväärne. 1.5. Kui mõõtetulemus ei ole

kohaselt usaldusväärne, on sellise mõõtevahendi näidu näol tegemist lubamatu tõendiga. Tõendi puudumisel ei ole väärtegu tõendatud ja menetlus väärteoasjas tuleb lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteotunnuste puudumise motiivil. Eeltoodu alusel kaitsja palub :

1. tühistada otsus väärteoasjas nr 2820,08,004006;
2. teha asjas uus otsus, millega lõpetada menetlus väärteoasjas seoses tõendamatusega. Kohtulike vaidluste käigus esitas kaitsja asja materjalide juurde kirjalikud teesid. Kaitsja märgib ka, et kohtuvaidluse teesid ei võimalda kajastada kohtulikul arutamisel uuritut, kuid toimiku kirjalike materjalide ning menetlusosaliste kirjalike seisukohtade valguses on menetlusaluse isiku kaitsja seisukohad kohtuvaidluses järgnevad : Karistuse vastavus süüteo raskusele Menetlusalune isik ja tema kaitsja nõustuvad täielikult kohtuvälise menetlejaga, et kui menetlusalusele isikule etteheidetav väärtegu on tõendatud (sh teo toimepanemise koht), siis on määratud karistus ka proportsionaalne ja teole vastav. Kaitsja juhib kohtuvälise menetleja tähelepanu sellele, et väärteoasjas tehtud otsusele esitatud kaebus ei sisalda kriitikat karistusmäära osas ega ka taotlust määratud karistuse kergendamiseks. Ilmselt on kohtuväline menetleja saatnud trafaretse vastuse, mis saadetakse kõigile väärteoasjades esitatud kaebustele ning ei ole piisavalt süvenenud konkreetse juhtumi tehioludesse. Poolte esitatud väidetest tõesusest Kohtuvälise menetleja esindaja on oma täiendavas seisukohas mitmes kohas märkinud, et menetlusaluse isiku kaitsja on esitanud vääraid, moonutatud ja kohut eksitavaid väiteid. Seejuures on kohtuvälise menetleja esindaja viidanud menetlusaluse isiku kaitsja poolt mõõtmiste põhimõtete teadlikule moonutamisele ka mingites muudes varasemates menetlustes. Samamoodi ei ole kohtuvälise menetleja esindaja viidanud, milliseid varasemad menetlused need on ning kuidas need haakuvad antud väärteoasjaga. Kohtuvälise menetleja esindaja seisukohad ei ole menetlusaluse isiku kaitsja hinnangul sugugi kooskõlas ei kehtiva õiguse, varasema metroloogia-alase õigusliku regulatsiooni ega ka metroloogia põhimõtetega. Vaidlusaluste küsimuste ringi piiritlemine Menetlusaluse isiku kaitsja nõustub kohtuvälise menetleja esindaja kaebuse punktis 2.
3. esitatud käsitlusega vaidlusaluste küsimuste piiritlemisel. Käesolevas väärteoasjas on keskseks küsimuseks, kas kasutatud mõõtevahend vastas

§ 11

lg 1 nõuetele, st asjakohases õigusaktis esitatud ja EÜ tüübihindamistunnistuses või tüübikinnitustunnistuses kindlaksmääratud nõuetele.

§ 13

lg 1 kohaselt on taatluse tulemuseks hinnang selle kohta, kas mõõtevahend vastab või ei vasta käesoleva seaduse § 11 lõikes 1 nimetatud nõuetele. Vastuolu asjakohases õigusaktis esitatud nõuetega seisneb menetlusaluse isiku kaitsja hinnangul selles, et käsitluse all olev kiirusmõõtur ei vasta liikuva objekti kiiruse hindamiseks kehtestatud veapiiri ja täpsusklassi nõuetele (nõutud ±3 km/h kiirustel 20-100 km/h ja ±3 % kiirustel 100-320 km/h asemel ±5 km/h kiirustel alla 100 km/h ja ±7 km/h kiirustel üle 100 km/h). Seda kinnitavad Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16.06.2008 lahendi nr 3-1-1-11-08 punkt 11 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 04.11.2008 lahendi nr 3-1-1-58-08 punkt 9. Mittevastavus

§ 11

lg 1 osas seisneb kaitsja hinnangul selles, et mõõdetud kiirusel 109 km/h pidi Lõuna Politseiprefektuurile 16.12.2007 antud erialast kompetentsust kinnitava tunnistuse kohaselt mõõtevõime (parim mõõtevõime tõendatud jälgitavusega mõõtmistel) olema täpsusega 4 km/h. Tegelikkuses aga kasutatud kiirusemõõtur Stalker nr SP006854 võimaldas saavutada mõõtetäpsust sellisel kiirusel 7 km/h. Kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli kohaselt on „pädev mõõtja“ saavutanud veelgi suurema mõõtetäpsuse - 3 km/h. Seega eksis mõõtja mõõtemetoodika vastu, mis välistab mõõtmiste jälgitavuse

§ 5lg 1 mõttes.

Kohtuvälise menetleja vastuargument põhineb argumentatsioonil, et konkreetsele mõõtevahendi tüübile 1996 aastal väljastatud tüübikinnitustunnistusel märgitud „mõõtetulemuse laiendmääramatus“ ei ole mõõtevahendile kindlaksmääratud metroloogiline nõue. See olevat hoopis mõõteprotsessi tulemusele hinnangupiiri kehtestamine. Seejuures on kohtuvälise menetleja esindaja kirjalike seisukohtade punktis 2.2.7. esitanud väiteid, millel puudub kaitsja hinnangul igasugune õiguslik argumentatsioon. Enamgi veel, menetlusosaline on loonud uue õiguse – väites, et Eesti Standardiamet on väljunud oma pädevuse piiridest ning kandnud tüübikinnitustunnistusele andmeid, milleks tal õigus puudub. Samuti on kohtuvälise menetleja esindaja viidanud praktika puudumisele, kogemuste ja teadmiste puudumisele. Ühtlasi on kohtuväline menetleja tuginenud ka mingisugustele „taatluslabori poolt koostatud teoreetilistele määramatustaseme arvustustele“. Kahjuks ei ole viidatud algallikaga võimaldatud teistel menetlusosalistel tutvuda, seetõttu ei saa maakohus anda hinnangut ka kirjaliku täienduse punktis 2.2.8 esitatud „tõenäosustaseme ümberarvutamisele“. Menetlusaluse isiku kaitsja osundab, et kohtuvälise menetleja esindaja sellised seisukohad on paljasõnalised ning neid esitades ei ole viidatud ühelegi õigusaktile. Maakohtul tuleb nüüd hinnata, millise menetlusosalise väited on metroloogia põhimõtteid moonutavad ning milline menetlusosaline püüab tegelikult kohut eksitada. Tegelikkuses on aga menetlusosaliste esindajatel mõlemal oma seisukoht ja argumendid. Asjaolu, et ühe menetlusosalise seisukohad on õiged ning teise oma mitte, ei tähenda veel, et ebaõigete seisukohtade esitaja oleks seetõttu moonutanud kehtivat õigust või püüaks kohut eksitada.

põhimõtted 1996 aastal võrrelduna käesoleval ajal kehtiva

ga 01.01.1995 jõustunud ja kuni 30.04.2004 kehtinud

§ 1

lg 1 kohaselt sätestati

s füüsikaliste suuruste mõõtmise jälgitavuse tagamise alused. Seaduse § 1 lg 2 kohaselt mõõtmiste usaldatavus ja jälgitavus saavutatakse Rahvusvahelisele Mõõtühikute Süsteemile (SI) vastavate mõõtühikute ja nende etalonide kasutamise, mõõtevahendite metroloogilise kontrolli ja mõõtmisi teostavate laborite akrediteerimise kaudu.

