lg 2 p 1 ja § 424 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja)
lg 2 p 1 järgi süüdi tunnistamises ja karistamises, talle
järgi mõistetud karistuse ja
Ander Sagadi süüdi tunnistada
järgi ja mõista karistuseks üks aasta vangistust.
järgi mõista Ander Sagadile karistuseks kolm kuud vangistust.
lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskeima karistusega ning mõista Ander Sagadile liitkaristuseks üks aasta vangistust. KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel välja mõista Ander Sagadilt sundraha 6525 krooni riigituludesse. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
Sama otsusega tunnistati A. Sagadi süüdi
lg 2 p 1 järgi ning mõisteti talle karistuseks 4 aastat vangistust.
Sagadile liitkaristuseks 4 aastat vangistust.
Sagadilt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 1 aastaks. Maakohus arutas A. Sagadi süüdistust
lg 2 p 1 järgi selles, et tema 14.01.2007 kella 18.00 paiku XXX XX elutoas lõi korduvalt rusikaga näkku E.M-ile , tõukas käega S.N-i , ähvardas S.N-i lüüa ratastooli ja maja maha lammutada ning nõudis kannatanutelt 2500 krooni või samas väärtuses kulda või väärisesemeid. - A. Sagadi süüdistust
järgi selles, et tema, olles karistatud 07.02.2003 mootorsõiduki joobnuna juhtimise eest liiklusseaduse (LS) § 7419 alusel rahatrahviga 13 800 krooni (makstud 05.11.2007), juhtis 03.03.2008 kella 01.45 ajal taas joobnuna mootorsõidukit Mercedes Benz S430, reg. nr XXX , Harjumaal Narva maantee 27. kilomeetril suunaga Tallinna poole. A. Sagadi tunnistas end
Süüdistuses
Sagadi enda süüd osaliselt. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on A. Sagadi süü
lg 2 p 1 järgi tõendatud: 2 - Kannatanu S.N ütlustega, et ta sai teada, et tema poeg J.K on võlgu E.S-le . A. Sagadi helistas 2007 jaanuari alguses J.K-le ja lubas ta vigaseks lüüa. 14.01.2007 oli ta õues, E.M magas toas. Ta nägi autot tulemas. A. Sagadi tormas tuppa ja temaga kaasas olnud Jaanus Suvi seisis ukse taha. Ta läks neile tuppa järele ja nägi, kui A. Sagadi klohmis E.M it, lõi teda vastu nägu, nii et pea käis vastu kappi, seejärel lõi makku ja küsis, kus raha on. J.S seisis ukse juures, ei öelnud ega teinud midagi. Nõuti summa 2500 krooni maksmist kohe. Kui S.N ütles, et tal raha pole, küsis A. Sagadi kulda või muud vara. A. Sagadi lükkas ta tugitooli istuma ja läks seejärel uuesti E.M i juurde ning lõi teda. Ähvardas ka teda lüüa ratastooli. S.N ega E.M ei olnud A. Sagadile võlgu. E.M il oli löömisest nägu turses ja järgmine päev käis E.M arstil. - Kannatanu E.M ütlustega, et 14.01.2007 õhtul oli ta koolikaaslase S.N-i elukohas toas, pikutas diivanil, kui A. Sagadi tuli diivani juurde, küsis, kas J on kodus, kas S.N-i on kodus, kes sina üldse oled? A. Sagadi lõi talle 3-4 korda rusikaga lõua pihta. Kui S.N-i tuppa tuli, nõudis A. Sagadi temalt J.K-d ja hakkas nõudma raha kohest maksmist. A. Sagadi tuli veel tema juurde, lõi uuesti paar korda lõua pihta ja küsis, kas ta tahab veel lüüa saada. A. Sagadi oli väga vihane, tahtis kohe raha, kui raha ei saanud, ütles, et kõigil läheb halvasti, olgu kulda või väärisesemeid kohe, tal pole aega. A. Sagadi lubas S.N-i lüüa ratastooli, ei lubanud politseisse helistada, ütles, et raha tuleb ära maksta. Ta käis järgmisel päeval arstil, põsed olid paistes. - Tunnistaja J.K ütlustega, et ta laenas E.S-ilt 1200 krooni paar aastat tagasi ja lubas kohe kui saab tagasi maksta. Ta oli ka võlgu J.S-ile umbes 600 krooni. A. Sagadiga puutus ta esimest korda kokku, kui A. Sagadi tuli E.S võlga tagasi nõudma. Tal