← Eesti

1-07-844/8

1-07-844 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tallinna Ringkonnakohus 4. juuni 2009.a Tallinn 1-07-844 Eesistuja Meelika Aava, liikmed Igor Amann ja Paavo Randma Maaria Rei Kohtuistungi sekretär Marina Le

§ 113järgi mõisteti A. Nikiforov õigeks. 2. A. Nikiforov oli antud kohtu alla süüdistatuna Kar

S § 113 järgi selles, et tema tekkinud konflikti käigus, olles joobeseisundis,

  1. juulil 2006.a pärast kella 01.00, viibides Tallinnas Kaubamaja tänaval maja nr 4 lähedal, pani toime A. K. tapmise, ja nimelt: lõi A. K. noaga rindkeresse, tekitades sellega kannatanule surma põhjustanud eluohtliku tervisekahjustuse – rindkere eespinna torke lõike haava südame parema vatsakese seina läbistava vigastuse, millega kaasnes sisemine verejooks südamepauna ning vasakusse rindkere õõnde, mille tagajärjel A. K. suri sündmuskohal saadud vigastustesse. KarS § 121 järgi oli A. Nikiforov antud kohtu alla selles, et ta samal ajal ja samas kohas lõi D.D. rusikaga näkku ja haavas noaga rindkeret, põhjustades tervisekahjustuse ja füüsilist valu.
  2. Harju Maakohtu
  3. märtsi 2009 otsusega mõisteti A. Nikiforov süüdistuses KarS § 113 ja § 121 järgi õigeks, sest ta tegutses hädakaitseseisundis. Kohus luges usaldusväärseks süüdistatava A. Nikiforovi ütlused, mis leidsid kinnitust tunnistajate R. ja M. R. ning K. Š. ütlustega ning leidis, et kuna kolm isikut piirasid süüdistatava sisse, peksid teda rusikate ja jalgadega, lõid jalaga pea piirkonda, tekkis viimasel hädakaitseseisund, st ründe tõrjumise õigus ning noa kasutamine ründe tõrjumisel oli põhjendatud ja tema tegevus ei väljunud hädakaitse piiridest. Nimelt hoiatas A. Nikiforov peksjaid peksmise ajal, et temal on nuga ja kui peksmist ei lõpetata, siis ta seda ka kasutab.
  4. Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis vaidlustab prokurör maakohtu otsuse A. Nikiforivi õigeksmõistmises KarS § 113 järgi ja taotleb tema süüdimõistmist ja karistamist kuue aasta vangistusega. A. Niikiforovi õigeksmõistmist süüdistuses KarS § 121 järgi prokurör ei vaidlusta. 4.1 Prokurör leiab, et kohtuotsus tuleb tühistada KrMS § 338 p 1 ja 2 alusel, sest kohtulik uurimine oli ühekülgne ja puudulik ning kohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Kohtuotsuses ei kajastu, milliseid tõendeid kohus hindas või analüüsis veel peale ütluste ning ei selgita, miks ei ole kirjalikke tõendeid arvesse võetud, sh kaubamaja turvavideot. Kirjalikud tõendid olid esimese astme kohtus uuritud ja protokolli märgitud, kuid need ei leidnud kohtuotsuses kajastamist. 4.2 Tegelikult tuvastati kohtus kogu sündmuse käik. Kohtueelsel uurimisel kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõenditega leidis tõendamist, et süüdistatava A. Nikiforovi ja kannatanu käitumine oli vastastikku väljakutsuv. Kuid kohus ei arvestanud asjaoluga, et süüdistatav A. Nikiforov kaitses ennast noormeeste eest seljakotist noa väljavõtmisega vaid Kaubajamaja ees. Sellega oli temale ja tema sõbrannale ohtlik situatsioon lahendatud, sest ründajad ehmusid ja põgenesid. Kuna A. Nikiforov pidas vajalikuks nuga käes noormeestele järgneda, oli põgenejal, so D. D. ja tema sõpradel põhjust karta enda tervise ja elu pärast ning seepärast pöörduti 20-30 meetrit eemal koos A. Nikiforovi vastu. Seega oli algne situatsioon muutunud ja A. Nikiforovi hädakaitse hilinenud. Tema poolt hädakaitsele järgnenud rünnak ei olnud õigustatud ja sellisele rünnakule asudes ta oleks pidanud ette nägema igasuguse võimaliku tagajärje saabumist. 2

