1-09-1661/12

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. september
2. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-09-1661 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Malle Preimer ja Julia Katškovskaja Kohtuistungi sekretär Maaria Rei Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
3. september
4. a, Tallinn Kriminaalasi Toomas Ristkoki süüdistuses KarS § 121 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
5. mai
6. a otsus Apellatsiooni esitaja Ringkonnaprokurör Õnne Neare-Vaarmann Prokurör Ringkonnaprokurör Õnne Neare-Vaarmann Süüdistatav Kaitsja Toomas Ristkok, ik 36608200019, elukoht xxxx x-xx xxxxxxx, Eesti Vabariigi kodanik, xxxxxxxxxxx, töökoht M. T. XXXXXXXXXXXX, varem kriminaalkorras karistamata. Vandeadvokaat Raini Nõu RESOLUTSIOON
7. Harju Maakohtu
8. mai
9. a otsus Toomas Ristkoki õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 121 järgi jätta muutmata.
10. Mõista Eesti Vabariigilt Toomas Ristkoki kasuks välja 4500 (neli tuhat viissada) krooni valitud kaitsjale makstud tasu katteks.
11. Prokuröri apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu 1 otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
12. Toomas Ristkok anti kohtu alla süüdistatuna selles, et ta 3.03.2007.a kella 02.11 paiku Tallinnas asuvas ööklubis A. lõi baaridaam M. L. ühe korra käega näo vasakule poolele alalõua pihta. Löömisega tekitas Toomas Ristkok M. L. valu ja vasaku alalõua piirkonna põrutuse. Oma tahtliku tegevusega pani Toomas Ristkok toime teise isiku löömise, kahjustades sellega tema tervist ning põhjustades talle füüsilist valu, s.o KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
13. Harju Maakohtu
14. mai
15. a otsusega mõisteti T. Ristkok talle esitatud süüdistuseks õigeks. Kohus tuvastas, et kõik kohtuistungil üle kuulatud tunnistajad teavad väidetava kuriteosündmuse kohta vaid seda, mida neile rääkis kannatanu M. L.. Ühtegi kõrvalist isikut, kes oleks süüdistatava poolt kannatanu löömist näinud, kriminaalmenetluse käigus kindlaks tehtud ei ole. 2.1 Kohus uuris vahetult ka toimikus asuvat baarileti salvestist ning asus seisukohale, et ka selle põhjal ei ole võimalik teha järeldust selle kohta, et T. Ristkok oleks kannatanut löönud. Salvestiselt oli näha käe liikumisega kaasnevaid valgusvihke, mis visuaalselt pikendavad liigutusi ja mille põhjal võib ekslikult arvata, et süüdistava käsi jõudis löögina kannatanuni. Video korduval ja aeglustatud vaatamise tulemil asus kohus aga seda eitavale seisukohale. Väidetava rusikaga lõua piirkonda löömise järel ei ole ka näha, et kannatanu põrkuks või langeks löögist tahapoole või kukuks. Ka osundas kohus, et kannatanu ei hoidnud väidetavalt viga saanud kohast kinni. Viimane asjaolu andis omakorda kohtule alust kahelda tunnistaja M. V. ütlustes, mille kohaselt ta nägi leti taga näost kinni hoidvat kannatanut. Salvestiselt nähtuvalt toetus süüdistatava parem käsi küünarnukiga baariletile. Kohus leidis, et sellises asendis olles ei ole võimalik sooritada sama käe rusikaga sedavõrd tugevat lööki, et see tooks kaasa süüdistuses kirjeldatud tagajärje. Kohus ei kahelnud küll arsti poolt kannatanul tuvastatud vigastuses (vasaku alalõua põrutus), kuid kahtles selle diagnoosi panemise aluseks olnud kannatanu kaebuste vastavuses tegelikkusele. 