4-09-5347 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 20. mai 2009.a Tallinn, Liivalaia kohtumaja kl 11.00 Väärteoasja nr 4-09-5347 (2230,09,000997) Kohtunik Vikt

§-st 66 lg 2 kohus otsustas: 1

1. Karel Kooli kaebus rahuldada osaliselt.
2. Tühistada osaliselt Põhja Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna liiklusmenetlustalituse 27.03.2009.a. otsus väärteoasjas nr 2230,09,000997 põhikaristuse mõistmise osas ning teha selles osas uus otsus.
3. Jätta Karel Koolile liiklusseaduse (LS) § 7419 lg 1 järgi karistusena mõistetud rahatrahv 210 trahviühikut, so 12600 krooni, samaks.
4. Määrata rahatrahvi tasumine ositi. Kohustada Karel Kooli tasuma mõistetud rahatrahv osade kaupa 12 kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest, so 1050 krooni igakuiselt kuu viieteistkümnendaks

) § 50 lg 1 p 2 alusel Karel Koolilt LS § 7419 lg 2 järgi lisakaristusena ära juhtimisõiguse 5 (viieks) kuuks. Otsuse kohaselt juhtis Karel Kool 13.03.2009.a kell 02:21 Tallinnas Pärnu mnt ja Väike-Karja tn ristmikul mootorsõidukit Audi A4 reg. märk xxx alkoholijoobes. Sellega rikkus Karel Kool liikluseeskirja (LE) § 76 p 1 nõudeid. Karel Kooli kaitsja esitas eelnimetatud otsuse peale Harju Maakohtule kaebuse, milles vaidlustas VTMS § 114, 132 p 2 ja

