← Eesti

1-07-13025/2

HARJU MAAKOHUS KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kriminaalasja number 1-07-13025

(07730000192)Otsuse tegemise aeg ja koht
  1. jaanuaril 2009.a. Tallinnas Kohtunik Violetta Kõvask Kohtuistungi sekretär Sirje Luga Tõlgid Anneli Helmann, Silvi Hindrikson, Valeri Helmar Riigiprokurör/Ringkonnaprokurör Kaitsjad Laura Vaik, Triin Bergmann Leonid Olovjanišnikov, Aleksandr Kustov, Vladimir Sadekov Kriminaalasi Dmitri LINTER, Dimitri KLENSKI, Maksim REVA ja Mark SIRÕK süüdistuses KarS § 238 järgi üldmenetluses Süüdistatavad Dmitri LINTER, elukoht: xxx, isikukood 37311220366, EV kodanik, kõrgharidusega, emakeel – vene keel, töötas OÜ D juhatuse liige, varem kriminaalkorras karistamata, tõkend – elukohast lahkumise keeld Dimitri KLENSKI, elukoht: xxx, isikukood 34512020239, EV kodanik, kõrgharidusega, emakeel – vene keel, / ajakirjanik/, varem kriminaalkorras karistamata, tõkend – elukohast lahkumise keeld Maksim REVA elukoht: xxx, isikukood 37501050280, kodakondsus määratlemata, keskharidusega, emakeel – vene keel, ei tööta, varem kriminaalkorras karistamata, tõkend – elukohast lahkumise keeld Mark SIRÕK elukoht: xxx, isikukood 38903120299, EV kodanik, keskharidusega, emakeel – vene keel, ei tööta, üliõpilane, varem kriminaalkorras karistamata, tõkend – elukohast lahkumise keeld Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib KrMS § 318, § 319 alusel süüdistatav, tema kaitsja, prokurör ja kannatanu 15 päeva jooksul esitada apellatsiooni, mille kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioon esitatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võivad esitada apellatsiooni süüdistatavale kohtuotsuse koopia kättesaamise järgnevast päevast alates 15 päeva jooksul. RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 175; 179, 180, 306, 309, 311, 312, 314, 318 kohtunik otsustas: Dmitri LINTER KarS § 238 järgi ettenähtud kuriteo toimepanemises õigeks mõista. Tõkend – elukohast lahkumise keeld – tühistada. Vastavalt Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 1 lg 1 p 1 ja § 2 on Dmitri Linteril kuue kuu jooksul peale käesoleva kohtuotsuse jõustumist õigus taotleda Rahandusministeeriumi kaudu alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist 204 päeva eest ( 27.04.2007.a.-16.11.2007.a.). Dimitri KLENSKI KarS § 238 järgi ettenähtud kuriteo toimepanemises õigeks mõista. Tõkend – elukohast lahkumise keeld – tühistada. Maksim REVA KarS § 238 järgi ettenähtud kuriteo toimepanemises õigeks mõista. Tõkend – elukohast lahkumise keeld – tühistada. Vastavalt Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 1 lg 1 p 1 ja § 2 on Maksim Reval kuue kuu jooksul peale käesoleva kohtuotsuse jõustumist õigus taotleda Rahandusministeeriumi kaudu alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist 204 päeva eest ( 27.04.2007.a.-16.11.2007.a.). Mark SIRÕK KarS § 238 järgi ettenähtud kuriteo toimepanemises õigeks mõista. Tõkend – elukohast lahkumise keeld – tühistada. Vastavalt Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 1 lg 1 p 1 ja § 2 on Mark Sirõkil kuue kuu jooksul peale käesoleva kohtuotsuse jõustumist õigus taotleda Rahandusministeeriumi kaudu alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist 47 päeva eest ( 28.04.2007.a.-13.06.2007.a.). Menetluskulud summas 8088,98 krooni (kaitsjatasud kohtueelse menetluse käigus ja tunnistaja I.Põderi sõidukulud) jätta riigi kanda. Asitõendid: • Maksim Reva elukohast xxx leitud esemed (asuvad ümbrikus kriminaalasja juures) – peale kohtuotsuse jõustumist tagastada Maksim Revale. • Mark Sirõki elukohast xxx leitud esemed (asuvad ümbrikus kriminaalasja juures) – peale kohtuotsuse jõustumist tagastada Mark Sirõkile. • Dimitri Klenski elukohast xxx leitud esemed (asuvad ümbrikus kriminaalasja juures) – peale kohtuotsuse jõustumist tagastada Dimitri Klenskile. 2 Salvestised: • Massilistest korratustest tehtud videosalvestused 10 DVD plaati ja 2 videokassetti (asuvad kriminaalasja juures) – jätta kriminaalasja materjalide juurde. • Öise Vahtkonna kodulehekülje salvestus 1 CD – R plaat (asub kriminaalasja juures) – jätta kriminaalasja materjalide juurde. • Kogutud teabesalvestused Julgeolekuasutuse seaduse § 25 alusel 4 CD – R (asub kriminaalasja juures) – jätta kriminaalasja materjalide juurde. • Läbiotsimisel ära võetud arvutite kõvaketaste ja mälupulkades vaatluse salvestuse identsed koopiad (asub kriminaalasja juures) – jätta kriminaalasja materjalide juurde. SÜÜDISTUS JA MENETLUSE KÄIK Dmitri Linter on antud kohtu alla süüdistatuna selles, et tema liikumise Öine Vahtkond ühe liidrina, kasutades oma autoriteeti ja liidripositsiooni, ühiselt ja kooskõlastatult koos Öise Vahtkonna juhatuse liikmete Maksim Reva ja Dimitri Klenskiga ning Vene Föderatsiooni noorteorganisatsiooni NAŠI liidriga Eestis Mark Sirõkiga, organiseeris Eesti Vabariigis paljusid inimesi hõlmava korratuse, millega kaasnesid rüüstamine, purustamine, süütamine ning vastuhakk võimuesindajatele. Selleks hakkas D. Linter juba 2007.a algusest teadlikult elanikkonnas protestimeeleolusid tekitama ning inimesi võimuorganitele vastuhakule ja korratustele kihutama. Selleks sidus ta Tallinnas Tõnismäel Kaarli pst 13 asuva hauatähise teisaldamise kava venelaste diskrimineerimisega riigivõimu poolt ning lõi valmisoleku hauatähise teisaldamise korral vastuhakuks võimuorganitele, levitas avalikkuses informatsiooni Öise Vahtkonna tegevuse ja eesmärkide kohta, sh ka Venemaa meediakanalites, tõstmaks selle tuntust ja populaarsust elanikkonna seas, samuti kutsus Tõnismäel hauatähisega seotud väljakaevamistööde alustamise korral inimesi Tõnismäele ebaseaduslikul meeleavaldusel osalema, pidades võimalikuks sellega kaasnevat vastuhakku politseile, sellega kaasnevaid rüüstamisi, purustamisi, süütamisi jms ning soovides neid. Kaasamaks võimalikult suurt rahvamassi, toetas ta liikumise Öine Vahtkond tekkimist ja tugevnemist, koondades selle ümber isikuid, kes olid valmis hauatähise teisaldamise korral võimuorganeile vastu hakkama. D. Linteri tegevus massiliste korratuste organiseerimisel seisnes järgnevas: 07.-21.04.07 koostas D. Linter koos M. Reva ja D. Klenskiga lendlehe, milles õhutas rahvuslikku vaenu ja konflikte, riigivõimuvastaseid meeleolusid ning milles esitas üleskutse osaleda 22.04.07 ebaseaduslikus protestiaktsioonis ning mida Öise Vahtkonna liikmed ja toetajad paberkandjale trükituna rahva seas levitasid. Üleskutse sisaldas väljendeid „meile sülitati hinge… alandatakse monumendi kaitsjate au ja väärikust… soovitakse välja juurida venelaslikkus Eestis elavatest vene elanikest, katkestada nende hingeline side kodumaaga… venelasi tahetakse muuta rahvusliku eliidi täissöönud orjadeks… eile kaitses sõdur meid, täna peame meie kaitsma teda… Öise Vahtkonna endine liider Vladimir Studenetski andis oma elu võitluses monumendi eest…“. Kooskõlastatult Öise Vahtkonna liidritega, s.h M. Reva ja D. Linteriga edastati kõnealuse lendlehe tekst D. Klenski poolt elektrooniliselt Öise Vahtkonna liikmetele ning toetajatele. 