1-08-8787/8

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. mai
2. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-08-8787 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Igor Amann ja Malle Preimer Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Tõlk Marina Lepiksoo Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
3. mai
4. a, Tallinn Apelleeritud kohtuotsus Aleksandr Sosedovi süüdistuses KarS lühimenetluses Harju Maakohtu
5. veebruari
6. a otsus Apellatsiooni esitaja Aleksandr Sosedovi kaitsja advokaat Merike Borunova Prokurör Arika Pettai Kriminaalasi Süüdistatav Kaitsja § 122 järgi, Aleksandr Sosedov – ik: 36908190226, kodakondsuseta; keskharidusega, elukoht: xxxxx xxxxxxx x-x, töötas xxxxx xxxxxxxxxxxx; varem kriminaalkorras karistatud: 14.05.2007.a. Harju Maakohtu otsusega KrK § 121 järgi – 10 kuud vangistust tingimisi 18-kuulise katseajaga; tõkend – vahistamine alates 04.06.2008.a. (kahtlustatavana kinni peetud 3.06.08.a.) Advokaat Merike Borunova RESOLUTSIOON
7. Harju Maakohtu
8. veebruari
9. a otsus Aleksandr Sosedovi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 122 järgi jätta muutmata.
10. Apellatsioon jätta rahuldamata. 1 Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
11. Harju Maakohtu
12. veebruari
13. a otsusega tunnistati A. Sosedov süüdi KarS § 122 järgi ja mõisteti talle karistuseks üks aasta üheksa kuud vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati pikkuseni üks aasta kaks kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati karistust 14.05.2007.a Harju Maakohtu otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa - 10 kuud vangistust võrra ning liitkaristuseks mõisteti süüdistatavale kaks aastat vangistust. Karistuse kandmise alguseks määrati
14. juuni
15. a. A. Sosedov tunnistati KarS § 122 järgi süüdi selles, et ta
16. mail 2008.a kella 21 paiku põhjustas suurt valu ning tervisekahjustusi oma alaealistele lastele: X-aastasele V. S., XX-aastasele J. S. ja Xaastasele J. S.. Ta peksis lapsi nahkse püksirihmaga karistamise eesmärgil mitme minuti vältel. V. S. lõi ta rihmaga selja piirkonda, põhjustades punetavaid vööte ja hematoome üle terve selja. J. S. lõi ta rihmaga samuti selja piirkonda, põhjustades kannatanule alates kaelast kuni vöökohani rohkelt hematoome ja umbes 3-4 cm laiuseid punetavaid ekskoriatsioone (marrastusi, nahavigastusi) vöötidena. J. S. lõi ta rihmaga vastu pead, istmikku ja jalgu, põhjustades rohkelt valu, hulgi verevalumeid, punetust ja ekskoriatsiooni. Kohus märgib, et ca 10-15 minuti vältel suur hulk lastele tekitatud vigastusi viitab A. Sosedovi ründe intensiivsusele. Laste endi kinnitused, et nad nutsid suure valu pärast; arsti fikseeritud vorbid kaelast vööni, õlast randmeni; ema ütlused, et tal polnud võimalik meest takistada ja palumisest polnud kasu, et mees peksis lapsi suvalises järjekorras ja vaheldumisi, andis kohtule aluse väita, et sellise intensiivse rihmaga peksmise tagajärjel põhjustati lastele suurt valu KarS § 122 mõttes.