(5)
  1. Apellatsioonikohtu istungil prokurör toetas apellatsiooni ja taotles selle rahuldamist, süüdistav ja tema kaitsja vaidlesid apellatsioonile vastu ja taotlesid jätta kohtuotsus muutmata, kuna see on seaduslik ja põhjendatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  2. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidete ning menetlusosaliste seisukohtadega leiab, et apellatsiooni väited ei anna alust A. Nikiforovi süüdimõistmiseks ja karistamiseks KarS § 113 järgi. 6.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium on
  3. oktoobri 2000.a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-185-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav (RT III 2000, 23, 253). Kohtukolleegium on seisukohal, et kohus on hinnanud kooskõlas KrMS §-s 61 lg-s 2 sätestatuga tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtukolleegiumile, kui kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohus on põhjendanud, miks ta süüdistatava A. Nikiforovi süüdistuses KarS §

§ 113järgi õigeks mõistab.

Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium 5. mai 2003.a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohta, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused (RT III 2003, 17, 160). Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente esimese astme kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes esimese astme kohtuotsuse motiivide ja seisukohtadega, ei pea KrMS §-s 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades nende kordamist vajalikuks. 6.2 Prokuröri apellatsioonis analüüsitakse põhjalikult tunnistajate ütlusi ja leitakse, et tunnistajate S. L., A. R. ja kannatanu D. D. ütlustega on tõendatud, et A. Nikiforovi hädakaitsele järgnenud rünnak ei olnud õigustatud. Kohtukolleegium selle väitega ei nõustu, sest kannatanu D. D. ja tunnistajate S. L. ning A. R. ütlused on omavahel vastuolus ning need on vastuolus tunnistajate R. ja M. R. ning K. Š. ütlustega. S. L., A. R. ja D. D. olid narko- ja alkoholijoobes ega tajunud ümbritsevat adekvaatselt. Lisaks sellele olid nad kannatanu A. K. sõbrad, kelle huvides on oma surnud sõbra au kaitsta. Tunnistajad R. ja M. R. olid aga kained ning tülitsevate osapoolte suhtes täiesti võõrad inimesed. 6.3 Apellatsioonikohtu istungil vaadeldi turvakaamera videolindistust, kuid kohtukolleegiumi hinnangul ei tõenda ka see tõend A. Nikiforovi süüd KarS § 113 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises. Videolindilt ei nähtu, et A. Nikiforov oleks noa välja võtnud juba Kaubamaja turvakaamera vaateväljas alanud konflikti käigus. Samuti ei nähtu videolindilt, et noormehed oleksid põgenenud ja A. Nikiforov neile viimasena järgnenud. Vastupidi, turvasalvestuselt oli selgesti näha, et A. Nikiforov ei lahkunud sündmuskohalt viimasena, sest tema taga ja kõrval oli veel sõneluses osalenud isikuid. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium apellandi väitega, et A. Nikiforovi kaitseseisund oli lõppenud ja hilisem rünne õigusevastane. Kohtukolleegium on seisukohal, et A. Nikiforov tegutses hädakaitseseisundis ja kasutas ründe tõrjumiseks kõige säästvaimat vahendit. Kohtukolleegium ei nõustu apellatsiooni väitega, et pärast turvakaamerate vaateväljast väljumist viibisid hoopis ründajad, sealhulgas kannatanu A. K., hädakaitseseisundis. Seda põhjusel, et A. Nikiforovi hädakaitseseisund veel kestis. Siinkohal 3