20.04.07 kell 21:01 helistas D. Linter A. Zarenkovile ja informeeris teda sellest, et 25.04.07 koondatakse suuri politseijõude Tallinnasse, kell 21:03 informeeris D. Klenskit politseijõudude koondamisest Tallinnasse, kell 21:06 helistas I. Grabovskile ja informeeris teda politseijõudude koondamisest Tallinnasse ja tööde alustamisest Tõnismäel. Sellega seonduvalt palus I. Gabovskil panna tema nimelt Öise Vahtkonna koduleheküljele eelkirjeldatud informatsiooni sisaldava teate ja üleskutse, et inimesed oleksid valmis kogunema. Samuti informeeris kell 21:10 V. Bargesjani 25.04.07 Tallinnasse koondatavatest 3 politseijõududest. Eelmärgitud tegevuse eesmärgiks oli kaasata Tõnismäele ebaseaduslikule protestiaktsioonile võimalikult suur rahvamass. D. Linter organiseeris hoolimata politsei keelust ebaseadusliku Öise Vahtkonna meeleavalduse 22.04.07, mille toimumisest teavitas meedia vahendusel üldsust, kaasamaks meeleavaldusele võimalikult palju inimesi. Nimetatud tegevuse eesmärgiks oli provotseerida konflikti riigivõimuga, luua pingeid ühiskonnas ning tekitada inimestes valmisolek hauatähise juures kaevetööde alustamise korral valitsuse tegevuse vastu välja astuda. 22.04.07 kell 16:56 helistas Aleksandr Širokovile, keda teavitas
  2. või
  3. Tõnismäel alustatavatest kaevamistest ning vajadusest selleks ajaks inimesed kohale kutsuda. 23.04.07 kell 13:04 helistas Venemaa abonentnumbrile nr 79113590846 ja palus kõne vastuvõtjat toetada protestiaktsiooni mingite sümbolitega, nt Georgi lintidega. 25.04.07 õhtul osales koos teiste Öise Vahtkonna liikmete ja toetajatega, sh D. Klenski, M. Reva, Öise Vahtkonna koosolekul Tõnismäel, kus ühiselt kiideti heaks otsus jätta Tõnismäele valvemeeskond, teavitamaks võimalikust tööde algusest hauatähise juures koheselt ka teisi Öise Vahtkonna liikmeid ja toetajaid eesmärgiga koguneda Tõnismäele hauatähise juurde ebaseaduslikule protestiaktsioonile valitsuse tegevuse takistamiseks. 26.04.07 kell 00:31 sai D. Linter oma mobiiltelefonile nr xxx sõnumi, et hommikul kell 9:00 alustatakse töödega Tõnismäel. Seejärel hakkas D. Linter organiseerima inimeste massilist kogunemist Tallinnasse Tõnismäele, helistades inimestele, kellele andis korralduse hakata rahvast kokku kutsuma ja vajalikke ettevalmistusi tegema, alljärgnevalt: kell 00:42 telefoninumbrile xxx Öise Vahtkonna liikmele Aleksandr Korobovile ja avaldas soovi, et viimane hakkaks rahvast kokku kutsuma; kell 01:02 telefoninumbrile xxx Konstitutsioonierakonna esimehele Andrei Zarenkovile ja andis korralduse, et viimane teeks vajalikud ettevalmistused; kell 01:45 telefoninumbrile xxx Öise Vahtkonna juhatuse liikmele Igor Grabovskile sooviga, et viimane paneks Öise Vahtkonna koduleheküljele üles teate kogunemiseks; kell 01:46 telefoninumbrile xxx Öise Vahtkonna liikmele Renata Järvele sooviga, et viimane paneks Öise Vahtkonna koduleheküljele üles teate rahva kogunemiseks; kell 01:48 telefoninumbrile xxxÖise Vahtkonna liikmele ja liikumise Interneti kodulehekülje administraatorile Pavel Zujevile, keda informeeris olukorrast ja avaldas soovi, et viimane paneks koduleheküljele teate üles. P. Zujev lubas seda ka teha; kell 04:59 telefoninumbrile xxx eeluurimisel tuvastamata isikule ja ütles talle, et viimane kiiresti tegutsema hakkaks; kell 05:01 telefoninumbrile xxxÖise Vahtkonna liidrile Maksim Revale, kellele andis korralduse hakata kino Kosmos juurde rahvast kokku koguma; kell 05:03 telefoninumbrile 5525185 Öise Vahtkonna liikmele Dmitri Suhoroslovile, keda informeeris rahva kogunemisest kino Kosmos juures; kell 05:05 telefoninumbrile xxx Kirilli nimelisele isikule, kellele andis korralduse hakata kino Kosmos juurde rahvast kokku koguma; kell 05:12 telefoninumbrile xxx Konstitutsioonierakonna esimehele Andrei Zarenkovile, andes teada, et kogunetakse Kosmose juurde ja et ka viimane seda teeks. Samuti ütles, et päeva jooksul koguneb rahvas ja „laine lööb“; kell 11:38 telefoninumbrile xxx Andrei Gontšarovile ja ütles, et kui viimane sõdida tahab, siis tulgu Tallinnasse, Tallinnas läheb „lõbusaks“; kell 12:00 telefoninumbrile xxx Oksana Linterile, kellele andis korralduse Ida-Virumaalt ja Viljandist inimesi Tallinnasse kutsuda; kell 15:42 teavitas Nikolai Adaškevitšit inimeste kogunemisest õhtul kella 18:00 ajal Tõnismäele hauatähise juurde. Samuti osales D. Linter 26.04.07 hommikul Tõnismäel hauatähise juures toimunud Öise Vahtkonna koosolekul, kus osalesid ka M. Reva, D. Klenski ja M. Sirõk ning kus ühiselt otsustati kutsuda rahvast õhtul kella 18.00-ks Tõnismäele hauatähise juurde. Samuti andis D. Linter 26.04.07 kell 09:20 intervjuu Venemaa abonentnumbrilt nr xxx helistavale ajakirjanikule, levitades informatsiooni, nagu kasutaks politsei ja eriüksused Tallinnas rahumeelsete isikute vastu julma vägivalda, millega õhutas valitsusevastaseid protestimeeleolusid ning vastuhakku politseile. Samuti andis D. Linter 26.04.07 kell 10:24 intervjuu Venemaa abonentnumbrilt nr xxx helistanud ajakirjanikule, milles levitas informatsiooni, nagu kasutaks politsei Tallinnas rahumeelsete isikute vastu 4 julma vägivalda, avaldas arvamust, et Tallinnas algavad kohe tõsised rahutused ja massilised väljaastumised, kasutades väljendit, et Eesti on kodusõja lävel, millega õhutas valitsusevastaseid meeleolusid ning vastuhakku politseile. Samuti kutsus D. Linter kõnealuses intervjuus rahvast kogunema kella kuueks Tallinnasse hauatähise juurde ebaseaduslikule meeleavaldusele. Samuti andis 26.04.07 kell 16:04 intervjuu Venemaa abonentnumbrilt nr xxxhelistanud ajakirjanikele, milles levitas informatsiooni, nagu kasutaks politsei rahumeelsete isikute vastu julma vägivalda, samuti edastas informatsiooni rahva kogunemise kohta hauatähise juurde, millega õhutas valitsusevastaseid meeleolusid ning kutsus rahvast kogunema kella kuueks Tallinnasse hauatähise juurde ebaseaduslikule meeleavaldusele. Samuti andis 26.04.07 kell 16:16 intervjuu Venemaa abonentnumbrilt nr xxx helistanud ajakirjanikele, milles levitas informatsiooni, nagu kasutaks politsei rahumeelsete isikute vastu julma vägivalda, samuti edastas informatsiooni rahva kogunemise kohta hauatähise juurde, millega õhutas valitsusevastaseid meeleolusid ning kutsus rahvast kogunema kella kuueks Tallinnasse hauatähise juurde ebaseaduslikule meeleavaldusele. Samuti andis 26.04.07 kell 22:08 intervjuu Venemaa abonentnumbrilt nr xxx helistanud ajakirjanikule raadio otse-eetris, milles levitas taas informatsiooni, nagu kasutaks politsei rahumeelsete isikute vastu julma vägivalda, samuti edastas informatsiooni rahva kogunemise kohta hauatähise juurde, millega jätkas valitsusevastaste meeleolude ning vastuhaku õhutamist. Samuti andis 27.04.07 kell 8:28 intervjuu Venemaa