1-08-12073/11

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus otsuse tegemise aeg ja koht

1. juuni 2009.a Tallinn Kriminaalasja number 1-08- 12073 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Ivi Kesküla ja Paavo Randma Kohtuistungi sekretär Maaria Rei Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
2. juuni 2009.a, avalik kohtuistung, Tallinn Kriminaalasi Tõnu Huik’i süüdistus KarS § 113 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
3. märtsi 2009.a otsus Apellatsiooni esitaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ainar Koik Prokurör Ainar Koik Süüdistatav Tõnu Huik sünd 08.04.1971.a, Eesti kodanik, elukoht xxxxx xxx-xx xxxxxxxxx, ei tööta, varem neljal korral kohtu poolt karistatud, viimati 14.10.2002.a Tartu Maakohtu poolt KrK § 107 lg 1, 195 lg 2 ja 139 lg 2 p 2, 3 järgi 4 aastase vangistusega, vabanes 19.05.2006.a, vahi all alates 21.04.2008.a. Kaitsja Adv. Natalia Lausmaa RESOLUTSIOON Tühistada Harju Maakohtu
4. märtsi 2009.a otsus osaliselt Tõnu Huiki süüditunnistamises ja karistamises KarS § 115 järgi ning temalt KarS § 179 lg 1 p 2 alusel sundraha väljamõistmises. Tunnistada uue otsusega Tõnu Huik süüdi KarS § 113 järgi ja mõista talle karistuseks 8 (kaheksa) aastat vangistust. KrMS § 179 lg 1 p 1 alusel mõista Tõnu Huikilt välja sundraha I astme kuriteo toimepanemise eest 10 875 krooni. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Prokuröri apellatsioon rahuldada. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1.1 Tõnu Huikile oli esitatud süüdistus selles, et viibides 19.04.2008.a xxxxxxxxx Xxxx xx-xx korteris, pani kella 17.30 paiku toime K. K.’e tapmise, lüües teda tekkinud tüli ja kähmluse käigus noaga vasaku rindkere piirkonda, millega tekitas surma põhjustanud lõike-torkehaava koos südame vigastusega, mille tagajärjel K. K. suri Põhja Regionaalhaiglas samal päeval kella 20.21 ajal. 1.2 Maakohus mõistis T. Huiki süüdi KarS § 115 järgi ja karistas teda 3 aastase vangistusega. Karistusaja alguseks luges kohus 21.04.2008.a. 1.3 Maakohus leidis, et T. Huiki poolt toimepandu on kvalifitseeritav KarS 115 järgi, s.o tapmisena äkki tekkinud hingelise erutuse seisundis, mille põhjustas kannatanu poolne vägivald. Tapmine oli reaktsioon varasemale kehalisele haavamisele (peksmisele, löömisele) ja ka vahetult eelnenud kannatanupoolsele vägivallale tema suhtes. Maakohus leidis, et kuigi kohtupsühhiaatria ekspertiisis antud arvamuse kohaselt oli T. Huik tavalises alkoholijoobes ja süüdivusseisundis ning füsioloogilisele afektile omaste tunnuste kogumit tema käitumises ei esinenud, ta oli alkoholijoobes ja reageeris tema suhtes toimepandud vägivallale vihareaktsiooni ja impulsiivse agressiivse käitumisega, on erutusseisundit KarS § 115 mõttes võimalik tuvastada ka kriminaalasja tehioludele tuginevalt. APELLATSIOONI SISU.