6 lg 1 sätestas, et mõõtetulemuste jälgitavuse ja usaldusväärsuse saavutamiseks kontrollitakse mõõtevahendeid tüübikinnituse, taatlemise ja kalibreerimise teel. Tüübikinnitus ja taatlemine on mõõtevahendi kohustusliku metroloogilise kontrolli liigid, millele allutatakse käesoleva seaduse § 10 alusel taatlusele kuuluvad mõõtevahendid. Kalibreerimine on metroloogilise kontrolli liik, millele allutatakse etalonid. Töömõõtevahendite kalibreerimine ei ole kohustuslik. Tüübikinnituse mõiste sätestas seaduse § 7, mille lg 1 kohaselt tüübikinnitus on protseduur, mille käigus tehakse kohustuslikes mõõtühikutes gradueeritud mõõtevahendi dokumentatsiooni ja tüübikatsetustulemuste alusel kindlaks, kas antud tüüpi mõõtevahendiga mõõtmisel võib eeldada vajaliku täpsuse säilimist kindlaksmääratud ajavahemiku (taatluskehtivusaeg) jooksul ja väljastatakse tüübikinnitustunnistus. Veelgi olulisem

7 lg 2 sätestatu - taotluse tüübikinnituse saamiseks esitab mõõtevahendi valmistaja, importija või nende esindaja Standardiametile (alates 01.02.2000 Tehnilise Järelevalve Inspektsioon), kus taotlejale käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud nõuetele vastava mõõtevahendi tüübi jaoks väljastatakse kehtestatud korras tüübikinnitustunnistus ja antakse õigus kanda seda tüüpi mõõtevahendile tüübikinnitusmärk. Tüübikinnitustunnistus sisaldab mõõtevahendi tüübi garanteeritud metroloogilisi omadusi ja vajaduse korral lisatingimusi, piiranguid ning tähtaegu. 08.03.1996 väljastas Eesti Standardiamet UÜ WÕRO KOMMERTS´le tüübikinnitustunnistuse SA3-4/3.38.96 kiirusmõõturile Stalker. Tüübikinnitustunnistusega kehtestati lubatud viga taatlusel ja laiendmääramatus kasutamisel. Sellega kinnitas Eesti Standardiamet, et on tüübikinnitusprotseduuri käigus teinud tol ajal kehtinud

§ 7

lg 1 kohaselt kindlaks, et Stalker tüüpi kiirusemõõturiga võib eeldada tüübikinnitustunnistuses märgitud täpsuse säilimist taatluskehtivusaja jooksul. Seejuures on elementaarne, et mõõtevahendi viga taatlusel ning reaalsel kasutamisel ei saagi olla ühesugune. Kasutamisel usaldusväärseks hinnati mõõtetulemus 5 km/h kiirustel alla 100 km/h ja 7 km/h kiirustel üle 100 km/h. Taatlemisel, so laboritingimustes nõuti samalt seadmelt mõõtetäpsust 1 km/h või 2 km/h. Tüübikinnitusega ning taadeldud mõõtevahendit kasutades mõõtmiste usaldusväärsuse tagatiseks kuni 30.04.2004 kehtinud

kohaselt oli mõõtevahendi õige kasutamine. Selle sätestas

§ 5

lg 3 - mõõtevahendeid peab üles seadma, ühendama, käsitsema, hooldama ja hoidma nii, et oleks tagatud mõõtmiste õigsus.

23.01.99 jõustunud muudatustega kehtestati õige kasutamise kohustus § 13.1 lg 1 - mõõtevahendeid peab üles seadma, ühendama, käsitsema, hooldama ja hoidma nii, et oleks tagatud mõõtmiste õigsus ja usaldusväärsus.

21.07.2001 jõustunud muudatustega kolis norm § 13.4 lg 1 - mõõtevahendeid peab üles seadma, ühendama, käsitsema, hooldama ja hoidma nii, et oleks tagatud mõõtmiste õigsus ja usaldusväärsus. Seega nähtub tüübikinnitustunnistuse väljaandmise ajal kehtinud

st, et tüübikinnitustunnistus sisaldab just mõõtevahendi tüübi garanteeritud metroloogilisi omadusi, mitte mõõtja pädevusest või mõõtmiste metoodikast tulenevaid nõudeid. Väited, et 1996 aastal mõõtevahendi tüübile väljastatud tüübikinnitustunnistus sisaldab ka mõõtemetoodikast või mõõtja pädevusest tulenevaid asjaolusid, on vastuolus sel ajal kehtinud õigusnormidega. Tuues paralleeli tänase mõõtetulemuse jälgitavuse kolmekomponentse süsteemiga, oli mõõtmiste usaldatavus kuni 30.04.2004 tegelikult samasisuline kehtiva

§ 5lg 1 sätestatuga: 1.

pädev mõõtja – kuni 30.04.2004 ei sätestanud mõõteseadus mõõtevahendi vahetule kasutajale mingeid erinõudeid. Küll aga tulenesid nõuded mõõtjale eriseadustest. Konkreetses valdkonnas, so sõidukite kiiruse mõõtmine liiklusjärelevalve käigus, sisustati pädeva mõõtja mõiste politseiseaduse ja liiklusjärelevalve teostamise korrag. Liiklusjärelevalve teostamise õigus oli politseiseadusest tulenevalt politseil. See seadis ka nõuded pädevale mõõtjale, mõõtjaks ei saanud olla suvaline isik. 2. mõõtemetoodika – kuni 30.04.2004 kehtinud mõõteseadus ei näinud ette eraldi mõõtemetoodika kehtestamist, kuid igal mõõtevahendil on tootja kasutusjuhend, mille järgimisel tagatakse mõõtmiste õigsus ja usaldusväärsus. Just sellele viitavad

§ 5

lg 1 (01.01.1995 kuni 22.01.1999), § 13.1 lg 1 (23.01.1999 kuni 20.01.2001) ja 13.4 lg 1 (21.07.2001 kuni 30.04.2004). Tänases mõistes mõõtemetoodika tulenes mõõtevahendi valmistaja kehtestatud juhistes, kuidas mõõtevahendit õigesti kasutada. Mõõtevahendi vääral kasutamisel ei saanud olla mõõtetulemus olla õige ja usaldusväärne. Seejuures ei ole sisulist tähtsust, kas täitmata jäetakse valmistaja poolt kehtestatud nõuded või mõõtemetoodikas kehtestatud nõuded. Mõõtemetoodika on lihtsalt mõõtevahendi valmistaja kasutusjuhendi ümberkirjutus.

1. taadeldud mõõtevahend – nõue tüübikinnituse omamiseks ning taatluskohustus ei ole oma sisult muutunud. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 12.12.
2. a määrusega nr 104 kehtestatud „Kohustuslikule metroloogilisele kontrollile kuuluvate mõõtevahendite nimistu, mõõtevahendite olulised ja erinõuded, sealhulgas täpsusnõuded, ning mõõtevahendite taatluskehtivusajad“ § 4 lg 3 kohaselt kasutusel oleva mõõtevahendi kordustaatlusel tuleb lähtuda nendest lõikes 1 viidatud ja lisa 2 tabeli neljandas veerus toodud dokumentides esitatud nõuetest ja katsetuste mahust, mis kehtisid mõõtevahendile selle turulelaskmisel ning on fikseeritud mõõtevahendi vastavusdeklaratsioonis, siseriiklikus tüübikinnitustunnistuses või EÜ tüübikinnitustunnistuses. Nimetatud nõudest tuleneb üheselt, et taatlemisel tuleb arvestada tüübikinnitustunnistusel fikseeritud nõuetega.

