ili Raedla Kohtuistungi sekretär Jane Põldoja Kohtuistungi aeg 30. juunil 2009.a Kriminaalasi Prokurör Gustav Seier süüdistuses KarS § 423 lg 1 järgi lühimenetluses Rainer Amur Kaitsja Owe Ladva SÜÜDISTATAV: Gustav Seier - elukoht: xxx; isikukood: 34311110238; kodakondsus: EV; haridus: kõrgharidus; emakeel: eesti, töökoht: P . Karistatus: varem kohtulikult kriminaalkorras karistamata.Kohaldatud tõkend: elukohast lahkumise keeld RESOLUTSIOON Mõista Gustav Seier süüdi KarS § 423 lg 1 järgi ning karistada teda rahalise karistusega 90 päevamäära (päevamäär 935.-krooni ) s.o. 84150.-krooni (kaheksakümmend neli tuhat ükssada viiskümmend krooni ). KrMS § 238 lg.2 alusel vähendada Gustav Seier’
mõistetavat karistust 1/3 võrra ning lõplikuks karistuseks mõista rahaline karistus 60 päevamäära, s.o 56 100 (viiskümmend kuus tuhat ükssada) krooni. Rahaline karistus tasuda ühe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB nr 10220034796011 või Swedpangas nr
; § 64/, kuigi Gustav Seier oleks teda pidanud nägema kuna tal oli kohustus enne manöövri alustamist veenduda, et ühtegi jalakäijat teel ei ole /
/, alustas mootorsõidukiga liikumist, andes jalakäijale auto esiosaga löögi, mille tagajärjel jalakäija AAkukkus sõiduteele peaga vastu asfalti, saades kehavigastusi, mille tõttu ta 27.11.2007.a suri. Gustav Seier rikkus ettevaatamatusest järgmisi liiklusnõudeid:
Eriti tähelepanelik tuleb olla lapse, vanuri ning haigustunnuste ja puudega inimese suhtes/; § 64 /juht peab olema tähelepanelik teel liikuvate vähekaitstud liiklejate suhtes, vältima nende ohustamist ja neile kahju tekitamist/; § 91 /enne sõidu, manöövri või peatumise alustamist peab juht veenduma, et see on ohutu ega takista teisi liiklejaid ja teel töötajaid/. Oma tegevusega pani Gustav Seier toime KarS § 423 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumine ettevaatamatusest, kui sellega on põhjustatud inimese surm. Kohtuistung Süüdistatav Gustav Seier kinnitas, et süüdistus on talle arusaadav, end süüdi ei tunnistanud, enda täiendavat ülekuulamist ei soovinud. Nõustus kriminaalasja lahendamisega lühimenetluses. Viimases sõnas avaldas, et süüdistus on absurde ja et juhtunu on selge talle, kuid mitte kohtule. On ebaselge, millest süüdistuse esitamine alguse sai, algselt süüdistati teda liiklusmärgi „Anna teed“ eiramises ja see ärritas teda. Pärast õnnetust sündmuskohal peamiselt toimetanud meesterahvaga ei ole kontakti võetud, tunnistaja U ütlused on ilusad, aga liiga 2 täpsed. Ei ole võimalik hinnata vahemaad jalakäija ja auto vahel sentimeetrites. Vahetult pärast õnnetust ei olnud autol pori peal mingeid pühkejälgi, rääkimata mehhaanilisest vigastusest. Jalakäija asukoht on täpselt tuvastatud, kuna on tuvastatud peast tulnud vere loik ja on teada tema pikkus. Sündmuskohal ütles politseinik, et jalakäijal ei olnud õigust olla ristmikul kohas kus ta oli. Välistatud on võimalus, et proua sai auto esiosalt löögi ja kukkus kanalisatsiooniluugi suunas. Vasakpöördel olev auto eemaldub paremal pool olevast objektist. Inimese pikali paiskamine autoga ei ole kerge, kuskile peavad jääma jäljed. Kui on libe pinnas, siis inimene peaks kukkuma kapotile ja tekkima peaksid tugevad verevalumid. Vanainimese riietus oli täiesti