17. Maakohtu otsuse vaidlustas apellatsiooni korras süüdistatava kaitsja M. Borunova, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist, A. Sosedovi süüditunnistamist KarS § 121 järgi ja talle minimaalse karistuse mõistmist. Apellatsiooni põhiväited on järgmised. 2.1 Kaitsja hinnangul on kohus väljunud süüdistuse raamidest. Vastavalt süüdistusele peksis A. Sosedov lapsi mitme minuti vältel, kohtu hinnangul toimus peksmine aga 10-15 minutit, mis on aga oluline erinevus. Kuna kohus pidas sündmuse kulgemise ajavahemikku eriti tähtsaks, tõi see kaasa ebaseadusliku kohtuotsuse. Samuti puudusid kohtul igasugused alused väitmaks, et peksmine kestis just 10-15 minutit – usaldusväärsed tõendid selle kohta puuduvad. 2.2 Kohus on vääralt kohaldanud ka materiaalõigust. Süüdistatava eesmärgiks oli lapsi karistada ja sundida neid õigele käitumisele. Mingid märgid ei viita sellele, et ta oleks püüdnud tekitada lastele eriliselt suurt valu või olnuks see tema omaette eesmärgiks; see on aga vajalik tuvastada, et käsitleda kehalist väärkohtlemist piinamisena KarS § 122 mõttes. Kaitsja hinnangul devalveeritakse käesoleval juhul piinamise mõiste. 2.3 Kaitsja vaidlustab maakohtu otsuse ka mõistetud karistuse osas. Nii ei ole kohus võtnud arvesse andmeid, mis iseloomustavad süüdistatavat vägagi positiivselt. Töökohalt iseloomustatakse 2 A. Sosedovit hästi, kusjuures rõhutatakse alkoholi-ja narkoprobleemide puudumist. Põhjendamatult on tõlgendatud kriminaalhooldaja iseloomustust negatiivsena. Samuti ei ole kohus tegelikkuses võtnud arvesse laste huve. Kolm alaealist last jäävad ilma vahenditest toidule, riietusele ja muuks laste arenguks vajalikule; lapse ema minimaalse palgaga neid vajadusi rahuldada ei ole võimalik. Ka laste ema palus süüdistatavale minimaalset karistust ja kinnitas, et lapsed ootavad isa koju. Kaitsja avaldab arvamust, et küllap mõistavad lapsedki, et neile sõnakuulelikkust, korraarmastust ja vanemate suhtes austavat käitumist sisendada ei ole iseenesest mitte lihtne ülesanne.
18. Ringkonnakohtu istungil jäi apellant esitatud taotluse juurde, apellatsiooni toetas ka süüdistatav; nii kaitsja kui ka süüdistatav pidasid võimalikuks sanktsiooniliigina rahalise karistuse mõistmist. Prokurör palus jätta apellatsioon rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonis esitatud väited ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Enda seisukohti põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt. I
19. Kriminaalkolleegium ei soostu kaitsja väitega, et maakohus on enda järeldustes väljunud süüdistuse piiridest. Süüdistuse sisuks on isikule etteheidetava teo faktiline kirjeldus ja sellele antav õiguslik kvalifikatsioon, mis sisaldub süüdistusakti kui süüdistusfunktsiooni kandva menetlusdokumendi lõpposas ning määrab kohtuliku arutamise piirid, millest kohus väljuda ei saa (vt RKKKo nr 3-1-1-91-07, p 6.2). 4.1 Käesoleval juhul oli kohtuliku arutamise esemeks, kas A. Sosedov pani enda laste suhtes toime süüdistusaktis kirjeldatud kehalise väärkohtlemise ning kas need teod põhjustasid suurt valu KarS § 122 tähenduses. Mõlemale küsimusele on maakohus vastanud jaatavalt ning väär on seega väide, et seejuures on väljutud süüdistuse piiridest. Maakohus ei ole lisanud A. Sosedovi süüdistusaktis kirjeldatud käitumisele mingeid täiendavaid tegusid vms; kui kohtumenetluse käigus aga selgub tõendite hindamise tulemil konkreetne ajavahemik, mis