abonentnumbrilt nr xxx helistanud ajakirjanikule raadiojaamast Eho Moskvõ, milles levitas taas informatsiooni, nagu kasutaks politsei rahumeelsete isikute vastu julma vägivalda ning jätkas valitsusevastaste meeleolude ning vastuhaku õhutamist. Samuti andis 27.04.07 kell 8:44 intervjuu Venemaa abonentnumbrilt nr xxx helistanud ajakirjanikule raadio otseetris, milles levitas taas informatsiooni, nagu kasutaks politsei rahumeelsete isikute vastu julma vägivalda, rõhutas venelaste vastu suunatud valitsuse tegevust, jätkates sellega valitsusevastaste meeleolude ning vastuhaku õhutamist. Samuti andis 27.04.07 kell 9:17 intervjuu Venemaa abonentnumbrilt nr xxx helistanud ajakirjanikule raadiojaamast Majak, milles levitas taas informatsiooni, nagu kasutaks politsei rahumeelsete isikute vastu julma vägivalda, rõhutades, et valitsusevastaseid protestiaktsioone tuleb veelgi, jätkates sellega valitsusevastaste meeleolude ning vastuhaku õhutamist. Samuti andis 27.04.07 kell 9:25 intervjuu Venemaa abonentnumbrilt nr xxx helistanud ajakirjanikule raadiojaamast Majak, milles jätkas informatsiooni levitamist, nagu kasutaks politsei rahumeelsete isikute vastu julma vägivalda, rõhutades, et valitsusevastaseid protestiaktsioone tuleb veelgi, jätkates sellega valitsusevastaste meeleolude ning vastuhaku õhutamist. Samuti andis 27.04.07 kell 9:42 intervjuu Venemaa abonentnumbrilt nr xxx helistanud ajakirjanikule, milles jätkas informatsiooni levitamist, nagu kasutaks politsei rahumeelsete isikute vastu julma vägivalda, rõhutades, et valitsusevastaseid protestiaktsioone tuleb veelgi, samuti rõhutas valitsuse venelaste vastu suunatud tegevust, jätkates sellega valitsusevastaste meeleolude ning vastuhaku õhutamist. Samuti andis 27.04.07 kell 10:30 intervjuu Riia ajakirjanik Oleg Ignatjevile, milles jätkas informatsiooni levitamist, nagu kasutaks politsei rahumeelsete isikute vastu julma vägivalda, rõhutades, et valitsusevastaseid protestiaktsioone tuleb veelgi, samuti valitsuse venelaste vastu suunatud tegevust, jätkates sellega valitsusevastaste meeleolude ning vastuhaku õhutamist. Oma taolise pikaajaliselt kavandatud ja läbiviidud tegevusega lõi D. Linter koos D. Klenski, M. Sirõki ning M. Revaga suurtes rahvamassides valmisoleku koguneda kaevetööde alguseks Tõnismäele Kaarli pst 13 asuva mälestussamba juurde kaevetöid ning mälestussamba teisaldamist ebaseaduslikult, politseile vastu hakates, takistama, samuti organiseeris kaevetööde alguseks rahvamasside kogunemise Tõnismäele kaevetöid takistama ning politseile ebaseaduslikult vastu hakkama. Eelnimetatud tegevusega kaasnesid ajavahemikul 26.-28.04.07 Tallinna vanalinnas ning kesklinna piirkonnas suureulatuslik hoonete akende purustamine, samuti kaupluste akende 5 purustamine koos sissetungimiste ning kaupade varastamisega, sõiduautode, bussiootepaviljonide, telefoniputkade, prügikastide, liiklusmärkide, reklaamtahvlite, turvakaamerate lõhkumine, müügikioskite ning auto süütamine, füüsiline vastuhakk teenistusülesandeid täitvatele politseiametnikele, nende pildumine kivide ning muude esemetega, politseiametnike seaduslikele korraldustele mitteallumine jms. Tema poolt toimepandu oli kvalifitseeritud KarS § 238 järgi. Dimitri Klenski on antud kohtu alla süüdistatuna selles, et tema, liikumise Öine Vahtkond juhatuse liikmena, kasutades oma autoriteeti ja liidripositsiooni, ühiselt ja kooskõlastatult koos Öise Vahtkonna juhatuse liikme Dmitri Linteriga ja Öise Vahtkonna liikme Maksim Revaga ning Vene Föderatsiooni noorteorganisatsiooni NAŠI liidriga Eestis Mark Sirõkiga, organiseeris Eesti Vabariigis paljusid inimesi hõlmava korratuse, millega kaasnesid rüüstamine, purustamine, süütamine ning vastuhakk võimuesindajatele. D. Klenski hakkas juba 2007.a algusest teadlikult elanikkonnas valitsusevastaseid protestimeeleolusid tekitama ning inimesi võimuorganitele vastuhakule ja korratustele kihutama. Selleks sidus ta Tallinnas Tõnismäel Kaarli pst 13 asuva hauatähise teisaldamise kava venelaste diskrimineerimisega riigivõimu poolt ning lõi valmisoleku hauatähise teisaldamise korral vastuhakuks võimuorganitele, samuti kutsus Tõnismäel hauatähisega seotud väljakaevamistööde alustamise korral inimesi Tõnismäele ebaseaduslikul meeleavaldusel osalema, pidades võimalikuks rahvamassi vastuhakku politseile, sellega kaasnevaid rüüstamisi, purustamisi süütamisi jms ning soovides neid. Kaasamaks võimalikult suurt rahvamassi, toetas ta liikumise Öine Vahtkond tekkimist ja tugevnemist, levitas avalikkuses informatsiooni Öise Vahtkonna tegevuse ja eesmärkide kohta, tõstmaks selle tuntust ning rahva toetust Öise Vahtkonna tegevusele, koondades selle ümber isikuid, kes olid valmis hauatähise teisaldamise korral võimuorganeile vastu hakkama. D. Klenski tegevus massiliste korratuste organiseerimisel seisnes alljärgnevas:13.01.07 koostas D. Klenski Öise Vahtkonna esindajana üleskutse, mille kohaselt ta kuulutas välja mälestusmärgi kaitsjate üleriigilise mobilisatsiooni kogu Eestis ning kutsus mälestusmärgi kaitsjaid olema valmisolekus nr 1, kogunemaks Öise Vahtkonna esimesel kutsel Tõnismäele mälestussammast kaitsma. Nimetatud sõnumi edastas ta 13.01.07 kell 14:13 elektrooniliselt Öise Vahtkonna liikmetele ja toetajatele, levitamaks üleskutset rahva seas. 14.01.07 kell 17:23 ning 15.01.07 kell 0:29 saatis elektrooniliselt Öise Vahtkonna juhatuse liikmetele samasisulise avalduse, milles esitas samuti üleskutse mälestussamba kaitsjatele olla valmisolekus nr 1 ning tulla Öise Vahtkonna esimesel kutsel Tõnismäele mälestussammast kaitsma, palvega edastada see erinevatele meediakanalitele. Nimetatud teadaannet kajastasid 15.01.07 uudisteagentuur BNS, ajalehed Vesti Dnja, Molodjož Estonii ja SL Õhtuleht. 16.01.07 kell 1:55 ning 12:29 edastas elektrooniliselt üleskutse, milles kutsus mälestusmärgi kaitsjaid olema valmis kogunema Öise Vahtkonna esimesel kutsel Tõnismäele mälestussammast kaitsma, avaldamiseks erinevatele meediakanalitele, sh ajalehed, televisioon, samuti välisriikide saatkondadele, valitsusasutustele, Euroopa Liidu institutsioonidele. 02.02.07 kell 1:46 saatis Öise Vahtkonna liikmetele ja toetajatele elektronkirja koos enda poolt samal kuupäeval koostatud avaldusega, mille adressaatidena oli märgitud Riigikogu spiiker, EV Valitsus, Peaminister ning President, ning milles õhutas valitusevastast vaenu ning kutsus üles massilistele rahutustele hoiatusega, et kui monumenti Tõnismäel rahule ei jäeta, võib sellega provotseerida ühiskonnas plahvatusohtliku olukorra kuni massirahutusteni. 02.02.07 kell 2:56 ja 3:12 saatis samasisulise avalduse elektronpostiga mitmetele isikutele ning massiteabekanalitele, kell 3:13 uudisteportaalile Delfi. Vastavalt eelnevale kokkuleppele D. Linteriga edastas 10:54 samasisulise avalduse N. Burtsevale, paludes saatekirjas levitada avaldusi Moskva ajakirjanduses ja välisriikide meediakanalites. 