korralik, väliseid vigastusi kusagil ei olnud, ta oli auto paremast küljest 40-50 cm eemal. Jalakäija seisund pettis kiirabi ära, ta oli kontaktne. On kaheldav, kas koljuvigastusega isiku kahe kiirabitöötaja vahel autoni talutamine on lubatav. Teatises kannatanu toimetamise kohta kiirabisse ei mainita mingeid vigastusi, ei sinikaid ega marrastust, mainitakse vaid kuklahaava. Selle tõendi järgi füüsilist kokkupuudet auto ja jalakäija vahel ei olnud. Sisaski tn ei ole horisontaalne. Tee on tõusev, auto nina on püsti, see muudab nägemise praktiliselt olematuks. Õnnetuse toimumise ajal ei olnud ilm ei pilves ega pilvitu, vaid korra vihmane ja siis päikesepaisteline, õnnetuse hetkel sattus olema päikesepaisteline moment. Päike paistis otse piki Sisaski tänavat, see on situatsioon, kus absoluutselt mitte midagi näha ei ole. Näha sellisest heledasti valgustatud alast tumedasse alasse, on võimalik vaid siis, kui oleks teada, et sealt keegi tuleb. Kinnitas, et täitis kõiki liikluseeskirja sätteid. Õnnetus oli esimene kord, kui nägi üldse teel lamavat isikut, seda saab nimetada saatuseks. Kannatab moraalse süütunde all, on saanud moraalse karistuse ja muutunud liikluses väga ettevaatlikuks. Süüdistatava kaitsja avaldas kohtuistungil, et kuna süüdistus on esitatud lähtudes väitest, et süüdistatav on andnud auto esiosaga löögi, siis ei ole süüdistus põhjendatud. Vaielda ei saa, et vanainimene kukkus sündmuskohal selili, fikseeritud on kuklapiirkonnas põrutus ja haav tekkis kukkumise tagajärjel. Samas on tõendamata otsasõidu fakt ja mingeid väliseid vigastusi sõidukil ei tuvastatud, ka kannatanu asend ei viita sellele, et ta oleks saanud hoobi auto esiosalt. Vähemalt raamist oleksid mingid jäljed pidanud autole jääma. Sisuliselt ainuke tõend juhtunu kohta on tunnistaja ütlused, teda on üle kuulatud kokku kolmel korral ja mida aeg edasi, seda selgemaks on läinud tunnistaja ütlused. Tegelikkuses peaks olema vastupidi. Esimestest antud ütlustest ei nähtu, et Gustav Seier oleks autoga kannatanule otsa sõitnud. Ka kannatanul on vaid teadmine vanaema vigastustest, õnnetust ta ei näinud. 02.12.2007.a ülekuulamisel avaldas kannatanu, et enne liiklusõnnetust oli tema vanaema täie tervise juures, hilisematest ütlustest nähtub, et nende suhtlemine ei olnud väga tihe. Kuna AA olid peavigastused olemas juba ka enne juhtunut, ei ole kindel, et on tõendatud kõikide vigastuste saamine päeval, mille osas on Gustav Seierile esitatud süüdistus. Kui midagi vastu autot puutus, siis tõenäoliselt oli see tugiraam, mis puudutas auto parempoolset esiust, see välistab aga, et kannatanu oleks saanud hoobi auto esiosalt. Asjas on mitmed kahtlused, mis ei ole ümberlükkamist
idnud ja kuni need kahtlused püsivad, ei saa teha Gustav Seieri suhtes süüdimõistvat otsust. Prokurör avaldas kohtuistungil, et vaidluse all olev liiklusõnnetus on teiselaadiline kui tavaliselt kohtus läbi vaadatavad. Süüdistatav möönis sündmust, kuid on
