Obsah (5)

§ 238§ 16§ 151§ 19§ 25

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 12. mai 2009. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-07-13025 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Ivi Ke

§ 238järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 5.

jaanuari

1. a otsus Apellatsiooni esitaja Prokurör Lavly Lepp, süüdistatavad Dmitri Linter, Maksim Reva ja Mark Sirõk Prokurör Triin Bergmann Süüdistatavad Dmitri Linter, elukoht: xxxxx xx-xx xxxxxxx, isikukood 37311220366, EV kodanik, kõrgharidusega, emakeel – vene keel, OÜ D. XXXXXXXX XXXXX, varem kriminaalkorras karistamata, tõkend – elukohast lahkumise keeld; Dimitri Klenski, elukoht: XXXXXXX XXX XX-XX XXXXXXX, isikukood 34512020239, EV kodanik, kõrgharidusega, emakeel – vene keel, pensionär, varem kriminaalkorras karistamata, tõkend – elukohast lahkumise keeld; Maksim Reva, elukoht: XXXXX XX-X XXXXXXX, isikukood 37501050280, kodakondsus määratlemata, keskharidusega, emakeel – vene keel, ei tööta, varem kriminaalkorras karistamata, tõkend – elukohast lahkumise keeld; Mark Sirõk, elukoht: XXXXXXXX XX-XX XXXXXXX, isikukood 38903120299, EV kodanik, keskharidusega, emakeel 1 – vene keel, ei tööta, üliõpilane, varem kriminaalkorras karistamata, tõkend – elukohast lahkumise keeld. Kaitsjad Leonid Olovjanišnikov, Aleksandr Kustov, Vladimir Sadekov RESOLUTSIOON
2. Harju Maakohtu
3. jaanuari
4. a otsus Dmitri Linteri, Dimitri Klenski, Maksim Reva ja Mark Sirõki õigeksmõistmises süüdistuses

§ 238järgi jätta muutmata.

1. Prokuröri apellatsioon jätta rahuldamata.
2. Dmitri Linteri, Maksim Reva ja Mark Sirõki apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Dmitri Linter, Dimitri Klenski, Maksim Reva ja Mark Sirõk anti kohtu alla süüdistatuna järgmise teo toimepanemises. 1.1 Dmitri Linter, liikumise Öine Vahtkond ühe liidrina, kasutades oma autoriteeti ja liidripositsiooni, ühiselt ja kooskõlastatult koos Öise Vahtkonna juhatuse liikmete Maksim Reva ja Dimitri Klenskiga ning Vene Föderatsiooni noorteorganisatsiooni NAŠI liidriga Eestis Mark Sirõkiga, organiseeris Eesti Vabariigis paljusid inimesi hõlmava korratuse, millega kaasnesid rüüstamine, purustamine, süütamine ning vastuhakk võimuesindajatele. Selleks hakkas D. Linter juba 2007.a algusest teadlikult elanikkonnas protestimeeleolusid tekitama ning inimesi võimuorganitele vastuhakule ja korratustele kihutama. Selleks sidus ta Tallinnas Tõnismäel Kaarli pst 13 asuva hauatähise teisaldamise kava venelaste diskrimineerimisega riigivõimu poolt ning lõi valmisoleku hauatähise teisaldamise korral vastuhakuks võimuorganitele, levitas avalikkuses informatsiooni Öise Vahtkonna tegevuse ja eesmärkide kohta, sh ka Venemaa meediakanalites, tõstmaks selle tuntust ja populaarsust elanikkonna seas, samuti kutsus Tõnismäel hauatähisega seotud väljakaevamistööde alustamise korral inimesi Tõnismäele ebaseaduslikul meeleavaldusel osalema, pidades võimalikuks sellega kaasnevat vastuhakku politseile, sellega kaasnevaid rüüstamisi, purustamisi, süütamisi jms ning soovides neid. Kaasamaks võimalikult suurt rahvamassi, toetas ta liikumise Öine Vahtkond tekkimist ja tugevnemist, koondades selle ümber isikuid, kes olid valmis hauatähise teisaldamise korral võimuorganeile vastu hakkama. D. Linteri tegevus massiliste korratuste organiseerimisel seisnes järgnevas: 07.-21.04.07 koostas D. Linter koos M. Reva ja D. Klenskiga lendlehe, milles õhutas rahvuslikku vaenu ja konflikte, riigivõimuvastaseid meeleolusid ning milles esitas üleskutse osaleda 22.04.07 ebaseaduslikus protestiaktsioonis ning mida Öise Vahtkonna liikmed ja toetajad paberkandjale trükituna rahva seas levitasid. Üleskutse sisaldas väljendeid „meile sülitati hinge… alandatakse monumendi kaitsjate au ja väärikust… soovitakse välja juurida venelaslikkus Eestis elavatest vene elanikest, katkestada nende hingeline side kodumaaga… venelasi tahetakse muuta rahvusliku eliidi täissöönud orjadeks… eile kaitses 2 sõdur meid, täna peame meie kaitsma teda… Öise Vahtkonna endine liider V. S. andis oma elu võitluses monumendi eest…“. Kooskõlastatult Öise Vahtkonna liidritega, s.h M. Reva ja D. Linteriga edastati kõnealuse lendlehe tekst D. Klenski poolt elektrooniliselt Öise Vahtkonna liikmetele ning toetajatele. 20.04.07 kell 21:01 helistas D. Linter A. Z. ja informeeris teda sellest, et 25.04.07 koondatakse suuri politseijõude Tallinnasse, kell 21:03 informeeris D. Klenskit politseijõudude koondamisest Tallinnasse, kell 21:06 helistas I. G. ja informeeris teda politseijõudude koondamisest Tallinnasse ja tööde alustamisest Tõnismäel. Sellega seonduvalt palus I. G. panna tema nimelt Öise Vahtkonna koduleheküljele eelkirjeldatud informatsiooni sisaldava teate ja üleskutse, et inimesed oleksid valmis kogunema. Samuti informeeris kell 21:10 V. B. 25.04.07 Tallinnasse koondatavatest politseijõududest. Eelmärgitud tegevuse eesmärgiks oli kaasata Tõnismäele ebaseaduslikule protestiaktsioonile võimalikult suur rahvamass. D. Linter organiseeris hoolimata politsei keelust ebaseadusliku Öise Vahtkonna meeleavalduse 22.04.07, mille toimumisest teavitas meedia vahendusel üldsust, kaasamaks meeleavaldusele võimalikult palju inimesi. Nimetatud tegevuse eesmärgiks oli provotseerida konflikti riigivõimuga, luua pingeid ühiskonnas ning tekitada inimestes valmisolek hauatähise juures kaevetööde alustamise korral valitsuse tegevuse vastu välja astuda. 22.04.07 kell 16:56 helistas A. Š., keda teavitas
4. või
5. Tõnismäel alustatavatest kaevamistest ning vajadusest selleks ajaks inimesed kohale kutsuda. 23.04.07 kell 13:04 helistas Venemaa abonentnumbrile nr XXXXXXXXX ja palus kõne vastuvõtjat toetada protestiaktsiooni mingite sümbolitega, nt Georgi lintidega. 25.04.07 õhtul osales koos teiste Öise Vahtkonna liikmete ja toetajatega, sh D. Klenski, M. Reva, Öise Vahtkonna koosolekul Tõnismäel, kus ühiselt kiideti heaks otsus jätta Tõnismäele valvemeeskond, teavitamaks võimalikust tööde algusest hauatähise juures koheselt ka teisi Öise Vahtkonna liikmeid ja toetajaid eesmärgiga koguneda Tõnismäele hauatähise juurde ebaseaduslikule protestiaktsioonile valitsuse tegevuse takistamiseks. 26.04.07 kell 00:31 sai D. Linter oma mobiiltelefonile nr XXXXXXXX sõnumi, et hommikul kell 9:00 alustatakse töödega Tõnismäel. Seejärel hakkas D. Linter organiseerima inimeste massilist kogunemist Tallinnasse Tõnismäele, helistades inimestele, kellele andis korralduse hakata rahvast kokku kutsuma ja vajalikke ettevalmistusi tegema, alljärgnevalt: kell 00:42 telefoninumbrile XXXXXXXX Öise Vahtkonna liikmele A. K. ja avaldas soovi, et viimane hakkaks rahvast kokku kutsuma; kell 01:02 telefoninumbrile XXXXXXX Konstitutsioonierakonna esimehele A. Z. ja andis korralduse, et viimane teeks vajalikud ettevalmistused; kell 01:45 telefoninumbrile XXXXXXX Öise Vahtkonna juhatuse liikmele I. G. sooviga, et viimane paneks Öise Vahtkonna koduleheküljele üles teate kogunemiseks; kell 01:46 telefoninumbrile XXXXXXXX Öise Vahtkonna liikmele R. J. sooviga, et viimane paneks Öise Vahtkonna koduleheküljele üles teate rahva kogunemiseks; kell 01:48 telefoninumbrile XXXXXXXX Öise Vahtkonna liikmele ja liikumise Interneti kodulehekülje administraatorile P. Z., keda informeeris olukorrast ja avaldas soovi, et viimane paneks koduleheküljele teate üles. P. Z. lubas seda ka teha; kell 04:59 telefoninumbrile XXXXXXXX eeluurimisel tuvastamata isikule ja ütles talle, et viimane kiiresti tegutsema hakkaks; kell 05:01 telefoninumbrile XXXXXXXX Öise Vahtkonna liidrile Maksim Revale, kellele andis korralduse hakata kino Kosmos juurde rahvast kokku koguma; kell 05:03 telefoninumbrile XXXXXXXX Öise Vahtkonna liikmele D. S., keda informeeris rahva kogunemisest kino Kosmos juures; kell 05:05 telefoninumbrile XXXXXXXX Kirilli nimelisele isikule, kellele andis korralduse hakata kino Kosmos juurde rahvast kokku koguma; kell 05:12 telefoninumbrile XXXXXXX Konstitutsioonierakonna esimehele A. Z., andes teada, et kogunetakse Kosmose juurde ja et ka viimane seda teeks. Samuti ütles, et päeva jooksul koguneb rahvas ja „laine lööb“; kell 11:38 telefoninumbrile XXXXXXXX A. G. ja ütles, et kui viimane sõdida tahab, siis tulgu Tallinnasse, Tallinnas läheb „lõbusaks“; kell 12:00 telefoninumbrile XXXXXXXX O. L., kellele andis korralduse Ida-Virumaalt ja Viljandist inimesi Tallinnasse kutsuda; kell 15:42 teavitas N. A. inimeste kogunemisest õhtul kella 18:00 ajal Tõnismäele hauatähise juurde. Samuti osales D. Linter 26.04.07 hommikul Tõnismäel hauatähise juures toimunud Öise Vahtkonna koosolekul, kus osalesid ka M. Reva, D. Klenski ja M. Sirõk ning kus ühiselt otsustati kutsuda rahvast õhtul kella 3 18.00-ks Tõnismäele hauatähise juurde. Samuti andis D. Linter 26.04.07 kell 09:20 intervjuu Venemaa abonentnumbrilt nr xxxxxxxxxx helistavale ajakirjanikule, levitades informatsiooni, nagu kasutaks politsei ja eriüksused Tallinnas rahumeelsete isikute vastu julma vägivalda, millega õhutas valitsusevastaseid protestimeeleolusid ning vastuhakku politseile. Samuti andis D. Linter 26.04.07 kell 10:24 intervjuu Venemaa abonentnumbrilt nr xxxxxxxxxx helistanud ajakirjanikule, milles levitas informatsiooni, nagu kasutaks politsei Tallinnas rahumeelsete isikute vastu julma vägivalda, avaldas arvamust, et Tallinnas algavad kohe tõsised rahutused ja massilised väljaastumised, kasutades väljendit, et Eesti on kodusõja lävel, millega õhutas valitsusevastaseid meeleolusid ning vastuhakku politseile. Samuti kutsus D. Linter kõnealuses intervjuus rahvast kogunema kella kuueks Tallinnasse hauatähise juurde ebaseaduslikule meeleavaldusele. Samuti andis 26.04.07 kell 16:04 intervjuu Venemaa abonentnumbrilt nr xxxxxxxxxx helistanud ajakirjanikele, milles levitas informatsiooni, nagu kasutaks politsei rahumeelsete isikute vastu julma vägivalda, samuti edastas informatsiooni rahva kogunemise kohta hauatähise juurde, millega õhutas valitsusevastaseid meeleolusid ning kutsus rahvast kogunema kella kuueks Tallinnasse hauatähise juurde ebaseaduslikule meeleavaldusele. Samuti andis 26.04.07 kell 16:16 intervjuu Venemaa abonentnumbrilt nr xxxxxxxxxx helistanud ajakirjanikele, milles levitas informatsiooni, nagu kasutaks politsei rahumeelsete isikute vastu julma vägivalda, samuti edastas informatsiooni rahva kogunemise kohta hauatähise juurde, millega õhutas valitsusevastaseid meeleolusid ning kutsus rahvast kogunema kella kuueks Tallinnasse hauatähise juurde ebaseaduslikule meeleavaldusele. Samuti andis 26.04.07 kell 22:08 intervjuu Venemaa abonentnumbrilt nr xxxxxxxxxx helistanud ajakirjanikule raadio otse-eetris, milles levitas taas informatsiooni, nagu kasutaks politsei rahumeelsete isikute vastu julma vägivalda, samuti edastas informatsiooni rahva kogunemise kohta hauatähise juurde, millega jätkas valitsusevastaste meeleolude ning vastuhaku õhutamist. Samuti andis 27.04.07 kell 8:28 intervjuu Venemaa abonentnumbrilt nr xxxxxxxxxx helistanud ajakirjanikule raadiojaamast Eho Moskvõ, milles levitas taas informatsiooni, nagu kasutaks politsei rahumeelsete isikute vastu julma vägivalda ning jätkas valitsusevastaste meeleolude ning vastuhaku õhutamist. Samuti andis 27.04.07 kell 8:44 intervjuu Venemaa abonentnumbrilt nr xxxxxxxxxx helistanud ajakirjanikule raadio otseetris, milles levitas taas informatsiooni, nagu kasutaks politsei rahumeelsete isikute vastu julma vägivalda, rõhutas venelaste vastu suunatud valitsuse tegevust, jätkates sellega valitsusevastaste meeleolude ning vastuhaku õhutamist. Samuti andis 27.04.07 kell 9:17 intervjuu Venemaa abonentnumbrilt nr xxxxxxxxxx helistanud ajakirjanikule raadiojaamast Majak, milles levitas taas informatsiooni, nagu kasutaks politsei rahumeelsete isikute vastu julma vägivalda, rõhutades, et valitsusevastaseid protestiaktsioone tuleb veelgi, jätkates sellega valitsusevastaste meeleolude ning vastuhaku õhutamist. Samuti andis 27.04.07 kell 9:25 intervjuu Venemaa abonentnumbrilt nr xxxxxxxxxx helistanud ajakirjanikule raadiojaamast Majak, milles jätkas informatsiooni levitamist, nagu kasutaks politsei rahumeelsete isikute vastu julma vägivalda, rõhutades, et valitsusevastaseid protestiaktsioone tuleb veelgi, jätkates sellega valitsusevastaste meeleolude ning vastuhaku õhutamist. Samuti andis 27.04.07 kell 9:42 intervjuu Venemaa abonentnumbrilt nr xxxxxxxxxx helistanud ajakirjanikule, milles jätkas informatsiooni levitamist, nagu kasutaks politsei rahumeelsete isikute vastu julma vägivalda, rõhutades, et valitsusevastaseid protestiaktsioone tuleb veelgi, samuti rõhutas valitsuse venelaste vastu suunatud tegevust, jätkates sellega valitsusevastaste meeleolude ning vastuhaku õhutamist. Samuti andis 27.04.07 kell 10:30 intervjuu Riia ajakirjanik O.I., milles jätkas informatsiooni levitamist, nagu kasutaks politsei rahumeelsete isikute vastu julma vägivalda, rõhutades, et valitsusevastaseid protestiaktsioone tuleb veelgi, samuti valitsuse venelaste vastu suunatud tegevust, jätkates sellega valitsusevastaste meeleolude ning vastuhaku õhutamist. Oma taolise pikaajaliselt kavandatud ja läbiviidud tegevusega lõi D. Linter koos D. Klenski, M. Sirõki ning M. Revaga suurtes rahvamassides valmisoleku koguneda kaevetööde alguseks Tõnismäele Kaarli pst 13 asuva mälestussamba juurde kaevetöid ning mälestussamba teisaldamist ebaseaduslikult, politseile vastu hakates, takistama, 4 samuti organiseeris kaevetööde alguseks rahvamasside kogunemise Tõnismäele kaevetöid takistama ning politseile ebaseaduslikult vastu hakkama. Eelnimetatud tegevusega kaasnesid ajavahemikul 26.-28.04.07 Tallinna vanalinnas ning kesklinna piirkonnas suureulatuslik hoonete akende purustamine, samuti kaupluste akende purustamine koos sissetungimiste ning kaupade varastamisega, sõiduautode, bussiootepaviljonide, telefoniputkade, prügikastide, liiklusmärkide, reklaamtahvlite, turvakaamerate lõhkumine, müügikioskite ning auto süütamine, füüsiline vastuhakk teenistusülesandeid täitvatele politseiametnikele, nende pildumine kivide ning muude esemetega, politseiametnike seaduslikele korraldustele mitteallumine jms. Kirjeldatud käitumine kvalifitseeriti

§ 238järgi.

