Obsah (5)

§ 113§ 418§ 414§ 64§ 68

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 8. juuni 2009. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-08-13885 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Malle

§ 113, § 414 lg 1 ja § 418 lg 2 p 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 20.

märtsi

1. a otsus Apellatsiooni esitaja Sergei Polivenko Prokurör Natalja Vester Süüdistatav Kaitsja Sergei Polivenko, ik: 35506110309; elukoht: xxxx xx-xx, xxxxxxx; kodakondsus määratlemata; keskharidus; emakeel vene keel; ei tööta; varem kriminaalkorras karistamata. Advokaat Nadežda Kikkas RESOLUTSIOON
2. Harju Maakohtu
3. märtsi
4. a otsus Sergei Polivenko süüditunnistamises ja karistamises

§ 113, § 414 lg 1 ja § 418 lg 2 p 1 järgi jätta muutmata.

1. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 1 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2. Harju Maakohtu
3. märtsi
4. a otsusega tunnistati S. Polivenko süüdi

§ 418

lg 2 p 1 järgi ja karistati teda vangistusega pikkusega 1 aasta 6 kuud;

§ 414

lg 1 järgi ja karistati vangistusega 1 aasta;

§ 113

järgi ja karistati vangistusega pikkusega 9 aastat.

§ 64

lg 1 alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskeimaga ja liitkaristuseks mõisteti süüdistatavale 9 aastat vangistust.

§ 68

lg 1 alusel loeti vahi all viibitud aeg karistusaja hulka ja karistusaja alguseks määrati 8. mai 2008.a. Maakohtu otsust S. Polivenko süüditunnistamises ja karistamises

§ 414lg 1 ja § 418 lg 2 p 1 järgi ei ole vaidlustatud.

Karistusseadustiku § 113 järgi tunnistati S. Polivenko süüdi I. K. tapmises. Süüdistuse kohaselt pani S. Polivenko I. K. tapmise toime