2.2 Kannatanu väitis, et teda tabas tugev löök, mille tõttu ta sai põrutuse, baariletist ta aga eemale ei kaldunud. Kohus leidis, et sellised ütlused on vastuolulised ja/või ebaloogilised ning kinnitavad kannatanu versiooni kunstlikkust. Kõigepealt väidab kannatanu sisuliselt seda, et löök ei olnud tugev (löögi hoog ei olevat olnud suur), üritades sellega põhjendada, miks ei kaldunud ta baariletist eemale. Ei ole võimalik, et kannatanu saab väidetavalt tugeva rusikalöögi tõttu põrutuse, mille järelmid andvat tunda siiamaani, baarileti juurest ta aga kõnealuse rusikalöögi tõttu eemale ei kaldu. Ka kannatanu reaktsioon väidetavale löögile ei olnud kohtu arvates adekvaatne. Vahetult löömise tagajärjel ei käitunud kannatanu kui isik, kes oleks selle tagajärjel haiget saanud. Kohus ei välistanud, et T. Ristkok võis žestikuleerimise käigus puudutada kannatanu nägu, taolisele kannatanu jaoks ilmselt solvavale puudutamisele reageeris viimane koheselt T. Ristkoki suunas vehkimisega ja seejärel etteruttavalt turvanupule vajutamisega. Kuna sündmused, mis turvahäirele järgnesid, võtsid dramaatilise pöörde (T. Ristkoki suhtes jõu kasutamine tema turvaruumi toimetamisel ja tema edasine kinnipidamine kuni politsei saabumiseni), siis edasiselt tuli kannatanul hakata õigustama oma ehk mittevajalikku turvahäire andmist. Kohtu arvates kinnitas seda versiooni ka just salvestiselt nähtu. 2 2.3 Kohus leidis kokkuvõtlikult, et kriminaalasjas on tõusetunud hulgaliselt kahtlusi, milliseid ei ole võimalik kõrvaldada. On alust kahelda nii kannatanu kui tunnistajate ütluste tõepärasuses, seda eelkõige videosalvestiselt tuvastatu põhjal, kuid ka neis ütlustes esinevate teatavate vastuolude tõttu.
16. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni ringkonnaprokurör Õnne Neare-Vaarmann, kes palub maakohtu otsuse tühistada ning teha T. Ristkoki suhtes süüdimõistev otsus. Apellatsiooni põhiväited on järgmised. 3.1 Apellandi hinnangul ei vasta kohtu järeldused faktilistele asjaoludele ning rajanevad tõendite ühekülgsel hindamisel. Prokurör toonitab, et T. Ristkokile on esitatud süüdistus kannatanu löömises käega, kuid kohus on jätkuvalt püüdnud tuvastada salvestiselt kannatanu löömist rusikaga. Seega järeldab kohus ekslikult, et kannatanu löömist süüdistatava poolt ei ole aset leidnud. Samuti on ekslik kohtu järeldus selle kohta, et salvestiselt on näha käe liikumisega kaasnevaid valgusvihke, mis visuaalselt pikendavad liigutusi. Apellant nõustub, et salvestis on katkendlik, kuid leiab, et nn valgusvihud jäävad maha asetleidnud, kuid osaliselt salvestamata jäänud liigutustest. Nimetatud valgusvihke puudutava väite esitas seejuures kohtule süüdistatava kaitsja; seega on tegemist nn aktiivse kaitse olukorraga ning selle väite tõesust tulnuks kaitsefunktsiooni kandjal endal tõestada. Selle väite kinnituseks on vaja mitteõiguslikke eriteadmisi, kuid kaitsja ei ole taotlenud salvestisele ekspertiisi teostamist vms. Sel viisil on kohus asunud sisuliselt täitma kaitsefunktsioone, mis on vastuolus KrMS § 14 lg 1 nõuetega. Seevastu kinnitab löömist käesolevas kriminaalasjas tehtud salvestise vaatlusprotokoll. 3.2 Ka ei pea prokurör asjakohaseks kohtu argumenti selle kohta, et kannatanu M. L. ei käitunud pärast väidetavat löömist nii, nagu see oleks oodatav tugevalt näkku löödud isikult. Leti taga oli klientidest järjekord ning kannatanus toimus sisemine võitlus – kas käituda nii, nagu poleks midagi juhtunud või jätta oma tööülesanded unarusse ning asuda kannatama. Kannatanu, kes on uhke naine, valis esimese variandi. Eluliselt ei ole usutav, et kannatanu reageerinuks toimunule nii, nagu ta reageeris (süüdistatava omapoolne löömine), kui süüdistatav teda tegelikkuses löönud ei oleks. Kannatanu löömist süüdistatava poolt kinnitavad ka tunnistajate ütlused. 3.3 Kohus ei ole ka põhjendanud arstitõendi väljajätmist tõendite kogumist, millega tuvastati kannatanul vasaku alalõua piirkonna põrutus. Samuti ei saa kannatanule ette heita, et ta ei pöördunud perearsti poole ning selle alusel järeldada, et mingit paistetust tema lõual ei esinenudki.
