1-08-9111/11

1-08-9111 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. veebruar 2009, Tartu Kriminaalasja number 1-08-9111 Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Maarika Kuusk Kohtuistungi sekretär Liina Parv Kriminaalasi Aleksander Piiri süüdistus KarS § 113 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu
2. novembri 2008 otsus Apellatsioonide esitajad süüdistatava Aleksander Piiri kaitsja Karl Saavo ja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Tatjana Tamm Prokurör Tatjana Tamm Süüdistatav Aleksander Piiri elukoht: XXX XX, isikukood: 35406282726 Luunja vald, Tartumaa; varem kriminaalkorras karistatud 4 korral Kaitsja vandeadvokaat. Karl Saavo RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 4, 338 p 1, 2; 340 lg 4 p 1 tühistada Tartu Maakohtu
3. novembri 2008 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-08-9111 osaliselt, so - Aleksander Piiri süüditunnistamise kvalifikatsioonis KarS § 118 p 1 järgi ja mõistetud karistuses. Süüdi tunnistada Aleksander Piiri KarS § 118 p 1 ja § 117 lg 1 järgi ning mõista KarS § 63 alusel karistuseks 7 (seitse) aastat vangistust. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Tatjana Tamme apellatsioon rahuldada osaliselt. Vandeadvokaat Karl Saavo apellatsioon jätta rahuldamata. KrMS § 185 lg 1 alusel jätta vandeadvokaat Karl Saavo kaitsjatasu 6608 krooni menetluskuluna riigi kanda. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
4. veebruarist
5. Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates 20.märtsist
6. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 21.märtsist
7. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu
8. novembri 2008 otsusega mõisteti Aleksander Piiri õigeks KarS § 113 järgi; ta tunnistati süüdi KarS § 118 p 1 järgi ja teda karistati 7 aasta pikkuse vangistusega. Maakohus arutas A. Piirile KarS § 113 järgi esitatud süüdistust selles, et tema ajavahemikul 1-2.01.2007 Tartumaal Luunja vallas XXX XX asuvas korteris peksis tahtlikult V.Z korduvalt rusikate ja jalgadega pea ning kehatüve piirkonda, millega põhjustas kannatanule vasak- ja parempoolsete roiete murrud, nahaalused verevalumid rindkerel ja kõhul ning jäsemetel, mille tagajärjel tekkinud soole rebenemisest V.Z tekkis äge mädane kõhukelmepõletik ja ta suri saadud vigastustesse 02.01.2007 õhtul. Maakohtu otsusest nähtub, et 2.01.2007 kl 19.50 edastas A. Piiri kiirabile väljakutse ja kiirabi tuvastas kohapeal, et V.Z oli surnud. Maakohus luges kohtuarstliku ekspertiisi aktiga tõendatuks, et V.Z surma põhjus oli mädane kõhukelmepõletik, mis võis tekkida trauma tagajärjel rebenenud soole sopistusest. V.Z tuvastati mõlemapoolsed roiete murrud, nahaalused verevalumid rindkerel, kõhul ja jäsemetel, mis on tekitatud lühikest aega enne surma või suremisprotsessi käigus tömbi vägivalla toimel, võimalik, et kukkumisel vastu kõvasid pindu. Samuti võisid vigastused olla tekitatud löögist kõva tömbi piiratud pinnaga esemega (nt rusikas, kängitsetud jalg, mõni ese). Verevalum näol on tekitatud vähemalt 3 päeva enne surma. Surm võis saabuda mitte rohkem kui 1-1,5 ööpäeva enne lahangut 3.01.
9. Kohus leidis, et V.Z surm saabus tõenäoliselt 2.01.2007 varahommikust kuni õhtuni. Kohus arvestas ka ekspert Jana Tuusovi kohtus antud ütlusi, et tugevad löögid kõhtu võivad tekitada soolte häireid, millest võib suureneda sooleseina läbilaskvus ja bakterid satuvad kõhuõõnde. Trauma võib põhjustada kõhukelmepõletikku ka tervele soolele. V.Z vigastused võisid olla saadud mitte vähem kui 6-12 tundi enne surma saabumist. Vigastuste lokalisatsiooni arvestades on need põhjustatud löökidest. Ebatõenäoline on, et vasaku kämbla sirutuspinna vigastused on kukkumisel saadud. Inimene ei kuku kõhuga vastu treppi, kuna paneb käed instinktiivselt ette. Bioloogilises vedelikus alkoholi ei tuvastatud. A. Piiri eitas V.Z tapmist, tunnistades küll, et nad kaklesid omavahel palju ja et ta on naist lahtise käega mõnikord löönud. Samas välistas ta, et mõni võõras võinuks V.Z lüüa. Ta ei teadnud V.Z kehal olevate siniste plekkide päritolu, kuid arvas, et naine võis purjus peaga kukkuda. V.Z tervis võis halveneda 2006 autoavariis. 24.12.2006 õhtul märkas ta, et V.Z oli põsk punane ja naine selgitas, et oli trepil kukkunud. Siis hakkaski naine kõhus valu tundma, kuid kiirabi kutsuda ei soovinud. Kui tema 1.01.2007 hommikul tõusis, siis V.Z magas. Ta läks K.P poole. Koos K.P ja J.N tulid nad tema poole. Ta küsis V.Z , kas kiirabi on vaja, kuid naine keeldus. Ta läks meestega ära. Kui ta 2.01.2007 õhtul koju tuli, ajas V.Z segast juttu. Ta helistas kiirabisse, kust soovitati kunstlikku hingamist teha. Ta tegigi, kuid naine suri. 2 Kohtus andis A. Piiri elukaaslane T.R ütlusi, et ta nägi peale 2006 jõule V.Z , kes kurtis tervise üle, kaebas sees valusid, kuid abi ei palunud ja ettepanekuga kiirabi kutsuda ei nõustunud. Eeluurimisel on T.R avaldanud, et V.Z kaebas talle ägedaid valusid kõhus; ka näost oli näha, et V on midagi viga. Ta palus A. Piiril kiirabi kutsuda, kuid A. Piiri ütles, et V.Z ei soovi seda. Maakohus luges ekspertiisiaktiga ja ekspert J. Tuusovi selgitustega tõendatuks, et V.Z vigastused olid tekitatud löökidest ja asus seisukohale, et need tekitas A. Piiri. Kohtus andsid tunnistajatena ütlusi V.Z pojad A ja A.Z , K.O , T.R , N.R , M.P , K.P , K.U ja S.O . Kohus leidis, et tunnistajate, v.a K.P ja K.U ütlused kinnitavad, et A. Piiri oli alkoholijoobes äge, võimeline V.Z peksma ning tõenäoliselt oli V.Z tema käest korduvalt peksa saanud. Kohus luges ebausaldusväärseks ja ei arvestanud K.P ja K.U kohtus antud ütlusi osas, mis käsitlevad A. Piiri suhteid V.Z ning nende suhetes vägivalla puudumist. Maakohtu hinnangul V.Z talus A. Piiri poolset vägivalda vaikides, kuid vägivallaaktid olid tema näol näha. Tunnistajate ütlustest nähtub, et V.Z tarvitas sageli alkoholi ja seepärast ei kasutanudki ta võimalust A. Piiri peale kaevata. Luunja Vallavalitsuse sotsiaalnõuniku informatsioon kinnitab peres toimunud alkoholitarvitamist ja tülisid. Kohus luges tunnistajate ja A. Piiri ütlustega tõendatuks, et V.Z surmaeelsetel päevadel kodunt ei väljunud ja on välistatud, et ta oleks vigastused saanud väljaspool kodu. Maakohus pidas tõenäoliseks, et A. Piiri lõi alkoholijoobe seisundis omavahelise tüli käigus ägedusehoos V.Z tugevalt ning korduvalt näkku ning rusikaga ja jalgadega kõhu piirkonda, millest V.Z tekkisid sooleseina läbilaskvus ja kõhukelmepõletik. Verevalumid reite välispinnal ja vasakul õlavarrel viitavad, et A. Piiri lõi naist ka sinna. Roiete murrud tõendavad A. Piiri poolt V.Z löömist kehatüve piirkonda nii käte kui jalgadega. Löögid kõhupiirkonda olid eluohtlikud ja tekitatud vigastus raske, sest sellega vigastati seedetrakti, mille tagajärjel tekkis organismis eluohtlik põletikuline protsess, mille tagajärjel saabus V.Z surm. Seega A. Piiri realiseeris KarS § 118 p 1 tagajärjedelikti - tekitas peksmisega ohu V.Z elule. A. Piiri pidi aru saama, et tugevate löökidega kõhtu võib ta tekitada eluohtlikult raske tervisekahjustuse ja pani kuriteo toime kaudse tahtlusega. Maakohus leidis, et tõendatud ei ole KarS § 113 kooseis. Ei ole tõendatud, et A. Piiri kavatses V.Z tappa. A. Piiril ei olnud selleks otsest ega kaudset tahtlust. A. Piiri ütlustest nähtub, et tema, olles aru saanud kannatanu eluohtlikust seisundist, helistas 2.01.07 kannatanu elu päästmiseks kiirabisse ja püüdis kannatanut elustada. Asjas on helisalvestus – kiirabi kõne politseisse 2.01.2007 kl 19.50, mis kinnitab, et A. Piiri on avaldanud, et on veel 2.01.07 kl 15.00 ajal V.Z ga rääkinud ja soovib V.Z le kiirkorras meditsiiniabi. See kinnitab, et A. Piiri ei soovinud V.Z surma ja tahtis kannatanut meditsiiniasutusse toimetada. Eeltoodust tulenevalt tuleb A. Piiri õigeks mõista temale esitatud süüdistuses KarS § 113 järgi ja süüdi tunnistada KarS § 118 p 1 järgi. Karistuse mõistmisel arvestas kohus järgmisi asjaolusid. A. Piiri on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, samuti on teda korduvalt karistatud väärtegude eest ja trahvid on tasumata. Teda on ka varem karistatud isikuvastaste vägivallategude eest. A. Piiri on toime pannud esimese astme kuriteo ja seda kaudse tahtlusega. A. Piiri karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu Ringkonnaprokurör T. Tamm taotleb maakohtu otsuse tühistamist A. Piiri süüdimõistmise osas KarS § 118 p 1 järgi ja tema karistamises 7-aastase vangistusega. Ta palub teha uue 3 otsuse, millega mõista A. Piiri süüdi KarS § 113 järgi ja karistada teda 12-aastase vangistusega, mille algust arvestada alates 24.03.
10. Juhul, kui ringkonnakohus leiab, et süüdistuses toodud teo kvalifitseerimine KarS § 118 p 1 järgi on õige, palub prokurör tühistada maakohtu otsuse, tunnistades A. Piiri süüdi KarS § 117 ja § 118 p 1 järgi ja karistada teda 10aastase vangistusega. Apellatsiooni kohaselt ei ole maakohtu otsuses A. Piiri tegevusele antud juriidiline kvalifikatsioon kooskõlas materiaalõigusega ja kohus ei ole oma seisukohta põhjendanud. Kohus ei ole motiveerinud, miks A. Piiri käitumises puudus otsene ja kaudne tahtlus panna toime tapmine. Tuginedes vaid A. Piiri ütlustele, et olles aru saanud kannatanu eluohtlikust seisundist, helistas ta kiirabisse ja püüdis kannatanut elustada, tegi kohus järelduse, et A. Piiri ei soovinud kannatanu surma ja tahtis teda meditsiiniasutusse toimetada. Maakohus tuvastas, et A. Piiri peksis oma elukaaslast ja põhjustas sellega ohu kannatanu elule. Kohus pidas usaldusväärseks eksperdi J. Tuusovi poolt ekspertiisiaktis ja kohtuistungil väljendatud seisukohta, kuid neist järeldub, et V.Z surm võis saabuda 1.01.2007 õhtul või 2.01.2007 kl 11.
11. A. Piiri ütlus, et veel 2.01.2007 kl 15.00 kannatanu rääkis temaga, ei ole kinnitust saanud ühegi tõendiga ja on vastuolus eksperdiarvamusega. Seega on kohus alusetult võtnud arvesse A. Piiri ütlused ja järeldanud, et tegu tuleb ümber kvalifitseerida. Prokurör, tuginedes Riigikohtu lahenditele nr 3-1-1-128-06 ja nr 3-1-1-16-05, leiab, et A. Piiri tegevus tuleb kvalifitseerida KarS § 113 järgi. Pekstes teist isikut valimatult pähe ja kõhtu, mille tagajärjel saabub isiku surm, möönab peksja mistahes raskusastmega tagajärje, s.h surma saabumist. Maakohtu seisukoht A. Piirile inkrimineeritud teo ümberkvalifitseerimise osas ei ole kooskõlas materiaalõigusega ka seetõttu, et sellega ei anta hinnangut teo tagajärjele ehk kannatanu surmale. Riigikohus oma lahendis nr 3-1-1-98-02 selgitab, et eluohtliku vigastuse tahtliku tekitamise puhul, mille tagajärjeks on ettevaatamatusest saabunud kannatanu surm, tuleb tegu kvalifitseerida KarS § 117 ja § 118 kogumi järgi. Prokurör leiab ka, et mõistetud karistus ei ole vastavuses kuriteo raskusega ja süüdimõistetu isikuga. Arvestades kuriteo jõhkrust, A. Piiri isikut iseloomustavaid andmeid ja vastutust kergendavate asjaolude puudumist, tuleb teda karistada sanktsioonis ettenähtud keskmisest määrast suurema karistusega. Kaitsja K. Saavo taotleb kohtuotsuse tühistamist A. Piiri süüditunnistamises KarS § 118 p 1 järgi ja tema õigeksmõistmist süüdistuse tõendamatuse tõttu. Kaitsja leiab, et kohus on rikkunud KrMS § 7 lg 3, § 60 ja § 61 sätteid, hinnates kogutud tõendeid ühekülgselt ja jättes kõrvaldamata vastuolud. Kohus ei ole analüüsinud kõiki tõendeid ja kohtu järeldused ei ole loogilises seoses käsitletud tõenditega. Maakohus käsitles tunnistajate ütlusi, kellest ükski ei teadnud anda ütlusi selle kohta, et A. Piiri oleks peksnud kannatanut
12. või
13. jaanuaril, tekitades kannatanule ekspertiisiaktis loetletud vigastused. K.O ja M.P , kes elavad A. Piiri ja kannatanuga ühes majas, ei kuulnud nendel päevadel kannatanu korterist peksmisele iseloomulikke helisid. Kohus on jätnud hindamata T.R ütlused, et nägi peale 2006 jõule kannatanut, kes kurtis ägedaid valusid kõhus. Kõhuvalud võisid juba siis viidata kas soolestiku traumale või algavale kõhukelmepõletikule. Kohtuarst ei lükanud kohtus ümber ekspertiisiaktis antud arvamust, et kannatanu surma põhjus on ebaselge tekkepõhjusega äge mädane kõhukelmepõletik. Kohus on ekspertiisiakti tõlgendanud meelevaldselt, märkides, et kannatanule tekitatud vigastus oli raske, sest sellega vigastati seedetrakti, mille tagajärjel tekkis organismis eluohtlik põletikuline protsess, mille tagajärjel saabus kannatanu surm. Kohtuarst sellist resoluutset hinnangut kõhukelme põletiku tekkepõhjusele ei andnud. Ka kohtu seisukoht ei ole samas küsimuses järjepidev, kuna otsuse samas lõigus märgib kohus, et on tõenäoline, et A. Piiri on alkoholijoobe seisundis omavahelise tüli käigus ägedusehoos löönud kannatanut tugevalt ning korduvalt näkku ning korduvalt tugevalt löönud rusikaga ning ka jalgadega kõhu piirkonda, millest kannatanul tekkis ka sooleseina läbilaskvus ning selle tõttu ka kõhukelmepõletik. Kohus ei ole andnud hinnangut A. Piiri ütlustele ja otsuses puudub kohtu arvamus A. Piiri ütluste usaldusvääruses kohta. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused 4 Ringkonnakohtus toetasid süüdistatav ja kaitsja enda apellatsiooni selles toodud motiividel. Prokuröri apellatsiooni palusid nad jätta rahuldamata. Prokurör palus enda apellatsiooni rahuldada ja maakohtu otsuse selles osas tühistada. Kaitsja apellatsiooni palus ta jätta rahuldamata. Ringkonnakohus, olles eelnevalt tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et prokuröri apellatsioon on osaliselt põhjendatud ja kuulub rahuldamisele taotluses kvalifitseerida A. Piiri tegevus KarS § 118 p 1 ja § 117 lg 1 järgi. Seega maakohtu kvalifikatsioonis ja karistuse mõistmises KarS § 118 p 1 järgi kuulub otsus tühistamisele. Ringkonnakohus leiab, et mõistes süüdistatava õigeks kannatanu tapmises KarS § 113 järgi ja tunnistades ta süüdi KarS § 118 p 1 järgi, raske tervisekahjustuse tekitamises, millega põhjustati oht elule – jättis maakohus sisuliselt välja ning käsitlemata kannatanu surma põhjustamise. Selles osas tuleb nõustuda ka prokuröri seisukohaga, et käesoleval juhul pole antud hinnangut teo tagajärjele ehk kannatanu surmale. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et tehes A. Piiri suhtes samaaegselt nii õigeks- kui ka süüdimõistva kohtuotsuse, ei ole maakohus järginud KrMS § 309 lg-s 1 sätestatut, mille kohaselt saab kohus sama teo suhtes teha alternatiivselt kas õigeks- või süüdimõistva kohtuotsuse. Ringkonnakohus leiab, et kriminaalasjas kogutud ja maakohtus uuritud tõenditest tulenevalt on põhjendatud kvalifitseerida süüdistatava käitumine raske tervisekahjustuse tekitamisena, millega põhjustati oht elule, so KarS § 118 p 1 järgi ja surma põhjustamine ettevaatamatusest KarS § 117 lg 1 järgi. Maakohtus väitis süüdistatav, et keegi kõrvaline isik ei saanud kannatanule eluohtlikke vigastusi tekitada, sest kannatanu oli kodus ning väljas ei käinud. Samas leidis süüdistatav, et V.Z võis vigastused saada kukkudes. Ringkonnakohtus süüdistatav kordas oma varasemaid vastuväiteid süüdistusele. Süüdistatav väitis, et varasemalt on kannatanu peksmisi olnud, kuid
14. ja
15. jaanuaril 2007 ta ei tarvitanud tema suhtes vägivalda. Veel pakkus ta välja, et kannatanu sai vigastused mingist trepist allakukkumisest, mis toimus
16. detsembril
17. Seejärel leidis süüdistatav, et kohalik elanik K.P on kriminaalse minevikuga ja V.Z võis tekkida temaga mingi arusaamatus, mille käigus võis kannatanu vigastusi saada. Kaitseversioone edasi arendades pidas süüdistatav ka oluliseks nimetada, et 2007/2008 aastavahetuse paiku osutusid imelikul kombel tema pool olevat kriminaalasjas tunnistajana figureeriva K.U aluspüksid. Seega täiendavalt varasemale pidas süüdistatav võimalikuks, et tunnistaja K.U võis kannatanut seksuaalselt ära kasutada ja selle käigus kannatanule vigastusi tekitada. Ringkonnakohus leiab, et eelnimetatud laialivalguvaid, mitte millegil tõsiseltvõetaval põhinevaid kaitseversioone ei kinnita kriminaalasjas olemasolevad tõendid. Ringkonnakohus leiab, et süüdistatav on järjekindlalt püüdnud ennast seega kannatanu suhtes toimepandud vägivallast distantseerida, eitades vägivaldset tegevust kannatanu suhtes just nimetatud 01.-02.01.2007 kuupäevadel. A. Piiri on kaitseversioonina muuhulgas ebamääraselt väitnud, et kannatanu võis alkoholijoobes olles kuhugi vastu kukkuda. Süüdistatav on seega esitanud kannatanul tuvastatud vigastuste osas mitmeid ajas muutuvaid kaitseversioone, samas pole osanud aga usutavalt selgitada, kuidas sai temaga koos elavale V.Z le tekkida sedavõrd hulgaliselt vigastusi ja verevalumeid, millised hiljem 03.01.2007 kohtuarstliku ekspertiisi käigus fikseerib kohtuarst. 5 Apellatsioonis märgitud süüdistatava õigeksmõistmise taotlus ei tulene käesolevas kriminaalasjas kogutud ja maakohtus uuritud tõenditest, millised kinnitavad süüdistatava tegevuses süülist käitumist V.Z le raske tervisekahjustuse tekitamises ja surma põhjustamises. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja apellatsioonis märgitud üldsõnalise väitega väidetavatest menetlusnormide rikkumisest tõendite hindamisel. Samuti on alusetu apellatsiooni väide, mille kohaselt tunnistajad ei teadvat kinnitada, et süüdistatav peksis kannatanut süüdistuses märgitud kuupäevadel 01.-02.01.
18. Apellatsiooni seisukoht, et majaelanikud pole väidetavalt tajunud ega kuulnud kannatanu korterist kostvaid peksmisele iseloomulikke helisid, ei lükka ümber süüdistatava poolt kuriteo toimepanemist kinnitavaid tõendeid. Veel väidetakse ekslikult apellatsioonis, et maakohus pole andnud hinnangut süüdistatava ütluste usaldusväärsuse kohta. Maakohtu otsuses analüüsitud tunnistajate K.O , M.P , S.O aga samuti kannatanu poegade ütlustest tulenevalt nähtub ilmselgelt, et A. Piiri oli kannatanu V.Z suhtes pidevalt vägivaldne. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et kannatanule tekitas eluohtlikud vigastused peksmise tagajärjel süüdistatav A. Piiri. Samuti nõustub maakohtu käsitlusega kannatanu peksmisel 01.-02.01.2007 tekitatud vigastuste tekkemehhanismist. Käe-ja jalalöökide iseloom kõhupiirkonda oli elule ohtlik, sest vigastades seedetrakti tekkis kannatanul põletikuline protsess, mille tagajärjel saabus kannatanu surm. Oma tegevusega realiseeris süüdistatav KarS § 118 p 1 tagajärjedelikti – tekitas peksmisega ohu V.Z elule. A. Piiri pidi saama aru, et pekstes kannatanut muuhulgas tugevalt kõhupiirkonda võib ta tekitada eluohtliku iseloomuga tervisekahjustuse. Maakohus on juba hinnanud kannatanule raske tervisekahjustuse tekitamist KarS § 118 p 1 tähenduses ja käsitlenud ka sellise tervisekahjustuse tekitamise süüteokoosseisu asjaolud. Kaitseversioonina muuhulgas esitatud väite, et kannatanul tuvastatud kehavigastused on tekitatud jõulude ajal, lükkab ümber ka kohtuarstlik ekspertiis tuvastatud vigastuste vanusest. Ekspert andis maakohtu istungil ütlusi selles, et kannatanule tekitati vigastused mitte vähem kui 6-12 tundi enne surma. Nõustuda tuleb prokuröri seisukohaga, et käesoleval juhul pole peale süüdistatava tuvastatud isikuid, kes oleks enne surma saabumist V.Z peksnud ja välistamismeetodi alusel saab süüdlaseks seega olla ainult A. Piiri. Ringkonnakohus leiab, et süüdistatava süüdi tunnistamiseks KarS § 113 järgi, so teise inimese tapmises, mida taotles prokurör, sellekohased vajalikud tõendid puuduvad. Nõustudes maakohtuga tuleb järeldada, et selles osas ei ole tõenditest tulenevalt tuvastatud otsest ega kaudset tahtlust. Subjektiivse külje õigeks hindamiseks on abiks kriminaalasja materjalides sisalduv teave, mille kohaselt oli süüdistatava poolt kannatanust elukaaslase peksmine süstemaatiline tegevus. Eelnevatel kordadel oli see lõppenud kannatanu tervistumisega, kuid 01.-02.01.2007 tarvitatud vägivald oli sellise iseloomuga, mille edasist kulgu ja seega kannatanu surma (toetudes arusaamas oma senisele varasemale vägivaldsele tegevusele) ei osanud A. Piiri ette näha, kuigi oleks pidanud ja seetõttu tuleb A. Piiri poolt V.Z suhtes toimepandut hinnata surma ettevaatamatu põhjustamisena. Järjekordse peksmise tagajärjel kannatanu tervisliku seisundi halvenemisest ja olukorra tõsidusest andis kinnitust ka süüdistatava poolt 02.01.2007 pärastlõunal kannatanule meditsiiniabi pakkumine ja tema hilisem (19.50) kõne kiirabisse. Sellest tulenes süüdistatava ohutaju kannatanu tervisliku seisundi kiirest halvenemisest ning soov kannatanule esmaabi anda ja meditsiiniasutusse saata. 6 Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-77-07 on märgitud, et juhul, kui kannatanule tekitatakse tahtlikult raske tervisekahjustus ja seejuures põhjustatakse ettevaatamatusest kannatanu surm, tuleb süüdlase käitumine kvalifitseerida KarS §-de 117 ja 118 kogumina. Siinkohal on oluline viidata ka Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-128-06, mille kohaselt juhtudel, mil isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis on konkreetseks ohuks tema elule, saab juba välise teopildi alusel teha järeldusi võimaliku tapmisteo tahtluse kohta. Tähele tuleb panna, et KarS §-ga 113 kaitstakse õigushüvena isiku elu, samal ajal kui KarS § 118 p-s 1 kaitstavaks õigushüveks on inimese tervis. See tähendab, et olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma, saab juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes. Välisele teopildile saab tapmiskoosseisu tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustavast teost (nt korduv noaga löömine rindkeresse). Ringkonnakohus leiab seega, et A. Piiri teo puhul ei olnud tegemist tapmisele suunatud teoga. Riigikohus on märkinud, et iga tervist kahjustav käitumine võib endast kujutada ohtu kõige raskema tagajärje saabumiseks, kuid sellest ei saa teha automaatselt järeldust toimepanijal esinenud tapmistahtluse kohta. Käesoleval juhul oli peksmise tagajärjel raske tervisekahjustuse tekitamisega põhjustatud oht elule, kuid välise teopildi alusel, kus kannatanu oli elus, ei saanud A.Piiri järeldada kannatanu surma saabumist ja lootis, et see ei saabu ning seega ei saa teha tõsikindlaid järeldusi süüdistataval esinenud tapmistahtluse kohta. Subjektiivse külje tuvastamisel on abipakkuvateks kriteeriumiteks ka isiku teoeelne- ja järgne käitumine. Lootus, et selline tagajärg - konkreetne ja vahetu oht elule, mis on lähedal võimalikule surmale - ei saabu, tulenes aga käesoleval juhul A. Piiri kui varasema vägivallatseja isiku üldisest elukogemusest ja teospetsiifikast. Eelnevatel kordadel, mil kannatanu oli tervistunud, lubas tema senine elulaad mõistuspäraselt uskuda, et kannatanule loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele oli seega tõsimeelne, mis toetus varemkogetule. Jättes pekstud, kõhuvigastusega kannatanu aga tundideks ilma meditsiinilisest abist, ei kontrollinud A. Piiri enam sündmuste edasist käiku. Kannatanu surma ei hoidnud ära ka süüdistatava pöördumine 02.01.2007 õhtul kiirabi poole, sest see toimus hilinenult. Seega kulges A. Piiri vallandatud kausaalahel kannatanu letaalse lõpuni. Kannatanu surma põhjustamise osas tegutses süüdistatav ettevaatamatusega. Seoses KarS § 117 lg 1 lisandumisega süüdistatava tegevuse kvalifikatsioonile, ei pea ringkonnakohus siiski vajalikuks karmistada süüdistatavale mõistetud karistust, mida oli taotletud prokuröri apellatsioonis ja leiab süüdistatava süüd arvestades, et maakohtu otsusega KarS § 118 p 1 järgi mõistetud peaaegu sanktsiooni keskmise määras 7 aastane vangistus on põhjendatud arvestades ka sellekohast kohtupraktikat. Siinkohal kohaldab ringkonnakohus KarS § 63 lg 1, mille kohaselt kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis mõistetakse talle karistus seadusesätte alusel (käesoleval juhul KarS § 118 p 1 sanktsiooni järgi vangistus 4 kuni 12 aastat), mis näeb ette raskeima karistuse. Määratud kaitsja advokaat Karl Saavo poolt osutatud õigusabi eest tasumisele kuuluv summa 6608 krooni tuleb jätta KrMS § 185 lg 1 alusel menetluskuluna riigi kanda, sest ringkonnakohus tegi KrMS §-s 337 lg 1 p 4 märgitud lahendi. Tiit Lõhmus Mati Kartau 7 Maarika Kuusk 8