1-05-894/7

(03233000423)Kohtu koosseis Kohtunik Aleksei Kovalenko Kohtuistungisekretär Marina Smirnova Kriminaalasi Uljas Oja süüdistuses KarS § 120 järgi üldmenetluse korras Prokurör Konstantin Rostovtsev Süüdistatav Uljas Oja elukoht XXX, isikukood 35308232720, Eesti kodanik, keskharidus, emakeel eesti keel, pensionär, kohtu poolt karistatud 3 korda. Tõkendit ei valitud. Kaitsja Vassili Vorobjov RESOLUTSIOON Tunnistada Uljas OJA süüdi KarS § 120 järgi ja karistada rahalise karistusega 50 päevamäära ulatuses, s.o 2500 (kaks tuhat viissada) krooni. Rahaline karistus tasuda 1 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest Rahandusministeeriumi arvelduskontole 10220034796011 AS SEB Pangas või arvelduskontole 221023778606 Hansapangas. Maksekorraldusel märkida viitenumber 4100065064 ja selgitus: „U.Oja, 1-05894, rahaline karistus“. Mõista U.Ojalt riigituludesse kohtukulud kaitsjale kriminaalasja materjalidest koopiate tegemise eest 88 (kaheksakümmend kaheksa) krooni 80 senti ja sundraha teise astme kuriteo eest 6525 (kuus tuhat viissada kakskümmend viis) krooni. Väljamõistetud kohtukulud ja sundraha kanda Rahandusministeeriumi pangakontole 10220034800017 SEB Pangas või pangakontole 221023778606 Hansapangas, viitenumber 2800049900. 2 Vabatahtliku täitmise korral võib kohtukulud ja sundraha tasuda 1 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest, märkides maksedokumendis, et tasutakse kohtukulusid või sundraha, samuti kriminaalasja number ja kohtukulusid ning sundraha tasuva isiku nimi, või isiku nimi, kelle eest neid tasutakse. Kohtuotsus saadetakse kohtutäiturile täitmiseks 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumise hetkest, kui süüdlane ei ole riigi nõudeid vabatahtlikuks täitmiseks ettenähtud tähtaja jooksul tasunud. Kohtuotsuse peale võib edasi kaevata Viru Ringkonnakohtule 15-päevase tähtaja jooksul Viru Maakohtu Narva kohtumaja kaudu, kohustusega teatada kaebuse esitamisest kirjalikult kohtule 7-päevase tähtaja jooksul kohtuotsuse teatavakstegemise päevale järgnevast päevast. KOHTUOTSUSE PÕHIOSA Süüdistuse sisu ja kvalifikatsioon Uljas Ojat süüdistatakse selles, et 14.02.2003.a viis Narvast Tallinna oma alaealise tütre Veronika, sünd. 1996.a, ja ei teatanud tütre asukohast oma abikaasale A.O., seejärel, olles alkoholijoobes, ähvardas A.O. tapmisega, aga 16.02.2003.a ähvardas Ž.Z. kaudu A.O. tütre V. tapmisega. Samuti tema, 23.04.2003.a ajavahemikul kella 20.30 ja 21.00 helistas korduvalt R.L., kes esindas Narva Linnakohtus A.O. huve, mobiiltelefonile ja ähvardas R.L. tapmisega. U.Oja pani oma tegudega toime tapmisega ähvardamise, kui oli alust karta ähvarduse täideviimist, s.o kui KarS § 120 järgi ettenähtud kuriteo. Kannatanu A.O. ütles kohtule, et varem olid süüdistatavaga abielusuhted, mis muutusid konfliktiks. Oli olemas fakt , mis ähvardas lapse elu, kuna 14.veebruaril 2003.a talle öeldi, et laps viidi Uljas Oja poolt teadmata suunas ja telefonikõnes temaga kuulis purjus agressiivset kõne, ka avaldust, et elusana ta last tagasi ei saa, kuna peab kohtust tagasi võtma avalduse. Skandaalis nende vahel toimusid füüsilise vägivallaga tema suhtes ja ta pöördus sellega haigla vastuvõtuosakonda. Tema suhtes olid ähvardused, seotud füüsilise vägivallaga seetõttu, et andis sisse lahutuse ja et ta maksab kõige eest. Kui pöördus abi saamiseks