17. Prokuröri apellatsioonile esitas vastuväited T. Ristkoki kaitsja vandeadvokaat R. Nõu, kes vaidleb apellatsioonis esitatud väidetele vastu ning palub jätta maakohtu otsuse muutmata.
18. Ringkonnakohtu istungil jäi apellant esitatud taotluse juurde, paludes maakohtu otsuse tühistada ning teha T. Ristkoki suhtes süüdimõistev otsus. Süüdistatav ja tema kaitsja vaidlesid apellatsioonile vastu, paludes jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on enda tulemilt seaduslik ning põhjendatud ja apellatsioonis esitatud väited ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Enda seisukohta põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt. 3
19. Esitatud apellatsioonis kordab prokurör sisuliselt neid argumente, millele tuginevalt taotles riiklik süüdistaja T. Ristkoki süüditunnistamist KarS § 121 järgi maakohtus. Apellant ei nõustu maakohtu otsuses toodud järeldustega ja taotleb tõendite ümberhindamist ringkonnakohtu poolt ning süüdimõistva kohtuotsuse tegemist. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna kuigivõrd alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks. Seejuures osundab kriminaalkolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt nt RKKKo 3-1-1-77-05). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad. Täiendavalt osundab kriminaalkolleegium aga veel sellelegi, et kohtuotsuse tühistamise menetlusõigusliku alusena on apellant viidanud KrMS § 338 p-dele 2 ja 3, mitte aga p-le 1, millele tuleb viidata juhul, kui kohtuotsust soovitakse tühistada kohtuliku uurimise ühekülgsuse või puudulikkuse argumendil (ning sellele on apellatsioonis kestvalt viidatud). Samuti selgitab kriminaalkolleegium, et tegemist ei ole materiaalõiguse väära kohaldamisega KrMS § 338 p 2 mõttes, kui karistusseadustiku eriosa norm jäetakse isiku suhtes kohaldamata põhjusel, et talle süüksarvatava teo toimepanemine ei ole kohtu hinnangul leidnud tõendamist. Seejuures ei soostu kriminaalkolleegium apellandi väitega, et maakohus on kohtuotsuse tegemisel oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes, asudes n.ö täitma kaitsefunktsioone.
20. Käesoleval juhul on T. Ristkokile esitatud süüdistus selles, et ta lõi 3.03.2007.a ööklubis A. baaridaam M. L. ühe korra käega näo vasakule poolele alalõua pihta, millega tekitas kannatanule valu ja vasaku alalõua piirkonna põrutuse. Esmalt leiab kriminaalkolleegium, et maakohus on põhjendatult püüdnud leida vastust küsimusele, kas T. Ristkok lõi kannatanut just rusikaga, ning seda kahel põhjusel. Seda esiteks seetõttu, et sellekohase konkreetse väite on kohtulikus menetluses esitanud kannatanu ise (kd 3, tlk 29). Teisalt tuleneb selline tõdemus juba loogilise järeldusena ka väidetavalt kannatanule tekitatud kehavigastusest, milleks on süüdistuse kohaselt (raskema tagajärjena) vasaku alalõua põrutus. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on ilmselge, et sellise tagajärjega kehalist väärkohtlemist lihtsalt ei saa panna toime teist isikut lahtise käega lüües. Täiendavalt tuleb siinkohal märkida, et ka riiklik süüdistaja ei ole järelikult suhtunud kriitikavabalt kannatanu M. L. ütlustesse – kuigi viimane on kinnitanud kestvalt enda löömist just rusikaga T. Ristkoki poolt, on prokuratuur asunud seisukohale, et nimetatud asjaolu ei ole leidnud tõendamist, kasutades selle asemel sisuliselt eufemismi „lõi käega“. Sõltumata aga sellest, kas rääkida käesoleval juhul „käega“ või „rusikaga“ löömisest, tuleb kriminaalkolleegiumi arvates tõdeda järgmist: maakohus on otsinud ilmselgelt ja täiesti õigustatult eeskätt vastust just küsimusele, kas T. Ristkok pani toime teise isiku kehalise väärkohtlemise viisil, mis tõi tagajärjena kaasa kannatanul valu ja vasaku alalõua põrutuse, ning