4-07-5602 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 21. november 2007.a, Tallinn, kirjalik menetlus Väärteoasja number 4-07-5602 Kohtunik Julia Katškovskaja Vaidlustatud k

) § 63 lg-st 1 lähtudes rahatrahviga 210 trahviühikut, so 12 600 krooni. Kohtuvälise menetleja eelpoolnimetatud otsuse peale esitas kaebuse M. P. seadusliku esindajana tema ema M. P., kes taotles kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist. Järva Maakohus rahuldas oma 21.10.2005.a otsusega kaebuse osaliselt, tühistas kohtuvälise menetleja otsuse määratud karistuse osas ja karistas M. P. rahatrahviga 175 trahviühikut, so 10 500 krooni. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni M. P. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi K. Kägi, kes palus maakohtu otsus tühistada ja lõpetada väärteoasjas menetlus. 1 03.04.2006.a kohtuotsusega kohtuasjas nr 3-1-1-2-06 Riigikohus rahuldas kassatsiooni osaliselt ja tühistas Järva Maakohtu 21.10.2005.a otsus osas, millega jäeti rahatrahv ositi täitmiseks määramata. Kohtuotsusega määrati rahatrahv 175 trahviühikut so 10 500 krooni tasumiseks ositi, kaheteist kuu jooksul võrdsetes osades, so 875 krooni kuus. 2. 04.10.2007.a esitas M. P. Pärnu Maakohtule avalduse, milles ta taotles menetluse lõpetamist Riigikohtu 03.04.2006.a kohtuasjas nr 3-1-1-2-06 kohtuotsuse täitmise aegumise tõttu. Taotlust põhjendatakse sellega, et

§ 82

lg 1 p 3 kohaselt ei asuta otsust täitma, kui väärteo kohta tehtud otsuse jõustumisest on möödunud 18 kuud. Riigikohtu 03.04.2006.a otsuse tegemisest möödus 18 kuud 3.10.2007.a, seega on otsuse täitmine aegunud. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 202 lg 1 järgi lõpetatakse täitemenetlus väärteoasjas kohtuotsuse alusel määratud rahatrahvi sissenõudes täitmise aegumise tõttu kui rahatrahvi ei ole sisse nõutud

§-s 82 sätestatud tähtaja jooksul. TMS § 202 lg 2 järgi on rahatrahvi täitmise aegumise tõttu täitemenetluse lõpetamise aluseks võlgniku avalduse lahendamisel tehtud täitmiskohtuniku määrus. M. P. taotles lähtudes väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 203 lg-st 5,

§ 82

lg 1 p-st 3 ja tuginedes TMS §-le 202 menetluse lõpetamist märgitud kohtuotsuse täitmise aegumise tõttu. Esimese astme kohtu seisukoht

1. Pärnu Maakohus jättis oma 07.11.2007.a määrusega M. P. taotluse rahuldamata leides, et asjas ei esine menetluse lõpetamise ega täitmise aegumise aluseid. Kohtumääruse motiivides märgitakse, et kohus on tuvastanud, et otsust on avaldaja peale jõustumist asunud vabatahtlikult täitma, sest täitmisavalduses on märgitud tasutuna 2525 krooni. Täitmisavalduses on tasumata rahatrahvi jäägiks 7975 krooni, mille kohaldada sundtäitmist. Materjalidest nähtub, et otsus on jõustunud 03.04.2006.a. Sissenõudja avalduse alusel on kohtutäitur alustanud täitemenetluse 7975 krooni sissenõudmiseks enne 18 kuu möödumist. Otsuse täitmise aegumine on seega lõppenud kohaldatud karistuse tegeliku täideviimise alustamisega, so 24.07.2007.a. Kohtumääruses märgitakse, et Tallinna Ringkonnakohtu 19.01.2007.a otsuse nr 4-06-4918 järgi tuleb aegumistähtaja jooksul alustada sundtäitmist. Samal seisukohal on Riigikohus 18.05.2006.a otsuses nr 3-3-1-11-
2. Täitur ei ole seega rikkunud

§ 82

lg 1 p 3 sätet ja rahatrahvi sundtäitmist on alustatud enne aegumistähtaja möödumist, mistõttu isik ei vabane rahatrahvi kandmisest ja tasumise täitmisest. Väärteomenetluse seadustiku § 203 lg 5 sätestab, et lahendit ei pöörata täitmisele ega täideta, kui on möödunud karistusseadustiku (