1.2 Dimitri Klenski, liikumise Öine Vahtkond juhatuse liikmena, kasutades oma autoriteeti ja liidripositsiooni, ühiselt ja kooskõlastatult koos Öise Vahtkonna juhatuse liikme Dmitri Linteriga ja Öise Vahtkonna liikme Maksim Revaga ning Vene Föderatsiooni noorteorganisatsiooni NAŠI liidriga Eestis Mark Sirõkiga, organiseeris Eesti Vabariigis paljusid inimesi hõlmava korratuse, millega kaasnesid rüüstamine, purustamine, süütamine ning vastuhakk võimuesindajatele. D. Klenski hakkas juba 2007.a algusest teadlikult elanikkonnas valitsusevastaseid protestimeeleolusid tekitama ning inimesi võimuorganitele vastuhakule ja korratustele kihutama. Selleks sidus ta Tallinnas Tõnismäel Kaarli pst 13 asuva hauatähise teisaldamise kava venelaste diskrimineerimisega riigivõimu poolt ning lõi valmisoleku hauatähise teisaldamise korral vastuhakuks võimuorganitele, samuti kutsus Tõnismäel hauatähisega seotud väljakaevamistööde alustamise korral inimesi Tõnismäele ebaseaduslikul meeleavaldusel osalema, pidades võimalikuks rahvamassi vastuhakku politseile, sellega kaasnevaid rüüstamisi, purustamisi süütamisi jms ning soovides neid. Kaasamaks võimalikult suurt rahvamassi, toetas ta liikumise Öine Vahtkond tekkimist ja tugevnemist, levitas avalikkuses informatsiooni Öise Vahtkonna tegevuse ja eesmärkide kohta, tõstmaks selle tuntust ning rahva toetust Öise Vahtkonna tegevusele, koondades selle ümber isikuid, kes olid valmis hauatähise teisaldamise korral võimuorganeile vastu hakkama. D. Klenski tegevus massiliste korratuste organiseerimisel seisnes alljärgnevas:13.01.07 koostas D. Klenski Öise Vahtkonna esindajana üleskutse, mille kohaselt ta kuulutas välja mälestusmärgi kaitsjate üleriigilise mobilisatsiooni kogu Eestis ning kutsus mälestusmärgi kaitsjaid olema valmisolekus nr 1, kogunemaks Öise Vahtkonna esimesel kutsel Tõnismäele mälestussammast kaitsma. Nimetatud sõnumi edastas ta 13.01.07 kell 14:13 elektrooniliselt Öise Vahtkonna liikmetele ja toetajatele, levitamaks üleskutset rahva seas. 14.01.07 kell 17:23 ning 15.01.07 kell 0:29 saatis elektrooniliselt Öise Vahtkonna juhatuse liikmetele samasisulise avalduse, milles esitas samuti üleskutse mälestussamba kaitsjatele olla valmisolekus nr 1 ning tulla Öise Vahtkonna esimesel kutsel Tõnismäele mälestussammast kaitsma, palvega edastada see erinevatele meediakanalitele. Nimetatud teadaannet kajastasid 15.01.07 uudisteagentuur BNS, ajalehed Vesti Dnja, Molodjož Estonii ja SL Õhtuleht. 16.01.07 kell 1:55 ning 12:29 edastas elektrooniliselt üleskutse, milles kutsus mälestusmärgi kaitsjaid olema valmis kogunema Öise Vahtkonna esimesel kutsel Tõnismäele mälestussammast kaitsma, avaldamiseks erinevatele meediakanalitele, sh ajalehed, televisioon, samuti välisriikide saatkondadele, valitsusasutustele, Euroopa Liidu institutsioonidele. 02.02.07 kell 1:46 saatis Öise Vahtkonna liikmetele ja toetajatele elektronkirja koos enda poolt samal kuupäeval koostatud avaldusega, mille adressaatidena oli märgitud Riigikogu spiiker, EV Valitsus, Peaminister ning President, ning milles õhutas valitusevastast vaenu ning kutsus üles massilistele rahutustele hoiatusega, et kui monumenti Tõnismäel rahule ei jäeta, võib sellega provotseerida ühiskonnas plahvatusohtliku olukorra kuni massirahutusteni. 02.02.07 kell 2:56 ja 3:12 saatis samasisulise avalduse elektronpostiga mitmetele isikutele ning massiteabekanalitele, kell 3:13 uudisteportaalile Delfi. Vastavalt eelnevale kokkuleppele D. Linteriga edastas 10:54 samasisulise avalduse N. B., paludes saatekirjas levitada avaldusi Moskva ajakirjanduses ja välisriikide meediakanalites. 02.02.07 5 avaldasid kõnealuse avalduse põhjal uudisteagentuur BNS, internetiportaal Delfi ning ajalehe Postimees internetiväljaanne uudise, mille kohaselt Öine Vahtkond ähvardas pronkssõduri teisaldamise korral riigis massirahutustega, 03.02.07 käsitlesis teadaannet ka ajaleht Pärnu Postimees, SL Õhtuleht ning Postimees. 10.02.07 kell 20:08 ning 20:31 edastas elektrooniliselt uudisteportaalile BNS avaldamiseks enda poolt samal kuupäeval koostatud teate, millega kutsus üles inimesi rahutustele ja korratustele teatega, et kui nn Pronkssõduri seaduseelnõu võetakse vastu, organisatsioonid Öine Vahtkond ja Klenski Nimekiri ei vastuta stiihiliste jõudude märatsemise eest pealinnas. 11.02.07 kajastasid nimetatud teadaannet eesti- ja venekeelne internetiportaal Delfi, uudisteagentuur BNS. 28.02.07 kell 10:51 ning 10:52 edastas uudisteportaalile Delfi avaldamiseks enda poolt samal kuupäeval koostatud avalduse, milles teatas, et esimese ohu korral monumendile ilmub Öine Vahtkond Tõnismäele, millega kutsus inimesi üles vastuhakule võimuorganitele. 12.03.07 edastas kell 12:18 elektrooniliselt Öise Vahtkonna liikmetele ja toetajaskonnale ebaseaduslikes protestiaktsioonides osalemise üleskutse, mille kohaselt tuleb olla kõrgendatud valmisolekus mälestussamba kaitsele asumiseks seoses võimalike väljakaevamiste alustamisega lähipäevadel. Õhutamaks valitsusevastaseid meeleolusid, sidus ta kirjas Öise Vahtkonna liidri S. surma valitsuse tegevusega monumendi kaitsjate vastu. 22.03.07 koostas Öise Vahtkonna nimelt avalduse, mille teksti kooskõlastas Öise Vahtkonna juhatusega ja seejärel edastas samal kuupäeval kell 11:30, 11:35, 11:49 ning 12:03 Öise Vahtkonna liikmetele ning toetajatele, meediaväljaannetele, riigiasutustele, välisriikide esindustele, milles õhutas valitsusevastaseid meeleolusid ning kutsus üles ebaseaduslikule mälestussamba kaitsele sõnadega: „meie, mälestussamba kaitsjad, oleme valmis ohverdama oma isikliku heaolu, kannatama Eesti võimude, politsei ja eriteenistuse repressioone, isegi andma oma elu selle eest, et monument jääks Tõnismäele.“ Samal kuupäeval kajastas D. Klenski avaldust ajalehe Postimees internetiväljaanne. 26.03.07 koostas Öise Vahtkonna nimelt avalduse, milles õhutas valitsusevastaseid meeleolusid ning, ähvardades Eesti kultuuri- ja ajaloo monumentide rüvetamisega, kodanike mitteallumisega ning korratuste ja verevalamistega, sh inimohvritega, kutsus inimesi ebaseaduslikele meeleavaldustele, vastuhakule võimuorganitele ning massilistele korratustele. Nimetatud avalduse saatis kell 1:58 kooskõlastamiseks Öise Vahtkonna juhatuse liikmetele ning edastas selle elektronpostiga kell 12:36, 12:37 ning 13:02 paljudele isikutele, sh meediaväljaannetele, välisriikide saatkondadele ja riigiasutustele. 27.03.07 kell 13:59 edastas kõnealuse avalduse ka Öise Vahtkonna liikmetele ja toetajatele üleskutsega seda levitada. 27.03.07 kell 13:43 saatis Öise Vahtkonna liikmetele ja toetajatele elektronpostiga avalduse liikumise uue taktika kohta, milles õhutas ka vastuhakku riigivõimule ning osalemist ebaseaduslikes protestiaktsioonides. Avalduse kohaselt jätab Öine Vahtkond endale õiguse tegutseda otsustavalt ja radikaalselt, nt juhul, kui mälestussammas teisaldatakse enne

1. maid. Nimetatud taktika, mis kooskõlastati 29.03.07 toimunud Öise Vahtkonna koosolekul, edastas 30.03.07 kell 12:28, 12:30, 13:10, 13:43 elektronpostiga erinevatele meediakanalitele palvega see avaldada, kell 13:23 edastas selle Öise Vahtkonna liikmetele ja toetajatele. Osales 05.04.07 toimunud Öise Vahtkonna koosolekul Öise Vahtkonna tegevuskava väljatöötamisel
2. maiks 2007 ning 07.04.07 koostas ja levitas nimetatud tegevuskava. Tegevuskava oli suunatud vastuhakule kava vastu teisaldada hauatähis ning nägi muuhulgas ette vastavasisuliste lendlehtede trükkimise, massiürituste korraldamise. Samuti organiseeris nimetatud tegevuskava täitmist. Ajavahemikul 07.04.-21.04.07 koostas koos D. Linteri ja M. Revaga lendlehe, milles õhutas rahvuslikku vaenu ja konflikte, riigivõimuvastaseid meeleolusid ning milles esitas üleskutse osaleda 22.04.07 ebaseaduslikus protestiaktsioonis ning korraldas lendlehe levitamise Öise Vahtkonna liikmete ja toetajate poolt paberkandjatele trükituna rahva seas. Üleskutse sisaldas väljendeid „meile sülitati hinge… alandatakse monumendi kaitsjate au ja väärikust… soovitakse välja juurida venelaslikkus Eestis elavatest vene elanikest, katkestada nende hingeline side kodumaaga… venelasi tahetakse muuta rahvusliku eliidi täissöönud orjadeks… eile kaitses sõdur meid, täna peame meie kaitsma teda… meie liider V. S.. andis oma elu võitluses monumendi eest…“. Nimetatud lendlehe teksti edastas D. Klenski ka elektrooniliselt Öise Vahtkonna liikmetele ja toetajatele. 20.04.07 kell 13:04 saatis elektronpostiga Öise Vahtkonna 6 liikmetele ja toetajatele pöördumise projekti, mille adressaadiks on märgitud EV Riigikogu, Valitsus, President, Euroopa Nõukogu ning Euroopa Liit, milles õhutas organiseerima massilisi korratusi ja nendes osalema, kinnitusega, et Öine Vahtkond ei kavatse vastutada võimalike korratuste eest ja pingete kasvamise eest ühiskonnas. 24.04.07 kell 1:24 edastas elektrooniliselt Öise Vahtkonna liikmetele ja toetajatele levitamiseks lendlehe, milles teavitas võimalikust väljakaevamiste algusest Tõnismäel 24.-
3. aprillil ning, õhutades riigivastaseid meeleolusid, kutsus üles kogunema Tõnismäele koheselt, kui paigaldatakse piirdeaed või alustatakse väljakaevamistega. Samas esitas üleskutse levitada lendlehte ning Tõnismäele tulles kutsuda endaga kaasa võimalikult palju inimesi. Üleskutse sisaldas väljendeid: „…Meile sülitati hinge! Kui kaua võib taluda alandamist! Ma kutsun üles kõiki, kellele on kallis inim- ja rahvusväärikus, tulema Tõnismäele, kohe kui paigaldatakse piirdeaed, kohe kui alustatakse väljakaevamisi…“ Eelkirjeldatud lendlehega edastatud üleskutse võimendamiseks saatis 24.04.07 kell 9:27 Öise Vahtkonna juhatuse liikmetele, 25.04.07 kell 14:26 paljudele massiteabevahenditele ning riigiasutustele avalduse, milles kiitis heaks lendlehe levitamise ning õhutas inimesi osalema ebaseaduslikes meeleavaldustes. Avaldus sisaldas üleskutset: „…Me tervitame kõigi elanike aktiivsust
4. mai eel ja kutsume üles asuma Pronkssõduri kaitsele, tegutsedes seaduse ja südametunnistuse järgi.“ 25.04.07 õhtul osales koos teiste Öise Vahtkonna liikmete ja toetajatega, sh D. Linter, M. Reva, Öise Vahtkonna koosolekul Tõnismäel, kus ühiselt kiideti heaks otsus jätta Tõnismäele valvemeeskond, teavitamaks võimalikust tööde algusest hauatähise juures koheselt ka teisi Öise Vahtkonna liikmeid ja toetajaid eesmärgiga koguneda Tõnismäele hauatähise juurde ebaseaduslikule protestiaktsioonile valitsuse tegevuse takistamiseks. Samuti osales D. Klenski 26.04.07 hommikul Tõnismäel hauatähise juures toimunud Öise Vahtkonna koosolekul, kus osalesid ka D. Linter, M. Reva ja M. Sirõk ning kus ühiselt otsustati kutsuda rahvast õhtul kella 18.00-ks Tõnismäele hauatähise juurde ebaseaduslikele protestiaktsioonidele. 26.04.07 kell 06:52 andis intervjuu raadiokanalile Eho Moskvõ, milles kihutas rahvast üles valitsusevastaseks tegevuseks, öeldes, et 26.04.07 kesklinnas patrullivate politseinike eesmärk on elanikkonda hirmutada, valitsuse eesmärk on inimesi provotseerida, mistõttu Öine Vahtkond ei kanna mingit vastutust elanikkonna spontaanse tegevuse eest, Öise Vahtkonna eesmärk on vastu seista rahva hirmutamise poliitikale. Samuti väljendas seisukohta, et monumendi teisaldamine on suunatud venelaste vastu. 26.04.07 kell 07:37 andis Öise Vahtkonna liidrina esinedes intervjuu venekeelsele raadiokanalile, milles õhutas riigivõimuvastaseid meeleolusid ja kutsus rahvast üles valitsusevastastele protestiaktsioonidele, levitades seejuures seisukohti, et valitsuse tegevus on suunatud rahva hirmutamisele, elanikkonna vastu kasutatakse psühhoterrorit ning Öise Vahtkonna toetajaid kiusatakse taga. Oma taolise pikaajaliselt kavandatud ja läbiviidud tegevusega lõi D. Klenski koos M. Reva, D. Linteri ning M. Sirõkiga suurtes rahvamassides valmisoleku koguneda kaevetööde alguseks Tõnismäele Kaarli pst 13 asuva hauatähise juurde kaevetöid ning hauatähise teisaldamist ebaseaduslikult, politseile vastu hakates, takistama, samuti organiseeris kaevetööde alguseks rahvamasside kogunemise Tõnismäele kaevetöid takistama ning politseile ebaseaduslikult vastu hakkama. Eelnimetatud tegevusega kaasnesid ajavahemikul 26.-28.04.07 Tallinna vanalinnas ning kesklinna piirkonnas suureulatuslik hoonete akende purustamine, samuti kaupluste akende purustamine koos sissetungimiste ning kaupade varastamisega, sõiduautode, bussiootepaviljonide, telefoniputkade, prügikastide, liiklusmärkide, reklaamtahvlite, turvakaamerate lõhkumine, müügikioskite ning auto süütamine, füüsiline vastuhakk teenistusülesandeid täitvatele politseiametnikele, nende pildumine kivide ning muude esemetega, politseiametnike seaduslikele korraldustele mitteallumine jms. Kirjeldatud käitumine kvalifitseeriti

§ 238järgi.

1.3 Maksim Reva, liikumise Öine Vahtkond ühe liidrina, kasutades oma autoriteeti ja liidripositsiooni, ühiselt ja kooskõlastatult koos Öise Vahtkonna juhatuse liikmete Dmitri Linteri ja Dimitri Klenskiga ning Vene Föderatsiooni noorteorganisatsiooni NAŠI liidriga Eestis Mark 7 Sirõkiga, organiseeris Eesti Vabariigis paljusid inimesi hõlmava korratuse, millega kaasnesid rüüstamine, purustamine, süütamine ning vastuhakk võimuesindajatele. Selleks hakkas M. Reva juba 2006 keskpaigast aktiivselt, teadlikult ja süsteemselt elanikkonnas protestimeeleolusid tekitama ning inimesi võimuorganitele vastuhakule ja korratustele kihutama. Selleks sidus ta Tallinnas Tõnismäel Kaarli pst 13 asuva hauatähise teisaldamise kava venelaste diskrimineerimisega riigivõimu poolt ning lõi valmisoleku hauatähise teisaldamise korral vastuhakuks võimuorganitele, samuti kutsus Tõnismäel hauatähisega seotud väljakaevamistööde alustamise korral inimesi Tõnismäele ebaseaduslikul meeleavaldusel osalema, pidades võimalikuks rahvamassi vastuhakku politseile, sellega kaasnevaid rüüstamisi, purustamisi, süütamisi jms ning soovis neid. Kaasamaks võimalikult suurt rahvamassi, toetas ta liikumise Öine Vahtkond tekkimist ja tugevnemist, levitas avalikkuses informatsiooni Öise Vahtkonna tegevuse ja eesmärkide kohta, tõstmaks selle tuntust ja populaarsust, ning koondades selle ümber isikuid, kes olid valmis hauatähise teisaldamise korral võimuorganeile vastu hakkama. 06.08.06 koostas M. Reva Öise Vahtkonna üldise tegevusstrateegia

