← Eesti

1-06-2703\10

Obsah (5)§ 424§ 141§ 64§ 81§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg, koht 27.november 2008, Tallinn Kriminaalasja number 1-06-2703 Kohtukoosseis Kohtunik EDA MURAK Rahvakohtunikud EVI KUMARI ja

§ 424

järgi 1-aastase vangistusega tingimisi 2-aastase katseajaga, juhtimisõiguse äravõtmisega 1-ks aastaks. MARINA LEIS Kannatanu esindaja HELEN TOMBERG RESOLUTSIOON 1. Süüdi tunnistada Enn Västrik KrK § 1151 lg 2 (

§ 141lg 2 p 1,6) järgi ja karistada vangistusega 6(kuus)aastat; süüdi tunnistada Kr

K § 115 lg 3 p 2(

§ 141lg 2 p 1,6) järgi ja karistada vangistusega 10(kümme) aastat.

2.

§ 64

lg 1 ja § 63 lg 2 alusel, lugedes kergema karistuse kaetuks raskemaga, liitkaristuseks vangistus 10(kümme) aastat.

  1. Karistuse kandmise alguseks arvata karistuse kandmisele asumise päev kohtuotsuse jõustumisel.
  2. KrMS § 179 lg 1 p 1 välja mõista I astme kuriteo toimepanemise eest sundraha 10875,00 krooni riigituludesse.
  3. Välja mõista menetluskuludena Enn Västrik’ult ekspertiisi maksumus 2920,00 krooni ja riigi õigusabi kasutamise eest 1699,20 krooni riigituludesse
  4. Sundraha ja menetluskulud kuuluvad tasumisele Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034800017 AS SEB Pangas, viitenumber
  5. Tasumist tõendav dokument esitada Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajas asuvale kriminaalkantseleile.
  6. Asitõend – pulgataoline ese – hävitada, diskett jätta kriminaalasja juurde. Edasikaebamise kord Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kriminaalkantseleis alates 16.detsembrist
  7. Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse või –protesti, teatades kirjalikult apelleerimise soovist 7 päeva jooksul Harju Maakohtule alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest ning esitades apellatsiooni 15 päeva jooksul alates otsusega tutvumisest. Süüdistuse sisu: Enn Västrik´ut süüdistatakse selles, et tema ajavahemikul 1991.a. kuni 2000.a. kohtueelese menetlusega tuvastamata kuupäevadel Tallinnas, Xxx, Xxxja Xxxasuvates korterites ning tema kasutuses olnud veoauto kabiinis, olles eelneva peksmisega kannatanu vastupanu maha surunud, pani korduvalt toime sugulise kire rahuldamise lapseealise GR(sünd XXX) suhtes – puudutas kannatanu suguelundeid ja surus oma sõrme kannatanu tuppe. Samuti tema, ajavahemikul 1991.a. kuni 2000.a. kohtueelses menetluses tuvastamata kuupäevadel Tallinnas, Xxx, Xxxja Xxxasuvates korterites pani korduvalt lapseealise GR(sünd XXX) suhtes toime sugulise kire rahuldamise ebaloomulikul viisil, sundides kannatanut imema oma sugutit, mida kannatanu, kelle vastupanu ta oli eelneva peksmisega maha surunud, ka tegi so võttis suhu EnnVästriku suguti ja imes seda. Samuti tema, ajavahemikul 1995.a. kuni 2000.a. kohtueelses menetluses tuvastamata kuupäevadel Tallinnas, Xxxja Xxxasuvates korterites, olles eelneva peksmisega kannatanu vastupanu maha surunud, korduvalt rahuldas sugulist kirge ebaloomulikul viisil Lapseealise GR(sünd XXX.a.) kallal, surudes kannatanule tuppe peenisetaolise puust eseme. Seega Enn Västrik pani toime sugulise kire rahuldamise ebaloomulikul viisil vägivalla abil ja teadvalt noorema kui kuueteistkümneaastase isiku suhtes so KrK § 1151 lg 2(vastab kehtiva