§ 11

lg 1 tuleneb taatluse läbiviimisel nõue tuvastada mõõtevahendi vastavus ka asjakohastele õigusaktidele, st mõõtja erialasele pädevusele ning kehtestatud mõõtemetoodikale. Tuvastades, et konkreetne mõõtevahend ei võimalda saavutada erialase kompetentsuse tunnistuses ning mõõtemetoodikas nõutavat mõõtetäpsust, puudus alus ka mõõtevahendi taatlemiseks. Tüübikinnitustunnistuse kehtivuse lõppemisest Menetlusaluse isiku kaitsja ei vaidle vastu kohtuvälise menetleja esindaja seisukohale, et hoolimata tüübikinnitustunnistuse kehtivuse lõppemisest on see konkreetse kiirusemõõturi kasutamise seaduspärasuse üle otsustamisel siiski arvestatav. Samuti nõustub menetlusaluse isiku kaitsja, et tüübikinnitustunnistuse kehtivustähtaja möödumine ei muuda iseenesest kiirusemõõturi kasutamist ebaseaduslikuks. Aluse mõõteseadme kasutamiseks, mille tüübikinnitustunnistuse kehtivus on lõppenud, annab

§ 11

lg 1 ja 2, millest tuleneb tüübikinnitustunnistuse kehtivuse nõue üksnes esmataatlusel. Kuna kõne all olev kiirusemõõtur Stalker nr SP006854 oli esitatud kordustaatlusele, siis ei oma tüübikinnitustunnistuse kehtivuse lõppemine antud väärteoasja raames määravat tähtsust. Kokkuvõtvalt

§ 7

lg 4 kohaselt on keelatud turule lasta, kasutusele võtta või kasutada metroloogilist kontrolli mitteläbinud mõõtevahendit, mis on kantud sama paragrahvi lõike 3 alusel koostatud nimistusse.

§ 11

lõike 1 kohaselt hinnatakse mõõtevahendi taatlemisel, kas turule lastav, kasutusele võetav või kasutatav metroloogilisele kontrollile kuuluv mõõtevahend vastab asjakohases õigusaktis esitatud ja tüübikinnitustunnistuses kindlaksmääratud nõuetele. Seega on taatluslaboril kohustus hinnata ka seda, kas taatlusele esitatud mõõtevahend vastab kehtestatud täpsusklassi nõuetele.

§ 13

lg 1 kohaselt on taatluse tulemuseks hinnang selle kohta, kas mõõtevahend vastab või ei vasta

§ 11lõikes 1 nimetatud nõuetele.

Kaitsja on seisukohal, et kasutatud mõõtevahend ei vastanud majandus- ja kommunikatsiooniministri kehtestanud metroloogilisele kontrollile kuuluvate mõõtevahendite nimistu, mõõtevahendite taatluskehtivusajad, mõõtevahendite täpsus- ja üldnõuded Lisa punkt 8.2 nõuetele lubatud veapiiri või täpsusklassi osas ja sellest tulenevalt on taatlustunnistuse väljastamine sellele ebaseaduslik. Kuivõrd täpsusklassile mittevastava mõõtevahendi taatlemine on ebaseaduslik, ei ole mõõtetulemuste jälgitavus tõendatud (

§ 5

lg 1) – kasutatud mõõtevahend ei ole ettenähtud korras taadeldud.

§ 5

lg 2 kohaselt peab mõõtetulemuse jälgitavus olema tõendatud riikliku järelevalve käigus, kui mõõtetulemuste alusel tehakse ettekirjutus, määratakse karistus väärteoasjas või piiratakse eriõigust.

§ 5

lg 1 kohaselt on mõõtetulemuste jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab kalibreeritud või taadeldud mõõtevahendeid või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Kaitsja väiteid toetavad Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu lahend 3-1-1-11-08 ja 3-1-1-58-08. Samuti osundab kaitsja, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu vaatas väärteoasja nr 3-1-1-11-08 läbi tulenevalt VTMS § 167, kuna oli vaja muuta kriminaalkolleegiumi varasemas kohtuotsuses esitatud seisukohta seaduse kohaldamise kohta. Varasem seisukoht, mille muutmine täiskogu otsusega toimus, oli väljendatud Riigikohtu kirminaalkolleegiumi 01.06.2006 otsuses nr 3-1-1-29-06, kus tolereeriti suurema mõõteveaga mõõtevahendite kasutamist tingimusel kui kasutatakse menetlusalusele isikule kasulikumat mõõteviga. Kohtuväline menetleja kaitseb käesolevas väärteoasjas Politseiameti poolt avalikkusele esitatud seisukohta, et Riigikohus on kahel korral eksinud seaduse kohaldamisel ning politsei kunagi ei eksi. Kohtuväline menetleja ei ole järginud ka 18.11.2005 mõõtemetoodika punkti 6.5.1 ja 6.5.2 nõudeid, mille kohaselt tuleb saavutada mõõtetäpsus tõenäosustasemel 99%. Kohtuvälisele menetlejale Eesti Akrediteerimiskeskuse poolt on omistatud pädevus tõenäosustasemel 95%. Seega puudus Lõuna Politseiprefektuuril erialane pädevus teostada mõõtmisi mõõtemetoodikas nõutaval tõenäosustasemel 99%. Erialane pädevus väiksemal tõenäosustasemel tähendab, et

§ 5lg 1 mõttes puudus mõõtjal erialane pädevus.

Lõuna Politseiprefektuur ei ole pädev mõõtja kehtestatud mõõtemetoodika piires (nõutav tõenäosustase 99%, tegelik 95%), samuti eiras Lõuna Politseiprefektuur mõõtemetoodikat (mõõtetulemuse määramisel tõenäosustaseme nõuet 99% ning mõõtetulemuse paranduse väärtust – pidi olema 4 km/h, kasutati 3 km/h) ning ei kasutanud nõuetele vastavat mõõtevahendit (kuna kiirusemõõtur oma tüübikinnitustunnistuses määratud garanteeritud metroloogiliste andmete osas ei võimaldanud saavutada metoodikas nõutavat mõõtetäpsust, siis saa seda lugeda ka taadelduks). Eelnevast tulenevalt ja juhindudes VTMS § 29 lg 1 p 1 kaitsja palub lõpetada Uuno Lausing väärteoasjas väärteomenetlus väärteotunnuste puudumise motiivil. KOHTUVÄLISE MENETLEJA SEISUKOHAD 1. Kirjalikus vastuses kaebusele märgib kohtuväline menetleja, et otsuses väärteoasjas nr 2820,08,004006 on õige antud õige kvalifikatsioon, järgitud on menetlusõigust ning määratud karistus vastab teo raskusastmele. Karistuse mõistmisel arvestas kohtuväline menetleja kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, tahtluse ja ettevaatamatuse liiki teo toimepanemisel, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Mootorsõiduki juhtimine lubatust suurema sõidukiirusega on üks raskemaid liikluseeskirja rikkumisi, mis ei kujuta endast ohtu mitte ainult sõiduki juhile, vaid kogu ümbruskonnale, pannes ohtu kaasliklejate elu ja tervise. Olukorras kus igal aastal hukkub liikluses kümneid ja saab vigastada sadu inimesi, peab riik andma selge signaali sellest, et liiklusrikkumiste, sealhulgas moortorsõidukile lubatud suurima sõidukiiruse OLULISE ületamise näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega. Menetlusalune isik on kaebuses märkinud, et ei märganud liikluse puudumise ja öise aja tõttu, et on jõudnud juba asulasse ning avaldas kahetsust. 07.08.2008 esitas menetlusalune isik kaitsja vahendusel vastulause, milles palus arvstada otsuse tegemisel. Sellega kohtuväline menetleja arvestas ning karistas menetlusalust isikut rahatrahviga 7500 krooni ning arvestas ka mitte ära võtta lisakaristusena juhtimisõigust. Kaitsja väide, mille kohaselt kiirusemõõtja Stalker SP007106 ei vasta

