4-09-6372/3

4-09-6372 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 13.07.

1. a, Tallinn Väärteoasja number 4-09-6372 Kohtunik Julia Katškovskaja Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 13.05.
2. a otsus väärteoasjas nr 4-09-6372 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Viktor Ivtšenko apellatsioon (ik: 38411270333, viibib T. V.), RESOLUTSIOON
3. Tühistada Harju Maakohtu 13.05.
4. a otsus väärteoasjas nr väärteoasi samale kohtule uueks arutamiseks.
5. Viktor Ivtšenko apellatsioon rahuldada.
6. Määruse ärakiri saata teadmiseks kohtumenetluse pooltele. 4-09-6372 ja saata Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 10 päeva jooksul alates määruse teatavaks saamise päevale järgnevast päevast. Määruskaebuse esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. Põhja Politseiprefektuuri Lõuna politseiosakonna 31.03.
8. a väärteoprotokolli nr AB1046492 kohaselt V. Ivtšenko 30.03.
9. a kell 16.30 Tallinnas, XXXXXXX XXX XXX/XXX asuva kaupluse „R.“ juures tarvitas narkootilist või psühhotroopset ainet ilma arsti ettekirjutuseta, millega ta pani toime narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) § 151 järgi kvalifitseeritava väärteo. 1 Maakohtu otsus
10. Harju Maakohtu 13.05.2009.a otsusega väärteoasjas nr 4-09-6372 tunnistati V. Ivtšenko süüdi NPALS § 151 järgi ning teda karistati 10 päevase arestiga. Karistust kandma kohustati teda koheselt pärast kriminaalasjas tõkendi tühistamist või karistusena mõistetud vangistuse ärakandmist. Ühtlasi mõisteti temalt välja riigituludesse menetluskulud 531 krooni. Kohtuotsuse motiivides märkis maakohus järgmist. V. Ivtšenko süü narkootilise aine tarvitamises ilma arsti ettekirjutuseta 30.03.
11. a on tõendamist leidnud joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktiga nr 772/224 (tlk 2), saatekirjaga joobeseisundi meditsiiniliseks tuvastamiseks (tlk 3), saatelehega laboratoorseks uuringuks ja laboratoorse analüüsiga nr 792 (lk 4) ning õiendiga isikusamasuse tuvastamise kohta (lk 6). Kuivõrd väärteoasja materjalidest ei nähtu, et menetlusalusel isikul olnuks väärteoprotokollis kirjeldatud episoodis arsti ettekirjutust narkootilise aine tarvitamiseks, leiab kohus, et menetlusalune isik V. Ivtšenko on toime pannud NPALS § 151 ettenähtud väärteo, so narkootilise aine tarvitamise arsti ettekirjutuseta. Mis puudutab V. Ivtšenko taotlust Wismari Haigla kohta litsentsi esitamiseks õiguse kohta narkootilise joobeseisundi tuvastamiseks, siis selle taotluse jätab kohus rahuldamata. Mõõteseaduse (MõõteS) §-st 5 tulenevalt on vajalik labori akrediteerimine ekspertiisi tegemisel kriminaalasja kohtueelses menetluses, kohtu- ja vahekohtumenetluses või väärteo kohtuvälises menetluses (MõõteS § 5 lg 2 p 3). V. Ivtšenko poolt narkootilise aine fentanüüli tarvitamise tunnused on tuvastatud mitte ekspertiisi alusel, vaid vastavalt joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise korrale (VV
12. aprilli
13. a määrus nr 120) tervishoiuasutuse laboratoorse analüüsi alusel, mille läbiviimiseks nimetatud korra kohaselt oli Wismari Haigla laboratoorium pädev. Kohus, hinnanud väärteoasjas kogutud tõendeid, analüüsinud neid kogumis, leiab seega, et isiku süü on väärteo toimepanemises NPALS § 151 järgi tõendamist leidnud ja vastavalt toimepandule tuleb menetlusalust isikut karistada. Karistuse mõistmisel arvestab kohus isiku süüd, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud KarS §-de 57 ja 58 järgi menetlusaluse isiku käitumises puuduvad. Karistuse liigi valikul lähtub kohus toimepandud väärtegudest ja menetlusaluse isiku isikust, millest nähtuvalt on menetlusalust isikut viimaste aastate jooksul korduvalt karistatud samalaadsete väärtegude toimepanemise eest nii