lg.2p.2,4;§ 418 lg.1;§ 4181 lg.1 järgi ja Vladimir Osmerko süüdistus
lg.2p.1,2,4 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Ilgam Ragimov ja tema kaitsja adv. Sven Maakohtu otsus 23.veebruarist 2009.a. Sillar ning süüdistatav Vladimir Osmerko Prokurör Jüri Kasesalu Süüdistatavad Ilgam Ragimov ja Vladimir Osmerko Harju Maakohtu otsuses) Kaitsja RESOLUTSIOON Edasikaebamise kord (ankeetandmed Adv. Sven Sillar ja adv. Anatoli Jaroslavski Harju Maakohtu otsus 23.veebruarist 2009.a. Ilgam Ragimovi ja Vladimir Osmerko suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioonid jätta rahuldamata. Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. 2 Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohus otsustas 23.veebruari 2009.a. otsusega tunnistada süüdi Ilgam Ragimov
Tunnistada süüdi Ilgam Ragimov
Tunnistada süüdi Ilgam Ragimov
lg.1 järgi ja mõista talle karistuseks 2 (kaks) aastat vangistust.
lg.1 alusel, lugedes kergem karistus kaetuks raskeima karistusega, mõista liitkaristuseks 4 (neli) aastat vangistust.
Tõkend – vahistamine – tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Tunnistada süüdi Vladimir Osmerko
lg.2p1,2,4 järgi ja mõista talle karistuseks 4 (neli) aastat vangistust.
lg 1 alusel lugeda karistuse kandmise alguseks 05.06.2008.a.Tõkend – vahistamine – tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Kriminaalmenetluse kulud: Välja mõista Ilgam Rahimov’ilt riigituludesse: - sundraha 10 875.00 krooni; - tulirelva ekspertiisi nr TB-143-08/3057 maksumus 1960.00 krooni; Kriminaalmenetluse kulud: Välja mõista Vladimir Osmerko’lt riigituludesse: - sundraha 10 875.00 krooni; - kaitsjale makstud tasu 743.40 krooni; Hääleekspertiisi nr IF-0063-08-3684 maksumus 10 350.00 krooni – kuulub Vladimir Osmerko’l hüvitamisele solidaarselt koos Ilgam Ragimov’iga. Ilgam Ragimov mõisteti
prg. 214 lg 2 p.2,4 ja Vladimir Osmerko mõisteti
prg. 214 lg 2 p.1.2.4 järgi süüdi selles, et nemad tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult alates 08.05.2008.a. kuni kinnipidamiseni 05.06.2008.a. Tallinnas nõudsid B. D.´elt 400 000.-krooni maksmist, kasutades tema suhtes psüühilist vägivalda, ähvardades tervisekahjustuste tekitamisega, jalaluude murdmise ja jalgade läbilaskmisega, lubades põhjustada füüsilist kahju kannatanu lastele. Nimetatud vägivalla sunnil maksiski B. D. 08.05.2008.a. Tallinnas XXXXXXX XX juures väljapressijate grupile 5000.-krooni. 3 Ilgam Ragimov mõisteti
prg. 418 lg 1 järgi süüdi selles, et tema 2005.aasta sügisel eeluurimise käigus tuvastamata kohast ebaseaduslikult ja omamata selleks vastavat luba, soetas ja hoidis alates sellest ajast kuni 05.06.2008.a.-ni oma elukohas XXXXXXXXX XX-X XXXXXXX püstolit Parabellum P-08 nr 5395 9,0 kal , mis on vastavalt Relvaseaduse §-le 19 piiratud tsiviilkäibega relv; ja 12 püstolipadrunit Luger kaliiber 9x19 mm, mis on vastavalt Relvaseaduse §-le 19 piiratud tsiviilkäibega laskemoon. Ilgam Ragimov mõisteti
prg. 418-1 lg 1 järgi süüdi selles, et tema 2005.aasta sügisel eeluurimise käigus tuvastamata kohast ebaseaduslikult ja omamata selleks vastavat luba, soetas ja hoidis alates sellest ajast kuni 05.06.2008.a.