detsembri 2008 otsus Apellatsioonide esitajad süüdistatav Kurmet Jõe kaitsja vandeadvokaat Toomas Alp ja kannatanu esindaja advokaat Vello Luik Prokurör Tatjana Tamm Süüdistatav Kurmet Jõe elukoht: XXX XX Tartumaa; isikukood: 37504192735, varem kriminaalkorras karistatud 2 korral Kaitsja Kannatanu ja tema esindaja vandeadvokaat Toomas Alp V.J , advokaat Vello Luik RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p 4, 338 p 2, 340 lg 2 p 4 tühistada Tartu Maakohtu 8. detsembri 2008 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-08-10754 osaliselt, s.o Kurmet Jõele mõistetud karistuse osas.
Jõele
järgi esitatud süüdistust selles, et tema 23.06.2007 ajavahemikul kell 00.30 – 7.55, olles teel Tartust Allika tn 6 maja juurest oma sõiduautoga BMW 530 reg. nr.XXX Tartumaale Tähtvere valda Tiksoja 3 maja juurde, peksis tahtlikult oma 66aastast isa V.J-i pea- ja kehapiirkonda kõva tömbi esemega, põhjustades sellega kannatanule pea ja rindkere kinnise tömptrauma peaaju kelmetealuste verevalumite ja kahepoolsete roidemurdudega, mis on eluohtlikud kehavigastused ja millesse V.J suri ja tema surm on fikseeritud 23.06.2007.a kell 8.55. Peale surma põhjustanud kehavigastuste tekitas Kurmet Jõe V.J-le veel nahamarrastused paremal küünarvarrel, parema puusa piirkonnas, vasakul küünarvarrel ja vasaku küünarnuki piirkonnas, vasaku tuhara piirkonnas, mõlemal säärel ja vasaku hüppeliigese piirkonnas, nahaalused verevalumid vasakul küünarvarrel, vasakul labakäel, vasaku hüppeliigese piirkonnas ja vasakul labajalal, põrutushaav vasaku küünarnuki piirkonnas. Maakohus asus tõendite kogumis hindamisel seisukohale, et K. Jõe süü temale esitatud süüdistuses on täielikult tõendamist leidnud. Surnu kohtuarstliku ekspertiisi aktis nr 275 antud eksperdiarvamuse kohaselt oli V.J surma põhjuseks pea ja rindkere kinnine tömp trauma peaaju kelmetealuste verevalumite ja kahepoolsete roidemurdudega. Nimetatud vigastused on eluohtlikud. Vigastused on saadud tömbi vägivalla toimel, suure tõenäosusega korduvatest löökidest kõva tömbi esemega. Samas ei saa välistada, et osa vigastustest võib olla saadud ka kukkumisest vastu ümbritsevaid kõvasid tömpe esemeid ja pindu. Lisaks surma põhjustanud vigastustele tuvastas ekspert surnukehal süüdistuses märgitud vigastused. V.J surm võis saabuda 23.06.2007 hommikutundidel. Võitlusele viitavaid või tüüpilisi enesekaitse vigastusi surnukeha lahangul ei avastatud, samas ei saa välistada, et nahaalune verevalum vasakul labakäel võis olla saadud näkku suunatud löökide tõrjumisel. Kohtukeemilisel uuringul leiti V.J surnuveres, uriinis ja silma klaaskeha vedelikus vastavalt 0,50 mg/g (‰), 1,45 mg/g (‰) ja 0,86 mg/g (‰) etüülalkoholi, mis elaval inimesel vastab tavaliselt kergele alkoholijoobele. 21.12.2007 läbi viidud surnu täiendkohtuarstliku ekspertiisi kohaselt ei ole võimalik täpselt eristada, millised vigastused on tekitatud löökidest kõva tömbi esemega. Osa vigastusi võivad olla tekitatud löökidest kängitsetud jalaga. Võimalik, et V.J võis saadud vigastustega mõnda aega elada ja iseseisvalt liikuda, ajavahemiku pikkus vigastuste saamise momendist surma saabumiseni ja liikumisvõime ulatus ei ole kindlakstehtavad. 2 Kohtuotsuse motiivide kohaselt on kannatanute, tunnistajate ja süüdistatava ütlustega tõendatud, et 22.06.2007 öösel kl 00.00 paiku toimus Tartus Allika 6 maja juures sõnavahetus M.Ji ja süüdistatava vahel, kes oli tulnud V.J järele. Seepeale tuli õue V.J , kes kõndis aiast välja, kuid ei läinud K. Jõe autosse, vaid kõndis lauluväljaku suunas. M.J-i sõnade kohaselt ütles K. Jõe sõnavahetuse käigus, et ta oma isa ei salli. K. Jõe tunnistas kohtus ka ise, et isa joomine häiris teda. Umbes 10 min hiljem lahkus Allika tänavalt ka K. Jõe, öeldes, et sõidab isale järgi ja vaatab, kaugele ta jõudnud on. K. Jõe sõnade kohaselt ta koju Tiksojale sõites V.J d ei näinud ja läks koju jõudes magama. Öösel ärgates leidis ta isa trepi juurest maast ja viis oma tuppa voodisse. Hommikul isa äratama minnes avastas ta, et isal on silmade ümber verevalumid ja ta ei hinga normaalselt, mille peale ta kutsus kiirabi. Kohus leidis, et K. Jõe ütlused 23.06.2007 öösel ja varahommikul pärast Allika tänavalt lahkumist tema enda tegevuse ja toimunu kohta ei kajasta tegelikku olukorda ja toimunut täies mahus ning on antud enda