4-09-5956/3

4-09-5956 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. mai
2. a Tallinn Väärteoasja number 4-09-5956 (2302,09,004348) Kohtunik Märt Toming Väärteoasi Alan-George Pavlovi kaebus Põhja Politseiprefektuuri Korrakaitseosakonna Liiklusmenetlustalituse vanemkomissari K Palits 20.03.2009 otsusele nr 2302,09,004348 Alan-George Pavlovi karistamises LS § 7422 lg 2 alusel rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, so 6000 krooni ja lg 4 alusel lisakaristusega juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Kohtuväline menetleja: Põhja Politseiprefektuuri Korrakaitseosakonna Liiklusmenetlustaitus Istungil osalenud isikud RESOLUTSIOON Menetlusalune isik: Alan-George Pavlov, IK: 38805240227, elukoht: xxx VTMS § 120 korras
3. Jätta Alan-George Pavlovi kaebus Põhja Politseiprefektuuri Korrakaitseosakonna Liiklusmenetlustalituse vanemkomissari Kairi Palits 20.03.2009 otsusele nr 2302,09,004348 Alan-George Pavlovi karistamises LS § 7422 lg 2 alusel rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, so 6000 krooni ja lg 4 alusel lisakaristusega juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks rahuldamata.
4. Jätta Põhja Politseiprefektuuri Korrakaitseosakonna Liiklusmenetlustalituse vanemkomissari Kairi Palits 20.03.2009 otsus nr 2302,09,004348 Alan-George Pavlovi karistamises LS § 7422 lg 2 alusel rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, so 6000 krooni ja lg 4 alusel lisakaristusega juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks muutmata.
5. Lisakaristuse 3 kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest, so 30 päevase edasikaebe tähtaja möödumisest, so alates 20.06.
6. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 06.01.
7. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 1 19.06.
8. Kui kohtuotsusele kassatsioonkaebust ei esitata, jõustub kohtuotsus 20.06.
9. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Põhja Politseiprefektuuri Korrakaitseosakonna Liiklusmenetlustalituse vanemkomissari Kairi Palits 20.03.2009 otsusega nr 2302,09,004348 karistati Alan-George Pavlovit LS § 7422 lg 2 alusel rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, so 6000 krooni ja lg 4 alusel lisakaristusega juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks selles, et menetlusalune isik juhtis 01.03.2009 kell 15.43 Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa tee
10. kilomeetril suunaga Tallinna poole Kõue vallas Harjumaal mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega, mis ületas lubatud sõidukiiruse 23 km/h võrra, sõites kiirusega 117 +/- 4 km/h, millega menetlusalune isik rikkus LE § 124 p 2 nõudeid, pannes toime LS § 7422 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas Alan-George Pavlov kaebuse, milles märkis, et vaidlustab väärteootsust lisakaristuse määramise ulatuses, mis on määratud ilmselgelt põhjendamatult. Protokolli koostamisel oli kaebaja igati abivalmis, andes politseiametnikele kogu nõutava informatsiooni, selgitas väärteo toimepanemise põhjuseid, luues sellega politseiametnikele parema ülevaate süüteo toimepanemise taustast. Tema tegevus kiirendas olulisel määral asjaolude väljaselgitamist ning vähendas seega tema peale kulutatud aega, võimaldades patrullüksusel võimalikult kiiresti patrullima naasmise. Üldiselt näitas kaebaja üles soovi aidata võimalikult suurel määral väärteomenetlusele kaasa. Kaebaja tunnistas oma süüd ning avaldas puhtsüdamlikku kahetsust, kuna oli sisemiselt veendunud, et oli väärteo toime pannud rumalusest. Lisakaristuse kohaldamine on vastuolus lisakaristuse kohaldamise mõtte ja eesmärgiga, samuti disproportsionaalne, kuna