nõuetele ja ei ole seetõttu kasutatav sõiduki kiiruse mõõtmisel, on ekslik. Kaitsja tugineb Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-11-08 väljendatud seisukohale. Nimetatud seisukoha menetlusaluse isiku kahetuse ning töö eripäradega, mis nõuavad pidevalt autoga liikumist väljendamisel võttis Riigikohus aluseks Eesti Standardiameti väljastatud tüübikinnitustunnistusel märgitud mõõtemääramatuse, mis väidetavalt ületab õigusaktides lubatud piirnormi. Kaitsja väited on ebaõiged järgmistel põhjustel -Tüübikinnitustunnistusele mõõtemääramatuse märkimiseks puudus 1996 aastal Eesti Standardiametil õiguslik alus. See oli periood, mil Eesti õigusruumis praktiliselt puudusid legaalmeteroloogiat reguleerivad õigusaktid (va mõõteseadus) ning mõõtemääramatuse märkimisel tüübikinnitusele käitus tunnistuse väljastanud ametnik pigem oma õiglustundest, mitte aga õigusaktidest lähtuvalt. Mõõteseadus jõustus 01.01.1995, selle § 7 lg 4 nägi ette, et tüübikinnituse kord kehtestatakse standardiga. Vaidlusaluse tüübikinnitustunnistuse väljastamise ajal muud õiguslikku regulatsiooni tüübikinnituse väljastamiseks ei olnud. Majandus-ja Kommunikatsiooniministeeriumi (edaspidi MKM) 24.01.2005 vastusest nr 11-4-1/16552 Politseiameti 22.12.05 kirjale nr PA3.4-3.2/5990 nähtub, et erinevalt teiste mõõtevahendite tüübikinnitustunnistustest sisaldavad kiirusemõõturite tüübikinnitustunnistused aastatest 1996-2004 informatsiooni mõõtevahendi kasutamisel saadava mõõtetulemuse mõõtemääramatuse kohta. - kaitsja poolt esitatud Riigikohtu lahendi tsitaadis on nimetatud ülemineku-ja rakendussätete puudumise korral uue õigusakti mõju õigussuhtele. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kiirusemõõturi kasutamine on lubatav, kuna selle kasutamisel on täidetud kõik õigusaktidega kehtestatud nõuded – Riigikohtu lahendis viidatud MKM ministri 12.12.2006 määruse nr 104 Lisa 2 kehtib kasutusel olevate mõõtevahendite kohta ning selle p 8.2 kohaselt kasutusvead sisalduvad mõõtja pädevustunnitusel. Seega ei saa 1996.aastal väljastatud tüübikinnitustunnistus olla antud vaidluse esemeks, kuna kehtiva õigusakti kohaselt ei tulene mõõtemääraamatus mitte tüübikinnitustunnistusest, vaid Eesti Akrediteerimiskeskuse väljastatud pädevustunnistusest. Vaidlusaluses väärteoasjas tehtud otsuses on kohtuväline menetleja parandanud väärteoprotokollis esinenud vea, viies mõõtemääramatuse kooskõlla nimetatud tunnistusel märgituga. - tüübikinnitustunnistusel mõõtemääramatuse määramiseks kasutas tollane Eesti Standardiamet talle esitatud tüübikinnitus-ja katsetusmaterjale ning arvutused olid MKM kinnitusel tehtud tõenäosustasemel 99%. Kuna legaalmeteroloogias loetakse rahvusvaheliselt piisavalt usaldusväärseks mõõtmisi, mis on teostatud tõenäosustasemel 95%, on käesoleval ajal politsei mõõtmisalastes õigusaktides (sh kiiruse mõõtmisemetoodika), võetud mõõtemääramatuse aluseks just viimane, st tõenäosustase 95%. Selle on aktsepteerinud ka Eesti Akrediteerimiskeskus, väljastades vastava pädevustunnistuse. Tulenevalt eeltoodust ongi tüübikinnituselesitatud mõõtemääramatus erivev mõõtemetoodikas kehtestatust. Seetõttu on ekslikka kaitsja väide nagu oleks kohtuväline menetleja avaldanud seisukoha, et kiirusemõõtur muutub pärast 12 astast kasutamist täpsemaks – tegemist on üksnes erinevatel alustel arvutatud mõõtemääramatusega, kuid erinevatel alustel arvutamine ei mõjuta mingil moel kiirusemõõturi täpsust. Arvestades eelnimeatud asjaolusid määras kohtuväline menetleja karistuseks põhikaristusena sõidukiiruse ületamise eest rahatrahvi 125 trahviühikut

s sätestatud nõuetele. Kaebuse esitaja on esitanud kaebuse põhistuse vaid eelnevalt viidatud Riigikohtu lahendite alusel. Kaebuse esitaja leiab kokkuvõttes, et

§ 11

lg 1 alusel on lubamatu sellise mõõtevahendi kasutamine, mis täpsusnõuete järgi ei suuda tagada käesoleval ajal kehtivaid nõudeid. 2.1.4. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kaebuse esitaja poolt kaebuses esitatud seisukohad on väärad, moonutatud ja ei tulene kehtivast õigusest. Kohtuväline menetleja peatub alljärgnevalt

õiguslikul regulatsioonil ja seejärel viidatud Riigikohtu lahenditel. 2.2. Mõõtevahend vastab

s sätestatud nõuetele 2.2.1. Enne konkreetsete sätete analüüsimist peab kohtuvälise menetleja esindaja vajalikuks märkida, et

tähenduses tuleb selgelt eristada mõõtevahendit ja sellele esitatavaid nõudeid ning mõõtevahendi kasutamist ehk mõõtjale esitatavaid nõudeid. Esiteks peab mõõtevahend olema tehniliselt korras ja vastama mõõtevahendile kehtestatud nõuetele. Teiseks saab mõõtevahendit kasutada isik, kes omab selleks vastavat pädevust. Kaitsja püüab nimetatud põhimõtteid teadlikult moonutada nii 07. augusti 2008.a. vastulauses kui kaebuses (on nimetatud põhimõtteid moonutanud ka varasemates menetlustes) ja seeläbi ka kohut eksitada. 2.2.2.

§ 5

lg 1 alusel on mõõtetulemuse jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab kalibreeritud või taadeldud mõõtevahendeid või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Mõõtetulemuse jälgitavus peab

§ 5

lg 2 p 2 järgi olema tõendatud riikliku järelevalve käigus, kui mõõtetulemuste alusel määratakse karistus väärteoasjas. Sama paragrahvi 3 lõige sätestab, et mõõtja pädevust hinnatakse ja tõendatakse akrediteerimise või erialase pädevuse hindamise ja tõendamise teel. Eesti Akrediteerimiskeskus on Lõuna Politseiprefektuurile väljastanud pädevustunnistuse nr 132 ja mõõtja erialase pädevuse kinnituse ulatus tuleneb pädevustunnistuse lisast, mis on lisatud väärteo asja materjalide juurde. Kuna mõõtja pädevusele mõõteseadus rohkem nõudeid ja kohustusi ei pane, siis on kohtuväline menetleja (Lõuna Politseiprefektuur) vaieldamatult ka pädev mõõtja. 2.2.3. Pädev mõõtja peab kasutama tehniliselt korras mõõtevahendit.

§ 7

lg 1 p 4 ja 6 alusel võib metroloogilise kontrolli teha kohustuslikuks mõõtevahendite korral, mida kasutatakse riikliku järelevalve käigus, politsei korraldatud kontrolli ja järelevalve käigus

§ 7

lg 4 järgi on keelatud turule lasta, kasutusele võtta või kasutada metroloogilist kontrolli mitteläbinud mõõtevahendit, mis on kantud metroloogilise kontrolli nimistusse. Majandus- ja kommunikatsiooniminister on kehtestanud

1. detsembri
2. a määrusega nr 104 ”Kohustuslikule metroloogilisele kontrollile kuuluvate mõõtevahendite nimistu, mõõtevahendite olulised ja erinõuded, sealhulgas täpsusnõuded, ning mõõtevahendite taatluskehtivusajad” (edaspidi Määrus nr 104). Määruse nr 104 lisa 1 ja 2 punkti 8.2 järgi kuuluvad loetellu ”Kiirusmõõturid liiklusjärelevalveks – veapiir taatlemisel kaudsel meetodil laboritingimustes ±1 km/h või ±1 % (kiirustel üle 100 km/h). Vead kasutamisel (parim mõõtevõime tõendatud jälgitavusega mõõtmistel) vastavalt mõõtja erialast pädevust tõendavale tunnistusele.” Sama punkti kohaselt on kõnealusele mõõtevahendile enne selle turule laskmist ja kasutusele võtmist kehtestatud metroloogilise kontrolli liigiks ja menetluseks ST2 ehk kohustuslik on siseriiklikku tüübikinnitustunnistust omava mõõtevahendi esmataatluse läbimine. Määruse nr 104 lisa 2 punkti 8.2 järgi on kiirusmõõturi taatluskehtivusaeg üks aasta. 2.2.4.