politseisse ja seal hakati välja selgitama siis ütles arvamuse, et Oja võis tütre viia Tallinna või Tartusse sugulaste juurde. Alles järgmisel päeval tehti kindlaks, et laps on Tallinnas Oja esimesest abielust tütre A. juures, sellest teataks talle politseinik, Oja ise oli vait. Jutuajamisel tütar ütles, et talle keelati telefoniga rääkida ja ta istus arvuti ees, pärast nad pöördusid psühholoogi poole. Perekonnaelu ajal probleemid olid armukadeduse ja usaldamatuse tõttu, majas oli pidevalt alkohol. Olid juhud, kui pani öösel asjad kokku, võttis tütre ja sõitis taksoga ema juurde. Oja tarvitas pidevalt alkoholi ja oli agressiivselt äkiline. Kartis tütre tuleviku pärast ja tütar nägi isapoolset vägivalda ema üle. Ähvardusi pidas reaalseteks. Kui oli esitatud avaldus lahutamiseks, siis ta lõi peaga vastu nägu, seetõttu ta kartis ilmuda ja suhtus Oja ähvardustesse reaalselt. A.O. ütles, et ei taha meie suhetesse sekkuda, kuna tunneb oma isa ja kartis teatada sellest mulle. Ütles, et isa tõi tütre öösel joobeseisundis. Oja tema küsimustele ei vastanud, kui konktakteeris, siis oli kas ebatsensuurne sõim või ähvardused. 14.veebruarist 2003.a on ta abielus Ojaga ja temalt ei ole vanema õigusi ära võetud, kuigi enam kui 5 aasta jooksul ta lapse kasvatamisest osa ei võta. Tema algatas lahutuse ja põhjus oli, et nad ei saa selle inimesega perekonnana elada. Perekonda pidasid koos ülal alates abielu sõlmimisest. Tema sissetulekud ettevõtlusest, mida ta koju tõi, lõppesid alati alkoholi joomisega. Kui ta 3 teadnuks, kus laps asub, siis vast poleks politseisse pöördunud. Ta kasutas reaalselt meetmeid, et hoiduda ohust, teda saatsid ema või vend. Z. helistas talle ja ütles, et Uljas Oja ütles, et elusana last ei tagasta. Z. sõnade järgi pidas Oja ähvardust reaalseks, kuna Z. on tema naaber aj alguses käis nende perekonnas. Hääl oli purjus ja ta kordas sõnu, mis Uljas Oja talle ütles. Kannatanu R.L. ütles kohtule, et tal on Nokia 6310 nr 5244992, millele talle helistati 5 korda ja helistaja esitles end A.O. abikaasana. Kõne oli ähvardav-ebatsensuurse iseloomuga. Kaks viimast kõnet ta salvestas salvestusfunktsiooniga telefoniga, esitas kõne hiljem kirjalikult. Ebatsensuurse sõimuga oli tema suhtes välja öeldud tapmisähvardus. Nagu aru sai, Oja ähvardas sõnutsi tapmisega – moodustas mul emotsionaalselt raske hirmutunde. Oja tahtis saavutada, et hirmust Oja ees ma loobuksin A.O. esindamisest Narva Linnakohtus. Ta teab Oja minevikku –kui oli esimest korda osutatud õigusabi tsiviilasjas, kohtumistest A.O., esimene kohtumine toimus 14.02.2003.a, kui A.O. tuli tema juurde ja rääkis, et Oja viis tema väikese tütre ära teadmata suunas ja edastas, et elusana ta teda enam ei näe. Ka tema suhtes olid ka tapmisähvardused. A.O. rääkis, et kooselu ajal Oja kuritarvitas alkoholiga ja oli tihti purjus. Iga sõna puhul läks enesest välja ja peksis A.O., tihti oli sunnitud väljuma kodust ja kutsuma politsei, pöördus ka Narva Haiglasse peksujälgede fikseerimiseks ja arstiabi saamiseks. Tulid avalikuks andmed, mis määratlevad tema psüühilist seisundit nagu alkohoolsete jookide sage pruukimine ja selle tagajärjel äkiline iseloom vägivallana A.O. üle. Arvestades neid andmeid, mida ta kasutas tsiviilasjas, ei olnud kahtlusi selles, et väljaöeldud tapmisähvardus võib olla täide viidud. Selle alusel tal tekkis sisemine