1. mail
2. a, lüües kannatanut noaga rindkere vasakusse piirkonda. Sellega põhjustas ta I. K.le vasakusse rinnapiirkonda torke-lõikehaava südamevigastuse ja verekaotusega. Selle ohtliku kehavigastuse tagajärjel suri kannatanu sündmuskohal. 1.1 Kuigi S. Polivenko eitas enda süüd tapmises, leidis kohus, et see on leidnud täielikult tõendamist. S. Polivenko ütluste kohaselt lahkus ta majast umbes 22.00 ajal, lukustades enda järel ukse. Kui ta oli jõudnud välisuksest ca 50 meetri kaugusele, pöördus ta ümber ja nägi, et majast väljusid kaks noormeest, kes istusid autosse ja sõitsid ära. Ta pöördus koju tagasi ja leidis sealt tapetud I. K., peale mida helistas numbrile
3. Veel seletas süüdistatav, et märtsikuus tulid tema korterisse kolm aseri välimusega meest, kes kutsusid I. K. endaga kaasa; kui viimane tagasi tuli, olid tema näol peksmisjäljed. I. K. selgitas, et ta oli neile võlgu. 1.2 Kohus leidis, et süüdistatava versioon ei ole usaldusväärne ning asus seisukohale, et S. Polivenko jutt tundmatutest meestest, kes majas käisid, on väljamõeldis. Kuigi süüdistatav püüdis end näidata hoolitseva elukaaslasena, tulenes tunnistajate ütlustest, et just süüdistatav oli isikuks, kes kasutas kannatanu suhtes pidevalt vägivalda. Samuti muutus süüdistatav alkoholi tarbides agressiivseks ja vägivaldseks. Otsuses märgib kohus veel, et kui I. K. leiti, olid tal jalas ainult aluspüksid. Tunnistajate sõnul ei lahkunud I. K. kunagi korterist aluspükstes. Maja välisuks oli tunnistajate sõnul lukus ja avamas tuli seda käia korterist väljudes. Kohus ei pidanud tõenäoliseks, et I. K. käis maja ust aluspesus avamas. Pole ka usutav versioon, et I. K. riietus, käis ust avamas, lasi külalised korterisse sisse ja korteris riietus võõraste ees kohe uuesti lahti. Arvestades tapetu vigastusi oli veel ilmne, et I. K. oli ka mõned päevad enne surma langenud vägivalla ohvriks. Kohus leidis seega, et tunnistajate ütlused S. Polivenko poolt pideva vägivalla tarvitamise kohta I. K. suhtes on usaldusväärsed. Tunnistajate ütluste kohaselt käitus S. Polivenko vägivaldselt ka oma endise elukaaslase suhtes. Kohus pidas eluliselt usutavaks, et ühise alkoholitarvitamise käigus tekkinud tüli tulemil lõi S. Polivenko I. K.t noaga, mille tagajärjel viimane suri. Lüües kannatanut noaga südame piirkonda, möönis S. Polivenko igasuguse tagajärje, sealhulgas surma saabumist ja tegutses seega kaudse tahtlusega. 1.3 Kohus märgib veel, et uurimiseksperimendi kohaselt kulus S. Polivenkol korterist väljumisest sinna tagasipöördumiseni 5 minutit ja 7 sekundit. Sellest võib järeldada, et I. K. pidanuks tapjatele ukse avamiseks end eelnevalt riietama, minema neljandalt korruselt välisukseni, tõusma 2 taas koos külalistega neljandale korrusele, riietama end seejärel millegipärast aluspüksteni lahti, saama hulgaliselt kehavigastusi ja surmava haava rindkerre ning tapjatel tulnuks seejärel taas esimesele korrusele välisukseni jõuda – seda kõike 5 minuti ja 7 sekundi jooksul. Kohus märkis, et kirjeldatu pidanuks leidma aset isegi 2 minuti ja 20 sekundi jooksul, sest niipalju kulus aega S. Polivenkol kodust lahkumisest hetkeni, kui ta väidetavalt ümberpöördununa märkas trepikojast väljuvaid mehi, kellele S.Polivenko viitab kui võimalikele tapjatele; kodust lahkumisel S. Polivenko seejuures kedagi ei kohanud. Kohtu arvates ei olnud S.Polivenko versioon seetõttu eluliselt usutav ega ka võimalik. Arvestades veel S. Polivenko varasemast käitumist - oma elukaaslaste suhtes pidevat vägivalla kasutamist – leidis kohus, et on olemas kaudne teave selle kohta, kuidas käitus S. Polivenko kuriteosündmuse ajal. Erinevatest tõenditest tulenevad andmed omavahelisse konteksti asetatuna ei jätnud kohtule kahtlust S.Polivenko süü tõendatuse osas.
4. Maakohtu otsuse peale esitas S. Polivenko apellatsiooni, milles vaidlustab enda süüditunnistamist ja karistamist

§ 113järgi.

Apellatsiooni põhiväited on järgmised. 2.1 Apellant leiab, et tema süüditunnistamine I. K. tapmises rajaneb üksnes kaudsetele tõenditele, mis aga ei võimalda kogumis rääkida tema süü tõendatusest. Kohus on eiranud KrMS § 7 lg 3 nõudeid, mille kohaselt tuleb kõik kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. 2.2 Kohus on vääralt eeldanud, et maja välisuks oli peale seda, kui S. Polivenko trepikojast väljus, lukus. Ka tunnistaja J. H. ütlustest tuleneb, et mõnikord oli ukse vahele midagi pandud, et hoida ust avatuna. Seega on olemas võimalus, et isikud pääsesid trepikotta ilma, et poolalasti ja joobes I. K. oleks pidanud laskuma esimesele korrusele, et neile uks avada. Seega on olemas võimalus, et apellandi poolt nähtud kahe isiku jaoks oli avatud juurdepääs majja. Sellises olukorras on minek neljandale korrusele, kahe noahoobi andmine ning uuesti lahkumine viie minuti jooksul enam kui piisav aeg. Apellant kinnitab veel, et tal puudus igasugune põhjus I. K. tapmiseks ning mingeid kehavigastusi ta kannatanule tekitanud ei ole. Neil argumentidel palub S. Polivenko end õigeks mõista.

