märtsi 2009.a otsus üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Rimma Perepjolkina kaitsja advokaat Andrei Apellatsiooni esitaja Veressov Saskia Kask Prokurör Rimma Perepjolkina Süüdistatav ik: 46603230297, elukoht xxxxxxx xxxxxxx xx-xx, töötab R.M.P, varem kohtu poolt karistamata advokaat Andrei Veressov Kaitsja Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number Kohtukoosseis RESOLUTSIOON Tühistada Harju Maakohtu 4. märtsi 2009.a otsus Rimma Perepjolkina süüditunnistamises ja karistamises
p 1 järgi ning teha uus otsus, millega Tunnistada Rimma Perepjolkina süüdi
järgi ja mõista karistuseks rahaline karistus 80 (kaheksakümne) päevamäära (55 krooni) ulatuses summas 4400 (neli tuhat nelisada) krooni. Apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebe kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
p 1 järgi rahalise karistusega 180 päevamäära ulatuses summas 9900 krooni.
lg 1 alusel määrati rahaline karistus tasumisele ositi 10 kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest, so R. Perepjolkinal tuleb tasuda iga kuu 10-ks kuupäevaks 990 krooni.
3. Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis taotleb kaitsja kohtuotsuse tühistamist ja KrMS § 338 p 3 alusel õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist, kuna kohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Apellandi arvates puudub kohtuotsuses põhjendus ja kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, mis on KrMS § 339 lg 1 p 7,8 kohaselt kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. 3.1 Kohus ei ole andnud hinnangut asjaolule, et kannatanu A. G. ja tunnistaja J. P. ütlused ei lange prügikotiga löömise osas kokku. Kannatanu ütluste kohaselt löödi teda lagipähe, tunnistaja J. P. ütluste kohaselt sattus aga löök õla ja pea piirkonda. Samas tunnistaja V. Ž. löömist ei kinnita. On väheusutav, et paberijäätmetega täidetud prügikotiga löömise tagajärjel on üldse võimalik mingeid tervisekahjustusi saada. Samal päeval A. G. läbi vaadanud arst ei ole pea ega õla piirkonnas mingeid kahjustusi leidnud. 3.2 Täiesti ebaõige on kohtu järeldus, nagu möönaks süüdistatav R. Perepjolkina võimalust, et tema esimesena haaras kannatanu kätest ja hakkas neid väänama. R. Perepjolkina ütlustest nähtub, et tema ja kannatanu käte kontakt tekkis üheaegselt. Ta ei hoidnud kannatanu kätest kinni, vaid see oli mõlemapoolne vastasseis, kus mõlemal olid sõrmed risti. Kannatanu ja tunnistaja V. Ž. tunnistasid, et kannatanu käte kontakti ajal ei nutnud. Mõlemad tunnistajad kinnitasid, et kuulsid R. Perepjolkinat ütlemas, et tema ei hoia kannatanu kätest kinni, vaid seda teeb hoopis kannatanu. Arvestades kannatanu suurt kasvu ja füüsilist jõudu võib asuda seisukohale, et hoopis A. G. kasutas vägivalda R. Perepjolkina suhtes. 3.3 Kaitsja ei nõustu kohtu järeldusega, et kannatanu A. G. ja tunnistaja J. P. ütlused on kokkulangevad, sest nad kirjeldavad käte asendit täiesti erinevalt. Nende poolt kirjeldatud käte asendi puhul ei saa tekkida selliseid vigastusi, nagu oli kannatanu A. G.l. Seega on kannatanu sõrmevigastuse põhjused siiani välja selgitamata. Kannatanu A. G. ütluste kohaselt mängib ta sageli õues palli ja arsti õiendi kohaselt võisid kannatanu käevigastused olla tingitud sporditegevusest. Kuna kannatanu mängis palli ka järgmisel päeval, siis ei ole usutavad tema ütlused selle kohta, et ta nuttis ja tundis valu veel viis päeva pärast vahejuhtumist. 3.4 Veelgi põhjendamatum on kohtu järeldus, et R. Perepjolkina kasutas ebatsensuurseid väljendeid. Kohtuotsuses ei ole märgitud, milliseid ebatsensuurseid sõnu R. Perepjolkina kasutas. Süüdistatav ise eitab nende kasutamist. Sõnelemise käigus tõsteti küll häält, mis on sellistes olukordades tavaline. Kaitsja ei nõustu kohtu järeldusega, et kannatanu A. G. ja tunnistaja J. P. ütlused ebatsensuursete väljendite kasutamise osas langevad kokku, sest nad kuulsid erinevaid väljendeid. Seetõttu tuleb pidada nende ütlusi mitteusaldusväärseteks. 2