hirmutunne. Kõik kõned olid ühelt isikult – Uljas Ojalt. Teeb järelduse, kuna esitles end esimese kõne ajal ja järgnevad kõned olid sama häälega, tonaalsusega, kõnemaneeriga, diktsiooniga, sõnade kogumiga. Polnud mingit kahtlust, et see oli Oja. Kohtuistungi käigus kuulsin tema häält ja helistamisel teadvus mäletas tema häält ja ei olnud mingeid kahtlusi. Olin segaduses ja isegi ei teadnud kuidas sellele adekvaatselt õigesti reageerida. Kuid pärast seda hakkasin justkui vähem tänavale ilmuma, sõitsin vaid autoga ja katsusin mitte kusagil olla üksinda. Tsiviilasja arutamisel A.O. hagis Uljas Oja vastu 15.mail 2003.a valmistas ette vastava taotluse kohtunik Losevtsovale palvega võtta kasutusele kõik meetmed minu ohutuse ja elu tagamiseks, kuna Uljas Ojalt oli reaalne ähvardus. See taotlus oli vormistatud kirjalikult ja edastatud kohtunikule. Uljas Oja esindaja Vassili Vorobjov tegi samal kohtuistungil ettepaneku pöörduda taotluses esitatud faktide suhtes avaldusega Narva Politseiprefektuuri. Kuna ta andis sellise soovituse, arvas vist, et see ähvardus minu suhtes oli reaalne ja tegelik ja on vaja minu elu ja ohutuse kaitseks kohaldada kriminaalõiguslikke meetmeid ja tegutsedes Vassili Vorobjovi soovitusel esitas järgmisel päeval 16.mail 2003.a vastava avalduse minu suhtes toimepandud kuriteo suhtes Uljas Oja poolt Narva Politseiprefektuurile. Tunnistaja Gurõljova ütles kohtule, et 14.veebruaril 2003.a oli tema tütar A.O. koosolekul ja palus võtta tütar lasteaiast. Ta tuli, kohtas seal U.Ojat ja koos läksid kõik koju, seejuures U.Oja teda korterisse ei lasknud ja ütles, et hakkab elama koos tütrega. Tuli teise korterisse ja palus helistada politseisse, et öelda, et U.Oja võttis lapse, ise aga läks kooli tütrele lapse kohta selgitama. Tütar kutsus kohale politsei, kuid U.Ojat ja tema lapselast juba korteris ei olnud. Varem, kui tütar U.Oja juurest ära tuli, ta skandaalitses ja lõhkus lauatelefoni. Olid ähvardused tütre suhtes Uljas Oja poolt. Varem peideti lasteaias lapselast tema eest. Tuli lasteaeda alati joobeseisundis ja nad tulid lapselapsega lasteaiast välja tagumise väljapääsu kaudu. Ükskord koos Veronikaga jooksime tema eest. Ta suhtus tütresse halvasti ja et teda mitte näha, tema saatis tütart kooli ja koolist. U.Oja helistas 16.veebruaril 2003.a tütre naabrile Žannale, kes ütles talle, et tema sõnul toob lapse laiba. 4 Tunnistaja A.M. ütles kohtule, et mäletab pr Oja lapse kadumise juhtumit, kuid ei mäleta kuupäeva ja aega. Temal kui Narva politsei töötajal tuli sõita A.O. korterisse vähemalt 3 korda. Väljakutse oli seotud sellega, et alkoholijoobes abikaasa võttis lapse ja sõitis Narva piiridest välja. Tulid Tiimani tn korterisse pr Oja juurde, kus ta hakkas helistama abikaasale, teda aga palus läheneda ja kuulata telefonikõne abikaasaga, kes peamiselt sõimas ebatsensuurselt naise aadressil. Tema võttis toru ja esitles, mille järel Oja lülitus välja. Lapse kohta oli telefonis öeldud midagi sarnast, et ta ei näe enam kunagi oma last. A.O. suhtes olid teatud ähvardused, et ta häbistas teda üle linna, kuid sõna-sõnalt ei mäleta, on möödunud palju aega. Süüdistatavaga, kui ta lapse minema viis, otseselt ei kontakteerunud. Tunnistaja A.O. ütles, et teab isa elust vähe, käis nende juures Narvas väga harva. Põhiliselt isa purjus ei olnud, kuna töötas kogu aeg. Käis paar korda