1-07-14568/8

1-07-14568 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. veebruar 2009, Tartu Kriminaalasja number 1-07-14568 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Mati Kartau, Tiit Lõhmus Kohtuistungi sekretär Liina Parv Kriminaalasi Marek Legovitši süüdistus KarS § 121 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu
2. novembri 2008 otsus Apellatsioonide esitajad süüdistatav Marek Legovitš Prokurör Sirje Merilo Süüdistatav Marek Legovitš elukoht: XXX XX ; isikukood: 37911235223 töökoht OÜ Dakriin, varem kriminaalkorras karistatud ühel korral Kaitsja vandeadvokaat Kristiina Lee RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Viru Maakohtu
3. novembri 2008 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-07-14568 muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 21.veebruarist
4. Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates 13.märtsist
5. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 14.märtsist
6. Esimese astme kohtu otsuse sisu Viru Maakohtu 4.11.2008 otsusega tunnistati Marek Legovitš süüdi KarS § 121 järgi ja talle mõisteti karistuseks rahaline karistus 200 päevamäära, s.o 10 000 kr riigituludesse. Maakohus arutas M. Legovitšile KarS § 263 p 1 järgi esitatud süüdistust selles, et tema, 2.06.2007 kl 20.00 paiku Sõmeru alevikus Põllu tn 3 asuva kaupluse läheduses tülitas kauplusest väljunud V.V-d ning seejärel ründas V.V-d , lüües jalaga V.V-d kaela ja rinna piirkonda, mille tagajärjel V.V maha kukkus, misjärel jätkas maas lamava V.V peksmist rusikate ja jalgadega. Peksmisega põhjustati V.V le kaela ja rindkere põrutused. M. Legovitš eitab oma süüd. Maakohus asus seisukohale, et tõendamist leidis M. Legovitši poolt kannatanu V.V löömine süüdistuses toodud ajal, kohas ja viisil. Tema tegu on aga kvalifitseeritav KarS § 121 järgi, kuna usaldusväärselt ei ole tõendatud, et kuritegu oleks toime pandud avalikus kohas KarS § 263 mõttes ja et M. Legovitš oma tegevusega oleks rikkunud kõrvaliste isikute rahu. M. Legovitši süü KarS § 121 järgi on tõendatud V.V ja tunnistaja A.O ütlustega ning V.V patsiendikaardiga. Kohus leidis, et ei ole põhjust kahelda A.O ütlustes, kuna ta ei tundud ei süüdistatavat ega kannatanut, nägi sündmust pealt juhuslikult ning tema ütlused ühtivad V.V ütlustega. V.V vigastused fikseeriti samal päeval ja seega on tema patsiendikaart usaldusväärseks M. Legovitši süüstavaks tõendiks. Nimetatud tõendid kogumis näitavad, et kui V.V väljus kauplusest, järgnes talle M. Legovitš koos kaaslastega. V.V ütluste kohaselt tegi keegi noormeestest talle ettepaneku kakelda ning edasi lõi M. Legovitš talle jalaga vastu kaela. Ta kukkus ning M. Legovitš jätkas jalgadega tema peksmist vastu rindu, käsi ja jalgu. Ta ei saanud vastu hakata ega ära minna, kuna teised noormehed olid selja taga. A.O tunnistus näitab, et M. Legovitš hakkas V.V ga vaidlema. Edasi lõi M. Legovitš V.V-d jalaga pea piirkonda ja andis jalaga veel alla kümne korra. V.V kukkus. Kohus asus seisukohale, et usaldusväärsed ei ole M. Legovitši ja tema sõpruskonda kuuluvate tunnistajate K.K , R.R , M.S , K.A ja D.M kohtus antud ütlused. Nimetatud isikud on väitnud, et hoopis V.V oli isikuks, kes esimesena lõi M. Legovitši. M. Legovitš koos sõpradega väidab, et kui V.V poest väljus ja sealt eemaldus, siis läks M. Legovitš V.V le järele ning kõnetas teda. V.V pööras ümber ja lõi M. Legovitši vasaku käe rusikaga näkku. M. Legovitš vastu ei löönud, vaid katses ennast, katsus V.V-d eemale tõugata. Läks rüseluseks ja nad maadlesid maas. Eeltoodud isikute ütlustest nähtub, et M. Legovitš ise läks järele kauplusest väljunud V.V le ning kõnetas teda. Nimetatud asjaolu on M. Legovitš, R.R ja K.A põhjendanud järgnevalt. Nimelt olid nad vahetult enne seda poes, kus nad nägid ka V.V-d , kes käitus ülbelt ja ilma põhjuseta tõukas või lükkas M. Legovitši. M. Legovitši ja K.A ütluste kohaselt lükkas V.V M. Legovitši