raha ei olnud. Paaril esimesel korral A. Sagadi teda ei ähvardanud. Ema, S.N-i rääkis talle, et A. Sagadi tarvitas E.M i vastu vägivalda. - Tunnistaja A.U ütlustega, et S.N-i helistas talle 14.01.2007 ja teatas, et E.M klohmiti läbi, seal on mees, kes pressib raha välja. Seejärel rääkis ta A. Sagadiga. A. Sagadi hakkas teda sõimama. Seejärel tuli A. Sagadi tema elukohta ja küsis, kas tema hakkab raha maksma. Ta vastas, et ei maksa midagi. Maakohus leidis, et kannatanud S.N-i ja E.M kinnitasid, et 14.01.2007 nõudis A. Sagadi neilt mõlemalt J.K poolt A. Sagadi kasuisalt E.S-ilt laenatud raha kohest tasumist. Raha mittesaamisel nõudis A. Sagadi kulda või väärisesemeid, kasutades seejuures asjasse mittepuutuva E.M i suhtes otsest vägivalda, lüües teda korduvalt rusikaga näkku ja kehasse. Samuti kasutas A. Sagadi S.N-i suhtes otsest vägivalda, surudes ta jõuga tugitooli istuma, ähvardades teda edasise vägivallaga, lubades lüüa ta ratastooli ja ähvardades maja lammutada ning keelates tal politseisse helistamise. A. Sagadi olekut ägedas meeleolus sel päeval kinnitas kohtus ka A.U , kellele S.N-i helistas sündmuskohalt ja kellega A. Sagadi telefoniga rääkis ning kellelt A. Sagadi küsis Võsul, kas tema hakkab maksma J.K võlga ja saades eitava vastuse, ähvardas ka teda. A. Sagadi kinnitas ka ise kohtus oma käiku 14.01.2007 Tõugule, et J.K-lt raha kätte saada.
lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivse ja subjektiivse süüteokoosseisu olemasolu A. Sagadi tegevuses on tõendatud eelkõige kannatanute S.N-i ja E.M i ütlustega, mida osaliselt toetavad A. Sagadi enda ütlused, aga samuti tunnistaja A.U i ütlused ja samuti E.M i arstitõend, mis tõendab vigastuste olemasolu E.M il. Seega kinnitavad tõendid kogumis, et A. Sagadi pani toime väljapressimise, s.o
§-s 214 lg 2 p 1 ettenähtud kuriteo, sest ta nõudis varem väljapressimise eest karistatud isikuna varalise kasu üleandmist isikutelt, kes asjasse ei puutunud, kasutades vägivalda E.M i suhtes ja ähvardades kasutada vägivalda S.N-i suhtes. A. Sagadi, nõudes raha üleandmist kannatanutelt, pani toime väljapressimise S.N-ilt ja E.M ilt otsese tahtlusega, sest antud süütegu on lõpule viidud alates varalise kasu üleandmise nõudmise esitamisega, millega kaasneb vähemalt ähvardus kasutada vägivalda. 3 Kohus kuulas täiendavalt üle kaitsja poolt taotletud tunnistajad: J.K , Ja.K , N.T ja Julia Gladkova, kes aga sündmuse toimumise kohta midagi otsest öelda ei osanud, sest keegi neist juhtunut pealt ei näinud. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus toimepandud kuriteo raskust ja laadi ning vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. A. Sagadi käitumises karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puudusid. A. Sagadi on varem kohtulikult korduvalt karistatud, tal on kindel elu- ja töökoht, ta pole teinud vajalikke järeldusi eelmistest karistustest ja on toime pannud mitu kuritegu ning teda on vaja karistada reaalse vabaduskaotusliku karistusega. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu A. Sagadi kaitsja esitas apellatsiooni, milles palub tühistada Viru Maakohtu otsuse A. Sagadi süüditunnistamises
Sagadi süüdistuses
Sagadile mõistetud karistuse osas ja teha uus otsus, millega jätta mõistetud vangistus
Samuti palub kaitsja tühistada Viru Maakohtu otsuse osaliselt A. Sagadile
järgi mõistetud karistuse osas ning teha selles osas uue otsuse, millega mõista A. Sagadile rahaline karistus kohtu äranägemisel. Samuti palub kaitsja tühistada Viru Maakohtu otsus osaliselt A. Sagadile