1. septembriks 2006, mis hõlmas muu hulgas lendlehtede tekstide väljatöötamist, loosungite kleepimist, lendlehtede levitamist töökohtades, koolides ja elukohtades, üleskutsete edastamist uudisteportaalis Delfi, elektronkirjades jms, eesmärgiga tagada inimeste pidev mõjutamine valitsuse kava vastu hauatähise teisaldamiseks ning tekitada pidev valmisolek vastuhakuks võimorganeile. Nimetatud kava arutati ning kiideti heaks 01.09.06 Öise vahtkonna koosolekul. 11.01.07 kell 17:23 saatis M. Reva vastuseks D. Klenski kirjale Öise Vahtkonna liikmetele ja toetajatele elektronkirja, milles teatas, et parem rahunetagu ja valmistutagu võitluseks mais. Samuti teatas ta, et väikesearvulisi pikette ei ole mõtet korraldada, teatades, et „võimud ei pea meid nägema, vaid kartma, et me tuleme mälestussamba kaitseks uuesti tänavatele“. Sellega kihutas M. Reva inimesi üles osalema hauatähisega seonduvate tööde alguse korral massilistes rahutustes ja korratustes. 03.04.07 kell 14:45 saatis Öise Vahtkonna liikmetele ja toetajatele elektronkirja, milles kutsus inimesi üles organiseerima mälestussamba piiramise korral tähtajatu piketi ning kutsudes selle jaoks üles välja töötama tegevuskava ning ette valmistama avaldusi, samuti välja selgitama inimesi, kes on valmis valitsuse tegevuse vastu välja astuma. M. Reva kiitis heaks D. Klenski poolt koostatud Öise Vahtkonna tegevusplaani mälestussamba teisaldamise vastu ning saatis 08.04.07 kell 12:07 Öise Vahtkonna liikmetele ning toetajatele oma täiendused plaanile, lisades, et peab vajalikuks ainult ühe massiürituse korraldamist, seda juhul, kui mälestusmärgile paigaldatakse piirdeaed, eesmärgiga koondada jõud laiaulatuslikuks vastuhakuks valitsuse tegevusele mälestussamba teisaldamisel. 07.-21.04.07 koostas koos D. Linteri ja D. Klenskiga lendlehe, milles õhutas rahvuslikku vaenu ja konflikte, riigivõimuvastaseid meeleolusid, ning milles esitas üleskutse osaleda 22.04.07 ebaseaduslikus protestiaktsioonis, organiseeris kõnealuste lendlehtede trükkimise ning kooskõlastatult D. Linteri ja D. Klenskiga levitas neid koos Öise Vahtkonna liikmete ja toetajatega paberkandjale trükituna rahva seas. Üleskutse tekst sisaldas väljendeid „meile sülitati hinge… alandatakse monumendi kaitsjate au ja väärikust… soovitakse välja juurida venelaslikkus Eestis elavatest venelastest, katkestada nende hingeline side kodumaaga… venelasi tahetakse muuta rahvusliku eliidi täissöönud orjadeks… eile kaitses sõdur meid, täna peame meie kaitsma teda… meie liider V. S.. andis oma elu võitluses monumendi eest…“. Kooskõlastatult Öise Vahtkonna liidritega, s.h M. Revaga, edastas D. Klenski kõnealuse lendlehe teksti ka elektrooniliselt Öise Vahtkonna liikmetele ning toetajatele. 21.04.07 levitas M. Reva Tallinnas Lasnamäel A. K. ning P. Z.iga eelnimetatud lendlehti. Samuti osales M. Reva lendlehe teksti koostamisel, milles kutsus inimesi üles kogunema ebaseaduslikule protestiaktsioonile riigivõimu vastu Tõnismäele hauatähisega seonduvate tööde alguseks, mis lendlehe teksti kohaselt algavad tõenäoliselt 24.-25.04.
2. Nimetatud lendlehe teksti saatis 23.04.07 kell 09:36 J. N. ja kell 9:39 Öise Vahtkonna juhatuse liikmetele ja toetajatele. 23.04.07 kell 9:10 saadetud elektronkirjas kiitis heaks D. Klenski poolt lendlehe tekstis tehtud parandused ja täiendused, mille viimane edastas 24.04.07 kell 1:24 Öise Vahtkonna liikmetele. Üleskutse sisaldas väljendeid: „…Meile sülitati 8 hinge! Kui kaua võib taluda alandamist! Ma kutsun üles kõiki, kellele on kallis inim- ja rahvusväärikus, tulema Tõnismäele, kohe kui paigaldatakse piirdeaed, kohe kui alustatakse väljakaevamisi…“ 25.04.07 osales koos Öise Vahtkonna liidrite ja liikmetega, sh D. Klenski, D. Linter, Öise Vahtkonna koosolekul Tõnismäel, kus nõupidamise käigus kiideti ühiselt heaks otsus jätta Tõnismäele ööseks valvemeeskond, teavitamaks võimalike tööde algusest hauatähise juures koheselt ka teisi Öise Vahtkonna liikmeid ja toetajaid eesmärgiga koguneda Tõnismäele hauatähise juurde ebaseaduslikule protestiaktsioonile valitsuse tegevuse takistamiseks. Samuti osales M. Reva 26.04.07 hommikul Tõnismäel hauatähise juures toimunud Öise Vahtkonna koosolekul, kus osalesid ka D. Linter, D. Klenski ja M. Sirõk ning kus ühiselt otsustati kutsuda rahvast õhtul kella 18.00-ks Tõnismäele hauatähise juurde ebaseaduslikule meeleavaldusele. 26.04.07 M. Reva, olles saanud kell 5:01 D. Linterilt korralduse hakata Tõnismäele rahvast kokku kutsuma, saatis ajavahemikul kell 5:56 – 6:02 oma mobiiltelefonilt 68 erinevale telefoniabonendile tekstisõnumi teatega „Tõnismäel pannakse mälestussamba ümber piire. Vahtkond“, kutsudes sellega rahvast üles osalema ebaseaduslikus meeleavalduses ning vastuhakus riigivõimule. 26.04.07 pani Öise Vahtkonna koduleheküljele www.pomnim.com üleskutse koguneda kell 18:00 Tõnismäel, kutsumaks inimesi üles osalema ebaseaduslikus meeleavalduses ning vastuhakus riigivõimule. 26.04.07 osales kella 18:00-ks Tõnismäele hauatähise juurde kogunenud rahvahulga ebaseaduslikus meeleavalduses, koordineeris seal inimeste tegevust, organiseerides neid seisma inimketis, ärgitades rahvast üles valitsuse tegevuse vastu ebaseaduslikult meelt avaldama ning vastuhakule politseile, juhendades neid karjuma „Häbi!“ ja „Fašistid!“. Oma taolise pikaajaliselt kavandatud ja läbiviidud tegevusega lõi M. Reva koos D. Linteri, D. Klenski ning M. Sirõkiga suurtes rahvamassides valmisoleku koguneda kaevetööde alguseks Tõnismäele Kaarli pst 13 asuva hauatähise juurde kaevetöid ning hauatähise teisaldamist ebaseaduslikult, politseile vastu hakates, takistama, samuti organiseeris kaevetööde alguseks rahvamasside kogunemise Tõnismäele kaevetöid takistama ning politseile ebaseaduslikult vastu hakkama. Eelnimetatud tegevusega kaasnesid ajavahemikul 26.-28.04.07 Tallinna vanalinnas ning kesklinna piirkonnas suureulatuslik hoonete akende purustamine, samuti kaupluste akende purustamine koos sissetungimiste ning kaupade varastamisega, sõiduautode, bussiootepaviljonide, telefoniputkade, prügikastide, liiklusmärkide, reklaamtahvlite, turvakaamerate lõhkumine, müügikioskite ning auto süütamine, füüsiline vastuhakk teenistusülesandeid täitvatele politseiametnikele, nende pildumine kivide ning muude esemetega, politseiametnike seaduslikele korraldustele mitteallumine jms. Maksim Reva poolt toimepandu kvalifitseeriti

§ 238järgi.

1.4 Mark Sirõk anti kohtu alla süüdistatuna selles, et tema, olles Venemaa Föderatsiooni noorteorganisatsiooni NAŠI liider, kasutades NAŠI toetust oma tegevusele, olles samuti aktiivne Öise Vahtkonna toetaja, ühiselt ja kooskõlastatult koos Öise Vahtkonna juhatuse liikmete Maksim Reva, Dmitri Linteri ja Dimitri Klenskiga organiseeris Eesti Vabariigis paljusid inimesi hõlmava korratuse, millega kaasnesid rüüstamine, purustamine, süütamine ning vastuhakk võimuesindajatele. Mark Sirõk hakkas 2006 sügistest aktiivselt tegutsema valitsuse kava vastu teisaldada Tallinnas Tõnismäel Kaarli pst 13 asuv hauatähis. Selleks hakkas ta teadlikult ja süsteemselt tekitama elanikkonnas protestimeeleolusid, sidudes hauatähise teisaldamise kava Eestis elavate venelaste diskrimineerimisega riigivõimu poolt ning luues valmisoleku hauatähise teisaldamise korral vastuhakuks võimuorganitele. Samuti kutsus M. Sirõk inimesi Tõnismäele osalema ebaseaduslikul meeleavaldusel, pidades võimalikuks sellega kaasnevat rahvamassi vastuhakku politseile, sellega kaasnevaid rüüstamisi, purustamisi, süütamisi jms ning soovis neid. M. Sirõk toetas Öise Vahtkonna eesmärki hakata hauatähise teisaldamise korral võimuorganeile vastu, osaledes Öise Vahtkonna toetajana selle tegevusplaanide kavandamisel ning kooskõlastades oma tegevust valitsusevastaste protestiavalduste korraldamisel Öise Vahtkonnaga. Olles Venemaa noorteorganisatsiooni NAŠI 9 liidriks Eestis, tegutses ta nende toetusel, saades korratuste organiseerimiseks rahalist toetust, samuti sai oma valitsusevastase tegevuse juhiseid NAŠI liikmetelt Venemaal. M. Sirõk osales aktiivselt Öise Vahtkonna koosolekutel, 30.08.06 koosolekul tegi ettepaneku kaasata valitsusevastasesse tegevusse seonduvalt hauatähise teisaldamise kavaga võimalikult palju noori ja teha piiramislindi ümber elus kett, kutsumaks inimesi üles vastuhakule valitsusele. 23.02.07 avaldas M. Sirõk koos I. R. Tallinnas Tõnismäel Kaarli pst 13 asuva hauatähise juures ebaseaduslikult, ilma eelneva Tallinna Linnavalitsusega kooskõlastamata valitsuse vastu meelt, olles riietatud Nõukogude Liidu sõjaväevormi, millel oli ka Nõukogude Liidu sümboolika, eesmärgiga teadlikult provotseerida konflikte ning süvendada valitsusevastaseid meeleolusid. M. Sirõk osales ka 05.04.07 Öise Vahtkonna koosolekul, millel arutati liikumise hauatähisega seotud tegevuskava kuni

1. maini. Koosolekul arutati võimalust hauatähise piiramise korral rünnata piirdeaeda, panna hauatähise juurde valve inimeste teavitamiseks tööde algusest, koguda võimalikult palju inimesi ning piiramise korral seista piketis. Koosolekul osalenud M. Sirõk toetas plaani koostamist ning tegi omakorda ettepaneku puudutada sellega seonduvalt vene koolides eestikeelsele õppele üleminekuga seonduvat koolireformi teemat, sidumaks hauatähise teisaldamise kava venelaste diskrimineerimisega Eestis. Samuti teatas koosolekul osalenud NAŠI esindaja NAŠI toetusest ja valmisolekust toetada protestiaktsioone Nõukogude Liidu sõjaväe vormis valves seismisega. Kõnealuse koosoleku pinnalt koostas D. Klenski 07.04.07 plaani, mis nägi muu hulgas ette avalike pöördumiste tegemist, pikettide korraldamist, lendlehtede koostamist, trükkimist, levitamist, kleebiste, märkide ja embleemide jagamist koos lendlehtedega. Koostatud plaani edastas D. Klenski elektronkirjaga Öise Vahtkonna liikmetele ja toetajatele tutvumiseks ning paranduste ja täienduste tegemiseks. Ülalmärgitud koosolekul kooskõlastatu alusel hakkas M. Sirõk NAŠI esindajana organiseerima Tallinnasse Tõnismäele hauatähise juures protestiaktsioone sõjaväevormis valves seismisega, provotseerimaks sellega teadlikult konflikte võimuesindajatega ning kutsumaks sellega inimesi üles valitsusevastasele tegevusele. Vastates 24.04.07 kell 18:10 Venemaa Föderatsiooni abonentnumbrilt 79096508404 tulnud küsimusele, kui palju inimesi saavad seista hauatähise juures vahtkonnas, saatis nimetatud numbrile kell 18:12 vastuse, et umbes 10 inimest. Seejärel sai M. Sirõk samalt abonentnumbrilt korralduse valmistada ette meeskond, et kuni
2. maini oleks hauatähise juures pidev valve, alustades
3. aprillil kell 8.00 hommikul. Korralduse täitmiseks hakkas M. Sirõk organiseerima inimesi Tõnismäele hauatähise juurde, milleks saatis kell 18:30 sõnumi ning helistas kell 18:32 R. J., teatades, et on vajalik leida inimesi, kes on nõus sõjaväevormis Tõnismäel meelt avaldama. Meeleavaldusel osalemise eest lubas ka rahalist tasu. Sõnumi üleskutsega seista monumendi juures vahtkonnas saatis ka 24.04.07 kell 18:49 ning 18:53 I. R.’ile, kell 19:05 M. B.’le, 19:06 A. M., 19:06 abonentnumbrile XXXXXXXX, A. E.’ile, A. P., abonentnumbrile XXXXXXXX, M. G.’ile, 19:07 M. P.’ile, S. L.’ile. Samuti asus abistama NAŠI liikmeid ebaseaduslikul meeleavaldusel osalemisel, milleks üüris korteri aadressil Tallinn, XXXXX XX XXX, Venemaalt Eestisse sõitvatele NAŠI liikmetele peatuspaigaks. Kui aga selgus, et NAŠI liikmed ei saa Eestisse tulla, leppis kokku korteri üürimise kolmeks päevaks kohalike meeleavalduses osalejate peatuspaigaks. Üüritasu kõnealuse korteri eest maksis M. Sirõk Venemaalt liikumiselt NAŠI saadud rahade eest 2500.- krooni. 26.04.07 hommikul osales Tallinnas Tõnismäel Öise Vahtkonna koosolekul, kus viibisid ka Öise Vahtkonna liidrid M. Reva, D. Linter ning D. Klenski ning mille käigus otsustati ühiselt kutsuda rahvast sama päeva õhtuks kella 18.00-ks Tõnismäele hauatähise juurde ebaseaduslikule meeleavaldusele. Seejärel helistas I. R. ja soovis, et viimane läheks sõjaväevormis Tõnismäele meelt avaldama. Kokkuleppel M. Sirõkiga pani I. R. üüritud korteris aadressil XXXXX XX XX-X, Tallinn, Nõukogude Liidu sõjaväevormi selga ning läks koos R. J. meelt avaldama. M. Sirõki ühine ja kooskõlastatud tegevus Öise Vahtkonna liidrite M. Reva, D. Linteri ning D. Klenskiga, mis oli pikaajaliselt kavandatud ja läbiviidud, lõi suurtes rahvamassides valmisoleku koguneda kaevetööde alguseks Tõnismäele Kaarli pst 13 asuva mälestussamba juurde kaevetöid ning mälestussamba teisaldamist ebaseaduslikult, politseile vastu hakates, takistama, 10 samuti organiseeris koos M. Reva, D. Klenski ning D. Linteriga kaevetööde alguseks rahvamasside kogunemise Tõnismäele kaevetöid takistama ning politseile ebaseaduslikult vastu hakkama. Eelnimetatud tegevusega kaasnesid ajavahemikul 26.-28.04.07 Tallinna vanalinnas ning kesklinna piirkonnas suureulatuslik hoonete akende purustamine, samuti kaupluste akende purustamine koos sissetungimiste ning kaupade varastamisega, sõiduautode, bussiootepaviljonide, telefoniputkade, prügikastide, liiklusmärkide, reklaamtahvlite, turvakaamerate lõhkumine, müügikioskite ning auto süütamine, füüsiline vastuhakk teenistusülesandeid täitvatele politseiametnikele, nende pildumine kivide ning muude esemetega, politseiametnike seaduslikele korraldustele mitteallumine jms. Kirjeldatud käitumine kvalifitseeriti

§ 238järgi.

1. Harju Maakohtu
2. jaanuari
3. a otsusega mõisteti süüdistatavad neile esitatud süüdistuses õigeks. 2.1 Kohus leidis, et kriminaalasjas kogutud tõenditega on täielikult tõendatud vaieldamatult vaid see, et Tallinna kesklinnas ja vanalinnas toimusid 26.04.2007.a.-28.04.2007.a massilised korratused. Samuti leidis kinnitust fakt, et 2006.a. maikuus oli Tallinnas Tõnismäel asunud mälestusmärgi (nn Pronkssõduri) vandaalide eest kaitsmiseks kogunenud inimestest moodustatud liikumine, mida hakati nimetama Öiseks Vahtkonnaks. Kõik avaldused, lendlehed, pöördumised, mis olid tehtud Öise Vahtkonna nimel, olid kollektiivse töö tulemusteks; igaüks võis koostada Öise Vahtkonna nimel dokumente, hiljem toimus nende arutamine koosolekutel ja ka kodulehel, igaüks sai teha nendesse parandusi ja täpsustusi. Öise Vahtkonna tegevus oli avaliku iseloomuga, organisatsiooni poolt vastuvõetud dokumendid saadeti laiali nii massimeediale kui ka riiklikele struktuuridele, sh Kaitsepolitseile. Öisel Vahtkonnal oli tihe koostöö politseistruktuuridega, Öise Vahtkonna koosolekutest olid teadlikud õiguskaitseorganid, nendest võtsid osa politseiametnikud, kutsed osaleda koosolekutest edastati ka Kaitsepolitseile. Kohus märgib, et mitte kunagi polnud õiguskaitseorganitel mingeid pretensioone organisatsioonile Öine Vahtkond, ka õiguskaitseorganite silmis oli Öise Vahtkonna tegevus seega igati seaduslik. Veel leidis kohtus kinnitust fakt, et Öise Vahtkonna aktivistide vahel hakkasid alates märtsist 2007.a tekkima tülid, mis olid põhjustatud isiklikest ambitsioonidest. Mingit erilist autoriteeti süüdistatavad liikumises Öine Vahtkond ega ka vene elanikkonna seas ei omanud, kuigi igaüks nendest võib-olla sellest oma sisemuses unistas. Seda kinnitas mh asjaolu, et Öise Vahtkonna poolt organiseeritud registreeritud pikettidel osales tavaliselt mitte üle 100 inimese (tavaliselt 20-30 inimest). Seega ei leidnud kinnitust väide, et süüdistatavad Dmitri Linter, Maksim Reva, Mark Sirõk ja Dimitri Klenski tegutsesid ühiselt ja kooskõlastatult ning et nende ühiseks eesmärgiks oli tekitada inimestes valmidus osalema ebaseaduslikus vastuhakus valitsusele ja õiguskaitseorganitele. 2.2 Massiliste korratuse organiseerimise puhul on vaja välja selgitada, kas süüdistatavad olid isikuteks, kelle algatusel massiline korratus tekkis või kes kihutasid teisi massilisest korratusest osa võtma või juhtisid ja suunasid korratust toimepanevat rahvahulka rüüstamisel, süütamisel jms. Objektiivsest küljest eeldab

§ 238

paljusid inimesi hõlmava korratuse organiseerimist, millega kaasnes rüüstamine, purustamine vms tegevus. Kohus märgib, et massilise korratuse organiseerija võib massilisest korratusest osa võtta nii selle ettevalmistamise kui ka toimumise ajal. Organiseerija tegevus võib seisneda massilise korratuse plaani väljatöötamises, osaliste värbamises ja juhendamises, samuti massilise korratuse toimepanemiseks tehniliste ja teiste materiaalsete vahendite hankimise korraldamises jms; lühidalt tegevuses, mille eesmärk on massiliseks korratuseks vajalike inimeste ning materiaalsete ja tehniliste vahendite koondamine ja valmisseadmine. Samuti võib organiseerija tegevus massilise korratuse ajal seisneda selles osalejate tegevuse suunamises ja koordineerimises. 11 2.3 Kohtu arvates puudusid tõendid selle kohta, et süüdistatavate kogu tegevus oligi suunatud 26.-27.04.2007.a. aset leidnud massilise korratuse organiseerimisele. Mitte ükski antud asjas kogutud tõend sellele ei viidanud. Öine Vahtkond organiseeris ja valmistas tõepoolest ette seaduses ettenähtud korras registreeritud pikette, mis olid seotud nn Pronkssõduri kaitsmisega, sõjahaudade korrastamist, teatud päevadel lillede ja küünalde asetamist Tõnismäele. See massilisele korratusele eelnev Öise Vahtkonna (ja konkreetselt ka süüdistatavate) tegevus polnud ka õiguskaitseorganite arvates seadusevastane kuni 27.04.2007.a., kuna politsei ei sekkunud nende tegevusse ega nõudnud selle lõpetamist. Kohtule jäi arusaamatuks, mis siis prokuröri arvates muutus nende tõendite hindamises peale 27.04.2007.a. sündmusi. Kohtuliku uurimise käigus ei leidunud tõendeid ka selle kohta, et kogu see rahvamass, mis kogunes Tõnismäele 26.04.2007.a. õhtul ning hiljem osales massilises korratuses, millega kaasnesid rüüstamised, purustamised jms, oli sinna kogunenud just süüdistatavate tegevuse tagajärjel. 2.4 Subjektiivsest küljest eeldab vaadeldav kuritegu tahtlust. Süüteokoosseis on täidetud, kui isik paneb teo toime vähemalt kaudse tahtlusega (

§ 16lg 4).