1. Ringkonnakohtu istungil jäi apellant esitatud taotluse juurde, seda toetas ka tema kaitsja. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu, paludes jätta see rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonis esitatud väiteid ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Enda seisukohta põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt. I
2. Apelland leiab, et maakohus on tõendite hindamisel rikkunud KrMS § 7 lg 3 sätteid ehk teisisõnu, jättes tõusetunud kahtlused süüdistatava kasuks hindamata, eksinud in dubio pro reo põhimõtte vastu. Ringkonnakohus selle etteheitega ei nõustu ja märgib, et maakohus on otsuses õigustatult viidanud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusele nr 3-1-1-12-07, milles on selgitanud põhimõtte in dubio pro reo olemust ning sedastatud järgmine. Põhiseaduse § 22 lg-st 2 tulenev ja ka KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud nn in dubio pro reo põhimõttest ei tulene mingil määral, et isikut süüstavaid järeldusi saaks teha üksnes otseste tõendite pinnalt ja et süü tuvastamisel ei tohiks tugineda kaudsetele tõenditele. See tähendab, et otseste tõendite puudumine 3 iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Täiesti loomulik on see, et otseste tõendite puudumisel püütakse otsida ja leida isiku süüd kinnitada võivaid kaudseid tõendeid ja põhimõtteliselt pole välistatud, et süüdimõistev kohtuotsus tuginebki üksnes kaudsetele tõenditele, kui need oma kogumis võimaldavad rääkida süü tõsikindlast tuvastatusest. Alles tõendamisprotsessi lõppetapil - siis, kui kõigi - nii otseste kui kaudsete tõendite kogumi tervikhinnangu tulemina pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava või menetlusaluse isiku süüs, tuleb pöörduda in dubio pro reo põhimõtte poole (otsuse p 8). Eeltoodust tuleneb aga seegi, et in dubio pro reo põhimõte pole sedavõrd tõendamis-, kuivõrd otsustusreegel; kui kohus ei ole tõenditele üldhinnangu andmise tulemil täielikult veendunud süüdistatava süüs, tuleb isik õigeks mõista, mitte aga langetada otsust isiku kahjuks (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
3. veebruari
4. a otsus kriminaalasjas nr 1-08-835). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole käesolevas kriminaalasjas selle põhimõtte vastu kuigivõrd eksitud.
5. Eeltoodu tähendab seega, et kriminaalasja menetleva kohtu ülesanne on hinnata kõiki tõendeid nende kogumis ning neile antava tervikhinnangu alusel otsustada, kas isiku süü on tõendatud või mitte. Enda kujunenud siseveendumus ja mõttekäik tuleb seejuures esitada kõrvalseisja jaoks piisava veenvuse ja selgusega jälgitavalt. Kriminaalkolleegium selgitab selles osas veel, et süüdistataval on vaieldamatu õigus esindada kõikvõimalikke kaitseversioone; see on süüdistatava põhiseaduslik ning võõrandamatu õigus. Eelöeldu ei tähenda aga, et kõikvõimalikke esitatavaid kaitseversioone peaks automaatselt käsitlema tõestena ning lähtuma nende kehtivusest (tõepärasusest) seni, kuni pole tõendatud vastupidine. Oluline on seega tähele panna ning mõista, et in dubio pro reo põhimõtte poolt ei ole hõlmatud igasugused, ka kõige kaugemalseisvamad hüpoteetilised variandid, mis võimaldaks tõendites sisalduvat teavet tõlgendada süüdistatava kasuks. Erinevate hüpoteetiliste lahenduskäikude analüüs muutuks sellisel juhul sisuliselt hõlmamatuks (vt RKKKo 3-1-1-94-04: „Mõistagi peavad need motiivid olema konkreetses kriminaalasjas mõistusepäraselt asjakohased - põhjendus ei pea ulatuma kõige kaugemate tõenäoliste ning abstraktsemate võimalusteni, mis on juba oma olemuselt ümberlükkamatud“). Riigikohtu kriminaalkolleegium on seda põhimõtet tunnustanud ka ütluste hindamisel tõendina: „Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus“ (RKKKo 3-1-1-74-05, p 15). Kriminaalkolleegium on seejuures seisukohal, et osundatud põhimõtete valguses tuleb hinnata ka isiku poolt esitatavaid kaitseversioone ehk teisisõnu – püstitatud kaitseversiooni tuleb vältimatult hinnata muuhulgas ka selle tervikliku tõenäosuse ja elulise usutavuse aspektist.