järgi mõistetud lisakaristuse kohaldamise osas, ning jätta kohaldamata lisakaristusena mõistetud mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine 1 aastaks. Apellatsiooni kohaselt on kohtuotsus ebaseaduslik materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetlusõiguse rikkumise tõttu. Kohus on tõendeid hinnanud ühekülgselt ning ebaobjektiivselt, jättes kõrvale ja põhjendamata kaitseargumentidest tulenevad järeldused, milline on viinud ebaõige kohtuotsuse tegemiseni. Tegemist on kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Samuti ei ole kohtuotsuses lugejale jälgitav kohtu siseveendumuse kujunemine. Riigikohus on lahendis 3-1-1-5-08 leidnud, et kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10.1.2000 otsus nr 3-1-1-85-00, p 5.2 ja 09.06.2004 määrus nr 3-1-1-47-04, p 10). Sisuliselt tähendab see, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks ta seejuures tugines (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19.05.2005 otsus nr 3-1-1-43-05, p 6). Kohtuliku menetluse käigus on tuvastatud, et J.K oli võtnud laenu E.S-ilt ning J.S ning jätnud selle tagasi maksmata. A. Sagadi ja J.S käisid S.N-i elukohas otsimas J.K-d , et viimane tasuks oma võlad. Tuvastamata on kohtuliku menetluse käigus, et A. Sagadi oleks nõudnud E.M ilt ja S.N-ilt vägivalda kasutades ja vägivallaga ähvardades J.K poolt võetud võla tasumist. Ka ei ole kohtuliku menetluse käigus tõendamist leidnud, et A. Sagadi oleks nõudnud kulda või väärisasju või oleks sealt midagi reaalselt kaasa võtnud. Kohtumenetluse käigus on jäänud tuvastamata teo toimepanemise koht. Seega on kõrvaldamata vastuolu, kas sündmus toimus toas või väljas. 14.01.2007 viibisid Tõugu külas S.N-i elukohas neli inimest, kes teavad anda ütlusi sündmuse toimumise kohta. Sündmuskohal viibisid S.N , E.M , A. Sagadi ning J.S . S.N-i ütluste kohaselt peksis A. Sagadi E.M it rusikatega näkku ja kõhtu ning nõudis 2500 krooni tasumist. E.M i ütluste kohaselt ei löönud A. Sagadi teda rusikatega kõhtu ning ei nõudnud temalt 2500 krooni tasumist. J.S ütluste kohaselt ei kasutanud A. Sagadi vägivalda ega nõudnud 2500 krooni tasumist. A. Sagadi ütluste kohaselt ei ole ta nõudnud S.N-ilt ega E.M ilt 2500 krooni. Jutt on olnud võla tasumisest, nimetamata konkreetset summat, mitte raha nõudmisest. Tegemist on oma sisult kahe erineva terminiga, mida ei ole võimalik samastada. Kohus ei ole pööranud tähelepanu ütlustes sisalduvale informatsioonile. Kohus on arvestanud kannatanu 4 ütlusi valikuliselt ning seda ainult osas, millised peaksid justkui kinnitama A. Sagadi süüd teo toimepanemises. Seega ei ole kohus tõendeid hinnanud objektiivselt ja igakülgselt, milline on käsitletav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Perearsti õiend E.M il vigastuste olemasolu kohta ei anna alust arvata, et põse turse ja valulikkus tekkisid just 14.01.2007. E.M käis perearsti juures 17.01.2007 ehk siis kolm päeva hiljem peale väidetavat sündmust. Arvestades A. Sagadi füüsist ja väidetavat korduvat peksmist rusikatega näkku ja rinda pidanuksid vigastused olema kordades tõsisemad. Nimetatu kinnitab, et E.M i ja S.N-i sellekohased ütlused ei ole usaldusväärsed. Kohus on jätnud tähelepanuta J.K ütlused, millised iseloomustavad kannatanu isikut selles, et S.N-i pole õiglane inimene ning teda ei saa uskuda. Nimetatud ütlused kinnitavad, et S.N-i ütlustes on põhjust kahelda ja tuleb tõsiselt kaaluda nende kõlbulikkust tõendina. A. Sagadi süü
