4-08-9213/1

4-08-9213 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. märts 2009.a Tallinn, Liivalaia kohtumaja Väärteoasja nr 4-08-9213 Kohtunik Külli Iisop Kohtuistungisekretär Liisi Kisler Tõlk Ilja Malštšukov Kohtuistungi toimumise aeg 10.02.2009.a Väärteoasi Sergey Irkhin`i kaebus Ida Politseiprefektuuri Narva politseiosakonna 26.08.2008.a. otsusele väärteoasjas nr 2330,08,011566 Liiklusseaduse §-de 7422 lg 2 ja lg 4 järgi Kaebuse esitaja Sergey Irkhin (isikukood 34707030229; Föderatsiooni kodanik, elukoht: xxx; ei tööta ) Kohtuväline menetleja Ida Politseiprefektuuri Narva politseiosakond (asukoht: Vabaduse 5, 20303 Narva) Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja Sergey Irkhin; Kaitsja adv Maano Saareväli Kohtuvälise menetleja ametnik Juri Teslenko Vene RESOLUTSIOON
2. Rahuldada kaebus osaliselt.
3. Tühistada Ida Politseiprefektuuri Narva politseiosakonna 26.08.2008.a. otsus S. Irkhin`ile mõistetud lisakaristuse osas LS § 74-22 lg 4 järgi (juhtimisõiguse äravõtmine 3 kuuks). 2
4. Määrata Sergey Irkhinile lisakaristuseks LS § 74-22 lg 4 alusel juhtimisõiguse äravõtmine 2 (kaheks) kuuks . Edasikaebamise kord Menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal on õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kuulutamisest, teatades kassatsiooni esitamise soovist maakohtule 7 päeva jooksul samast päevast arvates. Asjaolud ja kohtumenetluse poolte seisukohad
5. 26.08.2008.a otsusega väärteoasjas nr 2330,08,011566 karistas Ida Politseiprefektuuri Narva politseiosakonna vanemkonstaabel Sergey Irkhin´it liiklusseaduse (LS) § 7422 lg 2 alusel rahatrahviga 50 trahviühikut, s.o 3 000 krooni ja LS § 7422 lg 4 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 3 (kolmeks) kuuks. Otsuse kohaselt juhtis S. Irkhin 03.08.2008.a kell 18.05 Tallinn-Narva mnt 182.kilomeetril, s. o. asulavälisel teel mootorsõidukit kiirusega, mis ületas lubatud sõidukiiruse 40 km/h võrra, sõites kiirusega 134+/-3 km/h. Sellega rikkus ta LE § 124 p 2 nõudeid.
6. Esitatud kaebuses vaidlustas S. Irkhini kaitsja Maano Saareväli lisakaristuse mõistmise. Kaitsja leiab, et kiiruse ületamine oli lühiajaline ning leidis aset möödasõidul. S. Irkhinil oli soov vähendada ohtliku manöövri kestust ehk vastassuunavööndis viibimise aega, mis peaks vähendama tema süü suurust. Tema tegevus oli küll õigusvastane, kuid suunatud teiselt poolt ohutuma olukorra loomisele. Lisakaristuse maksimaalmääras kohaldamine ei ole põhjendatud. Varem ei ole tema suhtes kiiruse ületamise eest lisakaristust kohaldatud. Karistuse eesmärke on võimalik saavutada ka lisakaristuseta või lisakaristust väiksemas määras kohaldades. Kohtuvälise menetleja esindaja leidis oma kirjalikus vastuses, et otsuse muutmiseks või tühistamiseks alust ei ole, otsus on põhjendatud ja seaduslik. Tegemist on isikuga, keda 2001.a alates on korduvalt karistatud ohtlike liiklussüütegude toimepanemise eest. Isik kujutab endast kõrgendatud ohtu nii endale kui teistele liikluses osalejatele. 3.
7. Kohtuistungil leidis kaitsja, et väärteomenetlus tuleb lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel, kuna meneteja ei ole järginud mõõtemetoodikat ning seetõttu mõõtetulemuste jälgitavus ei ole tõendatud MõõtS § 5 lg 1 tähenduses. Kuna Doppleri helisignaal oli kiiruse mõõtmise ajal välja lülitatud, ei saa kaitsja arvates välistada helisignaali katkendlikkust ja teha seeläbi järeldusi mõõtmise kordamineku osas. Sellega on rikutud Politseipeadirektori 18.11.2005.a. käskkirjaga nr.189 kinnitatud mõõtemetoodika p. 6.4.