02.02.07 avaldasid kõnealuse avalduse põhjal uudisteagentuur BNS, internetiportaal Delfi ning ajalehe Postimees internetiväljaanne uudise, 6 mille kohaselt Öine Vahtkond ähvardas pronkssõduri teisaldamise korral riigis massirahutustega, 03.02.07 käsitlesis teadaannet ka ajaleht Pärnu Postimees, SL Õhtuleht ning Postimees. 10.02.07 kell 20:08 ning 20:31 edastas elektrooniliselt uudisteportaalile BNS avaldamiseks enda poolt samal kuupäeval koostatud teate, millega kutsus üles inimesi rahutustele ja korratustele teatega, et kui nn Pronkssõduri seaduseelnõu võetakse vastu, organisatsioonid Öine Vahtkond ja Klenski Nimekiri ei vastuta stiihiliste jõudude märatsemise eest pealinnas. 11.02.07 kajastasid nimetatud teadaannet eesti- ja venekeelne internetiportaal Delfi, uudisteagentuur BNS. 28.02.07 kell 10:51 ning 10:52 edastas uudisteportaalile Delfi avaldamiseks enda poolt samal kuupäeval koostatud avalduse, milles teatas, et esimese ohu korral monumendile ilmub Öine Vahtkond Tõnismäele, millega kutsus inimesi üles vastuhakule võimuorganitele. 12.03.07 edastas kell 12:18 elektrooniliselt Öise Vahtkonna liikmetele ja toetajaskonnale ebaseaduslikes protestiaktsioonides osalemise üleskutse, mille kohaselt tuleb olla kõrgendatud valmisolekus mälestussamba kaitsele asumiseks seoses võimalike väljakaevamiste alustamisega lähipäevadel. Õhutamaks valitsusevastaseid meeleolusid, sidus ta kirjas Öise Vahtkonna liidri Studenetski surma valitsuse tegevusega monumendi kaitsjate vastu. 22.03.07 koostas Öise Vahtkonna nimelt avalduse, mille teksti kooskõlastas Öise Vahtkonna juhatusega ja seejärel edastas samal kuupäeval kell 11:30, 11:35, 11:49 ning 12:03 Öise Vahtkonna liikmetele ning toetajatele, meediaväljaannetele, riigiasutustele, välisriikide esindustele, milles õhutas valitsusevastaseid meeleolusid ning kutsus üles ebaseaduslikule mälestussamba kaitsele sõnadega: „meie, mälestussamba kaitsjad, oleme valmis ohverdama oma isikliku heaolu, kannatama Eesti võimude, politsei ja eriteenistuse repressioone, isegi andma oma elu selle eest, et monument jääks Tõnismäele.“ Samal kuupäeval kajastas D. Klenski avaldust ajalehe Postimees internetiväljaanne. 26.03.07 koostas Öise Vahtkonna nimelt avalduse, milles õhutas valitsusevastaseid meeleolusid ning, ähvardades Eesti kultuuri- ja ajaloo monumentide rüvetamisega, kodanike mitteallumisega ning korratuste ja verevalamistega, sh inimohvritega, kutsus inimesi ebaseaduslikele meeleavaldustele, vastuhakule võimuorganitele ning massilistele korratustele. Nimetatud avalduse saatis kell 1:58 kooskõlastamiseks Öise Vahtkonna juhatuse liikmetele ning edastas selle elektronpostiga kell 12:36, 12:37 ning 13:02 paljudele isikutele, sh meediaväljaannetele, välisriikide saatkondadele ja riigiasutustele. 27.03.07 kell 13:59 edastas kõnealuse avalduse ka Öise Vahtkonna liikmetele ja toetajatele üleskutsega seda levitada. 27.03.07 kell 13:43 saatis Öise Vahtkonna liikmetele ja toetajatele elektronpostiga avalduse liikumise uue taktika kohta, milles õhutas ka vastuhakku riigivõimule ning osalemist ebaseaduslikes protestiaktsioonides. Avalduse kohaselt jätab Öine Vahtkond endale õiguse tegutseda otsustavalt ja radikaalselt, nt juhul, kui mälestussammas teisaldatakse enne
  4. maid. Nimetatud taktika, mis kooskõlastati 29.03.07 toimunud Öise Vahtkonna koosolekul, edastas 30.03.07 kell 12:28, 12:30, 13:10, 13:43 elektronpostiga erinevatele meediakanalitele palvega see avaldada, kell 13:23 edastas selle Öise Vahtkonna liikmetele ja toetajatele. Osales 05.04.07 toimunud Öise Vahtkonna koosolekul Öise Vahtkonna tegevuskava väljatöötamisel
  5. maiks 2007 ning 07.04.07 koostas ja levitas nimetatud tegevuskava. Tegevuskava oli suunatud vastuhakule kava vastu teisaldada hauatähis ning nägi muuhulgas ette vastavasisuliste lendlehtede trükkimise, massiürituste korraldamise. Samuti organiseeris nimetatud tegevuskava täitmist. Ajavahemikul 07.04.21.04.07 koostas koos D. Linteri ja M. Revaga lendlehe, milles õhutas rahvuslikku vaenu ja konflikte, riigivõimuvastaseid meeleolusid ning milles esitas üleskutse osaleda 22.04.07 ebaseaduslikus protestiaktsioonis ning korraldas lendlehe levitamise Öise Vahtkonna liikmete ja toetajate poolt paberkandjatele trükituna rahva seas. Üleskutse sisaldas väljendeid „meile sülitati hinge… alandatakse monumendi kaitsjate au ja väärikust… soovitakse välja juurida venelaslikkus Eestis elavatest vene elanikest, katkestada nende hingeline side kodumaaga… venelasi tahetakse muuta rahvusliku eliidi täissöönud orjadeks… eile kaitses sõdur meid, täna 7 peame meie kaitsma teda… meie liider Vladimir Studenetski andis oma elu võitluses monumendi eest…“. Nimetatud lendlehe teksti edastas D. Klenski ka elektrooniliselt Öise Vahtkonna liikmetele ja toetajatele. 20.04.07 kell 13:04 saatis elektronpostiga Öise Vahtkonna liikmetele ja toetajatele pöördumise projekti, mille adressaadiks on märgitud EV Riigikogu, Valitsus, President, Euroopa Nõukogu ning Euroopa Liit, milles õhutas organiseerima massilisi korratusi ja nendes osalema, kinnitusega, et Öine Vahtkond ei kavatse vastutada võimalike korratuste eest ja pingete kasvamise eest ühiskonnas. 24.04.07 kell 1:24 edastas elektrooniliselt Öise Vahtkonna liikmetele ja toetajatele levitamiseks lendlehe, milles teavitas võimalikust väljakaevamiste algusest Tõnismäel 24.-
  6. aprillil ning, õhutades riigivastaseid meeleolusid, kutsus üles kogunema Tõnismäele koheselt, kui paigaldatakse piirdeaed või alustatakse väljakaevamistega. Samas esitas üleskutse levitada lendlehte ning Tõnismäele tulles kutsuda endaga kaasa võimalikult palju inimesi. Üleskutse sisaldas väljendeid: „…Meile sülitati hinge! Kui kaua võib taluda alandamist! Ma kutsun üles kõiki, kellele on kallis inim- ja rahvusväärikus, tulema Tõnismäele, kohe kui paigaldatakse piirdeaed, kohe kui alustatakse väljakaevamisi…“ Eelkirjeldatud lendlehega edastatud üleskutse võimendamiseks saatis 24.04.07 kell 9:27 Öise Vahtkonna juhatuse liikmetele, 25.04.07 kell 14:26 paljudele massiteabevahenditele ning riigiasutustele avalduse, milles kiitis heaks lendlehe levitamise ning õhutas inimesi osalema ebaseaduslikes meeleavaldustes. Avaldus sisaldas üleskutset: „…Me tervitame kõigi elanike aktiivsust