idnud, et liikluseeskirja rikkunud ei ole. Samas kriminaalasjas kogutud tõendid näitavad vastupidist. Tunnistaja MU’i ütlused on usaldusväärsed. Tunnistaja nägi ristmikule lähenevat vanainimest, kes liikus metallraamiga ning nägi ka autot ja mida auto tegi. Tunnistaja ütlusi, mille kohaselt jäi Gustav Seier alguses ristmikul autoga seisma, siis alustas vaikselt liikumist, kuna nähtavus oli piiratud, kinnitas ka süüdistatav ise. Siis jäi auto veelkordselt uuesti seisma, veendumaks, et paremalt ei tule sõidukeid. Ehkki G. Seier on ülekuulamisel rääkinud, et ta oli veendunud, et ei tulnud ei paremalt ega vasakult sõidukeid, ei näinud ta samas jalakäijaid. Jalakäijal süüd ei olnud, talle saab heita ette vaid seda, et ta ei liikunud kõnniteel. Kannatanu liikus rahulikus ja aeglases tempos. Joonised klapivad omavahel põhimõtteliselt, erinevus on vaid süüdistatava ütluses, et ta liikus diagonaalselt otse üle ristmiku. Autojuhil on kohustus jalakäija üle tee lasta. 3 Ford Focus on madal auto, süüdistatav pidi jalakäijat nägema. Gunnar Seier jalakäijat ei näinud, jalakäija ei saanud seda teada. Hinnates jalakäija käitumist oli jalakäijal õigus teed ületada, ta oli manöövri ohutuses veendunud. Auto lükkas esiosaga jalakäija pikali asfaldile. Kannatanu sai kukkudes peavigastused, mis olid surma põhjusteks. Süüdistatav on tunnistanud, et on antud teed sõitnud alates 1989.a, igapäevane sõitmine ühel ja samal teel hajutab juhi tähelepanu. Silma paistev päike ja vesised klaasid peaks sundima juhti veelgi suuremale tähelepanelikkusele. Gustav Seier ei veendunud manöövri ohutuses, ta oli tähelepanematu. Autol puudusid kokkupõrkele iseloomulikud jäljed, kuna autol ei olnud praktiliselt kiirust. Autole ei pea jääma kokkupõrke tagajärjel jälgi. Auto kiirus oli väga väike ja kannatanul olid paksud riided, ta oli väga vana inimene, kelle pikali lükkamiseks ei olnud vaja tugevat lööki. Eksperdi arvamus on, et surma põhjuseks on kukkumise tagajärjel saadud kuklavigastus. Õnnetuse sündmuskoha skeemil kannatanu täpne teel olek ei kajastu, teda oli liigutatud ning kiirabiga sündmuskohalt ära viidud ja skeemile märgitu järgi ei saa tuvastada kukkumise asendit. Tunnistaja ütlused on usaldusväärsed ja ütluste vahel vastuolusid ei ole. Tegemist ei ole raske tahtliku kuriteo toimepanemisega. Taotles Gustav Seier süüdi mõista ja karistada teda rahalise karistusega 90 päevamäära ulatuses, sellest lühimenetluse karistus 60 päevamäära ulatuses ehk 56 100 krooni. Lisakaristusena taotles juhtimisõiguse ära võtmist 3 kuuks. Kannatanu AA palus esitatud tsiviilhagi rahuldada. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, uurinud toimiku materjale ning analüüsinud ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja nende vastastikuses seoses,
idis, et Gustav Seier’i poolt talle esitatud süüdistuse aluseks oleva teo toimepanemine on täielikku tõendamist
idnud ja õigesti kvalifitseeritud, Gustav Seier’ile süüks pandav tegu vastab KarS § 423 lg 1 sätestatud teo süüteokoosseisule, on õigusvastane ning Gustav Seier on selle teo toimepanemises süüdi. Gustav Seier’ile on esitatud süüdistus mootorsõiduki juhi poolt liiklus- või käitumisnõuete rikkumises ettevaatamatusest, millega on tekitatud inimesele raske tervisekahjustus või põhjustatud inimese surm. Liiklusnõuete rikkumiseks on käesolevas asjas liikluseeskirja § 44, 64 ja 91 nõuete rikkumine. Vastavalt süüdistusele ei märganud Gustav Seier Tallinnas Suvila ja Sisaski tänavate ristmikul vasakpöörde manöövrit tehes samal ajal ristmikku ületavat AA ning