5. Prokurör taotleb maakohtu otsuse tühistamist, uue otsusega T. Huiki süüditunnistamist KarS § 113 järgi ja karistamist 8-aastase vangistusega. Apellant leiab, et kohus hindas tõendeid ühekülgselt ja puudulikult, mis viis materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni. Prokurör ei nõustu kohtuotsuses esitatud motiividega järgmistel põhjustel. 2 2.1 Kohus leidis õigesti, et rünnaku ohvriks langes esmalt T. Huik, keda peksis J. T. ja T. Huikile kaasnesid sellega vigastused. Samas rõhutas kohus T. Huikile põhjendamatult soodsalt sellele selge ajalise distantsiga järgnenud sündmusi korteri köögis – nn „rahustamist“ ja „rabelemist“. 2.2 Prokurör ei nõustu kohtu järeldusega, et pole põhjust arvata, et tunnistajad valetavad, kuid on alust arvata, et nad ei räägi sündmusest kõike, mida teavad. Kohtumenetluse pooltel (sealhulgas kaitsja) ja kohtul oli võimalus küsimuste esitamise kaudu kontrollida tunnistajate usaldusväärsust ja „õngitseda“ neilt välja oma positsioonile sobivaid ütlusi ning kui kaitsval poolel see ei õnnestunud, siis ei ole õige sellist olukorda tõlgendada süüdistuse kahjuks ja käsitleda tunnistajate nn „kokkumänguna“. 2.3 Maakohus on oma otsuses märkinud – on ilmne, et seltskond soovis T. Huiki lahkumist, et enda tegevust enne politsei saabumist kooskõlastada niipalju kui see võimalik oli ja kooskõlastada neile soodsamas suunas. Apellant leiab esitaks, et ülejäänud kohalviibijate seltskond polnud T. Huikile võõras, sellesse kuulus tema sõpru ning kindlasti mitte talle vaenulikke isikuid. Teiseks ei nähtu põhjust (ka kohus pole seda suutnud leida), miks peaks ülejäänud seltskond asuma oma juttu kooskõlastama endile soodsamas suunas ja seda olukorras, kus algusest peale polnud kahtlust ja vaidlust selles, et ainsana ja ühel korral kasutas sündmuskohal viibijatest nuga just T. Huik ise. 2.4 Prokurör nõustub, et T. Huik pani toime tapmise just kaudse tahtluse vormis, m itte aga kohtu järeldusega, et tegu on hinnatav tapmisena äkki tekkinud hingelise erutuse seisundis, mille on põhjustanud kannatanupoolne vägivald tapja suhtes. Kohus pidas kannatanu poolseks provokatsiooniks T. Huiki löömist köögis pärast seda kui J. T. oli T. Huiki suhtes elutoas vägivalda tarvitanud. 2.5 T. Huik esitas kohtuistungil esmakordselt väite, et just K. K. oli see, kes üritas teda kitsas köögis pikali ajada ja lõi teda paaril korral rusikaga näkku ja tema torkas seepeale K. noaga sooviga ennast kaitsta. T. Huik, kes 3 päeva pärast kuriteosündmust kahtlustatavana üle kuulati, ei mäletanud siis noaga löömisest midagi, kuid kohtuistungi ajaks oli talle väidetavalt pussitamise hetk täpselt meelde tulnud, kuna tal oli aega meenutada. Maakohus jäi T. Huiki põhjendamatult uskuma, et köögis lõi teda K. ning jällegi märkis kohus, et T. Huiki ütlusi ei ole selles osas võimalik ümber lükata, kuna on alust arvata, et tunnistajad kõike köögis toimunu kohta ei räägi. 2.6 Prokuröri hinnangul tuleb T. Huiki ütlused mitteusaldusväärseteks lugeda, kuivõrd need on diametraalses vastuolus kohtueelses menetluses antud ja kohtuistungil avaldatud ütlustega. Samuti ei ole T. Huiki väited eluliselt usutavad, sest aja jooksul inimese mälu tuhmub, mitte ei muutu täpsemaks. Tegelikult tuleb T. Huiki ütlused tõendite kogumist välja jätta. Maakohus hindas tõendeid valikuliselt ja omistas üllatavalt suure kaalu just süüdistatava ütlustele, mis viis ebaõige järelduseni. 2.7 T. Huiki kohtus antud ütlused on vastuolus ka tunnistajate ütlustega, kellede ütlused langevad olulises kokku ning väärib märkimist, et mitmed neist on ka T. Huiki enda sõbrad. Seega jääb arusaamatuks põhjus, miks peaksid need isikud andma T. Huiki alusetult süüdistavaid ütlusi. Seevastu T. Huikil on selge motiiv selliselt kohtus oma käitumist põhjendades taotleda leebemat kohtlemist. 