Kohtu arvates kriminaalasjas sisaldunud süüdistatavate vestlused ei tõendanud nende kasvõi kaudset tahtlust organiseerida massilisi korratusi. Süüdistatavate poolt levitatud väljamõeldised ei toonud endaga kaasa mingeid tagajärgi, vähemalt süüdistus ei toonud välja ühtegi tõendit selle kohta, et meedias esitatud valeinfole oleks keegi reageerinud süütamiste ja purustamistega, vastuhakuga võimuesindajatele. 2.5 Kohus lahendas ka küsimuse, kas süüdistatavate tegevuse ja toimunud massilise korratuse vahel on olemas põhjuslik seos. Ekvivalentsusteooria kohaselt on põhjuslik seos olemas, kui tegu on tagajärje saabumise eeldus ehk ilma selleta ei oleks tagajärge saabunud. Tagajärje on põhjustanud mainitud tegu, kui ei ole võimalik tegu mõtteliselt kõrvaldada ehk ära mõelda ilma, et ka tagajärg ära langeks. Prokurör oli seisukohal, et kui süüdistatavate tegevust ei oleks olnud, siis üksikindiviidid oleks saanud teha toimuvast ise oma järeldusi ja võtta vastu iseseisvaid otsuseid, rahvas ei oleks olnud negatiivselt häälestatud, ei oleks toimunud massilist kogunemist ja ei oleks toimunud massilist korratust. Kohtu arvates oli tegemist oletusega, mis ei rajanenud ühelgi kriminaalasjas kogutud tõendil. Kohus pidas arusaamatuks prokuröri seisukohta, et massilises korratuses osalenud isikud, kes kogunesid Tõnismäele 26.04.2007.a. õhtul, olid süüdistatavate poolt pikaajaliselt ettevalmistatud, nende inimeste seas oli loodud süüdistatavate poolt vastav meeleolu. Asjas pole ühtegi tõendit selle kohta, et enamus massilises korratuses osalenud isikuid oleks Tõnismäele kutsutud süüdistatavate poolt, et nendel oleks üldse mingi seos Öise Vahtkonna või liikumisega Naši. Vastupidiselt leidis tõendamist, et süüdistatavad kedagi Tõnismäele 26.04.2007.a. õhtuks ei kutsunud. Kõik kohtus ülekuulatud tunnistajad ja ka süüdistatavad kinnitasid kohtus, et said teada, et rahvas koguneb Tõnismäele massimeediast, televisioonist ja raadiost. Samuti nähtus kohtus uuritud videomaterjalist, et Tõnismäele kogunenud rahva hulgas ja hiljem massilises rahutuses ja rüüstamistes osalenute hulgas oli nii vene- kui ka eestikeelset elanikkonda. Seejuures nõustus kohus prokuröriga, et antud situatsioonis ei tegutsenud isikud enam loogiliselt mõtlevate indiviididena, vaid hakkas mängima massipsühhoos, kus piisas mõnede üksikindiviidide erandlikust käitumisest, et sellega läheks kaasa suurem osa massist. 12 2.6 Dmitri Linteri süü tõendamise puhul pööras prokurör erilist tähelepanu telefonikõnedele, Dmitri Linteri poolt antud intervjuudele, tema poolt saadetud sõnumitele, Dmitri Linteri kodust leitud ürituste kavale, mis hõlmas perioodi 16.12.2006.a - 1.05.2007.a. Kohtu arvates nendes intervjuudes midagi seadusevastast või massilistele korratustele õhutavat ei olnud. Seda, et oli kavandatud mingi töö laste ja noortega, ei saa pidada seadusvastaseks tegevuseks. Samuti arvestas kohus sellega, et kogu demokraatlikus maailmas on tegevus, mis on seotud antifašismiga, igati legaalne ja seaduslik. Dmitri Linteri telefonikõnesid analüüsides järeldas kohus, et tegemist on inimesega, kes ületähtsustab ennast, kes on juht vaid enda silmis. Nagu näitasid sündmused, mitte keegi Öise Vahtkonna liikmetest Dmitri Linterit tõsiseltvõetava liidrina arvesse ei võtnud, tema korraldusi keegi ei täitnud. Puudusid tõendid selle kohta, et Venemaalt oleks saadetud märkimisväärseid vahendeid, nagu D.Linter lootis saada, inimesed Lätist ega Venemaalt ei saabunud, kuigi Dmitri Linter käskis neid kohale toimetada. Ajakirjanikud Venemaalt saabusid samuti mitte Dmitri Linteri käsul, vaid omal tahtel nagu ka ajakirjanikud teistest Euroopa riikidest. Mingit sõjaväge Tallinna tänavatel ei olnud, kuigi D.Linter lootis neid seal näha, samuti keegi tema käsu peale ei kogunenud ka Kosmose juurde jne. 2.7 Dimitri Klenski puhul toetus prokurör meilivahetusele, millest nähtus, et enamus dokumente olid vormistatud D.Klenski poolt, kuid süüdistatav Dimitri Klenski pole kunagi eitanud, et tema ajakirjanikuna korrigeeris tekste. Kuidas siduda Dimitri Klenski sellist „tehnilise korrektori“ tegevust massilise rahutuse organiseerimisega, jäi kohtule arusaamatuks. Dimitri Klenski telefonivestlused oma mõttekaaslastega tema kui liikumise Öine Vahtkond liidrirolli ei kinnita. Intervjuud, mida Dimitri Klenski jagas meediale 26.04.2007.a.-30.04.2007.a, sisaldasid prokuröri arvates emotsionaalselt provokatiivseid üleskutseid. Kohus leidis, et Dimitri Klenskit nimetasid Öise Vahtkonna aktivistiks ja koordinaatoriks need korrespondendid, kes teda intervjueerisid. Samuti väljendas D. Klenski intervjuudes oma isikliku arvamust, mis on tema kui Eesti Vabariigi kodaniku põhiseaduslik õigus. Oma intervjuudes ta ei ähvardanud, vaid hoiatas, et nendel sündmustel võivad olla rasked tagajärjed. 2.02.2007.a. saadetud elektronkirjas, mille ka tema allkirjastas (avalduse all seisab kokku 20 allkirja) ning mille adressaatidena olid märgitud Riigikogu spiiker, EV Valitsus, Peaminister ja President, samuti nad vaid hoiatasid, et Pronkssõduri teisaldamine võib provotseerida ühiskonnas plahvatusohtliku olukorra. Meediale edastatud dokumentide alusel on süüdistus kohtu hinnangul teinud meelevaldse järelduse, et Dimitri Klenski oma selliste väljenditega organiseeris massilisi korratusi, ähvardas nendega, kutsus üles inimesi rahutustele ja korratustele. Kohtu arvates pole see aga kuidagi põhjendatud. 2.8 Kohtu arvates ükski tõend Dmitri Linteri ja Dimitri Klenski süüd massilise rahutuse organiseerimises ei tõenda. Dmitri Linter ja Dimitri Klenski andsid tõepoolest hulgaliselt intervjuusid välismaa tele- ja raadiokanalitele, kuid seda tegid ka paljud teised inimesed Eestis, kuna siin toimusid sündmused, mis äratasid huvi kogu maailmas. 2.9 Maksim Reva süüd tõendas prokuröri arvates meilivahetus, millest nähtus, et ka tema osales Öise Vahtkonna nimel saadetud avalduste koostamises. Samuti meilivahetus, mis kinnitab lendlehtede trükkimise organiseerimist, samuti Maksim Reva poolt saadetud sõnumid ja kõned, mis kinnitavad prokuröri arvates süüdistatava M.Reva organiseerimistegevust. Nagu nähtus kriminaalasja materjalidest, saatis Maksim Reva 26.04.2007.a oma mobiiltelefonilt kokku 68 sõnumit sisuga: „Tõnismäel pannakse mälestussamba ümber piirdeaed. Vahtkond“. Kuid kas see sõnum jõudis adressaatideni? Kuidas need adressaadid reageerisid sellele sõnumile? Kas nad kõik läksid Tõnismäele? Kas nad kõik osalesid massilises korratuses? Mis tagajärg oli üldse sellel 13 M.Reva poolt saadetud sõnumil? Nendele küsimustele süüdistus kohtu hinnangul ei vastanud, tõendid selle kohta puuduvad. Kohtule jäi arusaamatuks prokuröri järeldus, et nende sõnumitega kutsus Maksim Reva võimuorganitele vastu hakkama. 2.10 Mark Sirõki süüd kinnitasid prokuröri hinnangul läbiotsimise käigus leitud esemed, mis näitavad Mark Sirõki seoseid Öise Vahtkonnaga; need esemed kinnitavad, et Mark Sirõk oli kursis avalike ürituste läbiviimiseks kasutatavatest psühholoogilistest meetoditest, samuti oli ta liikumise Naši Tallinna juht ja aktiivselt tegeles isikute värbamisega valves seismiseks, seisis ise valves jne. Kohus ei nõustunud prokuröri seisukohaga ja leidis, et puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et tema organiseeris massilisi korratusi Tallinnas 26.04.-28.04.2007.a. Kohtu arvates ei kinnita seda kindlasti asjaolu, et Mark Sirõki kodust leiti läbiotsimise käigus brošüür „Sotsiaalsete manipulatsioonide tehnoloogia ja meetodid vastutegevuseks“. Pole tõendeid selle kohta, et Mark Sirõk seda brošüüri oleks üldse läbi lugenud või selles brošüüris kirjeldatud meetodeid kasutanud; brošüüri olemasolu ei anna veel alust süüdistuste esitamiseks ning kedagi ei saa süüdi mõista vaid oletuste alusel. Mark Sirõk teavitas küll vestlustes messengeris, et tema valmistub ette revolutsiooniks ning nimetab ennast heaks spiooniks Venemaalt, kes väikeste sammudega teeb riigipööret – kohus pidas neid väljaütlemisi lapsikuteks naljadeks, millesse ei peaks tõsiselt suhtuma. 2.11 Kohus osundas, et Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-90-06 leidnud, et kui tõendite uurimisel tekivad mõistlikud kahtlused ja neid ei ole võimalik kõrvaldada teiste asjas olevate tõenditega, siis vastavalt põhimõttele in dubio pro reo peab tegema otsuse süüdistatava kasuks, aga mitte teha süüdistatav otsus süüdistatava suhtes kahtlaste tõendite või uurimata vasturääkivuste ja oletuste alusel. 3. Maakohtu otsuse vaidlustasid apellatsiooni korras prokurör Lavly Lepp ning süüdistatavad D. Linter, M. Reva ja M. Sirõk. 3.1 Prokurör palub apellatsioonis maakohtu otsus tühistada ning teha süüdistatavate suhtes süüdimõistev otsus. Apellatsiooni põhiväited on järgmised. 3.1.1 Prokuröri hinnangul on maakohus vääralt kohaldanud materiaalõigust, samuti hinnanud kogutud tõendeid puudulikult ja ühekülgselt. Prokurör leiab, et Dimitri Klenski, Dmitri Linteri, Maksim Reva ja Mark Sirõki tegevused, mis on kirjeldatud neile esitatud süüdistustes, tähendasid kogumis paljusid inimesi hõlmava korratuse organiseerimist. Prokurör leiab sedagi, et antud kuriteo iseärasusi silmas pidades saab isikuliste tõendite osakaal selle kuriteo tõendamisel olla väike - tunnistajad kas ei ole usaldusväärsed või ei anna nad ütlusi tõendamiseseme asjaolude kohta. 3.1.2

§-s 238 sätestatud koosseis eeldab objektiivsete tunnuste osas sellise organiseerimistegevuse tuvastamist, mille tagajärjel toimuvad paljusid inimesi hõlmavad korratused, millega kaasnevad rüüstamine, purustamine, süütamine või muu selline tegevus. Organiseerimise üks alategevusi on algatamine, mille raames toimub nii ideede genereerimine, võrdlusmomentide ja sümboolika kasutamine, kui tegevuse seostamine kindlate aegadega. Selgelt saab eristada Öise Vahtkonna aktiivsemaid liikmeid, kelleks olid Dimitri Klenski, Dmitri Linter ja Maksim Reva. Nendevahelisest suhtlusest ja muudest kriminaalasjas sisalduvatest dokumentidest nähtuvalt olid nemad liikmeteks, kellel olid oma selged nägemused ja ettepanekud, kuidas käituda, et viia oma sõnum võimalikult suure hulga elanikeni ja tuua võimalikult palju elanikke tänavale meelt avaldama. 14 Kohtualuste organiseeriv tegevus oli seotud ka võrdlusmomentide loomisega inimestele. Hauatähisega toimuv seoti vähemusrahvuse diskrimineerimise, rõhumise ja hävitamisega. Samuti fašismi, natsismi, russofoobia ja neonatsismi levikuga Eestis. Kasutati selliseid võrdlusmomente, mille puhul on teada, et inimesed astuvad nende nähtuste ja tegevuste vastu, mille võrdlusi on neile esitatud. 3.1.3 Samuti kasutati erinevat sümboolikat. Sümbolite kasutamise aeg, koht ja viis kohtualuste endi poolt ja teiste kihutamine sellele nähtub nii toimikus sisalduvatelt salvestistelt kui ka kirjalikest tõenditest. Sümbolitena kasutati sisuliselt ka teatud kuupäevi. Kohtualused olid teadlikud, et

1. mai ja
2. september lähevad emotsionaalselt korda paljudele vene rahvusest isikutele, paljud tegevused ja üleskutsed seotigi just nende kuupäevadega. Mark Sirõk valis teadlikult mälestusmärgi juures NSV Liidu sõjaväevormis valves seismiseks 24.veebruari, teades, et iseseisvuspäev on oluline eestlastest elanike jaoks ja NSVL vorm äratab kindlasti tähelepanu ning tekitab vaenu. Tegemist oli Mark Sirõki poolt toime pandud teadlikult konflikti provotseerimisega ning ühe käitumisaktiga tema teiste käitumisaktide ahelas, mille eesmärgiks oli kihutada üks sotsiaalne grupp üles riigivõimu vastu, kahjustades õigushüvena seeläbi siserahu ja avalikku korda. Organiseeriva tegevusena tuleb käsitleda ka kohtualuste koordineerivat tegevust. Just süüdistatavad D. Linter, D. Klenski ja M. Reva olid need, kes tagasid info kiire ja efektiivse liikumise inimeste vahel. Nemad kavandasid, kuidas levitada infot, kuhu ja miks peab kogunema. 3.1.4 Kohtualused olid aktiivsed pikettide ja meeleavalduste korraldajad. Olenemata asjaolust, et meeleavalduste korraldamiseks ei antud luba, kutsus D. Linter osalema väljakuulutatud kogunemistel. 22.04.2007 toimuski keelatud meeleavaldus, kuhu kogunes ajakirjanduse hinnangul 100-150 inimest. Organiseerimine seisnes ka isikute kihutamises. Kohtualused D. Klenski ja D. Linter olid isikud, kes rõhutasid, et mälestusmärki tuleb kaitsta kasvõi elu hinnaga. Seejuures jääb prokurörile arusaamatuks, kus, kellega ja mis moel tegeles D. Linter antifašismiga, millele kohus otsuses osundab. 3.1.5 Isikute emotsioonidele rõhumine, märtrite loomine ning teadlikult valeandmete levitamine paanika ja hirmu tekitamise eesmärgil olid kohtualuste organiseerimist väljendavad tegevused, mis tugevdasid inimestes, kes lõpuks korratustes osalesid, valmisolekut neis osalema. Kohtualused D. Linter, D.Klenski ja M. Reva on nii kõnedes kui intervjuudes õhutanud vastuhakku politseile. Öise Vahtkonna nimel esitatud avaldustes ja avalikes esinemistes rõhutati korduvalt, et Öine Vahtkond hoiatab, et kui monumenti Tõnismäel rahule ei jäeta, siis võib sellega provotseerida plahvatusohtliku olukorra ühiskonnas kuni massirahutusteni. Kõnealused avaldused jõudsid korduvalt massimeediasse, seega suure hulga inimesteni. Lendlehtede trükkimise ja levitamise peamiseks organiseerijaks oli aga Maksim Reva. Ka inimeste suunamine massiliste rahutuste käigus toimus kohtualuste poolt. 26.04.2007 viibisid Tõnismäel D.Klenski, D. Linter ja M. Reva ning toetasid ja julgustasid oma kohalolekuga rahvast. 3.1.6 Kogutud tõendite kohaselt võib rääkida vähemalt pool aastat kestnud aktiivsest tegevusest, kus otsiti sümboleid ja tähtpäevi, mis võiksid olla vene rahvusest elanikele olulised ja mis suudaksid masse tuua tänavatele meelt avaldama. Just tulenevalt kohtualuste aktiivsusest, nende üksikkäitumisaktide olemusest ja kontekstist, milles nad tegutsesid, saab asuda seisukohale, et nende tegevus oli suunatud paljusid inimesi mõjutavale tegevusele. 3.1.7 Olulisemaks küsimuseks järgnevalt on see, kas eelkirjeldatud organiseerimistegevused tõid kaasa paljusid inimesi hõlmavad korratused ehk kas tegemist oli süüteokoosseisu mõttes massiliste korratuste organiseerimisega. Seejuures rõhutab prokurör, et