6. Esitatud apellatsioonis kordab süüdistatav sisuliselt seda kaitseversiooni, millega ta vastustas esitatud süüdistust I. K. tapmises. Apellant ei nõustu maakohtu otsuses toodud järeldustega ja taotleb tõendite ümberhindamist in dubio pro reo põhimõtte taustal ringkonnakohtu poolt ning enda õigeksmõistmist. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna nad ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud enam kui veenvaid põhjendusi. Seejuures osundab kriminaalkolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt nt RKKKo 3-1-1-77-05). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad. Maakohus on tõenditele kogumis hinnangu andmisel muuhulgas lähtunud kohtupraktikas kinnistunud nn välistamismeetodist ning veenvalt selgitanud, miks on ainumõeldav, et I. K. tapmise toimepanijaks oli just A. Polivenko ning mitte keegi teine kolmas, kriminaalmenetluses tegelikult tuvastamata jäänud isik. 4 II
7. Käesoleval juhul esindab süüdistatav kaitseversiooni, mille kohaselt oli siis, kui tema väidetavalt
8. mai
9. a õhtul kodust lahkus, I. K. veel elus. Süüdistatav väidab, et peale seda, kui ta majast lahkus ja oli jõudnud trepikojast eemalduda ca 50 meetri kaugusele, pöördus ta ümber ja nägi trepikojast väljumas kahte isikut, kes istusid sõiduautosse ning lahkusid sündmuskohalt. Ta pöördus ümber ning läks tagasi korterisse, kust leidis tapetud I. K., peale mida helistas hädaabinumbrile (kd 4, tlk 11jj). Tapmise võimaliku toimepanemise motiivina tundmatute isikute poolt on süüdistatav seletanud seejuures veel versiooniga, mille kohaselt oli I. K. väidetavalt võlgu kaukaasia päritolu meesterahvastele (samas, lk 13). Sarnaselt maakohtule leiab kriminaalkolleegium, et tegemist on väljamõeldud ning ebausutava kaitseversiooniga.
10. Maakohus on veenvalt ümber lükanud juba versiooni, et I. K. võis üleüldse kellelegi olla võlgu, mis oleks võinud tingida tema tapmise. Kõik isikud, kes tapetut tundsid, on üheselt kinnitanud, et kui I. K. üleüldse võlgu võttis, siis maksimaalselt saja krooni kaupa, mille ta alati ka tagastas (vt kannatanu J. F. ütlused kd 4, tlk 17; tunnistaja A. R. ütlused kd 4, tlk 26). Samuti on ilmselt väär süüdistatava seletus, et I. K. võttis võlgu väidetavalt enda müügitegevusega turul („võttis Keskturu hulgilaost kaupa müügiks ja oli seetõttu aserbaidžaanlastele raha võlgu“ – kd 4, tlk 13). Kriminaalasjas on leidnud tuvastamist, et I. K. ei tegutsenud turul n.ö edasimüüjana, vaid realiseeris seal üksnes enda korjatud lilli ja marju (kd 4, tlk 26). Rääkida selle taustal laiahaardelisest äritegevusest, mille teostamiseks tuli võtta sellisel määral kaupa müügiks, et tekiksid märkimisväärsed võlad ja sellest omakorda elule ja tervisele ohtu kujutavad vaenlased, on enam kui ebausutav.
11. Samuti ei ole reaalne, et tapmise panid toime süüdistatavale tundmatud isikud, keda ta nägi väidetavalt
12. mai