andis sellele küsimusele eitava vastuse. Seejuures tuleb veel märkida, et maakohus ei ole tõendite kogumist jätnud välja arstitõendit, millega tuvastati kannatanul vasaku alalõua piirkonna põrutus, nagu seda ekslikult väidab apellant (apellatsiooni lk 5). Kohus on selles osas märkinud, et „ei ole alust kahelda arsti diagnoosis, kuid on alust kahelda selle diagnoosi aluseks olnud kannatanu kaebuste vastavuses tegelikkusele“ (otsuse lk 5). Teisisõnu – maakohus on seadnud kahtluse alla M. L.l tuvastatud tervisekahjustuse ning süüdistatavale etteheidetava käitumise omavahelise põhjuslikkuse. Kriminaalkolleegium jagab nimetatud maakohtu järeldusi. 4
21. Käesolevas kriminaalasjas on T. Ristkoki süüstavatena käsitletavad järgmised tõendid – need on kannatanu M. L. ütlused, tunnistajate (baari turvatöötajate) ütlused ja nn baarileti salvestis, kusjuures just viimasega on vahetult fikseeritud vaatluse all olev sündmus. Seetõttu on ka mõistetav, miks on maakohtu käsitlus olnud suunatud esmajoones nn baarileti salvestise analüüsile; märgitud olgu seegi, et peamise süüstava tõendina on nimetatut käsitlenud ka prokurör. Seejuures märgib kriminaalkolleegium, et määravat tähendust ei oma see, kas ja kuidas on salvestist tõlgendanud vaatluse käigus üks või teine kohtueelne menetleja (vt tlk 19-20; 75-78). Kohtuistungi(te)l on nimetatud tõendit vahetult uuritud ning millised järeldused sellest salvestusest teha, otsustab kohus, mitte aga keegi teine, mistõttu peab kriminaalkolleegium kohtumenetluse poolte vahel puhkenud vaidlust erinevate vaatlusprotokollide võrdluses/sisus tervikuna asjakohatuks (vt RKKKo 3-1-1-2109, p 9.1). 8.1 Kriminaalkolleegium, uurides nimetatud salvestist vahetult ka ringkonnakohtu istungil, jagab täiel määral neid seisukohti, mis on esitatud juba maakohtu otsuses. Salvestiselt on tõepoolest näha, et süüdistatav istub leti taga, kusjuures tema parema käe (millega väidetavalt kannatanut löödi) küünarnukk toetub baariletile. M. L. kummardub ühel hetkel ettepoole ning tõmbub seejärel kiiresti tagasi, tehes seejärel koheselt ise löögile sarnaneva liigutuse T. Ristkoki suunas (kas ta seejuures süüdistatavat ka tabab, ei ole tuvastatav), vajutades edasiselt nn paanikanuppu. Selleks, et põhjustada käesolevas kriminaalasjas vaatluse all olevad tagajärjed (ennekõike just alalõua põrutus), on ilmselgelt vaja rääkida tugevast löögist, mis on aga sisuliselt võimatu ilma küünarnukki eelnevalt toetuspinnalt tõstmata. Pole näha ka hoovõttu, mis peaks väidetavalt aset leidnud tugevale löögile sisuliselt vältimatult eelnema. Ka ei liigu sisuliselt süüdistatava ülakeha, mis oleks aga vältimatult vajalik sellise äkilise, tugevat jõudu kätkeva löögi sooritamiseks juhul, kui küünarnukki toetuspinnalt mitte tõsta. Seega ei räägi salvestusel jäädvustatud asjaolud kuigivõrd väidetava löögi toimumise kasuks. Olgu seejuures veel märgitud, et seda ka maakohtu otsuses sisalduvat põhistatud järeldust prokurör apellatsioonis kuigivõrd ei vastusta ega püüagi kummutada. 8.2 Maakohus on täiendavalt kaasanud aga analüüsi ka kannatanu enda kehalise liikumise väidetava löögi saamise hetkel. Nagu ringkonnakohus juba eelnevas punktis mainis, on salvestiselt näha, kuidas M. L. tõmbub väidetavalt aset leidnud kontaktki tagajärjel baariletist eemale. Kriminaalkolleegium hinnangul ei ole võimalik salvestist tõlgendada viisil, et sealt oleks nähtav M. L. arusaadav eemalepaiskumine tugeva, teda ootamatult vastu lõuga tabanud tugeva löögi tagajärjel (kuid just sellise löögi sooritamine on süüdistuse – ja sellega väidetavalt põhjustatud tagajärje – sisuks); selline eemale/kõvalepaiskumine peaks aga olema sellisele löögile just iseloomulik. Nagu öeldud, on salvestisest näha M. L. järsk eemaletõmbumine süüdistatavast, mis iseloomustab reaktsioonina pigem ebameeldivana tõlgendatud/käsitletud puudutust, kuid kindlasti mitte tugevat lööki vastu nägu/lõuga. Maakohus on märkinud ka seda, et M. L. edasine käitumine ei iseloomusta isikut, keda oleks just tabanud tugev löök näkku/vastu lõuga. Seda muuhulgas ka seetõttu, et vaatamata väidetavalt tugeva löögi saamisele näkku ei katsu kannatanu kordagi väidetavalt viga saanud piirkonda. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on tegemist kõneka faktiga, mida ei suuda kuigivõrd kummutada riikliku süüdistaja väide, et „tegemist on uhke naisega, kellel oli valik, kas püüda kliente edasi teenindada või jätta tööülesanded unarusse ja asuda kannatama“ (apellatsiooni lk 4). Tugeva löögi saanud kehapiirkonna kasvõi ühel korral katsumine (iseäranis juhtumil, kui tegemist on näoga) on suuresti instinktiivne käitumisakt, millel ei ole kuigivõrd pistmist isiku iseloomuomadustega. Ka see asjaolu kinnitab ringkonnakohtu hinnangul seega täiendavalt, et tegelikkuses sellist lööki, mis on T. Ristkokile süüks arvatud, ta ei sooritanud. 5 8.3 Kriminaalkolleegium jagab maakohtu seisukohta, et videosalvestise kohaselt võib teha maksimaalselt järelduse selle kohta, et omavahelise vestluse käigus võis T. Ristkok puudutada M. L. nägu (süüdistatava käe liikumine M. L. näo piirkonnas on iseenesest tuvastatav; seda asjaolu on kinnitanud ka maakohus), millele viimane omakorda reageeris löömisliigutusega T. Ristkoki suunas. Teisisõnu – kohtuistungil uuritud videosalvestis lubab rääkida maksimaalselt kergest kontaktist süüdistatava käe ja kannatanu näo vahel, kuid kindlasti mitte löömisest (või valu põhjustanud kehalisest väärkohtlemisest) KarS § 121 mõttes; ning iga ebamugavust tekitav kehaline kontakt ei ole karistatav KarS § 121 järgi. Seega jagab ringkonnakohus maakohtu järeldust, et toimunu näol oli tegemist kannatanupoolse ülereageerimisega süüdistatava käitumisele, mille üheks väljenduseks võis olla ka M. L. puudutamine näost, kuid kindlasti mitte enamat. 8.4 Seejuures osundab kriminaalkolleegium salvestise analüüsimisel veel järgnevale. Nimelt on salvestiselt tuvastatav, et baarileti taga, kus seisab ka T. Ristkok, on tema kõrval järjekord teistest klientidest; seda tunnistab ka prokurör esitatud apellatsioonis (vt apellatsiooni lk 4). Kummatigi ei kutsu väidetav M. L. tugev rusikaga/käega löömine näkku leti taga seisvates teistes isikutes esile mitte mingisugust tajutavat reaktsiooni; ka T. Ristkok ise jääb leti taha rahulikult istuma (mis on põhjendatav ennekõike sellega, et ta ootas tagasi vahetusraha ostetud jookide eest). Esmalt ei suuda kriminaalkolleegium ette kujutada olukorda, kus isik, lüües teist inimest (baaritöötajat) tema töökohas tugevalt rusikaga näkku, jääb rahulikult istuma enda senisele kohale (tõusmata nt püsti, kuivõrd turvatöötajate kohene saabumine sellises olukorras peaks olema – ja nagu näitas edasine, oligi – enam kui kindel). Teisalt ei usu kriminaalkolleegium, et naisterahva tugev löömine näkku meesterahva poolt jääks kõrvaltseisjate poolt igasuguse tajutava reaktsioonita; võimalust, et teised leti taga seisnud isikuid suhtusid nähtusse täielikult ükskõikselt ning ei näinud toimunus mitte mingit põhjust omapoolseks sekkumiseks vms, ei saa küll välistada, kuid see tõstatab muude osundatud asjaolude taustal siiski täiendava kahtluse löömise kui sellise toimumise osas. 8.5 Kriminaalkolleegium leiab seega sarnaselt maakohtule, et tõendatud ei ole M. L. löömine süüdistatava T. Ristkoki poolt, st täidetud ei ole KarS § 121 objektiivne teokoosseis. Seetõttu ei pea kriminaalkolleegium erinevalt maakohtust vajalikuks täiendavalt arutleda subjektiivse külje ning karistusõigusliku süü mõiste üle.