§ 11

lg 2 kohaselt ei lubata esmataatlusele kasutusele võetavat mõõtevahendit, mille tüübihindamistunnistuse või tüübikinnitustunnistuse kehtivusaeg on lõppenud. See nõue ei kohaldu juba kasutusel olevatele, kuid pärast remonti või uuendamist esmataatlusele esitatavatele mõõtevahenditele. Käesolevas väärteoasjas on Stalker ATR nr SP006854 juba kasutuses olev mõõtevahend. Määruse nr 104 § 3 lõige 3 sätestab, et kasutusel oleva mõõtevahendi võib, kui sellele ei laiene

§ 49, võtta taatlemisele, kui mõõtevahend on: 2.2.4.1.

läbinud

§ 7

lg-s 2, §-de 71, 8, 9 või § 10 lg 1 kohase metroloogilise kontrolli, võttes arvesse

§ 491lg 1 ja § 50 g 3 või 2.2.4.2.

enne Määruse nr 104 jõustumist Eestis tõendatult taadeldud. 2.2.5. Mõõteseadus seob tüübikinnitustunnistuse kehtivusega ainult esmataatluse võimalikkuse (

§ 11

lg 2), kasutusel olevate mõõtevahendite kordustaatluse võimalikkust mõõteseadus tüübikinnitustunnistuse kehtivusega ei seosta ega piira ka muul moel. Mõõteseadus ja selle alusel kehtestatud õigusaktid on täielikult harmoneeritud EL õigusega, mille tulemusel vormistatakse Eesti siseriiklikke tüübikinnitustunnistusi vaid EÜ direktiivide ja harmoneeritud standardite nõuetega katmata mõõtevahenditele (sh kiirusmõõturitele). Seejuures peab olema tagatud ühetaoline lähenemine mõlemale mõõtevahenditerühmale. Euroopa Ühenduse Nõukogu direktiivi 71/316/EMÜ (koos hilisemate muudatustega) mõõtevahendite metroloogilise kontrolli kohta, artikli 5 p-i 1 kolmas lõik sätestab, et juhul kui EMÜ tüübikinnitust (tänases terminoloogias EÜ tüübikinnitus) ei pikendata, jääb see kinnitus ikkagi kehtima juba kasutusel olevate mõõtevahendite suhtes. 2.2.6. Seega käesoleva vaidluse objektiks olev mõõtevahend, mis on kasutusele võetud Eesti Standardiameti poolt 08. märtsil 1996.a. välja antud tüübikinnitustunnistuse nr SA 3-4/3.38.96 alusel kehtivusajaga 10 aastat, omab jätkuvalt tüübikinnitust tulenevalt

st ning direktiivi 71/316/EMÜ artikli 5 punkti 1 kolmandast lõigus sätestatust. Ehk tüübikinnitust tõendava tüübikinnitustunnistuse kehtivusaja lõppemisel jääb tunnistus kehtima õigusena juba kasutusel olevat mõõtevahendit edasi kasutada, tingimusel et selle mõõtevahendi taatluskohustus on täidetud. Stalker ATR nr SP006854 taatluskohustused on nõuetekohaselt täidetud. 2.2.7. Kiirusmõõturite tüübikinnitustunnistused aastatest 1996–2004 sisaldavad, erinevalt teiste mõõtevahendite kohta välja antud tüübikinnitustunnistustel kirjas olevale mõõtevahendi metroloogilise kontrolli kriteeriumile (tavaliselt on selleks taatlemisel lubatud veapiirid), lisaks ka informatsiooni mõõtevahendi kasutamisel saadava mõõtetulemuse võimaliku määramatustaseme kohta. Mõõtevahendi kasutamisega seonduva teabe kandmine tüübikinnitustunnistusele tulenes asjaolust, et 1996.a. puudus piisav praktika kiirusmõõturite kasutamisel. Seetõttu kasutas tollane Standardiamet, täna Tehnilise Järelevalve Amet, lisaks kiirusmõõturite täpsusnõuetele ka kiirusmõõturite taatluslabori poolt koostatud teoreetilisi määramatustaseme arvutusi mõõtevahendi kasutamisel. Eestis puudus piisav kogemus ja teadmised sellest, et mõõtevahendi veale lisanduvad mõõtmistel (mõõtevahendi kasutamisel) mõõteobjekti iseärasustest, mõõtja kogemustest, mõõtetingimustest, mõõtmisvõtetest jmt sõltuvad veakomponendid. Kuna tegemist oli mõõtevahendi kasutamisega konfliktsituatsioonides ning Eesti õiguses puudus regulatsioon, mis kehtestaks piirid mõõtetulemuse laiendmääramatusele ja

s ei olnud ka mõõtetulemuste tõendatud jälgitavuse ja pädeva mõõtja nõuet, püüti 90-ndatel aastatel välja antud kiirusmõõturite tüübikinnitustunnistustes seda kitsaskohta leevendada. Ükski õigusakt vastavat pädevust tollasele Eesti Standardiametile ei andnud. Nagu tüübikinnitustunnistuste tekstist üheselt selgelt ilmneb, ei ole väärtuste 5 km/h, 7 km/h, hiljem ka 3 km/h ja 3 % näol tegemist mõõtevahendi vastavuskriteeriumiga (selleks on taatlemiseks kehtestatud veapiir), vaid mõõteprotsessi tulemusele hinnangupiiri kehtestamisega. Sellise hinnangupiiri olemasolu muutus põhjendamatuks 01. mail 2004.a jõustunud

§ 5

sätestatud mõõtetulemuste jälgitavuse tõendamise nõudega, mis liiklusjärelevalve suhtes rakendus 01. jaanuaril 2006.a. (

§ 53

lg 3).

ja selle alusel kehtestatavate aktide eelnõude koostamise ja menetlemise käigus kaalusid koostajad ja menetlejad vajadust kehtestada üleminekureegleid kasutusel olevate mõõtevahendite s.h kiirusmõõturite vastavuskriteeriumite suhtes. Taatlustulemuste analüüs ning selleks ajaks mitmetes EL liikmesriikide laborites tehtud katsetused tõendasid, et Määruse nr 104 regulatsioon kehtib ka varem kasutusele võetud kiirusmõõturite veapiiri suhtes (+/- 1 km/h või +/- 1 %), viga kasutamisel – tuleb aga hinnata mõõtja pädevuse tõendamise käigus (vt p 2.2.2.). 2.2.