MS § 7 lg 3 kohaselt kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Antud kriminaalasjas on süüdistus rajatud E.M ja S.N-i vastuolulistele ütlustele, millised ei haaku omavahel ja on vastuolus teiste asjas kogutud tõenditega. Isikule süüdistuse esitamine ei saa tugineda üksnes kannatanu ütlustele olukorras, kus kannatanu ütlused muutuvad ning on vastuolulised. Riigikohus on lahendis 3-1-1-94-04 asunud seisukohale, et situatsioonides, kus on ainult sõna-sõna vastu, peab kohus erilise tähelepanelikkusega arvestama kõigi asjaoludega, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, kusjuures otsusest peab selgesõnaliselt tulenema, et kohus on neid asjaolusid ka arvestanud. Juhul, kui ringkonnakohus siiski loeb tõendatuks, et E.M i vigastused on tekkinud A. Sagadi löögist, võiks möönda, et tegemist oli E.M i kehalise väärkohtlemisega
E.M ilt ei nõutud midagi ja E.M ei kinnita seost S.N-i ähvarduste ja vara nõudmise vahel. Juhul kui ringkonnakohus loeb tuvastatuks, et A. Sagadi on toime pannud kuriteo
214 lg 2 p 1 järgi, on mõistetud tähtajaline vangistus liialt karm, arvestades süü suurust, teo toimepanemise asjaolusid, et kannatanu S.N-i ei soovinud A. Sagadile vangistuse kohaldamist ning et peres on alla aastane ülalpeetav. A. Sagadi tahab oma varasemat kriminaalset minevikku unustada ning asuda elama seaduskuulekat elu, ta on loonud endale uue perekonna ning leidnud töökoha. Edaspidi soovib A. Sagadi pühendada oma elu kodule, perele ja tööle. Seadusandja näeb võimaluse karistusest tingimisi vabastamise süüdimõistetu allutamisega käitumiskontrollile. Varem vangistusega karistatud isiku tingimusliku karistuse kandmisest vabastamise keeld sisaldub üksnes
§-s 73 lg 6. Samas ei ole takistatud sellise isiku karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine koos allutamisega käitumiskontrollile
Riigikohus on lahendis 3-1-1-80-04 asunud seiskohale, et isegi juhul, kui seadusandja on mõne kuriteo toimepanemise eest kehtestanud range sanktsioonimäära ja sellega väljendanud oma selget tahet lugeda tegu tõsiseks kuriteoks, ei välista see iseenesest mõistetud vangistuse tingimisi kohaldamata jätmist. Kuigi tegemist on raske kuriteoga, mille eest tuleb karistada üldreeglina reaalse vangistusega, ei saa välistada võimalust, et ka sellise kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik võivad koostoimes evida taolisi erisusi, mis teeb karistuse või karistuse osa reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks.
A. Sagadi ei nõustu temale karistuse määramisega
järgi.
lg 2 kohaselt võib kohus vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärki ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui vangistuse kõrval on võimalik mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama. Kaevatavas otsuses 5 nimetatu sisuliselt puudub, seega on tegemist materiaalõiguse normi olulise rikkumisega, milline toob kaasa kohtuotsuse tühistamise. Kaevatavast otsusest ei selgu, millistel motiividel ei ole karistuse eesmärki võimalik saavutada kergema karistusega. Kohus on karistuse mõistmisel tuginenud ainult faktile, et A. Sagadil on varasem karistus joobeseisundis sõitmise eest. Tegemist on teoga, mille toimepanemisest on möödunud faktiliselt viis aastat. Seega puudub kohtuotsuses põhjendus, miks ei ole karistuse eesmärki võimalik saavutada kergemaliigilise karistusega, s.o rahalise karistusega. A. Sagadi omab püsivat töökohta OÜ-s ATMM. Vangistus toob kaasa töökoha kaotuse. Kohus ei ole motiveerinud, kuidas mõistetud karistus, arvestades väidetavat teo toimepanemise raskust, täidab eripreventiivset eesmärki.