  7. mai eel ja kutsume üles asuma Pronkssõduri kaitsele, tegutsedes seaduse ja südametunnistuse järgi.“ 25.04.07 õhtul osales koos teiste Öise Vahtkonna liikmete ja toetajatega, sh D. Linter, M. Reva, Öise Vahtkonna koosolekul Tõnismäel, kus ühiselt kiideti heaks otsus jätta Tõnismäele valvemeeskond, teavitamaks võimalikust tööde algusest hauatähise juures koheselt ka teisi Öise Vahtkonna liikmeid ja toetajaid eesmärgiga koguneda Tõnismäele hauatähise juurde ebaseaduslikule protestiaktsioonile valitsuse tegevuse takistamiseks. Samuti osales D. Klenski 26.04.07 hommikul Tõnismäel hauatähise juures toimunud Öise Vahtkonna koosolekul, kus osalesid ka D. Linter, M. Reva ja M. Sirõk ning kus ühiselt otsustati kutsuda rahvast õhtul kella 18.00-ks Tõnismäele hauatähise juurde ebaseaduslikele protestiaktsioonidele. 26.04.07 kell 06:52 andis intervjuu raadiokanalile Eho Moskvõ, milles kihutas rahvast üles valitsusevastaseks tegevuseks, öeldes, et 26.04.07 kesklinnas patrullivate politseinike eesmärk on elanikkonda hirmutada, valitsuse eesmärk on inimesi provotseerida, mistõttu Öine Vahtkond ei kanna mingit vastutust elanikkonna spontaanse tegevuse eest, Öise Vahtkonna eesmärk on vastu seista rahva hirmutamise poliitikale. Samuti väljendas seisukohta, et monumendi teisaldamine on suunatud venelaste vastu. 26.04.07 kell 07:37 andis Öise Vahtkonna liidrina esinedes intervjuu venekeelsele raadiokanalile, milles õhutas riigivõimuvastaseid meeleolusid ja kutsus rahvast üles valitsusevastastele protestiaktsioonidele, levitades seejuures seisukohti, et valitsuse tegevus on suunatud rahva hirmutamisele, elanikkonna vastu kasutatakse psühhoterrorit ning Öise Vahtkonna toetajaid kiusatakse taga. Oma taolise pikaajaliselt kavandatud ja läbiviidud tegevusega lõi D. Klenski koos M. Reva, D. Linteri ning M. Sirõkiga suurtes rahvamassides valmisoleku koguneda kaevetööde alguseks Tõnismäele Kaarli pst 13 asuva hauatähise juurde kaevetöid ning hauatähise teisaldamist ebaseaduslikult, politseile vastu hakates, takistama, samuti organiseeris kaevetööde alguseks rahvamasside kogunemise Tõnismäele kaevetöid takistama ning politseile ebaseaduslikult vastu hakkama. Eelnimetatud tegevusega kaasnesid ajavahemikul 26.-28.04.07 Tallinna vanalinnas ning kesklinna piirkonnas suureulatuslik hoonete akende purustamine, samuti kaupluste akende purustamine koos sissetungimiste ning kaupade varastamisega, sõiduautode, bussiootepaviljonide, telefoniputkade, prügikastide, liiklusmärkide, reklaamtahvlite, turvakaamerate lõhkumine, müügikioskite ning auto süütamine, füüsiline vastuhakk 8 teenistusülesandeid täitvatele politseiametnikele, nende pildumine kivide ning muude esemetega, politseiametnike seaduslikele korraldustele mitteallumine jms. Dimitri Klenski poolt toimepandu oli kvalifitseeritud KarS § 238 järgi. Maksim Reva on antud kohtu alla süüdistatuna selles, et tema, liikumise Öine Vahtkond ühe liidrina, kasutades oma autoriteeti ja liidripositsiooni, ühiselt ja kooskõlastatult koos Öise Vahtkonna juhatuse liikmete Dmitri Linteri ja Dimitri Klenskiga ning Vene Föderatsiooni noorteorganisatsiooni NAŠI liidriga Eestis Mark Sirõkiga, organiseeris Eesti Vabariigis paljusid inimesi hõlmava korratuse, millega kaasnesid rüüstamine, purustamine, süütamine ning vastuhakk võimuesindajatele. Selleks hakkas M. Reva juba 2006 keskpaigast aktiivselt, teadlikult ja süsteemselt elanikkonnas protestimeeleolusid tekitama ning inimesi võimuorganitele vastuhakule ja korratustele kihutama. Selleks sidus ta Tallinnas Tõnismäel Kaarli pst 13 asuva hauatähise teisaldamise kava venelaste diskrimineerimisega riigivõimu poolt ning lõi valmisoleku hauatähise teisaldamise korral vastuhakuks võimuorganitele, samuti kutsus Tõnismäel hauatähisega seotud väljakaevamistööde alustamise korral inimesi Tõnismäele ebaseaduslikul meeleavaldusel osalema, pidades võimalikuks rahvamassi vastuhakku politseile, sellega kaasnevaid rüüstamisi, purustamisi, süütamisi jms ning soovis neid. Kaasamaks võimalikult suurt rahvamassi, toetas ta liikumise Öine Vahtkond tekkimist ja tugevnemist, levitas avalikkuses informatsiooni Öise Vahtkonna tegevuse ja eesmärkide kohta, tõstmaks selle tuntust ja populaarsust, ning koondades selle ümber isikuid, kes olid valmis hauatähise teisaldamise korral võimuorganeile vastu hakkama. 06.08.06 koostas M. Reva Öise Vahtkonna üldise tegevusstrateegia
  8. septembriks 2006, mis hõlmas muu hulgas lendlehtede tekstide väljatöötamist, loosungite kleepimist, lendlehtede levitamist töökohtades, koolides ja elukohtades, üleskutsete edastamist uudisteportaalis Delfi, elektronkirjades jms, eesmärgiga tagada inimeste pidev mõjutamine valitsuse kava vastu hauatähise teisaldamiseks ning tekitada pidev valmisolek vastuhakuks võimorganeile. Nimetatud kava arutati ning kiideti heaks 01.09.06 Öise vahtkonna koosolekul. 11.01.07 kell 17:23 saatis M. Reva vastuseks D. Klenski kirjale Öise Vahtkonna liikmetele ja toetajatele elektronkirja, milles teatas, et parem rahunetagu ja valmistutagu võitluseks mais. Samuti teatas ta, et väikesearvulisi pikette ei ole mõtet korraldada, teatades, et „võimud ei pea meid nägema, vaid kartma, et me tuleme mälestussamba kaitseks uuesti tänavatele“. Sellega kihutas M. Reva inimesi üles osalema hauatähisega seonduvate tööde alguse korral massilistes rahutustes ja korratustes. 03.04.07 kell 14:45 saatis Öise Vahtkonna liikmetele ja toetajatele elektronkirja, milles kutsus inimesi üles organiseerima mälestussamba piiramise korral tähtajatu piketi ning kutsudes selle jaoks üles välja töötama tegevuskava ning ette valmistama avaldusi, samuti välja selgitama inimesi, kes on valmis valitsuse tegevuse vastu välja astuma. M. Reva kiitis heaks D. Klenski poolt koostatud Öise Vahtkonna tegevusplaani mälestussamba teisaldamise vastu ning saatis 08.04.07 kell 12:07 Öise Vahtkonna liikmetele ning toetajatele oma täiendused plaanile, lisades, et peab vajalikuks ainult ühe massiürituse korraldamist, seda juhul, kui mälestusmärgile paigaldatakse piirdeaed, eesmärgiga koondada jõud laiaulatuslikuks vastuhakuks valitsuse tegevusele mälestussamba teisaldamisel. 07.-21.04.07 koostas koos D. Linteri ja D. Klenskiga lendlehe, milles õhutas rahvuslikku vaenu ja konflikte, riigivõimuvastaseid meeleolusid, ning milles esitas üleskutse osaleda 22.04.07 ebaseaduslikus protestiaktsioonis, organiseeris kõnealuste lendlehtede trükkimise ning kooskõlastatult D. Linteri ja D. Klenskiga levitas neid koos Öise Vahtkonna liikmete ja toetajatega paberkandjale trükituna rahva seas. Üleskutse tekst sisaldas väljendeid „meile sülitati hinge… alandatakse monumendi kaitsjate au ja väärikust… soovitakse välja juurida venelaslikkus Eestis elavatest venelastest, katkestada nende hingeline side kodumaaga… venelasi tahetakse muuta rahvusliku eliidi täissöönud orjadeks… eile kaitses sõdur meid, täna peame meie kaitsma teda… meie liider Vladimir Studenetski andis oma elu võitluses 9 monumendi eest…“. Kooskõlastatult Öise Vahtkonna liidritega, s.h M. Revaga, edastas D. Klenski kõnealuse lendlehe teksti ka elektrooniliselt Öise Vahtkonna liikmetele ning toetajatele. 21.04.07 levitas M. Reva Tallinnas Lasnamäel A. Korobovi ning P. Zujeviga eelnimetatud lendlehti. Samuti osales M. Reva lendlehe teksti koostamisel, milles kutsus inimesi üles kogunema ebaseaduslikule protestiaktsioonile riigivõimu vastu Tõnismäele hauatähisega seonduvate tööde alguseks, mis lendlehe teksti kohaselt algavad tõenäoliselt 24.25.04.