§ 66

alusel Põhja Politseiprefektuuri otsusega mõistetud karistuse, sh lisakaristuse, määramise osas. Kaebuse esitaja leiab, et teda on karistatud liiga rangelt. Kaebaja ei oma sissetulekut, et tasuda trahvi talle määratud ulatuses. 2 Ehkki kaebajat on ka varem karistatud väärtegude eest, on tal kõik trahvid tasutud. Mootorsõiduki juhtimise eest alkoholijoobes teda varem karistatud ei ole. Juhtimisõiguse olemasolu on kaebajale vajalik, kuna tal tuleb hoolitseda vanavanemate eest ning vaja on leida ka töö, asutamisel olev osaühing nõuab juhtimisõigust. Kaebaja palub vähendada rahatrahvi summat, võimaldada tasuda seda ositi ja mitte kohaldada lisakaristust. Kohtuistungil jäid kaebuse esitaja ja kaitsja lisakaristuse mittekohaldamise ja trahvi ositi tasumise võimaldamise taotluste juurde, trahvi vähendamist ei taotlenud. Kaebajal on vajalik juhtimisõiguse olemasolu, kuna ta peab käima abistamas vanavanemaid ja see on tarvilik asutamisel oleva osaühingu tegutsemiseks. Ka osaühingu teiselt osanikult võeti hiljuti juhtimisõigus ära. Joobes juhtimine toimus kogemata, kaebaja oli enne sõitma minemist ära joonud paar pokaali veidi ja joovet ise ei tundnud. Sõitma läks tüdruksõbra peolt ära toomiseks, ehkki varem sellist plaani ei olnud ja ta kavatses hoopis magama minna. Lisakaristuse mõistmine ei ole vajalik, kuna isik on saanud oma teost aru ja teinud omad järeldused. Kaebajal on üks kehtiv karistus ja see on väga tühja asja eest. Kohtuvälise menetleja esindaja leidis kohtuistungil, et kaebus rahuldamisele ei kuulu, kuid ei vaielnud vastu trahvi ositi maksmise võimalusele. Kaebaja puhul ei esine erakorralisi asjaolusid, mis võiksid tingida lisakaristuse kohaldamata jätmist, kaebajal on kolm kehtivat karistust ja vanavanemate eest võivad hoolitseda ka kaebaja vanemad. Väide selle kohta, et juhtimisõigust on vaja seoses loodava osaühinguga, on tõendamata. Väärteoasja nr 2230,09,000997 materjalid koosnevad järgmistest dokumentidest: väärteoprotokoll AB 1083727, 13.03.2009.a Karel Kooli ütlused, 13.03.2009 kl 02:21 protokoll joobe tuvastamise kohta, menetlusalluvusse muutmise määrus, 23.03.2009.a Karel Kooli täiendav selgitus, 24.03.2009. a menetlusalluvuse muutmise taotluse rahuldamata jätmise määrus, 27.03.2009.a väärteootsus, 14.04.2009.a KKO õiend Karel Kooli kohta, karistusregistri väljavõte K.Kooli kohta. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, kuulanud kohtuliku arutamise käigus ära kaebuse esitaja, tema kaitsja ja kohtuvälise menetleja seisukohad ning hinnanud antud asjas kogutud tõendeid, leiab, et kaebuse esitaja taotlus põhikaristuse ositi tasumise võimaldamiseks on põhjendatud, kuid Karel Kool’ile määratud lisakaristuse osas tuleb vaidlustatud otsus jätta muutmata. Kohtumenetluses puudub vaidlus selles, et Karel Kool juhtis 13.03.2009.a kell 02:21 Tallinnas Pärnu mnt ja Väike-Karja tn ristmikul mootorsõidukit Audi A4 reg nr xxx alkoholijoobes, millega ta rikkus LE § 76 p 1 nõudeid. Seda asjaolu tõendavad ka kaebuse esitaja ütlused kohtuistungil ja väärteotoimikus olev protokoll joobe tuvastamise kohta. Karel Kooli käitumises teo õigusvastasust ja tema süüd välistavaid asjaolusid ei ilmne. Kohus ei ole asja läbivaatamisel ka tuvastanud, et kohtuväline menetleja oleks asjas ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust või rikkunud kaebuse esitaja suhtes väärteomenetlusõigust. Seega puudub vaidlus asjaolu üle, et K. Kool on pannud toime LS § 7419 lg 1 koosseisule vastava, õigusvastase ja süülise teo, mille toimepanemise eest tuleb teda karistada. Vaidlus puudub ka K. Koolile mõistetud põhikaristuse suuruse üle, milleks on 210 trahviühikut. Kohtumenetluse käigus on kaebaja jäänud nõuete juurde tühistada vaidlustatud otsus mõistetud lisakaristuse osas ning võimaldada tasuda tal mõistetud põhikaristus ositi.

§ 66lg 2 järgi võib kohus mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi.

Arvestades põhikaristusena mõistetud rahatrahvi suurust ja kohtuvälise menetleja 3 vastuväidete puudumist peab kohus K. Kooli taotlust trahvi ühe aasta jooksul ositi tasumise määramiseks põhjendatuks. LS § 7419 lg 2 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS § 7419 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni. Antud asjas on kohtuväline menetleja võtnud Karel Koolilt

§ 50

lg 1 p 2 alusel § 7419 lg 2 järgi lisakaristusena ära juhtimisõiguse 5 (viieks) kuuks. Kohus juhindub Karel Koolile mõistetud lisakaristuse hindamisel