-ni oma elukohas XXXXXXXXX XX-X XXXXXXX 67-t süüte-, süütelõhke- või terassüdamikuga kuuliga vintpüssipadrunit kaliiber 7,62x54R mm, mis on vastavalt Relvaseaduse §-le 20 lg 4 p 2,3,4 tsiviilkäibes keelatud laskemoon. APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatav Ilgam Ragimov ei nõustu esitatud apellatsioonis maakohtu seisukohaga nagu oleks tema kannatanult raha välja pressinud ja teda ähvardanud. Kannatanu ise kinnitas seda ka maakohtu istungil, kuid kohus tema sellekohaste ütlustega ei arvestanud. Kohus ei arvestanud tema, s.o. Ilgam Ragimovi ütlusi selle kohta, et tänu kannatanu ükskõiksele suhtumisele sõlmitud suulisesse lepingusse, kaotasid nemad, s.o. süüdistatavad, nende firma ja ka paljud töölised töö. Õige ei ole maakohtu järeldus ka selles, et tema pressis välja kannatanult 5000 krooni. Tegelikult pakkus nimetatud summa kannatanu temale laenuks kuna teadis, et tal on rahalisi raskusi. Ta ei nõustu ka maakohtu järeldusega nagu oleks ta pidevalt helistanud kannatanule ja küsinud raha kohta. Ta ei ole tegelikult kunagi kannatanule raha pärast helistanud, kannatanu ise helistas ja määras kohtamisi, et järjekordselt midagi valetada. Ei nõustu ka maakohtu seisukohaga nagu tema ütlused oleksid vastuolus kannatanu ütlustega ja teiste kriminaalasja materjalidega kuna tema ütlused on õiged. Kõige suuremat rõhku omistab maakohus helisalvestistele. Kohtule olid esitatud vaid need salvestised, millised olid kasulikud uurimisele, Ülejäänud salvestised on kuhugile kadunud. Kohtuistungil kinnitas kannatanu ise, et salvestas nende jutuajamisi alates 26.maist 2008.a. Kohtule oli aga esitatud ainult viimane salvestis. Ka ei arvestanud kohus seda, et tegelikult kannatanu pidevalt provotseeris teda omavahelistes jutuajamistes, esitas selliseid küsimusi, et saaks vastuseks temalt ähvardusi. Sai sellest aru siis, kui sai teada, et kannatanu salvestas jutuajamised. Ei ole nõus maakohtu järeldusega, et tema korteris olnud relvad olid mõeldud ähvardamiseks. Relvaseaduse sätete rikkusega seotud süüdistustega on ta nõus. Kohus ei ole aga tähelepanu pööranud tema haigustele. Tal on suhkruhaigus, millesse ta haigestus vanglas närvide pinnal. Tema jalad valutavad väga tugevasti ja vajavad operatiivset ravi. Esitatud oli ka sellekohane tõend. 4 Süüdistatava Ilgam Ragimovi kaitsja adv. Sven Sillar taotleb esitatud apellatsioonis Harju Maakohtu otsuse tühistamist Ilgam Ragimovi süüdimõistmises
Samuti taotleb maakohtu otsuse tühistamist Ilgam Ragimovile
§-de 418 lg 1 ja § 4181 lg järgi mõistetud karistuse osas, vähendada mõistetud karistust ning vabastada Ilgam Ragimov edasise karistuse kandmisest tingimuslikult katseajaga. Apellant on jätkuvalt seisukohal, et süüdistus
Süüdistuaktis esitatud süüdistus on niivõrd puudulik, et toob aprioorselt kaasa õigeksmõistva kohtuotsuse. Prokurör on süüdistuses konstrueerinud väljapressimise koosseisu läbi süüdistatavate poolt psüühilise vägivalla kasutamise, kuid väljapressimise koosseisuna sätestatud psüühilise vägivalla kasutamisega on tegemist siis ja ainult siis, kui süüdistatava teos esinevad
tunnused ehk siis kuriteona on psüühiline vägivald ehk siis ähvardamine realiseerunud ainult siis, kui kannatanul on olnud alust karta ähvarduse täideviimist. Käesoleval juhul ei ole süüdistuses poole sõnagagi püütud näidata ega tõendada, et kannatanu arvanuks, et esineb tõsiselt võetav alus väidetavalt talle esinenud ähvarduste realiseerimiseks. Süüdistuse pöördumatu puudulikkus seisnebki selles, et ei ole väljatoodud, millistele asjaoludele tuginevalt kannatanu pidi arvama, et ähvardusena esitatud teo kirjelduse näol on tegemist süüdistatavate poolt reaalselt toimepandavate tegevustega. Samas on kannatanu subjektiivne suhtumine ähvardustesse seadusandja poolt rõhutatult väljatoodud kuriteo koosseisutunnusena, mis tähendab automaatselt