  9. Nimetatud lendlehe teksti saatis 23.04.07 kell 09:36 J. Nemerzitskile ja kell 9:39 Öise Vahtkonna juhatuse liikmetele ja toetajatele. 23.04.07 kell 9:10 saadetud elektronkirjas kiitis heaks D. Klenski poolt lendlehe tekstis tehtud parandused ja täiendused, mille viimane edastas 24.04.07 kell 1:24 Öise Vahtkonna liikmetele. Üleskutse sisaldas väljendeid: „…Meile sülitati hinge! Kui kaua võib taluda alandamist! Ma kutsun üles kõiki, kellele on kallis inim- ja rahvusväärikus, tulema Tõnismäele, kohe kui paigaldatakse piirdeaed, kohe kui alustatakse väljakaevamisi…“ 25.04.07 osales koos Öise Vahtkonna liidrite ja liikmetega, sh D. Klenski, D. Linter, Öise Vahtkonna koosolekul Tõnismäel, kus nõupidamise käigus kiideti ühiselt heaks otsus jätta Tõnismäele ööseks valvemeeskond, teavitamaks võimalike tööde algusest hauatähise juures koheselt ka teisi Öise Vahtkonna liikmeid ja toetajaid eesmärgiga koguneda Tõnismäele hauatähise juurde ebaseaduslikule protestiaktsioonile valitsuse tegevuse takistamiseks. Samuti osales M. Reva 26.04.07 hommikul Tõnismäel hauatähise juures toimunud Öise Vahtkonna koosolekul, kus osalesid ka D. Linter, D. Klenski ja M. Sirõk ning kus ühiselt otsustati kutsuda rahvast õhtul kella 18.00-ks Tõnismäele hauatähise juurde ebaseaduslikule meeleavaldusele. 26.04.07 M. Reva, olles saanud kell 5:01 D. Linterilt korralduse hakata Tõnismäele rahvast kokku kutsuma, saatis ajavahemikul kell 5:56 – 6:02 oma mobiiltelefonilt 68 erinevale telefoniabonendile tekstisõnumi teatega „Tõnismäel pannakse mälestussamba ümber piire. Vahtkond“, kutsudes sellega rahvast üles osalema ebaseaduslikus meeleavalduses ning vastuhakus riigivõimule. 26.04.07 pani Öise Vahtkonna koduleheküljele www.pomnim.com üleskutse koguneda kell 18:00 Tõnismäel, kutsumaks inimesi üles osalema ebaseaduslikus meeleavalduses ning vastuhakus riigivõimule. 26.04.07 osales kella 18:00-ks Tõnismäele hauatähise juurde kogunenud rahvahulga ebaseaduslikus meeleavalduses, koordineeris seal inimeste tegevust, organiseerides neid seisma inimketis, ärgitades rahvast üles valitsuse tegevuse vastu ebaseaduslikult meelt avaldama ning vastuhakule politseile, juhendades neid karjuma „Häbi!“ ja „Fašistid!“. Oma taolise pikaajaliselt kavandatud ja läbiviidud tegevusega lõi M. Reva koos D. Linteri, D. Klenski ning M. Sirõkiga suurtes rahvamassides valmisoleku koguneda kaevetööde alguseks Tõnismäele Kaarli pst 13 asuva hauatähise juurde kaevetöid ning hauatähise teisaldamist ebaseaduslikult, politseile vastu hakates, takistama, samuti organiseeris kaevetööde alguseks rahvamasside kogunemise Tõnismäele kaevetöid takistama ning politseile ebaseaduslikult vastu hakkama. Eelnimetatud tegevusega kaasnesid ajavahemikul 26.-28.04.07 Tallinna vanalinnas ning kesklinna piirkonnas suureulatuslik hoonete akende purustamine, samuti kaupluste akende purustamine koos sissetungimiste ning kaupade varastamisega, sõiduautode, bussiootepaviljonide, telefoniputkade, prügikastide, liiklusmärkide, reklaamtahvlite, turvakaamerate lõhkumine, müügikioskite ning auto süütamine, füüsiline vastuhakk teenistusülesandeid täitvatele politseiametnikele, nende pildumine kivide ning muude esemetega, politseiametnike seaduslikele korraldustele mitteallumine jms. Maksim Reva poolt toimepandu oli kvalifitseeritud KarS § 238 järgi. Mark Sirõk on antud kohtu alla süüdistatuna selles, et tema, olles Venemaa Föderatsiooni noorteorganisatsiooni NAŠI liider, kasutades NAŠI toetust oma tegevusele, samuti, olles aktiivne Öise Vahtkonna toetaja, ühiselt ja kooskõlastatult koos Öise Vahtkonna juhatuse liikmete Maksim Reva, Dmitri Linteri ja Dimitri Klenskiga organiseeris Eesti Vabariigis paljusid inimesi hõlmava korratuse, millega kaasnesid rüüstamine, purustamine, süütamine 10 ning vastuhakk võimuesindajatele. Mark Sirõk hakkas 2006 sügistest aktiivselt tegutsema valitsuse kava vastu teisaldada Tallinnas Tõnismäel Kaarli pst 13 asuv hauatähis. Selleks hakkas ta teadlikult ja süsteemselt tekitama elanikkonnas protestimeeleolusid, sidudes hauatähise teisaldamise kava Eestis elavate venelaste diskrimineerimisega riigivõimu poolt ning luues valmisoleku hauatähise teisaldamise korral vastuhakuks võimuorganitele. Samuti kutsus M. Sirõk inimesi Tõnismäele osalema ebaseaduslikul meeleavaldusel, pidades võimalikuks sellega kaasnevat rahvamassi vastuhakku politseile, sellega kaasnevaid rüüstamisi, purustamisi, süütamisi jms ning soovis neid. M. Sirõk toetas Öise Vahtkonna eesmärki hakata hauatähise teisaldamise korral võimuorganeile vastu, osaledes Öise Vahtkonna toetajana selle tegevusplaanide kavandamisel ning kooskõlastades oma tegevust valitsusevastaste protestiavalduste korraldamisel Öise Vahtkonnaga. Olles Venemaa noorteorganisatsiooni NAŠI liidriks Eestis, tegutses ta nende toetusel, saades korratuste organiseerimiseks rahalist toetust, samuti sai oma valitsusevastase tegevuse juhiseid NAŠI liikmetelt Venemaal. M. Sirõk osales aktiivselt Öise Vahtkonna koosolekutel, 30.08.06 koosolekul tegi ettepaneku kaasata valitsusevastasesse tegevusse seonduvalt hauatähise teisaldamise kavaga võimalikult palju noori ja teha piiramislindi ümber elus kett, kutsumaks inimesi üles vastuhakule valitsusele. 23.02.07 avaldas M. Sirõk koos Ilmar Ringeliga Tallinnas Tõnismäel Kaarli pst 13 asuva hauatähise juures ebaseaduslikult, ilma eelneva Tallinna Linnavalitsusega kooskõlastamata valitsuse vastu meelt, olles riietatud Nõukogude Liidu sõjaväevormi, millel oli ka Nõukogude Liidu sümboolika, eesmärgiga teadlikult provotseerida konflikte ning süvendada valitsusevastaseid meeleolusid. M. Sirõk osales ka 05.04.07 Öise Vahtkonna koosolekul, millel arutati liikumise hauatähisega seotud tegevuskava kuni