3 2.8 Maakohus märkis, et tähelepanuta ei saa jätta, et kui J. T. peksis T. Huiki elutoas, siis ei sekkunud seltskonnast keegi tüli vaigistamiseks. Prokurör märgib, et kohalolnud teadsid selleks ajaks T. Huikist kui „noakangelasest“ ja isikust, kes on vangis olnud ning ka oli just J. T. T. Huikile seltskonnast kõige lähedasem isik, mis teeb täiesti arusaadavaks ülejäänute soovimatuse nende omavahelist konflikti lahendama hakata. Eelnevalt ühiselt alkoholi tarvitades polnud T. Huikil ülejäänud seltskonnaga konflikte. 2.9 Tunnistajate ütlustest nähtub, et T. Huik ei haaranud köögis nuga vahetult J. T.i käest peksasaanuna, vaid nende sündmuste vahele jäi mitmeid minuteid, samuti tekkis rüselus köögis alles siis kui T. Huik seal kõigile ootamatult noa haaras ja sellega liikuma hakkas, misjärel teda kohalviibinute poolt takistada püüti. Köögis viibides ja seal kõigile ootamatult nuga haarates ei ähvardanud teda ennast mitte keegi ega mitte miski, rünne tema suhtes J. T.i poolt oli kõigile arusaadavalt minuteid tagasi juba selgelt lõppenud ja puudus igasugune alus eeldada selle kordumist. Samuti ei olnud kellelgi käes nuga või mingit muud löömiseks sobivat vahendit, ka K. K.el polnud nuga ja eelnevalt süüdistatava suhtes vägivalda tarvitanud J. T. oli üldse süüdistatava eest põgenemas ja T. Huiki poole seljaga. Ei nähtu, et kellelgi olnuks mingigi põhjus või ettekääne T. Huiki rünnata ning just tema vägivaldse kriminaalse mineviku pärast tunti tema suhtes aukartust. 2.10 Kohalviibinute kinnitusel oli K. K. seltskonnast kõige rahulikum mees ning seda ka tol õhtul. Ta ei rünnanud kedagi ka verbaalselt. Tõendatud on vaid J. T.i poolt T. Huiki suhtes toimepandud varasem vägivald. 2.11 Käesoleval juhul ei saa rääkida äkki tekkinud hingelise erutuse seisundist ning ka kohtupsühhiaatria eksperdid on selle välistanud. Kohtuga võib nõustuda selles, et erutusseisundit KarS § 115 mõttes on võimalik tuvastada ka kriminaalasja tehioludele tuginevalt, kuid antud juhtumi puhul ükski tõend, v.a T. Huiki enda ütlused, seda ei kinnita. Ning nagu eelpool öeldud, on süüdistatava ütlused mitteusaldusväärsed. Seega ei olnud J. T.i käitumise mõju T. Huiki psüühikale noa haaramise hetkel vahetu. 2.12 Samas on jätnud kohus tähelepanuta, mis eelnes J. T.i poolt T. Huiki peksmisele – nimelt tuleneb tunnistajate ütlustest, et J. T.i käitumine oli tingitud T. Huiki varasemast käitumisest ehk J. T.i kui korteriperemehe mõnitamisest ja väga küsitava väärtusega etteheidetest temale. Seega T. Huik provotseeris ise J. T.i ennast ründama, T. Huik jäi alla, mistõttu otsustas ta veidi hiljem konflikti enda kasuks kallutada terariista abil, mille kohta oli tal eluline kogemus. 2.13 Uuritud tõenditest nähtub, et T. Huik, isegi ajal kui ta oli juba noaga K. K. rünnanud ja teda hoidis kinni T. A., jätkuvalt ähvardas just J. T.i kättemaksuga, seda ei eitanud ta ka ise. Seega on T. Huiki käitumise subjektiivse külje tuvastamisel abipakkuvaks kriteeriumiks ka tema teojärgne käitumine – kui K. K. pussitamine olnuks vahetult tingitud viimase käitumisest, siis jääb arusaamatuks, miks pidi T. Huik peale K. K.e pussitamist püüdma rünnata just J. T.i ja karjuda just tema suunas tapmisest. 2.14 Prokuröri arvates ei saa käsitleda kergendava asjaoluna T. Huiki puhtsüdamlikku kahetsust, sest ta ei ole enda poolt toimepandut sisuliselt kahetsenud, vaid on selle asemel otsinud enda käitumisele vaid õigustusi. 4