andis jalakäijale auto esiosaga löögi, mille tagajärjel sai AA kehavigastusi, mille tõttu ta 27.11.2007.a suri. Käesolevas kriminaalasjas ei ole vaidluse all asjaolud, et 06.10.2007.a kella 14:00 ajal sõitis Tallinnas Suvila ja Sisaski tänavate ristmikul mööda Sisaski tänavat suunaga Suvila tänava poole sõiduauto Ford Focus registreerimismärgiga xxx, mida juhtis kaine ja juhtimisõigust omav Gustav Seier, kes sooritas ristmikul vasakpööret ja samal ajal ületas samal ristmikul sõiduteed liikumisraamiga liikunud jalakäija AA, kes ristmikul kukkus, sai kehavihastuse ning toimetati sündmuskohalt Mustamäe haiglasse ja kes suri 27.11.2007. a. Kallavere haiglas. Samuti ei ole vaidluse all asjaolu, et Gustav Seier’i juhitud sõidukil ei olnud juhtunu järgselt nähtavaid vigastusi ning et Sisaski ja Suvila tn ristmikul asus õnnetuse toimumise ajal liiklusmärk 221 („Anna teed“). Kõik need asjaolud on tõendatud nii süüdistatava kui tunnistaja ütlustega, samuti kriminaalasja toimikus olevate tõenditega - liiklusõnnetuse aktiga nr 2611 (lk 2) ja skeemiga liiklusõnnetuse akti nr 2611 juurde, samuti sündmuskoha vaatlusprotokolliga (lk 4) ja fotomaterjaliga selle juurde (lk 5-7); Põhja Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna avariitalituse komissari ettekandega sündmuskoha täiendava skeemi ja fototabeli koostamise kohta (lk 9); eelnimetatud täiendava skeemiga (lk 10) ja täiendava vaatlusprotokolliga (lk 1112) koos fotomaterjaliga (lk 13-18); Tallinna Transpordiameti vastusega päringule seoses liiklusmärgiga (lk 20-21) ning liiklusvahendi vaatlusprotokolliga (lk 22-23). Vaidluse all on küsimus sellest, kas AA sai 06.10.2007.a tervisekahjustuse, mille tagajärjel ta 4 suri ning kas sellise tervisekahjustuse saamine põhjustati just Gustav Seieri kui mootorsõiduki juhi poolt liiklus- või käitumisnõuete rikkumise tõttu. Süüdistatava ning tema kaitsja väitel on need asjaolud, seega KarS § 423 lg 1 süüteo objektiivne koosseis, piisavalt tõendamata ning asjas esinevad ebaselgused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Kohus on seisukohal, et nii Gustav Seieri poolt liiklusõnnetuse põhjustamine kui selle tagajärjel AAele tervisekahjustuse tekkimine, mille tagajärjel ta suri, on kriminaalasja materjalidega üheselt tõendatud. Kohus on seisukohal, et Gustav Seier’i juhitud sõiduki ja AA kontakt Suvila ja Sisaski tn ristmikul on tõendatud tunnistaja MU’i ütlustega. Tunnistaja on andnud kogu menetluse kestel kolmel korral samasisulisi ütlusi (lk 48-49; 60-61; 62-64). Teatud erinevused ütlustes kirjeldatu detailsuses ei loo kohtu jaoks mingit kahtlust nende ütluste tõepärasuses ega usaldusväärsuses. Asjaolu, et tunnistaja on erinevatel aegadel antud ütlustes kirjeldanud sündmust erineva detailsustasemega ning toonud esile või mitte puudutanud juhtunu erinevaid aspekte, on loogiliselt seletatav asjaoluga, et ta ei ole andnud ütlusi mitte korduva vaba jutustusena, vaid on ütlusi andes vastanud menetleja küsimustele. Samas ei anna selline asjaolu alust kahelda ütluste objektiivsuses ega tuletada mistahes erisustest erinevatel aegadel toimunud ülekuulamistel saadud ütlustes kõrvaldamata jäänud kahtlusi, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Nõustudes kriminaalasja menetlemisega