  10. maini. Koosolekul arutati võimalust hauatähise piiramise korral rünnata piirdeaeda, panna hauatähise juurde valve inimeste teavitamiseks tööde algusest, koguda võimalikult palju inimesi ning piiramise korral seista piketis. Koosolekul osalenud M. Sirõk toetas plaani koostamist ning tegi omakorda ettepaneku puudutada sellega seonduvalt vene koolides eestikeelsele õppele üleminekuga seonduvat koolireformi teemat, sidumaks hauatähise teisaldamise kava venelaste diskrimineerimisega Eestis. Samuti teatas koosolekul osalenud NAŠI esindaja NAŠI toetusest ja valmisolekust toetada protestiaktsioone Nõukogude Liidu sõjaväe vormis valves seismisega. Kõnealuse koosoleku pinnalt koostas D. Klenski 07.04.07 plaani, mis nägi muu hulgas ette avalike pöördumiste tegemist, pikettide korraldamist, lendlehtede koostamist, trükkimist, levitamist, kleebiste, märkide ja embleemide jagamist koos lendlehtedega. Koostatud plaani edastas D. Klenski elektronkirjaga Öise Vahtkonna liikmetele ja toetajatele tutvumiseks ning paranduste ja täienduste tegemiseks. Ülalmärgitud koosolekul kooskõlastatu alusel hakkas M. Sirõk NAŠI esindajana organiseerima Tallinnasse Tõnismäele hauatähise juures protestiaktsioone sõjaväevormis valves seismisega, provotseerimaks sellega teadlikult konflikte võimuesindajatega ning kutsumaks sellega inimesi üles valitsusevastasele tegevusele. Vastates 24.04.07 kell 18:10 Venemaa Föderatsiooni abonentnumbrilt 79096508404 tulnud küsimusele, kui palju inimesi saavad seista hauatähise juures vahtkonnas, saatis nimetatud numbrile kell 18:12 vastuse, et umbes 10 inimest. Seejärel sai M. Sirõk samalt abonentnumbrilt korralduse valmistada ette meeskond, et kuni
  11. maini oleks hauatähise juures pidev valve, alustades
  12. aprillil kell 8.00 hommikul. Korralduse täitmiseks hakkas M. Sirõk organiseerima inimesi Tõnismäele hauatähise juurde, milleks saatis kell 18:30 sõnumi ning helistas kell 18:32 R. Jelfimovile, teatades, et on vajalik leida inimesi, kes on nõus sõjaväevormis Tõnismäel meelt avaldama. Meeleavaldusel osalemise eest lubas ka rahalist tasu. Sõnumi üleskutsega seista monumendi juures vahtkonnas saatis ka 24.04.07 kell 18:49 ning 18:53 Ilmar Ringel’ile, kell 19:05 Maks Belõi’le, 19:06 Aleksei Mattalile, 19:06 abonentnumbrile 53903260, Alina Ennik’ile, Aleksandr Pajule, abonentnumbrile 5522448, Mark Gelstin’ile, 19:07 Maksim Popov’ile, S Ladiuk’ile. Samuti asus abistama NAŠI liikmeid ebaseaduslikul meeleavaldusel osalemisel, 11 milleks üüris korteri aadressil Tallinn, Koidu tn 11-6, Venemaalt Eestisse sõitvatele NAŠI liikmetele peatuspaigaks. Kui aga selgus, et NAŠI liikmed ei saa Eestisse tulla, leppis kokku korteri üürimise kolmeks päevaks kohalike meeleavalduses osalejate peatuspaigaks. Üüritasu kõnealuse korteri eest maksis M. Sirõk Venemaalt liikumiselt NAŠI saadud rahade eest 2500.- krooni. 26.04.07 hommikul osales Tallinnas Tõnismäel Öise Vahtkonna koosolekul, kus viibisid ka Öise Vahtkonna liidrid M. Reva, D. Linter ning D. Klenski ning mille käigus otsustati ühiselt kutsuda rahvast sama päeva õhtuks kella 18.00-ks Tõnismäele hauatähise juurde ebaseaduslikule meeleavaldusele. Seejärel helistas I. Ringelile ja soovis, et viimane läheks sõjaväevormis Tõnismäele meelt avaldama. Kokkuleppel M. Sirõkiga pani I. Ringel üüritud korteris aadressil Koidu tn 11-6, Tallinn, Nõukogude Liidu sõjaväevormi selga ning läks koos Roman Jelfimoviga meelt avaldama. M. Sirõki ühine ja kooskõlastatud tegevus Öise Vahtkonna liidrite M. Reva, D. Linteri ning D. Klenskiga, mis oli pikaajaliselt kavandatud ja läbiviidud, lõi suurtes rahvamassides valmisoleku koguneda kaevetööde alguseks Tõnismäele Kaarli pst 13 asuva mälestussamba juurde kaevetöid ning mälestussamba teisaldamist ebaseaduslikult, politseile vastu hakates, takistama, samuti organiseeris koos M. Reva, D. Klenski ning D. Linteriga kaevetööde alguseks rahvamasside kogunemise Tõnismäele kaevetöid takistama ning politseile ebaseaduslikult vastu hakkama. Eelnimetatud tegevusega kaasnesid ajavahemikul 26.-28.04.07 Tallinna vanalinnas ning kesklinna piirkonnas suureulatuslik hoonete akende purustamine, samuti kaupluste akende purustamine koos sissetungimiste ning kaupade varastamisega, sõiduautode, bussiootepaviljonide, telefoniputkade, prügikastide, liiklusmärkide, reklaamtahvlite, turvakaamerate lõhkumine, müügikioskite ning auto süütamine, füüsiline vastuhakk teenistusülesandeid täitvatele politseiametnikele, nende pildumine kivide ning muude esemetega, politseiametnike seaduslikele korraldustele mitteallumine jms. Mark Sirõk poolt toimepandu oli kvalifitseeritud KarS § 238 järgi. Kohtuistungil kinnitas Dmitri Linter, et süüdistusest ei ole aru saanud ning ei tunnista süüdi ennast. Kohtuistungil kinnitas Dimitri Klenski, et süüdistus on arusaadav, kuid end süüdi ta ei tunnista. Kohtuistungil kinnitas Maksim Reva, et süüdistusest ei ole aru saanud ning ei tunnista süüdi ennast. Kohtuistungil kinnitas Mark Sirõk, et süüdistusest ei ole aru saanud ning ei tunnista süüdi ennast. Süüdistatav Dmitri Linter kohtuistungil keeldus ütluste andmisest. Süüdistatav Dimitri Klenski seletas kohtuistungil, et on kokku puutunud Öine Vahtkond liikumisega. Seda ta ei oska öelda, kelle poolt Öine Vahtkond liikumine moodustati. See liikumine kumuleerus veebruaris 2007.a. Öise Vahtkonna liikmeteks olid need inimesed, keda süüdistuses nimetatakse ehk juhatus ja teised inimesed, kes käisid nende koosolekutel. Ta ei oska nimetada neid nimesid, kes käisid Öise Vahtkonna koosolekutel, võimalik, et tunneks nägupidi ära. Antud juhatus ei ole legitiimne, ta ei ole valitud ja see nimetus on tinglik, kuna Öine Vahtkond ei ole ametlikult registreeritud organisatsioon. See on tüüpiline kodaniku algatus. Selle liikmeskond