on määratletav teo toimepanemiseks kulunud perioodina, siis ei ole see kindlasti käsitletav kaitseõiguse rikkumisena ja/või süüdistuse piiridest väljumisena. Seejuures tuleb tähelepanu pöörata sellele, et A. Sosedovit ei süüdistata KarS § 122 järgi mitte järjepidevas kehalises väärkohtlemises, kus etteheidetava käitumise ajaline kulg võib tõepoolest omada olulist tähendust, vaid suurt valu põhjustanud kehalises väärkohtlemises. Sellisel juhul heidetakse isikule ette ühekordset käitumisakti - käesoleval juhul laste peksmist -, mis enda olemuselt oli suurt valu põhjustav. Millises konkreetses ajalises raamistikus see ühekordne käitumisakt aset leidis, ei oma KarS § 122 kontekstis käesoleval juhul seega määravat tähendust. 4.2 Täiendavalt peab kriminaalkolleegium ka vajalikuks märkida, et väljendi „mitme minuti“ ja kohtuotsuses tuvastatud „ca 10-15 minuti“ ei ole „suurt vahet“, nagu seda leiab apellant. Liiatigi tuleb osundada, et lastel tuvastati konkreetsed vigastused ning ka apellant ei vaidle vastu sellele, et need peksmisele viitavad jäljed on põhjustanud just A. Sosedov. Kaitsja leiab aga, et pikendades näiliselt peksmise perioodi, on näidatud süüdistatava käitumist vääralt eriti jõhkrana. Kriminaalkolleegium ei soostu selle argumendiga. 3 Maakohus on selles osas üksnes märkinud, et see näitab A. Sosedovi ründe intensiivsust (otsuse lk 4). Seega kui tulla vastu kaitsja soovile ja n.ö vähendada peksmisele kulunud ajavahemikku (et see n.ö mahuks ajavahemikku „mõni minut“, nagu see on märgitud süüdistuses), tuleb silmas pidada, et lastele tekitatud kehavigastuste maht ja laad jäävad ikkagi samaks; ehk teisisõnu, saavutatud oleks olukord, kus tuleks tunnistada, et A. Sosedovi rünne oli veelgi intensiivsem kui seda on leidnud maakohus, kuivõrd A. Sosedov põhjustas tuvastamist leidnud vigastused lastele ääretult intensiivse, üksnes mõne minuti väldanud ründe käigus. Seega on ka kaitsja enda taotluses tegelikkuses vastuoluline. Kriminaalkolleegium kordab, et maakohus on otsinud vastust küsimusele, kas laste kehaline väärkohtlemine oli samaaegselt suurt valu põhjustav ning on vastanud sellele jaatavalt, osundades just ründe intensiivsusele ja põhjustatud tagajärgedele – kannatanute kehadel tuvastati peksmisjäljed kaelast vöökohani ning õlast randmeni. Osundatud tagajärgede osas konstateerib maakohus, et „sellise intensiivse rihmaga peksmise tagajärjel põhjustati lastele suurt valu“ (otsuse lk 4). Ehk teisisõnu – kasutatud intensiivsuse mõiste on seotud põhjustatud tagajärgede (sisuliselt tervet keha katvad peksmisjäljed), mitte aga peksmise ajalise kestusega. II
20. Kriminaalkolleegium ei soostu ka väitega, et ebaõigesti on kohaldatud materiaalõigust. Väär on kaitsja seisukoht, et suure valu põhjustamine KarS § 122 mõttes peab olema täideviija omaette eesmärgiks. Nagu õigustatult märkis ka prokurör ringkonnakohtu istungil, peab selle koosseisulise tunnuse suhtes isik tegutsema minimaalselt kaudse tahtlusega ning käesoleval juhul on see täiel määral tõendatud; kas isik teeb seda mingi sisemise naudingu saamiseks, mingi täiendava eesmärgi saavutamiseks või nagu kaitsja seda praegu väidab – et sundida lapsi õigele käitumisele – on täielikult ilma tähenduseta. Kui isik põhjustab teisele inimesele suurt valu ja ta tegutseb selles suhtes kaudse tahtlusega, paneb ta õiguslikus mõttes toime piinamise, mis on kvalifitseeritav ja karistatav KarS § 122 järgi.
