märtsi 2009 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatav Einar Lehtsaar ja tema kaitsja advokaat Aivar Kello Prokurör Tatjana Tamm Süüdistatav Einar Lehtsaar isikukood: 36509136522 elukoht: XXX XX ei tööta varem kriminaalkorras karistatud kaheksal korral Kaitsja advokaat Aivar Kello RESOLUTSIOON: Juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p 4; 338 p 4; 340 lg 2 p 4 tühistada Tartu Maakohtu 25. märtsi 2009 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-08-3283 osaliselt, see on Einar Lehtsaarele
Mõista Einar Lehtsaarele
Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Apellatsioonid rahuldada osaliselt. Einar Lehtsaare kohtukulud, s.o kaitsjatasu adv Aivar Kello poolt ringkonnakohtus osutatud õigusabi eest 6608 krooni jätta KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
Karistuse kandmise aja alguseks loeti alates 01.08.2008, s.o Tartu Maakohtu Põlva kohtumaja 08.02.2006 otsusega mõistetud karistuse ärakandmisest. Maakohus arutas E. Lehtsaare süüdistust
järgi selles, et tema 11.10.2007 kella 00.40 paiku XXX XX elumaja katusetoas lõi tahtliku tapmise eesmärgil noaga Õ.S südame piirkonda ja teise korra paremale poole kaela, tuiksoone piirkonda, millega põhjustas Õ.S surma. Sellega pani E. Lehtsaar toime
E. Lehtsaar tunnistas end Õ.S tapmises süüdi, kuid väitis, et ei pannud tapmist toime tahtlikult, vaid enesekontrolli kaotamise tõttu. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on E. Lehtsaare süü
järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises tõendatud tema enda ütlustega, mille kohaselt tuli Õ.S 10.10.2007 õhtul süüdistatavale külla. Õ.S jõi viina ja tema jõi 3-4 pudelit kanget Saaremaa õlut. Kella 24 paiku läks süüdistatav alumisele korrusele Õ.S-ile võileiba tegema. Kui süüdistatav söögiga ülemisele korrusele tagasi jõudis, siis lükkas Õ.S süüdistatavat. Lükkamise tagajärjel süüdistatav kukkus ja vigastas kätt ning jalga. Süüdistatava küsimusele lükkamise põhjuse kohta vastuseks hakkas Õ.S süüdistatavat mõnitades tema kõnedefekti järele tegema. Süüdistatava selgitusel on tal kõnedefekt juba lapsepõlvest. Teda on selle pärast narritud ja mõnitatud ning see on ainuke asi, mis viib süüdistatava täielikult endast välja nii, et ta kaotab enesekontrolli. Õ.S mõnitustele reaktsiooniks tekkis süüdistataval äkkviha, ta võttis toas laual vedelenud Fiskarsi noa ja lõi Õ.S-i sellega ülakehasse, südame piirkonda. Seejärel lõi süüdistatav Õ.S-i veel kaela. Teise löögi järel viskas süüdistatav kušetil lamavale Õ.Sile teki peale ja läks maja alumisele korrusele. Seal rääkis ta köögis toimetanud H.A-le , et oli Õ.S tapnud. Süüdistatav rääkis tapmisest ka A.K-le , kes käis ülemisel korrusel süüdistatava juttu kontrollimas ja kutsus sündmuskohale politsei. Süüdistatava süü Õ.S tapmises on tõendatud ka A.K ütlustega ja sündmuskoha vaatlusprotokolliga, surnu kohtuarstliku ekspertiisi aktiga nr 449 ning molekulaargeneetilise ekspertiisi aktiga nr 070543. 2 Eeltooduga on tõendatud, et 11.10.2007 XXX XX elumaja katusetoas lõi E. Lehtsaar tapmise eesmärgil noaga Õ.S-i südame piirkonda ja teise korra paremale poole kaela, tuiksoone piirkonda, põhjustades Õ.S surma. Sellega täitis E. Lehtsaar
Kriminaalasjas uuritud tõendid ei kinnita süüdistatava ütlusi, et tal tekkis tugev hingeline erutus selle tõttu, et Õ.S lükkas süüdistatavat ootamatult ning seejärel mõnitas süüdistatava kõnedefekti. Ambulatoorse psühholoogilise ekspertiisi aktist nr 57 nähtub, et ekspertide arvates ei pannud süüdistatav talle süüks arvatavat tegu toime tugevas hingelise erutuse seisundis. Eksperdid jõudsid veendumusele, et teo toimepanemise ajal oli süüdistatava aja- ja ruumitaju adekvaatne ning ta sai aru sündmuste tagajärgedest. Käitumise impulsiivsus, kõrgenenud agressiivsus ja alanenud kriitikavõime oma tegude võimalike tagajärgede suhtes on ekspertide kinnitusel tavalisele alkoholijoobele iseloomulikud tunnused. Süüdistatav ise on selgitanud, et jõi teo toimepanemisele eelnenud õhtul ära vähemalt 3-4 pudelit kanget Saaremaa õlut. Kaudselt kinnitab ekspertide järeldusi ka A.K selgitus, et süüdistatav oli talle tapmisest teatamise ajal rahulik. Süüdistatava ütlused tapmise toimepanemise kohta tugeva hingelise erutuse seisundis on ennastõigustavad ja kantud soovist kergendada võimalikku karistust.