lühimenetluses on süüdistatav loobunud kohtumenetluses tunnistaja ülekuulamise, sh küsitlemise võimalusest ning loonud olukorra, kus kohus tugineb asja kohtulikul arutamisel vaid kriminaaltoimiku materjalidele, hinnates kogumis üksnes kohtueelses menetluses kogutud tõendeid. Tunnistaja MU’i ütlustega loeb kohus tõendatuks, et AA lähenes õnnetuse toimumise sündmuskohale aeglaselt piki Suvila tänavat suunaga Kadaka pst poole, liikudes seejuures tunnistajast u 10 m eespool, sõiduteel paralleelselt kõnniteega ja kõnnitee servas ning et ta kasutas liikumise abivahendina ratastega abiraami. Samal ajal paistis päike suunaga Sisaski tn poole ja mööda Suvila tn liikujate suhtes vasakult, seega oli AA liikumine tunnistajale häirimatult ja selgelt vaadeldav ning seda soodustas ka tema liikumise aeglus. Ajal, mil liikumisraami abil liikunud AAl ähenes Suvila tn ja Sisaski tn mööda Suvila tänavat, lähenes samale ristmikule mööda Sisaski tänavat Gustav Seier’i juhitud sõiduauto. Tunnistaja ning süüdistatava enda kooskõlaliste ütlustega on tõendatud, et ristmikul peatas Gustav Seier sõiduki. Kohus loeb süüdistava ütlustega tõendatuks, et süüdistatav peatus veendumaks planeeritud vasakpöörde ohutuses (Suvila tänavale). Samas loeb kohus tunnistaja ütlustega tõendatuks, et ajal, mis sõiduk oli ristmikul peatunud ja juht fikseeris liiklusolustikku ristuval peateel, jõudis ristmikule ja sealt edasi auto ette ka auto suhtes vasakult liikunud AA. Süüdistatava väited selle kohta, et AA võis olla auto liikumise jätkumise hetkeks jäänud parempoolsesse "pimedasse nurka", on oletuslikud ja vastuolus tunnistaja usaldusväärsete ütlustega, mille kohaselt oli AA liikunud autoni vasakult ja jõudnud selleks hetkeks täpselt sõiduki ette. Kuna sõiduki ees juhi vaatevälja jaoks mingit „pimedat nurka“ aga üldteadaolevalt ei asu, siis oli G. Seier’il sõidu alustamise hetkel objektiivselt võimalik AA’t näha. Kohus möönab, et sõiduki ees asunud isiku nähtavust võis mõjutada vastassuunast paistnud ere päike, kuid pimestava päikese olukorras lasub juhil ka kõrgendatud tähelepanukohustus ning nähtavuse puudumisel tuleb suurima reaalselt võimaliku ettevaatusabinõuna mistahes liikumist ka täielikult vältida. Kuna süüdistatav on ise kohtuistungil antud ütlustes kinnitanud, et õnnetuse toimumise hetkel oli ilmastik tinginud hetke, kus „absoluutselt mitte midagi näha ei ole“, samuti et nähtavust raskendas tee tõus, oligi tegemist just sellist maksimaalset ettevaatust ning äärmuslikemate abinõude tarvituselevõtmist nõudnud olukorraga. Asudes sellises olukorras siiski liikuma, jättis G. Seier vaatamata varasemale paremale ja vasakule vaatamisele nõutud määral veendumata, et tema tegevus on ohutu ega takista teisi liiklejaid, millega ta rikkus
Ehkki liikluseeskirja lisa 2 p 221 kohaselt tähistab liiklusmärk „Anna teed“ juhile korraldust anda ristuval teel teed teisele juhile, ei tähista see ühtlasi õigust mitte 5 anda teed ristuval teel liikuvatele teistele liiklejatele (ka jalakäijad). Seega omas ka jalakäijana ristmikku sõiduteelt ületav AA Gustav Seier’i suhtes liikumise eesõigust. Ohustades jalakäijana abivahendit kasutades liikunud vanurit, rikkus Gustav Seier ka
Samuti loeb kohus tunnistaja MU’i ütlustega tõendatuks asjaolu, et AA kaotas tasakaalu ning kukkus kontaktist G. Seieri juhitud sõidukiga. Olukorras, kus AA asus sõiduki liikumise alguse hetkel vahetult auto ees ning vaidluse all ei ole, et sõiduk seisvast asendist ka reaalselt liikuma hakkas, ei ole võimalik isiku ja sõiduki kontakti mittetoimumine. Süüdistatava väide, et kuna vasakpöördel olev auto eemaldub paremal pool olevast objektist, ei olnud auto kontakt AA’ega võimalik, ei ole asjakohane, kuna kohus on lugenud tõendatuks AA’e paiknemise auto ees, mitte sellest paremal. Kontakt sõidusuunas liikuma hakkava auto ees vahetult seisva inimesega on vältimatu sõltumata sellest, kus konkreetselt isik auto suhtes asus (auto esiosa keskpunktist paremal või vasakul). AA’e ja sõiduki kontakti tuvastamist ei mõjuta ka vaidluse all mitteolev asjaolu, et sõidukil ei olnud pärast AA kukkumist kontaktist ühtegi nähtavat jälge ei AA kehast ega tema liikumisraamist. Teatisest liiklusõnnetuses kannatada saanud isiku saabumisest (lk 28) nähtub tõesti vaid põrutuse ja kuklavigastuse olemasolu, kuid muude jälgede mittejäämine on loogiliselt seletatav arvestades asjaolu, et AA kontakti hetkel kas seisis või liikus aeglaselt, samuti oli väga väike sõiduki kiirus. Samal põhjusel ei ole asjakohane ka väide, et kontakti korral oleks pidanud toimuma inimese kapotile või eemale ja/või jalatsitest välja paiskumine, suurte verevalumite tekkimine, riietuse rebenemine, väliste vigastuste tekkimine, auto kerele raamist jälgede jäämine – sellised väited kehtivad üksnes suurel kiirusel toimuva kontakti korral, mida aga käesoleval juhul ei toimunud. Kuivõrd kohus loeb kontakti fakti üheselt tõendatuks, ei oma asjas tähtsust ka ei AA’e ega tema liikumisraami täpne kukkumisjärgne asend teel. Kohtu hinnangul ei oma asjas tähtsust ka see, kas vahetusse kontakti sattus AAe keha või tema kasutuses olnud liikumise abivahend. Liikumise abivahendit (raam, kargud, ratastool vms) kasutava isiku puhul tuleb kontakti vahendiga samastada isikukontaktiga, kuna isiku püsivus ja liikumisvõime on sellest otseses sõltuvuses. Surnu kohtuarstliku ekspertiisi aktis nr 1204 (lk 39-42) sisalduva eksperdi arvamusega loeb kohus tõendatuks, et AA27.11.2007.a surma põhjus on tömp aju-kolju trauma parempoolse kõvakelmealuse verevalumiga, koljupõhimikule ulatuva joonmurruga vasakul pool kuklaluul, parempoolse koldelise pehmekelmealuse verevalumiga, peaajupõrutusega ning põrutushaava ja verevalumiga kukla piirkonnas ning vigastuste tüsistusena tekkinud dementsussündroomi foonil südamepuudulikkus ning et osundatud vigastused sai AA ja nendest tüsistused tekkisid otseselt 06.10.2007.a liiklusõnnetuse tagajärjel. Kriminaalasja materjalidest ühtegi teist võimalust AA’el selliste vigastuste tekkimiseks ning tema surmaks ei nähtu. Vigastuste ja surma põhjuses ei ole kohtus tekitanud mingeid kahtlusi ka kannatanu ütlused vanaemaga suhtlemise ja tema haiglas külastamise sageduse kohta (lk 56-57). Vaidluse all ei ole, et AA’el oli õnnetuse toimumise päeval näo vasakul pool silma piirkonnas verevalum, mis oli tekkinud enne õnnetuse toimumist. Samas ei ole vaidluse all ka asjaolu, et AAsai õnnetuskohal kukkumise tagajärjel peatrauma, sh põrutuse ja peahaava. Lühimenetlusega nõustumise tõttu on