I 6. Kaitsja poolt viidatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumiste kohta märgib kohtukolleegium järgmist. 6.1 Kaitsja on apellatsioonis leidnud, et kohtuotsus on motiveerimata ja on loetlenud rida asjaolusid, mille alusel tema hinnangul tulnuks R. Perepjolkina talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Kuna maakohus jõudis tõendeid hinnates teistsugusele järeldusele, on apellandi arvates tegemist kriminaalmenetlusõiguse oluliste rikkumistega KrMS § 339 lg 1 p 7,8 mõttes, st kohtuotsus puudub põhjendus ja kohtu järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Siinjuures peab aga kohtukolleegium vajalikuks märkida seda, et KrMS § 341 lg 1 sätestab, et kui kohtuistungil tuvastatakse KrMS §-s 339 lõikes 1 loetletud kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, siis ringkonnakohus tühistab kohtuotsuse ja saadab kriminaalasja uuesti arutamiseks esimese astme kohtule teises kohtukoosseisus. Seega on seaduseandja pidanud loetletud rikkumisi niivõrd tõsisteks, et neid ei ole võimalik ringkonnakohtus kõrvaldada. Järelikult leides, et kohus on oluliselt rikkunud KrMS § 339 lg 1 p 7,8 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse norme, tulnuks kaitsjal taotleda kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist esimese astme kohtule uuesti arutamiseks, mitte ringkonnakohtult õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. 6.2 Kohtukolleegium ei nõustu apellatsioonis esitatud väitega, et maakohtu otsus on motiveerimata ja seetõttu on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega § 339 lg 1 p 7 mõttes. Apellatsioonis ei ole näidatud, milliste
§-s 263 p 1 sätestatud koosseisuliste asjaolude suhtes on kohtuotsuses jäetud motiivid esitamata. Samas on apellant ise asunud seisukohale, et kohus on otsust tehes hinnanud tõendeid ebaõigesti. Seega sisuliselt apellant ei nõustu kohtuotsuses esitatud põhjendustega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on aga oma lahendites korduvalt märkinud, et kohtuotsuses toodud motiividega mittenõustumine ei ole samastatav motiivide puudumisega (24. augusti 2001.a otsus nr 3-1-1-79-01 – RT 24, 261). 6.3 Kohtukolleegium on seisukohal, et ka KrMS § 339 lg 1 p 8 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist ei esine. Nimetatud rikkumisega oleks näiteks tegemist juhul, kui maakohus oleks kohtuotsuse põhiosas põhjendanud R. Perepjolkina süüdimõistmist
p 1 järgi, resolutiivosas ta aga ekslikult karistusseadustiku mõne teise paragrahvi järgi süüdi mõistnud. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on 9. jaanuari 2007.a otsuses nr 3-1-1-106-06 märkinud, et nimetatud rikkumisega on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Sisuliselt on KrMS § 339 lg 1 p-s 8 kirjeldatud rikkumisega tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa on omavahel vastuolus. Nimetatud 3
p 1 järgi süüdi selles, et ta avalikus kohas, kõrvaliste isikute juuresolekul, karjudes ja ebatsensuurseid sõnu kasutades lõi A. G. prügikotiga pähe ja väänas ja pigistas tema käsi. Kohtukolleegium sellise argumentatsiooniga ei soostu ja kordab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt avaliku korra rikkumise (
§-d 262 ja 263) asjades varasemas kohtupraktikas väljendatud seisukohti. 8.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium on 21. mai 2007.a otsuses nr 3-1-1-7-07 märkinud, et avaliku korra rikkumine