8. nõudeid. Samuti on kaitsja arvates rikutud metoodika p 6.5.2 ja 6.
9. nõudeid. Laiendmääramatuse nõuded on esitatud metoodika tabelites. Tabel 5 kohaselt on liikuvast sõidukist vastassuunas liikuva sõiduki kiiruse mõõtmisel, viimase kiiruse puhul 101135 km/h, mõõtetulemuse parandus mõõtja kiiruse 41-60 km/h puhul +/- 7 km/h. Väärteoprotokolli ja kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli kohaselt on menetleja aga lahutanud seadme lugemist maha 3% mõõdetud kiirusest ehk 4 km/h . Sellega ei ole menetleja ametnik jälginud asjakohast mõõtemetoodikat. Sellest tulenevalt kahtleb kaitsja ka mõõtja pädevuses. Ida Politseiprefektuurile 16.12.2007.a. väljastatud akrediteerimistunnistuse nr.E133 ja selle lisad määravad prefektuurile erialase kompetentsuse ulatuse. Väljastatud pädevuse ulatus ei sisalda mõõtevõimet 3% kiirustel üle 3 100 km/h. Tabel 3.
10. kohaselt on liikuvast sõidukist vastassuunas liikuva sõiduki kiiruse mõõtmisel tingimusel, kus mõõdetava sõiduki kiirus on 101-135 km/h ja mõõtja kiirus 41-60 km/h, parim mõõtevõime täpsus (laiendmääramatus) tõenäosustaseme 95% normaaljaotuse järgi 7 km/h. Ida Politseiprefektuurile (PP) on omistatud pädevus mõõtevõimele, mis on väljendatud laiendmääramatusena U tõenäosustasemel 95% normaaljaotuse järgi. Seevastu metoodika p 6.5.2 kohaselt loetakse mõõtetulemuseks lugem, mis on arvutatud usaldatavustasemel 99%. Ida PP mõõtevõime ei vasta metoodikale ja tegemist on oma pädevust ületava ehk vajalikku pädevust mitteomava mõõtjaga MõõtS § 5 lg 1 tähenduses. Väärteomenetluse lõpetamise korral taotles kaitsja riigieelarve vahenditest tasuda S. Irkhinile õigusabikulud summas 7 080 krooni. Alternatiivina toetas kaitsja kaebuse esialgses tekstis kergendamiseks, s.o. tühistada otsus lisakaristuse osas. esitatud taotlust karistuse 3.
11. Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et tegemist on pädeva mõõtjaga, mida kinnitab kohtule esitatud akrediteerimistunnistus 16.12.2007.a. ja mis kehtib kuni 15.12.2009.a. ning rikutud ei ole ka mõõtemetoodikat, mis peaks kaasa tooma otsuse tühistamise. Metoodika p 2 räägib kasutamisulatusest ning selle viimane lõik sätestab, et mõõtemeetodi kasutamisel mõõtetulemuse laiendmääramatus liikuva objekti kiiruse hindamisel on +/- 3 % kiirustel üle 100 km/h. Ida PP-le antud pädevustunnistuse p-s 3.
12. on protsent näidatud arvuna – s.o. 4 km/h (s.o. paigalseisva kiirusemõõturiga kiirusel 101-135 km/h). Doppleri signaali mittekasutamine ei mõjuta mõõtmistulemust, sellel on dubleeriv tähendus. Menetlusalune isik ise on algusest peale tunnistanud kiiruse ületamist kuni 40 km/h ning põhjendanud seda kiirustamisega vajalikule kohtumisele. Ka juhul kui tegemist on arvutusveaga ja sõidukiiruseks oleks 134 +/- 7 km/h, on S. Irkhin ületanud lubatud sõidukiirust (90 km/h) 21-40 km/h ning tema tegu on õigesti kvalifitseeritud LS § 74-22 lg 2 järgi. Möödasõit kui manööver ei anna ühelgi juhul sõidukijuhile õigust ületada lubatud sõidukiirust. S. Irkhini mõjutamiseks on täiesti põhjendatult kasutatud lisakaristust, sest oma käitumisega on ta näidanud, et kujutab ohtu kõigile liiklejatele. Ka pärast arutatavat väärtegu on ta korduvalt ületanud kiirust, mille eest on teda karistatud rahatrahvidega. Üldse on talle rahatrahve määratud kogusummas üle 53 000 krooni ning sellise isiku võib arvata parandamatute liiklushuligaanide hulka. Mida vanemaks S. Irkhin saab, seda rohkem ta liiklusalaseid üleastumisi toime paneb. Kaebuse palus kohtuväline menetleja jätta rahuldamata ja otsuse muutmata.