süüdistatav loobunud võimalustest eksperdi ülekuulamiseks ning võimalike täiendavate AA’e õnnetuseelset ja -järgset seisundit puudutavate tõendite kriminaalasja materjalide hulka esitamiseks. Olukorras, kus üheselt on tõendatud isikul õnnetuses raske peavigastuste tekkimine ning eksperdi arvamuse olid isikul tuvastatud vigastused eluohtlikud ja saavad olla ka tema surma põhjuseks ning süüdistatav on loobunud aktiivse kaitse võimalustest ning esitanud olemasolevate tõendite usaldusväärsuse vaidlustamiseks üksnes paljasõnalisi oletuslikke 6 väiteid, puudub kohtul kahtlus õnnetuse tagajärgede ja õnnetuse ning tagajärgede vahelise põhjusliku seose tõendatuses. Kuivõrd asjas on tõendatud G. Seier’i poolt liiklusnõuete rikkumise tagajärjel jalakäijale AA eluohtlike tervisekahjustuste tekitamine, esinevad tema käitumises KarS § 423 lg 1 sätestatud kuriteo objektiivsed tunnused. Kohus on seisukohal, et kriminaalasja materjalidest nähtub ka KarS § 423 lg 1 koosseisu subjektiivse tunnuse (ettevaatamatus) esinemine nii koosseisupärase teo kui ka sellega põhjustatud tagajärje suhtes. KarS § 18 kohaselt on ettevaatamatus kergemeelsus ja hooletus. Süüdistatava ütlustest nähtub üheselt, et liiklusolude tajumine õnnetuse toimumise ajal oli komplitseeritud – vaadet paremale varjas aed, otse paistis pimestav päike ning sõiduki küljeklaasid olid vihmapiiskadest märjad ning et sellises olukorras auto ees oleva isiku märkamiseks oleks juht pidanud olema sellest isikust eelnevalt teadlik. G. Seier peatas küll ristmikul auto ja vaatles teed paremalt ja vasakult, kuid ei veendunud, et sõidukiga liikumise alustamise hetkeks oleks olnud vaba ka tee sõiduki ees. Alustanud sellises olukorras siiski sõidukiga liikumist, pidas juht võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, kuid lootis seda seejuures vältida tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu, millest nähtub tema kergemeelne käitumine. Kuna kriminaalasja materjalidest ei nähtu G. Seier’i käitumises teo õigusvastasust ega tema süüd välistavaid asjaolusid ja tema poolt KarS § 423 lg 1 koosseisupärase teo toimepanemine on
idnud täielikku tõendamist, tuleb G. Seier talle süüks pandava teo toimepanemises süüdi tunnistada ning teda selle eest karistada. Karistuse mõistmine KarS § 423 lg 1 näeb sanktsioonina ette rahalise karistuse või kuni 3-aastase vangistuse. KarS § 44 lg 1 kohaselt võib kohus kuriteo eest mõista rahalise karistuse 30 kuni 500 päevamäära, lg 2 kohaselt arvutab kohus rahalise karistuse päevamäära suuruse süüdimõistetu keskmise päevasissetuleku alusel, võib selle suurust vähendada erandlike asjaolude tõttu või suurendada süüdimõistetu elatustasemest lähtudes. Kohus juhindub Gustav Seier’ile karistuse mõistmisel KarS §-st 56, mille kohaselt on karistamise aluseks süüdistatava süü ning karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Võttes arvesse asjaolu, et süüdistatav ei ole varem kriminaalkorras ega ka kehtivate väärteokaristustega karistatud ning lähtudes prokuröri esitatud karistustaotlusest,