22. Seejuures ei soostu kriminaalkolleegium apellandi etteheitega, et maakohus on asunud KrMS § 14 lg 1 sätteid rikkudes täitma kaitsefunktsioone. Selle väite on prokurör esitanud seoses maakohtu seisukohaga, et salvestiselt on näha süüdistatava liikumisega kaasnevaid valgusvihke, mis visuaalselt pikendavad liigutusi ja mis ekslikult võimaldavad järeldada, nagu oleks süüdistatav kannatanut löönud. Apellant leiab esmalt, et kuivõrd selle väite esitas süüdistatava kaitsja, on tegemist nn aktiivse kaitse olukorraga ning kaitsja oleks pidanud seda väidet tõendama ekspertiisi vms taotlemise näol, kuivõrd selleks on vajalikud mitteõiguslikud eriteadmised (apellatsiooni lk 3). Teisalt leiab prokurör, et tegelikkuses on salvestisel näha aset leidnud sündmused vaid osaliselt - ehk teisisõnu, löömine kui selline ei ole lihtsalt salvestatud. 9.1 Kriminaalkolleegiumile jääb apellandi selline arutluskäik arusaamatuks ning leiab, et riiklik süüdistaja on vääriti mõistnud tõendamiskoormise jaotust kriminaalmenetluses. Prokurör on süüstava tõendina kriminaaltoimikusse lisanud kõnealuse salvestise ning vastavalt prokuröri taotlusele on seda kohtuistungitel ka uuritud. Edasiselt on riikliku süüdistaja käsitlus nimetatud salvestise osas muutunud vastuoluliseks. Nimelt kinnitab prokurör jätkuvalt, et just salvestiselt nähtu kinnitab kehavigastuse tekkemehhanismi (apellatsiooni lk 6). Maakohus on seda tõendit (aga ka kõiki tõendeid kogumis) analüüsides asunud väidetava löögi toimumise osas aga eitavale seisukohale. Et seda asjaolu kummutada, on prokurör ise asunud edasiselt uuele seisukohale, et tegelikkuses salvestis vahetut löömist siiski ei kajasta, kuivõrd valvekaamera jäädvustab toimunu 6 vaid osaliselt; kusjuures peab riiklik süüdistaja vajalikuks samaaegselt ka ise esile tõsta, et sellise väite kinnitamine nõuab mitteõiguslikke eriteadmisi (apellatsiooni lk 3). Siinkohal nõustub ringkonnakohus süüdistatava kaitsja apellatsioonivastuses ja ka ringkonnakohtu istungil esitatud väitega, et sellisel viisil on prokurör seadnud ise kahtluse alla salvestise adekvaatsuse, väites seal esinevat sündmusi, mida salvestise vahetul uurimisel näha ei ole. Et salvestis on väidetavalt n.ö katkendlik, oli prokuratuurile aga teada juba kohtueelse menetluse ajal (vt kaitsja vastuväidete p 2.3). 9.2 Kui riiklik süüdistaja esitab kohtule tõendi, mis peab tema väitel kinnitama isiku süüd, ja kohus leiab seda tõendit uurides, et see ei kajasta süüdistuse sisuks olevat väidet, ei ole ilmselgelt tegemist olukorraga, kus kohus oleks KrMS § 14 lg 1 sätteid eirates asunud täitma kaitsefunktsioone. KrMS § 14 lg 1 kohaselt täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Erinevalt uurimispõhimõttele rajanevast kriminaalmenetlusest vastutab võistlevas menetluses süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör. Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud (ja kohtule esitatud) tõendite hindamises ja nende pinnalt otsuse tegemises (vt RKKKo 3-1-1-91-07, p 6.1). Käesoleval hetkel kinnitab prokurör sisuliselt, et kohtule esitatud salvestis tõendab süüdistatava poolt kannatanu löömist, kuid leiab samas, et sellise järelduse tegemiseks on vajalikud mitteõiguslikud eriteadmised ekspertiisi vms näol. Samas ei ole riiklik süüdistaja ise esitanud enda väite kinnituseks kohtule mitte ühtegi tõendit, ei ole taotlenud salvestisele ekspertiisi teostamist, spetsialisti ülekuulamist vms. Teisisõnu – kohus saigi lähtuda vaid sellest, mis esitatud salvestiselt vahetult nähtus. Antud juhul on kaitsja esitatud väite sisuks olnud üksnes, et prokuröri esitatud tõend ei kinnita kannatanu kehalist väärkohtlemist – ning seda väidet on maakohus ka kontrollinud ning sellega tõendeid kogumis hinnates soostunud. Ning kui kohus talle esitatud tõendite uurimise lõpptulemusena kahtleb isiku süü tõendatuses, ei saa seda kohtule ilmselgelt heita ette KrMS § 14 lg 1 rikkumisena, veel vähem kaitsefunktsioonide lubamatu teostamisena. Kriminaalkolleegiumile jääb mõistmatuks prokuröri äraspidine arusaam, et käesoleval juhul vaatluse all olev valvekaamera salvestis kinnitab kuriteo toimepanemist seni, kuni (kaitsja initsiatiivil) pole tõendatud vastupidine; sellistel puhkudel (s.t juhul, kui tõendite hindamisel tekivad põhjendatud kahtlused) kuulub otsustuse langetamisel rakendamisele põhimõte in dubio pro reo, mitte aga in dubio pro duriore, nagu seda sisuliselt taotleb prokurör.
23. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohtu kriminaalkolleegium seega sarnaselt maakohtule, et tõendatud ei ole T. Ristkoki poolt kuriteo toimepanemine, s.o M. L. löömine süüdistuses kirjeldatud viisil ning tagajärgedega. Seejuures ei pea kohtukolleegium vajalikuks täiendavalt analüüsida apellatsioonis viidatud tunnistajate ütlusi, mis prokuröri hinnangul kinnitavad M. L. löömist süüdistatava poolt. Vastuvaidlematu on fakt, et ükski nimetatud ja kohtumenetluses üle kuulatud tunnistajatest väidetava löögi toimumist tegelikkuses ei näinud. Nemad reageerisid üksnes M. L. väljakutsele (paanikanupu vajutamisele) ning teavad toimunust vaid niivõrd, kuivõrd sellest neile rääkis M. L.. Seetõttu asub kriminaalkolleegium seisukohale, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning prokuröri apellatsioon tuleb jätta rahuldamata.
24. Ringkonnakohtu istungil esitas süüdistatav T. Ristkok kohtule taotluse hüvitada talle kriminaalmenetluse kuluna 4500 krooni, mis hõlmab valitud kaitsjale makstud tasu apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest. Kriminaalmenetluse seadustiku § 185 lg 2 ls 2 kohaselt hüvitab juhul, kui apellatsiooni on esitanud prokuratuur, menetluskulud riik. Vastavalt KrMS § 173 lg 1 p-le 1 ja § 175 lg 1 p-le 1 kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka ka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kriminaalkolleegiumi hinnangul saab T. Ristkoki poolt kaitsjale tasutud 4500 krooni pidada 7 kriminaalasja mahtu ja keerukust arvestades mõistliku suurusega tasuks, mistõttu tuleb see T. Ristkokile hüvitada.
25. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
26. mai
27. a otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. Võttes aluseks KrMS § 185 lg 2 ls 2, § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 mõistab kriminaalkolleegium kriminaalmenetluse kuluna Eesti Vabariigilt T. Ristkoki kasuks välja 4500 krooni selle tasu katteks, mille T. Ristkok maksis valitud kaitsjale viimase poolt apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest. Paavo Randma Malle Preimer Julia Katškovskaja 8