1. Mõõtevahendi kasutamise tingimuste ajaloo osas peab kohtuväline menetleja veel vajalikuks selgitada järgmist. 1996.a. kiirusmõõturitele väljastatud Eesti tüübikinnitustunnistustes on esitatud mõõtetulemuse laiendmääramatus tõenäosustasemel 99% (k=3). Laiendmääramatus ±5 km/h (P=99%, k=3) ümberarvutatuna tõenäosustasemele 95% on U ~ ±3 km/h. Kuna legaalmetroloogias loetakse rahvusvaheliselt piisavalt usaldusväärseks mõõtmisi, mis on teostatud tõenäosustasemel 95%, on käesoleval ajal politsei mõõtmisalastes õigusaktides (s.h kiiruse mõõtmise metoodika), võetud mõõtemääramatuse aluseks just viimane, s.t tõenäosustase 95%. Selle on aktsepteerinud ka Eesti Akrediteerimiskeskus, väljastades vastava pädevustunnistuse (vt p 2.2.2.). Tulenevalt eeltoodust ongi 1996.a. tüübikinnitustunnistusel esitatud mõõtemääramatus erinev mõõtemetoodikas kehtestatust – tegemist on erinevatel alustel arvutatud mõõtemääramatusega. Samas erinevatel alustel arvutamine ei mõjuta kuidagi kiirusmõõturi täpsust, mistõttu ei oma see teave konkreetse mõõtevahendi osas mingit tähendust. Küll aga selgitab eelnev teave seda, miks täna kehtivas pädevustunnistuses on vastavad numbrid erinevad 1996.a. tüübikinnitustunnistusele kantud mõõtevahendi kasutamisega seonduvatest numbritest. Tõenäosustasemete erinevad lähtealused 1996.a. ja käesoleval ajal on tõendatud MKM
2. jaanuari 2005.a. kirjaga, mis oli lisatud kohtuvälise menetleja 09.septembri 2008.a. seisukohale. 2.2.
3. Täiendavalt rõhutab esindaja Määruse nr 104 § 4 lg-le 3, mis sätestab, et kasutusel oleva mõõtevahendi siseriiklikul esmataatlusel ja kordustaatlusel tuleb lähtuda nendest § 4 lg-s 1 viidatud ja lisa 2 tabeli neljandas veerus toodud dokumentides esitatud nõuetest ja katsetuste mahust, mis kehtisid mõõtevahendile selle turulelaskmisel ning on fikseeritud mõõtevahendi vastavusdeklaratsioonis, siseriiklikus tüübikinnitustunnistuses või EÜ tüübikinnitustunnistuses. Seega saab taatlemisel lähtuda vaid mõõtevahendi, mitte mõttevahendi kasutamisega seonduvatest nõuetest. Taatlemisel ehk mõõtevahendi tehnilise vastavuse kontrollimisel ei oma mingit tähtsust mõõtevahendi kasutamise andmed. Vaidlust ei saa olla selles, et mõõtevahendi nõuded (lubatud viga taatlusel: +/- 1 km/h – S, +/- 2 km/h – M) ajas ei erine ehk mõõtevahendi nõuded on sisult samad nii 1996.a. kehtinud õigusaktides, 1996.a. tüübikinnitustunnistuses kui tänases õiguses. Seega ei saa taatlemist ehk mõõtevahendi vastavuse kontrollimist kuidagi seostada muu teabega sh 1996.a. tüübikinnitustunnistusele kantud reaga mõõtevahendi kasutamise kohta. Pealegi ei sätestanud ükski õigusakt kohustust kanda 1996.a. tüübikinnitustunnistusele teavet mõõtevahendi kasutamise kohta. Kui 1996.a. puudus ühe või teise tüübikinnitustunnistusel oleva rea osas õigusaktist tulenev kohustus, siis ei saa nimetatud rida ka täna kuidagi kohustuseks pidada. Nimetatud fakti kinnitavad täiendavale seiskohale lisatud Tehnilise Järelevalve Ameti ja MKM vastused esitatud järelepärimistele. 2.2.
4. Järelikult vastab mõõtevahend Stalker ATR nr SP006854

s ja muudes kehtivates õigusaktides sätestatud nõuetele. Mõõtevahend Stalker ATR nr SP006854 on taadeldud ja vastab otseselt ka

1. märtsil 1996.a. välja antud tüübikinnitustunnistusega nr SA 3-4/3.38.96 mõõtevahendile kehtestatud nõuetele. Mõõtevahend Stalker ATR nr SP006854 kasutamine Lõuna Politseiprefektuuri poolt on ammendavalt jälgitav ja usaldusväärne. 2.
2. Kaebuse esitaja poolt viidatud Riigikohtu lahendid ei ole käesolevas vaidluses kohaldatavad. 2.3.
3. Alapunkti sissejuhatuseks leiab kohtuväline menetleja, et ainuüksi eeltoodud argumentide alusel on kaebuse esitaja seisukohad üheselt kummutatud ja kaebus sisutu. Seaduse ühetaolise kohaldamise ja kaebuse esitaja poolt teadlikult tekitatud väärarusaamade ümberlükkamise huvides, analüüsitakse järgnevalt ka Riigikohtu lahendite nr 3-1-1-11-08 ja nr 3-1-1-58-08 sisu. Vahemärkusena olgu öeldud, et mõlemad viidatud lahendid on seotud iseseisvate väärteoasjadega, kus kohtuväline menetleja ei ole oma seisukohti sh

st tulenevaid metrologiaalseid küsimusi, piisava põhjalikkusega selgitanud ja avanud. 2.3.

1. Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-11-08 p-s 4.
2. on kaitsja teadlikult kajastanud ebaõigesti metroloogiaalaseid termineid – veapiir, täpsusklass, kiirusemõõtmise täpsus, kiirusemõõtmine laboritingimustes jmt. Kaitsja poolsest terminite kasutamisest on Riigikohus sõnastanud oma otsuse p
3. Ehk kaitsja on nimetatud menetluses suutnud kohtule selgeks teha, et: „......kiirusemõõturi mõõtetulemuse laiendmääramatus kiirustel kuni 100 km/h on +/- 5, kiirustel üle 100 km/h +/-7 km/h. Ka kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist nähtuvalt oli mõõteviga +/- 7km/h. Seega ei vasta kasutatud kiirusemõõtja ettenähtud veapiirile või täpsusklassile ning sellega ei ole võimalik tagada mõõtmise usaldusväärsust.“ Allakirjutanu rõhutab koheselt, et tsiteeritud numbrid ei seostu kuidagi mõõtevahendi vastavuskriteeriumiga (mõõtevahendi vastavuskriteeriumiks on taatlemisel kehtestatud veapiir), vaid mõõteprotsessi tulemustele hinnangupiiri kehtestamisega. Määrus nr 104 ja selle tehnilise normina viidatud OIML R 91 sätestavad kiirusemõõturi veapiirid taatlemisel laboritingimustel (vastavalt +/- 1 km/h ja +/- 1 %) ning sama õigusakt sätestab kiirusemõõturitele vead kasutamisel vastavalt mõõtja erialast pädevust tõendavale tunnistusele. Järelikult veapiiridest saab rääkida ainult taatlemisel laboritingimustes. Vaatamata eelnevale märgib Riigikohus oma lahendi p-s 9, et: „.......see kontroll ei tohi kiirusemõõturite korral piirduda üksnes laboritingimustes taatlemisega, vaid peab hõlmama ka hindamist, kas kiirusemõõturi tüübikinnitustunnistusest tulenev mõõteviga kasutamisel mahub kehtestatud veapiiri raamidesse.“ Viidatud sõnastusest tekib paratamatult küsimus, kas mõõtevahendit on võimalik taadelda ka reaalses kasutuses? Vastus nimetatud küsimusele on aga üheselt eitav. Tekib küsimus, kas selline veapiir üldse eksisteerib? Vastus nimetatud küsimusele on eitav. Ükski õigusakt ei kehtesta ega kehtestanud Riigikohtu lahendis märgitud „kehtestatud veapiiri“. Tulles tagasi seisukohtade p 2.2.
4. juurde, mõõtevahendi nõuetele vastavus ja mõõtevahendi kasutamine allub täiesti erinevale õiguslikule regulatsioonile ja metrologiaalsetele põhimõtetele ning viidatud põhimõtteid ei ole võimalik ka parima tahtmise korral samastada. 2.3.
5. Vahemärkusena on Kaitsja ka
6. augusti 2008.a. vastulauses palunud hinnata „kiirusemõõteseadet Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-11-08 valguses“, Kaitsja palus teavet, milline on kasutatud kiirusemõõteseadme mõõteviga tüübikinnitustunnistusel. Samuti väitis Kaitsja, et kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli kohaselt oli seadme mõõteviga +/- 3 km/h. Nimetatud viited on ilmekaks näiteks Kaitsja teadlikust soovist moonutada ja eksitada kohut. Kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll ei räägi seadme mõõteveast, vaid räägib üheselt ja selgelt mõõtevahendi kasutamisest – kiiruse mõõtetulemuse laiendmääramatusest. 2.3.
7. Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-86-05 p-s 5 on märgitud, et varasemaid õigussuhteid puudutavate ülemineku- ja rakendussätete puudumine tähendab seda, et uus õigusakt jõustub seaduses ettenähtud üldises korras, mõjutades ka õigusakti jõustumise hetkel kestvaid õigussuhteid. Seega alates Määruse nr 104 jõustumisest peavad eranditult kõik liiklusjärelevalves kiiruse mõõtmiseks kasutatavad seadmed vastama selle õigusakti Lisa 1 ja 2 p 8.
8. nõuetele ning selliseid mõõtevahendeid saab liiklusjärelevalves kasutada pädevust omav isik ehk kasutamisel tuleb lähtuda kehtiva õigusakti nõuetest tulenevalt mõõtja erialast pädevust tõendavas dokumendis esitatud väärtustest. 2.
9. Kohtuvälise menetleja seisukohti kinnitavad ka Tehnilise Järelevalve Ameti ja MKM vastused järelepärimistele. 2.4.
10. Tehnilise Järelevalve Ameti
11. jaanuari 2009.a. vastuses nr 6.13-1/08-3120006 on kinnitatud, et: - Mõõtetulemuse laiendmääramatuse kandmist tüübikinnitustunnistusele ei reguleerinud ükski õigusakt ehk sellist kohustust ei eksisteerinud. - Taatlemine ehk mõõtevahendi kontroll saab toimuda vaid laboritingimustes ja Määruse nr 104 alusel. - Sõiduki kiiruse mõõtmisel saadavat tulemust tuleb hinnata ja esitada mõõtja pädevustunnistuses fikseeritud kriteeriumitega. 2.4.
12. MKM
13. Jaanuari 2009.a. vastuses on kinnitatud, et: - Kehtivate õigusaktide nõuete kohaselt tuleb kiiruse mõõtmisel saadavale mõõtetulemusele määramatuse omistamisel lähtuda mõõtja erialast pädevust tõendavas dokumendis esitatud väärtustest. - Mõõtetulemuse laiendmääramatuse kandmist tüübikinnitustunnistusele ei reguleerinud ükski õigusakt ehk sellist kohustust ei eksisteerinud. - Taatlemine hinnatakse, kas metroloogilisele kontrollile kuuluv mõõtevahend vastab asjakohases õigusaktis esitatud ja EÜ tüübikinnitustunnistuses või tüübikinnitustunnistuses kindlaksmääratud nõuetele. Taatlemine saab toimuda vaid laboritingimustes. 2.4.
14. Kohtuvälise menetleja esindaja ei soovi oma seisukohti korrata, kuid viidatud vastuste osas on oluline märkida kokkuvõtvalt kolme asjaolu: - Esiteks peab taatlemisel järgima vaid seda, et liiklusjärelevalves kasutatavad kiirusemõõturid vastaksid laboritingimustes veapiirile +/- 1 km/h +/-1 % (kiirustel üle 100 km/h). - Teiseks, jättes kõrvale tüübikinnitustunnistuses nr SA 3-4/3.38.96 toodud mõõtetulemuse laiendmääramatuse väärtuste sisu ja tähenduse, ei ole mõõtetulemuse laiendmääramatus

§ 11

lg 1 tähenduses tüübikinnitustunnistuses mõõtevahendile kindlaksmääratud nõue ka seetõttu, et ükski õigusakt ei kohustanud 1996.a. ega ka praegu mõõtetulemuse laiendmääramatuse kandmist tüübikinnitustunnistusele. - Kolmandaks kinnitavad mõlemad vastuskirjad fakti, et nn mõõtetulemuse laiendmääramatus mõõtevahendi kasutamisel saab tulla ainult mõõtja erialase pädevuse tunnistusest ja mitte kuskilt mujalt. KOHTU SEISUKOHT Kaebus on täielikult põhjendatud ning tuginedes ja juhindudes VTMS § 133 p-st 1 tühistab kohtuvälise menetleja 13.08.2008 a otsuse U.Lausingu karistamises LS § 7422 lg 3 järgi ja lõpetab väärteoasjas VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel menetluse. VTMS § 123 lg 2 kohaselt maakohus arutab väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

1. Kohtuvälise menetleja poolt otsuse tegemise aluseks olnud faktilised ja õiguslikud asjaolud : 23.07.2008.a. on koostatud väärteoprotokoll nr AB 999417 mille kohaselt menetlusalune isik Uuno Lausing juhtis X linnas X tänaval kiirusega 109 km/h +/- 3 km/h, millega ületas lubatud kiirust mitte vähem kui 56 km/h. Kiirus mõõdeti kiirusemõõtaga STALKER nr SP
2. Uuno Lausing andis ütlused, et ei märganud liikluse puudumise ja öise aja tõttu, et on jõudnud juba asulasse ning avaldas kahetsust. Liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist nähtuvalt kasutati liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadet: Stalker SP
3. Mõõtevahendi taatlustunnistuse nr TTRSS-08/
4. Kiirusemõõteseadet kasutades järgiti seadme kasutamise juhendit ja mõõtemetoodikat. Patrullauto seisis ja mõõterežiimiks oli mõõtmine paigal seistes. Seadme lugem 109 kmh. Lubatud sõidukiirus mõõdetaval teelõigul : 50 km/h. Kiiruse mõõtmise laiendmääramatus +/- 3 km/h. Ületas mõõdetaval teelõigul lubatud sõidukiirust mitte vähem, kui 56 km/h. Tunnistaja Meelis Maiste ütluste kohaselt pidas ta ametiülesannete täitmisel kinni isiku, kes X linnas X tänaval juhtis mootorsõidukit asulas 109 +/- 3 km/h. Rikkuja – Uuno Lausing. 07.08.2008 koostas menetlusaluse isiku kaitsja vastulause väärteoasjas nr AB
5. 13.08.2008.a otsusega väärteoasjas nr 280,08,004006 karistati U.Lausingut LS § 7422 lg 3 järgi rahatrahviga 125 trahviühiku ulatuses, s.o 7500 krooni. Vastulauset arvestati otsuse tegemisel osaliselt. Arvestati menetlusaluse isiku kahetsust ning vajadust omada mootorsõiduki juhtimisõigust. Samuti seda, et kohtuväline menetleje tunnistab, et kiirusemõõteseadme kasutamise protokollis on väärteoprotokolli koostaja märkinud mõõtevieaks +/- 3 km/h, kuigi Eesti Akrediteerimiskeskuse Lõuna Politseiprefektuuri erialase pädevuse kinnitamise tunnistusele E132 on kiirusemõõtmine paigalseisva kiirusemõõturiga kiirusell 101135 km/h mõõtevõime 4 km/h. Antud mõõtevõime erinevusest ei muutu aga väärteo kvalifikatsioon. Kiirusemõõturiga STALKER SP 006854 mõõdetud Uuno Lausingu poolt juhitud mootorsõiduki kiiruseks asulas mõõdeti 109 km/h ehk siis 59 km/h lubatust rohkem. Kasutades õiget (+/- 4 km/h) mõõtemääramatust jääb lõplikuks ületamiseks 55 km/h. Kohtuväline mentleja ei nõustunud vastulause esitaja väitega, et kasutatud kiirusemõõtja STALKER SP 006854 ei vasta

le. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-11-08 jätnud tähelepanuta majandus-ja kommunikatsiooniministri 12.12.2006 määruse nr 104 lisa 2, mis kehtib kasutusel olevate mõõtevahendite kohta. Nimetatud dokumendi punkti 8.2 kohaselt sisaldub mõõtemääramatus (kasutusviga) mõõtja erialast pädevust tõendaval tunnistusel. Tulenevast eeltoodust on kohtuväline menetleja seisukohal, et kiirusemõõteseade Staler ATR kasutamine on lubatav. Lisaks on väärteomaterjalide juures õiend Uuno Lausingu poolt väärtegude toimepanemisest.