süüst vabastamise eesmärgil. Kohus tuvastas, et K. Jõel olid isaga viimase käitumise pärast aastaid pingelised suhted ja 22/23.06.2007 öösel tekkinud tüli tõttu oli isale kallale minekuks nii motiiv kui võimalus. K. Jõel puudub alibi 22/23.06.2007 südaööst kuni 23.06.2007 hommikul kiirabisse helistamiseni. See tähendab, et keegi ei pea tõestama enda süütust, kuid eitades esitatud süüdistust, on oodatud selliste usaldusväärsete ja hõlpsasti kontrollitavate asjaolude esitamine, mis välistaksid süüdistuse. K. Jõel selliseid asjaolusid ei ole. Arvestades konflikti Allika tänaval, mille tõttu V.J keeldus K. Jõe autosse istumast ja eelistas jala lahkuda, on alust järeldada, et alkoholijoobes K. Jõe, sõitnud isale järgi ja saanud ta tee peal kätte, läks ägedusehoos isale kallale ja hakkas teda peksma valimatult ja tugevasti, sh pähe ja rindkeresse, põhjustades V.J ekspertiisiaktis sedastatud vigastused. Kannatanu verejäljed leiti kuuriesiselt killustikult, kus tavaliselt Jõede auto seisis ja majas sees trepi juurest põrandalt. See välistab võimaluse, et V.J tuli oma jalal koju, vastasel juhul oleksid tema verejäljed olnud ka majast eemal teatud vahedega kuni välisukseni. Ka BMWst, millega 22.06 õhtul K. Jõe ja N.J V.J järele läksid, leiti V.J verejäljed (maakohus avaldas ja kirjeldas põhjalikult 23.06.2007 koostatud sündmuskoha vaatlusprotokolli (XXX ridaelamuboksi majaesisest ja korterist) ning fototabeleid; samuti asitõendi vaatlusprotokolli. Viimases vaadeldi sõiduautot BMW). Need asjaolud kogumis viitavad sellele, et veriseks pekstud V.J toodi autoga koju ning Tiksojale jõudes tassiti ta tuppa ja pandi trepi juurde maha. Kuna autos ja kodus Tiksojal viibisid kuni kiirabi saabumiseni lisaks kannatanule vaid K. Jõe, N.J ja nende väike poeg, ei saanud eluohtlikke vigastusi tekitada keegi teine peale K. Jõe. Ekspertiisiakti kohaselt puudusid V.J surnukehal võitlusele viitavad või enesekaitse vigastused, mis viitab sellele, et V.J ei suutnud ründajale vastu hakata. V.J oimetuks peksmine ning tema majja kandmine eeldavad teatud füüsilist jõudu. Arvestades K. Jõe kasvu, kehaehitust ja iga, oli tal võimalik kõike seda teha. Lisaks puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et 23.06 öösel vastu hommikut oleks XXX maja juures käinud teisi autosid või et keegi teine oleks kannatanut väljaspool kodu peksnud. Arvestades V.J tekitatud vigastuste arvu ja asukohta, ei ole K. Jõe andnud tõeseid ütlusi selle kohta, et isa öösel voodisse viies ei märganud ta isa näol ja kehal vigastusi, kuigi ta pani tule põlema. V.J l olid seljas alusriided. Ekspertiisiakti fotodelt nähtuvalt on V.J silmade ümber tumedad hematoomid, otsmikul pikk verine haav, selg kaetud verevalumitega ja jalas olnud sokid vereplekkidega koos. See ei saanud lambivalguses K. Jõele märkamatuks jääda. Samuti näitavad K. Jõe ütluste ebausaldusväärsust J.K ja G.K ütlused, mille kohaselt K. Jõe rääkis neile V.J surma kohta, et isa oli trepist alla kukkunud. Seda K. Jõe kohtus eitas. Kohtul ei ole alust kahelda tunnistajate ühetaolistes ütlustes. Seega püüdis K. Jõe jätta naabritele muljet, nagu oleks V.J surma põhjustanud trepist kukkumine, soovides varjata surma tegelikku põhjust. Sündmuskohal tuvastatu tõendab, et K. Jõe ja N.J püüdsid pärast V.J peksmist vabaneda asitõenditest. Hommikul oli N.J pesnud pesumasinas V.J pükse ja tal all olnud lina. Hiljem leiti keldris asuvast pesumasinast must pesemata pesu. Kuna J.K ütluste kohaselt 23.06 hommikul BMW-d maja ees polnud, saab järeldada, et N.J pidi osa pesu pesema enne kiirabi saabumist. Samuti oli K. Jõe pesnud enne politsei saabumist verest puhtaks põranda, ukselingi ja esikuukse. Need asjaolud viitavad sellele, et kiiruga hakati koristama verejälgi. 