1-08-15434/18

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 20 mai 2009, Tallinn Kriminaalasja number 1-08-15434 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Julia Katškovskaja ja Malle Preimer Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Tõlk Irina Leetberg Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 13 mai 2009, Tallinn Kriminaalasi Abulfat Zamanov’i süüdistuses KarS § 121 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 18 veebruari 2009 otsus Apellatsiooni esitaja Kannatanud G. K. ja A. N., süüdistatav A.Zamanov Prokurör Ringkonnaprokurör Natalja Lebed Süüdistatav Abulfat Zamanov, ik: 36303050379, krimnaalkorras karistatud, vahistatud ei olnud. Kaitsja Advokaat Vladimir Sadekov varem RESOLUTSIOON Tühistada Harju Maakohtu 18 veebruari 2009 otsus kriminaalasjas nr 1-08-15434

1. Abulfat Zamanov’i süüdimõistmises KarS § 121 järgi kannatanu G. K.i kehalises väärkohtlemises,
2. Abulfat Zamanov’ile mõistetud karistuse osas,
3. Abulfat Zamanov’ilt menetluskuludena väljamõistetud ekspertiisitasu ja kaitsjatasu summa 1 osas Uue otsusega:
4. Mõista õigeks Abulfat Zamanov KarS § 121 järgi kannatanu G. K.i kehalise väärkohtlemise süüdistuses.
5. Karistada Abulfat Zamanov’it KarS § 121 järgi rahalise karistusega 75 päevamäära, arvestades päevamäära suuruseks 151.40 krooni, summas 11 355.00 krooni.
6. Välja mõista Abulfat Zamanov’ilt kaitsjatasu 1221.30 krooni
7. Ekspertiisitasu summas
8. 00 krooni ja kaitsjatasu summas 1221.30 krooni jätta riigi kanda. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Süüdistatava apelllatsioon rahuldada osaliselt. Kannatanute apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul. SÜÜDISTUS:
9. A.Zamanovile oli esitatud KarS § 121 järgi süüdistus selles, et ta 30 aprillil 2008, kella 22.00 paiku, viibides Tallinnas Pirita jõe kaldal lõi A. N.ile kiviga pähe ja rusikaga rinna piirkonda, millega tekitas kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi- pea põrutuse ja vasaku silma ümbruse põrutushaava. Pärast seda lõi puukepiga pähe G. K.ile, tekitades kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi- koljupõhimiku murru, peaaju põrutuse ja pehmekelmealuse verevalumi. HARJU MAAKOHTU OTSUS:
10. Maakohus tunnistas Abulfat Zamanovi süüdi KarS § 121 lg 1 järgi ja karistas rahalise karistusega 150 päevamäära/ päevamäära suuruseks 151.40/, kokku summas 22 710.00 krooni. APELLATSIOONID:
11. Kannatanute ühises apellatsioonis leitakse, et maakohus mõistis süüdlasele liiga leebe karistuse. Tekitas kannatanutele tõsised tervisekahjustused, millede tagajärjel kannatanud olid sunnitud viibima haiglaravil ja pärast haiguslehel. Süüdistatav on ohtlik teistele normaalsetele inimestele ja väärib vabadust piiravat karistust. Peale seda on ta kohustatud G. K.ile kompenseerima ravikulud. 2 Palutakse mõista süüdlasele rangem karistus.