13. Tuvastatud asjaolud ja kohtu järeldused. -Menetlusalune isik S. Irkhin ei ole vaidlustanud oma kirjalikus kaebuses ega ka kohtuistungil talle väärteoprotokollis ja otsuses süüks arvatud tegu, s.o. 03.08.2008.a. Ida-Virumaal TallinnNarva mnt.182.kilomeetril, juhtides mootorsõidukit Mercedes Benz, ületas ta lubatud sõidukiirust kuni 40 km/h. Vahetult sündmuskohal üle kuulatuna on ta kinnitanud, et Tallinn-Narva mnt. 182.kilomeetril ületas ta lubatud sõudukiirust 40 km/h, kuna kiirustas tööalasele kohtumisele (väärteomaterjalide tl.3); -Konstaabel Aleksei Morozov on koostanud kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli (tl.2), mille kohaselt S. Irkhini juhitava sõiduki kiirust mõõdeti 03.08.08.a. kell 18.05 Tallinn-Narva mnt.182.kilomeetril. Kiirusmõõteseadmena kasutati Staler II MDR nr. AS004120; ära on märgitud mõõtevahendi taatlustunnistus; samuti seda, et mõõtevahendit on testitud ja see oli töökorras. Mõõterežiimiks on märgitud „vastutulev sõiduk“, mis tähendab, et selle sõiduki 4 kiirust on mõõdetud sõitvast autost. Protokolli on märgitud ka mõõtmise tehiolud: päevavalgus; pilves, kuid sajuta ilm; kahesuunaline tee, hõre liiklustihedus. Mõõtmistulemuseks saadi 134 km/h. Lubatud sõidukiirus oli 90 km/h. Mõõteseadmele kehtestatud määramatus: +/- 4 km/h. Sõiduki lõplikuks liikumiskiiruseks on loetud 130 km/h, millega ületati mõõdetaval teelõigul lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 40 km/h. Protokolli on märgitud, et juhile on näidatud seadme tabloole fikseeritud näitu ja sellel protokollile on S. Irkhin ka alla kirjutanud. -kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud AK, kes juhtis politseiautot, milles tema paariline A. Morozov mõõtis vastutuleva auto kiirust, kinnitas kohtuistungil, et politseiauto kiirus oli ca 45 km/h. Ta nägi suure kiirusega neile lähenevat sõiduautot Mercedes Benz, kes sooritas möödasõitu veoautost ja kelle kiiruseks mõõdeti 134 km/h. Lõpetanud möödasõidu, auto ei pidurdanud ja sõitis ka oma sõidureas edasi sama kiirusega kuskil 15-50 meetrit. Selle auto peatamiseks pani ta tööle vilkurid, andis ka sauaga märku, juht reageeris ja peatus; juhile tutvustati ennast, näidati mõõdetud kiirust. Sellele S. Irkhin vastu ei vaielnud ja tema sõnade kohaselt kiirustas ta Tallinna koosolekule. Morozov koostas kiiruse mõõtmise protokolli, tutvustas talle õigusi-kohustusi ja koostas ka väärteoprotokolli, millest 1 eksemplar jäi Irkhinile; -kaitsja taotlusel kuulati üle ka väärteoprotokolli koostaja Sergei Morozov, kes mõõtis liikuvast autost vastutuleva auto kiirust. Ta kinnitas, et mõõteseade oli taadeldud, töökorras, lülitatud vajalikule mõõterežiimile. Kiirust mõõtis ta kahel korral: siis kui S. Irkhini juhitav auto oli möödasõidul ja siis kui ta möödasõidu lõpetas ja oli juba oma sõidureas. Sõiduki kiirus oli 134 km/h +/- 3 % ehk 4 km/h. Sellega ületas S. Irkhin lubatud sõidukiirust 40 km/s. Menetleja väitis, et on lähtunud metoodika p-st 2, kus sätestatakse, et mõõtetulemuse laiendmääramatus liikuva objekti kiiruse hindamisel üle 100 km/s on +/- 3 %. Ta on