6. Prokuröri apellatsioonile esitas süüdistatav vastulause, milles palub kõiki fakte põhjalikult kontrollida ja apellatsiooni rahuldamata jätta. POOLTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7. Prokurör toetas esitatud apellatsiooni ja taotles T. Huiki süüditunnistamist KarS § 113 järgi ning karistamist 8-aastase vangistusega. Süüdistatav ja tema kaitsja leidsid, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik, apellatsioon tuleb rahuldamata jätta. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8. Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooni sisuga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et apellatsioon on põhjendatud, maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu, milleni viis tõendite hindamise ühekülgsus ja puudulikkus. 5.1 Kohtukolleegium möönab, et kuigi süüdistatava T. Huiki suhtes läbi viidud kohtupsühhiaatria ekspertiisiaktis antud eksperdiarvamus ei kinnita füsioloogilisele afektile omaste tunnuste kogumit T. Huiki käitumises, on võimalik erutusseisundit KarS § 115 mõttes tuvastada ka kriminaalasjas kindlaks tehtud tehioludest lähtudes. Käesolevas süüdistusasjas ei ole aga kohtukolleegiumi hinnangul kannatanupoolne vägivald süüdistatava suhtes tõendamist leidnud. 5.2 Tuvastamaks 19.04.2008.a Tallinnas Xxxx tn korteris asetleidnud sündmuse faktilisi asjaolusid, kuulas maakohus üle korteris viibinud 5 tunnistajat ja süüdistatava. Maakohus on tõdenud, et tunnistajate ütlused on kokkulangevad. Tunnistajate kokkulangevatele ütlustele vastandub süüdistatava poolt esitatud sündmuste kirjeldus, mida on aga maakohus T. Huiki süüküsimuse lahendamisel eelistanud, leides, et tunnistajad ei rääkinud kõike juhtunust ning võisid pärast toimunut oma tunnistusi kooskõlastada endile soodsamas suunas. Kohtukolleegium maakohtu käsitlusega ei nõustu, leiab, et see on oletuslik ning seda järgmistel põhjustel. 5.3 Vaieldamatult on tuvastamist leidnud, et ühise joomingu käigus tekkis tüli korteriperemehe J. T.i ja T. Huiki vahel. Kuivõrd J. T. oli puhastanud kellegi poolt reostatud tualettruumi põranda, siis T. Huik tegi J. T.ile seetõttu kriitilisi märkusi, mispeale J. T. T. Huiki mitmel korral lõi, sealhulgas ka jalaga. Löömine põhjustas T. Huikil verejooksu ninast. Kõik tunnistajad on üheselt kinnitanud, et see konflikt toimus üksnes J. T.i ja T. Huiki vahel. T. Huik kinnitas aga kohtuistungil, et teda peksti elutoas mitme isiku poolt käte ja jalgadega pikema aja vältel, et ta aga kaitses nägu kätega, ei tundnud ta ära, kes ja kuhu teda täpsemalt peksis. T. Huiki läbivaatuse protokolli kohaselt esines tal lõua all nahamarrastus ja punetus ning randme pealmisel poolel paistetus /tl 173-174/. Kohtuarsti arvamusest T. Huikile põhjustatud tervisekahjustuste kohta nähtub, et T. Huikil tuvastati ninaluude murd, nahamarrastus lõuatsil, ühe hamba servast killu puudumine /tl 196-198/. Kohtukolleegiumi hinnangul kinnitavad viimatinimetatud dokumentaalsed tõendid tunnistajate ütlusi, sealhulgas J. T.i sõnu, et lõi kuni neli korda T. Huiki näkku, võimalik ka, et jalaga. Seega annavad tõendid aluse järelduseks, et tegemist oli tõesti üksnes kahe isiku vahelise konfliktiga, mitte T. Huiki pikaajalise lauspeksmisega mitme isiku poolt, nagu seda on väitnud süüdistatav. Samuti ei kinnita ükski tunnistaja T. Huiki väidet, et teda 5 kahe korteris viibinud isiku poolt oleks kööki näo pesemiseks talutatud. T. Huikil tuvastatud tervisekahjustused ei toeta samuti süüdistatava seda väidet – silmade ümbruses ega laubal T. Huikil vigastusi ei tuvastatud, mistõttu pole usutav, et vere silma valgumise takistamiseks silmi kinni hoidis ega näinud, kes teda talutasid. Seega on kohtukolleegiumi hinnangul T. Huiki ütlused osas, mis puudutavad sündmusi kuni tema kööki minekuni teiste kontrollitud tõenditega kummutatud. 