12. A.Zamanovi enda apellatsioonis taotletakse otsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ja rikkunud menetlusõigust. Kohtu järeldused hädakaitsepiiride ületamisest on ebaõiged. Kannatanu N. puudutavas süüdistuses pole tõendeid sellest, et süüdistatav oleks kaklust alustanud. Pole arusaadav miks kohus ei arvestanud N. poolset solvamist. Sõnavahetus oli kakluse alguseks aga mitte vastu spinningut löök. Süüdistatava tegevuse kutsus esile kannatanu poolne solvang ja süüdistatav oli juba kannatanu poolse rünnaku ootel, ehk hädakaitseseisundis. Süüdistatav, lüües kannatanul käest spinningu, lootis agressiooni lõppu ja kannatanu eemaldumist. Kuid just see et kannatanu haaras süüdistatavast näitab, et tema tahtis rüseluse jätkamist. Süüdistatav tegutses situatsiooni kohaselt ja vahetas kannatanuga mõned löögid. Kui ta oleks kaklust tahtnud, oleks kohe kannatanut löönud. Pole arusaadav miks kohus tegi järelduse, et kannatanut saab uskuda aga süüdistatavat ei saa. Kohus peab motiveerima millega on peale subjektiivsete tõendite veel tõendatud et süüdistatav lõi kannatanule kiviga pähe. Kannatanu ütlused on vastuolulised. Süüdistatav leiab, et ta ei saanud teisiti käituda kuna pole kohustatud ära jooksma. Iga normaalne inimene oleks röövpüüdjale teinud märkuse. Inimene võib adekvaatselt vastata solvangule. Kaklust tema ei tahtnud. Kui kohus ei suuda kakluse algatajat selgeks teha on tegemist kõrvaldamata kahtlustega, mis tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Olles pärast kaklust N.ga erutusseisundis sai ta löögi K. ja sai aru et on üksinda kahe isiku vastu. Kohus oleks pidanud tema kepiga vehkimisel arvestama et ta on šokiseisundis ega saanud täpselt aru oma tegevusest. Ta oli hädakaitseseisundis kuna kannatanu poolne rünnak ei olnud lõppenud. Pole nõus kohtu seisukohaga et ületas hädakaitsepiire. Ta oli üksinda kahe isiku vastu ega teadnud mida K. oodata. Tema jõkke uputamise katse näitab, et kannatanud tahtsid kaklust jätkata. Kohus on situatsiooni ebaõigesti tõlgendanud ja valesti määranud süüdistatava olukorra. Samuti leiab, et kohus oleks pidanud karistuse mõistmisel arvestama karistust kergendava asjaoluna tema hingelise erutuse seisundit. Kuidas veel oleks pidanud ta ennast kaitsma isegi juhul kui kannatanul pärast lööki enam polnud keppi käes. Kannatanu võis ju võtta teise kepi, või kasutada mingit teist võimalust. Pole arusaadav miks ta pidi rünnakut ootama. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS.
13. Apellandid- kannatanud toetasid apellatsiooni ja taotlesid süüdlasele rangema karistusevangistuse mõistmist. Tsiviilhagi esitada kriminaalmenetluses ei soovinud. Apellant- süüdistatav toetas esitatud apellatsiooni ja taotles õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Kaitsja toetas süüdistatava apellatsiooni. Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsus seaduslik ja tühistamisele ei kuulu. 3 RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
14. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, apellatsioonide sisudega, ära kuulanud menetlusosalised leidis, et maakohtu otsus kuulub osalisele tühistamisele. 6.1 Maakohus on tulnud järeldusele, et füüsilise konflikti alustajaks oli kannatanu A. N., et tõendatud ei ole süüdistatava poolt kannatanu A. N.i kiviga löömine, vigastused võisid olla tekitatud ka rusikalöökidest. Seetõttu on eksitavad süüdistatava poolt apellatsioonis esitatud väited, et kohus pole motiveerinud miks leidis, et süüdistatav lõi kannatanut kiviga või et kohus pole kahtlust, kes alustas füüsilist konflikti, tõlgendanud süüdistatava kasuks. Maakohus on sellised kõrvaldamata kahtlused tõlgendanud süüdistatava kasuks. Kannatanud ei ole oma