ei ole kusagil fikseeritud. Koosolekuid nimetasid nad kooskäimisteks. Öise Vahtkonna eesmärgiks oli algetapil Tõnismäe mälestussamba kaitsmine huligaanide, vandaalide ja teiste rahvusradikaalide eest ( nimetab nimesid näiteks Rebane, Böhm, Liim jt). Mälestussamba kaitsmisele lisandus veel mälestussamba vahikord. Öine Vahtkond viis läbi oma ümarlaua ning osales ka teistel ümarlaudadel, sealhulgas ka pealinna volikogus. Viidi läbi Linnavalitsuses ametlikult registreeritud pikette. Öine Vahtkond osales 12 nimekirjade kogumises mälestussamba kaitseks, mis anti üle presidendi kantseleile. Viimane aktsioon oli 20.04.2007.a., kui nad pöördusid Hitleri vastase koalitsiooni liikmesriikide saatkondadesse. Nad palusid Lääne kaasabi mälestussamba kaitsmise küsimuses. Öine Vahtkond kaitses mälestussammast värviga ülevalamise eest, mälestussambale sülgamise eest, kepihoopide eest vastu mälestussammast, samuti katsete eest kinnistada silmus „pronkssõduri“ kaelale. Esimene Öise Vahtkonna reaktsioon oli Ansipi sõnadele, kui ta 2006.a. mais esines avaldusega mälestussamba teisaldamise vajadusest. MTÜ Öise Vahtkonna tegevuse põhivorm oli vahtkonna liikmete kohalolek Tõnismäel mälestusmärgi juures. Vahtkonna ja politsei vahel oli isegi koostöö, kuna vahtkonna liikmed teavitasid politseid, kui seal toimusid mingid ülesastumised või korrarikkumised. 25.03.2007.a. võtsid nad vastu otsuse eemalduda mälestusmärgist ja seista kõrval ja viia läbi monitooring skvääris ja selle ümbruses toimuva kohta. Selle kutsus esile 25.03.2007.a. hr Böhm, kes tuli mälestusmärgi juurde okastraadist pärjaga, mille küljes oli lint, et sõdur on eesti rahva mõrtsukas. Nemad said aru, et võimud osutavad kaasabi Böhmi huligaansele väljaastumisele, millest tekkis kokkupõrge. Võimud provotseerisid konflikte tavakodanike vahel, et teatada lõpuks, et seda mälestusmärki rahu nimel peab teisaldama teise kohta. Nende relvaks oli see, et nad tulid alati mälestusmärgi juurde lillede, küünalde, Euroopa ja Eesti lippudega, milledele olid kinnitatud Georgi lindid. MTÜ Öine Vahtkond on asutatud Korobovia ja Filippovi poolt 2006.a. augustil. Üks grupp oli neid, kes tegelesid kalmistutel ja hooldas sõjahaudu. Teine grupp, keda ta nimetab Öise Vahtkonna pioneeriks, nende jaoks oli peamiseks eesmärgiks kaitsta mälestusmärk huligaanide ja vandaalide eest, mida nad tegid ühiskondlikel alustel. Neid inimesi, kes tegelesid kalmistute hooldamisega, tunneb ta ainult nägupidi, peamiselt naisterahvad, nimesid ei tea. Üks neist töötas isegi politseis. Seda ei oska öelda, kus liikumine Öine Vahtkond nime sai. Haudade hooldajad eristusid Öisest Vahtkonnast, kuna nad eelistasid haudade hooldamist, mis oli nende jaoks peamine. Liikmeskond nendel kahel grupil vahetus pidevalt, sest koosolekutest võttis osa kuni 30 inimest ja need ei olnud alati samad. MTÜ Öine Vahtkond, kus oli 5 – 7 inimest kogunesid eraldi üks kord nädalas, mida nad arutasid nad ei tea. 2007.a. veebruaril ühinesid nemad ja selle algatajaks oli Korobov. Temal mingit seost ei ole selle grupiga, kes tegeles haudade hooldamisega. Öises Vahtkonnas süüdistuse järgi nimetatakse teda liikumise liidriks, kuigi liidreid seal ei olnud. Kõik otsustati kollegiaalselt koosolekutel. Tema tegeles põhiliselt plakatite, lendlehtede, avalduste tekstidega, kuna ta elukutseline ajakirjanik. Teda nimetatakse süüdistuse järgi Öise Vahtkonna koordinaatoriks, mille ta ümber lükkab. Aprilli alguses ta avaldas, et on Öise Vahtkonna koordinaatoriks, aga mitte selleks, et juhendada Öist Vahtkonda, vaid selleks, et lahendada liikmete vahelisi probleeme. Seda lubas teha tema vanus, kuna nende aktivistid on põhiliselt nooremad inimesed. Ja tema eesmärgiks oli kasutada oma autoriteeti Öises Vahtkonnas. Probleemideks olid aktivistide ambitsioonid, näiteks, kes sõidab Strasbourgi piketeerima, olid probleemid ka Öine Vahtkond ja MTÜ Öine Vahtkond vahel. Nende ühinemine tõi esile probleeme. Üldkoosolek määras temale sellised ülesanded. Otsuste vastuvõtmine käis tavalise hääletamisega. Üldkoosolekuid juhtisid erinevad inimesed. Koosolekud toimusid tavaliselt kord nädalas. Studenetsi surmani viidi koosolekuid läbi Tartu mnt raamatupoes, kus töötas Neštšadimova. Pärast viidi läbi kas Puškini kohviku sees või väljas samuti Dostojevski mälestusmärgi juures. Neid koosolekuid ametlikult ei protokollitud, mõnikord keegi sealviibijates pani kirja. Päevakord oli paberil kirjas. Tema ainukesena fikseeris inimeste ettepanekuid. Koosolekud, mis toimusid 5-ndal või 7-ndal aprillil 2007.a., olid lihtsalt ettepanekud, need olid pandud kirja, see ei olnud plaan nagu süüdistuses kirjas. Seal oli ligi 40 rahumeelset ettepanekut, kuidas viia läbi 9.mai üritused. Väljaspool koosolekuid käis Öise Vahtkonna info vahetus telefoni teel, interneti foorumite kaudu. Tema www.pomnim.com portaali ei ole kasutanud. Maksim Revat ta tunneb vähe, ta ilmus poliitilisse vahtkonda aprilli algul 2007.a.. Tunneb teda rohkem elektroonilise 13 kirjavahetuse järgi, mis ei olnud alati meeldiv. Ta alati püüdis vältida konflikte. Seda ta ei mäleta, millal ta esmakordselt kokku puutus. Mäletab, et Maksim Reva oli sel koosolekul, kus arutati 9.maiga seostud ettepanekuid, kuid võimalik, et isegi varem. Maksim Revale tehti ülesandeks sõita Strasbourgi ja organiseerida seal piketti. D. Linterit teab
  13. aastast, seoses linnavolikogu valimistega, ta oli partei liige, osales valmismistel Klenski nimekirjas. Tema teab, et Linter oli Öise Vahtkonna liige alates 2006.a maist, kui ta nägi tema allkirju Öise Vahtkonna dokumentide all. Kõik, mis puudutab enne 2007 veebruari, ei tea millega Linter tegeles. 2007 I poolel nägi ta Linterti sama harva kui Revat, vahetasid meile ja telefonikõnesid 2 – 3 korda. