4-09-7624/9

Väärteoasi nr. 4-09-7624 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Otsuse kuupäev 11.06.2009.a. Otsuse teinud kohus Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja Kohtunik Aime Ivanson Sekretär Maire Viksi Vaidlustatud lahend Lõuna PP Korrakaitseosakonna liiklusmenetlustalituse 20.04.2009.a. otsus väärteoasjas nr. 2602,09,005775 Tiit Sarapuu karistamises LS § 7422 lg 3 ja lg 5 järgi Kaebuse esitanud isik TIIT SARAPUU, isikukood 38212055712, elukoht xxx töökoht C S OÜ Istungil osalenud isikud kaebuse esitaja Tiit Sarapuu kohtuvälise menetleja – Lõuna PP – volitatud esindaja Helen Kommussaar LÕPPOSA Jätta Lõuna Politseiprefektuuri Korrakaitseosakonna liiklusmenetlustalituse 20.04.2009.a. otsus väärteoasjas nr. 2602,09,005775 muutmata ja Tiit Sarapuu kaebus otsuse tühistamises lisakaristuse osas rahuldamata. KarS § 66 lg 2 alusel määrata rahatrahvi tasumine ositi 6 kuu jooksul, igas kuus tasuda 1200 krooni. Otsuse peale võib esitada kassatsiooni advokaadist esindaja vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates päevast, mil kohtuotsus on kohtukantselei kaudu kohtumenetluse pooltele kättesaadav. Kassatsiooniõiguse kasutamisest tuleb Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumajale kirjalikult teatada seitsme päeva jooksul arvates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. KAEVATAV OTSUS Tiit Sarapuud karistati LS § 7422 lg 3 ja lg 5 alusel rahatrahviga 7200.- krooni ja juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks selle eest, et tema 01.04.2009.a. kella 13.52 ajal Tartu maakonnas Tähtvere vallas Tallinn-Tartu-Võru- Luhamaa tee

1. kilomeetril juhtis mootorsõidukit kiirusega, mis ületas lubatud sõidukiiruse 43 km/h võrra. KAEBUSE SISU Kaebuses taotletakse otsuse tühistamist karistuse osas. Kaebaja leiab, et talle võiks määrata suurema rahatrahvi ja selle asemel juhtimisõiguse tagasi anda. Juhtimisõigus on vajalik tööülesannete täitmiseks. KOHTU SEISUKOHT Menetlusalune isik ei vaidlustanud kiiruse ületamist, seega väärteo koosseisuliste asjaolude suhtes vaidlus puudub. Tiit Sarapuu poolt 01.04.2009.a. kella 13.52 ajal Tallinn-Tartu-VõruLuhamaa tee 178.kilomeetril lubatud sõidukiiruse ületamine on tõendatud liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokolliga, millest nähtuvalt mõõdeti kiirust töökorras kiirusmõõteseadmega Stalker II MDR AS
2. Menetlusaluse isiku poolt juhitud sõiduk liikus patrullautole vastu, jõudis järele pärisuunas ees liikuvale sõidukile, mille kiirus oli 92 km/h. Menetlusaluse isiku poolt juhitud sõiduki kiiruseks mõõdeti 142 km/h, kusjuures lubatud suurim kiirus antud teelõigul oli 90 km/h. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli kohaselt ületas Tiit Sarapuu poolt juhitud sõiduk lubatud kiirust mitte vähem kui 43 km/h. Väärteo kvalifikatsioon LS § 7422 lg 3 järgi on õige. Kohus leiab, et Tiit Sarapuule mõistetud lisakaristuse tühistamiseks puudub alus. Mootorsõiduki juhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamise eest üle 40 km/h võidakse lisakaristusena juhtimisõigus ära võtta ühest kuni kuue kuuni. Tiit Sarapuu ületas teadlikult antud teelõigul lubatud suurimat kiirust väga suures ulatuses, riskeerides sellise tegevusega liiklusõnnetuse võimalikku tekkimist. Menetlusalust isikut on eelnevalt korduvalt karistatud liikluseeskirjade rikkumise eest, sealhulgas mitmeid kordi kiiruse ületamise eest, karistused on kustumata. Temalt on 07.10.2008.a. otsustega karistusena kiiruse ületamise eest ka juhtimisõigus ära võetud, kuid ka lisakaristus mõju ei avaldanud, sest 01.04.2009.a. ületas ta kiirust juba väga suures ulatuses. Seega on lisakaristuse kohaldamine eelmisest lisakaristusest pikemas määras põhjendatud ja kaebus lisakaristuse tühistamise osas ei kuulu rahuldamisele. Mis puutub töötamise võimatusse ilma juhtimisõiguseta, siis see asjaolu ei saa olla määravaks tingimuseks lisakaristuse mittekohaldamiseks. Tiit Sarapuu töötas ka kiiruse ületamise ajal. Sõiduki juht peab tundma liiklusseadust ja seega oli talle teada, et kiiruse ületamise eest võib ta karistusena ajutiselt juhtimisõigusest ilma jääda. Ometi ka selle teadmisega ei hoidunud ta kiiruse ületamisest, seades teadlikult ohtu ka oma töökoha. Tiit Sarapuu taotlusega rahatrahvi ositi tasumise võimaldamise osas kohus nõustub. Kohus juhindub VTMS § 132 p.
3. Kohtunik 2