lg 3 järgi paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 24.03.2005 otsuses nr 3-1-1-16-05 selgitanud, et kaudne tahtlus eeldab, et isik kujutaks endale üldjoontes ja tavalise mõistliku elukogemuse tasemel ette põhjuslikku seost tema teo ja saabuva tagajärje vahel. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on kaudset tahtlust objektiivsete tehiolude põhjal jaatatud enamasti juhul, kui kannatanu vigastus asetseb südame- või mõnes muus elutähtsas piirkonnas. Käesolevas asjas on tõendatud, et süüdistatav lõi kannatanut noaga südame ja kaela piirkonda. Mõlema löögid olid suunatud inimese elutähtsasse piirkonda ning süüdistatavale oli ettenähtav, et juba esimene löök võib kaasa tuua kannatanu surma. Sündmuskoha vaatlusprotokollis kirjeldatud vereplekkide asukoha, kaelahaava paiknemise ja süüdistatava enda ütlustega on tõendatud, et süüdistatav lõi kannatanut kaelapiirkonda pärast seda, kui kannatanu oli juba kušetile kukkunud. Seega ei järgnenud teine löök esimesele vahetult. Arvestades, et esimese löögi mõju nähes süüdistatav siiski otsustas kannatanut ka teistkordselt lüüa ning sihtis löögi samuti elutähtsasse piirkonda, teadis süüdistatav, et tema teo vältimatuks tagajärjeks on kannatanu surm. Süüdistatava teadmist oma teo tagajärje vältimatusest kinnitab ka asjaolu, et pärast teist lööki viskas süüdistatav kannatanule teki peale. Sellisest teguviisist nähtub, et süüdistatav oli teadlik oma teo tagajärje lõplikkusest. E. Lehtsaar käitus teo toimepanemisel otsese tahtlusega sõltumata sellest, kas ta soovis kannatanu surma või üksnes möönis seda. Seega täitis E. Lehtsaar
Apellatsioonides esitatud taotluste sisu E. Lehtsaare kaitsja esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse ning teha uue otsuse, millega mõista E. Lehtsaar õigeks. Apellatsiooni kohaselt on E. Lehtsaarel juba lapseeast peale olnud kõnedefekt - kogelemine, mille pärast on teda lapsest saadik narritud ja alavääristatud. Selline asi jätab inimese psüühikale tugeva jälje. Õ.S noaga löömisel tegutses E. Lehtsaar tugeva hingelise erutuse seisundis, mille oli esile kutsunud kannatanu Õ.S kohatu käitumine ning sõnakasutus. E. Lehtsaare ja Õ.S näol oli tegemist inimestega, kes olid omavahel lähedastes suhetes. 3 E. Lehtsaare ütluste kohaselt tarvitasid nad Õ.S-iga kõnesoleval õhtupoolikul alkoholi, mis muutis Õ.S pahatahtlikuks ja riiakaks, mis väljendus selles, et Õ.S hakkas E. Lehtsaart tema kõnedefekti pärast narrima ja alandama. Tülinorimiseks E. Lehtsaar põhjust ei andnud. Õ.S tõukas E. Lehtsaart, kes redelit mööda teisele korrusele ronis. Tõukamise tõttu vigastas E. Lehtsaar oma kätt ning pillas maha taldriku võileibadega. Niisugune Õ.S provotseeriv ja vulgaarne käitumine ärritas E. Lehtsaart. E. Lehtsaar kinnitas ka kohtus, et tema jaoks kõige ebameeldivam asi on kui teda narritakse tema kõnedefekti pärast. Seda just Õ.S tegi. E. Lehtsaare ütluste kohaselt ärritus ta tugevalt ning ei andnud endale päris täpselt aru, mida ta teeb. Nii juhtuski, et ta võttis noa ja lõi sellega Õ.S-i . Selline E. Lehtsaare käitumine ei õigusta küll teda, kuid tekitab küsimuse, kas E. Lehtsaare süüditunnistamine
Kaitsja on seisukohal, et E. Lehtsaare käitumine tulnuks kvalifitseerida kas