21. Kriminaalkolleegiumil puudub vähimgi kahtlus, et A. Sosedovile süüks arvatavad teod olid toimepanemise hetkel lastele suurt valu põhjustavad KarS § 122 mõttes. Seda näitab juba löökide arv ja ka lokatsioon; lapse enam kui korduv ja jõuline löömine rihmaga vastu selga (J. ja V. S.), kätt ja pead (J. S.) on vaieldamatult suurt valu põhjustav KarS § 122 tähenduses. Seejuures on seda kinnitanud ka kõik kannatanud, kirjeldades toimunut sisuliselt sarnaselt: „me kõik nutsime kogu aja, sest meil oli väga valus“ (tlk 9, 12 ja 14). Kriminaalkolleegiumile jääb seejuures arusaamatuks, mida peab kaitsja silmas selle all, et „puuduvad märgid, et isa oleks püüdnud lastele tekitada eriliselt suurt valu“. Käesolevas kriminaalasjas on need „märgid“ üheselt tuvastatavad laste kehadel ning jääb mõistetamatuks, millist täiendavat objektiivset kinnitust kaitsja silmas peab, et rääkida suurt valu põhjustanud kehalisest väärkohtlemisest. Enam kui kõnekas on selles osas just kannatanu J. S. tehtud pilt (tlk 18), mis ei tekita kahtlust löökide korduvuse, jõulisuse ning ka suurt valu põhjustava toime osas. Nagu nähtub laste ema ütlustest, seisis süüdistatav toas nii, et lapsed ei saanud toast lahkuda, lapsi peksis ta mitu korda ja suvalises järjekorras, kusjuures palvetele peksmine lõpetada A. Sosedov ei reageerinud ning tema takistamine oli võimatu (tlk 2-4). Rääkida sellises kontekstis „piinamise mõiste devalveerimisest“, nagu seda teeb apellant, peab kriminaalkolleegium lihtsalt kohatuks. Lastele selliste peksmisjälgede põhjustamine, nagu see on tuvastatud käeolevas kriminaalasjas, ületab kaugelt pelga kehalise väärkohtlemise piiri KarS § 121 mõttes, rääkimata „kasvatavatest“ meetmetest, millele osundas kaitsja apellatsioonis ja ka kohtukõnes. 4
22. Eeltoodu alusel leiab kriminaalkolleegium, et A. Sosedovi käitumisele on antud õige juriidiline kvalifikatsioon ning puudub alus selles osas maakohtu otsuse tühistamiseks. III
23. Kriminaalkolleegium on ka seisukohal, et A. Sosedovile on mõistetud teosüüle vastav karistus. 8.1 KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seejuures selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Kriminaalkolleegiumi hinnangul vastab maakohtu otsus kõigile neile nõuetele täiel määral.
24. Vastavalt KarS § 56 lg-le 2 peab kohus juhul, kui eriosa sanktsioon näeb ette ka rahalise karistuse mõistmise võimaluse, vangistuse mõistmist põhjendama. Vangistust võib mõista vaid siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on enda praktikas asunud seisukohale, et kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud (vt RKKKo 3-1-1-24-07, p 8). Kriminaalkolleegiumi hinnangul on maakohus rahalise karistuse kohaldamise käesoleval juhul veenvalt välistanud (vt otsuse 5) ning ei pea vajalikuks neid argumente täies mahus korrata. Piisab kui osundada, et A. Sosedov on analoogse kuriteo eest juba tingimuslikult vangistusega karistatud ning uue süüteo pani ta toime kohtu poolt määratud katseajal. Sellises situatsioonis on rahaline karistus kui alternatiiv sisuliselt välistatud. Sellises käitumises väljendub kriminaalkolleegiumi hinnangul ilmselge ning teadlik vastandumine õiguskorrale ning see näitab üheselt, et A. Sosedov ei ole aru saanud talle mõistetud karistuse tähendusest. Kriminaalkolleegium selgitab, et on olemas tegu ja sellele vastav õiguslik tagajärg, mis väljendub mõistetavas karistuses; isik, pannes toime kuriteo, peab selle eest ka kandma õiguslikke järelmeid. Eelmine tingimisi mõistetud karistus ei ole ilmselgelt omanud kasvatavat mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses. Viimast kinnitab ilmekalt just asjaolu, et A. Sosedov pani vaatluse all oleva kuriteo toime katseajal, olles reaalse vabadusekaotusliku karistuse kandmisest tingimuslikult vabastatud. See näitab üheselt, et A. Sosedov ei suuda isegi mõistetud karistuse võimaliku täitmisele pööramise teadmise juures käituda õiguskuulekalt ega pidada lugu ühiskonnas omaksvõetud põhiväärtustest.