3 Kohus ei nõustunud kaitsja poolt väidetuga, et kohus ei saa rajada süüdimõistvat otsust vaid kaudsetele tõenditele, kui võib jääda üles kahtlus süüdistatava süü osas. Käesoleval juhul ei ole kohtul sellist kahtlust tekkinud. Asjas kogutud tõendid viitavad üheselt, et kuriteo pani toime just K. Jõe ning kohus ei tuvastatud selliseid asjaolusid, mis välistaksid K. Jõe süü oma isale 23.06.2007 öösel eluohtlike kehavigastuste tekitamises ja abita jätmises. Eeltoodu põhjal leidis kohus tõendatud olevat, et 23.06.2007 öösel ajavahemikul 00.30-07.55 teel Allika tänavalt Tiksojale peksis K. Jõe kannatanut korduvalt kõva tömbi esemega pea ja keha piirkonda, tekitades sellega kannatanule eluohtlikud vigastused, mille tagajärjel kannatanu suri. Peksmise ja kannatanu surma saabumise vahel on põhjuslik seos – kannatanu surm saabus temale peksmisega tekitatud eluohtlike vigastuste tagajärjel. Kogutud tõendite põhjal ei ole alust järeldada, et süüdistatav kannatanu surma otseselt soovis. Kohus leiab, et pekstes korduvalt tugevate löökidega V.J d tömbi esemega elutähtsasse piirkonda – pähe ja rindkeresse, tegutses K. Jõe vähemalt kaudse tahtlusega, kuna ta pidi aru saama, et selline tegu võib põhjustada kannatanu surma ning seda ka möönma. Sellele viitavad kehavigastuste järgi löökide tugevus ja arvukus ning löögid elutähtsatesse piirkondadesse. K. Jõe ükskõiksele suhtumisele tagajärjesse - isa seisundisse - viitab ka tema käitumine pärast löömist. K. Jõe ei kutsunud kohe kiirabi, vaid jättis abitus seisundis isa, kes polnud võimeline liikuma, tundideks arstiabita ja hakkas N.J-ga hoopis kõrvaldama vere jälgi, s.t. kuriteo jälgi. Seega on leidnud tõendamist, et K. Jõe tegutses
Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. K. Jõele karistuse mõistmisel lähtus kohus
Kohus tuvastas, et K. Jõe karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad ja K. Jõed on varem kriminaalkorras karistatud 2-l korral vägivallategude eest ning väärteokorras karistatud 4-l korral. Asjaolu, et K. Jõe on varem korduvalt karistatud ja jätkanud kuritegude toimepanemist, näitab, et tema puhul on tegemist isikuga, kes on nii vabaduses kui vangistuses teistele inimestele ohtlik. Arvestades, et kannatanu puhul oli tegu süüdistatava eaka isaga, on selline vägivalla tarvitamine äärmiselt taunitav ja seega on tema suhtes ainuvõimalik karistusliik vangistus. K. Jõe suhtes on põhjendatud karistuse mõistmine sanktsiooni keskmise määra lähedal ja karistuseks tuleb mõista 9 aastat vangistust. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu Kannatanu V.J esindaja V. Luik palub maakohtu otsuse tühistamist ja K. Jõe õigeksmõistmist. Apellant leiab, et kohtulik uurimine on olnud ühekülgne ja puudulik; samuti on kohus oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust, kuna kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Kohtu järeldused on meelevaldsed, kõik kogutud tõendid on kaudsed ja nende alusel ei saa teha süüdimõistvat otsust. Kohtu väide, et isa ja poja vahel olid pingelised suhted, ei ole tõendatud. Kõik pereliikmed on avaldanud, et isa kuritarvitas alkoholi ja kinnitanud, et pere oli isa alkoholitarvitamisega leppinud ning et suhted isa ja poja vahel olid normaalsed. K. Jõe ei ole isa suhtes vägivalda tarvitanud ja tal puudus selleks igasugune motiiv. Väljastpoolt pereringi olevate tunnistajate väited võimalikest pingetest isa ja poja vahel on oletuslikud, kuulujutu tasemel ja ei saa olla aluseks süüdimõistva otsuse tegemisel. Kannatanu leiab, et M.J-i ütlused ei ole usaldusväärsed, mingit seost ei ole M.J-i võimalikul konfliktil K. Jõega ja V.J ga juhtunu vahel. Kohus on leidnud, et keegi ei pea tõestama enda süütust, kuid eitades esitatud süüdistust, on oodatud selliste usaldusväärsete ja hõlpsasti kontrollitavate asjaolude esitamine, mis välistaksid süüdistuse. K. Jõel selliseid asjaolusid ei esine. Kannatanu kohtu taolise käsitlusega ei nõustu. On õige, et keegi ei pea enda süütust tõendama; usaldusväärsed ja kontrollitavad asjaolud oma alibi kohta tuleb aga esitada juhul, kui süüdistust toetavad usaldusväärsed tõendid. Praegu rajaneb 4 süüdistus kaudsetel tõenditel ja oletustel ja taolises olukorras ei pea süüdistatav oma süütuse tõendamiseks mingeid asjaolusid esitama. Kannatanu ei saa nõustuda kohtu seisukohaga, et K. Jõe süü tõendatuks lugemisel omab kaalu asjaolu, et puuduvad tõendid, et keegi teine oleks kannatanut väljaspool kodu peksnud. Kohus on taolise käsitlusega asetanud K. Jõe olukorda, kus ta peab oma süütuse tõendamiseks esitama kohtule tõendid isikute kohta, kes tegelikult kuriteo toime panid, s.o tegema ära töö, mida ei ole kohtueelne menetlus suutnud teha. Kohtu väide, et K. Jõe läks isale järele, läks isale ägedushoos kallale ja hakkas teda peksma, hiljem püüdis aga kuriteo jälgi likvideerida, on meelevaldne ja oletuslik. Kannatanu ei usu, et poeg oleks olnud võimeline sellist