) § 82 lg 1 p-s 3 sätestatud tähtaeg ja kohtuvälise menetleja otsuse või kohtuotsuse täitmisele pööramist ei ole edasi lükatud. See säte reguleerib lahendi täitmisele pööramist, mitte lahendi täitmise tähtaega. Avaldaja toetumine sellele sättele ei ole kohane. Määruskaebus 4. Pärnu Maakohtu 07.11.2007.a määruse peale esitas M. P. määruskaebuse, milles ta palub vaidlustatud kohtumäärus täielikult tühistada ja rahuldada tema kaebus menetluse lõpetamiseks 03.04.2006.a Riigikohtu kohtuasjas nr 3-1-1-2-06 täitmise aegumise tõttu

§ 82lg 1 p 3 ja TMS § 202 lg 1 alusel.

Oma määruskaebust põhjendab M. P. järgnevaga. 2 4.

1. Maakohus on lugenud tuvastatuks, et M. P. on asunud vabatahtlikult kohtuotsust täitma. Põhjusel, et täitmisavalduses on märgitud tasutud rahatrahvi summaks 2525 krooni. M. P. aga ei ole rahatrahvi osamakseid summas 2525 krooni tasunud, kuna Lääne PP Paide politseijaosond ei ole tulenevalt Riigikohtu 03.04.2006.a kohtuotsuse jõustumisest M. P. teavitanud, kellele ja millisele arveldusarvele tuleb Pärnu Maakohtu kohtuotsusega Riigikohtu kohtuotsuse alusel karistuseks määratud rahatrahvi osamaksed tasuda. Nimetatud teave ei sisaldu ka Riigikohtu 03.aprilli 2006.a kohtuasjas nr 3-1-1-2-06 tehtud kohtuotsuses. Kuna tegemist on negatiivse asjaoluga (ei ole midagi teinud - ei ole osamakseid tasunud), ei ole avaldajal võimalik esitada tõendeid rahatrahvi osamaksete mittetasumise kohta. 30.10.2003.a kohtuotsuses nr 3-1-1-127-03 on Riigikohus asunud seisukohale, et isegi sel juhul kui isikut on teavitatud rahatrahvi tasumise viisist ja isik ei tasu rahatrahvi vabatahtlikult, ei ole isiku teguviis käsitletav kohtuotsuse täitmisest kõrvalehoidumisena. Maakohus on osamaksete tasumise tuvastamisel lugenud tõendiks Paide politseijaoskonna poolt kohtutäiturile 21.06.2007.a esitatud täitmisavalduse. Kaebaja leiab, et Paide Politseijaoskonna 21.06.2007.a täitmisavaldusest ei nähtu vähimalgi määral täitemenetluse algatamine M. P. suhtes tehtud kohtuotsuste alusel. Lääne Politseiprefektuuri Paide politseijaoskond on täitmisavalduse esitamise õigusliku alusena tuginenud TMS § 2 lg 1 p-le 9, milline ei sätesta kohtuotsuse täitmisele pööramist, vaid kohtuvälise menetleja jõustunud lahendi täitmisele pööramist. 21.06.2007.a täitmisavalduse kohaselt on Paide politseijaoskond pööranud täitmisele kohtuvälise menetleja 04.05.2007.a otsuse väärteoasjas nr 2510,05,
2. Kaebajale ei ole koostaud seisuga 04.05.2007.a kuupäevaga ühtegi väärteootsust. Kohtuvälise menetleja otsus väärteoasjas nr 2510,05,001596 ei ole kaebaja suhtes jõustunud. Kaebajale ei ole teada, millistel tõenditel põhineb täitmisavaldusel näidatud rahatrahvi tasumine ja rahatrahvi tasumata jääk. Kaebaja leiab, et kohus tuvastamaks kes ja kui palju on rahatrahvi tasunud, ei saa tugineda üksnes kohtutäiturile esitatud sissenõudja täitmisavaldusele. Kohtutäiturile esitatud täitmisavalduse ja täitedokumendi alusel algatab kohtutäitur täitemenetluse, kuid kohtutäitur ei vastuta temale esitatud täitedokumentide sisu eest, vaid lähtub täitemenetluse alustamisel täitemenetluse formaliseerituse printsiibist. Täitmisvaldusest ei nähtu, kes on rahatrahvi tasunud ja täitmisavaldusega ei saa tõendada, et rahatrahvi on tasutud. Rahatrahvi tasumist saab tõendada asutus, kelle rahatrahv laekus. VTMS § 31 lg-le 2 ja § 123 