§ 141lg 2 p 1, 6 koosseisule) järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Samuti tema 1995.a. kohtueelse menetlusega tuvastamata kuupäevadel Tallinnas Xxxasuvas korteris, olles eelneva peksmisega kannatanu vastupanu maha surunud, vägistas 10-aastase GR(sünd XXX), surudes oma suguti kannatanule tuppe. Samuti tema 2000.a. suvel, kohtueelse menetlusega tuvastamata kuupäeval Tallinnas, Xxxasuvas korteris, olles eelneva peksmisega kannatanu vastupanu maha surunud, vägistas alaealise GR(sünd XXX), surudes oma suguti kannatanule tuppe. Seega Enn Västrik pani korduvalt toime vägivallaga toime suguühenduse alaealisega, ühel juhul lapseealisega so KrK § 115 lg 3 p 2 (vastab kehtiva

§ 141lg 2 p 1, 6 koosseisule) järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Kohtulikul uurimisel: Kohtulikul uurimisel kuulati üle kannatanu, tunnistajad ja süüdistatav. Kannatanu GRseletab kohtuistungil , et ta oli 3-aastane kui tema ema Enn Västrikuga suhtlema hakkas. Kui ta oli 6-aastane, läks ta ühel ööl tuppa, kus ema ja Västrik magasid. Ta läks nende tuppa, kuna kartis üksinda. Ta läks nende kõrvale voodisse. Västrik küsis tema emalt, kas ta võib teda, so kannatanut katsuda, ema lubas. Västrik surus oma sõrmed kannatanu tuppe, kannatanul oli valus ja tal tuli tupest verd. Selline katsumine toimus korduvalt. Kannatanu ütluste kohaselt on Västrik teda ka rihmaga peksnud kui ta temale vastu hakkas. Samuti ähvardasid ema ja Västrik, et kui ta kellelegi räägib sellest katsumisest, siis pannakse mõlemad vangi ja kannatanu jääb üksi. Samuti selgitab kannatanu, et ka tema ema on teda peksnud, kui tema ei ole täitnud ema ja Västriku korraldusi. Kannatanu ütluste kohaselt on Enn Västrik teda ka kahel korral vägistanud, esimene kord toimus see siis kui ta oli 10-aastane, teine vägistamine toimus mitme aasta möödudes. Tal oli vägistamise ajal valus ja tupest tuli verd. Vastupanu ta ei osutanud, kuna kartis Västrikut eelnevate ähvarduste ja peksmise tõttu. Ta julges enda väärkohtlemisest rääkida interneti jututoas alles siis kui oli 16-aastane. Kannatanu sõnutsi kestis tema seksuaalne väärkohtlemine ligi kümme aastat. Kannatanu oli korduvalt sunnitud ka Västriku suguelundit imema, Västrik surus talle peenisekujulise eseme tuppe, samuti mängima koos ema ja Västrikuga pudelimängu riidest lahti võtmise peale, olema koos ema ja Västrikuga voodis, kus mõlemad teda katsusid, pealt vaatama, kuidas Västrik ja tema ema sugulises vahekorras olid. Tunnistaja RR seletab kohtuistungil, et tunneb ta Enn Västrikut alates