tooks lisaks rahatrahvi tasumise kohustusele kaasa ka kaebaja sissetuleku halvamise juhtimisõiguse peatamise perioodiks. Kohtuväline menetleja pole ilmselt pööranud tähelepanu kaebaja sisulistele põhjendustele, tehes väärteootsuse meelevaldse tõlgenduse alusel. Kohtuväline menetleja on jõudnud ebaõigete järeldusteni. Käesolevas majandusolukorras on äärmiselt vajalik omada või säilitada sissetulekut, ent juhtimisõiguse äravõtmisega kaasneb olukord, millises kaebuse esitaja ei ole võimeline oma võimalikke tööülesandeid täitma, mis omakorda seaks ohtu tema võimalused töö tegemiseks ja sissetuleku teenimiseks. Kuivõrd tal puudub kõrgharidus, siis on hetkel tema juhtimisõigus ainuke oskus, mida realiseerida töö tegemisel ja elatise teenimiseks. Kohtuväline menetleja on otsuses õigesti välja toonud karistuse määramise üldpreventiivsed kaalutlused, kuid on jätnud need kaalutlused loogiliselt ja veenvalt sidumata vaidlusaluse kaasuse tehioludega. Kaebaja nõustub, et liiklusrikkumised, sh lubatud sõidukiiruse ületamine olulisel määral, on ja peavadki olema Eesti demokraatlikus ühiskonnas rangelt karistatavad. Kaebuses leitakse, et sellest hoolimata peab karistuse määramisel lähtuma kaalutlusõiguse üldpõhimõtetest ning sealhulgas arvestama PS § 11 proportsionaalsuse põhimõtet, täitevvõimu PS § 13 omavoli keeldu ning arvestama isiku õigustatud huve, milleks antud juhul on PS § 19 vaba eneseteostus ja § 31 ettevõtlusvabadus. Kohtuväline menetleja asus oma kirjalikus arvamuses seisukohale, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Karistuse määramisel on arvestatud rikkumise iseärasust. Tegemist on tahtliku ja jämeda liikluseeskirja nõuete rikkumisega, mille puhul on karmi karistuse kohaldamine põhjendatud. Menetlusalune isik on varasemalt toime pannud mitu sarnast väärtegu, millede eest määratud karistused ei ole suutnud teda mõjutada seaduskuulekalt käituma. Isik ei ole endale aru andnud sellest, et osalemine liikluses tähendab ka endale vastutuse võtmist. Ületades teadlikult sõidukiirust, pidi ta olema teadlik, et tema suhtes võidakse väärteo toimepanemise eest ka vastavalt rikkumise ulatusele karistada. Kohtuväline menetleja ei nõustu karistusmäära vähendamisega. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kohtuvälise menetleja kirjaliku arvamusega, samuti väärteotoimiku materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Väärteoprotokollist ja otsusest nähtuvalt on menetlusalune isik asulavälisel teel mootorsõidukit juhtides ületanud 2 suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 23 km/h kui suurim lubatud sõidukiirus oli 90 km/h. Vastavalt LS § 7422 lg 2 sätetele mootorsõiduki juhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamise eest 21 kuni 40 kilomeetrit tunnis karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut, seega rahatrahviga kuni 6000 krooni või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Vastavalt LS § 7422 lg 4 sätetele võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS § 7422 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. Käesoleval juhul on määratud rahatrahv 100 trahviühiku ulatuses, so ettenähtud sanktsiooni ülemmääras ning juhtimisõigus on lisakaristusena ära võetud ettenähtud sanktsiooni ülemmääras. Kohus leiab, et määratud karistuse leevendamiseks või määratud lisakaristuse tühistamiseks või leevendamiseks alus puudub. LS § 7422 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemine saab olla vaid tahtlik tegu ja seda ei ole võimalik toime panna ettevaatamatusest. Menetlusalust isikut on viimase aasta jooksul kolmel korral karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest, sealhulgas