lg-le 2 kohaselt peab kohus väärteoasja uurima igakülgselt. Maakohus asjaolu, kes ja kui palju rahatrahvi tasunud on, kohtuliku uurimise käigus välja selgitanud ei ole. Kaebaja leiab, et maakohus tuginedes kohtumääruse tegemisel täitmisavaldusele kui formaalsele tõendile on jätnud rahatrahvi tasumist kinnitavad tõendid uurimata. VTMS § 17 lg 1 järgi on kohtumenetluses pooled menetlusosaline ja kohtuväline menetleja. Maakohus on jätnud kohtuvälise menetleja poolena väärteomenetlusse kaasamata ja tuginenud üksnes kohtutäituri poolt esitatud tõenditele ja seisukohtadele. Kohtutäitur ei ole aga pooleks väärteomenetluses. Üksnes kohtutäituri seisukohtadele tuginemine on kaasa toonud maakohtu eksliku seisukoha, et M. P. on asunud vabatahtlikult rahatrahvi tasuma ja on tasunud rahatrahvi summas 2525 krooni. Väärteomenetluse pooleks oleva kohtuvälise menetleja kaasamata jätmine on kaasa toonud maakohtu poolt tõendite hindamata jätmise ja kohtutäituri poolt esitatud tõenditele ebaõige hinnangu andmise. Tõendite hindamata jätmine on käsitletav menetlusõiguse normi rikkumisena. 3 4.
3. VTMS § 202 lg 3 järgi pöörab kaebemenetluses maakohtus või kassatsioonimenetluses tehtud jõustunud kohtuotsuse täitmisele samas väärteoasjas esmakordselt lahendi teinud kohtuväline menetleja. VTMS § 203 lg 2 järgi pööratakse kohtuotsus süüdlase karistamise kohta täitmisele väärteoasja apellatsiooni- või kassatsiooniastmest tagastamise päevast alates kümne päeva jooksul. Tulenevalt VTMS-i regulatsioonist, võib kohtuväline menetleja väärteoasjas esmakordselt lahendi teinud kohtuvälise menetlejana, jõustunud kohtuotsuse täitmisele pöörata kümne päeva jooksul peale kassatsiooniastmest tagastamist. VTMS ei piira kohtuotsuse täitmisele pööramise tähtaega rahatrahvi ositi maksmise tähtaegadega. TMS § 202 lg 2 reguleerib ositi määratud rahatrahvi sissenõudmist kohtutäituri poolt, kuid ei sea täitmisavalduse esitamist sõltuvusse rahatrahvi ositi tasumise määramisest. Käesolevas asjas jõustus Pärnu Maakohtu kohtuotsus Riigikohtu 03.04.2006.a kohtuotsusega, millise kättesaamisest kümne päeva jooksul oli Lääne Politseiprefektuur õigustatud esitama täitmisavalduse kohtutäiturile. Väidetavalt käesoleva väärteoasjaga seonduva (ainsa) ja maakohtu poolt tõendina käsitleva täitmisavalduse, on Lääne Politseiprefektuur kohtutäitur Heimo Vilpuule esitanud alles 21.06.2007.a, so 14 kuud hiljem. Rahatrahvi sundtäitmisele pööramise protsessitähtajaga viivitamine, ei ole tingitud määruskaebuse esitajast ja ei saa raskendada kaebaja olukorda. 4.
4. TMS § 202 lg 1 sätestab, et täitemenetlus väärteo asjas tehtud kohtuotsuse alusel määratudrahatrahvi sissenõudes lõpetatakse täitmise aegumise tõttu, kui rahatrahvi ei ole sisse nõutud karistusseadustiku §-s 82 sätestatud tähtaja jooksul.

§ 82

(otsuse täitmise aegumine) lg 1 p 3 sätestab, et otsust ei asuta täitma, kui väärteo kohta tehtud otsuse jõustumisest on möödunud kaheksateist kuud. Seega, ei ole seadusandja seadnud väärteootsuse aegumist sõltuvusse väärteootsuse täitmisele pööramisest või täitemenetluse formaalsest alustamisest (so täitmisdokumentide võlgnikule kättetoimetamisest), vaid asjaolust, et väärteootsuse (reaalset) täitmist (so sissenõudmist) on enne aegumistähtaega alustatud, nt kohtutäitur on arestinud võlgniku töötasu, pangakontod, vara vms.