lg 1 p 1 alusel võib kohus kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kuni kolme aastani. Kuna A. Sagadi on teinud toimunust tõsised järeldused, ei ole otstarbekas lisakaristuse kohaldamine. Juhtimisõiguse äravõtmise puhul tuleb igat rikkumist vaadelda individuaalselt ja teha vastav otsus lisakaristuse kohaldamiseks või kohaldamata jätmiseks. Kohtuotsuses puudub lisakaristuse kohaldamise vajalikkuse põhjendus. Juhtimisõiguse olemasolu on A. Sagadile oluline tema töös. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus toetasid süüdistatav ja kaitsja apellatsiooni selles toodud motiividel. Prokurör palus apellatsiooni jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus, olles uurinud ja hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon kuulub osaliselt rahuldamisele. Maakohtu otsus kuulub KrMS §-st 338 p 4 lähtudes tühistamisele A. Sagadile
Küll aga ei kuulu rahuldamisele taotlus A. Sagadi väljapressimises õigeks mõista ilma talle mõnda teist kuriteokoosseisu inkrimineerimata. Vastavalt KrMS §-le 340 lg 1 ringkonnakohus teeb apellatsioonis esitatud taotlusest lähtudes või sellest sõltumata uue otsuse, kui ta tuvastab materiaalõiguse ebaõige kohaldamise, mis süüdistatava olukorda raskendab. Antud juhul ringkonnakohus tuvastas materiaalõiguse ebaõige kohaldamise kuriteo kvalifitseerimisel väljapressimisena. Ringkonnakohus leiab, et süüdistuses esitatud A. Sagadi tegevus tuleb kvalifitseerida omavolina
MS § 338 p 2 kuulub maakohtu otsus tühistamisele A. Sagadi süüdi tunnistamises ja karistamises
Eeltoodust tulenevalt kuulub maakohtu otsus tühistamisele ka A. Sagadile
Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-88-03 punkt 9 kohaselt väljapressimise ja omavoli eristamisel tuleb ennekõike lähtuda õigushüvest. Väljapressimine on varavastane kuritegu, mille eesmärgiks on võõra vara, varalise õiguse või muu varalise kasu nõudmine isiku poolt, kellel puudub selleks seaduslik õigus. Omavoliga on tegemist siis, kui süüdlane teostab ebaseaduslikult õigust, mis eksisteerib reaalselt (tõeline õigus), või mida ta on õigustatud oletama ühiskonnas eksisteerivate õigussuhete raames (oletatav õigus). Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-108-02 punkt 9 kohaselt saab oma oletatava õiguse teostamisena vaadelda teisele isikule kuuluva tõelise või oletatava õiguse realiseerimist vaid juhul, kui süüdlane pidas seda õigust subjektiivselt oma tegelikuks õiguseks ning kui ühiskonnas valitsevatest õigussuhetest ja omaksvõetud arusaamadest tulenevalt oli tal taolisest palvest (veenmisest, nõudmisest, kokkuleppest, vihjest vms) tulenevalt ka küllaldaselt alust oletada, et tal on õigus realiseerida objektiivselt teisele isikule kuuluvat tõelist või teise isiku oletatavat õigust. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-96-06 punkt 9 kohaselt
§-s 257 ette nähtud omavoli koosseisu näol on tegemist suvalise teokirjeldusega süüteokoosseisuga, mille võib täita iga tegu isiku tõelise või oletatava õiguse teostamisel, tingimusel, et see on ebaseaduslik ning on 6 seotud vägivalla, vara hävitamise või rikkumise või sellega ähvardamisega, isikult vabaduse võtmise, isiku vabaduse piiramise või sellega ähvardamisega. Eeltoodust tuleneb, et isiku tegevuse ebaseaduslikkus on omavoli koosseisu objektiivse külje kesksemaid tunnuseid, kujutades endast tegu iseloomustavat normatiivset koosseisutunnust. Seega tuleb süüdistatavale omavoli inkrimineerimiseks tema tegevuse ebaseaduslikkus oma tõelise või oletatava õiguse teostamisel faktiliselt tuvastada ja õiguslikult põhistada. Sama