  1. aastast, Västrik oli nende kodus sage külaline, tal olid mehega intiimsuhted. Tema tütar G oli 3-aastane kui ta Västrikuga suhtlema hakkas, esialgu olid suhted lapse ja Västriku vahel head. Kui nad elasid XXX tänava korteris ja G oli umbes 7-aastane, saatis Västrik teda poodi ja jäi lapsega kahekesi koju. Tunnistaja märkas, et see oli lapsele vastumeelne, ta ütles, et Enn hakkab teda kiusama. Veel rääkis tunnistaja juhusest XXX änava korteris, kus G oli umbes 10-aastane ja läks vanni end pesema. Västrik järgnes talle vannituppa, seebitas enda suguelundit ja tahtis, et laps seda katsuks. Veel tahtis Västrik tunnistajaga olla vannitoas seksuaalvahekorras ja kutsus ka last seda vaatama. Västrik oma käitumist ei põhjendanud, väitis vaid, et ta ei oleks lapsele haiget teinud. Kord kui nad veel XXX teel asuvas korteris elasid, olid Västrik ja G koos diivanil, laps hakkas nutma ja ütles, et Västrik tegi talle haiget. XXX tänava korteris elades oli ta tunnistajaks, kuidas Västrik püüdis lapsega sugulisse vahekorda astuda. Samuti rääks laps talle, et Enn Västrik on teda näppinud ning teda löönud. Tunnistaja kinnitas, et Enn Västrik on nii teda kui Gt ähvardanud kättemaksuga juhul kui väärkohtlemine ilmsiks tuleb, samuti ähvardas Gt, et kui viimane midagi räägib, pannakse ta ema vangi. Veel selgitas tunnistaja kohtuistungil, et nende kodus oli piklik kummist asi, mida Västrik kasutas selliselt, et asetas selle nii tema kui ka G tuppe. Tunnistaja sõnade kohaselt oli G enne 7-ndat eluaastat väga rõõmsameelne laps, hiljem hakkas halvasti õppima, ei tahtnud kooli minna, kuna kartis Västrikuga kohtuda. Tunnistaja ütluste kohaselt esitasid nad politseisse avalduse menetluse lõpetamiseks kui G last ootas, kuna ei soovinud, et edasine kriminaalmenetlus kannatanut traumeeriks ja lisaks soovis uurija menetlust lõpetada, kuna Enn Västrik oli raskelt haigestunud ja viibis haiglaravil. Tunnistaja EH seletab kohtuistungil, et temale helistas 14.01.2002 talle LH, rääkides G R , keda tema kasuisa oli seksuaalselt ära kasutanud alates kuuendast eluaastast. Tunnistaja kohtus G ka isiklikult, kuid viimane midagi eriti ei rääkinud, oli väga kinnine, temaga oli raske kontakti saavutada. Tunnistaja ÜV, kes töötab psühhiaatriakliinikus arstina, seletab kohtuistungil, et kohtus G R esimest korda
  2. aastal, ta on kahel korral viibinud psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravil, esimesel korral kauem kui kolm nädalat. Ravil viibimiste põhjusteks olid enesekahjustused, elutüdimusmõtted, meeleolu ebastabiilsus. G oli vestlustes väga kinnine, kontakti oli temaga väga raske saavutada. Tunnistaja TK, kes töötab Järve Perearstikeskuses arstina, seletab kohtuistungil, et GRkäis tema kui perearsti juures. Kui G oli umbes 15, küsis ta vastuvõtul olles tema käest, et mida ta peaks tegema kui ta kasuisa on sundinud teda vahekorda astuma. G tundus olevat murelik, ta jättis kontakti ja suhtlust otsiva inimese mulje. Tunnistaja MR seletab kohtuistungil, et kohtus ta Enn Västrikuga esimest korda XXXteel asuvas korteris 24.02.1993, kus ta tulevane abikaasa RR koos ema ja õega elas. Tunnistaja seletuse kohaselt, käis Västrik selles korteris enamasti alkoholi tarvitamas. Tema hinnangul kohtles mees R perekonda. Tunnistaja ütluste kohaselt kirjutas GR oma vennale pärast selle sõjaväkke minekut kirja, kus kasutas seksuaalaktile viitavaid, nii väiksele lapsele ebaloomulikke ebatsensuurseid väljendeid. Kui ta käis lapsele järeleaitamistunde andmas, kirjutas laps pastapliiatsiga enda reiele sõnad „Tahan surra“. Tunnistaja on veel kinnitanud, et kuigi esines kokkulepe, et Lasnamäel asuvasse korterisse, kus tema, R , GR ja ta ema ajutiselt koos elavad, nad külalisi ei too, käis Enn Västrik ajal mil teda ja RRkodus polnud, seal siiski ja