§ 5

lg 2 sätestab, et seadusel, mis välistab karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv jõud. TMS § 202 lg 1,

§ 82

lg 1 p 3 ja

§ 5

lg 2 koostoimest tulenevalt ei saa avaldajalt peale kaheksateist kuu möödumist, tema suhtes jõustunud kohtuotsusega karistuseks määratud rahatrahvi sissenõudmist alustada, kui sissenõudmist ei ole alustatud kaheksateist kuu jooksul peale kohtuotsuse jõustumist. 16.02.2004.a kohtuotsuses nr 3-3-1-5-04 rõhutab Riigikohus, et karistusotsuse täitmise aegumise regulatsioon teenib eesmärki, et otsuse täitmine ei toimuks ebamõistlikult pika aja pärast. Riigikohus märgib, et isik peab olema kaitstud olukorras, kus täitur kui avaliku võimu esindaja ei suuda seaduses sätestatud tähtaja jooksul korraldada kohtu- või kohtuvälise menetleja otsuse täitmist. Seega, on ka Riigikohus

§ 82

sätestatud täitmise aegumistähtaja sisustamisel pidanud silmas täitmise, so rahatrahvi sissenõudmise tähtaega, mitte aga täitmisavalduse esitamise tähtaega kohtutäiturile ja täitemenetluse alustamise tähtaega kohtutäituri poolt. Väärteokorras välja mõistetud rahatrahvi sissenõudmiseks täitmisavalduse esitamise protsessitähtaja algust reguleerib VTMS § 203 lg 2, milline ei piira kohtuvälise menetleja poolt täitmisavalduse esitamise protsessitähtaja lõpptähtaega. TMS 202 lg 2 piirab väärteokorras määratud rahatrahvide sissenõudmise tähtaegu

§-82 sätestatud aegumistähtajaga. 4 Maakohtu sisukoht, et

§ 82

lg 1 p-s 3 sätestatud aegumistähtaeg reguleerib lahendi täitmisele pööramist, mitte lahendi täitmise tähtaega, on vastuolus kehtiva õigusliku regulatsiooniga ja Riigikohtu seisukohaga

§ 82tõlgendamisel.

Maakohtu seisukoht aegumistähtaja seotusest lahendi täitmisele pööramisest, viib olukorrani, kus väärteokorras rahatrahviga karistatud isikult võib rahatrahvi faktiliselt sisse nõuda piiramatu aja jooksul ehk karistust võib täide viia aegumatult. See on, et kohtutäitur võib rahatrahvi sissenõude süüdimõistetu varale pöörata ka 10-ne või 20-ne aasta pärast juhul, kui täitemenetlus on algatatud enne 18 kuu möödumist kohtuotsuse jõustumisest. TMS § 200 lg 3 sätestab, et kui rahatrahvi määratud tähtaja jooksul ei tasuta või kui osastatud rahatrahvi maksmise tähtaega ei järgita ja rahatrahvi täitmise tähtaega ei ole pikendatud, pöörab kohtutäitur sissenõude võlgniku varale täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Kaebaja leiab, et

§ 82

lg 1 p-i tuleb tõlgendada koostoimes ka TMS § 200 lg-ga 3, so kaheksateistkuu jooksul peale kohtuotsuse jõustumist, peab võlgniku varale olema sissenõue pööratud. Kui kaheksateistkuise aegumistähtaja jooksul ei ole pööratud sissenõuet võlgniku varale, ei saa kohtutäitur seda enam teha ja täitemenetlus tuleb lõpetada aegumise tõttu. Ekslik on maakohtu seisukoht, et karistuse tegelikku täideviimist alustas kohtutäitur 24.07.2007.a. Maakohus ei ole viidanud ühelegi tõendile, mis kinnitaks karistuse tegeliku täideviimise alustamist. Kaebaja ei ole saanud kohtutäiturilt dokumente, mis kinnitaks täideviimise tegelikku alustamist ja kaebajale teadaolevalt ei ole kohtutäitur ka alustanud käesoleva asja aluseks olevate kohtuotsuste alusel rahatrahvi sissenõudmist. Kaebaja leiab, et maakohus on kohtumääruse tegemisel ja kaebuse rahuldamata jätmisel

§ 82

lg 1 p-i 3 ebaõigesti kohaldanud, milline asjaolu on käsitletav materiaalõiguse normi väära kohaldamisena. 4.