seda, et see ähvarduse koosseisutunnus tuleb obligatoorselt esitada süüdistuses. Sellisest puudulikust süüdistusest tulevalt ei ole võimalik teostada kaitseõigust ning kohtul ei ole võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Apellant ei nõustu maakohtu otsuses toodud järeldustega, millistega maakohus on püüdnud kaitsja seisukohti ümber lükata. . Apellant jääb kõigi nende õiguslike käsitluste juurde, mis toodi esile Harju Maakohtus. Vaieldamatult ei nähtu süüdistusaktist, et Ilgam Ragimovi teos esinenuks ähvardamise koosseis
Kohtu arusaam, et psüühilise vägivalla tarvitamine ehk siis kriminaalõiguslikus mõttes ähvardus, mis on väljapressimise lahutamatuks koosseisuliseks osaks, ei peagi vastama
Apellandile teadaolevalt kasutatakse kriminaalõiguse termineid ühesisuliselt. Ei ole ju mõeldav, et
§-s 89 või 115 nimetatud tapmise üldised tunnused oleksid teistsugused, kui
§-s 113 esile toodud kuriteo puhul. Samamoodi on tegemist ka ähvardamisega, kui
mõttes ei ole ähvardamise kuritegu toimepandud, siis ei saa rääkida ka ähvardamisest
Seetõttu peab väidetavalt läbi ähvardamise kasutatud vägivalda, obligatoorselt sisustama kooskõlas
§-ga 120. Kuna kohus leidis, et Eesti kriminaalõiguses eksisteerib veel mingi eraldiseisev ähvardamine, mida ei ole ega peagi olema võimalik kvalifitseerida
5 järgi, on kohus valesti sisutanud
Kohus on valesti kohaldanud materiaalõigust. Tegelikult saanuks kohus rääkida vaimse vägivalla, ehk siis ähvardamise, realiseerumisest, kui süüdistava käitumine vastanuks
Sellist faktilis-juriidilist asjaolu tuvastatud ei ole. Kõrvuti materiaalõigusliku minetusega on kohus rikkunud ka väga oluliselt menetlusõigust, kui on mõistnud isiku süüdi sellise süüdistuse alusel, milles ei ole avatud väidetavalt toimepandud ähvardamist
Süüdistuse puudulikkuse ja õigeksmõistva kohtuotsuse vahelist seost on korduvalt käsitletud erinevates Riigikohtu lahendites (vt 3-1-1-130-05; 3-1-1-139-05, p 18; 3-1-1-10707; jt). Tundub, et ekslikult heitis kohus kaitsjale ette seda, et süüdistuse väidetavale kõlbmatusele juhiti tähelepanu alles kohtuvaidlustes. Kaitsja ütles koheselt, et süüdistus on põhjendamatu ning lõpplahendiks on väljapressimist puudutavas osas õigeks mõistev kohtuotsus Kaitsjal ei ole protsessuaalset kohustust avaldada kaitsepositsiooni juba kohtumenetluse alguses. Samamoodi ei ole kaitsjal keelatud kaitsepositsiooni muuta vastavalt kohtumenetluses väljakujunenud asjaoludele. Seetõttu jääb arusaamatuks, miks ei võinud kaitsja kohtuvaidluses tugineda süüdistuse ilmsele mittevastavusele materiaalõigusega. Selline etteheide ei tugine menetlusseaduse sättele. Apellandile tundub, et Ilgam Ragimovit on karistatud
§-de 418 lg 1 ja § 4181 lg 1 alusel liiga karmilt. Tegemist oli formaalsete kuritegudega, millede tulemiks ei olnud ühtegi materiaalset kuritegu. Apellandile tundub, et kohtul on põhjust mõistetud karistust seetõttu vähendada ning vabastada Ilgam Ragimov edasise karistuse reaalsest kandmisest tingimuslikult katseajaga. Süüdistatav Vladimir Osmerko vaidlustab esitatud apellatsioonis maakohtu otsust tema süüdimõistmises väljapressimises. Apellant kirjeldab apellatsioonis oma seisukohast toimunut. Sisuliselt kordab apellant ütlusi, milliseid ta andis maakohtus ning milliseid on maakohus pikalt ka tsiteerinud vaidlustatud kohtuotsuses. Lõpetuseks märgib apellant, et kuna ta on ristitud õigeusklik ja usub jumalat, siis jumal on tunnistajaks, et temal ei ole mõtteski olnud kannatanule füüsilisi kannatusi