1-08-6525 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg, koht
- juuni 2009.a.,Tallinn Kohtukoosseis Jüri Paap, Meelika Aava, Igor Amann Sekretär Tatjana Derkatš Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 30.03.2009.a. kohtuotsus Deniss Džebrailov süüdistuses Apellant kannatanu V. G. Prokurör Rita Siniväli Kaitsja adv. Andres Gorkin Kannatanu esindaja adv. Jaan Tedder RESOLUTSIOON Harju Maakohtu 30.03.2009.a. kohtuotsus Deniss Džebrailovi süüdistuses jätta muutmata ja esitatud apellatsioon rahuldamata. EDASIKAEBUS Kohtuotsuse peale võib kaevata kassatsioonikorras Riigikohtule 30 päeva jooksul. Selle õiguse kasutamise soovist tuleb samale ringkonnakohtule teatada kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. 1 Asjaolud ja menetluse käik Maakohus mõistis Deniss DŽEBRAILOVi, sünd. 08.11.1976.a., kodakondsuseta, varem kriminaalkorras karistamata, elukoht XXXXXXXXX XXXXX XXX XXXX, õigeks talle KrK § 100 järgi esitatud süüdistuses V. G. tapmises ajavahemikus 12.01.1999.a. kella 19.00-st kuni 13.01.1999.a. kella 00.30 korteris Tallinnas XXXXXXX XXX-XX. Süüdistuse kohaselt tekkis nimetatud isikute vahel isiklike suhete pinnalt tüli, mille käigus D.Džebrailov lõi rusikaga ja kõva tömpesemega sh saabastatud jalaga ning kööginoaga kannatanule korduvalt pea ja keha piirkonda, põhjustades erinevate muude kehavigastuste kõrval ka eluohtliku kehavigastuse- peaaju põrutuse, mille tulemusena V. G. suri sündmuskohal. Maakohtu otsuse kohaselt jäi sündmuskohale tulnud politseitöötajate poolt kogumata ja fikseerimata tõendid, millel oleks tähtsust kriminaalasja õigel lahendamisel. Esmases küsimuses, et kas D.Džebrailov võis viibida arutuseloleval ajal sündmuskohal, on erinevad isikud andnud vastukäivaid ütluseid, isegi samad isikud on erinevatel ülekuulamistel andnud vastuolulisi ütluseid. Süüdistatav kinnitas kohtus, et viimati viibis ta kõnesolevas korteris paar päeva varem, V. G.i surmast kuulis esmakordselt oma kinnipidamisel. Ainus isik, kes kinnitas süüdistatava viibimist kannatanu surma saabumisele eelneval ajal sündmuskohal, on anonüümne isik, kuid ka tema ütlustes esineb ebakõlasid ja ebajärjekindlust. Kohus leidis, et neist asjaoludest tulenevaid kahtlustusi nii kaua aja eest toimunud sündmuste kohta pole käesoleval ajal võimalik kõrvaldada ja D.Džebrailovi süü pole tõendatud. Apellatsioon ja taotluse sisu Kannatanu (tapetu tütar ja süüdistatava kunagine elukaaslane) leiab apellatsioonis, et kohus ei hinnanud kriminaalasja menetlemise käigus kogutud tõendeid igakülgselt ja täielikult, kohtu siseveendumuse kujunemine pole kohtuotsuses jälgitav, kohtuotsuse kirjeldav-motiveeriva osa järeldused ei vasta kohtuotsuse resolutiivosale. Seetõttu palub kohtuotsuse tühistada, mõista D.Džebrailov süüdi ja karistada KrK § 100 järgi. Apellant kinnitab, et ta ei lähtu asjaoludest, et tapetu oli tema isa ja et ta ihkab süüdistatavale kättemaksu, ta soovib, et tapja saaks õiglase karistuse. Kohus hindas tõendeid eesmärgiga langetada õigeksmõistev kohtuotsus, absolutiseeris süütuse presumtsiooni põhimõtet ja ignoreeris olemasolevaid tõendeid. 2 Apellant nõustub, et sündmuskohal käinud ametiisikute töö oli ebaprofessionaalne, sellele vaatamata on olemas tõendid, mis kogumina annavad aluse D.Džebrailovi süüdi tunnistamiseks isegi nüüd, 10 aastat hiljem. Apellant heidab ette, et maakohus jättis piisava tähelepanuta, et D.Džebrailov oli teeninud erivägedega võrdsustatud väeosas, mistõttu tema võimetus meenutada ükskõik milliseid vähegi arvestatavaid tõsiasju ja väidetud unustamine ei ole loogiline ja seda tuleb vaadelda põhjendamatu eneseõigustusena. Oluline on, millised olid süüdistatava ja apellandi vahelised suhted ja kuidas käitus süüdistatav süüdistuses nimetatud ajale eelnenud ja järgnenud ajal. Apellandi väidete kohaselt oli süüdistatav vägivaldne, ta kasutas vägivalda korduvalt kaebaja ja tema isa suhtes, ka on ta koostanud tapmisähvardust sisaldanud kirja. Peamiseks süüd kinnitavaks objektiivseks tõendiks peab kaebaja aga asjaolu, et vahetult peale V. G.i surma lahkus süüdistatav kiirustades Tallinnast teadmata suunas. Kaebaja arvates käitus D.Džebrailov kuritegeliku tagajärje saavutamisel ja hilisemalt enda varjumisel sihipäraselt. Ringkonnakohtu istungil rõhutas apellandi esindaja täiendavalt, et oma varasema tunnistuse kohaselt viibis süüdistatav kõnesolevas korteris, hommikul oli kannatanu põrandal pikali, põrandal oli ka veri. Samuti oli näinud süüdistatavat eelmisel õhtul korterisse sisenemas anonüümne tunnistaja. Ringkonnakohtu seisukoht
- Võistleva kohtupidamise seisukohast omab tähelepanu, et õigeksmõistva kohtuotsuse peale kaebuse esitamata jätmisega riikliku süüdistuse esindaja sisuliselt loobus käesoleva kriminaalasja süüdistust toetamast. Üksnes nimetatud asjaolu on piisav apellatsiooni rahuldamata jätmisele. Sellele vaatamata peab kohtukolleegium vajalikuks anda omapoolne sisuline hinnang apellatsiooni väidetele.
- Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga osas, et maakohus on kogutud tõendeid hinnanud mittetäielikult, kohtu siseveendumuse kujunemine pole kohtuotsuses jälgitav ja kohtuotsuse erinevad osad on omavahel vastuolus. Asjas olemasolevad tõendid on apelleeritud kohtuotsuses toodud piisavas mahus ja üksikasjalikkusega, käsitletud on erinevate isikute poolt antud ütluseid, kirjalikke materjale ja ekspertarvamusi, kajastatud on tõendites esinevad vastuolud. Kohtu seisukohad on põhjendatud otsuse eraldi alalõigus, milles kohus leiab, et puuduvad piisavad tõendid selle kohta, et nimelt D.Džebrailov tappis V. G.i. Puudub vastuolu otsuse erinevate osade vahel. 3 Kohtuotsuse ülesehitusest ega muust ei nähtu, et maakohus on tõendeid hinnanud eesmärgiga langetada õigeksmõistev kohtuotsus. Otsus saab tuleneda üksnes tõenditest.
- Vaieldamatu on, et arutuseloleva kuriteo avastamisse on suhtutud vastutustundetult. See sai alguse sündmuskoha vaatlemisel, mil piisavalt ei rakendatud juba isegi sellel ajal kasutatavaid uurimismeetodeid. Järgnes sündmuskohalt äravõetud asitõendi- verega määrdunud noa- kadumine. Aastaid hiljem, kui D.Džebrailov tabati, esitati talle kahtlustus ja ta kuulati üle tema käitumisest ajal, mil V. G. oli tegelikult juba surnud (toimik II köide, lk 66-71). Lisaks nimetatule pole suudetud kõrvaldada vastuolu ekspertarvamustes. Nimelt viidi V. G.i laiba kohtuarstlik ekspertiis (ja kohtuarstlik lahang) läbi kuriteo avastamise päeval 13.01.1999.a., komisjonilise täiendekspertiisi akti kohaselt võis koolnumuutuste kirjeldust aluseks võttes surm saabuda juba orienteeruvalt 1-2 ööpäeva enne seda (toimik I köide, lk 28-30), seega enne süüdistuses nimetatud aega. Mis puutub kuriteo avastamise aega, siis ka see pole üheselt kindlaks tehtud: kannatanu V. G.a on selleks ajaks nimetanud 12.01.1999.a. (protokoll järgmise päeva hommikul- toimik I köide, lk 81-82), 13.01.1999.a. kella 00.15 ja 00.30 vahelise aja (protokoll kuu aega hiljem- toimik I köide, lk 84-85), 12.01.1999.a. umbes kell 23.00 (toimik I köide, lk 109-113).
- Isiku karistamise aluseks on süü (KarS § 56 lg 1). Siseveendumuse kujunemisel isiku süü olemasolus või selle puudumises saab kohus tugineda tõenditel, mida hinnatakse kogumis, ühelgi tõendil omaette võetuna pole ette kindlaksmääratud jõudu. Käesolevas asjas puuduvad otsesed tõendid selle kohta, et D.Džebrailov tekitas V. G.i surma põhjustanud tervisekahjustusi. Veelgi enam: maakohus leidis, et puuduvad usaldusväärsed tõendid selle kohta, et D.Džebrailov viibis süüdistuses nimetatud ajal- 12.01.1999.a. õhtul- V. G.i korteris. Apellatsioon ei püüagi seda järeldust kummutada. Kohtuistungil D.Džebrailov ise eitas sellel ajal seal käimist. Selles küsimuses ütlusi andnud ainus isik, anonüümne tunnistaja K. T., polnud tunnistustes järjekindel, mistõttu sellele tõendile maakohus otsust ei rajanud. Tugineda ei saanud ka tunnistaja S. S. tunnistustele, sest uurimise käigus ta muutis oma ütluseid. Ükski kohtus küsitletud muu isik ei ole näinud süüdistatavat kõnesolevasse korterisse sisenemas või sealt väljumas kuriteo toimepanemisele vahetult eelnenud või järgnenud ajal. 4
- Ükski apellandi poolt nimetatud asjaolu, asja uurimisel kogutud tõend eraldi võetuna ega kogumis ei tõenda süüdistuses nimetatud teo toimepanemist D.Džebrailovi poolt. Kui tulenevalt tema ning tapetu ja tapetu tütre vahelistest halbadest suhetest (seda kinnitasid mitmed tunnistajad, samuti ähvarduskiri, kindlakstegemata isiku poolt helistamised kõnesoleva korteri telefonile) tulenevalt siiski võib esineda kahtlus vastupidises, siis ei saa see olla aluseks süüdimõistvale kohtuotsusele. Maakohus on igati põhjendatult rakendanud erapooletu õigusemõistmise põhimõtet, et isikut ei saa süüdi mõista üksnes kahtluse alusel ja tõendite puudumisel tuleb ta õigeks mõista.
- Kohtuotsus tuleb KrMS § 337 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Jüri Paap Meelika Aava Igor Amann 5