lg 1 p 3 kohaselt ei asuta väärteo kohta otsust täitma, kui otsuse jõustumisest on möödunud 18 kuud. Nimetatud
§-ile on tuginenud ka Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-51-08. Kohtutäitur on seisukohal, et nimetatud lahendit ei ole antud asjas võimalik juhinduda, kuivõrd kriminaalkolleegium ei ole selles lahendis analüüsinud
lg 1 p 3 koosmõjus
lg 2 p-ga 1.
lg 2 p 1 sätestab, et aegumine peatub ajaks, mil isik hoidub kõrvale talle kohandatud karistuse kandmisest või tasumisest. Normiloogikast tulenevalt on
lg 1 ja lg 2 teineteise suhtes üldnormi ja erinormi vahekorras. Erinormi koosseisu täitmisel tuleb kohtul juhinduda põhimõttest lex special derogat legi generali ning kohaldada õigussuhet reguleeriva üldnormi asemel erinormi. Riigikohtu lahendist 3-1-1-51-08 toodud põhjendustest saab alama astme kohus seega juhinduda siis, kui ei esine
Karistuse kandmisest või tasumisest kõrvalehoidumist on Riigikohtu halduskolleegium analüüsinud lahendis 3-3-1-5-04 p 16 ning leidnud, et vastavalt
lg2 p-le 1 peatub otsuse täitmise aegumine ajaks, mil isik hoidub kõrvale talle kohaldatud karistuse kandmisest või tasumisest. Täitmisest kõrvalehoidumine ei saa seisneda üksnes kohtu- ja kohtuvälise menetleja otsuse vabatahtlikus mittetäitmises, vaid selle all tuleb mõista süüdlase aktiivset tegevust, mis teeb võimatuks kohtutäituril täitemenetluse seadustikus sätestatud meetmeid kasutades otsust täita. Kehtiva TMS § 1 kohaselt sätestab täitemenetluse seadustik võlgniku, sissenõudja ja kohtutäituri õigused ja kohustused ning täitedokumendi täitmise menetluse. Täitedokumendi täitmiseks on kohtutäitur õigustatud ja kohustatud sissenõude pööramiseks võlgnikule kuuluvale vallasasjale, varalistele õigustele ja kinnisasjadele (TMS ptk 4, 6, 7, 8). Riigikohtu lahendi 3-3-1-5-04 p 16 selgitatut tuleb seega mõista nii, et kui võlgnik tegutseb aktiivselt eesmärgiga muuta eelnimetatu võimatuks, vastab võlgniku käitumine täitmisest kõrvalhoidumise tunnustele ning kohaldub
Karistuse kandmisest ja tasumisest kõrvalehoidumise mõistet saab kohtutäituri hinnangul täitemenetluse kontekstis süstemaatiliselt sisustada ka muudes kui üksnes karistusseadustikus või täitemenetluse seadustikus leiduvate õigusnormidega Tegu
Tegu võib seisneda tegevuses või tegevusetuses (kõrvalehoidumisena saab käsitleda Riigikohtu lahendi 3-3-1-5-04 p 16 järgi üksnes tegevust). Tegevuseks tsiviilõiguslikus tähenduses loetakse toiminguid, millekski tahteavalduse tegemist (TsÜS § 68 lg 2 ja 3), tegevusetuses tahteavalduse tegemata jätmist (TsÜS § 68 lg 4). Kriteeriumiks on asjaolu, kas tehingud, mille tagajärgede tõttu ei ole võlgniku varale võimalik pöörata sissenõuet, oleksid mõistliku isiku vaatenurgast vaadelduna ratsionaalsed ka juhul, kui võlgniku suhtes täitemenetlust ei toimuks. Antud juhul on võlgnikule karistusena määratud rahatrahv, mistõttu on asjakohane rääkida karistuse tasumisest kõrvalehoidumisest. Rahatrahvi tasumine saab toimuda vara käsutamise teel ning rahatrahvi sundtäitmine vara sundkäsutamise teel täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Eeltoodust lähtudes tuleb pidada karistuse tasumisest kõrvalehoidumiseks võlgniku tsiviilõiguslikku toimet omavaid õiguskujundusi, mis muudavad võimatuks täitemenetluse 2 läbiviimise võlgnikule kuuluvale varale sissenõude pööramise teel. Need tehingud võivad olla kehtivad ning õiguspärased tsiviilõiguslikus tähenduses, kuid samas võib need täitemenetluse kontekstid kvalifitseerida karistuse tasumisest kõrvalehoidumisele suunatud tegevuseks. Nimetatud õiguskujundus võib olla näiteks tegemine palga väljavõtmiseks sularahas, kui see tavaliselt toimub pangaülekandega (vältimaks raha laekumist arestitud pangakontole, teadmisega, et sularaha on reaalses elus võimatu arestida), palga väljamaksmist kolmandale isikule (kelle suhtes TMS § 1 kohaselt täitemenetluse seadustik ei laiene) või näiteks vara võõrandamiseks koos tehinguga varast saadava kasu säilitamisega (TsÜS § 62). Kohtul tuleb igal konkreetsel juhul hinnata, kas