tegu toime panema ja et poeg peksis isa, jättis ta surema ja jäi rahulikult pereringi. Kannatanu ei saa nõustuda sellega, et tema pojasse suhtutakse eelarvamusega seetõttu, et ta on varem karistatud ja sellest tulenevalt on eeluurimine tegelenud ainult K. Jõe ütluste ümberlükkamisega, mitte aga asja tehiolude väljaselgitamisega. Kaitsja T. Alp taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja K. Jõe õigeksmõistmist. Otsus kuulub tühistamisele materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Kohus ei küsinud kannatanute arvamust süüdistuse põhjendatuse ja K. Jõele määratava karistuse kohta, nagu selle näeb ette KrMS § 38 lg 1 p 9. Samuti eiras kohus KrMS § 299 lg 1 ja ei andnud kannatanutele sõna ka kohtulike vaidluste käigus, vaatamata nende viibimisele kohtusaalis. Kohus on süüdimõistva otsuse põhjendusena viidanud peaasjalikult tunnistaja M.J-i ütlustele, kes tegelikkuses ei ole erapooletu tunnistaja. M.J-i püüdis aktiivselt kohtuistungi vaheajal mõjutada ülekuulamata tunnistajaid teatud ütlusi andma ja lisaks on tal K. Jõega isiklike suhete pinnalt vihavaen. Kohtu seisukoht K. Jõe ütluste paljasõnalisusest, K. Jõe ning tema isa V.J vaheliste suhete pingelisusest ja K. Jõel isale kallaleminekuks nii motiivi kui võimaluse olemasolust, on vastuolus tunnistaja A.J ütlustega, mille kohaselt ajas ta K. Jõega peale V.J Allika tänavalt lahkumist veel 10 min juttu. Tüli korral tormanuks K. Jõe isale järele. Samuti heitis kohus K. Jõele ette, et ta ei tõendanud oma süütust. Selline kohtu seisukoht on vastuolus KrMS § 7 lg 2-ga. Kohus on otsuses tehiolude kirjeldamisel olnud hüpoteetiline ja kaldunud fantaseerimisele. Siin viitab apellant maakohtu järeldusele, et K. Jõe, sõitnud isale järele ja saanud ta tee peal kätte, läks isale kallale ja hakkas peksma valimatult ja tugevasti. Selliseks järelduseks annab kohtu arvates alust verejälgede esinemine üksnes kuuriesisel killustikul, kus tavaliselt Jõede auto seisis ning majas trepi juures põrandal. Kohtu selline seisukoht ei vasta tõele, kuna esiteks ei selgu asja materjalidest, kus Jõgede auto tavaliselt seisis ja teiseks lükkavad sellise järelduse ümber sündmuskoha vaatlusel tuvastatu ja skeem. Nimelt on maakohus jätnud tähelepanuta kohtumeditsiinilise ekspertiisi aktis sisalduvad järeldused, s.t kui võrrelda elutoas tuvastatud verekogust ning sõiduautost BMW leitud verepritsmeid, saab teha järelduse, et pärast hulgivigastuste tekkimist pidi V.J l tekkinud verejooks olema nii intensiivne, et mingitest pritsmetest ei saa juttugi olla. Ka skeem (tl 27) tõendab vastupidist kohtu järeldustele. Isik, kes soovib kanda rasket (70-80 kg) eset autost majani, valib kandmiseks kõige lühema trajektoori ja paigutab auto majale võimalikult lähedale. Seega ei vali alkoholi tarvitanud isik raske kandami tassimiseks kindlasti nii pikka vahemaad kui seda kohus oma motiveeringus püüdis esitada. Arusaamatu on kohtu püüe süüdistada K. Jõed selles, et ta püüdis jätta naabritele muljet, nagu oleks V.J surma põhjustanud kukkumine. K. Jõe nägi ärgates vigastustega V.J d ja kuna ei teadnud 5 nende tekkepõhjust, ei osanud ta eeldada kellegi poolset vägivalla tarvitamist ja on loomulik, et ta võis ka kellelegi avaldada oma arvamust vigastuste tekkepõhjuste suhtes. Kohus on kannatanul esinenud vigastusi moonutanud vastavalt süüdistusversioonile. Otsuse lk 8 kohaselt puudusid surnukehal võitlusele viitavad või enesekaitse vigastused, mis viitab, et V.J ei suutnud ründajale vastu hakata. Tegelikkuses, tl 33, sisaldub viide enesekaitselisele vigastusele. Kohus on laskunud oletustesse ka tõdedes, et „arvestades K. Jõe kasvu, kehaehitust ja iga, oli tal võimalik kõike seda teha“. KrMS § 306 lg 1 tulenevalt ei saa kohus otsusega lahendada küsimust, kas süüdistataval oli võimalik kõike seda teha, vaid kohus peab otsuse tegemisel jõudma tõsikindlale veendumusele, et süüdistatav tegi seda. Ebaõige on kohtu järeldus ka selles, et K. Jõe ja N.J püüdsid vabaneda asitõenditest. Nimetatud väitega on vastuolus viide sellele, et hommikul leiti keldris asuvast pesumasinast must pesemata pesu. Verejälgi eemaldatud sündmuskoha vaatlusest tulenevalt polnud (vt foto 17, 18, 25, 26, 30, 32, 33). Kui K. Jõe ja tema abikaasa oleksid püüdnud vabaneda verejälgedest, poleks riputatud kannatanu pesu demonstratiivselt maja