§ 238

koosseis sätestab, et 15 rüüstamised, purustamised ja süütamised peavad kaasnema põhitegevusega, mitte olema põhjustatud. See omakorda tähendab, et süüteokoosseisu täitmiseks piisab massiliste korratustele suunatud tegevuste tuvastamiseks ning tagajärgede osas piisab, et need tagajärjed kaasneks. Sõnade tähendus ja kokkuvõttes ka teksti sõnum ning võimalik toime sõltuvad sõnakasutuse kontekstist. Kohtualused kutsusid inimesi üles ning agiteerisid neid meelt avaldama ning hirmutasid inimesi, presenteerides neile väärinfot toimuvast ning kasutades venekeelse elanikkonna jaoks mõjukaid sümboleid, seeläbi nendega manipuleerides. Süüdistatavad teadsid muuhulgas ka seda, et sotsiaalne grupp, kellele olid nende üleskutsed suunatud, ei saa kuskilt mujalt infoväljalt teistsugust teavet, mis neid rahustaks ja neile selgitaks kujunenud olukorda teisest vaatenurgast. Selline olukord oli soodne pinnas massiliste rahutuste tekkeks. Kohtualuste pikaajaline tegevus läbi neile süüdistuses inkrimineeritud üksikaktide, mis kogumis moodustasid organiseerimise, viisid olukorra sinna staadiumisse, et massilised rahutused olid teoks saamas. Veelgi enam – nende tegevus organiseerimise näol jätkus. Intervjuude jagamine ja väära situatsiooni kirjeldamine, viited mälestussamba hävitamisele olid selles situatsiooni tegevused, mis taas kihutasid inimesi rahutustele. 3.1.8 Apellatsioonis toonitatakse, et prokuratuur ei olegi kordagi väitnud, et ainsad korratuse organisaatorid on kohtu all olevad neli kohtualust või et tegu on sedavõrd tugevate organisaatoritega, kes olid neljakesi suutelised sellised massilised korratused korraldama. Kogutud tõendite pinnalt väidab riiklik süüdistus, et need neli kohtualust osalesid massiliste korratuste organiseerimises, mida tuleb mõista kui olulist panustamist mingi sündmuse või ettevõtmise toimumisse või kordaminekusse. Nende süüdistustes kirjeldatud tegevused kogumis olid just sellised, mis andsid olulise panuse sellesse, et massilised korratused aset leidsid. 3.1.9 Massiliste korratuste organiseerimine on tagajärjedelikt. Seega peab olema tagajärg, mis süüteokoosseisus kirjeldatud, saabunud just koosseisus kirjeldatud tegevuse tulemusel. Prokurör on seisukohal, et tõendeid kogumis hinnates saab teha vaid järelduse, massilised rahutused said toimuma just seetõttu, et muuhulgas neli kohtualust olid tegelenud meedia vahendusel, internetis ja telefoni teel juba pikaajaliselt isikute manipuleerimisega, nende kihutamisega ja ühepoolse informatsiooni ülekülvamisega. Prokurör teeb apellatsioonis järgmised järeldused. Esiteks - kui kohtualuste tegevust ei oleks toimunud, oleks üksikindiviidid saanud teha toimuvast ise oma järeldusi ja võtta vastu iseseisvaid otsuseid. Kujunenud olukorras ei olnud enam teatud sotsiaalne grupp otsuste tegemises vabad ja nende arusaamine toimuvast oli välja kujunenud süüdistatavate suunamisel ja juhendamisel. Teiseks - kui poleks toimunud kohtualuste tegevusi, ei oleks osa rahvast ei olnud nii negatiivselt häälestatud. Süüdistatavate teod olid otseselt suunatud vaid äärmiselt negatiivsete emotsioonide esilekutsumisele, valeinformatsiooni edastamisega köeti inimesed veel rohkem üles. Rõhuti inimeste väärikusele ja sellele, et kõik peavad reageerima. Negatiivne häälestatus oli niivõrd tugev, et kaalus üles seaduskuuleka käitumise. Kolmandaks - kui ei oleks olnud kohtualuste rahva aktiivset ja isegi paanilist kokkukutsumist, ei oleks toimunud massilist kogunemist. Muidugi ei saa välistada, et üldse ei oleks kogunemist toimunud. Igasugune tegevus kogub mingil määral aktiviste, samuti oli mälestusmärk ja selle asukoht osa elanikkonna jaoks olulised ning kogunetud oleks ka isiklikust huvist. Kuid ilma liidrite ja täiendavate kihutustöödega oleks see kogunemine lõppenud tavapäraselt rahumeelselt. Neljandaks saab väita, et ei oleks toimunud massilist korratust just sellise hulga inimeste osavõtul, sellises ulatuses ja sellisel moel. Eesmärgi seadmine ja negatiivsete emotsioonide sidumine eesmärgiga oli loonud olukorra, kus indiviidid ei tegutsenud enam indiviididena, vaid hakkas 16 mängima massipsühhoos, kus piisas mõnede üksikindiviidide erandlikust käitumisest, et sellega läks kaasa suurem osa massist. 3.1.10 Prokuröri seisukoha kohaselt on kõik neli kohtualust massiliste korratuste organiseerimise toime pannud vähemalt kaudse tahtlusega. Lisaks järeldustele, mida on võimalik teha antud asjas tõendeid kogumis hinnates, tuleneb ka kohtualuste telefonikõnedest sõnaselgelt, et nad pidasid võimalikuks, et nende tegevus on ebaseaduslik ja kvalifitseerub massiliste korratuste organiseerimisena. Prokurör osundab, et tahtluse hindamisel ei ole põhjusliku seose osas vajalik, et isik kujutaks teo ja tagajärje vahelist põhjuslikku seost ette üksikasjades. Selline ettekujutus oli kohtualustel, kes olid aastaid näinud olukorda ja Tõnismäe konflikti kulmineerumist, kes olid aktiivsed liikmed Öises Vahtkonnas, kes olid asunud mõjutama inimesi, kelle puhul nad teadsid, et nad on suuresti vaid nende poolt antava info mõjuväljas, vaieldamatult olemas. Süüdistatavate tegevusest, omavahelistest vestlustest ja avalikkuses väljaöeldud esinemistest ilmneb, et nad soovisid tagajärjena korratusi. Samuti on kohtualuste järeltegevuste kaudu, kui nad väljendasid rahulolu toimunud rahutuste üle ja soovisid nende jätkumist, võimalik kinnitada nende tahtluse olemasolu. 3.1.11 Prokurör leiab, et kohus ei ole antud asjas hinnanud tõendeid kogumis, vaid käsitlenud igat tõendit kontekstist väljarebitud üksiktõendina. Antud kuriteo iseloomu ja eripära tõttu on tegemist vaieldamatult kuriteoga, millele hinnangu andmisel tuleb eriti lähtuda puhtalt õiguslikust argumentatsioonist ning tõendite hindamisest nende kontekstis. Tegemist on just ennekõike materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega, sest kohtu arusaam ja positsioon massiliste korratuste organiseerimise tegevusest ehk

§ 238süüteokooseisust on põhjendamatult kitsas.

3.2 D. Linter, M. Reva ja M. Sirõk soovivad esitatud apellatsioonides sisustada kohtupoolseid järeldusi omapoolsete argumentidega. Kõik apellandid paluvad kinnitada õigeksmõistvas kohtuotsuses järgmised motiivid: 1) süüdistuses puuduvad asjaolud ja tegevused, mis võiksid endaga tuua kaasa korratusi; 2) kogutud ja esitatud tõendid ei vasta süüdistuse resolutiivosale ning nende käitumises puudub järelikult kuriteokoosseis; 3) vahistamise fakt ja süüdistamine avalikus tegevuses – informatsiooni levitamine, oma arvamuste väljendamine intervjuudes, avalike koosolekute korraldamine – on käsitletav põhiseaduslike õiguste ja inimõiguste rikkumisena. 4. Ringkonnakohtu istungil jäi prokurör esitatud apellatsiooni juurde, paludes maakohtu otsus tühistada ning teha süüdistatavate suhtes süüdimõistev otsus; D. Linteri, M. Reva ja M. Sirõki apellatsioonid palus prokurör jätta rahuldamata. Süüdistatavad ning nende kaitsjad vaidlesid prokuröri apellatsioonile vastu, paludes jätta see rahuldamata. D. Linter, M. Reva ja M. Sirõk taotlesid täiendavalt maakohtu otsuse motiividele nende apellatsioonides esitatud järelduste lisamist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on enda tulemilt seaduslik ning põhjendatud ning prokuröri apellatsioonis esitatud väited ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Esmalt võtab kriminaalkolleegium seisukoha kohtuistungi rakendamisel esitatud taotluse suhtes apellatsiooni allkirjastanud prokurör L. Lepa taandamiseks (I), annab siis hinnangu

§ 238

tõlgendamise osas (II) ning analüüsib seejärel prokuröri apellatsioonis esitatud väiteid (III-V) ning hindab seejärel süüdistatavate apellatsioonides esitatud argumente (VI). 17 I

1. Kohtuistungi rakendamisel, peale seda, kui kohtu eesistuja tegi vastavalt KrMS § 284 lg-le 1 teatavaks kohtukoosseisu ning prokuröri, sekretäri ja tõlgi nimed, esitas süüdistatav M. Reva taanduse apellatsiooni allkirjastanud prokuröri – juhtiva riigiprokuröri Lavly Lepa - vastu. Tema avaldust toetasid süüdistatavad M. Sirõk ja D. Linter ning ka D. Linteri kaitsja advokaat L. Olovjanišnikov. Taandusavalduse põhjenduseks toodi asjaolu, et prokurör Lavly Lepp on siseminister Jüri Pihli abikaasa ning viimane on avaldanud enne apellatsioonimenetlust maakohtu õigeksmõistva kohtuotsuse suhtes üheseid seisukohti. Kohus selgitas avaldajatele, et kohtuistungil loetakse taandamisavalduseks sellist avaldust, mis on esitatud kohtuistungil viibiva isiku, antud juhul prokuröri vastu. Käimasoleval menetlusetapil ei saa kohus lahendada taandamisavaldust isiku vastu ja otsustada sellise isiku taandamisküsimust, kes ei osale kohtuistungil. Samas selgitati nii süüdistatavatele kui ka kaitsjale, et eeltoodu ei välista nende poolt oma sellekohase seisukoha väljaütlemist kohtuvaidlustes, mis omakorda kohustab kohut esitama omapoolsed põhjendused kohtuotsuses. Kohtuvaidluses leidsid taotluse esitajad, et kuna apellatsiooni on esitanud prokurör Lavly Lepp, s.o siseministri abikaasa, siis on tegemist isikuga, kes ei ole kriminaalasja lahendamises erapooletu. Advokaat L. Olovjanišnikov leidis, et apellatsioonikohus peab eelnevat arvestades jätma apellatsiooni läbi vaatamata ehk teisisõnu - tuleb lähtuda olukorrast, kus maakohtu õigeksmõistvat kohtuotsust ei ole prokuröri poolt vaidlustatud ja apellatsioonikohtul ei ole seega ka volitusi süüdistatavate süüküsimuse arutamiseks. Kaitsja L. Olovjanišnikov leidis kokkuvõtvalt, et kirjeldatud asjaoludest tulenevalt ei ole esitatud apellatsioon legitiimne.
2. Kohtukolleegium ei nõustu eeltoodud seisukohaga ja seda alljärgnevatel põhjendustel. 6.1 Kriminaalkolleegium on esmalt seisukohal, et apellatsiooni läbivaatamata jätmise küsimus tulnuks apellatsioonikohtu ees tõstatada hiljemalt eelmenetluses. Kriminaalmenetluse seadustiku §-s 323 maakohtule antud volitustest tulenevalt saab teha esmalt järelduse, et vaidlustatud kohtuotsuse teinud maakohus luges apellatsiooni nõuetekohaseks, saates selle edasi ringkonnakohtule. Kriminaalmenetluse seadustiku § 322 lg 2 korras oli apellatsiooni esitamisest teatatud ka süüdistatavatele ning neile oli edastatud apellatsiooni koopia. Seaduse kohaselt (KrMS § 322 lg 3) on kohtumenetluse poolel õigus esitada apellatsiooni kohta kirjalikke seletusi ja vastuväiteid ringkonnakohtule apellatsiooni esitamise kohta teate saamisest alates seitsme päeva jooksul. Seda õigust ei ole kasutanud ei süüdistatavad ega nende kaitsjad. Kui oleks ringkonnakohtule saabunud vastuväide apellatsioonile, mille sisuks olnuks apellatsioonile alla kirjutanud prokurör taandamine, siis saanuks apellatsioonikohus seda küsimust arutada KrMS § 327 lg 1 p 2 kohaselt eelmenetluse istungil, kuhu oleks KrMS § 259 lg 2 alusel kutsutud ka taandatav isik ja kus oleks saanud ära kuulata ka tema seisukoha. 6.2 Kohtukolleegium on ka seisukohal, et apellatsiooni allkirjastamine juhtivprokurör Lavly Lepa poolt ei mõjuta sisuliselt esitatud apellatsiooni vastavust KrMS § 321 nõuetele. Tulenevalt KrMS § 318 lg-st 1, kui kohtumenetluse pool esimese astme kohtu otsusega ei nõustu, on tal õigus esitada apellatsioon. Apellatsiooni esitanud kohtumenetluse pool on apellatsioonimenetluses apellant. Kriminaalmenetluse seadustiku 17 lg 1 kohaselt on kohtumenetluse pooleks prokuratuur, mitte prokurör. Kriminaalmenetluse seadustiku § 318 lg 3 sätestab ammendavalt need juhud, kui prokuratuuril puudub apellatsiooniõigus. Seega tuleb ka käesoleval juhul lähtuda arusaamast, et apellatsiooni ei ole esitanud mitte prokurör Lavly Lepp, vaid prokuratuur. Tavapärases praktikas koostab ja kirjutab apellatsioonile alla tõepoolest prokurör, kes on osalenud esimese astme 18 kohtumenetluses prokurörina. Samas ei ole välistatud ka olukorrad, kus kohtumenetluses osalenud prokurör ei saa mõjuvatel põhjustel menetluses osaleda. Käesoleval juhul oli tegemist apellatsiooni esitamisega, mis on ajaliselt seadusega piiratud. Maakohtu menetluses osalenud prokurör Triin Bergmann ei saanud seaduses ettenähtud tähtajal esitada apellatsiooni, kuivõrd viibis enda selgitusel väljaspool Eestit. Prokuratuuriseaduse § 10 kohaselt võib riigi peaprokurör või juhtivprokurör mõjuval põhjusel kriminaalmenetluses asendada alluvat prokuröri või kohustada selleks teist alluvat prokuröri, kes ei tohi olla asendatava alluv. Tsiteeritud seadusesätte rikkumist antud juhul ei esine. Veel märgib kohtukolleegium sedagi, et käesoleval juhul võttis apellatsioonimenetluses kohtuistungist osa prokurör Triin Bergmann. Prokuratuuriseaduse § 2 lg 2 kohaselt on prokurör oma ülesannete täitmisel sõltumatu ning tegutseb ainult seaduse alusel ja oma veendumuse järgi. Kohtuistungil osalevale prokurörile on alati jäetud õigus ning võimalus ka loobuda süüdistuse toetamisest. Vaid sellisel juhul olnuks tegemist olukorraga, mis on kohtule siduv ja mis toob kaasa menetluse katkemise süüdistatavatele rehabiliteerivatel alustel. Kuna antud juhul apellatsioonimenetluses osalev prokurör Triin Bergmann toetas kõrgemalseisva prokuröri poolt allkirjastatud apellatsiooni ning tema seisukoht ühtis prokuratuuri apellatsioonis väljendatud seisukohaga, on apellatsioonikohtul volitused apellatsiooni piiridest tulenevalt otsustada süüdistatavate süüküsimuse üle. 6.3 Kohtukolleegium on seisukohal, et isegi olukorras, kus apellatsioonimenetluse eelmenetluse käigus oleks kohus nõustunud sellega, et prokuröri apellatsiooni allkirjastamine Lavly Lepa poolt võiks mingil viisil riivata ausa kohtumõistmise põhimõtteid, siis sellise järelduse tagajärjeks ei saaks olla automaatselt taotluse esitajate poolt soovitud ning silmas peetav olukord ehk siis situatsioon, kus õigeksmõistvale kohtuotsusele prokuröri apellatsioon puudub ja süüdistatavate süüküsimuse arutamine oleks tervikuna ning lõplikult välistatud. Näiteks juhul, kui kõrgemalseisev kohus tunnistab, et süüdimõistva kohtuotsuse on teinud kohtunik, kes pidanuks seadusest tulenevatel põhjustel taanduma kriminaalasja arutamisest, siis ei too sellel alusel kohtuotsuse tühistamine automaatselt kaasa õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist - kriminaalasi tuleks saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule teises kohtukoosseisus. Seega – isegi kui aktsepteerida taotluse esitajate mõttekäiku, oleks tulemuseks, et tegemist ei olnuks kõrvaldatava takistusega. Apellatsioon oleks tagastatud äärmisel juhul puuduse kõrvaldamiseks prokuratuurile, kus selle oleks allkirjastanud kas siis selleks ajaks tagasi olnud prokurör T. Bergmann või mõni muu Prokuratuuriseaduse § 10 tingimustele vastav prokurör. Seetõttu ei näe kriminaalkolleegium kuigivõrd takistusi asuda edasiselt apellatsioonis esitatud väidete sisulise hindamise juurde. II
3. Prokuröri hinnangul on maakohus vääralt kohaldanud materiaalõigust ehk täpsemalt – põhjendamatult kitsalt tõlgendanud massilise korratuse organiseerimist

§-s 238. Selles osas märgib kriminaalkolleegium järgmist. Karistusseadustiku § 238 näeb ette vastutuse paljusid inimesi hõlmava korratuse organiseerimise eest, kui sellega on kaasnenud rüüstamine, purustamine, süütamine või muu selline tegevus. Selles küsimuses on maakohus leidnud, et massilise korratuse organiseerija tegevus võib seisneda massilise korratuse plaani väljatöötamises, osaliste värbamises ja juhendamises, samuti massilise korratuse toimepanemiseks tehniliste ja teiste materiaalsete vahendite hankimise korraldamises jms; lühidalt tegevuses, mille eesmärk on massiliseks korratuseks vajalike inimeste ning materiaalsete ja tehniliste vahendite koondamine ja valmisseadmine. Samuti võib organiseerija tegevus massilise korratuse ajal seisneda selles osalejate tegevuse suunamises ja koordineerimises (otsuse lk 40). 19 Subjektiivsest küljest eeldab antud kuritegu minimaalselt kaudset tahtlust (otsuse lk 41). Prokurör ei ole maakohtu vastavat seisukohta apellatsioonis kahtluse alla seadnud, sellega seega soostudes. Seega on prokuröri etteheide maakohtule seotud ennekõike tõenditele antava hinnangu, mitte aga

§ 238materiaalõiguslike ehk tõlgenduslike küsimustega.