(5)juhib kohtukolleegium tähelepanu asjaolule, et A. Nikiforovi õigeksmõistmist süüdistuses KarS 121 järgi prokurör vaidlustanud ei ole. Apellatsioonikohtu istungil märkis prokurör, et ta ei vaidlustanud selle paragrahvi järgi õigeksmõistmist seetõttu, et A. Nikiforov viibis sellel ajal hädakaitseseisundis. Kohtukolleegium märgib, et turvakaamera lindistuselt ei nähtunud, et A. Nikiforov oleks noa välja võtnud ja sellega kellelegi vigastusi tekitanud. Järelikult pidi ta D. D. noaga vigastama väljaspool turvakaamerate vaatevälja, so samas kohas, kus ta kannannatanu A. K. noaga lõi. Kuna mõlemad kannatanud said noavigastusi praktiliselt samaaegselt, siis tegelikult möönab ka prokurör, et A. Nikiforov viibis hädakaitseseisundis. 6.4 Kohtukolleegium nõustub apellatsiooni väitega, et kohtuistungi protokollis on avaldatud kohtueelsel uurimisel kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõendid (sündmuskoha vaatlusprotokoll, surnu kohtuarstlik ekspertiisiakt ja selle täiendekspertiisi akt, kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akt, DNA ekspertiisi akt), kuid kohtuotsuses on need kajastamata jäetud. Kuid nende tõenditega on tõendatud asjaolud, mille üle asjas vaidlust ei ole. A. Nikiforov ei eitagi seda, et tal oli nuga, millega ta kannatanu A. K. lõi, põhjustades viimase surma. Need tõendid ei tõenda aga vähimalgi määral seda, et A. K. pani toime KarS §-s 113 sätestatud teise isiku tapmise. 7. KrMS § 331 lg 3 kohaselt laiendab ringkonnakohus kriminaalasja arutamise piire, sõltumata apellatsiooni esitamisest, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud. 7.1 Kriminaaltoimiku materjalidest nähtub, et A. Nikiforov oli kohtueelse menetluse ajal kahtlustatavana KarS § 263 p 1,4 järgi kvalifitseeritud süüteo toimepanemises eelvangistuses 12. kuni 13. maini 2006.a ning 15. mail 2006.a, so 3 päeva (IV kd tl 13, 24, 45, 55). Kahtlustatavana ja süüdistatavana KarS § 121 ning KarS § 113 järgi kvalifitseeritud süüteo toimepanemises oli ta eelvangistuses 30. juulist 2006.a kuni 10. aprillini 2007.a, so 8 kuud 10 päeva (I kd tl 118, II kd tl 34). Seega oli A. Nikiforov kokku eelvangistuses 8 kuud 13 päeva. Apelleeritud kohtuotsusega mõisteti A. Nikiforov süüdistuses KarS §

§ 113järgi õigeks. Ta tunnistati süüdi Kar

S § 263 p 1,4 järgi ja mõisteti karistuseks üks kuu vangistust, mis loeti KarS § 68 lg 1 kohaselt kantuks eelvangistusega. Kohus jättis aga seejuures tähelepanuta, et A. Nikiforov oli viibinud eelvangistuses mitte ühe kuu, vaid 8 kuud 13 päeva. On ilmselge, et N. Nikiforovi eelvangistuses viibitud aega, so 8 kuud 13 päeva ei saa lugeda kaetuks ühe kuu vangistusega. Seega on A. Nikiforovile mõistetud eelvangistuses viibitud aja arvelt karistuseks üks kuu vangistust ning kohus oleks pidanud apelleeritud kohtuotsuses võtma seisukoha tema poolt ülejäänud eelvangistuses viibitud aja, so 7 kuu 13 päeva osas. Kohus seda ei teinud. 7.2 KrMS § 314 p 1 kohaselt tuleb õigeksmõistva kohtuotsuse resolutiivosas ära näidata õigeksmõistetule kriminaalmenetlusega tekitatud kahju suurus. Lisaks sellele Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse (edaspidi seaduse) § 1 lg 1 p-de 1 ja 4 kohaselt hüvitatakse alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju isikule, kes viibis kohtu loal vahi all ning kelle kohta on jõustunud õigeksmõistev otsus või kes kandis vabaduskaotuslikku karistust üle temale määratud karistuse tähtaja. Kohtukolleegiumi hinnangul oleksid A. Nikiforovi suhtes kohaldatavad mõlemad kahju hüvitise taotlemise alused, sest sellise olukorra on põhjustanud asjaolu, et A. Nikiforovit karistati KarS § 263 p 1,4 järgi vaid ühe kuuga, kuid eelvangistuses oli ta viibinud 8 kuud 13 päeva, mis tuleb KarS § 68 lg 1 kohaselt arvata karistusaja hulka. Ühele eelvangistuspäevale vastab üks vangistuspäev. Seaduse § 5 lg 3 kohaselt loetakse vabaduse võtmist vähem kui 24 tunniks üheks ööpäevaks. Nii pika eelvangistusaja tingis omakorda asjaolu, et A. Nikiforovit 4