tekitada. Palub, et kohus mõistaks teda, et ta on elus väga palju muret näinud, tal on armastatud perekond – naine, kaks tütart, lapselapsed. Ta on siiani šokis, et ta on vahi all ja et talle mõisteti mõistetamatult pikk reaalne vangistus. Kui ta oleks vaid teadnud, et kannatanu tuleb kohtumistele mikrofoniga, ei oleks ta eluski isegi mitte lähenenud temale. Pere on temale kallim, kui mingi raha. Edasi tõstatab apellant kohtu ees järgmised küsimused: - miks maakohus ei ole täielikult ja igakülgselt läbivaadanud kõiki selle kriminaalasja aspekte, ei võtnud arvesse ühtegi kaitsja ja ka tema enda ning kaassüüdistatava poolt esitatud väidet ega fakti. Arvestatud on ainult süüdistava poole seisukohti. - Miks maakohus ei ole üldse pööranud tähelepanu kannatanu isikule. Samuti ei ole maakohus pööranud tähelepanu sellele, et kannatanu 6 - käitumises on
prg. 319 p. 2 ja 320 p.2, 297 p. 1 ja 184 p.1,2 tunnused. Miks kohus ignoreeris kaitsjate taotlust ümber kvalifitseerida temale esitatud süüdistus
prg 120 järgi. Miks kohus ei kuulanud kõiki helisalvestisi, mis olid kannatanu poolt salvestatud ja nimelt neid, kus ta ise tunnistab fakti, et o võlgu raha lepingu katkestamise eest. Neid asjaolusid arvestades taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja kuriteo ümberkvalifitseerimist
prg. 120 järgi. Apellatsioonikohtu istungil toetasid süüdistatavad ja nende kaitsjad esitatud apellatsioone, prokurör vaidles nendele vastu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsioonide väidetega tuli alljärgnevatele järeldustele. 1) Kohtukolleegium ei nõustu adv. S.Sillariga apellatsioonis süüdistusele tehtud etteheidete osas. Põhjendatult on maakohus oma otsuses kaitsja poolt maakohtu istungil kaitsekõnes esitatud sellekohased väited lugenud põhjendamatuteks ja kohtukolleegium nõustub ka maakohtu otsuses esitatud sellekohaste põhjenduste ja järeldustega. Omalt poolt aga märgib kohtukolleegium järgmist. Kaitsja väidab apellatsioonis jätkuvalt, et tema arvates on
prg.-s 214 koosseisuliseks tunnuseks ainult selline psüühiline vägivald, mis vastab
prg. 120 tunnustele ja et süüdistuses tuleb ära näidata ka põhjendused, miks kannatanu pidanuks
prg.-s 120 kriminaliseeritud ähvardusi tõsiselt võtma e. reaalseks pidama. Uskumatu on seejuures apellandi väide, et olukorras, kus seadus on juba 7 aastat kehtinud, on maakohtu põhjendused selles osas, et väljapressimise koosseisuliseks vägivallaks ei ole mitte ainult
prg.-s 120 ettenähtud psüühiline vägivald, tema jaoks ikka veel uudne ja üllatav. Nimelt,
prg. 214 näeb ette kriminaalvastutuse muuhulgas varalise kasu üleandmise nõudmise eest, kui on kasutatud vägivalda. Karistusseadustikus on mõistega vägivald hõlmatud nii füüsiline kui ka psüühiline vägivald. Vägivald võib seisneda nii ähvardamises (
), kehalises väärkohtlemises (
), piinamises (
) kui ka raske tervisekahjustuse tekitamises (
). Kõik need teod on väljapressimise koosseisust hõlmatud ega moodusta kuritegude kogumit. Seega on loogiline ja ainuõige järeldus, et kannatanu ähvardamine kõigis eelnimetatud paragrahvides sätestatud vägivalla kasutamisega, moodustab samuti vägivalla
prg. 214 mõttes. Kaitsja järjekindel seisukoht selles, et väljapressimise koosseisu moodustab vaid selline psüühiline vägivald, mis on sätestatud
prg.s- 120 tuleneb tema arvates üheselt
kommenteeritud väljaandes prg. 214 kommentaarist 6. Kohtukolleegium märgib, et kaitsja on ilmselt ületähtsustanud seaduse 7 kommentaare ja pidanud neid seadusest olulisemaks. On selge, et seaduse kommenteeritud väljaandes esitatud kommentaarid ei ole ja ei saagi olla kohtule siduvaks kohtuotsuse tegemisel. Paraku saab kohus lähtuda seadusest, mitte ühe isiku poolt seadusele antud kommentaaridest. Kommentaarid ei pruugi alati täielikult seadust kommenteerida e. alati jääb nüansse, mida kommentaar ei käsitle. Teiseks, ja mis kõige olulisemaks ei ole kommentaaride sisu ka alati kooskõlas valitseva kohtupraktikaga, sealhulgas Riigikohtu praktikaga ja ka Riigikohus ei ületähtsusta Karistusseadustiku kommentaare oma seisukohtade kujundamisel. Et mitte jääda selles osas paljasõnaliseks peab kohtukolleegium vajalikuks viidata näiteks Riigikohtu otsuses nr.3-1-1-28-09 p.-des 8.1-8.3 väljendatud seisukohale, mis on vastupidine
kommenteeritud väljaande prg. 114 komm.6.3 esitatud seisukohale. Mida Karistusseadustiku mõttes kujutab endast mõiste vägivald , s.h. psüühiline vägivald, seda on Riigikohus käsitlenud oma otsustes nr. 3-1-1-131-02 ja 3-1-1-11-03. Kohtukolleegium leiab, et vaidlustatud kohtuotsuses esitatud maakohtu seisukoht on kooskõlas Riigikohtu seisukohtadega selles osas ja kaitsja sellekohased väited tulenevad pigem meelevaldsest seaduse tõlgendamisest, kui seaduse tekstist ja Riigikohtu seisukohtadest. Kohtukolleegium leiab, et süüdistatavatele esitatud süüdistust ei ole mingit alust pidada puudulikuks. Süüdistuses ei pea ka kohtukolleegiumi arvates olema esitatud süüdistuse poole põhjendusi selle kohta, miks kannatanul oli alust temale tehtud ähvardusi reaalseks pidada e. siis nende täideviimist karta juhul, kui ei saa täidetud väljapressijate nõudmisi. Süüdistuse poole seisukoht selles, et süüdistuse pool peab kannatanu kartusi tehtud ähvarduste osas põhjendatuteks väljendub sisuliselt juba süüdistuse esitamise ja selle toetamise faktis. Tuvastada, kas kannatanul oli alust pidada tehtud ähvarduste täideviimist reaalseks või mitte, see on kohtu kohustus. Maakohus on oma otsuses seda ka piisava põhjalikkusega motiveerinud ja maakohtu otsuses esitatud sellekohased tõendid, millistega on ilmestatud süüdistatavate kindlat eesmärki tekitada kannatanus tõsist hirmutunnet ja panna ta reaalselt kartma tehtud ähvardusi ning selle tulemusel ka enese ja oma pere alalhoiu tahtest tulenevalt nõutavat raha maksma, on ühesed ja vastuvaidlematud. Sisuliselt ju nõustub sellega ka süüdistatav V.Osmerko, kes taotleb tema poolt toimepandu kvalifitseerimist
prg. 120 järgi. Kohtukolleegium on seisukohal, et esitatud süüdistus vastab KrMS prg. 154 loetletud nõuetele. Süüdistuse kohaselt ähvardasid süüdistatavad kannatanut tervisekahjustuse tekitamisega ja süüdistuses on ka ära näidatud, milliste konkreetsete tegudega, mis on kvalifitseeritavad tervisekahjustuse tekitamisega kannatanut ähvardati – jalaluude murdmine, jalgade läbilaskmine. Seega käesoleval juhul on tõesti tegemist sellise ähvardusega, mis moodustab
prg. 120 ettenähtud kuriteo koosseisu. Ähvardamine
mõttes tähendab võimaliku kahju (surm, tervisekahjustus, vara rikkumine või hävitamine) tekkimise ettekujutuse loomist kannatanul, mille realiseerimine võib olla seatud tingimusse sellest, kas ähvardatud isik tegutseb vastavalt ähvardaja tahtele või mitte. Ähvardamisega on tegemist vaid siis, kui ähvardaja loob kahjuliku tagajärje saabumisest mulje kui millestki tema tahtest sõltuvast asjaolust, seega peab ta jätma endast mulje kui toimuva valitsejast. Seejuures ei oma tähendust, kas selline loodud mulje on tegelikkuses ka reaalne või pelgalt näiline. Toimuva 8 