13. a õhtul majast lahkumas. S. Polivenko kirjeldatud sündmuste väidetav käik ei mahu ilmselgelt nendesse ajalistesse raamidesse, kuhu see tuleks tema versiooni kohaselt paigutada. 9.1 Kontrollimaks S. Polivenko kaitseversiooni, on kriminaalasjas viidud läbi uurimiseksperiment, mille kohaselt kulus süüdistataval korterist väljumisest sinna tagasipöördumiseni 5 minutit ja 7 sekundit (kd 2, tlk 158-160). Sõltumata sellest, kas maja välisuks oli kinni või lahti, on aga selge järgmine – väidetav süütegu oleks tundmatute isikute poolt tulnud panna toime maksimaalselt ca 3 minuti jooksul (tegelikkuses isegi vähema aja jooksul, sest sellest tuleks osaliselt maha arvata veel aeg, mis S. Polivenkol kulus tagasi korterisse jõudmiseks). See nähtub asjaolust, et korter, kus pandi toime tapmine, asub neljakorruselise maja viimasel korrusel. Enda seletuse kohaselt S. Polivenko siis, kui ta laskus neljandalt korruselt esimesele ja majast väljus, endale tundmatuid isikuid ei näinud – seega pidid nad sisenema majja peale seda, kui S. Polivenko oli trepikojast väljunud. 9.2 Enda selgituste kohaselt läks süüdistatav majast ca 50 meetri kaugusele, peale mida pöördus ümber ja nägi majast lahkumas kahte talle tundmatut isikut; see kitsendab „tundmatute“ isikute kasutuses olnud aega aga veelgi. Nimelt jääb süüteo väidetavaks toimepanemiseks tundmatute isikute poolt siis järgi aeg, mis S. Polivenkol kulus trepikojast väljumiseks ja hinnanguliselt 50 meetri läbimiseks. Selle aja jooksul oleks pidanud S. Polivenko poolt väidetavalt nähtud isikud sisenema majja, tõusma neljandale korrusele, ootama, kuni korterisse diivanile pikutama jäänud kannatanu avab ukse (S. Polivenko kinnitab nimelt, et korterist lahkudes ta lukustas ukse – kd 4, tlk 12), tekitama I. K.le lisaks noahaavadele ka lihtsamaid kehavigastusi (ehk teisisõnu – peksma; vt kd 1, tlk 71, mille kohaselt on tapetult tuvastatud vigastused, mis viitavad vägivalla kasutamisele lühikest aega enne surma saabumist) ning laskuma seejärel tagasi esimesele korrusele, kus S. 5 Polivenko näeb neid lahkumas. Kuivõrd tapmine pandi toime S. Polivenkole kuuluva noaga (kd 1, tlk 83), mida tunnistas süüdistatav ka ringkonnakohtu istungil, peaks sellesse ajalõiku mahtuma väidetavate tapjate poolt veel ka noa otsimine. Sisuliselt tuleks tunnistada, et kõik need sündmused oleks pidanud leidma aset ca ühe minuti jooksul, mis on aga ilmselgelt ebareaalne. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et tegemist on ebausaldusväärse kaitseversiooniga, mis on leidnud ilmselget ümberlükkamist. Lisaks on tuvastatud, et I. K. verd leiti süüdistataval seljas olnud pükstelt, dressipluusi käiselt ja hõlmalt, samuti alussärgilt (kd 1, tlk 149). See näitab üheselt, et süüdistatava väited selle kohta, et tapetut ta korterisse naasmisel ei puudutanud (kd 2, tlk 122; seda kinnitas süüdistatav ka ringkonnakohtu istungil), ei pea paika. Ka see kinnitab kriminaalkolleegiumi hinnangul täiendavalt, et I. K. tapjaks oli just S. Polivenko ning mitte keegi teine; süüdistatava versiooni selle kohta, et I. K. veri sai tema riietele mõni aeg varem aset leidnud rattaõnnetuse tagajärjel, ei pea kriminaalkolleegium verejälgede lokatsiooni arvestades mingilgi määral usutavaks väiteks.
14. Seejuures tuleb kriminaalkolleegiumi hinnangul mingi kaitseversiooni hindamisel pöörata tähelepanu ka sellele, kas isik muudab seda ajas ehk teisisõnu – kohandab vastavalt enda vajadustele ning kohtu poolt tuvastatud tehioludele. Võimalusele, et maja välisuks jäi peale tema lahkumist avatuks (mis võimaldas tundmatutel ja tapmise toime pannud isikutel väidetavalt majja siseneda), viitab süüdistatav alles apellatsioonis. Esimese astme kohtus on süüdistatav seevastu kinnitanud, et kui ta välisuksest väljus, siis „uks läks kinni“ ning seda sai avada vaid võtmega, laskudes ülevalt vahetult ukse juurde (kd 4, tlk 12). Just selle väite valguses on maakohus lükanud ümber esitatud kaitseversiooni ja osundanud nii ajalisele võimatusele kui ka erinevatele ebaloogilisustele (nt kasvõi see, et kannatanu pidanuks end ukse avamisele minekuks esmalt riidesse panema ning seejärel jällegi lahti riietuma). Nagu ringkonnakohus osundas, on ka selle nn „uuendatud“ kaitseversiooni valguses võimatu, et tapmise pani toime keegi teine