Maakohtu otsuses nimetatule täiendavalt on kriminaalkolleegium

§ 238tõlgendamise osas järgmisel seisukohal.

8. Selleks, et rääkida isiku vastutusest

§ 238

järgi, peab tema käitumises olema tuvastatud järgnev:

1. a)massilise korratuse organiseerimine;
2. b)korratusega kaasnenud rüüstamine, purustamine vms;
3. c)isiku minimaalselt kaudne tahtlus nimetatud tunnuste suhtes – teisisõnu, juba korratuse organiseerimise ajal peab isik minimaalselt kaudse tahtluse tasemel pidama võimalikuks ning sisemiselt kiitma heaks saabuvad tagajärjed. 8.1 Esimesena tuleb seega tuvastada, et isik organiseeris massilist korratust. Seejuures ei pea kriminaalkolleegium täiendavalt vajalikuks analüüsida küsimust, kuivõrd laiale rahvahulgale oli mõeldud süüdistatavate esitatud ja koostatud üleskutsed, lendlehed, pöördumised jne. On üheselt aru saada, et see oli suunatud laiale rahvahulgale

§ 238

tähenduses; et toimuvasse püüti kaasata võimalikult suurt hulka isikuid, ei ole eitanud ka süüdistatavad ise. Seejuures peab esinema põhjuslik seos isikute organiseerimistegevuse ning selle tulemil kogunenud rahvahulga vahel. Kui see põhjuslik seos puudub, siis pole alust täiendavalt arutleda ülejäänud koosseisuliste tunnuste üle. Alles siis, kui nimetatud põhjuslikkus on tuvastatud, on alust edasiselt analüüsida küsimust, kas erinevate üleskutsete jne tegemisel pidasid süüdistatavad rahvahulga kogunemisel silmas ka võimalikke kaasnevaid korratusi. 8.2 Siinkohal tuleb tähelepanu pöörata just järgnevale –

§ 238

näol ei ole tegemist nn meelsusparagrahviga, nagu seda võib näha

§-s 151 (ja millele korduvalt enda apellatsioonis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse nr 3-1-1-117-05 kaudu osundab prokurör). Kui isikud on ka kujundanud ühes ühiskonnagrupis teatud tõrjuva või isegi vaenuliku meelestatuse ühe või teise sündmuse suhtes, kuid puudub edasine põhjuslik seos isikute (organiseerimis)tegevuse ning rahvahulga kogunemise vahel, ei ole kuigivõrd alust rääkida

§ 238objektiivse külje esimese tunnuse realiseeritusest.

Teisisõnu – kui grupp isikuid koguneb ning laskub vägivallategudesse, olles seejuures motiveeritud kelleltki kolmandalt lähtuvatest ideedest, ei anna see alust võtta vastutusele nn ideede/mõtete genereerijaid, kui nende käitumises puudub täiendavalt põhjuslik seos vaatluse all oleva grupi enda kogunemisega. Kriminaalkolleegiumile märgib etteruttavalt, et sellisena mõistab aga

§ 238

paljuski just prokurör – raske on teisiti mõista vähemalt kahte esimest apellatsioonis nimetatud järeldust, mis on kajastatud käesoleva otsuse p-s 3.1.9. Täiendavalt peab kriminaalkolleegium vajalikuks selgitada sedagi, et keegi ei ole kohustatud täielikuna aktsepteerima ühiskondlikke otsuseid (isegi siis, kui need on tehtud riiklikult tasandil); isikul on õigus nende suhtes kriitiliselt ning tõrjuvalt väljenduda. Kriminaalkolleegium kordab, et

§ 238

ei ole selles tähenduses nn meelsusparagrahv nagu on seda

§ 151

;

§ 238

rakendub alles siis, kui isik suudab enda tegevusega organiseerida rahutuse (korratuse), mille käigus laskutakse rüüstamisse, süütamisse vms. Isikute meelsuse vms kujundamine eraldivõetult seega karistatav ei ole (kui ei ole mõistagi realiseeritud

§ 151

kui konkreetse ohudelikti või mõne muu süüteokoosseisu tunnused), kuigi see võib vaieldamatult olla organiseerimistegevuse, mille eesmärgiks on suure hulga isikute koondamine teatud ajahetkel ning kohas, üheks elemendiks. 20 8.3 Karistusseadustiku §-ga 238 kaitstavaks õigushüveks on riiklik siserahu ning avalik julgeolek ja kord; isikute tegevus peab olema suunatud seega just selle vastu, nimetatud õigushüve kahjustamiseks organiseerivad nad korratusi. Korratuse organiseerimise all tuleb kriminaalkolleegiumi hinnangul vähemalt käesolevas kriminaalasjas mõista kas avalikult või ka varjatult vägivaldse situatsiooni tahtlikku loomist, mis väljendub esmalt konkreetses massilises kogunemises (ja mis edasiselt realiseerub

§-s 238 loetletud tagajärjena). Teisisõnu – konkreetne suure hulga isikute kogunemine peab olema üheselt viidav süüdistatavate organiseerimistegevuseni. Organiseerimine

§ 238

tähenduses on aga käesoleva kaasuse tehiolusid silmas pidades sisuliselt kihutustegevus; seda tunnistas ringkonnakohtu istungil põhimõtteliselt ka prokurör ning sellest arusaamast on kantud ka süüdistusaktis ja apellatsioonis esitatud argumendid; ka kriminaalasjas sisalduv tõendusmaterjal, mida süüdistus käsitleb organiseerimistegevusena, koosneb suuresti avalikkusele suunatud avaldustest, üleskutsetest, intervjuudest jne. Seejuures soostub kriminaalkolleegium prokuröriga, et need üleskutsed massilisteks korratusteks ei pea olema tehtud selgesõnaliselt - see küsimus tuleb lahendada tõenditele ning isikute käitumisele antava üldhinnangu alusel. Organiseerimistegevusest

§ 238

tähenduses saab rääkida siis, kui isikute tegevus on sisult, vormilt ning konkreetse situatsiooni eripärast tõlgendatav sellisena, et selles võib näha riikliku rahu tahtlikule rikkumisele suunatud tegevust (ning see tegevus peab leidma väljenduse konkreetses massilises kogunemises). 8.4 Seejuures tuleb aga edasiselt toonitada, et isikuid peavad üleskutsete vms ehk teisisõnu kihutustegevuse käigus arusaadavalt ning ka nn objektiivsele kõrvaltvaatajale mõistetavalt kutsuma üles kehtiva (rahu)korra rikkumisele; see tuleneb üheselt seaduse sõnastusest, mis näeb ette vastutuse just korratuse, mitte aga (keelatud) kogunemise kui sellise organiseerimise eest. Seega – kui isik kutsub teisi üles (ebaseaduslikule) kogunemisele, millega aga kaasneb vägivald vms, ei ole alust automaatselt rääkida

§ 238realiseeritusest tema käitumises.

Just seadusetekstis kasutatav mõiste korratus sunnib üheselt järeldusele, et üleskutse tegemisel/kogunemise organiseerimisel täideviija poolt peetakse kutsutavate jaoks arusaadavalt silmas sisuliselt vägivallategusid, omavolitsemist laiemas tähenduses, vastuhakkamist riigivõimu esindajale vms. Selles ulatuses võib

§-st 238 (st korratuse organiseerimisest, kui jätta vaatluse alt välja koosseisupärane tagajärg) rääkida kui abstraktsest ohudeliktist; korratuse (sh agressiivselt meelestatud rahvahulga kogunemise) organiseerimisega luuakse avaliku julgeoleku rikkumise, sh rüüstamise, purustamise jne oht. Kuid tähele tuleb panna siiski, et

§ 238

on materiaalne tagajärjedelikt; korratuse organiseerimise hetkel peab isik aru saama ning kiitma heaks, et temapoolne kihutustegevus võib endaga tuua kaasa

§-s 238 nimetatud tagajärjed. 8.5 Eeltoodut kinnitab ka seaduse sõnastus, mille kohaselt vastutab isik massilise korratuse organiseerimise eest, kui sellega kaasnevad rüüstamine vms. Seega – korratuse organiseerimine peab samaaegselt sisuliselt hõlmama ka koosseisus nimetatud tagajärjed. See tuleneb üheselt juba asjaolust, et

§ 238

on kõigi paragrahvis nimetatud koosseisuliste tunnuste osas tahtlik süütegu ning välistatud on selle tõlgendamine viisil, et näha rüüstamistes, purustamistes vms enamohtlikku tagajärge, mille osas piisaks korratuse organiseerijal ettevaatamatusest (

§ 19

). Teisisõnu – peab esinema põhjuslik seos organiseerimistegevuse ja saabunud tagajärje vahel ning nende mõlema osas peab isik tegutsema vähemalt kaudse tahtlusega. 8.6 Samas näitab seaduses kasutatav sõnastus (korratuse organiseerimine, millega kaasneb) kriminaalkolleegiumi hinnangul seda, et puudub vajadus tuvastada sedavõrd tugev kausaalseos massilise korratuse organiseerimise ning selle tulemil põhjustatud tagajärgede vahel – ehk teisisõnu, see kausaalsus ei pea olema organiseerija poolt klassikalises tähenduses rangelt kontrollitav. Klassikalises arusaamas on süüteo täideviija (käesolevas mõttes korratuse organiseerija) isik, kes on 21 süüteo n.ö keskseks figuuriks, kes suudab ning ka tahab toimuvat hoida enda kontrolli all ning kellel see teovalitsus teo toimepanemise hetkel reaalselt ka esineb. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud, et täideviijaks on isik, kellest sõltub olulisel määral, kas, kuidas ja millal süütegu toime panna (RKKKo 3-1-1-93-05). Selline range määratlus ei ole aga kehtiv

§-s 238 nimetatud koosseisulisi tagajärgi silmas pidades. 8.7 Suure inimgrupi dünaamika, mille kogunemise isik on põhjustanud, on oluliselt erinev väiksemast kollektiivist, kus toimib kindel käsuahel n.ö ülevalt alla. Seal on tuvastatav tagajärje põhjustamise kausaalsuse rangete reeglite kohaselt, mille alusel omakorda toimub tagajärje omistamine ning süüksarvamine. Seevastu

§ 238regulatsioon on sellest erinev.

Nimetatud sättes on kriminaliseeritud olukord, kus peamine etteheidetavus on suunatud massilise korratuse kui sellise organiseerimisele – suure inimgrupi koondamine kihutamise vms mõjul – ning on arusaadav, et sellise, suuresti stiihilise inimmassi puhul eelpool nimetatud konkreetne käsuahel ning ka vastutuse ning tagajärje omistamise klassikalised printsiibid lihtsalt ei toimi. Seaduse sõnastus - kui sellega on kaasnenud - näitab kriminaalkolleegiumi hinnangul seda, et tagajärg, mis on seotud isikute poolt organiseeritud korratusega, ei pea selle organiseerija poolt kausaalses tähenduses olema rangelt kontrollitav; paljusid inimesi hõlmava korratuse puhul on see ka lihtsalt võimatu. Vastutuse jaoks piisab - aga on ühtlasi vältimatult ka nõutav - seega sellest, kui isik sellise tagajärje teket organiseerimise ajal võimalikuks peab ning sisemiselt aktsepteerib, kuid vaatamata sellele jätkab enda organiseerimistegevust. III 9. Järgnevalt vaeb kriminaalkolleegium M. Sirõkile esitatud süüdistust

§ 238järgi.

Ringkonnakohus peab võimalikuks arutada tema süüküsimust eraldi teistest süüdistatavatest, kuivõrd sellest on põhimõtteliselt lähtunud ka süüdistus (vt süüdistusakt kd 11, tlk 27 jj). Süüdistuse kohaselt lõi M. Sirõk:

1. a)suurtes rahvamassides valmisoleku koguneda kaevetööde alguseks Tõnismäele seda ebaseaduslikult takistama;
2. b)organiseeris rahvamasside kogunemise (kd 11, tlk 43a). 9.1 Konkreetselt süüteokoosseisule suunatud tegevus, mida süüdistus M. Sirõkile ette heidab, seisneb järgnevas:
3. a)osales aktiivselt Öise Vahtkonna koosolekutel;
4. b)avaldas koos I. R.iga 23.02.2007. a ebaseaduslikult Tõnismäe hauatähise juures meelt, olles riietatud Nõukogude Liidu sõjaväevormi;
5. c)otsis inimesi, kes oleks valmis alates 26.04.2007. a Tõnismäel hauatähise juures sõjaväevormis meelt avaldama;
6. d)kokkuleppel M. Sirõkiga pani I. R. 26. aprilli 2007. a hommikul selga Nõukogude Liidu sõjaväevormi ning läks koos R. J. meelt avaldama;
7. e)üüris korteri Venemaalt Eestisse sõitvatele NAŠi liikmetele peatuspaigaks; Tema osalust massilise korratuse organiseerimisel kinnitavad süüdistuse hinnangul seejuures tema kodust leitud dokumentatsioon, tema vastavat eesmärki kinnitavad arvuti vahendusel peetud vestlused (vt apellatsiooni p 12.4). 10. Kriminaalkolleegium kordab esmalt otsuse p-s 8.2 märgitut, et isikute meelsuse, sh ka negatiivse kuvandi kujundamine teatud sündmuse suhtes ei ole

§ 238järgi eraldivõetult karistatav.

Tuleb tuvastada üheselt põhjuslik seos isiku tegevuse ning paljusid isikuid hõlmava korratuse, sh esmalt just rahvahulga kogunemise vahel. Sarnaselt maakohtule leiab kriminaalkolleegium, et see on M. Sirõki käitumises tõendamata. 22 Ei ole alust kahelda selles, et M. Sirõki tegevus oli suunatud üldisemalt Tõnismäel asuva monumendi teisaldamise vastu; seda ei ole eitanud ka süüdistatav ise. Kuid kriminaalkolleegium ei näe juba vahetut seost süüdistuses kirjeldatud M. Sirõki käitumise ning

1. aprilli
2. a õhtul toimunud rahvamasside kogunemise vahel. 10.1 Esmalt tuleb tunnistada, et korteri üürimine, mida süüdistus kirjeldab, jäi enda eesmärki silmas pidades täielikult tagajärjetuks. Nimelt on tuvastatud, et liikumise NAŠI liikmed, kelle peatuspaigaks see oli mõeldud, ei saanud Eestisse reisimiseks lihtsalt viisat ning siia nad ei jõudnudki (vt kd 8, tlk 247); selle peale tõdeb R. J., et tegemist on kohaga, „kus saab pidu panna“ (kd 8, tlk 248). Näha seega korteri üürimises seost toimunud rahutustega on ilmselgelt meelevaldne. Kuidas aga seondub
3. veebruaril
4. a toimunud meeleavaldusel osalemine ehk sõjaväevormis seismine enam kui kaks kuud hiljem aset leidnud rahutuste organiseerimisega, jääb samuti selgusetuks. Et selles võib näha tahtlikku provokatiivset käitumist, on iseenesest arusaadav - kuid näha selles üleskutset osaleda massilises korratuses, mis liiatigi toimusid alles kahe kuu pärast, on enam kui kaheldav. 10.2 Tõele vastab samas, et M. Sirõk püüdis organiseerida kestvaid sõjaväevormis meeleavaldusi Tõnismäel alates
5. aprillist
6. a, kusjuures selle eest oli ette nähtud tasu; seejuures oli ka oluline, et keegi tasu maksmist „välja ei lobiseks“ (kd 8, tlk 247, tlk 249). Seejuures tuleb aga kohe tunnistada, et ka see nn kestev meeleavaldus oli määratud läbikukkumisele. Esmalt teatab M. Sirõk, et tema suudab selleks aktsiooniks Eestis koondada „kuskil 10 inimest“ (kd 11, tlk 247), seejärel, et selleks on olemas 3 inimest (kd 11, tlk 253) ning päädis asi aga ka süüdistuses tunnistatud faktiga (kd 11, tlk 29), et nimetatud hulgast isikutest asus tegelikkuses meelt avaldama ainult üks, nimelt I. R.. Juba nimetatud fakt seab suurel määral kahtluse alla M. Sirõki tegeliku mõju toimunud sündmustikule. Kusjuures ise M. Sirõk ürituse läbiviimisest end taandab, kuivõrd tal on samal ajal riiklik eksam (kd 11, tlk 254). Kriminaalkolleegiumi hinnangul on raske näha ühe isiku meeleavalduses
7. aprilli
8. a hommikul üleskutset massilisteks korratusteks, mis liiatigi leidsid aset alles õhtul, ja seda isegi nn konkludentse käitumise mõttes. Kuidas see M. Sirõki poolt korraldatud sündmus kutsus/organiseeris suurel hulgal isikuid üles õhtusele kogunemisele ning seejuures massilistele korratuste (sh vägivallategude) toimepanemisele, jääb ringkonnakohtule seega arusaamatuks. Sisuliselt tuleks tuvastada ekvivalentsusseos I. R.i sõjaväevormis seismise ning õhtuse rahvahulkade kogunemise vahel (tegemist on nimelt ainukese tegelikkuses aset leidnud sündmusega, mille toimumine on sündmuste eelselt viidav M. Sirõki tegevuseni); kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb seda otsustavalt eitada. 10.3 Ka teised süüdistuses nimetatud asjaolud ei anna kuigivõrd alust rääkida M. Sirõkist kui õhtuse massilise kogunemise organiseerijast või teisisõnu – ühest peamisest põhjustajast. Et ta osales nn Öise Vahtkonna koosolekutel ning sai ka nende poolt levitatavaid propagandamaterjale (lisaks isiklikule süüdistuses osundatud kirjandusele), mis osaliselt leiti tema kodust ja arvutist, näitab maksimaalselt vaid seda, et ta oli nimetatud organisatsiooni aktsioonidest ning tegevustest teadlik. Täielikult on aga tuvastamata tema isiklik tegevus/teopanus selle teadmise taustal, mis oleks olnud suunatud masside kogunemisele; tema objektiivse tegevuse osas, mis on tuvastatud, andis kriminaalkolleegium hinnangu otsuse p-des 10.1-10.
9. Peale umbmäärase kontaktide olemasolu nn Öise Vahtkonnaga pole mingeid muid tõendeid, mis seoks M. Sirõkki selle organisatsiooniga. M. Sirõki osas jääb seega kriminaalkolleegiumi hinnangul prokuröri poolt apellatsioonis esitatud väide, et tema tegevus „panustas oluliselt sündmuse või ettevõtmise toimumisse või kordaminekusse“ (vt apellatsiooni p 8), täielikult sisutühjaks. Ükski käesoleva otsuse p-s 9.1 nimetatud asjaoludest, mis on M. Sirõkile süüks arvatud, ei ole vaadeldav kui suure hulga inimeste kogunemise põhjustaja

§ 238

mõttes, seda ei eraldivõetult ega ka mitte kogumis; näha tema tegevuses olulist teopanust, mis oleks põhjustanud rahvahulga kogunemise

1. aprillil
2. a, on seega ilmselgelt väär. 23
3. Süüdistuses nimetatud vestlused, mida M. Sirõk pidas arvutis messengeri vahendusel, ei tõenda samuti tema objektiivset ning reaalset tegevust massilise korratuse organiseerimisel – ning nagu kriminaalkolleegium märkis, see objektiivselt ning tegelikkuses sisuliselt ka puudus. Täiendavalt peab kriminaalkolleegium siiski vajalikuks märkida järgmist. 11.1 Süüdistuse kohaselt ütles M. Sirõk
4. aprillil
5. a toimunud vestluses kasutajanime Songs kasutavale isikule, et ta „valmistab ette revolutsiooni“. Vestlust hinnates on aru saada, et selle all peetakse esmajoones silmas NAŠI liikmete saabumist Venemaalt, kes pidanuks erinevate aktsioonide läbiviimiseks Eestisse tulema. Millega see kava päädis, osundas kriminaalkolleegium juba otsuse p-s 10.
6. 11.2
7. aprillil
8. a on M. Sirõk vestluse käigus muuhulgas kasutanud väljendeid, et ta „kindlustab endale pideva adrenaliini eraldumise verre“. Samuti on süüdistus toonud esile asjaolu, et M. Sirõk on enda sõnul „Venemaa spioon, kes väikeste sammudega viib läbi pööret“ - seejuures peab kriminaalkolleegium esmaselt vajalikuks märkida, et ka süüdistuses on seda ütlust hinnatud kui „kiitlemist“ (kd 11, tlk 29). Selles osas soostub kriminaalkolleegium süüdistuse seisukohaga, sest teisiti on seda vestluse käigus väljaöeldut raske hinnata. Kriminaalkolleegium soostub seejuures prokuröri apellatsioonis väljendatud arusaamaga, et tõendeid tuleb hinnata nende kogumis, asetada nad omavahelisse konteksti ehk teisisõnu – anda tõenditele üldhinnang (RKKKo 3-1-1-16-04). Ringkonnakohtu arusaama kohaselt on süüdistus ise eksinud selle põhimõtte vastu, tuues esile vaid osundatud lapsused, mis sisaldusid M. Sirõki arvuti teel peetud vestlustes. Vaatluse all olev vestlus, mis toimus
9. aprillil
10. a, leidis aset süüdistatava ning isiku vahel, kelle kasutajanimi oli Gloria. Toimikus on kajastatud vestlusi Gloriaga tervikuna (kd 2, tlk 138 jj), mille hindamisel võib pigem aru saada, et M. Sirõki poolt kasutatud väljendid spiooniks olemise ning mingi pöörde läbiviimise kohta on kantud märkimisväärselt triviaalsematest eesmärkidest kui see on reaalne riigivõimu vastane tegevus, mille üheks väljenduseks oleks massilise korratuse organiseerimine; vägagi ühemõtteliselt osundab sellele juba vestlustes kasutatud pildikeel (vt nt kd 2, tlk 123, 127, 133). Nimetatud Gloriaga peetud vestluses puudutatakse esmajoones teemasid nagu romantika (ja vanuse mõju sellele – kd 2, tlk 147), reisimine, sünnipäeva pidamine, „mida homme õhtul teed” - „romantik oled” (kd 2, tlk 156), „millal on sul vabam ajaga? Ainult natu-natukene” (kd 2, tlk 157), „kus kohas on õrn suudlus (kd 2 tlk 160), kusjuures M. Sirõk saab teada ka seda, et Gloria tahab minna emaga aluspesu ostma (kd 2, tlk 162).
11. aprilli
12. a kirjavahetus, kus M. Sirõk kirjutab süüdistuses esile tõstetud fraasid, sisaldab ka soove ja lubadusi nagu „las sinu homne algab sellest, et sa kuuled õrna linnulaulu oma akna taga, aga päikesekiir kullana langeb sinu juustesse (kd 2, tlk 163) ja „esimese kohtumise ma määran sulle kuuteel, seal kus lõpeb kaalude tähtkuju” (samas). Süüdistuses tehtud esiletõsted kaotavad kirjeldatu valguses kriminaalkolleegiumi hinnangul igasuguse tõsiseltvõetavuse.
13. Eeltoodu alusel leiab kriminaalkolleegium, et prokuröri taotlus maakohtu otsuse tühistamiseks ning M. Sirõki süüditunnistamiseks ning karistamiseks

§ 238järgi tuleb jätta rahuldamata.

IV

1. Kriminaalkolleegium on seisukohal, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ka süüdistatavate D. Linteri, M. Reva ja D. Klenski õigeksmõistmise osas. 24
2. Esmalt peab kriminaalkolleegium vajalikuks osundada sellele, et ajal, mil süüdistatavad neile etteheidetava kuriteo toime panid, oli karistatavuse eelduseks süüteo jõudmine minimaalselt katse staadiumisse. Süütegu on ajaliselt kulgev nähtus, mis piirneb ühelt poolt ettevalmistamisega ja teiselt poolt materiaalse delikti korral koosseisupärase tagajärje saabumisega – ja selliseks tagajärjedeliktiks on ka

§ 238

. Arusaadavalt ei iseloomusta ettevalmistamine iga süütegu - selle esinemine on võimalik, aga mitte obligatoorne. Süüteo sellise kulgemise silmaspidamine on aga hädavajalik selleks, et õiguslikult adekvaatselt määratleda karistatava teo alguspunkt (RKKKo 3-11-7-07) ning omakorda omab see tähendust ka nende etteheidetavate käitumisaktide hindamisel, mis jäävad siis vastavalt kas ettevalmistavasse või juba katsestaadiumisse. Teisisõnu – ettevalmistavas staadiumis tehtu/väljaöeldu võib anda küll teavet isikute plaanide, eesmärkide jne kohta, kuid karistusõigusliku etteheite tegemiseks on vahetult võimalik kaasata vaid need teod/käitumisaktid, mis on hinnatavad vahetult koosseisupärasele tagajärjele suunatud tegudena ehk mis siis realiseerivad (vähemalt osaliselt) objektiivse koosseisu või eelnevad vahetult sellele. 14.1 Eeltoodu valguses osundab kriminaalkolleegium järgnevale. Juba süüdistuse pinnalt jääb mõnevõrra ebaselgeks, millised süüdistusaktis kirjeldatud teod on vahetult hinnatavad kui massilise korratuse organiseerimine – süüdistatavate käitumise kirjeldamine algab juba 2006. a augustiga. Seetõttu esitas ringkonnakohus apellatsioonikohtu istungil prokurörile ka küsimuse, et millisel ajahetkel jõudis süüdistatavatele etteheidetav käitumine katse staadiumisse; sellest ajapunktist omandavad süüdistuses kirjeldatud käitumisaktid vahetu karistusõigusliku relevantsuse ning tähenduse. Prokurör leidis vastuses kokkuvõtvalt, et katse staadiumisse jõudis süütegu „vähemalt 26. aprilli 2007. a hommikul, aga ma ei välistaks, et ka mõnevõrra varem“. Prokuröri terviklikust vastusest oli aga sisuliselt väljaloetav arusaam, et ka riiklik süüdistaja ei ole kindel, millisest ajahetkest on süüdistatavate käitumine neile

§ 238

järgi etteheidetav – see loob aga koheselt ebaselguse küsimuses, millisena tuleb ühte või teist süüdistuses kirjeldatud käitumisakti hinnata. See on seda kummastavam, et kohtukõnes pidas prokurör võimalikuks ka varianti, et süüdistatavate käitumist saabki hinnata üksnes kui süüteokatset. 14.2 Vastates küsimusele, millal algas süüdistatavate karistatav käitumine

§ 238

mõttes, asus prokurör ka seisukohale, et süüdistuses on karistatavad teod kirjeldatud iga süüdistatava osas eraldi, seda ka ajalises tähenduses. Siinkohal peab kriminaalkolleegium vajalikuks osundada, et kohtualustele on esitatud süüdistus massilise korratuse ühises ja kooskõlastatud organiseerimises (vt kd 11, tlk 33, 37, 40, 42), st kaastäideviimises. Karistusseadustiku § 25 lg 4 kohaselt algab kaastäideviimise korral süüteokatse hetkest, mil vähemalt üks isikutest vastavalt kokkuleppele vahetult alustab süüteo toimepanemist; tegemist on nn üldlahendusega, kus grupi ühe liikme ajaliselt esimene katsetegu on samaaegselt katseteoks ka teistele grupi liikmetele, sõltumata sellest, kas nad ise midagi vahetult teevad või mitte. Seega on võimatu olukord, kus isikuid süüdistatakse kaastäideviimises ja samal ajal leitakse, et karistatava katse staadiumisse jõudsid nad igaüks siiski eraldi; kuid nii on D. Linteri esimeseks teoks märgitud

1. aprill
2. a (kd 11, tlk 33), D. Klenski esimeseks teoks
3. jaanuar
4. a (kd 11, tlk 37) ja M. Reva käitumise kirjeldus algab
5. augustiga
6. a (kd 11, tlk 40) (ja M. Sirõkil
7. augustiga
8. a - kd 11, tlk 43). Seega jäi kriminaalkolleegiumile lõppeks arusaamatuks, kas riiklik süüdistaja näeb süüdistatavate käitumises kaas-, või hoopis kõrvaltäideviimist. Vastates apellatsioonis esitatud väidetele vaeb kriminaalkolleegium vaatamata süüdituse teatavale ebaselgusele esmalt neid süüdistatavatele etteheidetavaid käitumisakte, mis leidsid aset „mõnevõrra“ enne
9. aprilli
10. a sündmusi.
11. Nagu kriminaalkolleegium otsuse p-s 8.3 märkis, heidetakse süüdistatavatele käesoleval juhul ette massilise korratuse organiseerimist kui avalikkusele suunatud kihutustegevust (et D. 25 Linterit, M. Revat ja D. Klenskit süüdistatakse just kihutamises, tuleneb ka süüdistusaktist – kd 11, tlk 33, 37, 40: „kihutasid isikuid vastuhakule ja korratustele“). See näitab aga üheselt seda, et vaatluse alla saavad süüteokoosseisu võimalikult realiseerivate asjaoludena jääda vaid tegevused, mis olid ühel või teisel viisil suunatud just avalikkusele (inimeste massiline kogunemine on süüdistuse kohaselt viidav just süüdistatavate tegevuseni). Eelnevast järeldub seegi, et kogu omavaheline meilivahetus, mõttearendused, koosolekutel kokkulepitu, strateegia üldine kujundamine ja muu analoogne süüdistuses kirjeldatu ei ole hinnatav muu kui maksimaalselt ettevalmistava käitumisena, mis ei ole juba põhimõtteliselt karistatav. Kuivõrd radikaalseid seisukohavõtte ning tegevuskavasid ka ei kujundatud omavahelistes vestlustes, pöördumiste projektides jne, omandavad need kihutustegevuse ning

§ 238

mõttes tähenduse alles siis, kui nad avalikkusele ka suunati või asuti kokkulepitut tegelikkuses ka realiseerima. Seega võib katsestaadiumist

§ 238

mõttes rääkida siis, kui avalikkusele suunatakse üleskutse massiliseks korratuseks, mis peab ka adressaadile arusaadavalt (vt p 8.4) kujutama sisuliselt üleskutset vägivaldseks käitumiseks

§ 238loetletud tunnuste mõttes.

Kõik muu, mis avalikkuseni ei jõudnud või mille vahetu realiseerimise kohta puuduvad tõendid, on vaatamata seal väljendatule hinnatav üksnes võimaliku üldisemat laadi plaani, kavatsuse või eesmärgina, mis ei ole hinnatav katseteona

§ 25lg 2 tähenduses.

1. Sellise ilmselgelt katsestaadiumile eelnevasse aega jääb näiteks süüdistuses osundatud Öise Vahtkonna
2. septembri
3. a koosoleku protokoll, kus keegi Juri avaldab, et pole vaja karta olla ekstremist ning kaasata tuleb tugevaid sportlasi - maadlejaid, raskejõustiklasi, poksijaid (kd 10, tlk 37). Kas selle nn kaasamiseni asi aga ka tegelikkuses jõudis, on jäänud tuvastamata ning nagu ka süüdistus märgib, iseloomustabki see üksnes vaatluse all olevas organisatsioonis valitsenud meeleolusid, mis viitasid kokkupõrgetele ja nendeks valmistumistele (kd 11, tlk 5). Kuid lisaks asjaolule, et antud protokolli näol on tegemist maksimaalselt tulevikku suunatud tegevuskava/meeleolude kajastamisega, tuleb prokuratuuri esitatud väite osas märkida sedagi, et keegi Uljana avaldab samal koosolekul seisukohta, et Öine Vahtkond on alati rõhutanud enda rahuarmastust, mistõttu on vaja, et rahvas viidaks eemale provokatsioonidest ja kokkupõrgetest, millele Maks lisab, et vajalik on argument, millega hoida inimesi eemal õigusvastastest tegevustest (kd 10, tlk 37). Seega ei saa ka selle tegevuskava/meeleolude osas antavad hinnangud olla üheselt kui agressiivsele konfliktile suunatud. Ettevalmistava staadiumi osana ehk siis üksnes tulevikku suunatud ideena on hinnatav ka M. Reva kava ühe massiürituse korraldamiseks mälestussamba juures siis, kui hakatakse paigaldama aeda (kd 3, tlk 86) – ning sellise kava olemasolu ei ütle kaugeltki veel seda, et
4. aprillil
5. a kogunenud rahva kogunemine on üheselt viidav tagasi selle planeerimiseni Öise Vahtkonna poolt. Kriminaalkolleegium kordab, et nn kihutustegevusena

§ 238

tähenduses on hinnatavad üksnes otseselt või kaudselt (nt mõne teise isiku kaudu) avalikkusele suunatud üleskutsed, mistõttu ei pea ringkonnakohus täiendavalt vajalikuks peatuda ülejäänud süüdistuses toodud osundustel, mis on üheselt hinnatavad kas pelgalt tegevuskavade või omavahelise mõtte-või kirjavahetusena. Järgnevalt keskendub kriminaalkolleegium nendele süüdistuses esitatud üleskutsetele/pöördumistele, mis avalikkuseni ka jõudsid ning mille koostamises või levitamises süüdistatavad osalesid. 17. Ükski süüdistatav ei ole eitanud, et nn Pronkssõduri teisaldamise ning ka väljakaevamiste alustamine oli talle vastumeelne ning selle takistamiseks üritati levitada nii sellekohast informatsiooni kui ka kaasata võimalikult palju inimesi, et väärata seal kavandatud tööd. Nagu kriminaalkolleegium juba varasemalt osundas, ei olegi üksikisikul kohustust aktsepteerida kõiki riiklikke otsuseid ning on isiku õigus neile ka vastanduda, sh koondada selleks mõttekaaslasi, luua ühendusi jne. Keelatud ei ole kuigivõrd ka pöördumised avalikkuse poole vms, millega näidatakse nii enda veendumusi kui ka püütakse kujundada teiste isikute arvamust mingi sündmuse kohta. Karistatavaks muutub see alles koosseisuliste tunnuste ilmnemisel, mis on kajastatud konkreetses 26 süüteokoosseisus. Kriminaalkolleegium ei soostu prokuröriga selles, et erinevad avalikkusele suunatud pöördumised ja üleskutsed olid suunatud just massiliste korratuste organiseerimisele; on tõsi, et süüdistatavad kutsusid erinevatel ajahetkedel inimesi kogunema, kuid see ei ole veel karistatav

§ 238järgi.

1. Seejuures tuleb esmalt lahendada ka küsimus, kas erinevad Öise Vahtkonna üleskutsed osalemaks miitingutel jne olid üheselt põhjuseks, mis tingis ekvivalentsusteooria kohaselt rahvamassi kogunemise Tallinna kesklinnas
2. aprillil 2007.a – ehk teisisõnu, kas ilma nende üleskutseteta ei oleks inimesed sinna kogunenud. Selles osas on riiklik süüdistaja apellatsioonis asunud ühest küljest seisukohale, et massilist kogunemist ilma süüdistatavate kihutustegevuseta ei oleks toimunud; samas on apellatsioonis väljendatud ka arusaama, et mälestusmärk ja selle asukoht olid osa elanikkonna jaoks olulised ning kogunetud oleks ka isiklikust huvist, ilma süüdistatavate kihutustegevuseta (apellatsiooni lk 11). Kriminaalkolleegium peab vajalikuks märkida, et teine väide on esimest välistav – üks jaatab isikute kogunemist süüdistatavate organiseerimistegevuse tulemusel, teine aga eitab. Kuid nagu kohus juba varasemalt osundas, on vaja tuvastada just seos üleskutse esitamise ning rahvamassi kogunemise vahel, alles peale mida saab hakata arutlema teemal, kas üleskutse esitamisel peeti silmas ning kihutati inimesi üles ka korratustele

§ 238mõttes.

Sisuliselt on apellatsioonist välja loetav arusaam, et ka riiklik süüdistaja on asunud seisukohale, et rahva kogunemine seoses väljakaevamiste algusega oleks toimunud niikuinii – raske on teisiti mõista apellatsioonis esitatud väidet, et ilma süüdistatavate kihutustööta oleks kogunemine lõppenud tavapäraselt rahumeelselt (apellatsiooni lk 11). Kuid nagu kriminaalkolleegium juba märkis – meelsuse kui sellise ehk negatiivse arusaama/kuvandi loomine või kujundamine teatud sündmusest ei ole eraldivõetult

§ 238järgi karistatav.

1. Ringkonnakohus on sarnaselt maakohtuga - ning nagu ilmneb, ka prokuröriga – seda meelt, et massiline kogunemine, mis leidis aset
2. aprilli õhtul
3. a Tallinna kesklinnas, ei ole põhjusliku seose mõttes vahetus ühenduses süüdistatavate üleskutsetega. 19.1 Öise Vahtkonna tähendus ja reaalne mõju avaldub juba faktis, mida on kirjeldatud ka süüdistusaktis – ja mis puudutab nimelt Öise Vahtkonna poolt organiseeritud meeleavaldust
4. aprillil
5. a, s.o ajal, mis vahetult eelnes käesolevas kriminaalasjas vaatluse all olevatele sündmustele. Ka selle ürituse organiseerimine on süüdistusaktis kajastatud kui süüdistatavatele etteheidetav käitumine. Seejuures kasutati selle meeleavalduse organiseerimisel kõiki neidsamu meetmeid, mida rakendati ka edasiste, st hilisemate üleskutsete tegemisel – koostati lendlehti, mis sisaldasid sõnumit nagu „rahvusliku eliidi täissöönud orjad“, „eile kaitses sõdur meid, täna meie teda“ ja muu sarnane retoorika; edastati kutse meeleavaldusel osalemiseks massimeedia kaudu, suheldi pressiga jne. Ehk teisisõnu – kasutatud vahendid ning nende rakendamise ulatus kattus sisuliselt täielikult sellega, mida rakendati ka vahetult enne
6. aprilli
7. a sündmusi. 19.2 Selle
8. aprillile
9. a kavandatud massimeeleavalduse osas on aga ka süüdistuses asutud seisukohale, et see päädis sisuliselt fiaskoga – kogu selle organiseerimistegevuse ja Öise Vahtkonna potentsiaali rakendamise tulemuseks oli, et üleskutsele kogunemiseks reageerisid ca 100-150 inimest (vt süüdistusakt kd 11, tlk 15; seda on korratud ka apellatsioonis – vt käesoleva otsuse p 3.1.4). Jääb arusaamatuks, millel rajaneb see väidetav Öise Vahtkonna mõjukuse sedavõrd hüppeline kasv mõne järgnenud paari päeva vältel, mis tõi kaasa nii nende üleskutsete jõudmise suure inimhulgani kui ka selle kõhklematu järgmise. Kriminaalkolleegium on arusaamal, et juba see kirjeldatud fakt näitab üheselt, et väär on näha otsest seost Öise Vahtkonna üleskutsete ning hilisemalt toimunud rahvakogunemise vahel, mis siis päädis korratustega. 27 19.3 Selle arusaama valguses tuleb hinnata ka Öise Vahtkonna
10. jaanuari
11. a avaldust, millega kuulutatakse välja oma toetajate „mobilisatsioon“, „valmisolek nr 1“ ja mille kohaselt peavad inimesed „esimesel kutsel tulema Tõnismäele ja kaitsma mälestussammast“ (kd 6, tlk 84). Nagu eelnevast nähtus, selline kutse
12. aprilliks
13. a ka esitati ning selle reaalsed tulemused olid pigem marginaalset laadi – et tegemist on lihtsalt „ilusate sõnade tuuldelaskmisega“, ilmneb ka M. Reva kommentaarist antud üleskutsele (kd 6, tlk 102) (tasub osundada ka kd 6, tlk 205 sisalduvale avaldusele, kus kutsutakse kõiki Öise Vahtkonna toetajaid üles minema valimistele ning hääletada „seltsimeeste poolt, kes kandideerivad Riigikogusse Konstitutsioonierakonna nimekirjas“; teadaolevate valimistulemuste põhjal võib väita, et see üleskutse ei leidnud just ülemäära palju järgijaid). Seega saab süüdistuses kirjeldatud ning avalikkusele suunatud pöördumisi vaadelda vaid tähenduses, kas need on hinnatavad

§ 238

toimepanemise katsena ehk siis tagajärjetuks jäänud püüetena kihutada isikuid massilistele korratustele. Kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb sellele vastata eitavalt.

1. Erinevad avaldused ning pöördumised, mis lähtusid Öiselt Vahtkonnalt, vastustasid küll otseselt kavandatavaid töid Tõnismäel, kuid neist ei ole väljaloetav üleskutse korratustele. 20.1 Nii näeb riiklik süüdistus üleskutset korratustele
2. veebruari
3. a elektronkirjas (kd 6, tlk 160), milles sisaldub järgmine fraas: „Öine Vahtkond hoiatab, et kui monumenti ei jäeta rahulda, siis see võib provotseerida plahvatusohtliku situatsiooni ühiskonnas kuni massiliste rahutusteni“. Näha selles nn hoiatuses üleskutset korratustele oleks liiga laiaulatuslik tõlgendus; märkida tuleb sedagi, et lisaks mälestussamba kaitsjatele on see avaldus samaaegselt suunatud nii Riigikogule, Vabariigi Valitsusele ja Presidendile kui ka mälestussamba „teisaldamise pooldajatele“. Arusaam, et ilma selle (ja ka teiste analoogsete) nn hoiatusi sisaldanud üleskutseteta ei oleks tekkinud seoses nn Pronkssõduri kavandatud teisaldamisega ühiskondlikke pingeid, on ilmselgelt idealistlik (sarnane „hoiatuse“ laadis vormistatud teadaanne sisaldub ka kd 7, tlk 34 asuvas Öise Vahtkonna avalduses). 20.2 Võimalikule tekkivale konfliktile viidatakse veel
4. veebruari
5. a teates, kuid ka seal üksnes vormis, et Konstitutsioonierakond, Öine Vahtkond ja Klenski Nimekiri „ei vastuta stiihiliste jõudude märatsemise eest pealinnas, mille kohta liiguvad juba kuulujutud“ (kd 5, tlk 257). Ka see ei vasta kihutustegevusele esitatavatele nõuetele, mida süüdistatavatele süüks arvatakse. Olgu märgitud veel, et võimalike rahutustele viidati antud pöördumises juhul, kui võetakse vastu nn Pronkssõduri seaduseelnõu („kuid seaduseelnõu võetakse vastu, need organisatsioonid ei vastuta..“) – selle seaduseelnõu vastuvõtmine Riigikogu poolt mingeid korratusi teadaolevalt aga ei põhjustanud. 20.3 Ka lubaduses, et „esimese ohu korral monumendile ilmub Öine Vahtkond Tõnismäele“ (kd 6, tlk 205), on raske kui mitte võimatu näha üleskutset võimuorganitele vastuhakuks ehk siis massiliseks korratuseks käesoleva süüdistuse tähenduses. Et tegemist oli laiemas tähenduses üleskutsetega osaleda nn Pronkssõduri kaitsmises/äraviimise takistamises, on käesolevas kriminaalasjas väljaspool vaidlust ning seda ei eita ka süüdistatavad ise; kuid näha samaaegselt tõotuselaadses lubaduses „anda oma elu, et säilitada paljukannatanud monument Tõnismäel“ (kd 7, tlk 10) üleskutset massilisele korratusele ehk teisisõnu sisuliselt vägivallale, oleks kriminaalkolleegiumi hinnangul liiga laiaulatuslik tõlgendus. Seejuures tuleb tähele panna, et kutsudes inimesi üles küll nn Pronkssõduri kaitsele, sisaldub vaatluse all olevas avalduses samaaegselt ka suunis „tegutseda südametunnistuse ja seaduse järgi“ (kd 7, tlk 176) - kusjuures see avaldus tehakse
6. aprillil
7. a, s.o peale teisi osundatud avaldusi. 28 Täiendavalt peab kriminaalkolleegium vajalikuks veelkord toonitada, et osundatud avaldused sisaldasid küll paljuski – aga ka üksnes - üleskutseid kogunemistele; ka süüdistusaktis osundatakse neile kui üleskutsetele osaleda ebaseaduslikes meeleavaldustes – kuid see ei ole veel kaugeltki vaadeldav massilise korratuse organiseerimisena

§ 238mõttes.

Kui üleskutsetes kasutatakse tõesti erinevat retoorikat laadis „meile sülitati hinge!“ ja „kaua võib kannatada alandamist“, on selles siiski raske näha üleskutset vägivallategudele, kui samaaegselt teatatakse, et kogunemise eesmärgiks on avaldada „kodanikurahulolematust võimude tegevuse suhtes ning tsiviliseeritult boikoteerida väljakaevamiste alustamist“ (kd 3, tlk 173). Paljuski sarnase sõnastusega avalduses kutsutakse inimesi üles viima mälestussamba juurde lilli ning kutsutakse osalema miitingul, kus arutada, „kuidas on vaja saavutada dialoog mälestussamba vastastega“ (kd 4, tlk 49). 21. Kuigi kriminaalkolleegium osundas, et omavaheline meili-ja mõttevahetus ei ole käsitletav avalikkusele suunatud korratuse organiseerimisena, tuleb tähelepanu pöörata kirjavahetusele, mille üheks osapooleks oli nt M. Reva; süüdistus on kirjavahetuses korratuse organiseerimisena näinud seal kasutatud repliiki, mille kohaselt „võim ei pea meid nägema, vaid kartma, et me uuesti asume välja tänavale mälestussamba kaitseks“ (kd 3, tlk 7), samuti teeb ta ettepaneku tähtajatu piketi organiseerimiseks. Süüdistuse kohaselt kihutas M. Reva sellega inimesi üles massilistele korratustele ja rahutustele (kd 11, tlk 41). Sellise järelduse taustal jääb arusaamatuks, miks ei ole samaaegselt pööratud tähelepanu kirjas avaldatud seisukohtadele, et inimesi tuleb kutsuda üles mitte alluma provokatsioonidele, kuivõrd „igasugused korratused on kasuks valitsusele ja monumendi vastastele“ (kd 3, tlk 65) ning toonitatakse, et „mitte mingit agressiooni, ainult heatahtlikkus ja lilled, palju lilli (kd 3, tlk 66). Samuti jääb osundatu valguses arusaamatuks, kuidas kutsusid M. Reva saadetud 68 SMS-sõnumit, milles teavitatakse lihtsalt asjaolust, et „Tõnismäe ümber pannakse mälestussamba ümber piire“, vastuhakule riigivõimu vastu. See info oli enda esituslaadilt täiesti emotsioonitu, ei sisalda mingeid üleskutseid ning nagu õigustatult osundati ka apellatsioonikohtu istungil süüdistatava kaitsja poolt, oli see asjaolu massimeedia vahendusel mõne hetke pärast nagunii teada kogu laiemale üldsusele. Ning nagu seda tunnistab ka süüdistus, tegutses M. Reva küll aktiivselt õhtuks kogunenud rahvamassis, kuid ka siis on esile tõstetud vaid lause, milles M. Reva karjub rahvamassi suunas, et ei loobitaks pudeleid, sest seista on vaja pikka aega (kd 11, tlk 23). Selles võib näha pigem vastupidist käitumist kui üleskutset massilisele korratusele

§ 238tähenduses.

22. Kriminaalkolleegium on seejuures korduvalt osundanud, et massilise kogunemise organiseerimine eraldivõetult ei täida

§ 238

koosseisu, seda ka mitte katseteo mõttes – kuid millegi muuna ei ole hinnatavad D. Linterile omistatavad kõned, mis ta tegi erinevatele inimestele alates

1. aprilli
2. a hommikust (vt kd 11, tlk 34-34); nende kõnede eesmärgiks on üksnes kogunemise kui sellise, mitte aga samaaegselt ka korratuse organiseerimine. Sarnaselt tuleb käsitleda ka neid intervjuusid, mis D. Linter ja ka D. Klenski andsid telefonitsi
3. aprillil
4. a erinevatele ajakirjanikele. Et seal kajastati võimendatult ning ka tegelikkusele mittevastavalt selleks ajaks aset leidnud sündmusi, on selge – seda tunnistas ka maakohus. Kuid nagu on seda leidnud ka süüdistus, kujundasid need intervjuud valitsusevastaseid protestimeeleolusid ning kutsusid inimesi osalema ebaseaduslikul meeleavaldusel; et nendega oleks samaaegselt aga kutsutud vandaalitsemisele ning politseile vastuhakkamisele, tuleb aga eitada. Seejuures oleks ehk mõistetav, et isegi kui ametlikes intervjuudes ollakse enda kavatsuste ning eesmärkide osas vaoshoitumad, siis vähemalt omavahelises vestlustes avaldatakse, mida nende intervjuudega tegelikkuses saavutada loodeti. Selles osas on D. Linteri eesmärk tuletatav
5. aprilli
6. a kl 17.10 peetud vestluses, milles ta näeb enda rolli järgnevas: „meie rahulikult kogume rahva kokku ja vaatame, kuidas situatsioon hakkab arenema/…/räägime, et oleksid vaoshoitud, muidu 29 politsei kasutab jõudu, olge ettevaatlikud, võite saada nuiaga“ (kd 8, tlk 145 pöördel). Seejuures on veel tähelepanuväärne, et D. Linter avaldab tõepoolest arvamust, et „minu pärast las võtavad monumendi maha“ (kd 8, tlk 131) ning leiab, et toimunud korratustes oleks paslik süüdistada M. Revat: „M. Reva võib joosta, nähtavasti homme heidame ta „Dozorist“ provokatsioonilise tegevuse eest välja. Teeme eraldi avalduse selle kohta, et provotseeris massilisi korratusi“ (kd 8, tlk 149). 22.1 Seejuures on kriminaalkolleegium seisukohal, et puudub vajadus D. Linteri ja ka D. Klenski intervjuudes avaldatud seisukohtade süviti analüüsimiseks. Kuigi süüdistusaktis ja ka apellatsioonis on nendes intervjuudes nähtud edasikestvat kihutustegevust juba vallandatud sündmustiku taustal, siis ringkonnakohtu istungil prokurör seda arusaama enam ei toetanud, asudes seisukohale, et „
7. aprilli
8. a hommik oli viimane moment, mil süüdistatavatest midagi veel sõltus“. Kuivõrd riikliku süüdistaja seisukohalt intervjuude andmise hetkel süüdistatavatest enam midagi ei sõltunud, puudub ka igasugune vajadus nende käitumisaktide hindamiseks, mis alates sellest hetkest toime pandi, mille hulka kuuluvad ka intervjuud erinevatele meediakanalitele – need ei omanud prokuröri hinnangul kausaalahelale enam mingisugust toimet ning on tagajärje (ning ka katseteo) suhtes seega ka igasuguse tähenduseta. Sellest johtuvalt ei pea kriminaalkolleegium osundatud intervjuude põhjalikumat analüüsi vajalikuks.
9. Eeltoodu alusel asub kriminaalkolleegium seisukohale, et maakohtu otsus D. Linteri, M. Reva ja D. Klenski õigeksmõistmise osas süüdistuses

§ 238järgi tuleb jätta muutmata.

Süüdistatavate käitumises ei ole tuvastatav massilise korratuse organiseerimine

§ 238tähenduses, seda ei lõpuleviidud ega ka katseteo mõttes.

V 24. Nimetatud tõdemusest aga ei piisa, et jätta maakohtu otsus muutmata ja prokuröri apellatsioon täielikult rahuldamata. Kohtupraktika on asunud seisukohale, et KrMS § 268 lg 8 ja § 306 lg 1 p 3 annavad kohtule pädevuse – või isegi kohustuse - kohtuotsuse tegemisel teatud ulatuses algsest süüdistusest kõrvale kalduda ja anda süüdistatava käitumisele uus, prokuratuuri esitatud süüdistusest erinev õiguslik hinnang. Kasutades talle antud õigust kontrollida süüdistatava tegevuse karistatavust lisaks süüdistusaktis märgitud kuriteokoosseisule ka mõne muu kuriteokoosseisu järgi, peab kohus aga täiendavalt arvestama KrMS § 268 lg 2 nõuetega, millest tulenevalt on süüdistuse oluline ja süüdistatava olukorda raskendav muutmine välistatud. Eelöeldu tähendab, et juhtudel, mil kohus loeb kohtuliku arutamise tulemina välistatuks süüdistatava süüditunnistamise talle süüdistusakti järgi inkrimineeritud karistusseaduse sätte järgi, ei saa automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist, vaid kohus peab vajadusel ka omal algatusel kontrollima, kas süüdistatava(te) käitumine ei vasta mõne muu sellise kuriteokoosseisu tunnustele, mis ei ole süüdistusaktis märgitud kuriteost oluliselt erinev ega raskenda süüdistatava(te) olukorda. Kui kohus leiab, et süüdistatava(te) käitumine ei ole küll kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud karistusseadustiku sätete järgi, kuid vastab karistusseadustiku sellistele sätetele, mis ei ol