valitsemisega nimetatud tähenduses on tegemist mitte ainult siis, kui isik loob ettekujutuse temast endast lähtuvast ohust (st endast kui ähvarduse realiseerijast), vaid ka siis, kui ähvardatakse kahju tekitamisega kellegi kolmanda kaudu või kaasabil, jättes mulje, et tal on selle kolmanda (või kolmandate) tahte üle teatav mõju. Ähvardus peab täideviija tahte kohaselt jõudma kas vahetult või vahendlikult ähvardatud isiku teadvusesse (arusaamisesse). Seejuures ei ole isegi oluline, et ähvardatu mõistaks näiteks öeldut vahetult ütlemise hetkel kohe ähvardusena
Nii võib öeldu tähendus, et isikut ähvardati näiteks tervisekahjustuse tekitamisega, jõuda ähvardatuni alles hilisemalt – vahetu ajaline seos avalduse tegemise ning öeldu tajumisel ähvardusena vahel ei ole nõutav. Oluline ei ole ka see, kas ähvardaja saab ja ka tahab enda ähvardust realiseerida. Piisab, kui ähvardus tekitab objektiivselt tõsiseltvõetava mulje ja näib ka ähvardatule tõsiselt mõelduna (ähvardamisega on tegemist ka siis, kui täideviija teab, et kannatanu tajub tema käitumist ähvardusena ning ta kasutab seda ära). Nende eelduste alusel on ühtlasi ka selge, et tähendust ei oma asjaolu, kas tegelikkuses on ähvardus täideviidav või mitte (kriminaalkolleegium toonitab samas, et hõlmatud ei ole mõistagi antud tähenduses nn täielikult irratsionaalsed ähvardused nagu ähvardamine teispoolsusega, needmisega vms; ebausu ärakasutamine ei ole käsitletav ähvardusena; ähvardamisena ei ole võetav ka lihtsalt nn praalivas kõnepruugis öeldud lubadus keegi maha lüüa jne). Ähvardaja ei pea ise uskuma enda ähvarduse realiseeritavusse; piisab, kui ta lähtub sellest, et kannatanu seda usub. Ähvardus võib olla esitatud ka tingimuslikult selles tähenduses, et teatud kahjuliku tagajärje saabumine on seatud sõltuvusse mingi kindla asjaolu saabumisest või siis mittesaabumisest. Kannatanul peab tekkima arusaam, et öeldud ähvardust tuleb võtta tõsiselt („on alust karta ähvarduse täideviimist“). See ei tähenda aga, et kannatanul peaks tekkima sisemiselt hirm või kartus ähvarduse realiseerimise ees. See paneks koosseisu realiseerituse täielikult sõltuvusse kannatanu emotsionaalsest reaktsioonist, mis ei oleks aga tõsiseltvõetav seisukoht. Inimene ei pruugi öeldud ähvardust karta, piisab sellest, kui ta peab selle võimalikkust ja realiseeritavust tõsiseltvõetavaks. Seetõttu peab ka ähvardus olema sellise teatud intensiivsusastmega, mis on kohane, et mõjutada keskmist inimest täideviija poolt soovitud suunas (ehk siis võimaliku ohu tõsiselt võtmise suunas). Seetõttu peab ähvardaja poolt öeldu olema konkretiseeritav ning mõistetav nimetatud asjaolu(de)na. Maakohtu otsuse kohaselt on leidnud tõendamist, et leidis aset ähvardamine, samuti on analüüsitud süüdistatavate ja kannatanu üldist käitumist teo toimepanemise ajal , mis andis maakohtu hinnangul piisavalt alust väite esitamiseks, et kõike arvesse võttes tajus kannatanu süüdistatavate ähvardusi reaalsena Kriminaalkolleegiumi hinnangul puudub alus kahelda kannatanu vastavasisulistes väidetes ning soostuda tuleb maakohtu seisukohtadega ka selles osas. 2) Veel tundub apellandile , et ekslikult heitis kohus temale ette seda, et süüdistuse väidetavale kõlbmatusele juhtis ta tähelepanu alles kohtuvaidlustes. Apellant väidab, et kaitsjal ei ole protsessuaalset kohustust avaldada kaitsepositsiooni juba kohtumenetluse alguses. Samamoodi ei ole kaitsjal 9 keelatud kaitsepositsiooni muuta vastavalt kohtumenetluses väljakujunenud asjaoludele. Seetõttu