aastas ja midagi ebaharilikku ei märganud. Teab, et A.O. ja isa ei ela enam koos. Lahutamise põhjust ei tea. Neil on ühine tütar V.O. Suhtles temaga, kui neil külas käis ja paar korda käisid koos sõitudel. V.O. oli neil külas ühe korra, 5 aastat tagasi, 14.veebruaril. Isa tõi Veronika nende juurde kella 8-9 ajal õhtul reedest pühapäevani, põhjust ei teatanud, enne seda helistas ja ütles, et tuleb õega külla. Lävis A.O. pühapäeval 16.veebruaril. Tema ütles, et laps ei saa nende juures olla ja talle ei meeldinud, et isa tuli neile külla lapsega ja tahtis lapse ära võtta. Ütles, et isa võttis lapse justkui ilma tema loata. Laupäeval 15.veebruaril võttis temaga ühendust politsei ja rääkisid sama ning tahtsid lapse ära võtta. Järgmisel päeval andis Tallinna bussijaamas V. üle A.O.. Üle andis tema, Uljas Ojat juures ei olnud. Midagi halba lapse ja isa suhetest öelda ei saa, nad said alati hästi läbi. Veronikale isa meeldib. Tunnistaja Ž.Z. ütles kohtule, et aastat täpselt ei mäleta, kuid sündmusi mäletab hästi. Oli õhtupoolikul, kui A.O. ema pidi võtma lapse lasteaiast. Uljas ütles läbi ukse, et anna sellele litale edasi, et last ta rohkem ei näe, leiab ta ainult merepõhjast. Hakkas küsima, kellele edasi öelda, kuid ust ei avanud ja Uljas lahkus. Pärast seda helistas kohe A. ja edastas Uljase sõnad, mis aga juhtus korteris, ta ei tea, kuid järgmine päev tuli politsei temalt ütlusi võtma. Suhtus naabritesse halvasti ja ehmatas naabreid oma koeraga ja ükskord solvas teda tema juuresolekul. Viimasel ajal olid neil peres suhted halvad. Ta ei saanud seisundist aru, kuna ust ei avanud, kuid sõnadest sai aru, et tema seisund ei ole adekvaatne. Tunnistaja S.S. ütles, et kuupäeva ja aega ei mäleta, kuid mäletab politsei väljakutset Tiimani tänavale pereskandaalile. Korteris oli kodustes riietes U.Oja. Tunni jooksul selgitasid, kus on laps, lõpuks ta ütles, et laps on õe või tütre juures. Telefoniga, mille talle andsid, helistas ise õele või tütrele ja ta kinnitas, et A.O. tütar on nende juures Tallinnas. Leppisid kohal kokku, et nad peavad lapse tagastama ja kõik olid rahul. Dokumentaalsed tõendid: - kannatanu R.L. avaldus, kus on sõna-sõnalt toodud tema ja süüdistatava U.Oja jutuajamine 23.04.2003.a, mille ajal süüdistatav kasutas ähvardust „sa said aru, ma matan sind, kui sa sellele naisele veel kord lähened, sulle tuleb surm“ (1.kd, tl 21-24); - 15.05.2003.a kohtuistungi protokolli koopia tsiviilasjas seoses A ja Uljas Oja abielu lahutamisega, kus on fikseeritud R.L. taotlus seoses tema ähvardamisega tapmisega Uljas Oja poolt ja palvega tagada temale ja tema volitajale A.O. kohtuistungil ohutus (1.kd, tl 38-39). Kohtu arvamus: 5 Kuulanud ära kannatanud, tunnistajad, süüdistatava, uurinud kriminaalasja materjale, kohus leiab, et tapmisähvardused A.O. ja L. suhtes Uljas Oja poolt olid olemas. Kannatanud A.O. ja Laid ütlesid, et kartsid reaalselt ähvarduste täideviimist süüdistatava poolt, teades tema tasakaalutut käitumist ja isiksust. Süüdistatav tarvitas tol ajal alkoholi, joobeseisundis on ärrituv, kaldub ekstsessidele. Kannatanu O. selgitas, et süüdistatav, kellega abielusuhted ei laabunud, kasutas varem tema vastu füüsilist vägivalda, lõi peaga vastu nägu. Peale selle süüdistatava kriminaalne minevik, kes on 3 korda karistatud tahtlike kuritegude eest, andis kannatanutele aluse karta