kui S. Polivenko. Kuid vaieldamatult näitab see sedagi, et S. Polivenko on hakanud kaitseversiooni kohandama vastavalt enda vajadustele ning seda just erinevate ütluste andmise näol. See seab ka koheselt veel täiendavalt kahtluse alla tema ütluste tervikliku usaldusväärsuse. Muidugi võib süüdistatav vastavalt oma kaitsetaktikale muuta oma ütlusi ja kaitsta ennast ka valega, kuid ta peab seejuures arvestama asjaolu, et kohus võib neid ajas muutuvad ütlusi kasutada ka tema süü tuvastamisel ning täiendaval argumenteerimisel (vt RKKKo 3-1-1-45-97). Käesoleval juhul ei jäta ka see täiendav argument kahtlust, et S. Polivenko annab valeütlusi üksnes enda kriminaalvastutusest vabastamise eesmärgil ning tema ütlused on tervikuna ebausaldusväärsed.
15. Seetõttu leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtule, et S. Polivenko pani toime I. K. tapmise ja see oli tingitud ühise alkoholi pruukimise käigus tekkinud tülist. Maakohus on tuvastanud, et vägivalla tarvitamine I. K. suhtes S. Polivenko poolt oli pigem normiks ning ringkonnakohus ei näe põhjust selles kahelda. Ka kohtus ütlusi andnud isikud kinnitasid, et I. K. kannatas kodus pidevalt füüsilise vägivalla all ning seetõttu on usutav, et ühel hetkel kasvas see üle tapmisteoks, mis väljendus kannatanu mitmekordses noaga löömises, kusjuures üks noahoopidest oli vahetult surma põhjustavaks (vt kd 1, tlk 71).
16. Seejuures on kriminaalkolleegium maakohtuga ka seda meelt, et S. Polivenko tegutses surma kui tagajärje suhtes kaudse tahtlusega. Nagu öeldud, lõi S. Polivenko kannatanut vähemalt kahel korral noaga; mõlemad löögid olid suunatud rindkerre ning üks tabas I. K. südant. Juba sellise välise käitumise taustal võib vaieldamatult rääkida tapmistahtlusest kaudse tahtluse tähenduses. Juhtudel, mil isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis on konkreetseks ohuks tema elule, saab juba välise teopildi alusel teha järeldusi võimaliku tapmisteo tahtluse kohta. Olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure 6 tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma, saab juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes. Välisele teopildile saab tapmiskoosseisu tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustavast teost (nt korduv noaga löömine rindkeresse), ning siis, kui toimepanija tegu iseloomustab ühekordse toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus (nt löök elutähtsate organite piirkonda) (vt RKKKo 3-1-1-128-06, p 7). Välise teopildi alusel saab kaudsest tahtlusest tapmisteo mõttes käesoleval juhul rääkida seega mõlema alternatiivi tähenduses. S. Polivenkol puudus igasugune alus lootuseks, et võimaliku tagajärjena ei saabu surm - see peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. S. Polivenko käitumine tõi kaasa aga kaasa tema poolt mittekontrollitava sündmuste käigu ning tema poolt loodud konkreetne oht inimelule realiseerus ka tagajärjes ehk siis kannatanu surmas. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et täidetud on

§ 113nii objektiivne kui ka subjektiivne teokoosseis.

Puudusi ei esine ka teistes deliktistruktuuri elementides, s.o õigusvastasuse ja süü tasandil. 13. Kriminaalkolleegiumi hinnangul puudub alus ka S. Polivenkole mõistetud karistuse vähendamiseks.

§-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seejuures selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Kriminaalkolleegiumi hinnangul vastab maakohtu otsus kõigile neile nõuetele täiel määral ning puuduvad igasugused alused mõistetud karistuse revideerimiseks kergemas suunas. 14. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 20. märtsi 2009. a otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. Paavo Randma Malle Preimer Ivi Kesküla 7