jääb kaitsjale arusaamatuks, miks ei võinud kaitsja kohtuvaidluses tugineda süüdistuse ilmsele mittevastavusele materiaalõigusega. Selline etteheide ei tugine menetlusseaduse sättele. Kohtukolleegium nõustub kaitsjaga, et tal ei ole protsessuaalselt kohustust oma seisukohti kohtule välja käia kohtumenetluse alguses, kuid kui kaitsja apelleerib sellele, et tema kaitseõiguse teostamine oli süüdistuse puudulikkusest tulenevalt häiritud, siis on ka kohtu etteheited arusaadavad. Kui kaitseõigust ei saanud sellise süüdistuse alusel teostada kohtuvaidluste ajal, siis on selge, et seda ei saanud teha ka varem. Seega, kaitsja, kes pidas raskendatuks kaitseõiguse teostamist olemasoleva süüdistuse alusel, pidanuks siiski oma olukorra raskusest kohut informeerima ja seda juba eelistungil, kus otsustati süüdistuse vastavus KrMS prg. 154 nõuetele või kohtumenetluses, kus kaitsja oma positsioonist tulenevalt pidi ju aru saama, et kohtumenetluses järelikult väljutakse süüdistuse raamidest, kui selgitatakse, kuidas kannatanu suhtus tehtud ähvardustesse. Kaitsja aga sellekohaseid taotlusi kohtule ei esitanud ja kohtukolleegiumi arvates oli maakohtul sellises olukorras õigus lugeda kaitsja poolt kohtuvaidlustes tehtud sellekohased etteheited paljasõnalisteks. Kohtukolleegium ei näe maakohtu seisukohas selles osas mingit seaduserikkumist, mis mingilgi määral mõjutaks kohtuotsuse seaduslikkust. 3) Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ka osas, mis puudutab süüdistatavate käitumisele antud juriidilist hinnangut kannatanu B. D.e suhtes toimepandud tegude osas. Kohtukolleegium ei nõustu V.Osmerko poolt apellatsioonis esitatud taotlusega kvalifitseerida toimepandu
prg. 120 järgi. Sellise taotluse põhjendamatusele viitab fakt, et koos ähvardustega toimus ka raha nõudmine. Seda kinnitab kannatanu, kelle ütlusi selles osas toetavad ka süüdistatavate ütlused selle kohta, et neil oli kannatanuga rahaline vaidlus. Sisuliselt toetab seda seisukohta ka süüdistatava V.Osmerko kaitsja adv. A.Jaroslavski poolt maakohtus ja ka väljaöeldud seisukoht selles, et käesoleval juhul saaks kõne alla tulla vaid omavoli koosseis. Seega põhjendatult on maakohtu poolt loetud tuvastatuks ka väljapressimise koosseisu obligatoorne tunnus – varalise kasu üleandmise nõudmine. Nõudmine moodustab väljapressimise koosseisu juhul, kui sellega kaasneb ähvardus, s.h. ähvardus kasutada vägivalda. Tegemist on psüühilise vägivallaga. Samuti on maakohus põhjalikult motiveerinud oma seisukohta selles, miks ei käesoleval juhul tegemist omavoliga e. miks süüdistatavatel ei olnud ei tõelist ega oletatavat õigust kannatanult raha nõuda. Kohtukolleegium nõustudes selles osas täielikult maakohtu seisukohaga, ei pea vajalikuks neid oma otsuses korrata. 4) Põhjendatult on maakohus kvalifitseerinud süüdistatavate poolt toimepandud väljapressimise grupis toimepanduna, mis tähendab sisuliselt seda, et mõlemad süüdistatavad tegutsesid väljapressimise kaastäideviijatena. Seejuures ei oma kvalifitseerivat tähtsust ka asjaolu, et süüdistatav Ilgam Ragimov ei esitanud kannatanu aadressil süüdistuses märgitud ähvardusi. Nimelt, kuriteo toimepanemine kaastäideviimise vormis ehk isikute grupi poolt eeldab, et iga 10 grupi liige paneks oma tegevusega toime vähemalt ühe kuriteokoosseisu objektiivsesse külge kuuluva teo. Teo toimepanemine grupis on võimalik nii eelneva kokkuleppe alusel - kus rollijaotus, iga täideviija poolt kuriteo objektiivse külje täitmiseks vajalik tegevus lepitakse kokku