1. Kohtuvälise menetleja 13.08.2008 a otsuse tühistamise U.Lausingu karistamises LS § 7422 lg 3 järgi ja väärteoasjas VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel menetluse lõpetamise põhjendused. VTMS § 2 sätestab, et kui käesolevas seadustikus ei ole sätestatud teisiti kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid arvestades väärteomenetluse erisusi. KrMS § 2 p 4 sätestab kriminaalmenetlusõiguse allikana Riigikohtu lahendid küsimustes, mida ei ole lahendatud muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates, kuid on tõusetunud seaduse kohaldamisel. KrMS § 364 lg 1 p 3 kohaselt Riigikohtu otsuses esitatud seisukoht on seaduse kohaldamisel kohustuslik Eesti kriminaalmenetluse seadustiku kohaldajatele nimetatud sedustiku § 2 punktis 4 sätestatud juhul.
2. Asjas omavad tähtsust ja kohus juhindub otsuse tühistamisel ja menetluse lõpetamisel Riigikohtu lahenditest nr 3-1-1-11-08 ja 3-1-1-58-08.

§ 5

lg 1 kohaselt on mõõtetulemuste jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab kalibreeritud või taadeldud mõõtevahendeid või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Nimetatud seaduse § 5 lg 2 kohaselt peab mõõtetulemuse jälgitavus olema tõendatud riikliku järelevalve käigus, kui mõõtetulemuste alusel tehakse ettekirjutus, määratakse karistus väärteoasjas või piiratakse eriõigust.

§ 7

lg 4 kohaselt on keelatud kasutada metroloogilist kontrolli mitteläbinud mõõtevahendit, mis on kantud metroloogilise kontrolli nimistusse. Sama paragrahvi lõike 3 alusel majandus- ja kommunikatsiooniministri poolt 12. detsembril 2006 kinnitatud määruse nr 104 "Kohustuslikule metroloogilisele kontrollile kuuluvate mõõtevahendite nimistu, mõõtevahendite olulised ja erinõuded, sealhulgas täpsusnõuded, ning mõõtevahendite taatluskehtivusajad" lisad nimetavad selliste mõõtevahendite hulgas ka liiklusjärelevalves kasutatavat kiirusmõõturit. Seega on

§ 7

lg 4 kohaselt lubatud liiklusjärelevalves kasutada üksnes sellist kiirusmõõturit, mis on läbinud metroloogilise kontrolli. Sellise kontrolli läbimisest annavad kiirusemõõturite puhul tunnistust kehtiv tüübikinnitustunnistus ja taatlusmärgis või -märgised. Kehtiv tüübikinnitustunnistus tagab pädeva otsustuse selle kohta, et vaadeldavat tüüpi mõõtevahend vastab õigusaktidega kehtestatud nõuetele ning on kasutatav õiguslikult reguleeritud toimingutes, võimaldades taatluskehtivusaja jooksul saada usaldatavaid mõõtetulemusi, taatlusmärgis aga selle, et pädev taatluslabor on kontrollinud konkreetse mõõtevahendi vastavust kehtestatud nõuetele. Väärteoasja materjalide kohaselt võeti kiirusemõõtur Stalker nr SP006854, millega 23.07.2008 mõõdeti Uuno Lausingu poolt juhitud sõiduki kiirust, kasutusse Eesti Standardiameti poolt

1. märtsil 1996 välja antud tüübikinnitustunnistuse nr SA 34/3.38.96 alusel. Tüübikinnitustunnistusest nähtuvalt kehtis see 10 aastat, seega kuni
2. märtsini
3. 23.juulil 2008 Uuno Lausingu juhitud sõiduki kiiruse mõõtmisel kiirusemõõturil tüübikinnitustunnistus puudus.
4. Kiirusmõõtur ei vastanud liikuva objekti kiiruse hindamiseks kehtestatud veapiiri ja täpsusklassi nõuetele ja selle kasutamine liiklusjärelevalve teostamisel ei olnud lubatud. Majandus- ja kommunikatsiooniministri
5. detsembri
6. a määruse nr 104 "Kohustuslikule metroloogilisele kontrollile kuuluvate mõõtevahendite nimistu, mõõtevahendite olulised ja erinõuded, sealhulgas täpsusnõuded, ning mõõtevahendite taatluskehtivusajad" lisade 1 ja 2 p 8.2 kohaselt peab riikliku järelevalve käigus kasutatavate kiirusmõõturite veapiir vastama laboritingimustes taatlemisel täpsusklassile ±1 km/h kiirustel alla 100 km/h ja ±1 % kiirustel üle 100 km/h. Eesti Akrediteerimiskeskuse poolt on Lõuna Politseiprefektuurile
7. detsembril 2007 väljastatud ja kuni
8. detsembrini 2009 kehtinv erialase kompetentsuse kinnitamise tunnistus. Mõõdetud kiirusel 109 km/h pidi Lõuna Politseiprefektuurile 16.12.2007 antud erialast kompetentsust kinnitava tunnistuse kohaselt mõõtevõime (parim mõõtevõime tõendatud jälgitavusega mõõtmistel) olema täpsusega 4 km/h. Tegelikkuses aga kasutatud kiirusemõõtur Stalker nr SP006854 võimaldas saavutada mõõtetäpsust sellisel kiirusel 7 km/h. Kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli kohaselt on kohtuväline menetleja isegi suurema mõõtetäpsuse - 3 km/h. Seega eksis mõõtja mõõtemetoodika vastu, mis välistab mõõtmiste jälgitavuse

§ 5lg 1 mõttes.

Kohtuväline menetleja ei ole järginud ka 18.11.2005 mõõtemetoodika punkti 6.5.1 ja 6.5.2 nõudeid, mille kohaselt tuleb saavutada mõõtetäpsus tõenäosustasemel 99%. Kohtuvälisele menetlejale on Eesti Akrediteerimiskeskuse poolt on omistatud pädevus tõenäosustasemel 95%. Seega puudus Lõuna Politseiprefektuuril erialane pädevus teostada mõõtmisi mõõtemetoodikas nõutaval tõenäosustasemel 99%. Erialane pädevus väiksemal tõenäosustasemel tähendab, et

§ 5lg 1 mõttes puudus mõõtjal erialane pädevus.

Lõuna Politseiprefektuur ei ole pädev mõõtja kehtestatud mõõtemetoodika piires. Nõutav tõenäosustase 99%, tegelik 95%. Samuti eiras Lõuna Politseiprefektuur mõõtemetoodikat - mõõtetulemuse määramisel tõenäosustaseme nõuet 99% ning mõõtetulemuse paranduse väärtust – pidi olema 4 km/h, kasutati 3 km/h ning ei kasutanud nõuetele vastavat mõõtevahendit. Kuna kasutatud kiirusemõõtur ei vastanud asjakohastes õigusaktides esitatud nõuetele ja selle abil ei olnud võimalik Uuno Lausingu poolt juhitud sõiduki kiirust nõuetekohaselt tuvastada, tuleb kohtuvälise menetleja otsus tühistada ja väärteomenetlus lõpetada. Väärteoasja menetlemisel maakohtus taotles menetlusaluse isiku kaitsja VTMS § 23 alusel menetlusaluse isiku poolt kaitsjale makstud tasu hüvitamist kokku 7847 krooni ulatuses. Kohus leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Aivar Pellja kohtunik