1. Maakohus viitab kohtumääruses Riigikohtu 18.05.2006.a otsusele kohtuasjas nr 3-3-111-
2. Nimetatud kohtuasjas käsitles Riigikohus intressivõla sundtäitmise aegumistähtaega. Kaebaja leiab, et Riigikohtu 18.05.2006.a kohtuotsuses väljendatud seisukohad ei ole käesolevas asjas kohaldatavad ja maakohus on ebaõigesti tuginenud nimetatud Riigikohtu kohtuotsusele.

§ 82

lg 1 p-i 3 tõlgendamisel ja aegumise kohaldamisel ei saa aluseks võtta MKS §-i 132.

§ 1

lg 1 järgi kohaldatakse karistusseadustiku üldosa sätteid karistusseadustiku eriosas ja muudes seadustes sätestatud süütegude eest karistamisel ning lg 2 järgi on karistusseadus

1. peatüki tähenduses seadustik või muu seadus, mis näeb ette karistuse süüteo eest. MKS
2. peatükk sätestab üksnes maksuvõla sundtäitmise regulatsiooni. MKS § 32 järgi on maksuvõlg maksukorralduse seaduse tähenduses maksukohustuslase poolt tähtpäevaks tasumata jäetud maksusumma ja tähtpäevaks tasumata maksusummalt arvestatud intress. Maksuintressi näol ei ole tegemist karistusega

§ 1

mõistes ja maksuintressi sundtäitmine ei ole karistuse täitmine

§ 1mõistes.

MKS on küll karistusseadustik karistusseadustiku eriosa mõistes, kuid üksnes MKS

1. peatükis sätestatud ulatuses. MKS
2. peatükk sätestab maksuõigusrikkumiste eest kohaldatavad karistused ja neile karistustele laieneb

§ 82

. Kuna Riigikohus ei ole 18.05.2006.a kohtuotsuses nr 3-3-1-11-06 käsitlenud maksuõigusrikkumiste tulemusena määratud rahatrahvi sundtäitmise aegumistähtaega, vaid maksuvõla sundtäitmist, ei saa maakohus menetluse lõpetamata jätmisel

§ 82

lg 1 p 3 alusel Riigikohtu 18.05.2006.a kohtuotsusele nr 3-3-1-11-06 ka tugineda. 5 4.5. Pärnu Maakohus on käsitlenud täitemenetluse lõpetamist

§ 82lg 1 p 3 alusel 15.

novembri 2006.a väärteoasjas nr 4-06-4774 tehtud kohtumääruses. Nimetatud kohtumääruses on maakohus

§ 82lgl p 3 tõlgendanud erinevalt käesolevas väärteoasjas antud tõlgendusest.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Läbi vaadanud esitatud määruskaebuse ja väärteoasja materjali, ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud kohtumäärus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks määruskaebuse motiividel puudub alus.
2. Ringkonnakohus nõustub Pärnu Maakohtuga, et väärtegude eest määratud rahatrahvide sundtäitmise aegumine on seotud täitemenetluse alustamisega, mitte aga trahvi sissenõudmisega. Ringkonnakohus leiab, et TMS § 202 lg-t 1 tuleb tõlgendada selliselt, et

§-s 82 sätestatud aegumistähtaja jooksul tuleb üksnes alustada sundtäitmist. Niisugusele seisukohale tuleb asuda Riigikohtu halduskolleegiumi 18.05.2006.a lahendis nr 3-3-1-11-06 väljendatud seisukohta arvesse võttes. Seejuures ei nõustu ringkonnakohus määruskaebuse esitajaga, et nimetatud Riigikohtu lahendis väljendatud seisukohad ei ole kohaldatavad käsitletavas väärteoasjas. Seega sätestab TMS § 202 lg 1 aegumispiirangu ainult sundtäitmise alustamise osas, sundtäitmise ajalist kestvust täitemenetluse seadustik aegumisega ei piira.