nii LS § 7422 lg 2; 7435 lg 1 kui ka 7422 lg 1 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest nii rahatrahvi, suulise hoiatuse kui ka lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega, millised karistused ei ole kustunud. Seejuures on määratud rahatrahvid tasutud. Seega ei ole senised rahalised mõjutusvahendid, suuline hoiatus ega juhtimisõiguse äravõtmine suutnud menetlusalust isikut mõjutada selliselt, et menetlusalusel isikul oleks tekkinud soov vältida edaspidi väärtegude toimepanemist. Sellistest asjaoludest saab järeldada, et pelgalt rahaline mõjutamine ja hoiatamine ei täida oma eesmärki ja menetlusalune isik jätkab järjekindlalt liiklusalaste väärtegude toimepanemist. Seega tuleb menetlusaluse isiku suhtes kohaldada ka teisi seaduses ettenähtud mõjutusvahendeid. Käesoleval juhul on selliseks mõjutusvahendiks liiklusseaduses ettenähtud lisakaristus, so juhtimisõiguse äravõtmine. Sellistel asjaoludel asub kohus seisukohale, et rahatrahv kui karistusliik on end ammendamas ja menetlusaluse isiku suhtes tuleb kohaldada ka teisi seaduses ettenähtud vahendeid, tekitamaks menetlusalusel isikul soovi järgida liikluseeskirja nõudeid, sundimaks teda edaspidi hoiduma väärtegude toimepanemisest. Menetlusalune isik on märkinud, et kohtuväline menetleja ei ole arvestanud sellega, et menetlusalune isik oli abivalmis, selgitas rikkumise põhjusi, lõi parema ülevaate süüteo toimepanemise taustast. Selline käitumine kergendas kaebuse kohaselt asjaolude väljaselgitamist, näitas üles soovi aidata suurel määral väärteomenetlusele kaasa. Kohus asub seisukohale, et taolised põhjendused tuleb jätta tähelepanuta. Väärteomenetlusele, õigemini väärteomenetluse alustamisele andis aluse menetlusaluse isiku liikluseeskirja nõudeid eirav käitumine. Kui sellist käitumist ei oleks olnud, poleks ka väärteomenetluseks põhjust olnud. Menetlusalune isik ei saa ka kuidagi olla abivalmis või informatsiooni andev isik, kuivõrd põhiline informatsioon tulenes rikkumise kohta hoopis kiirusemõõteseadme näidust, mille suurust ei saa menetlusalune isik pärast kinnipidamist kuidagi mõjutada. Kaebuses on märgitud, et menetlusalune isik avaldas puhtsüdamlikku kahetsust, kuivõrd oli sisemiselt veendunud, et väärtegu oli toime pandud rumalusest. Kohus ei saa taolist väidet tõsiselt võtta, kuivõrd väärteoprotokolli on menetlusalune isik omakäeliselt kirjutanud väga lakoonilise selgituse: „kiirustasin“. Mitte ühtegi sõna kahetsusest ei ole nende kahe ja poole vabaks jäänud rea peale mahtunud. Mis puudutab väidet, et menetlusalune isik oli sisemiselt veendunud, et oli toime pannud väärteo rumalusest, siis seda väidet peab kohus juba arvestatavaks, sest menetlusaluse isiku rumaluste jada illustreerivad menetlusaluse isiku karistusandmed, millest nähtuvalt on teda ainuüksi kahe aasta jooksul kaheksal korral liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest karistatud ja ilmselgelt need menetlusaluse isiku käitumist vaadates ka jätkuvad. Kaebuses on pikalt kirjutatud sellest, kuidas juhtimisõiguse äravõtmine halvab menetlusaluse isiku sissetuleku ja kuivõrd tal puudub kõrgharidus, siis on hetkel juhtimisõigus ainuke oskus, mida realiseerida töö tegemisel ja elatise teenimiseks. Samas puuduvad väärteoasjas igasugused andmed menetlusalusel isikul mingisugusegi töökoha olemasolu kohta ning ka kaebuses puuduvad sellekohased viited. Seega on väited 3 sissetulekute halvamisest paljasõnalised ja need tuleb jätta tähelepanuta. Tähelepanu vääriv on aga väide, et menetlusaluse isiku ainuke oskus, mida realiseerida, on temal juhtimisõiguse olemasolu. Taoline väide on aga vastuolus menetlusaluse isiku karistusandmetega, kuivõrd nendest võib järeldada, et menetlusalusel isikul juhtimoskus üldse puudub, kuivõrd ta ei suuda järgida liikluseeskirja nõudeid, mistõttu on menetlusalune isik oma siis oskuste või siis nende oskuste puudumise tõttu teistele liiklejatele ja iseendale ohtlik. Selline ohtlik isik tuleb aga lisakaristust kohaldades võimalikult kauaks liiklusest kõrvaldada, tagamaks kaasliiklejatele ohutuma liikluse vähemalt selleks ajaks kui menetlusaluselt isikult on juhtimisõigus ära võetud. Kohtu arvates on kaebuses esitatud viited menetlusaluse isiku põhiseaduslike õiguste rikkumise kohta, so vaba eneseteostuse ja ettevõtlusvabaduse kitendamiste kohta põhjendamatud, kuivõrd liikluses teisi ja ennast ohustav käitumine ei saa kuidagi olla seotud vaba eneseteostuse ega ettevõtlusvabadusega. Kaebuses on tahetud väita, et menetlusalusele isikule on mootorsõiduki juhtimise õiguse säilimine oluline seoses sissetulekutega, kuigi kaebuses ei ole ühtegi viidet sissetuleku olemasolu kohta. Kaebuse väidetest võiks teha järelduse, et tegemist on isikuga, kes peab end peaaegu et kutseliseks juhiks, kelle igapäevatöö on seotud mootorsõiduki juhtimisega, millest sõltub ka tema ja ta lähedaste heaolu. Seega on menetlusalune isik väga hästi teadlik ka sellest, et liikluseeskirja sätetega vastuollu minek toob kaasa karistuse, mis omakorda halvendab rikkuja majanduslikku olukorda. Kohus leiab, et vältimaks sellise olukorra tekkimist peab iga vähegi kohusetundlik ja oma lähedaste heaolu tähtsaks pidav isik, sealhulgas ka kaebuse esitanud isik, käituma viisil, mis välistaks tema karistamise väärteo toimepanemise eest ning põhiliseks karistuse vältimise viisiks liikluses on liikluseeskirja nõuete täitmine. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt on menetlusalust isikut aastate jooksul korduvalt karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest. Seega on kaebuse esitanud isikul olemas ka vastav ja peaks olema ka juba piisav negatiivne kogemus ja juhtimisõiguse saanud isikuna, so isikuna, kes seega eeldatavalt tunneb liikluseeskirja nõudeid ja liiklusseaduse sätteid, on ta teadlik ka võimalikest karistustest ja lisakaristustest. Menetlusalune isik oli uut väärtegu toime pannes teadlik kustumata karistustest samalaadsete väärtegude toimepanemise eest, samuti sellest, et temalt on korduvalt juhtimisõigus karistusena ära võetud ja ta pani tahtlikult toime uue samalaadse süüteo. Seega suhtus menetlusalune isik ükskõikselt võimalikku ja saabuvasse tagajärge, so järjekordsesse rahatrahvi ja võimalikku järjekordsesse juhtimisõiguse äravõtmisesse, mis võib olla talle edaspidi takistuseks sissetuleku saamisel ja seega ka lähedaste heaolu tagamisel. Arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandu iseloomu ja tema varasemaid karistusi, ei pea kohus võimalikuks vähendada ei määratud põhikaristuse määra ega ka lisakaristuse tähtaega, rääkimata selle lisakaristuse tühistamisest, kuivõrd nii põhikaristuse määr kui ka lisakaristuse tähtaeg vastavad süüdlase isikule ja süü suurusele. Menetlusalust isikut on varem kolmel korral karistatud lisakaristusega ja määratud rahatrahvid ei ole samuti suutnud menetlusalust isikut mõjutada, mistõttu leiab kohus, et samalaadse väärteo toimepanemise eest määratavad karistused ei saa olla varasematest kergemad ning uue samalaadse süüteo toimepanemine ei saa kergendada süüdlase olukorda. Seetõttu leiab kohus, et esitatud kaebuse rahuldamiseks ja vaidlustatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks alus puudub ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ning vaidlustatud otsus muutmata ja tühistamata. Märt Toming kohtunik 4