GR käitumine oli tol ajaperioodil väga ebastabiilne. Seda, mis G ja Västriku vahel oli juhtunud, kuulis ta RR. G ise sel teemal eriti rääkida ema juuresolekul ei tahtnud, ütles vaid, et oli pidanud puudutama Enn Västriku suguelundeid ja Västrik oli temasse pannud mingeid asju, näiteks mingi pudeli. Kõik see oli alanud väga varases lapsepõlves ja jätkunud. Gl oli sellest tunnistajale väga ebameeldiv rääkida, samas oli ta tunnistaja sõnul väga hellust ja tähelepanu vajav laps. Tähelepanu äratas see, et G pissis kaua, isegi veel viiendas klassis alla. Veel kinnitas tunnistaja, et laps kartis väga Västrikut, teda oli ähvardatud, et kui tema ja Västriku vahel asetleidnu tuleb ilmsiks, juhtub tema emaga halba. Kord rääkis G ka sellest, et Västrik oli tema suhtes füüsilist vägivalda tarvitanud. Tunnistaja LL, Psühhiaatriakliiniku lastepsühhiaater, seletab kohtuistungil, et GR tuli tema vastuvõtule
  3. aastal, ilmnes, et ema kavaler oli G kümne aasta jooksul, alates
  4. eluaastast seksuaalselt ära kasutanud. Nii ema kui viimase kavaler olid last lakkunud, toppinud tema suguelundisse sõrmi, Enn Västrik oli käskinud lapsel enda suguelundi suhu võtta, seda masseerida, ka ema suguelundisse oli ta pidanud sõrmed panema. Kui ema ja Enn Västrik olid sugulises vahekorras, pidi ta seda pealt vaatama. Kui ta keeldus midagi tegemast, sai ta rihmaga peksa ja teda ähvardati, et kui ta kellelegi sellest räägib, siis läheb ta ema vangi. Tunnistaja sõnade kohaselt oli läbielatu tekitanud kannatanu psüühikale korvamatut kahju, ta sooritas korduvaid suitsiidikatseid, tunnistaja teadmist mööda oli neid rohkem kui kuus. Tunnistaja määras G raviks antidepressandid, tüdruk oli korduvalt Psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravil, tema juures käis korduvalt kiirabi. G tundis väga suurt hirmu Enn Västriku ees, hinnates seda 100 palli süsteemis sajaga. Tunnistaja RL, Merelahe perearstikeskuse arsti seletuse kohaselt puutus ta esimest korda G R kokku interneti jututoas kui tüdruk oli 12-aastane. G rääkis talle, et temaga on lapsepõlves, alates 6-7-ndast eluaastast tehtud midagi väga jubedat, seda, et ta ema ja tolle poiss-sõber olid seksuaalselt teda ära kasutanud, temasse oli topitud sõrmi ja mingit puust või nahast peenist, mis pidavat ka alles olema . GR käis ka tema vastuvõtul, tuues kaasa kirja ja öeldes, et ei suuda seda kõike rääkida. Ta suunas tüdruku günekoloogi juurde, günekoloogi vastuses oli kirjas, et GR neitsinahk oli rikutud, suguelu oli olnud mittevabatahtlik, viimane vahekord augustis 2001, 1011- aastaselt. Kasutatud oli ka mingit vahendit. Võõrasisaga oli toimunud seks peaaegu iga kord kui see külas käis, nii autos kui voodis. Kui G käis tema vastuvõtul, oli ta väga hirmul ning tagasihoidlik. Ta on teadlik ka tüdruku enesetapukatsetest, mille põhjuseks tunnistaja hinnangul oli ebastabiilsus toimunu mõjul. Tunnistaja AB seletuse kohaselt hakkas ta G R suhtlema
  5. aasta talvel, enne seda suhtles Gga tema sugulane jututoas, kus G esines nime alla „Tahan surra“ ja oli rääkinud, et ema ja selle armuke olid teda seksuaalselt kuritarvitanud. Olles mitu korda Gga kohtunud, hakkas tüdruk järk-järgult jutustama, mis temaga oli toimunud, seda, et kui ta oli väike, pidi ta olema voodis, kui ema ja armuke olid intiimsuhtes ega tohtinud ära minna. Ema armuke käperdas teda, toppis näppe tuppe, ta ise pidi käperdama meest, ema, ja ema käperdas teda. G pidi ka neid lakkuma. Nad olid valmistanud mingi mehe suguorganit meenutava abivahendi, mida nad kasutasid G väärkohtlemiseks, samuti oli ema armuke Gt ka vägistanud. Väärkohtlemisest rääkimine oli G jaoks raske, eriti raske oli tal sellest rääkida võõrastele, näiteks noorsoopolitseinikule. Seksuaalne väärkohtlemine oli alanud kuuendast eluaastast. G tundis Västriku