(5)süüdistati lisaks eelnevale veel KarS §

§ 113

järgi kvalifitseeritud kuritegude toimepanemises, milles esimese astme kohus ta õigeks mõistis. 7.3 Seaduse § 2 lg-d 2 ja 3 näevad ette, et kohus peab kohtuotsuses näitama päevade arvu, millal isikult oli alusetult vabadus võetud. Kohtunik peab selgitama isikule, kellelt vabadus oli alusetult võetud, hüvitise taotlemise korda. Kui isikule ei tule temalt alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitada, märgib kohus selle otsuses. Seega annab see seadus õiguse saada hüvitist vaid juhul, kui isikult on alusetult vabadus võetud. Seetõttu tuleb kohtul anda hinnang ka sellele, kas tekitatud kahju kuulub hüvitamisele või mitte, st kas esineb seaduse §-s 1 lõikes 3 nimetatud asjaolusid, mille esinemisel kahju ei hüvitata. 7.4 Apelleeritud kohtuotsuse resolutiivosas A. Nikiforovi eelvangistuses viibitud aega esitatud ei ole. Samuti ei ole selles ära näidatud ega antud hinnangut A. Nikiforovi poolt eelvangistuses viibitud 7 kuule 13 päevale, so ajale, mis arvati KarS § 68 lg 1 kohaselt karistusaja hulka, kuid mille eest talle tegelikult karistust mõistetud ei ole. Kohus ei ole nimetanud seda A. Nikiforovilt alusetult vabaduse võtmiseks ega andnud hinnangut sellele, kas tal on õigus taotleda alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist. Kohtuistungi protokollist ei nähtu samuti, et talle oleks hüvitise taotlemise korda selgitatud. Kohtukolleegium märgib, et kriminaalasja materjalidest ei nähtu seaduse §-s 1 lõikes 3 nimetatud asjaolusid, mille esinemisel kahju ei hüvitata. Seega on A. Nikiforovil õigus taotleda hüvitist alusetult vabaduse võtmisega tekitatud 7 kuu 13 päeva, so kokku 223 päeva eest. Kohtukolleegium on seisukohal, et kohus on oluliselt rikkunud KrMS § 314 p 6 jätteid, kuna ei ole kohtuotsuse resolutiivosas kajastanud õigeksmõistetule kriminaalmenetlusega tekitatud kahju suurust. Samas leiab kohtukolleegium, et rikkumine on võimalik ringkonnakohtus kõrvaldada, sest selle tegemine on süüdistatava A. Nikiforovi huvides ega halvenda tema olukorda. 8. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 2 jätab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 2. märtsi 2009.a otsuse Aleksei Nikiforovi süüdistusasjas sisuliselt muutmata, kuid teeb selles täpsustuse temale kriminaalmenetlusega tekitatud kahju suuruse osas. Prokuröri apellatsioon jätta rahuldamata. Meelika Aava Igor Amann Paavo Randma 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.