on usutav, et heauskselt käituva võlgniku varale ei ole võimalik TMS regulatsiooni piires sissenõuet pöörata. Olukorras, kus on üldteada, et igal ühel on oma igapäevaste eluvajaduste katmiseks vajalik mingigi vara olemasolu, ei ole kohtutäituri hinnangul usutav, et täisealisel isikul puudub igasugune vara, mille arvelt saaks täita karistusotsust. Kui isiku varale ei saa sellises olukorras pöörata sissenõuet, on ilmne, et võlgnik varjab oma vara, mis on käsitletav karistuse tasumisest kõrvalehoidmisena Riigikohtu halduskolleegiumi lahendis 3-3-1-5-04 p 16 toodud kontekstis. Võlgnik on enda ülalpidamiseks pidanud kasutama varjatud sissetulekuid, samuti kolmandate isikute pangakontosid, vastasel juhul oleks arvestades kohtutäituri tegevust võlgnevuse sissenõudmisel nõue täidetud. Eeltoodust nähtub, et võlgnik hoiab ilmselgelt täitemenetlusest kõrvale. Täitur on samas võtnud kasutusele kõik seaduses ettenähtud meetmed, et rahatrahv sisse nõuda ning teeb seda võlgniku suhtes ka edaspidi. Võlgnikul on kohustus kooskõlas TMS § 59 lg 1 anda teavet oma vara kohta (millest antud juhul on võlgnikku ka teavitatud). Kui võlgnik oma vara kohta teavet ei anna, võib kohtutäitur lähtuda vara olemasolu eeldusest. Kui võlgnikul eelduslikult olevat vara ei ole täitemenetluse raames täitedokumendi rahuldamiseks realiseerida, peab see vara olema võlgniku poolt varjatud.
lg 1 p 3 mõttes (mis on õigesti välja toodud ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-1-51-08) on välistada nn lõputu täitmise olukord ning tagada teatud tingimustel õigusrahu. Samas on
lg 2 p 1 erinormist tulenev piirang vajalik
Eeltoodud põhjendustel leiab kohtutäitur, et olukorras, kus (
lg 2 p 1 mõttes ning
Kohtutäituri arvates eeltoodud põhjendustel aegumistähtaeg peatunud ja aegumise kohaldamine ei ole õiguslikult põhjendatud ning võlgniku avaldus tuleb jätta rahuldamata. Kohtu seisukoht Esitatud tõendid kinnitavad, et Valev Tšermnauskast on Lääne Politseiprefektuuri Paide politseijaoskonna 2.06.2007.a otsusega väärteoasjas nr 2510,07,002483003 (kiirmenetluse nr 114658720) karistatud Alkoholiseaduse § 70 alusel rahatrahviga 3000 krooni. Trahviotsus jõustus 19.06.2007.a. Sissenõudja esitas avalduse 31.07.2007 rahatrahvi sissenõudmiseks, millele reageeris täitur 22.09.2007.a täitemenetluse alustamisega täiteasjas nr 007/2007/59261. Trahviotsuse jõustumisest on möödunud enam kui 18 kuud. Vastupidiselt kohtutäiturile, leiab kohus, et eelmärgitud trahviotsuse täitmine ei ole peatunud. Kohtutäituri vastuses märgitud väited, et võlgnik hoidub trahviotsuse täitmisest kõrvale ja tegutseb aktiivselt eesmärgiga varjata oma vara, millele kohtutäitur saaks sissenõude pöörata, on teoreetilised ning asjaoludega tõendamata. 3 Asjaolud, et võlgnik pole rahatrahvi tähtajaks tasunud ning tal puudub vara, millele pöörata sissenõue TMS § 198 alusel, pidid kohtutäiturile selguma juba seaduses sätestatud aegumistähtaja piires, s.t jõustumisest 19.06.2007 kuni 19.12.2008.a. Nende asjaolude selgumisel oli kohtutäituril võimalus ja kohustus viivitamatult tegutseda täitemenetluse seadustiku § 201 sätestatud viisil – asenduskaristuse taotlusega, milleks ka oli võimalus olemas, vastupidist pole väidetud. Antud juhul kohtutäitur seda ei ole teinud, s.t et kohtutäitur ei ole kasutanud kõiki talle seadusega ettenähtud võimalusi täitemenetluse tagamiseks. Kui vara on osaliselt kindlakstehtav andmebaaside abil, siis vallasvara kohta pole kohtule midagi teada antud, kuidas selle puudumine on kindlaks tehtud nagu pole teada, miks ei saanud lähtuda TSM §-st 201 rahatrahvi asendamisel arestiga, milline kohustus tuleb kohe, kui on kindlaks tehtud ka tasumise tähtajast mittekinnipidamine ja selgunud on vara puudumine. Eeltoodut kogumis hinnates leiab kohus, et eelmärgitud trahviotsuse täitmine on aegunud ja seda ei saa enam täita. Täitemenetlus täiteasjas nr 007/2007/59261 tuleb TMS § 202 lg 1 kohaselt lõpetada täitmise aegumise tõttu. Heino-Vello Pihlak Kohtunik 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.