vastu hirmu, vastikust ja pettumust, ta kartis, et mees tapab ta. Tal oli tekkinud alaväärsus, et tema on juhtunus süüdi, et tema oli olnud halb. Teda oli hirmutatud, et kui ta juhtunust kellelegi räägib, võib ema või Enn Västrik surra, kuna neil mõlema oli tervisega probleeme. Samuti rääkis G talle, et teda oli füüsiliselt karistatud kui ta ei nõustunud tegema seda, mida ema või Västrik tahtsid. Süüdistatav Enn Västrik eitas oma süüd temale esitatud süüdistuses täielikult. Ta kinnitas, et tema ja RR vahel olid intiimsuhted ja et ta suhtles temaga 10 aasta vältel, G oli tema ja RR vahelise suhtlemise alguseks umbes 3-4- aastane. Ööbima jäi ta RR juurde 10 aasta jooksul umbes 20-30 korda, G kunagi nendega samas toas ei viibinud kui nad voodis olid. Tema ja G vahelised suhted olid täiesti normaalsed. See, nagu oleks ta Gt seksuaalselt väärkohelnud, on süüdistatava sõnutsi hüljatud naise väljamõeldis, mis on kannatanule pähe poogitud. Kohtulikul uurimisel kontrolliti järgmisi kirjalikke tõendeid: Asitõendi võetuse määrus koos protokolliga ja selle vaatluse protokoll koos fototabeliga, millistest nähtuvalt võeti kannatanu elukohast ära ja vaadeldi peenisekujulist eset. DNA ekspertiisi akt ja Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Keskuse teatis, millest nähtuvalt langes GRvõrdlusproovist määratletud DNA profiil kokku peenisesarnaselt esemelt leitud DNA profiiliga, kuid mitte RR võrdlusprofiilis määratletud DNA profiiliga. Regionaalhaigla vastus järelepärimisele, millest nähtuvalt pöördus GR esimest korda lastepsühhiaatri vastuvõtule 03.09.1998 koos emaga õpiprobleemide pärast. On viibinud statsionaarsel ravil 3 korda pikaajalise depressiivse reaktsiooni ja seksuaalse kuritarvitamise tõttu. Kohtuistungil avaldatud GR kiri dr L , milles GR kirjeldab seksuaalset väärkohtlemist, mis pandi tema suhtes toime Enn Västriku, samuti ka kannatanu ema poolt. Ambulatoorne kohtupsühhiaatriline ja –psühholoogiline kompleksekspertiisi akt nr 142, millest nähtuvalt ei ole GR nõrgamõistuslik, ei põe vaimuhaigusi ega esine tal ajutist vaimutegevuse riket. Puberteedieas aastatel 2001-2003 esines tal pikaajaline depressiivne reaktsioon, mis oli seotud seksuaalse väärkohtlemisega. Ta on võimeline õigesti tajuma kriminaalasjas tähtsaid asjaolusid ja andma nende kohta ütlusi. Kõrgenenud fantaseerimiskalduvust kannatanul ei esine. Käesoleval ajal peegeldub kannatanu psüühiline seisund tema suhtes lapseeas toime pandud seksuaalset väärkohtlemist tõrjuvas negativistlikus hoiakus sel teemal arutamises ja negatiivse emotsiooni vallandumises, Tal domineerivad sõltuvale isiksushäirele omased jooned, mis mõjutasid ka tema käitumist ja lisanduv hirmutunne füüsilise vägivalla ees süüdistatava käsu täitmata jätmise ees, takistasid tal tugeva vastupanu avaldamist Västrikule kuritegude toimumise ajal. G Rl on kujunenud sõltuvussuhe sõbranna ABja emaga, milline suhe võib mõjutada tema poolt antud ütlusi. Kohtu järeldused Kohus, kuulanud ära kannatanu ja tunnistajate seletused, süüdistatava ütlused ning kontrollinud kirjalikke materjale, leiab, et kohtul ei ole alust kahelda kannatanu GRkohtulikul uurimisel antud seletustes ning on nimetatud kriminaalasjas ka esitatud süüdistust kinnitavateks otseseks tõendiks. Süüdistuse järgi on süüdistatav uuritavad teod /sugulise kire rahuldamine ebaloomulikul viisil vägivalla kasutamisega noorema kui 16-aastase isiku suhtes/ toime pandud aastatel 1991 kuni 2000, millised on kvalifitseeritud KrK § 1151 lg 2 järgi. Nimetatud ajal oli tegemist II astme kuriteoga ning vastavalt KrK § 53 lg 1 p 2 on aegumise tähtajaks 5 aastat. KrK § 53 lg 2 sätestab, et aegumine katkeb, kui isik enne tähtaja möödumist paneb toime uue kuriteo. 28.10.2004 karistati süüdistatav Enn Västrik’ut Järva Maakohtu poolt