läbinud vastava koolituse, saanud selle kohta tunnistuse ja omab õigust kiirust mõõta. Juht kiiruse ületamisele vastuväiteid ei esitanud, kirjutas protokollidele alla, talle oli selgitatud tema õigusi ja kohustusi väärteomenetluses. S. Morozov selgitas, et kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis lahtrid Doppleri signaali kohta on täitmata, kuna see ei olnud sisse lülitatud, kuid see ei takistanud korrektset mõõtmist. Ühtlaselt tõusev signaal näitab, et mõõdetav sõiduk kiirendab, langeva signaali puhul aga vähendab kiirust. Katkendlik signaal võib tähendada kiiruse muutmist, või et ei ole haaratud kogu mõõdetav objekt ning numbrid näidikul võivad vahepeal kaduda. S. Irkhini juhitav sõiduk oli hästi jälgitav, ta sõitis ühtlase kiirusega, sõiduki kiirust mõõdeti kahel korral. -kohus on kaitsja taotlus asja juurde võtnud Politseipeadirektori 18.11.2005.a. käskkirjaga nr.189 kinnitatud Metoodika MM 01—2005 . Sõiduki kiiruse mõõtmine; -kohtuvälise menetleja esindaja on esitanud asja materjalide juurde Eesti Akrediteerimiskeskuse tunnistuse 16.12.07.a. E133 : Ida politseiprefektuur on hinnatud pädevaks vastavalt Majandus- ja kommunikatsiooni ministri 05.10.2006.a. määruse nr 85 nõuetele liiklusjärelevalve mõõtmiste alal. Lähtudes kogutud tõenditest ning ära kuulanud kaitsja ja kohtuvälise menetleja seisukohad, leiab kohus et S. Irkhini süü lubatud sõidukiiruse ületamisel 21-40 km/h , s.o. väärtegu LS § 74-22 lg 2 tunnustel on tõendamist leidnud ja tema käitumine on õigesti kvalifitseeritud. Kiiruse ületamist kinnitavad nii S. Irkhini enda ütlused kui ka kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll ning tunnistaja A. K ütlused. Kiirust ületas S. Irkhin teadlikult, kuna ta kiirustas töökoosolekule või –kokkusaamisele. 5 Kohus ei nõustu kaitsja seisukohaga, et mõõtetulemuste jälgitavus ei ole tõendatud, pole järgitud kehtivat mõõtemetoodikat või et Ida Politseiprefektuur on vajaliku pädevuseta mõõtja. Kohtul ei ole kahtlust mõõtja pädevuses ning kaitsja seisukohad selles osas on kohtule arusaamatud. Nii nagu Ida Politseiprefektuuri pädevustunnistuse lisa p 3.
14. tabelis, on ka mõõtemetoodika p 9 tabelis 5 antud ühed ja samad mõõtetulemuse parandused ning p-s 10 märgitud, et metoodika kohaselt teostatavad mõõtmised tagavad mõõtetulemuste laiendmääramatuse U, mis on võrdne parima mõõtevõimega, tõenäosustasemel 95% normaaljaotuse järgi. Oluline on asjaolu, et kiirust on mõõdetud nõuetekohase kiirusemõõtevahendiga, mis vastas seadusest tulenevatele nõuetele ning mille mittevastavust pole kahtluse all seadnud ka kaitsja. Seega mõõtevahendi vastavuse osas vaidlust ei ole. Samuti on mõõtetulemused kantud protokolli. Protokolli kohustuslikku vormi kehtestatud ei ole. Politseiasutuste töö lihtsustamiseks on koostatud näidisvormid, milles politseiasutustes on õigus teha muudatusi. Samuti ei ole kohus tuvastanud olulist mõõtemetoodika rikkumist, mis võiks kaasa tuua otsuse tühistamise. Oluliseks rikkumiseks ei saa lugeda konkreetses situatsioonis asjaolu, et Doppleri signaal oli välja lülitatud. Metoodika p.4.