kuriteo ettevalmistamise staadiumis, kui ka mitte-eelneva, vahetu kokkuleppe alusel - kus täideviijad eelnevalt kokku leppimata asuvad vaikivalt ühise kuritegeliku eesmärgi realiseerimiseks tegutsema vahetult sündmuskohal, sünkroniseerides oma tegevusi selliselt, et need kogumis täidaksid kuriteo objektiivsesse külge kuuluva teo. Käesoleval juhul näitab süüdistatavate kooskõlastatud tegevus, et neil oli kannatanult raha nõudmiseks ja kannatanu mittenõustumise korral tema ähvardamiseks eelnev kokkulepe. Seda kinnitab fakt, et esialgne jutuajamine tööliste leidmiseks oli I.Ragimovi ja kannatanu vahel, V.Osmerkot selle jutuajamise juures ei olnud. Samas hiljem, kui V.Osmerko ilmus kannatanu juurde koos I.Ragimoviga, süüdistas ta kannatanut selles, et viimane ei organiseerinud I.Ragimovile töömehi ja esitas kannatanule ähvarduste saatel sellest tulenevalt rahalisi nõudmisi. Eeltoodu kinnitab üheselt, et enne kannatanu juurde minemist oli süüdistatavatel kokkulepe edasiseks kuritegelikuks käitumiseks kannatanu suhtes olemas, Maakohtu poolt tuvastatud kuriteo tehiolude pinnalt on alust väita, et mõlemad süüdistatavate tegevus oli hõlmatud ühtsest tahtest ja mõlemad süüdistatavad hoidsid enda kontrolli all kuriteokoosseisu tunnustele vastava sündmuste kulgemise funktsionaalne teovalitsemise ehk kaastäideviimise vormis. Funktsionaalne täideviimine on tervik, mis realiseerub siis, kui kõik kaastäideviijad täidavad kooskõlastatult oma funktsiooni kuriteokoosseisu realiseerimisel. Ning vastupidi - kellegi funktsionaalne alatalitus tähendab kuriteokoosseisu ning seega ka täideviimise puudumist. Kuriteo toimepanemine isikute grupis eeldab, et nad on kokku leppinud (ka vaikivalt) kuriteo toimepanemises ning tegutsevad vastavalt sellele. Tähtis on, et iga isik, täites oma funktsiooni, valitseb oma teopanuse läbi tegu tervikuna ning et selle panuse äralangemisel, selle funktsiooni mittetäitmisel ühe või mitme grupi liikme poolt, langeb ära ka tegu kui selline. Käsitletavas kriminaalasjas on kindlaks tehtud, et kannatanule esitas rahalisi nõudeid koos sellega kaasnenud ähvardustega V.Osmerko, kuid I.Ragimov oli iga kord kaasas, I.Ragimov oli ka see , kes konkreetsed kokkusaamised kokku leppis ja iga kord ka ise V.Osmerko poolt esitatud nõudmiste ja ähvarduste juures oli ning V.Osmerko ähvarduste peale kaasa noogutas, kinnitades sellega ähvarduste realiseerimise võimalikkust. Mõlemad süüdistatavad olid teadlikud
prg. 214 lg 2 kirjeldatud kuriteokoosseisu realiseerimiseks esitatud nõudmise ja ähvarduste sisust, I.Ragimov võimendas oma kohalolekuga V.Osmerko sõnade paikapidavust ja aktiviseeris sellega kannatanute hirmu (Riigikohtu otsus nr.3-11-23-01). 5) Süüdistatavatele mõistetud karistus vastab
prg. 214 lg 2 sanktsiooni alammäärale, mistõttu puudub seaduslik alus karistusmäära vähendamiseks. Seejuures mõistetud karistusliik – vangistus – on seaduses ettenähtud ainuvõimalik karistusliik. Maakohtu seisukoht selles, et süüdistatavate suhtes ei ole võimalik kohaldada
prg. 74 sätteid juba
prg. 214 lg 2 sanktsiooni 11 alammäärast tulenevalt vastab Riigikohtu valitsevale kohtupraktikale (Riigikohtu otsused nr. 3-1-1-99-06;3-1-1-59-07 ) ja on ka kohtuotsuses motiveeritud. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg.338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 23.veebruarist 2009.a. Ilgam Ragimovi ja Vladimir Osmerko suhtes muutmata. Julia Katškovskaja Paavo Randma Meelika Aava
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.