otsuse punkt 19 kohaselt tuleb välja selgitada asjaolu, milline oli süüdistatava enda ettekujutus oma tegevuse õiguslikest alustest. Väljapressimise piiritlemisel omavoli suhtes kohtupraktikas lähtutakse eeldusest, et omavoli on avaliku rahu vastane süütegu. Õiguskord tagab omanikule võimaluse oma õiguste teostamiseks seaduslikul teel, omavoli korral teostabki süüdlane oma tõelise või oletatava õiguse, kuid teeb seda ebaseaduslikult. Kui omaniku tõelist või oletatavat õigust teostab kolmas isik, ei muuda see toimepandut väljapressimiseks. Ringkonnakohus märgib, et kuigi kaitsja kohtulikes vaidlustes esitas taotluse (II kd lk 154) väljapressimise süüdistus ümber kvalifitseerida omavoliks, maakohus oma otsuses ei pidanud vajalikuks välja tuua põhjendusi, miks antud juhul võla nõudmist ei saa kvalifitseerida omavolina. Maakohus küll leidis (II kd lk 172), et A. Sagadil oli õigus nõuda oma kasuisa E.M 1200 krooni võlgu olevalt J.K-lt võla tasumist, kuid tal ei olnud mingit alust nõuda 2500 krooni tasumist J.K emalt S.N-ilt või E.M ilt. Ringkonnakohus märgib, et maakohtu selline järeldus ei ole kooskõlas uuritud tõenditega, eelkõige kannatanute S.N-i ja E.M i ning tunnistajate J.K ja J.S ütlustega, aga ka A. Sagadi enda ütlustega. Riigikohtu otsuses nr 3-1-168-99 on asutud seisukohale, et isikult raha nõudmine tema poja väidetava võla katteks ühes ähvardusega kasutada selle isiku kallal füüsilist vägivalda või hävitada tema vara võib omavoli moodustada vaid eeldustel, et võla vahekord tegelikult esines ja süüdlasel oli õigus võlga tagasi nõuda ka võlgniku emalt ning et emale esitatud nõue tasuda poja võlg oli süüdlase poolt oma õiguse teostamine ebaseaduslikus korras. Kohtuotsuses peab nimetatud asjaolude esinemine olema tõendatud. KrMS § 306 lg 1 p 3 kohaselt kohtuotsuse tegemisel peab kohus lahendama küsimuse, kas tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida. KrMS § 312 p 1 ja 2 kohaselt kohtuotsuse põhiosas esitatakse kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele tuginetakse ning tõendid, mida kohus ei pea usaldusväärseks, põhjendades, miks ta neid usaldusväärseks ei pea. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu järeldusega (II kd lk 172), et A. Sagadi pani toime väljapressimise, sest ta nõudis varalise kasu üleandmist isikutelt, kes asjasse ei puutunud, kasutades vägivalda E.M i suhtes ja ähvardades kasutada vägivalda S.N-i suhtes. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole andnud õiget hinnangut kannatanute ning tunnistajate J.K ja J.S ning süüdistatava A. Sagadi nendele ütlustele (II kd lk 118 -136 ja 139143), mis puudutasid võlanõuet, st kas A. Sagadi kasuisa E.S ja tema naabripoisi J.S võlanõue J.K vastu tegelikult eksisteeris ning kas kasuisa ja naabripoiss palusid A. Sagadit see võlg sisse nõuda. Need asjaolud omavad aga olulist tähtsust otsustamaks, kas tegemist oli väljapressimise või omavoliga. Kohtuistungi protokolli kohaselt (II kd lk 123) A. Sagadi oli teadlik, et J.K oli võlgu tema kasuisale E.M 1900 krooni, naabripoisile J.S-ile 600 krooni ja J.S sõbrale ka 600 krooni. Kasuisa ja naabripoisiga oli tal juttu sellest, et J.K ei maksa neile võlga ära. A. Sagadi ütluste kohaselt läks ta võlga sisse nõudma seetõttu, et „pensionär ja alaealised lapsed saaks oma raha tagasi, sest kumbki polnud võimeline enda eest seisma“ (II kd lk 123). Tunnistaja J.K ütlustest nähtub (II kd lk 132-135), et tal oli E.S-iga ja J.S ga võlavahekord ning E.M pidi ta maksma 1400 krooni ja J.S-ile 600 krooni. Tunnistaja kinnitas, et A. Sagadi käis mitmel korral enne süüdistuses näidatud 14.01.2007 temalt neid võlgu tagasi küsimas, tunnistaja lubas maksta, kuid rahapuudusel jäi tagasi maksmata. 