ähvardusi. Tunnistaja M. ütles, et seoses ametiseisundiga ta on teadlik, et süüdistatav viis joobeseisundis olles enam kui 3 aastat tagasi oma lapse Narvast minema Tol päeval süüdistatav helistas kannatanule mobiiltelefonile ja ütles, et last ta enam ei näe. Tunnistaja Ž.Z. ütles, et süüdistatav palus tal edastada A.O., et last ta enam ei näe, ütles seejuures sõnasõnalt: „ leiab mere põhjast“. Tunnistaja R.G. ütles, et 16.02.2003.a helistas Z. ja ütles, et väimees Uljas ähvardas tuua tagasi lapselapse laiba. Nad ehmusid tütrega ja läksid politseisse. Mõlemad kannatanud rääkisid ähvarduste reaalsusest, ütlesid, et mõne aja tundsid hirmu, piirasid tänavale minekut ja kui väljas käisid, siis katsusid liikuda autoga või olla teiste inimeste hulgas. Nagu ütles kohtus kannatanu Laid, ähvardused süüdistatava poolt kutsusid tal esile emotsionaalselt rusutud seisundi. Asjas on tuvastatud, et süüdistatava ähvardused tapmisega olid kinnitatud tegudega – laps oli viidud teadmata suunas. Kohtuistungil kannatanu Laid selgitas loogiliselt, miks ta leiab, et 23.04.2003.a temaga rääkis ja teda ähvardas nimelt süüdistatav. Kannatanute ja tunnistajate G., M. ja Z. ütlusi mitte uskuda ei ole kohtul alust, kuna nende ütlused on järjekindlad ja ühtivad omavahel ning teiste asjas kogutud tõenditega. Tunnistaja S., politseitöötaja, kes osales V.O. otsimises, ütlusi kui ka tunnistaja A.O., U.Oja tütre, ütlusi ei saa tõlgendada süüdistatava kasuks. Tütre asukoha süüdistatav teatas alles pärast politsei sekkumist. KarS § 120 koosseisu jaoks ei ole oluline, kas süüdistatav kavatses tõesti oma ähvardused teostada. On küllalt moodustada kannatanul arvamus reaalsest võimalusest viia ähvardus täide. Süüdistatav väited, et tema telefonilt võis L. ähvardada nüüdseks surnud vend Jaan, on tühisõnalised ja ei ole veenvad. Süüdistatav ei suutnud kohtule selgitada, kust tema vend teadis kannatanu L. telefoni numbrit. Toimikumaterjalides olevast kõne stenogrammist nähtub, et helistaja teab hästi kannatanut, nimetas teda endiseks Narva politseiprefektiks sel ajal, kui süüdistatava vend oli Tallinna elanik. Seoses sellega kohus suhtub süüdistatava ütlustesse kriitiliselt ja hindab neid kui soovi hoiduda kriminaalvastutusest toimepandu eest. Kohtuistungil on leidnud kinnitust süüdistatava poolt väljaöeldud ähvarduste mõlemad kriteeriumid (subjektiivne ja objektiivne) kannatanute A.O. ja L. suhtes ja seega on tema süü KarS § 120 järgi tõendatud. Karistuse määramisel kohus võtab arvesse, et süüdistatav on käesoleval ajal invaliidsuspensionär, tema karistused on aegumise tõttu kustutatud ja üle viidud registri arhiiviosakonda, eeluurimise ja kohtuliku uurimise ajal politsei poolt tema suhtes etteheiteid ei saabunud, mis annab tunnistust Eesti riigi korraliku kodaniku staatusest. Seetõttu karistus määratakse nii kuriteo ühiskonnaohtlikkuse kui ka süüdistatava isiksuse järgi, mis võib vastata rahalisele karistusele. Süüdistatava tuvastanud. Uljas Oja vastutust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid kohus ei KrMS § 180 lg 1 kohaselt tuleb süüdistatavalt sisse nõuda kõik menetluskulud ja sundraha teise astme kuriteo eest. 6 Kohus teeb otsuse eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 309 lg 3 ja §-de 312-313 järgi. Aleksei Kovalenko Kohtunik Tõlk on hoiatatud vastutusest KarS § 318 ja KarS § 321 järgi