ette kuivama, samuti poleks jäetud verega määrdunud riietusesemeid kokku nutsutatult pesumasinasse. Kui sündmus toimunuks kohtu verisooni kohaselt, olnuks K. Jõel lihtsam jätta läbipekstud V.J meelemärkusetult kusagile tühermaale või toimetada laip tühermaale. Surma põhjustamisega K. Jõe poolt on vastuolus ka fakt, et minema sõideti Tartust Allika tänavalt kolmekesi – K. Jõe abikaasa, poeg ja K. Jõe. Kohtu versiooni kohaselt pidanuks teel läbipekstud V.J paigutatama transportimiseks lapse kõrvale tagaistmele poolteadvusetus olekus. Vähemalt mingi psühhotraumaatiline šokk pidi verise ja läbipekstud isiku kõrval sõitmisest toona 4-aastasele lapsele tekkima ning paratamatult sellise mälupildi laps ka valimatult edastab ükskõik millisele temasse hästi suhtuvale täiskasvanud isikule. Midagi sellist ei ole juhtunud. Vigastuste iseloom ja verejooksu intensiivsus ei sobi kokku sõiduautost BMW leitud verejälgedega. Kui isik lamanuks tagaistmel läbipekstuna, olnuks määrdumisjälgi tunduvalt rohkem, kui seda suudab jätta ninaverejooks. Õige ei ole kohtu väide, et isa öösel tuppa voodisse viimise korral pidanuks K. Jõe nägema isa näol ja kehal vigastusi. K. Jõe oli alkoholijoobes ja see mõjutas tema tajumisvõimet. Samuti pole kohus täpsustanud, kus elektrivalgustus täpselt põlema pandi. K. Jõe ütlused näitavad, et ülakorrusel. Vale on teo kriminaalõiguslik hinnang ka juhul, kui oleks tõendatud, et teo pani toime K. Jõe. Kohus on viidanud kaudsele tahtlusele ja sellele, et väidetavalt K. Jõe ei kutsunud kohe kiirabi, vaid jättis abitus seisundis isa tundideks arstiabita. Kohus tahab teha K. Jõest väljaõppinud meediku, lähtumata ise elementaarteadmisest, et ükski hematoom ei teki kohe, vaid teatud ajavahemiku järel. Samas, kui on tegu peavigastusega, võivad verevalumid näole ilmuda veel hiljem. Seega, öösel, kui K. Jõe viis V.J magama, ei olnud V.J tekkinud vigastused nii nähtavad kui hommikul. Asjas ei ole tõendatud, et öösel oleks K. Jõel olnud subjektiivselt mingit põhjust V.J kiirabi kutsuda. Asjas ei ole tuvastatud, et K. Jõe oleks V.J d löönud, kas V.J d peksis üks või mitu isikut, kas K. Jõe oli lööjate hulgas, kas lööjatel oli tahtlus tagajärje suhtes või möönsid nad tagajärje saabumise võimalikkust. Kui V.J d peksti K. Jõe juuresolekul, on vaja tuvastada, kas K. Jõe tajus kasutatava vägivalla iseloomu ja kas tal oli kellegagi kokkulepe sellise vägivalla toimepanemiseks. Eeltoodust järelduvalt on kohtu põhjendused hüpoteetilised ja kantud mõttest „see võis nii toimuda“, kuid kohus pole otsuses viidanud ühelegi tõendile, mis tõendaks K. Jõe poolt kannatanu suhtes vägivalla tarvitamist. Ka väidetava tahtluse tuvastamisel ei tugine kohus kehtivale kohtupraktikale. Apellant viitab riigikohtu lahendile nr 3-1-1-128-06 16.04.2007, kus riigikohus on toonitanud, et iga tervist kahjustav käitumine võib endast kujutada ohtu kõige raskema tagajärje saabumiseks ning sellest ei saa teha automaatselt järeldust toimepanijal esinenud tapmistahtluse kohta. Samas otsuses 6 viidatakse otsusele nr 3-1-1-142-05, mille kohaselt isegi siis, kui on tuvastatud, et isik sai täiel määral aru enda teo ohtlikkusest, ei tähenda see automaatselt, et isik oleks arvestanud võimaliku raske tagajärje saabumisega ning sellega sisimas ka nõustunud. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus toetasid süüdistatav ja kaitsja apellatsiooni selles toodud motiividel. Kannatanu ja tema esindaja jäid samuti esitatud apellatsiooni juurde. Prokurör palus apellatsioonid jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse sisuliselt muutmata, kuid teha sellesse täpsustus, kuna K. Jõe poolt eelvangistuses viibitud ajavahemik 23.06.2007 kuni 25.06.2007 on maakohtu poolt jäetud karistuse hulka arvestamata. Ringkonnakohus, olles eelnevalt tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja, kannatanu, tema esindaja ja prokuröri, leiab, et apellatsioonid on põhjendamatud, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta vaidlustatud osas muutmata. Samas tuleb aga kohtuotsus osaliselt tühistada karistuse mõistmise osas, kuna maakohus on jätnud kohaldamata