5.4 Tunnistajate sõnul viibisid koos T. Huikiga köögis J. T., K. K., J. A. ja R. R.. J. T.i ütluste kohaselt pesi T. Huik köögis nägu, teised tegid suitsu, et keegi T. Huiki köögis rahustanud oleks, ei mäleta, T. Huik tundus rahulik olevat, kuid äkki ta nägi, et T. Huikil on nuga, mispeale ta kiiresti köögist välja läks. Mingi hetk hiljem tuli T. Huik vahetult talle järele, kuid magamistoa ukse juures hakkas T. H. T. Huiki kinni hoidma, siis väljus köögist K. K., hoides kätt kõhul, näppude vahelt tuli verd /II kd tl 44/ . 5.5 J. A.i kinnitusel toimus köögis mingi liikumine, rüselus või rabelemine, aga mitte rünnak T. Huiki vastu. Ta ei näinud, et keegi oleks kedagi löönud, ka nuga ei näinud ta köögis kellegi käes /II kd tl 50-52/. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et J. A. viitab küll mingile rabelemisele või rüselusele, kuid tema poolt antud ütluste pinnalt ei ole võimalik tuvastada, kas nn rabelemine toimus enne T. Huiki poolt noa haaramist või vahetult pärast seda. Rünnaku T. Huiki vastu J. A. aga välistab. 5.6 T. Huiki sõnul talutati ta kööki, kus löögid tema pihta jätkusid, ta rabas kraanikausist kööginoa, keeras ennast rahva poole, K. K. oli talle lähedal ja lõi teda näkku, et ta pikali kukuks, ta torkas K. K.ile noaga rindkere piirkonda enesekaitseks, ta rabeles, karjatas ja jooksis köögist välja. J. T. jooksis köögist välja, sest nägi tema käes nuga /II kd tl 53-56/. Tuleb veel tähele panna, et süüdistatava ristküsitluse käigus avaldas kohus prokuröri taotlusel tema kohtueelses menetluses antud ütlusi, milledes ei ole sõnagagi viidatud sellele, et süüdistatavat köögis keegi peksnud oleks. T. Huik on kohtueelsel uurimisel väitnud, et noaga löömist ta täpselt ei mäleta, aga oletab, et noa sai kraanikausist kui ta ennast pesi. Kus toimus löömine ja kuidas ning keda ta noaga lõi, ta ei mäleta /I kd tl 182/. Ütluste vastuolulisust on T. Huik põhjendanud sellega, et kohtueelsel uurimisel ta ei mõelnudki sellele ning et mälu on tal üksnes paremaks läinud /II kd tl 55/. Kohtukolleegiumi hinnangul ei anna süüdistatava põhjendused alust tema kohtuistungil antud ütluste usaldusväärseks pidamiseks. Siinjuures tuleb arvestada ka seda, et tema ütlused korteri elutoas toimunu kohta on teiste tõenditega kummutatud ja pole seetõttu arvestatavad. Seega ei ole tõendeid kogumis arvestades süüdistatava ütlused usaldusväärsed ning neid ei saa süüküsimuse otsustamisel aluseks võtta. Mis puutub maakohtu seisukohta, nagu oleks tunnistajad osa Xxxx tn korteris 19.04.2008.a toimunust rääkimata jätnud ja oma ütlusi endale soodsamas suunas kooskõlastanud, siis kohtukolleegiumi hinnangul on see seisukoht oletuslik ega tulene tuvastatud tehioludest. Ka maakohtu otsusest ei tulene, millised asjaolud sundisid tunnistajaid oma ütlusi endale soodsamas suunas kohandama, küll on aga mõistetav T. Huiki soov ennast igati õigustada ja oma vastutust vähendada, väites, et tõuke noa haaramiseks andis talle K. K., kes seisis kõige lähemal ja lõi näkku. Seda väidet ei kinnita ükski kohtus kontrollitud tõend ning tehioludest ei ilmne ka mingit motiivi, mis oleks K. K.ele T. Huiki löömiseks põhjust andnud. Üle kuulatud tunnistajad kinnitavad üheselt, et K. K. oli seltskonnas kõige rahumeelsem isik. 5.7 Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohus jättis süüdistatava ütlused analüüsimata ja teiste tõenditega kõrvutamata, mis viis ebaõigete järelduste tegemiseni. Kohtukolleegiumi 6 hinnangul ei ole tõendamist leidnud, et korteri köögis oleks aset leidnud noa haaramist ja sellega K. K.e löömist provotseerivat rünnakut T. Huiki vastu. Mis puutub J. T.i käitumisse korteri elutoas, siis J. T.i poolne vägivald ei olnud vahetu, peksmine oli juba lõppenud. Afektiseisund ja sellest johtuv tapmissoov peab aga olema tekkinud äkki, s.o vahetult pärast vägivallaakti. Eelnevat arvestades leiab kohtukolleegium, et T. Huiki käitumist ei ole alust hinnata kui provotseeritud tapmist KarS § 115 järgi. 