E. Lehtsaar esitas ka iseseisva apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse ning teha uue otsuse, millega kergendada temale mõistetud karistust. Apellatsiooni kohaselt on A.K andnud valeütlusi selle kohta, et E. Lehtsaar jõi pärast Õ.S tapmist rahulikult viina edasi. Apellandi väidete kohaselt oli tema see, kes politseisse helistas. Samuti on valed A.K ütlused selles, et E. Lehtsaar tappis Õ.S niisama, ilma igasuguse põhjuseta. Apellatsiooni kohaselt ei tahtnud apellant Õ.S-i tappa, kuid kannatanu käitumine viis ta selleni. Ka esimene kohtupsühhiaatriline ekspertiis tõestas seda, et Õ.S tapmine oli toime pandud tugeva hingelise erutuse seisundis, mis oli esile kutsutud kannatanu poolse mõnitamisega. E. Lehtsaar avaldab kahetsust toimepandud teo suhtes ning leiab, et maakohus oleks pidanud seda otsuse tegemisel arvesse võtma. Maakohus ei arvestanud ka seda, et apellant aitas uurimisele kaasa ning seda, et apellant kutsus pärast Õ.S tapmist ise politsei. Seega ei ole maakohus arvestanud karistust kergendavaid asjaolusid. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus toetasid süüdistatav ja kaitsja apellatsioone neis toodud motiividel. Kaitsja palus lugeda trükiveaks oma apellatsiooni taotlusliku osa, mille järgi paluti E. Lehtsaar õigeks mõista kõigis süüdistuse episoodides. Kaitsja jäi oma apellatsiooni põhjenduste juurde, taotledes E. Lehtsaare tegevuse kvalifitseerimist kas
E. Lehtsaar nõustus kaitsja taotlusega ning pidas enda jaoks õiglaseks karistuseks 9 aastat vangistust. Prokurör palus apellatsioonid jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Prokurör palus ära parandada kohtuotsuse lk 5 ülemises reas oleva trükivea, kus on märgitud
Ringkonnakohus nõustub selle taotlusega, sest ilmselt on tegemist trükiveaga, kuna edasine tekst räägib
Ringkonnakohus, olles uurinud ja hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioonides esitatud taotlus kuriteo ümberkvalifitseerimiseks
Maakohtu otsus E. Lehtsaare
järgi süüditunnistamises tuleb jätta muutmata selles toodud põhjendustel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p 1. Küll aga kuuluvad apellatsioonid KrMS § 338 p 4 alusel rahuldamisele osas, kus vaidlustati E. Lehtsaarele
Seega kuuluvad apellatsioonid osaliselt rahuldamisele. 4 Apellatsioonides ei ole esitatud mingeid uusi tõendeid. Taotletakse olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt E. Lehtsaare käitumise kvalifitseerimist
Tõendite hindamise taotlusest lähtudes ringkonnakohus leiab, et apellatsioonides ei ole esitatud mingeid selliseid asjaolusid, mis tingiksid maakohtu järelduste, millele tugineb E. Lehtsaare
Maakohus on tõendeid kogumis hinnates näidanud motiivid, miks kohus rajab oma otsuse nimelt nendele tõenditele (lk 213-214). Seejuures on otsuses sisuliselt antud hinnang ka taotlusele E. Lehtsaarele inkrimineeritud tegu ümber kvalifitseerida
Sama taotlust korratakse apellatsioonides, kus leitakse, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Ringkonnakohus ei nõustu nende väidetega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjenduste ja järeldustega E. Lehtsaare süü tõendatuse kohta