Esitatud apellatsioonides taotletakse süüdimõistva kohtuotsuse tühistamist ning K. Jõe õigeksmõistmist. Ringkonnakohus, kontrollides veelkord kogutud tõendeid leiab, K. Jõe süüdimõistmine V.J tapmises on seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid üle korrata. Kannatanu esindaja apellatsioonis märgitakse, et kohtulik uurimine on olnud ühekülgne ja puudulik, samuti on kohus oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust, kuna kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonis viidatakse küll eelnimetatud väidetavatele rikkumistele, samas on aga jäetud need väited sisustamata, s.t milles konkreetselt eelnimetatud rikkumised seisnesid, apellatsioonist ei selgu. Ringkonnakohus ei tuvastanud kriminaalasja arutamisel maakohus eelnimetatud rikkumisi. Maakohus on kriminaalasja arutamisel uurinud kõiki antud asjas kogutud tõendeid ning nende pinnalt jõudnud järeldustele K. Jõe süüs talle esitatud süüdistuses. Kannatanu esindaja märgib, osundades asjas kogutud tõenditele, et K. Jõe tuleks tema hinnangul õigeks mõista. Kuna aga maakohus jõudis kogutud tõendite pinnalt teistsugusele järeldusele, on esindaja arvates tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega
lg 1 p 8 mõttes, s.t kohtu järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Riigikohus on oma lahendites selgitanud, et nimetatud rikkumisega on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus, s.t kui kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa on omavahel vastuolus. Nimetatud rikkumisega ei ole aga tegemist olukorras, kus kohtumenetluse pool ei nõustu kohtu seisukohaga ( 3-1-1-55-06, 3-1-1-106-06). Kriminaalmenetlusõiguse rikkumisele on osundanud ka kaitsja oma apellatsioonis. Kaitsja leiab, et vaatamata kannatanute viibimisele kohtusaalis, kohus järjekindlalt ignoreeris neid, neilt ei küsitud arvamust K. Jõele määratava karistuse kohta. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja väited kannatanute õiguste rikkumisest maakohtu poolt ei ole kooskõlas kohtuistungi protokollist tulenevaga. Kohtuistungi protokollist nähtub, et kohtuistungil 02.12.2008 osalesid kannatanud V.J , I-L.K ja M.S ning nad andsid ka ütlusi ( tl 218-222 p). 05.12.2008 toimusid kohtuvaidlused ning kohtuistungi protokolli kohaselt kannatanud istungil ei viibinud ( tl 236 p-239). Seega ei olnud kohtul võimalik nendele oma õiguste realiseerimiseks sõna anda, mistõttu kaitsja etteheide kohtule kannatanute ignoreerimisest on alusetu. 7 KrMS § 158 lg 1 kohaselt võivad kohtumenetluse pooled kolme päeva jooksul pärast protokollile allakirjutamist esitada istungi protokolli parandamiseks kirjaliku taotluse, mis lisatakse kriminaaltoimikusse. Seega, kui kaitsja kohtumenetluse poolena leiab, et kohtuistungi protokoll ei kajasta kõiki kohtuistungi asjaolusid (nt kannatanu tegelikult viibis kohtuistungil), saab ta eelnimetatud sätte alusel teha vastavaid taotlusi selle parandamiseks. Käesoleval juhul oma õigust protokolliga tutvuda kaitsja ei ole kasutanud. Apellatsioonides leitakse, et kohtu järeldused on meelevaldsed ning põhinevad vaid kaudsetel tõenditel. Ringkonnakohus järeldusega sellest, et kohus on tõendeid hinnanud meelevaldselt, ei nõustu. KrMS § 61 lg 1,2 sätestavad tõendite vaba hindamise põhimõtte, mille kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. KrMS §-st 62 p 1 lähtuvalt tähendab see eelkõige veendumuse kujundamist küsimuses, kuidas sündmus aset leidis ja kas teo pani toime just süüdistatav. Millised asjaolud ja millele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab tulenevalt KrMS §-st 312 p 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohtu otsus on eelnimetatud normidele vastav. Tõendite vaba hindamise põhimõtte järgimine ei ole aga ringkonnakohtu hinnangul samastatav meelevaldsete järelduste tegemisena. Ringkonnakohus nõustub sellega, et antud asjas puuduvad otsesed tõendid, mis viitaksid K. Jõe süüle V.J tahtlikus tapmises, küll aga on kogutud küllaldaselt kaudseid tõendeid, mille kogumile kohus ka tugineb. Ei saa nõustuda apellantide seisukohaga, et kohus ei saa rajada süüdimõistvat kohtuotsust vaid kaudsetele tõenditele. Riigikohus on oma lahendis 3-1-1-12-07 märkinud järgmist. Põhiseaduse § 22 lg-st 2 tulenev ja ka KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud põhimõttest ei tulene mingil määral, et isikut süüstavaid järeldusi saaks teha üksnes otseste tõendite pinnalt ja et süü tuvastamisel ei tohiks tugineda kaudsetele tõenditele. See tähendab, et otseste tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluse olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Täiesti loomulik on see, et otseste tõendite puudumisel püütakse otsida ja leida isiku süüd kinnitada võivaid kaudseid tõendeid ja põhimõtteliselt pole välistatud, et süüdimõistev kohtuotsus tuginebki üksnes kaudsetele tõenditele, kui need kogumis võimaldavad rääkida süü tõsikindlast tuvastatusest. Nii on maakohus leidnud, et kahtlusi selles, kas ikkagi süüdistatav pani toime V.J tapmise, ei ole tekkinud ( tl 249 p). Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellise seisukohaga. Apellatsioonides taotletakse sisuliselt kogutud tõendite ümberhindamist. Ringkonnakohus, nõustudes maakohtu otsusest tõenditele antud hinnanguga, ei pea nende ümberhindamist põhjendatuks. Kaitsja leiab, et maakohus on süüdimõistva otsuse põhjendustena viidanud peaasjalikult tunnistaja M.J-i ütlustele. Püüdes nimetatud tunnistaja ütluste sisulist väärtust vähendada, väidab kaitsja, et tunnistaja M.J-i püüdis kohtuistungi vaheajal mõjutada ülekuulamata tunnistajaid, samuti on tunnistaja ja süüdistatava vahel isiklike suhete pinnalt vihavaen. Ka kannatanu esindaja on seisukohal, et M.J-i ütlused ei ole usaldusväärsed antud seisukohta sisuliselt põhjendamata. Esmalt märgib ringkonnakohus, et maakohus on rajanud oma süüdimõistva kohtuotsuse tõendite kogumile tervikuna, mitte aga peaasjalikult tunnistaja M.J-i ütlustele, nagu väidab kaitsja ( tl 249). Puutuvalt väitesse, et tunnistaja püüdis mõjutada ülekuulamata tunnistajaid, tuleb märkida, et kohtuistungi protokolli kohaselt on prokurör esitanud sellisele kaitsja väitele vastuväite, et sellist pealekäimist ei olnud, prokurör keelas omavahelise suhtelemise tunnistajatel (tl 225). Ringkonnakohtu istungil prokurör veelkord kinnitas, et sellist väidetavat tunnistajapoolset mõjutamist teiste ülekuulamata tunnistajate suhtes ei olnud. Ka kaitsja ise möönis, et mingeid sisulisi tagajärgi väidetaval tunnistajate suhtlusel ei olnud. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et antud argument tunnistaja usaldusväärsuse kahtluse alla seadmiseks ei ole arvestatav. Kaitsja väitis ka, et süüdistatava ja tunnistaja M.J-i vahel on vihavaen. 8 Antud väidet ei ole tunnistaja kinnitanud, ka mingeid sellekohaseid küsimusi tunnistajale maakohtu istungil süüdistatava ega kaitsja poolt esitatud ei ole ( tl 222 p-224). Apellandid, heites maakohtule ette fantaseerimisele kaldumist, laskuvad apellatsioonides oletustesse sellest, et tegelikult võis kannatanu V.J saada kehavigastusi hoopis muudel asjaoludel. Tegemist on oletusliku laadi väitega, kuna kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis seda võiksid antud väitele anda aluse. Kaitsja viitab oma apellatsioonis kohtumeditsiini ekspertiisi aktis sedastatud eksperdi arvamusele, sündmuskoha vaatlusprotokollile leides, et nimetatud tõenditest on kohus teinud alusetuid järeldusi ning jätnud mõnes osas ka tähelepanuta. Ringkonnakohus sellise järeldusega ei nõustu. Maakohus on oma otsuses põhjalikult käsitlenud mõlemat kaitsja poolt osundatud tõendit ning tõendite kogumi alusel asjakohaselt tuvastanud kuriteo tehiolud ( tl 248p-249). Veel leiab kaitsja, et kohtu järeldus sellest, et süüdistatav K. Jõe püüdis jätta naabritele muljet, nagu oleks V.J surma põhjustanud kukkumine, ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu järeldus on ka selles osas õige ja tuleb kogutud tõenditest. Nii tunnistaja J.K kui ka G.K ütluste kohaselt K. Jõe rääkis neile isa surma kohta, et isa kukkus trepist ( tl 101-102a, 226-227, 236 p). Kaitsja püüab apellatsioonis sellist seletust põhjendada, väites, et ta võis kellelegi avaldada arvamust vigastuste tekkepõhjuste kohta. Samas on süüdistatav K. Jõe maakohtus väitnud, et mingist võimalikust kukkumisest ta ei ole rääkinud ning tunnistaja J.K ütlused on valed ( tl 233 p). Kohus on õigesti hinnanud nimetatud tunnistajate ja süüdistatava K. Jõe sellekohaseid ütlusi ning põhjendatult leidnud, et tunnistajate ütlustes ei ole alust kahelda ( tl 249). Kaitsja leiab, et kohtu järeldus sellest, K. Jõe ja N.J püüdsid vabaneda asitõenditest, on ebaõige. K. Jõe on V.J riiete ja lina pesemist ning põranda, esiukse ja ukselingi verest puhastamist püüdnud küll selgitada, kuid nimetatud seletused ei ole ringkonnakohtu arvates veenvad