§ 56

, mille kohaselt on karistamise aluseks süüdistatava süü ning karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Samuti lähtub kohus karistuse kohaldamisel üld- ja eripreventiivsest eesmärgist, seejuures on lisakaristuse puhul preventsioon esmase tähendusega. Kohus arvestab Karel Kooli süü suuruse hindamisel nii joobes sõitmist tinginud kui joobe tuvastamisel avaldunud asjaolusid. Väärteoasja materjalidest nähtub üheselt, et kaebaja otsustas asuda samal õhtul eelnevalt alkoholi joonuna sõidukit juhtima olukorras, kus selle järgi puudus igasugune objektiivne vältimatu vajadus. Kaebaja peatati auto juhtimiselt Tallinnas Pärnu mnt ja Väike-Karja tn ristmikul, ta oli alustanud sõitmist Tallinnast Narva mnt 5 ning oli soovinud sõita klubi Hollywood juurde, et võtta sealt auto peale peol olnud naine. Öisel ajal Tallinna kesklinna lõbustusasutusse kellelegi järgi sõitmine ei ole olukord, mis saaks ühelgi juhul õigustada mistahes määral joobes sõiduki juhtimist. Istungil on kaebaja ka ise möönnud, et tegelikult puudus naisele autoga järgi sõitmiseks vajadus ning naine oleks võinud võtta ka takso. Protokollist joobe tuvastamise kohta indikaatorvahendi kasutamisel, tehiolude kirjeldusest ja joobele viitavate tunnuste loendist nähtub, et 13.03.2009.a kell 02:21 tuvastati Karel Koolil alkoholijoove suurusega 1,25 mg/l, peatamisele eelnevalt oli juhi sõidustiil olnud ebakindel, vingerdav, sõidukist väljumisel toetus ta sõidukile, kõnnak oli tuigerdav, kõne häiritud, füüsilistest eripäradest fikseeriti värisemine ja suu kuivus, alkoholilõhn oi tajutav nii suust kui sõidukist. Vabariigi Valitsuse

1. aprilli
2. a määruse nr 120 „Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise kord“ § 19 lg 1 p 3 kohaselt tähistab alkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus 0,76 kuni 1,25 milligrammi keskmist alkoholijoovet. Arvestades tuvastatud joobe suurust ning kaebaja juures politseiametniku poolt tehtud tähelepanekuid, mida kaebaja vaidlustanud ei ole, ei loe kohus usutavaks kaebaja väidet, et ta ei tajunud end rooli istudes alkoholijoobes olevana. Olukord, kus isik end keskmises joobes olevana ja protokollis kirjeldatud viisil käitudes joobes olevana ei tunne, oleks sedavõrd ebaharilik, et täiskasvanud isik peaks enda sellisest eripärast kahtlemata teadlik olema ning pärast mistahes koguse alkoholi tarbimist sõiduki juhtimist erilise hoolega vältima. Kuna asjas puuduvad aga tõendid, millest nähtuks, et kaebaja organismil ka tegelikult selline eripära esineb, siis saab käesolevas asjas asuda üksnes seisukohal, et kaebaja asus vaatamata tegeliku vajaduse puudumisele sõidukit juhtima olukorras, kus ta kas teadis enda joobest või pidi seda vähemalt võimalikuks pidama. Karel Kooli käitumisest nähtub üheselt, et ta osales juhina liikluses ühte esmastest liiklusohutusnõuetest (kohustus olla sõidukit juhtides kaine) teadlikult eirates. Samuti ei nähtu väärteoasja materjalidest ühtegi kaebaja sammu, mida ta oleks astunud väärteo toimepanemisest hoidumiseks. Kui isik on tarbinud eelnevalt alkoholi, tuleb tal joobe puudumises veendumiseks astuda aktiivseid samme (nt kasutada alkomeetrit vms), selliste võimaluste puudumisel aga hoiduda auto juhtimisest. Olukorras, kus sõiduki juhtimist palub kolmas isik, tuleb talle selgitada vajadust valida alternatiivsete liikumisvõimaluste vahel 4 (jalgsi liikumine, kahtlematult kaine juhi abi, ühistransport vms). Midagi sellist Karel Kooli käitumisest käesolevas asjas ei nähtu. Kohus on seisukohal, et pidades joobeseisundit vähemalt võimalikuks ja mitte astudes samme joobeseisundi puudumises veendumiseks, pani kaebaja LS § 7419 järgi kvalifitseeritava väärteo toime vähemalt kaudse tahtlusega

§ 16lg 4 mõistes.