Maakohus on kuriteo kvalifitseerimise osas materiaalõigust õigesti kohaldanud. Vastuseks apellatsioonides toodud väidetele, et E. Lehtsaar pani tapmise toime äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis, ringkonnakohus märgib, et nimetatud seisundi peab põhjustama kannatanupoolne vägivald või solvamine tapja või tema lähedase isiku suhtes. E. Lehtsaare ütluste kohaselt kannatanu lükkas teda ja selle tagajärjel süüdistatav kukkus ning sai kehavigastusi, mis fikseeriti süüdistatava kainenemisele toimetamise protokollis (lk 55-56) ja tema osas tehtud kohtuarstliku ekspertiisi aktis (lk 98-101). Süüdistatava ütluste kohaselt tema küsimusele lükkamise põhjuste kohta vastuseks hakkas kannatanu süüdistatavat mõnitades tema kõnedefekti järele tegema. See viis süüdistatava endast välja ja ta kaotas enesekontrolli ning tal tekkis äkkviha, mille tõttu ta lõi kannatanut noaga algul südame piirkonda ja siis kaela piirkonda. Eeltoodust nähtuvalt kannatanu kasutas süüdistatava suhtes vägivalda ja seejärel solvas teda. Nüüd tuleb lahendada küsimus, kas süüdistataval selle tagajärjel äkki tekkis tugeva hingelise erutuse seisund, mille tõttu tema võime oma tegudest aru saada ja neid juhtida on piiratud. E. Lehtsaar ise väidab, et tekkis. Kuna tegemist on süüdlase psüühilist seisundit iseloomustava koosseisutunnusega, siis seda tuleb ekspertiisi abil tõendada. Maakohus määraski kohtupsühholoogilise ekspertiisi (lk 168-169). Ambulatoorse kohtupsühholoogilise ekspertiisi akti kohaselt (lk 175-176) E. Lehtsaar ei pannud talle süüks arvatavat tegu toime tugevas hingelise erutuse seisundis, mis oli esile kutsutud väidetavalt kannatanu poolse tegevuse tagajärjel. Maakohus on ekspertiisi aktis sisalduvaid põhjendusi käsitlenud (lk 213 pöördel) ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks neid korrata. Maakohus on põhjendanud, miks süüdistatava väited tal äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundi kohta ei ole kinnitust leidnud. Seejuures maakohus on viidanud ka kannatanu A.K ütlustele, et süüdistatav oli talle tapmisest teatamise ajal rahulik. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja leiab, et need on kooskõlas kohtupraktikaga. Nii on Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-86-04 punkt 10 kohaselt
objektiivse külje jaatamiseks vaja tuvastada põhjuslik seos erutusseisundi ja kannatanu provotseeriva käitumise vahel. Provokatsioon võib olla ka pikaajaline või süstemaatiline ning seda tuleb käsitada üksikutest vägivalla- või solvamistegudest koosneva tervikteona, st kannatanu käitumisele tuleb terviksituatsiooni silmas pidades anda üldhinnang. Teisisõnu tähendab see, et erutusseisund pole pelgalt meditsiiniline mõiste, mille peaks ja saaks tuvastada üksnes ekspertiisi käigus, vaid lisaks saab selle kindlaks teha ka kannatanu käitumisele antava hinnanguga kriminaalasja menetlemisel. Seejuures tuleb aga tuvastada kannatanu vägivaldne või solvav tegu, mis vahetult vallandas süüdlase emotsionaalse reaktsiooni. Nimetatud otsuse punktis 11.2 on märgitud, et erutusseisund on juriidilisele hindamisele avatud mõiste, mille saab tuvastada kriminaalasja tehioludele tuginevalt. Ringkonnakohus märgib, et antud juhul maakohus uuris ka muid tõendeid, mille abil maakohtul kujunes veendumus, et ekspertide arvamus erutusseisundi puudumise kohta on 5 põhjendatud ja selles kahelda ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub maakohtu veendumusega ning seda ei lükka ümber ka E. Lehtsaare väited, kes ringkonnakohtus leidis, et tema suhtes läbiviidud ekspertiis oli väga lühiajaline ja selle käigus ei suutnud eksperdid kõiki asjaolusid välja selgitada ehk teisisõnu ta pani ekspertide arvamuse kujunemise kahtluse alla. Ringkonnakohus ei nõustu selle väitega, sest vastav ekspertiisiakt käsitleb andmeid, mille alusel eksperdid said oma arvamuse kujundada. Ringkonnakohus märgib, et täiend- või kordusekspertiisi ei taotletud. Nagu juba eelpool öeldud, maakohus ei tuginenud ainult nimetatud ekspertiisiaktile, vaid näitas ka muud tõendid, mis ei kinnita tugeva hingelise erutuse seisundi olemasolu. Kohtupraktika kohaselt kui tapmine on toime pandud küll vägivalla või solvamise mõjul, ent erutusseisundi teket süüdlasel ei tuvastata, tuleb kohaldada