§ 424järgi, seega aegumine katkes ning algas uuesti 28.10.2004. Enn Västrik’’ule inkrimineeritud Kr

K § 115 lg 3 p 2 järgi kahe episoodi toimepanemine ning üks episoodidest on vastavalt süüdistusele toime pandud

  1. aastal. Tegemist on esimese astme kuriteoga, mille puhul nii kuriteo toimepanemise ajal kehtinud seaduse kui käesoleval ajal kehtiva seaduse alusel on aegumistähtajaks 10 aastat kuriteo toimepanemisest.
  2. aastal kehtinud KrK §-s 53 lg 2 on sätestatud, et aegumine katkeb, kui isik paneb enne aegumistähtaja möödumist toime uue kuriteo. Käesolevas kriminaalasjas on E.Västrikule esitatud süüdistus ka
  3. aastal toimepandud kuriteos, mistõttu lähtuvalt KrK sätetest alustatakse aegumise arvestamist alates
  4. aastast ning aegumise tähtaeg pole veel saabunud. Kehtiv seadus enam uue kuriteo toimepanemist aegumise tähtaja aluseks ei sea. Küll aga sätestab

§ 81

lg 7 p 3, et süüteo aegumine peatub seksuaalse enesemääramise vastase kuriteo toimepanemisel noorema kui kaheksateistaastase isiku suhtes kuni kannatanu kaheksateistaastaseks saamiseni, kui kriminaalmenetluse ajend ei ilmnenud enne tema poolt nimetatud vanuse saavutamist. Käesolevas kriminaalasjas ilmnes kriminaalmenetluse ajend 04.02.2002, mil GRoli 17-aastane. Seega pole käesolevaks ajaks aegumise tähtaeg ka kehtiva seaduse järgi veel saabunud. Kuigi süüdistatav Enn Västrik eitab temale esitatud süüdistust ning leiab, et see on mahajäetud ning armukadeda naise väljamõeldis ning kannatanu poolt avaldatud sündmused on sisendatud kannatanule tema ema selleks, et kahjustada Enn Västrik’ut. Enn Västrik ei eita enda suhteid RR’ga ja seletab, et ta külastas RR’t suhteliselt harva. Tema suhted G R’ga olid nende kohtumiste ajal sõbralikud. Kohtul ei ole vähimatki alust kahelda kannatanu GRseletuste usaldusväärsuses ja tõepärasuses, mida kinnitavad ka teised kriminaalasjas kohtuliku uurimise käigus kogutud kaudsed tõendid. Kannatanu andis kohtus piisavalt üksikasjalikke seletusi toimunud sündmuste kohta. On selge, et negatiivsete sündmuste uuesti interpreteerimine on raske ning mälu võib olla valikuline, nihutades mõningaid sündmusi esiplaanile, teisi jälle tahaplaanile. Kohus ei saa jätta tähelepanuta erialaspetsialistide kinnitusi selle kohta, et G R’t on lapsepõlves väärkoheldud ning selle väärkohtlemise tagajärjed ilmnevad ka käesoleval ajal, millest annavad tunnistust kannatanu käitumine kohtuistungil ning seletuste üldsõnalisus. Samuti tuleb arvestada seda, et lapseealisus ei võimalda kõike toimunut hinnata täiskasvanu pilgu läbi. Samuti mõjutab kannatanu seletusi ka ajaline faktor ning toimunud sündmuste pidev jada. Kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel tuleb arvestada, et need on kooskõlas tunnistajate ütlustega selle kohta, mida kannatanu on neile varem avaldanud. Tunnistajate ütlused kannatanu käitumise iseärasuste kohta - suhtlemine interneti jututoas märksõna „tahan surra“ all, paaniline hirm Enn Västriku ees, koolis ilmnenud õpiraskused, meeleolulangus, korduvad suitsiidikatsed - viitavad üheselt sellele, et kannatanu psüühikat on mõjustanud tema jaoks väga traagilised läbielamised enne viieteistkümnendat eluaastat. Kohus suhtub kriitiliselt RRseletustesse toimunud sündmuste kohta.. RRon kinnitanud, et ta oli teadlik sellest, et Enn Västrik tema tütart seksuaalselt väärkohtleb /vannitoas sundis kannatanut katsuma enda suguliiget/, samuti oli ta vahetuks pealtnägijaks mitmele väärkohtlemise sündmusele /suguühe kannatanuga/. Samas on ilmne, et RRei rääkinud kohtuistungil kõike, mida ta teadis, mida on pealt näinud ja ka sellest, et mitmel korral osales ta koos Enn Västrikuga oma tütre seksuaalses väärkohtlemises. Viimatinimetatud asjaolu on tingitud ilmselgelt soovist enda õigusvastast käitumist varjata. Samas pole aga alust suhtuda selles osas, millises ta ütlusi andis oma tütre väärkohtlemise kohta Enn Västriku poolt, suhtuda kui ebausaldusväärseisse. Ekspertarvamusest nähtuvalt võib G Rl välja kujunenud isiksusehäire olla tingitud pikaajalisest seksuaalsest väärkohtlemisest. Kohtul pole mingit alust kahelda erialaspetsialisti arvamuses, mis kinnitab, et kannatanul ei esine kõrgendatud kalduvust fantaseerimisele. Ekspertarvamuses nimetatu selle kohta, et G Rl on kujunenud sõltuvussuhe sõbranna ABja emaga, milline suhe võib mõjutada tema ütlusi, ei saa kahtluse alla seada kannatanu poolt antud ütlusi, seonduvalt Enn Västriku poolt toimepandud kuritegudega. Sõltuvussuhe emaga võib olla küll alates kriminaalmenetluse alustamisest mõjutanud GRpoolt antud ütlusi selle tõttu, et kannatanu on üritanud kohtueelses menetluses oma ema kaitsta - seda on ta ka ise kohtuistungil kinnitanud. ABon aga aastate vältel olnud GRtugiisik, kes on kannatanut aidanud täiesti omakasupüüdmatutel ajenditel ning on põhjendamatu alus oletuseks, et Buga võis kannatanut mõjutada andma Buga jaoks täiesti võõra inimese suhtes ränkade kuritegude toimepanemises süüstavaid ütlusi. Ainetuks tuleb lugeda ka süüdistatava väited selle kohta, et RRon kannatanut mõjutanud andma Enn Västrikku süüstavaid ütlusi. Kriminaalasjast nähtuvalt pöörduspolitseisse avaldusega Tartu Laste Tugikeskuse avalduse alusel Tallinna Lasnamäe linnaosavalitsuse sotsiaalhoolekande osakond, seega ei toimunud politseisse pöördumine kannatanu ema initsiatiivil. Samuti on kohtueelse menetluse käigus RResitanud politseisse avalduse kriminaalmenetluse lõpetamiseks, kuna kriminaalmenetlus ja sellega seotud toimingud põhjustavad GRpsüühikale olulist kahju. Eelnimetatust tuleneb üheselt, et RRei ole olnud käesolevast kriminaalmenetlusest aktiivselt huvitatud, mis on ka mõistetav, arvestades tema rolli oma tütre väärkohtlemises koos Enn Västrikuga. Kohus leiab, et puuduvad ükskõik millised viited sellele, et kannatanu oleks tema poolt kirjeldatud sündmused välja mõelnud. Kannatanu käitumine