25. Seega tuleb tunnistada, et karistuse mõistmisel (ning sanktsiooniliigi valikul) omab paljuski tähendust asjaolu, kui menetluse esemeks olev süütegu pannakse toime eelmise kohtuotsusega mõistetud katseajal. Karistuse mõistmisel ning selle tingimuslikult täitmisele pööramata jätmisel antakse isikule sisuliselt võimalus korraldada enda elu viisil, mis välistaks mõistetud karistuse täitmisele pööramise. Karistusest tingimisi vabastamine ei ole vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale iseseisvaks karistuse liigiks ning seega tuleb tunnistada, et sisuliselt oli A. Sosedovit karistatud vabadusekaotusliku karistusega. On isiku sisemise distsipliini ning õiguskuulekuse 5 küsimus, kas ja millisel määral kasutab isik talle antud võimalust vältida reaalse vabadusekaotusliku karistuse kandmist. Nagu tuleneb kriminaalasja materjalidest ning maakohtu otsuse motiividest millega ringkonnakohus täiel määral soostub - ei omanud A. Sosedovile antud võimalus elada seaduskuulekalt ilma süütegusid toime panemata tema jaoks sisulist tähendust. Seega on mõistetav, miks aktualiseerus maakohtu jaoks karistusliigi valikul just vabadusekaotuslik sanktsioon.
26. Samuti soostub ringkonnakohus mõistetud karistusmääraga, pidades seda teosüüle vastavaks. Kohus on karistuse mõistmisel arvestanud kergendava asjaoluna süü puhtsüdamlikku kahetsemist, kuid osundanud samas ka kahele karistust raskendavale asjaolule - süüteo toimepanemine teadvalt noorema kui 12-aastase isiku suhtes ning isikute suhtes, kes on temast perekondlikus sõltuvuses. Ühtegi täiendavat kergendavat asjaolu apellatsioonis aga esile ei tõsteta; apellatsioonis osundatakse küll süüdistatava isikuandmetele, kuid täielikult jäetakse tähelepanuta toimepandud kuritegu ise. Riigikohtu kriminaalkolleegium on aga otsuses nr 3-1-1-12-06 toonitanud, et süü suuruse kui karistamise aluse tuvastamisse tuleb obligatoorselt kaasata teo toimepanemise tehiolud, otsuses nr 31-1-99-06 on öeldud, et süü suurusest lähtuvalt peab kohus andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Tuvastamist leidnud tehioludel peab kriminaalkolleegium vabadusekaotuslikku karistust, mis jääb alla sanktsiooni keskmist määra, enam kui kohaseks karistuseks.
27. Toimepandud kuritegu, milles A. Sosedovit süüdistatakse, ei oma mingit seost laste kasvatamisega vanema poolt, millele kaitsja enam kui korduvalt nii esitatud apellatsioonis kui ka ringkonnakohtu istungil osundas. Sündmuste kulg on tuvastatav selliselt, et A. Sosedov jõi üksi kodus viina, tuli tuigerdades tuppa, kus olid mänguasjad laiali, ja kukkus (vt J. S. ütlused tlk 8-10); see tingiski edasise valimatu ning sisuliselt kontrollimatu vägivalla rakendamise laste suhtes. Kriminaalkolleegiumile jääb täielikult mõistetamatuks, kuidas seondub enda purju joomine, selle toimel pikali kukkumine ning sisuliselt kättemaksuks laste valimatu rihmaga peksmine „sõnakuulelikkuse, korraarmastuse ja vanemate suhtes austava käitumise sisendamisega“, millele kaitsja apellatsioonis osundab. Ringkonnakohus leiab seega, et tuvastatud tehioludel on A. Sosedovile mõistetud teosüüle vastav karistus ning ei pea vajalikuks ega ka võimalikuks seda kergendavas suunas revideerida.
28. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
29. veebruari
30. a otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. Paavo Randma Igor Amann Malle Preimer 6