Maakohus on põhjendanud (lk 214), millega on tõendatud
Lehtsaare käitumises. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid üle korrata. Maakohus karistas E. Lehtsaart vangistusega 12 aastat. Seejuures maakohus arvestas (lk 214214 pöördel)
§-s 56 lg 1 ettenähtud asjaolusid ja eelkõige süü suurust. Maakohus ei tuvastanud E. Lehtsaare süüd kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Karistuse mõistmisel arvestati negatiivse asjaoluna seda, et E. Lehtsaart on varem 8 korda kohtulikult karistatud peamiselt varavastaste kuritegude toimepanemise eest. Tapmise toimepanemisega on tema kuritegelik käitumine oluliselt progresseerunud ja talle varem mõistetud karistused ei ole oma eesmärki saavutanud. Antud kuriteo pani ta toime viimasest karistusest tingimisi enne tähtaega vabastamisel määratud katseajal kontrollnõudeid rikkudes ja see näitab tema hoolimatust kehtiva õiguskorra suhtes. Karistuse mõistmisel arvestati ka kannatanule tekitatud vigastuste laadi ja raskust ning leiti, et toimepandud tegu on jõhker. Kõige eeltoodu alusel peeti vajalikuks karistus mõista sanktsiooni keskmisest kõrgemas määras, s.o 12 aastat vangistust. Apellandid vaidlustasid sellise karistuse mõistmise ja taotlesid karistuse kergendamist. Seejuures palutakse arvestada karistust kergendavate asjaoludena kuriteo toimepanemisest kohest teatamist ja uurimisele kaasaaitamist ning puhtsüdamlikku kahetsust. Ringkonnakohus nõustub sellega, et maakohus ei ole arvestanud E. Lehtsaarel karistust kergendavate asjaolude esinemist. Riigikohus on korduvalt märkinud, et otsustamaks, kas süüdistatav kahetseb ja kas see kahetsus on ka puhtsüdamlik, on fakti küsimus. Kahtlemata peab olema süüdistatav oma suhtumist toimunusse väljendanud. Ringkonnakohus märgib, et kriminaalasjast nähtuvalt (lk 161 pöördel-162 ja 207-208) E. Lehtsaar on avaldanud puhtsüdamlikku kahetsust ja ta on süüteo avastamisele aktiivselt kaasa aidanud, tunnistades toimepandut ning paludes politsei välja kutsuda.
lg 1 p 3 kohaselt on eeltooduga tegemist karistust kergendavate asjaoludega, milliseid tuleb karistuse mõistmisel arvestada. Maakohus on leidnud, et karistust kergendavad asjaolud puuduvad, kuid ei ole põhjendanud, miks ta eeltoodud asjaolusid karistust kergendavate asjaoludena ei arvesta. Seetõttu ringkonnakohus lähtub maakohtu istungi protokollidest, millest nähtub süüdistatava suhtumise väljendamine toimunusse ning leiab, et karistust kergendavate asjaolude esinemise tõttu tuleb E. Lehtsaarele mõistetud karistust vähendada 3 aasta võrra ja karistuseks mõista 9 aastat vangistust. Määratud kaitsja advokaat A. Kello poolt ringkonnakohtus osutatud õigusabi eest tasumisele kuuluv summa 6608 krooni tuleb jätta KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda, sest ringkonnakohus tegi KrMS §-s 337 lg 1 p 4 märgitud lahendi. Aarne Sarjas Tiit Lõhmus 6 Mati Kartau
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.