apellatsioonis neid kohtu järeldusi kummutavaid argumente esitanud. Apellatsioonikohtu istungil kaitsja nentis, et süüdistatava ja kannatanu A. N.i vahel tekkis sõnaline konflikt ja mõlemad tundsid end solvatuna. Samuti kaitsja leidis, et sõnaline konflikt kasvas üle vastastikuseks kakluseks. Maakohus on asjakohaselt viidanud Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-134-08 sedastatule, et karistusseadustiku § 28 lg 1 kohaselt tuleb kõigepealt tuvastada hädakaitseseisundi olemasolu - s.o vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüve vastu. Vastastikune kaklus, milles kaitsja ja ründaja rollid vahetuvad, välistab üldjuhul hädakaitseseisundi esinemist. Tegemist on teadliku eneseohustamisega, kus mõlemad kakluses osalejad arvestavad ründaja ja kaitsja rolli pideva vahetumisega ning enda tervise kahjustamise võimalusega, mistõttu nende tegevus ei ole käsitatav ründe tõrjumisena. Hädakaitseseisund tekib kakluse puhul vaid siis, kui üks osalejatest muutub võitlusvõimetuks või soovib kaklust lõpetada. Samas tuleb arvestada, et ka õigusvastase ründe tõrjumine võib väliselt jätta mulje vastastikusest löökide vahetamisest ehk tavamõistes kaklusest. Seetõttu tuleb hinnata situatsiooni tervikuna. Tuvastamist on leidnud, et sõnalisele konfliktile järgnes süüdistatava poolt kannatanu käes olnud spinningu ära löömine. Seda on kinnitanud nii kannatanu kui süüdistatav ja seda on apellant märkinud ka apellatsioonis. Samas on meelevaldne süüdistatava väide, et lüües kannatanul spinningu käest lootis ta kannatanu eemaldumist. Apellant on ju ise leidnud, et tema ei pidanud eemalduma, tal oli õigus kannatanuid lüüa, kuid arvab, et kannatanul, kellel oli spinning käest ära löödud ja keda oli samuti sõnaliselt solvatud oli kohustatud lahkuma. Meelevaldne on ka apellandi väited et selline tema käitumine pidi tähendama kannatanu poolse agressiooni lõppu. Apellant ei täpsusta millise agressiooni lõppu ta sellise ründega lootis lõpetada kuna sõnaline solvang oli mõlemapoolne. Apellatsioonikohtu istungil kannatanu A. N. kinnitas, et sõnaline solvangu järgselt lõi süüdistatav tal spinningu käest, mispeale oli tal kartus, et järgneb süüdistatava rünne tema kehalisele puutumatusele ning seetõttu haaras tal õlgadest, tekkis rüselus, mille käigus süüdistatav teda lõi. Kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et nii süüdistataval kui kannatanul oli oma osa sõnalise konflikti üleminekul vastastikuseks kakluseks ning süüdistatava tegevus ei olnud õigusvastase ründe tõrjumine, mis annaks aluse rääkida hädakaitseseisundi olemasolust. 6.2 Süüdistataval hädakaitseseisundi tekke on kohus seostanud kannatanu G. K.i poolt süüdistatava ründamisega. Maakohtu otsuses /otsuse 6 leht/ on jõutud järeldusele, et tegemist 4 oli G. K.i ründega A.Zamanovi vastu ning selles olukorras oli A.Zamanov hädakaitses. Maakohtu vastavasisulist, süüdistatava kasuks tehtud järeldust pole apelleeritud. Otsuse 7 lehel on kohus leidnud, et ei saa väita, et Zamanov tahtis kaikaga K. pähe lüüa vaid tema eesmärk oli kaikaga vehkides tõrjuda võimalikud edasised ründed. Otsuse 8 lehel on kohus leidnud, et puukaikaga kannatanu löömisel pidi kannatanust füüsiliselt tugevam süüdistatav mõistma, et selle tagajärjel tekitab ta liigset kahju ründajale ja et puukaigas kaitse teostamise vahendina ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele ehk, et tegemist oli süüdistatava poolt hädakaitsepiiride ületamisega. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu poolt ülaltoodud järeldused ei anna alust A.Zamanovi süüdi tunnistamiseks G. K.i kehalises väärkohtlemises. KarS § 28 lg-st 2 kohaselt isik ületab hädakaitse piiri, kui ta kavatsetult või otsese tahtlusega teostab hädakaitset vahenditega, mis ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitab. Nimetatud tahtluse liigid ei puuduta tegu kui sellist, vaid just nimelt hädakaitse piiride ületamist. Otsusega tuleb tuvastada, et kaitsja teadis kindlalt või pidas silmas eesmärki kasutada ründe ohtlikkust ilmselt ületavat vahendit või et tekitatav kahju on ilmselt liigne. Maakohus on juba tuvastanud, et süüdistatav valis analoogse vahendi kannatanu poolt tema ründamise vahendiga. Asjaolu, et süüdistatav haaras maast kaika ei anna alust tuvastada, et puukaigas poleks vastanud ründe ohtlikkusele. Kannatanu K. poolt oli esmalt löödud süüdistatavale kaikaga pähe, sellist fakti ei vaidlusta ka kannatanu ise. Ka kannatanu oli pärast seda saanud löögi kaikaga pähe. Kohtukolleegium leiab, et isegi kui kaitsetegevus ületas ilmselt ründe ohtlikkuse ja tekitas ründajale ilmselt liigset kahju, kuid kaitsja tegutses kaudse tahtlusega või ettevaatamatusega on kaitsja tegevus õiguspärane ja tema vastutus välistatud. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu poolt tuvastatu, et A.Zamanov, olles ise vigastatud, ei tahtnud G. K.it kaikaga lüüa, vaid sellega vehkides kaitses ennast ründe vastu, välistab kavatsetult või otsese tahtlusega hädakaitsepiiride ületamise. Eeltoodu alusel kohtukolleegium leiab, et kannatanu G. K.i suhtes toimepandu osas pole süüdistatava poolt hädakaitsepiire kavatsetult või otsese tahtlusega ületatud, seega on tegemist õigusvastasust välistava asjaoluga ning selles süüdistuses tuleb A.Zamanov õigeks mõista.
15. Kohtukolleegium leiab, et kuna ringkonnakohus mõistab osaliselt süüdistatava õigeks tuleb kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt vähendada ka süüdistatavale mõistetud karistust. Maakohus on kahe kannatanu suhtes toimepandu eest karistanud süüdlast rahalise karistusega 150 päevamääras, kohtukolleegium leiab, et karistus kuulub vähendamisele poole võrra ja teda tuleb karistada rahalise karistusega 75 päevamäära ulatuses. Karistusliigi valiku osas on esitanud apellatsiooni kannatanud ja taotlenud süüdistatavale vangistuse mõistmist. Kohtukolleegium leiab, et selline taotlus rahuldamisele ei kuulu. Ülatoodud põhjendusele lisaks peab kohtukolleegium vajalikuks osutada, et karistusliigi valikut on maakohus põhistanud ja seejuures arvestanud KarS § 56 ettenähtut ning kannatanute apellatsioonis väidetu oli maakohtule teada, neid asjaolusid arvestati ja uusi juriidilisi argumente, mis kummutaksid kohtu järeldusi kannatanute apellatsioonis esitatud ei ole. 5
16. Ringkonnakohtu poolt süüdistatava osaline õigeksmõistmine temale esitatud süüdistuses toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise ka temalt ekspertiisitasu väljamõistmise osas kuna vastavalt kriminaalasja materjalidele on ekspertiisi teostatud kannatanu G. K.ile, kelle suhtes toimepandus tegi ringkonnakohus õigeksmõistva otsuse. Samuti kuulub Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-85-08 sedastatud põhimõttest tulenevalt osaliselt õigeksmõistva otsuse tegemisel vähendamisele süüdlaselt väljamõistetud kaitsjatasu suurus. Kuna süüdlane mõisteti sisuliselt ühes kuriteoepisoodis õigeks, teises episoodis jäi süüdimõistev kohtuotsus muutmata, siis tuleb temalt väljamõistetud kaitsjatasu vähendada poole võrra. Apellatsioonimenetluses lepingu alusel osalenud kaitsja õigusabi osutamise eest tasu hüvitamise taotlust ei esitanud.
17. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 2,4, § 340 lg 2 p 2 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu 18 veebruari 2009 otsuse osaliselt. Süüdistatava apellatsiooni rahuldab osaliselt, kannatanute apellatsiooni jätab rahuldamata. IVI KESKÜLA JULIA KATŠKOVSKAJA MALLE PREIMER 6