7 Tunnistaja J.S ütlustest nähtub (II kd lk 139-143), et A. Sagadi on tema naaber. Tunnistaja rääkis A. Sagadile, et J.K on talle 600 krooni võlgu, samuti tema sõbrale 600 krooni. Tunnistajale oli E.S rääkinud, et J.K on ka talle võlgu 1200 krooni. Tunnistaja käis enne 14.01.2007 kolm korda koos A. Sagadiga J.K-lt võlga tagasi nõudmas, J.K ema S.N-i oli ka selle juures, J.K ainult lubas, aga tagasi ei maksnud. Kannatanu S.N-i ütlustest nähtub (II kd lk 124-129), et ta oli teadlik oma poja J.K võlgadest, mida A. Sagadi oli enne 14.01.2007 mitu korda käinud nende juures sisse nõudmas. Eelnevatel kordadel A. Sagadi temalt midagi ei nõudnud, kuid 14.01.2007 nõudis 2500 krooni, öeldes: „olgu võlg makstud, kaua ma käin, kasuisa on näljas“ (II kd lk 126). Kannatanu vastas, et tal raha pole, siis A. Sagadi küsis kulda või vara. Kui kannatanu ütles, et tal pole midagi, siis A. Sagadi lükkas ta tugitooli istuma. Kannatanu on kinnitanud, et mingit muud vägivalda A. Sagadi tema suhtes ei tarvitanud, kuid ähvardas teda, et „löön ratastooli“ (II kd lk 127). Samas kannatanu ütlustest nähtub (II kd lk 128-129), et ta oli nõus poja võla ära maksma ja kandiski hiljem E.S arvele 1200 krooni. Kannatanu E.M i ütlustest nähtub (II kd lk 130-132), et A. Sagadi tuli tuppa, küsis, kas J või Sirje on kodus ja kes sina oled. Kannatanu küsis vastu, et kes sa ise oled ja palus tal lahkuda ning selle peale A. Sagadi lõi teda mitu korda rusikaga lõua pihta. Hiljem lõi veel samamoodi paar korda. Miks ta lõi, seda A. Sagadi ei selgitanud ja kannatanult ka midagi ei nõudnud. Siis tuli S.N-i tuppa ja A. Sagadi hakkas tema käest „J t nõudma ja raha kõvasti nõudma, et J peab kohe-kohe ära maksma, tal on raha vaja ja kui raha ei saa, olgu kulda või väärisesemeid ja kohe-kohe, tal pole aega“ (II kd lk 131). Ringkonnakohus leiab, et eeltoodu kinnitab J.K võlavahekorda E.S ja J.S ga. Sellest oli teadlik ka J.K ema S.N . E.S ja J.S olid palunud A. Sagadi abi võlgade kättesaamiseks. A. Sagadi ei nõudnud 2500 krooni küsides mingit liigset raha, sest sellises ulatuses kokku oligi J.K E.M ja J.S-ile võlgu. A. Sagadi oli eelnevalt korduvalt käinud seda võlga J.K-lt küsimas ja kuna tema ema S.N-i oli sellest võlast teadlik ning J.K-d 14.01.2007 kodus ei olnud, siis A. Sagadi küsiski võlga S.N lt. Viimane ei olnud küll E.M ja J.S-ile võlgu, kuid ta oli nõus oma poja J.K võlga tasuma, aga seda takistas raha puudumine. Ringkonnakohus leiab, et tõendatud ei ole A. Sagadi poolt E.M i käest 2500 krooni või samas väärtuses kulla või väärisesemete nõudmine, nagu seda süüdistuses väidetakse. E.M kuulis küll S.N-i käest raha või selle puudumisel kulla või väärisesemete nõudmist, aga tema käest ei nõutud raha ega midagi muud, samuti ei kuulnud ta konkreetset summat, mida S.N-ilt nõuti (II kd lk 131). Küll on aga tõendatud A. Sagadi poolt E.M i suhtes vägivalla tarvitamine, S.Ni tugitooli istuma lükkamine ja tema ratastooli löömisega ähvardamine. Vägivald ja sellega ähvardamine on seotud A. Sagadi poolt S.N le esitatud raha või selle puudumisel vara nõudmisega. Ringkonnakohus leiab, et A. Sagadi teostas oma oletatavat õigust (et pensionär ja alaealised lapsed saaks oma raha tagasi, sest kumbki polnud võimeline enda eest seisma) võlg sisse nõuda, kuid tegi seda ebaseaduslikus korras ja see oli seotud vägivalla ning sellega ähvardamisega. Oma oletatava õiguse teostamise ebaseaduslikkus seisnes selles, et võlga nõudis A. Sagadi 14.01.2007 mitte tegelikult võlgnikult J.K-lt , vaid tema emalt S.N-ilt ning ähvardas teda seejuures vägivallaga. A. Sagadi kuulub süüdi tunnistamisele ja karistamisele