15. kohaselt on Doppleri helisignaal kiirusmõõteseadme helisignaal, mille kõrgus iseloomustab seadme ja mõõdetava sõiduki omavahelist liikumiskiirust. Helisignaali sagedane hüplemine või katkendlikkus iseloomustavad ebastabiilset mõõtmist või häireid mõõtealas. Antud juhul helisignaali mittekasutamine ei mõjutanud mõõtmistulemust. Kiirust mõõtis A. Morozov kahel korral, numbrid näidikul ei kadunud ning teisel mõõtmisel seade lukustati ning fikseeritud näitu (saadud lugemit) tutvustati ka S.Irkhinile ning see kanti protokolli. Kiirusmõõteseade oli suunatud konkreetsele objektile, valitud oli õige režiim (vastutulev sõiduk). Kohtu arvates oli lähtutud metoodika p 6.4.1 nõuetest. Politseisõiduki kiirus on kindlaks tehtud A. Morozovi ja A. K ütlustega. Esimese väite kohaselt võis politseiauto sõita kiirusega 45-47 km/h, A. K (juhi enda) arvates oli kiirus 4045 km/h. Seega võib kindlalt väita, et mõõtja enda kiirus jäi vahemikku 41-60 km/h, lähtudes mõõtemetoodika tabelist nr.5, et leida laiendmääramatus liikuvast sõidukist kiiruse mõõtmisel sõiduki osa, mis liigub vastupidises suunas. Kohus ei nõustu kaitsja väitega, et kui kiirust mõõdetakse liikuvast politseiautost ja politseiauto kiirust protokollis lisaks rikkuja kiirusele ei fikseerita, pole seda võimalik välja selgitada tunnistajate ütlustega. Ka asjaolu, et mõõtetulemuse parandus +/- 7 km/h, mida kaitsja arvates tulnuks kasutada vastavalt mõõtemetoodika tabelis 5 esitatule, s.o. liikuvast sõidukist vastassuunas liikuva sõiduki kiiruse mõõtmine, ning mille asemel oli arvestatud parandust +/- 4 km/h, ei ole mõõtemetoodika selline rikkumine, mis teeks võimatuks mõõtetulemuse jälgitavuse ning tooks kaasa otsuse tühistamise. Arvestades mõõtetulemuse parandust +/- 7 km/h, sõitis S. Irkhin kiirusega 134 +/- 7 km/h ning ületas lubatud sõidukiirust 37 km/h ning tema käitumine on kvalifitseeritav LS § 74 -22 6 lg 2 järgi – s.o. mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamine 21-40 km/h. Karistuse mõistmisel on kohtuväline menetleja lähtunud nii S. Irkhini süü suurusest kui ka tema isikust. Kiiruse ületamine ei olnud S. Irkhinil esmakordne ning kiirust on ta paraku ületanud ka pärast arutatava süüteo toimepanemist. Karistuse eesmärgiks on eelkõige süüdlase mõjutamine, et ta edaspidi hoiduks uute süütegude toimepanemist. Kohus nõustub menetleja seisukohaga, et ainult määratud rahatrahvid pole suutnud S. Irkhinit mõjutada ning lisakaristuse kohaldamine tema suhtes on põhjendatud ja vajalik ning teenib ka õiguskorra kaitsmise huvisid. Samas arvestab kohus ka seda, et nii põhikaristus kui lisakaristus on S. Irkhinile mõistetud ülemmääras. Oma süüd kiiruse ületamisel on ta tunnistanud juba sündmuskohal ning puhtsüdamlikult selgitanud oma kiirustamise põhjust – vajadust jõuda tööalasele kokkusaamisele. Teda on küll varem raskema liiklusalase süüteo eest karistatud ka lisakaristusega, kuid kiiruse ületamise juures on lisakaristuse kohaldamine esmakordne. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et lisaks põhikaristuse mõistmisele maksimaalmääras on põhjendatud S. Irkhini karistamise lisakaristusega alla sanktsiooni ülempiiri, s.o. tema juhtimisõigusest ilmajätmine 2 kuuks. Rahuldades osaliselt S. Irkihini kaebuse, tuleb kohtul, lähtudes VTMS § 132 p 2, otsus osaliselt tühistada talle mõistetud lisakaristuse osas LS § 74 -22 lg 4 järgi. Kohtunik