iab kohus, et mõistetava karistuse eesmärke on võimalik saavutada rahalise karistuse mõistmisega. Kohus peab võimalikuks ja otstarbekohaseks karistada Gustav Seierit rahalise karistusega sanktsiooni alammäärale lähedases suuruses, see on suuruses 90 päevamäära. Süüdistatav ei ole vaidlustanud KarS § 44 lg 3 alusel arvestatud tema keskmise päevasissetuleku suurust 935 krooni ja kriminaalasja materjalidest ei nähtu päevasissetuleku vähendamist ega suurendamist tingida saavaid asjaolusid. Tuginedes KrMS § 238 lg.2 vähendab kohus süüdimõistetu karistust ühe kolmandiku võrra ja lõplikuks karistuseks jääb rahaline karistus 60 päevamäära ehk arvestuslikult 56 100 krooni. KarS § 50 lg 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamist kohus arvestades süüdistatava pikka õiguskuulekat liikluskäitumist ning tema ütlusi õnnetusjärgselt liikluskäitumise ettevaatlikumaks muutumise kohta käesolevas asjas vajalikuks 7 ja otstarbekaks ei pea. Tsiviilhagi Kannatanu AA’e tsiviilhagi matusekulude hüvitamiseks kuulub rahuldamisele võlaõigusseaduse (VÕS) § 1056 lg 1 alusel. VÕS § 1056 lg 1 kohaselt kui seadusest ei tulene teisiti, vastutab suurema ohu allikat valitsenud isik kannatanu surma põhjustamise eest sõltumata oma süüst. G. Seier’i teo õigusvastasus võlaõigusseaduse tähenduses tuleneb VÕS § 1045 lg 1 p 1, mille kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis kui see tekitati kannatanu surma põhjustamisega. VÕS § 1057 kohaselt vastutab mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest sõiduki otsene valdaja. Kuna G. Seier oli 06.10.2007.a liiklusõnnetuse toimumise ajal sõiduauto Ford Focus registreerimisnumbriga xxx juhina mootorsõidukit otseselt vallanud isik ning tema põhjustas ka liiklusõnnetuse, mille tagajärjel sai AA raskeid kehavigastusi, mis põhjustasid AA’e surma, on G. Seier tekitanud kahju ja teinud seda õigusvastaselt ning teo ja kahju vahel on otsene põhjuslik seos. VÕS § 129 kohaselt tuleb isiku surma põhjustamisest tuleneva kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral hüvitada surma põhjustamisest tekkinud kulud, eelkõige mõistlikud matusekulud. Matusekulud tuleb hüvitada isikule, kellel lasub nende kandmise kohustus. Pärimisseaduse § 131 kohaselt kannab pärandaja matuse kulud pärija. Vaidluse all ei ole asjaolud, et AA on AA’e pärija ja et ta on kandnud seoses vanaema AA matustega kulu summas 7 644 krooni (lk 58-59), millest talle on hüvitatud 2000 krooni. Süüdistatav ega tema kaitsja ei ole matusekulude hüvitamise kohustusele ega ulatusele vastuväiteid esitanud. Seega on tsiviilhagi matusekulude nõude osas õiguslikult põhjendatud ning tõendatud. Menetluskulud KrMS § 175 lg 1 p 3, 4 ja 9 alusel tuleb süüdistatavalt välja mõista kohtukulud s.o süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, ekspertiisitasu ja tasu määratud kaitsja osavõtu eest kohtueelses ja kohtumenetluses. Teise astme kuriteos süüdimõistmise korral on sundraha § 179 lg 1 p 2 alusel 1,5 palga alammäära. Vabariigi Valitsuse 11.06.2009.a määruse nr 90 kohaselt on kuupalga alammääraks täistööaja korral 4 350 krooni, seega sundraha antud asjas on 6 525 krooni. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi õiendiga (lk 43) on tõendatud riiklikul ekspertiisasutusel seoses asjas läbi viidud ekspertiisi tekkinud kulu summas 6 800 krooni. Määratud kaitsjale makstav tasu on kokku 1 734.60 krooni (lk 83, 100). Kohtunik 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.