kohtuistungil, tema poolt ütluste andmine, mida ta oli suuteline tegema alles pärast pikaajalist vastava suunitlusega teraapiat psühhiaatriahaiglas, on näidanud kohtule, milliseid kannatusi on GR minevikus, oma lapsepõlves, läbi elanud ja kui raske oli tal seda meenutada. Kannatanu ütlused tuleb lugeda usaldusväärseiks ja piisavalt üksikasjalikeks toimunud sündmuste kohta, et lugeda tõendatuks Enn Västriku poolt temale inkrimineeritud kuritegude toimepanemine ning süüdistatava süü tõendatus. Kohtulikul uurimisel on leidnud tõendamist, et GRseksuaalne väärkohtlemine algas 1991 aastal, kui kannatanu GRoli 6-aastane, mil Enn Västrik esimest korda katsus ja surus sõrmed kannatanu tuppe. Seksuaalne väärkohtlemine kestis 10 aastat, kuni aastani 2000, aastate vältel erinevates korterites ja autokabiinis katsus Enn Västrik G Rt korduvalt, surus oma sõrmi talle tuppe, sundis imema oma sugutit, surus tema tuppe peenisetaolise eseme ja vägistas teda vaginaalselt kahel korral - 1995. aastal, mil kannatanu oli 10- aastane ja teisel korral 2000. aastal, mil kannatanu oli 15-aastane. On tõendatud ka vägivalla tarvitamine kannatanu suhtes, mis oli suunatud tema vastupanu mahasurumiseks - vägivald oli nii füüsiline (seisnes peksmises) kui vaimne (ähvardamine, et kui kannatanu kellelegi räägib, pannakse ema ja Västrik vangi ja ta jääb üksi, lisaks lubas Västrik tema elu põrguks teha kui ta vangi läheb). Kuigi iga seksuaalse väärkohtlemise juhtumiga taolist füüsilist ja vaimset laadi vägivalda ei kasutatud, oli kannatanu kestvalt selle vägivalla mõju all, mis on tema lapseiga ja abitust (ema poolt tal mingit abi ega tuge oodata polnud, ennem juba sundimist eelpoolnimetatud tegusid taluma ja nendes osalema) igati mõistetav ja mingit vastupanu ta seetõttu osutada ei julgenud. Karistuse mõistmisel

§ 56

alusel arvestab kohus isiku süüd, tema vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Enn Västrik’u süüd välistavad asjaolud puuduvad. Kohtulikul uurimisel ei tuvastatud vastutust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Tema poolt on toime pandud pika aja jooksul korduvad rasked isikuvastased I astme kuriteod, mille eest seadus näeb karistusena ette vaid pikaajalise vangistuse. Enn Västrik’u poolt toimepandu on kannatanule tekitanud pöördumatut kahju. Kohtulikul uurimisel on tuvastatud, et RRsuhtus soosivalt toimuvasse ega täitnud emakohust ega ka lihtsalt inimese kohust kaitsta oma alaealist tütart füüsilise ja psüühilise vägivalla eest. Nimetatu aga ei anna alust Enn Västrik’u poolt toimepandusse suhtuda kergemalt. Kohus nendib, et Enn Västrik’ul on probleeme tervisega, kuid see ei ole põhjuseks tema karistamisse suhtuda leebemalt, kuna kinnipidamiskohtades on tagatud meditsiiniline teenindamine. Eeltoodu alusel leiab kohus, et Enn Västri’kut tuleb karistada pikaajalise reaalse vangistusega. Kohtunik Rahvakohtunikud

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.