ega loogilised ( tl 234). Kaitsja leiab, et kohtu etteheide sellest, et K. Jõe oleks pidanud isa öösel tuppa viimise korral nägema V.J l näol ja kehal vigastusi, ei ole õige. Kaitsja püüab põhjendada vigastuste mitte tähelepanemist K. Jõel alkoholi mõju, piisava valgustuse puudumise ja väsimusega. Antud selgitust ei saa pidada tõsiseltvõetavaks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et arvestades kannatanul vigastuste hulka ja asukohta ei ole süüdistatav andnud tõeseid ütlusi selle kohta, et isa öösel tuppa voodisse viies ei märganud ta isa näol ja kehal vigastusi, kuigi ta pani tule põlema. Ekspertiisiaktis olevatelt fotodelt nähtuvalt on V.J silmade ümber tumedad hematoomid, otsmikul pikk verine haav, selg kaetud verevalumitega ning jalas olnud sokid vereplekkidega koos ( tl 249 p). Nõustuda tuleb maakohtuga selles, et nimetatud asjaolud ei saanud süüdistatavale jääda märkamatuks, seda enam, et maakohtu istungil süüdistatav on öelnud, et koridoris põles tuli ( tl 232 p ). Veel leiab kaitsja, et teo kriminaalõiguslik hinnang on vale ka juhul, kui oleks tõendatud, et selle teo pani toime K. Jõe. Samuti ei ole väidetav tahtlus tuvastatud õigesti. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et K. Jõe poolt toimepandud tegu on kvalifitseeritav tahtliku tapmisena
Maakohus on oma otsuses märkinud, et pekstes korduvalt tugevate löökidega V.J d tömbi esemega elutähtsasse piirkonda-pähe ja rindkeresse, tegutses K. Jõe vähemalt kaudse tahtlusega, kuna ta pidi aru saama, et selline tegu võib põhjustada kannatanu surma ja seda ka möönma. Sellele viitavad kehavigastuste järgi löökide tugevus ja arvukus ning löögid elutähtsasse piirkonda. K. Jõe ükskõiksele suhtumisele tagajärge viitab ka tema käitumine pärast löömist. K. Jõe ei kutsunud kiirabi, vaid jättis abitus seisundis isa, kes polnud võimeline liikuma, tundideks arstiabita ( tl 249 p). Ringkonnakohus maakohtu eeltoodud järeldustega nõustub. Kaitsja viitab Riigikohtu lahendile 3-1-1-128-06, kuid on jätnud tähelepanuta, et antud kohtuotsuses on öeldud ka järgmist.
§-ga 113 kaitstakse õigushüvena isiku elu. See tähendab, 9 et olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega kaasa tuua inimese surma, saab üksnes välise teopildi alusel rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes. Välisele teopildile saab tapmiskoosseisu tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustavast teost. Antud juhul on K. Jõe intensiivselt peksnud V.J d tömbi esemega pähe ja rindkeresse, põhjustades korduvate löökidega pea ja rindkere kinnise tömbi trauma tagajärjel kannatanu surma. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Seega tuleb kaudse tahtluse korral tuvastada, kas isik kujutas endale üldjoontes ja tavalise elukogemusega ette põhjuslikku seost oma teo ja saabuva tagajärje vahel ning kas ta kiitis tagajärje heaks. K. Jõe on täiskasvanud inimene, kes on piisavalt elukogenud mõistmaks oma tegude tagajärgi. Pekstes korduvalt tugevate löökidega V.J d tömbi esemega elutähtsasse piirkonda möönab süüdlane mistahes tagajärge s.h kannatanu surma. Maakohus on toonud välja ka asjaolud, millised osundavad K. Jõe ükskõiksele suhtumisele saabuda võivasse tagajärge. Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et maakohus on õigesti ja põhjendatult tunnistanud K. Jõe süüdi V.J tapmises kaudse tahtlusega ning tema teole on antud vastav õiguslik hinnang. Muuhulgas osundab kaitsja, et kuna K. Jõe ei ole kriminaalmenetlusest kõrvale hoidunud, ei olnud kohtul mingit vajadust teda kohtuotsuse kuulutamisel vahistada. Ringkonnakohus leiab, et vahistades K. Jõe kohtusaalis, on maakohus käitunud kooskõlas seadusega. Tulenevalt KrMS §-st 130 lg 4-1 võib kohus vabaduses viibiva süüdistatava vahistada, et tagada süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud vangistuse täitmine. Samas tuleb maakohtu otsus osaliselt tühistada karistuse mõistmise osas, kuna kohus on jätnud kohaldamata
Kriminaalasja materjalide kohaselt oli K. Jõe kohtueelsel uurimisel kinni peetud 23.06.2007 ning ta vabastati 25.06.2007 ( tl 118-119). Vastavalt KrMS §-le 68 lg 1 eelvangistuses viibitud aeg arvatakse karistuse hulka, mistõttu eelnimetatud osas tuleb maakohtu otsust muuta. Maarika Kuusk Mati Kartau 10 Aarne Sarjas
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.