5.8 Kuivõrd T. Huik on väitnud, et noa haaras ta enesekaitseks, siis kohtukolleegium peab vajalikuks märkida sedagi, et käesolevas süüdistusasjas ei ole alust analüüsima hakata küsimust hädakaitsest ja/või selle piiride ületamisest KarS § 28 mõttes. Tõsi, et korteri elutoas põhjustas J. T.i poolne vägivald T. Huikil hädakaitseseisundi tekke, kuid rünne lõppes elutoas ning T. Huik suundus kööki nägu pesema. Sellega lõppes ka T. Huiki hädakaitseõigus (tuleneb otseselt KarS § 28 lg-st 1, mille kohaselt hädakaitseõiguse tekkimise eelduseks on vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne) ja tema tegevus pärast elutoast väljumist, s.o pärast ründe lõppu ei olnud enam hõlmatud hädakaitsest. Õigusvastast rünnet korteri köögis T. Huiki vastu ei kinnita aga maakohtu poolt kontrollitud tõendid. 5.9 T. Huiki väide, nagu oleks 19.04.2008.a XXXX tänava korteris toimunud planeeritud rünnak tema vastu, ei haaku tuvastatud faktiliste asjaoludega. vaenlaste 5.10 Kohtukolleegiumi hinnangul ei kahanda tunnistajate ütluste usaldusväärsust ka asjaolu, et T. Huik saadeti pärast K. K.e noaga löömist korterist minema. Tunnistajate sõnul ähvardas T. Huik pärast K. K.e noaga löömist veel J. T.i kättemaksuga ning et ta oli juba oma kättemaksuhimu K. K.e suhtes üliagressiivses vormis välja valanud ja tema käitumine võis olla jätkuvalt ettearvamatu, oli kohalviibinud seltskonnale ohutum ta korterist minema saata. Mis puutub aga sellesse, et keegi kohalviibijatest varem J. T.i ja T. Huiki vahelisse konflikti ei sekkunud, siis kohtukolleegium ei soostu maakohtu otsuses esitatud sellekohase etteheitega. Sekkumine konflikti oleks ilmselt põhjustanud üleüldise kakluse, millest aga hoiduti. 5.11 Süüdistatava käitumise subjektiivse külje on maakohus õigesti tuvastanud ning leidnud, et T. Huik pani tapmise toime kaudse tahtlusega. 5.12 Eelnevat arvestades leiab kohtukolleegium, et kriminaalasja tuvastatud tehiolud ei anna alust T. Huiki käitumist provotseeritud tapmisena KarS § 115 järgi hinnata. T. Huik pani K. K.e tapmise toime tema suhtes küll varem toimepandud vägivallast tingitud vihareaktsiooni ajel impulsiivselt, kuid talle kõige lähemal viibinud juhusliku isiku suhtes ning tema tegu vastab KarS § 113, s.o tapmise põhikoosseisu tunnustele. T. Huik tuleb KarS § 113 järgi süüdi tunnistada. 5.13 Karistuse mõistmisel on maakohus põhjendatult arvestanud T. Huiki poolt põhjustatud rasket tagajärge ning viidanud õigustatult tema varasemale karistatusele, sealhulgas isikuvastase kuriteo toimepanemise eest. Samas nõustub kohtukolleegium prokuröriga, et käesoleval juhul ei ole alust arvestada kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust. Kohtuistungi protokollist nähtub, et süüdistatav ei ole kahetsust avaldanud, küll on aga enda käitumist õigustanud /II kd tl 33, 53-56, 62/. Seega kergendavad ja raskendavad asjaolud KarS §-de 57 ja 58 mõttes puuduvad. 5.14 Kuivõrd T. Huik pani toime I astme kuriteo, siis tuleb temalt KrMS § 179 lg 1 p 1 kohaselt välja mõista sundraha 2,5 kuupalga alammäära, s.o 10 875 krooni. 7 5.15 Ülaltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, 338 p 1, 2, 340 lg 4 p 1 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu 23.03.2009.a otsuse Tõnu Huiki süüditunnistamises ja karistamises KarS § 115 järgi, tunnistab uue otsusega T. Huiki süüdi KarS § 113 järgi ja mõistab talle karistuse. Prokuröri apellatsiooni ringkonnakohus rahuldab. Malle Preimer Ivi Kesküla 8 Paavo Randma