§-de 262 ja 263 mõttes eeldab obligatoorselt, et tegu oleks toime pandud avalikus kohas või et teo tagajärjel oleks rikutud väljaspool vahetut tegutsemiskohta viibivate isikute rahu või rikutud avalikku korda muul viisil. Seejuures loetakse avalikuks kohaks selline koht, kuhu on ligipääs ka kolmandatel isikutel, kes pole õiguserikkujaga isiklikult seotud. Avaliku korra all on kohtupraktikas mõistetud tavade, heade kommete, normide või reeglitega kinnistatud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas, mis tagavad igaühe avaliku kindlustunde ja võimaluse realiseerida oma õigusi, vabadusi ja kohustusi. Samuti on kriminaalkolleegium märkinud, et teiste isikute rahu rikkumine eeldab personifitseeritud füüsilise isiku olemasolu, mistõttu selle all tuleb eelkõige mõista teiste isikute turvalisust, elu ja tervist ning rahu häirivat tegevust, samuti lugupidamatuse väljendamist teiste isikute suhtes, kui need teod ei moodusta eraldi süüteo koosseisu, nt lärmamine või muu müra tekitamine, ebasündsate väljendite kasutamine, teiste isikute tülitamine jms. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus väärteoasjas nr 3-1-1-102-03, RT III 2003, 27, 277, p-d 8, 9). 8.2 Kvalifitseerimaks süüdlase tegevust avaliku korra rikkumisena, tuleb peale selle, et süütegu pandi toime avalikus kohas, igal konkreetsel juhul tuvastada, millega objektiivselt avalikku korda rikuti (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-7805, RT III 2005, 27, 278, p 7.3). Kriminaalkolleegium märkis viimati nimetatud lahendis ka seda, et iga süütegu rikub avalikku õigusrahu ning pelgalt konstateering, et tegu (viidatud lahendis - peksmine) toimus avalikus kohas, ei saa automaatselt kaasa tuua süüdlase käitumise kvalifitseerimist
8.3 Riigikohtu kriminaalkolleegium on eelpoolviidatud otsuses nr 3-1-1-7-07 veel märkinud, et Karistusseadustiku § 263 objektiivse koosseisu moodustab sama seadustiku §-s 262 nimetatud teo - avalikus kohas teiste isikute rahu või avaliku korra muu rikkumise toimepanemine, millele lisandub kvalifitseeriva tunnusena vägivald (
p 1), vastuhakkamine avalikku korda kaitsvale isikule (
p 2), ähvardamine relva või relvana kasutatava muu eseme, lõhkeseadeldise või lõhkeainega (
p 3) või teo toimepanemine grupi poolt (
Seega on
§-d 262 ja 263 vastavalt süüteo põhikoosseisu ja kvalifitseeritud koosseisu vahekorras. Sellest tulenevalt võib tegu täita
§-s 263 märgitud kuriteo objektiivse koosseisu vaid juhul, kui see vastab ka ilma kvalifitseeriva tunnuseta avaliku korra rikkumise põhikoosseisule, s.o rikub avalikus kohas teiste isikute rahu või avalikku korda. Seetõttu tuleb kohtutel
järgi esitatud süüdistustes esmalt kontrollida, kas süüdistuses kirjeldatud tegu vastab
§-s 262 sisalduvale süüteokoosseisule ja seejärel lahendada küsimus
§-s 263 loetletud kvalifitseerivate tunnuste esinemisest süüdlase käitumises. 8.4 Seega tuleb ka käesolevas kriminaalasjas kohtukolleegiumil esmalt vastata küsimusele, kas R. Perepjolkina süüdistuses kirjeldatud tegu – karjumine (ebatsensuursete väljendite 5
§-s 262 sisalduvale süüteokoosseisule ja alles seejärel hinnata
Riigikohtu kriminaalkolleegium on selles osas 4. detsembri 2007.a otsuses nr 3-1-1-82-07 märkinud, et
ei ole blanketne koosseis ning seega ei pea isiku karistamisel selle järgi viitama kohaliku omavalitsusüksuse avaliku korra eeskirjale. Kuigi kohaliku omavalitsusüksuse avaliku korra eeskirjas on ette nähtud teatud reeglid, mille rikkumise eest karistatakse
järgi, ei ole välistatud isiku karistamine avaliku korra rikkumise eest ka eeskirjas sätestamata juhtudel. Siiski tuleb arvestada, et
objektiivne koosseis on sõnastatud abstraktselt ning selle ülemäära lai tõlgendamine võib viia õiguskindluse põhimõtte rikkumiseni. Seega peab tegemist olema teatud intensiivsuse piiri ületava ründega teiste isiku rahu või avaliku korra vastu laiemalt. Karistusõiguslik sekkumine peab sellisel juhul lähtuma ultima ratio ehk viimase abinõu põhimõttest (RT III 2007, 45, 359). Ka 18. septembri 2003.a otsuses nr 3-1-1-102-03 on Riigikohus märkinud, et iga pisirikkumist ei ole õige käsitada väärteona
Väärteona on võimalik käsitada vaid tegusid, millega ilmselgelt rikutakse avaliku korra sisuks olevaid norme ja reegleid (RT III 2003, 27,277). 8.5 Kohtukolleegium ongi seisukohal, et käesoleval juhul on tegemist olukorraga, kus R. Perepjolkina valjuhäälset seisukohavõttu A. G. käitumise suhtes ei ole õige käsitada väärteona