selga, kuid R.R ütluste kohaselt hoopis rindu. Peale V.V kauplusest väljumist järgneski M. Legovitš V.V le, kuna tahtis küsida tõukamise põhjuse kohta. V.V on M. Legovitši tõukamist eitanud. Tema selliseid ütlusi kinnitas kaupluse müüja M.V , kelle ütluste kohaselt on ta kindel, et poes rüselemist ei olnud. Maakohus asus seisukohale, et V.V poolt M. Legovitši tõukamine kaupluses ei ole tõendamist leidnud. M. Legovitš, R.R ja K.A ütlused selles on erinevad ning kohus ei pidanud neid ütlusi usaldusväärseks. Kohus leidis, et ütlused on välja mõeldud M. Legovitši järgneva käitumise õigustamiseks. Seega puudus M. Legovitšil igasugune põhjus V.V-d poe ees oodata, temale järgneda, küsimusi esitada ja rünnata. Usaldusväärsed ei ole samuti M. Legovitši ja tema kaaslaste ütlused ka väljas toimunu kohta, kuna mingit tõukamist V.V poolt kaupluses ei toimunud ning seega sai V.V le järgnemine olla ajendatud vaid M. Legovitši soovist V.V ga tüli norida. Erinevad on M. Legovitši ja K.A ütlused ka väljas toimunud löömise kohta. M. Legovitši, D.M ja K.A ütluste ebausaldusväärsusele viitab ka see, et nad räägivad vasaku käe rusikaga löömisest V.V poolt, samas kui V.V ütlustest nähtuvalt on tal vasak käsi vigane ja ta ei saa sellega üldse lüüa. 2 V.V kinnitab, et varasema trauma tõttu on tal sõrmenukkide juurde paigaldatud protees ning ta ei saa kätt pingutada, rusikasse panna ja kedagi lüüa. On usutav, et V.V l polnud tahtmist kaklust alustada olukorras, kus M. Legovitši olid toetamas sõbrad. Eluliselt usutav pole ka see, et V.V oleks sündmuskohalt põgenenud jalanõusid maha jättes, kui ta oleks olnud ründav pool ja M. Legovitš oleks kakluses alla jäänud. M. Legovitši kohta viis päeva hiljem välja antud patsiendikaart ei pruugi kajastada 2.06.2007 toimunut. Kuriteo tehioludest nähtub, et M. Legovitš sai aru oma tegevuse lubamatusest ja oma teo süüteokoosseisule vastavusest, sai aru ka oma tegevuse tagajärgedest, on neid soovinud ja seega pani kuriteo toime otsese tahtlusega. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei esine. Puuduvad vähimadki usaldusväärsed tõendid, et M. Legovitš oleks olnud hädakaitseseisundis ja et tal oleks olnud vajadus ennast kaitsta. Karistuse mõistmisel juhindus kohus KarS § 56 sätetest ning leidis, et karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Kohus arvestas M. Legovitši süü suurust, seda, et teda pole varem kriminaalkorras karistatud ja et kuriteo pani ta toime otsese tahtlusega. Kuna ta on väärtegude eest mõistetud rahatrahvid tasunud, pidas kohus võimalikuks karistada teda rahalise karistusega. Apellatsioonis esitatud taotluse sisu Kaitsja K. Namm palub maakohtu otsuse tühistada ja M. Legovitši KarS § 121 järgi õigeks mõista. Apellatsioonis leiab kaitsja, et kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ning oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust. I Kriminaalmenetlusõiguse olulised rikkumised 1.1 Kohus rikkus KrMS § 7 lg 3 - kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Sama põhimõte tuleneb Riigikohtu lahenditest nr 3-1-190-06, 3-1-1-88-06 ja 3-1-1-24-
7. Kohtul oleks pidanud tekkima hulgaliselt kahtlusi selles, kas M. Legovitš on temale inkrimineeritud teos süüdi, kuid selle asemel otsustas kohus, et kõik M. Legovitši õigustavad tõendid on ebausaldusväärsed ja süüstavad tõendid on usaldusväärsed. 1.2 Kohus rikkus KrMS § 17 lg
8. Nimelt ei ole kohtuotsuses analüüsitud ja hinnangut antud kaitsja poolt esitatud kaitseväidetele. Viidates ka Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-91-07 leiab kaitsja, et lubamatu on olukord, kus kohus tugineb kohtuotsust tehes üksnes ühe poole poolt välja toodud argumentidele ning esitatud nõuetele. 1.3 Kohus rikkus KrMS § 60 lg 1, 2 ja § 312 p 1,
9. KrMS § 60 lg 1 nõudeid rikkus kohus sellega, et kohtuotsusest ei nähtud kohtu veendumus tõendamiseseme asjaolude olemasolu kohta, kuivõrd kohus on tõendeid analüüsinud valikuliselt, sh isegi tõendit, millist kohus peab enda sõnade kohaselt usaldusväärseks. Kohus leidis, et usaldusväärsed ei ole M. Legovitši, K.A ja R.R ütlused, et V.V tõukas kaupluses M. Legovitši ja mingit tõukamist kaupluses ei toimunudki. Arusaamatu on, millele tuginevalt kohus seda väidab. Ka ei ole kohus arvestanud V.V ütlusi, et hoopis teda tõugati poes. Tekib küsimus, kui usaldusväärseks kohus peab V.V ütlusi. Kohus on V.V ütlused hinnanud usaldusväärseiks vaid osaliselt, s.o ilmselt osas, millises see on kohtule sobiv süüdimõistva kohtuotsuse põhistamiseks. Selline tegevus on lubamatu. Kohus rikkus ka KrMS § 312 p 1, 2 ja läks vastuollu Riigikohtu lahendiga nr 3-1-1-60-08, mille kohaselt kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks ta seejuures tugines. Kohus ei pidanud usaldusväärseiks D.M , K.A , R.R , K.K ja M.S ütlusi, märkides kohtuotsuses isegi (lk 4), et nende tegevuses esinevad KarS § 320 kuriteo tunnused ja kohus edastab KrMS § 268 lg 6 alusel politseile vastava teate. Arusaamatuks jääb, milliste tõenditega võrreldes on kohus asunud järeldusele, et koguni viis tunnistajat andsid valeütlusi. Pelgalt see, et tegemist on süüdistatava tuttavate/sõpradega, ei muuda nende ütlusi ebaõigeks või ebaobjektiivseks. 3 1.4 KrMS § 339 lg 2 rikkumine, s.o käesolevas apellatsioonis käsitletud menetlusõiguse rikkumiste puhul on tegemist KrMS § 339 lg 2 sätestatuga, s.o kriminaalõiguse muu rikkumisega. Apellant on siinkohal viidanud Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-97-
10. II Materiaalõiguse ebaõige kohaldamine 2.1 Kohus kohaldas ebaõigesti KarS § 2 lg 2, mis sätestab, et karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Viidates Riigikohtu lahenditele nr 3-1-1-136-05, nr 3-1-1-95-06, nr 3-1-1-117-06 ja nr 3-1-1-142-05, leiab kaitsja, et kui maakohus oleks põhjalikult analüüsinud asjas kogutud tõendeid, kaitsja poolt esitatud asjaolusid ja õiguslikke väiteid ning seeläbi analüüsinud M. Legovitšile süüksarvatud teo kolmeastmelist deliktistruktuuri, ei oleks kohus saanud jõuda süüdimõistvale otsusele. 2.2 Kohus jättis põhjendamatult kohaldamata KarS § 27 ja § 28 lg
11. M. Legovitš tegutses hädakaitseseisundis, ületamata hädakaitse piire. M. Legovitšil on patsiendikaardiga tuvastatud 2.06.2007 sündmuse järgsed vigastused. Seega oli rünne tema tervise vastu reaalselt olemas. Tema tegevus oli kantud tahtest kaitsta enda tervist. Ei ole tõendatud, et M. Legovitšil oleks olnud kavasetus või otsene tahtlus teostada hädakaitset ründe ohtlikkusele ilmselgelt mittevastavate vahenditega või et ta oleks kavatsetult või otsese tahtlusega liigset kahju tekitanud. M. Legovitši tegutsemist hädakaitseseisundis tõendavad M. Legovitši, R.R , K.A , K.K , M.S ja D.M ütlused. Kohtul oleksid pidanud tekkima kahtlused, kas V.V ikka on kannatanu ja kas ta ütlused on usaldusväärsed. Kriitiliselt tuleb suhtuda ka A.O ütlustesse. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus toetasid süüdistatav ja kaitsja apellatsiooni selles toodud motiividel. Prokurör palus apellatsiooni jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p
12. Kaitsja oma apellatsioonis märgib, et maakohus on rikkunud kriminaalmenetlusõigust s.o KrMS § 7 lg 3 sätteid- kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tuleb tõlgendada tema kasuks. Ringkonnakohus väitega eelnimetatud sätte rikkumisest ei nõustu. Õige on põhimõte, et kõrvaldamata kahtlused tõlgendatakse vaieldamatult süüdistatava kasuks. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on oma otsuses tõendamiseseme asjaolud veenvalt tuvastanud, mistõttu puudub alus rääkida kõrvaldamata kahtlustest. Veel leiab apellant, et kohus on rikkunud KrMS §-de 60 lg 1 ja 312 p 1,2 nõudeid. Kohtuotsusest ei nähtu kaitsja arvates kohtu veendumus tõendamiseseme asjaolude kohta, kuna kohus on tõendeid analüüsinud valikuliselt. Ka sellise seisukohaga ei saa nõustuda. KrMS § 60 lg 1 kohaselt tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on tõendatus kohtul tõendamise tulemusel kujunenud veendumus, et tõendamiseseme asjaolud on olemas või puuduvad. Vastupidiselt apellandile leiab ringkonnakohus, et eelnimetatud sätteid on maakohus ka järginud. Vastavalt KrMS §-le 61 ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kui mingi tõendamiseseme asjaolu kohta on tõendid vastuolulised, peab kohus paratamatult teatud selektsiooni alusel otsustama, kas lugeda teatud väide tõendatuks või mitte. Kohtu argumentatsioon ja arutuskäik peab tõendite 4 hindamisel olema jälgitav ning otsuse lugejale peab olema arusaadav kohtu siseveendumuse kujunemine ( Riigikohtu otsus 3-1-1-88-06). Ei saa pidada õigeks ja põhjendatuks apellandi väidet, et kohus on hinnanud tõendeid valikuliselt. Kohus on tõendite analüüsi tulemusena jõudnud järeldusele M.Legovitši süüs kannatanu suhtes toimepandud vägivallateos. Seejuures on kohus välja toonud konkreetsed tõendid, mis selleks aluse annavad ( kannatanu V.V , tunnistaja A.O ütlused, kannatanu patsiendikaart). Kohtuotsuse põhiosa vastab KrMS §-s 312 toodud nõuetele, st muuhulgas on ära toodud kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele tuginetakse, samuti tõendid, mida kohus ei pea usaldusväärseks ning põhjendanud, miks ta neid usaldusväärseks ei pea ( tl 134-135). Eeltoodust lähtuvalt, kuna ringkonnakohus ei tuvastanud kriminaalmenetluõiguse rikkumisi maakohtu poolt, puudub alus rääkida olulisest rikkumisest KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Täiendavalt peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et KrMS § 339 lg 2 rikkumise korral, so kriminaalmenetlusõiguse muu rikkumise tuvastamisel, millega kaasneb või võib kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus, tuleks kohtuotsus tühistada ning kriminaalasi saata uueks arutamiseks samale kohtule, mitte ei anna see aluse isiku õigeksmõistmiseks. Kaitsja leiab, et kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, kuna alusetult jäeti kohaldamata KarS §-de 27 ja 28 lg 1 sätted. KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Maakohus, analüüsides kogutud tõendeid kogumis, tuli järeldusele, et M.Legovitš on kannatanu V.V suhtes toime pannud kehalise väärkohtlemise KarS § 121 tähenduses. Antud kuriteo objektiivse ja subjektiivse süüteokooseisu olemasolu süüdistatava tegevuses on maakohus lugenud tõendatuks kannatanu V.V ja tunnistaja A.O ütlustega, samuti kannatanu patsiendikaardiga. Süüdistatava M.Legovitši ja teiste tunnistajate ütluste analüüsimisel jõudis kohus järeldusele, et need ei ole usalduseväärsed ning kohtuotsuse tegemisel ei saa neid aluseks võtta. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et M.Legovitši versioon kannatanuga konflikti tekkimise põhjustest ei ole tõene ning V.V le järgnemine kaupluse ees oli ajendatud vaid soovist viimasega tüli norida. Maakohus on loogiliselt oma järeldusi kogutud tõendite pinnalt põhjendanud ning veenvalt sidunud need elulise usutavusega (tl 134-135). Eeltoodust lähtuvalt on apellandi etteheide sellest, et maakohus on alusetult jätnud kohaldamata KarS §-de 27 ja 28 lg 1 sätted, põhjendamatu. Hädakaitse puhul on vajalik tuvastada hädakaitseseisundi olemasolu s.t peab esinema õigusvastane rünne kaitsja õigushüvedele. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et M.Legovitši tegevuse õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Usaldusväärselt on tõendamist leidnud, et konflikti algatajaks ja ründavaks pooleks oli M.Legovitš ning puuduvad usaldusväärsed tõendid selle kohta, et M.Legovitš oleks olnud hädakaitseseisundis ning et tal oleks tekkinud vajadus või õigus ennast kaitsta. Nimetatud järelduseks annavad aluse maakohtu poolt kohtuotsuses toodud põhjendused. Lähtudes eeltoodust ning nõustudes maakohtu põhjendustega, jätab ringkonnakohus Viru Maakohtu otsuse muutmata. Maarika Kuusk Mati Kartau 5 Tiit Lõhmus 6