rahatrahvide kui ka arestidega. Sellele vaatamata on ta jätkanud väärtegude toimepanemist. Menetlusaluse isiku karistusregister annab tunnistust sellest, et rahatrahv kui kergem karistusliik ei ole talle vajalikku preventiivset mõju avaldanud ning ilmselt ei saagi mõju avaldada, sest isik ei tööta ja trahvid jäetakse tasumata, mistõttu kohtul tuleb seekord loobuda rahatrahvi määramisest ning kohaldada menetlusaluse isiku suhtes aresti. Aresti määra valikul lähtub kohus asjaolust, et menetlusalust isikut on varem korduvalt samalaadsete väärtegude toimepanemise eest arestiga karistatud. Eeltoodust lähtudes asub kohus seisukohale, et menetlusalune isik tuleb süüdi tunnistada temale süüksarvatud väärteo toimepanemises ja temale tuleb määrata karistusena arest 10 päeva, mõistes temalt välja ka menetlusalusel isikul joobe tuvastamisel tehtud kulutused. 2 Eripreventiivsetel kaalutlustel peab kohus vajalikuks kohaldada V. Ivtšenko aresti vahetult peale kriminaalasjas tõkendi tühistamist või kriminaalkaristusena mõistetud vangistuse ärakandmist, mis sunniks menetlusalust isikut pikema aja vältel hoiduma narkootiliste ainete tarvitamisest. Apellatsioon
14. Harju Maakohtu otsuse peale esitas V. Ivtšenko apellatsiooni, milles ta palub vaidlustatud kohtuotsus tühistada. Apellatsiooni põhjendustes märgib V. Ivtšenko, et ekspertiisi tegemise ajal ei ole ta narkootilisi aineid tarvitanud. Apellant avaldab arusaamatust, kuidas saab narkojoobe seisundit mõõta „äranägemuse järgi“ ja selle eest karistada. Samuti vaidlustab apellant sisuliselt seda, et kohtuotsusega tema süüdimõistmine ja karistamine Tallinna Wismari haiglas tehtud uuringu tulemuse alusel on ebaseaduslik, paludes „tuua dokument, et Wismari Haiglal on luba teha ekspertiisi“. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
15. NPALS § 151 sätestab karistuse narkootilise või psühhotroopse aine arsti ettekirjutuseta tarvitamise või väikeses koguses ebaseadusliku valmistamise, omandamise või valdamise eest. Apelleeritud kohtuotsuses asus Harju Maakohus sisuliselt seisukohale, et narkojoobes olek on käsitatav narkootikumi tarvitamisena. Ringkonnakohus sellise seisukohaga ei nõustu ja põhjendab oma seisukohta järgnevaga.
16. Riigikohus on oma 22.06.
17. a otsuses nr 3-1-1-49-09 märkinud järgmist: „Kolmeastmeline deliktistruktuur, millest karistusseadustik lähtub, seab õigusliku küsimuse lahendamise metoodikale kindlad nõuded (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus väärteoasjas nr 3-1-1-92-05 - RT III 2005, 32, 320, p 7). Iga süüteokoosseisu analüüsides tuleb esimese sammuna teha kindlaks tegu, mis on järgneva õigusliku arutluse ese. Käesoleval juhtumil asjassepuutuvaks NPALS §-s 151 sätestatud koosseisupärane tegu on narkootilise aine tarvitamine. Tarvitamise all tuleb mõista narkootikumi sellist manustamist, mis tekitab narkootilise aine piisava koguse korral manustajal narkojoobe. Seega tuleb eristada tarvitamist ja manustaja pärastist viibimist tarvitamise tagajärjel tekkinud narkojoobes. Nimetatud kahe nähtuse samastamatust kinnitab muu hulgas ka karistusseadustiku eriosa erinevate koosseisude süstemaatiline analüüs. Näiteks eristab alkoholiseaduse §-s 70 sätestatud väärteokoosseis selgelt ühelt poolt avalikus kohas alkohoolse joogi tarbimist ja teiselt poolt avalikku kohta alkoholijoobes ilmumist, kusjuures teise teoalternatiivi eest (avalikku kohta joobnud olekus ilmumine) karistatakse erinevalt esimesest üksnes juhul, kui see pannakse toime inimväärikust ja ühiskondlikku moraalitunnet solvates. Ühtlasi sisaldab eriosa süüteokoosseise, mille puhul on objektiivse külje tunnuseks ainult joobeseisundis viibimine (näiteks liiklusseaduse § 7419 ja KarS § 424). Isiku vastutuselevõtmine nende