R. Perepjolkina käitumise motiiv oli, et edaspidi mängiksid lapsed õues vaiksemalt. Kuna A. G. temaga ei nõustunud, siis tekkis sõnavahetus ja R. Perepjolkina hääl muutus valjemaks. Lisaks sellele ei ole süüdistusaktis ega kohtuotsuses tuvastatud tänaval olijatest ühtegi konkreetset isikut, kes oleks R. Perepjolkina karjumist kuulnud. Kohtuotsuses on tuvastatud vaid üks isik, kes karjumist kuulis, so tunnistaja J. P.. Temagi viibis karjumise ajal toas ja kuulis seda läbi akna. Seega on jäänud tuvastamata konkreetsed isikud, kelle rahu karjumisega häiriti. Nagu eespool märgitud, väljakujunenud kohtupraktika ja Riigikohtu suuniste kohaselt ei piisa isiku süüdimõistmiseks tõdemusest, et avaliku rahu rikkumisega häiriti paljusid inimesi. Lisaks sellele märkas tunnistaja V. Ž. R. Perepjolkinat alles siis, kui toimus rüselemine. Seega tema ütlused
Perepjolkina käitumises ei kinnita. Seetõttu ei ole kohtukolleegiumi hinnangul millegagi ümber lükatud R. Perepjolkina väited selle kohta, et ta ei pidanud võimalikuks, et ta oma valjuhäälse sõnavõtuga teiste isikute rahu häirib. 8.6 Eeltoodut arvesse võttes on kohtukolleegium seisukohal, et R. Perepjolkina tegevuses puudub
262 ja sellest tulenevalt ka
MS § 338 p 3 alusel R. Perepjolkina
p 1 järgi süüditunnistamises ja karistamises tühistada, sest kohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. See aga ei too endaga kaasa automaatselt tema õigeksmõistmist, sest kohtupraktikas valitseva arusaama kohaselt (Riigikohtu lahend kriminaalasjas nr 3-1-1-41-02 - RT III, 2002, 13, 144) ei ole kohus õigustatud süüdistatavat tõendamatuse motiivil õigeks mõistma, hindamata, kas tema tegevuses võivad olla mõne teise kuriteo tunnused (RT III 25, 254). 8.7
kehtestab vastutuse teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti löömise, peksmise või valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise eest. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtub, et A. G. tekitas prügikotiga pähe löömine füüsilist valu ning käte väänamine ja pigistamine põhjustas talle tervisekahjustuse – parema labakäe sõrmede vähese turse ning muljutuse. Neid tegusid toime pannes pidi R. Perepjolkina möönma, et ta oma käitumisega selliseid tagajärgi põhjustab, seega tegutsema kaudse tahtlusega. Seega täitis R. Perepjolkina neid tegusid toime pannes
järgi kvalifitseeritava süüteoga ning kvalifitseeris selle ümber
Perepjolkina oli kohtus keeldunud lühimenetlusest ja kohus saatnud kriminaalasja prokuratuurile tagasi üldmenetluse kohaldamiseks. Kriminaalasja materjalidest ei selgu, mis asjaoludel prokurör esialgset süüdistust muutis. 8.8 Vastavalt toimepandule tuleb süüdlast karistada.
sanktsioon näeb ette karistusena rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Karistuse mõistmisel arvestab kohtukolleegium asjaolu, et R. Perepjolkina süü ei ole suur. Karistust raskendavaid ega kergendavaid asjaolusid ei esine. Ta ei ole varem mingisuguseid õiguserikkumisi toime pannud. Tal on alaline elu- ja töökoht. Seetõttu leiab kohtukolleegium, et R. Perepjolkina karistamisel on otstarbekas piirduda rahalise karistuse mõistmisega selle alammäära lähedases määras.
lg 1 kohaselt võib kuriteo eest mõista rahalise karistuse kolmkümmend kuni viissada päevamäära. Maksuameti õiendi kohaselt on R. Perepjolkina päevamäära suuruseks 55 krooni. Kohtukolleegium mõistab R. Perepjolkinale karistuseks rahalise karistuse kaheksakümne päevamäära ulatuses summas 4400 krooni. 9. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 3 ja § 340 lg 2 p 3 tühistab kohtukolleegium Harju Maakohtu 4. märtsi 2009.a otsuse R. Perepjolkina süüdimõistmises ja karistamises
p 1 järgi ja teeb uue otsuse, millega tunnistab ta süüdi ja mõistab karistuse
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.