Selle kuriteo eest on karistusena ette nähtud rahaline karistus või kuni viieaastane vangistus. Kuna A. Sagadi on varem korduvalt kohtulikult karistatud, siis ringkonnakohus leiab, et rahaline karistus ei mõjuta teda hoiduma uute kuritegude toimepanemisest ning teda tuleb omavoli eest karistada vangistusega. Arvestades toimepandud vägivalla ja sellega ähvardamise vähest raskust ning kannatanu S.N-i seisukohta (II kd lk 155) karistuse suhtes ringkonnakohus leiab võimaliku olevat vangistuse mõista sanktsiooni alammäära lähedaselt, see on üks aasta. Seejuures 8 ringkonnakohus arvestab, et A. Sagadil on perekonnas väike laps ja teda ootab töökoht (II kd lk 114-115), kus ta saab realiseerida oma viimases sõnas öeldud soovi „pärast pikki vanglaaastaid astuda täisväärtuslikku ellu“ (II kd lk 157). A. Sagadi osas taotletakse ka talle
Kaitsja leiab, et õiglane oleks rahaline karistus. Kaitsja viitab sellele, et maakohus ei ole põhjendanud, miks rahalist karistust ei saa kohaldada ning miks just 9 kuud vangistust peeti vajalikuks mõista. Ringkonnakohus nõustub, et maakohus ei ole küllaldaselt järginud KrMS §-s 312 p 5 toodud nõuet, mille kohaselt kohtuotsuse põhiosas esitatakse süüdistatavale mõistetava karistuse motiivid. Maakohus on karistuse mõistmisel (II kd lk 172) piirdunud sellega, et arvestas toimepandud kuriteo raskust ja laadi ning vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. A. Sagadi käitumises karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puudusid. A. Sagadi on varem kohtulikult korduvalt karistatud, tal on kindel elu- ja töökoht, ta pole teinud vajalikke järeldusi eelmistest karistustest ja on toime pannud mitu kuritegu. Eeltoodust lähtudes maakohus leidis, et teda on vaja karistada reaalse vabaduskaotusliku karistusega. Ringkonnakohus nõustub eelpool omavoli eest karistuse mõistmisel toodud põhjendusel maakohtuga selles, et rahalist karistust ei saa A. Sagadile
järgi mõista, kuna see ei mõjuta teda liikluseeskirju järgima, kuid leiab, et 9 kuud vangistust on mittevastavuses kuriteo raskusega.
järgi süüdimõistmise kaasa toonud eelnev karistus määrati 07.02.2003, seega oli möödunud rohkem kui 5 aastat uuest rikkumisest, mis pandi toime 03.03.2008. Ringkonnakohus sellest lähtudes leiab, et A. Sagadile võib
Kaitsja taotleb ka lisakaristusena mõistetud mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise tühistamist, sest juhtimisõigust on A. Sagadile vaja seoses tööülesannete täitmisega ja vajadusega transportida väikelast. Ringkonnakohus leiab, et see taotlus ei kuulu rahuldamisele. Karistusregistri väljavõtte kohaselt (II kd lk 81-85) on A. Sagadi korduvalt liikluseeskirjade rikkumise eest väärteokorras karistatud ja sellest lähtudes on igati põhjendatud temalt mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine. Pealegi võeti temalt see õigus ära ainult üheks aastaks ja A. Sagadi sõnade kohaselt on ka tema lapse emal autojuhiload olemas.
lg 1 alusel ringkonnakohus loeb kergema karistuse kaetuks raskeima karistusega ning A. Sagadi liitkaristus on seega 1 aasta vangistust. Kuna süüdimõistmine I astme kuriteos tühistati ja A. Sagadi mõisteti süüdi II astme kuriteos, siis KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel kuulub temalt väljamõistmisele sundraha 6525 krooni. Aarne Sarjas Tiit Lõhmus 9 Mati Kartau
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.