sätete järgi ei sõltu sellest, kas joobeseisund on tekkinud narkootilise aine või alkohoolse joogi tarvitamise tagajärjel või muul moel. Kolleegium märgib, et erinevalt eelnimetatud sätetest ei ole joobeseisund NPALS § 151 koosseisuline element. Tõsiasi, et narkootikumi tarbimist ei saa õiguslikult samastada narkojoobega, võib narkootikumidega kokku puutunud isiku jaoks olla karistusõiguslikust aspektist nii soodne kui ka ebasoodne. Nii 3 näiteks võib isik NPALS § 151 järgi vastutada ka siis, kui ta manustas narkootilist ainet vähem kui on vajalik joobe tekkeks. Samas võib isik teatud juhul olla joobes ka siis, kui ta ei ole narkootilist ainet tarvitanud (näiteks ei realiseeri isik NPALS §-s 151 objektiivset koosseisu, kui tema narkojoove tekkis selle tagajärjel, et talle manustati narkootilist ainet tema teadmata mõne teise isiku poolt). Kolleegium märgib, et lisaks objektiivse külje tunnustele eeldab isiku karistamine NPALS § 151 järgi ka tema teo subjektiivse külje kindlaks tegemist. Isegi juhul, kui inimene on narkootilist ainet tarvitanud ja täitnud seega süüteo objektiivse koosseisu ning tal esineb tarvitamisest johtuv narkojoove, ei saa teda teatud juhtudel NPALS § 151 järgi karistada subjektiivse koosseisu puudumise tõttu. Lähtuvalt KarS § 15 lg-st 3 saab NPALS §-s 151 sätestatud teo toime panna ka ettevaatamatusest. Seega on KarS § 18 lg 3 kohaselt narkootilise aine tarvitamine karistatav ka juhul, kui isik küll ei teadnud, et ta narkootikumi tarvitab, kuid oleks tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud seda ette nägema. Eelnevast lähtuvalt peab NPALS § 151 järgi väärteoasja lahendav kohus tuvastama kõigepealt objektiivse koosseisu ehk narkootilise aine tarvitamise. Seejärel tuleb teha kindlaks, kas isik teadis, et ta narkootikumi tarvitab või kas ta vähemalt oleks sellest tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud aru saama. Kui sel moel on koosseisupärane tegu tuvastatud ja õigusvastasust ning süüd välistavad asjaolud - mille esinemist eeldatakse (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus väärteoasjas nr 3-1-1-9-08 - RT III 2008, 16, 106, p 15) - puuduvad, vastutab isik NPALS § 151 järgi. Joobeseisundi esinemine ei ole NPALS § 151 realiseerituse seisukohast oluline. Küll aga märgib Riigikohus, et teatud juhtudel võib joobeseisund olla üks oluline tõend, mis viitab sellele, et isik on realiseerinud NPALS § 151 koosseisu - eelkõige olukorras, kus eluliselt pole usutav, et isiku joove on tekkinud muul moel kui narkootikumi tarbides või et isik ei saanud aru sellest, et tarbitav aine on narkootiline.“
18. Eeltoodud Riigikohtu seisukohast lähtuvalt leiab ringkonnakohus, et käesolevas asjas on maakohus jätnud tuvastamata narkootikumide tarvitamise V. Ivtšenko poolt kui NPALS §s 151 sätestatud koosseisupärase teo ja tunnistanud menetlusaluse isiku süüdi üksnes tal joobeseisundi esinemise tõttu. Sealjuures on kohus lähtunud arusaamast, et narkojoove on samastatav narkootilise aine tarvitamisega ning jätnud seetõttu võtmata seisukoha NPALS § 151 koosseisule vastava teo enda, s.o tarvitamise, osas. Ühtlasi on maakohus jätnud selgitamata menetlusalusele omistatava teo subjektiivse külje. Selline minetus on hinnatav nii materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena VTMS § 148 p 2 mõttes kui väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 ja § 148 p 3 tähenduses, mistõttu tuleb maakohtu otsus tühistada ja saata väärteoasi maakohtule uueks arutamiseks.
19. Eeltoodust lähtuvalt ja juhindudes VTMS § 147 lg 2 p-st 1 ja § 148 p-st 3 rahuldab ringkonnakohus apellatsiooni ning tühistab Harju Maakohtu otsuse ja saadab väärteoasja samale kohtule uueks arutamiseks. Kohtunik Julia Katškovskaja 4