Tahtlikult mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis tähistab süüd, mille suurus tingib vältimatult isiku karistamist nii sanktsiooni keskmisest määrast suurema põhikaristusega kui lisakaristusega. Lisakaristuse kohaldamine on põhjendatud lähtuvalt õiguskorra kaitsmise huvidest ja vajalik juhi liikluskäitumise mõjutamiseks. Arvestades liiklusalaste väärtegude suurt hulka ja sealhulgas joobes juhtide põhjustatud liiklusõnnetuste raskeid tagajärgi õigustavad üldise õiguskorra kaitsmise huvid võtma tarvitusele meetmeid, mis mõjutaksid nii konkreetset süüdlast kui kõiki teisi liikluses osalevaid ja osaleda kavatsevaid isikut hoiduma süütegude toimepanemisest. Eripreventiivselt on lisakaristuse mõistmine kaebajale vajalik selleks, et ta tunnetaks vahetult oma vastutust liikluses osalejana ning kujundaks ja süvendaks endas õiged ja ohutud liiklusvõtted, mõistaks, et joobes juhtimine on keelatud nii tema enda kui kaasliiklejate elu, tervist ja vara säästmiseks ja et vastava keelu eiramisele järgnevad igal juhul rasked tagajärjed. Kohus peab põhjendatuks ka kohtuvälise menetleja poolt kohaldatud lisakaristuse tähtaja pikkust. LS § 7419 lg 2 näeb ette võimaluse kohaldada lisakaristust pikkusega 3-9 kuud. K. Kooli suhtes kohaldatud karistus kestvusega 5 kuud on vähem kui lisakaristuse keskmine määr, mida on võimalik määrata arvestades põhikaristuse mõistmist üle keskmise määra. Samas ei nähtu väärteoasja materjalidest ühtegi asjaolu, mis saaks tingida lisakaristuse kohaldamata jätmist ja millest nähtuks, et juhtimisõiguse piiratud ajaks äravõtmine tooks kaebajale kaasa lisakaristuse eemärki ülekaaluvaid negatiivseid järelmeid. Kaebaja väited juhtimisõiguse vajalikkuse kohta seoses äriühingu asutamisega on paljasõnalised ja isegi nende väidete tõendatus ei annaks alust hoiduda lisakaristuse kohaldamisest. Asjast ei nähtu ka, et kaebaja vanavanemate toimetulek sõltuks üksnes tema juhtimisõigusest ning selle puudumisel jääksid nad vältimatult abitusse seisundisse. Karistuse (sh lisakaristuse) üheks eesmärgiks ongi mõjutada süüdlast karistuse läbi edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja kaitsta sellega ka ühiskonna üldisi huvisid. Sellest tulenevalt peab mootorsõiduki juht nii liikluses kui oma igapäevase elu ja töö korraldamisel ise pidevalt arvestama sellega, et teatud liiklussüütegude toimepanemisel võidakse kohaldada tema suhtes lisakaristusena ka juhtimisõiguse äravõtmist ning käituma nii, et põhjust lisakaristuse kohaldamiseks tema suhtes ei tekiks. Kui isiku töö või lähedaste eest hoolitsemine eeldab mootorsõiduki juhtimisõiguse olemasolu, siis tuleb isikul endal käituda seda õigust säilitaval viisil. Juhtimisõiguse äravõtmine on lisakaristusena nähtud ette vaid korduvalt või üldise õiguskorra kaitsmise seisukohalt ohtlikumate rikkumiste puhul, millest hoidumine tavapäraselt mõistlikult ja õiguskorda järgides käitudes alati võimalik. Kui isik siiski otsustab valida käitumisviisi, millega ta paneb selliseid liiklusalaseid õigusrikkumisi toime, tuleb tal ka taluda juhtimisõiguse puudumist ning sellest lähtuvaid mõjusid elukorraldusele. Lähtudes eeltoodust ja väärteomenetluse seadustiku (VTMS) §§-dest 132 p 2, 134 ja 135,

§§-dest 50 lg 1 p 2 ja 56 lg 1 rahuldab kohus kaebuse osaliselt, tühistab ja teeb uue otsuse põhikaristuse mõistmise osas, määrates võimaluse tasuda põhikaristusena rahatrahvi ositi. Muus osas jätab kohus kohtuvälise menetleja otsuse muutmata. Viktor Brügel Kohtunik 5