§ 82

lg 1 p 3 kohaselt ei asuta väärteo kohta tehtud otsust täitma, kui otsuse jõustumisest on möödunud 18 kuud. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud sätet tuleb tõlgendada selliselt, et juhul, kui kohtutäitur on 1 aasta ja 6 kuu jooksul otsuse jõustumisest alustanud sissenõudja avalduse ja täitedokumendi alusel täitemenetlust, siis otsuse täitmise aegumist ei järgne. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse esitaja seisukohaga, et kohtuotsuse reaalsele täitmisele asumisena ei ole käsitletav kohtutäituri poolt täitemenetluse alustamine. Ringkonnakohus leiab, et kohtuotsuse reaalne täitmine on vaadeldav protsessina, mis käivitub kohtutäituri poolt täitemenetluse alustamisega peale kohtuotsuse täitmisele pööramist, so jõustunud kohtuotsuse saatmist kohtutäiturile. Sundtäitmise alustamisena tuleb mõista kohtutäituri poolt täitemenetluse alustamist. 7. Karistusotsuse täitmise aegumise regulatsioon teenib eesmärki, et otsuse täitmine ei toimuks ebamõistlikult pika aja pärast ja isik oleks kaitstud olukorras, kus täitur kui avaliku võimu esindaja ei suuda seaduses sätestatud tähtaja jooksul korraldada kohtuotsuse või kohtuvälise menetleja otsuse täitmist (RKL 3-3-1-5-04). Otsuse täitmise aegumine lõpeb mitte kohtuvälise menetleja või kohtuotsuse täitmisele pööramisest, vaid kohaldatud karistuse tegeliku täideviimise alustamisega, sest üksnes sellisel juhul on saavutatav täideviimise aegumise üksikisiku kaitsmises seisnev eesmärk. Vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku § 411 lõikele 3 seisneb kohtuotsuse täitmisele pööramine üksnes jõustunud kohtuotsuse saatmises karistust täitvale asutusele, mis ei tähenda aga selle reaalse täideviimise algust. Juhul, kui otsus pöörati küll täitmisele

§ 82

lg 1 p-s 3 sätestatud aegumistähtaja jooksul, kuid täideviimist ei alustatud, vabaneb süüdlane selle kandmisest või tasumisest. Väärteoasja materjalist nähtuvalt on Paide kohtutäitur Heimo Vilpuu oma vastuses Pärnu Maakohtu poolt esitatud kohtunõudele teatanud, et Riigikohtu 03.04.2007.a otsusega nr 3-1-12-06 jõustunud Lääne Politseiprefektuuri 21.07.2005.a otsuse nr 2510,05,001596 alusel alustati M. P. suhtes täitemenetlus rahatrahvi summas 7975 krooni sissenõudmiseks 24.07.2007.a. Seega on kummutatud määruskaebuse esitaja väide maakohtu seisukoha ekslikkuses, et karistuse tegelikku täideviimist alustas kohtutäitur 24.07.2007.a ning maakohus ei ole viidanud ühelegi tõendile, mis kinnitaks karistuse tegeliku täideviimise 6 alustamist. M. P. suhtes tehtud väärteootsuse täitmise aegumine lõppes seega 24.07.2007.a, mistõttu maakohus on õigesti leidnud, et M. P. suhtes käsitletavas asjas tehtud väärteootsuse täitmine ei ole aegunud. Asjaolu, kas M. P. on enne tema suhtes täitemenetluse alustamist osa temale mõistetud rahatrahvist tasunud või mitte, ei pea ringkonnakohus antud juhul trahviotsuse täitmise aegumise küsimuse otsustamise seisukohalt relevantseks. 8. Seetõttu ringkonnakohus leiab, et Pärnu Maakohus jättis seaduslikult ja põhjendatult rahuldamata M. P. taotluse menetluse lõpetamiseks otsuse täitmise aegumise tõttu ning vaidlustatud kohtumääruse tühistamiseks määruskaebuse motiividel puudub alus. Samuti ei saa kohtumääruse tühistamise aluseks olla asjaolu, et Pärnu Maakohus on varem teises asjas tehtud kohtumääruses

§ 82lg l p 3 tõlgendanud erinevalt käesolevas väärteoasjas antud tõlgendusest.

9. Eeltoodust tulenevalt ning juhindudes VTMS §-dest 147 lg 1 p 1, 194, 196 lg 2 ja 198 Tallinna Ringkonnakohus jätab vaidlustatud kohtumääruse muutmata ning esitatud määruskaebuse rahuldamata. Kohtunik Julia Katškovskaja 7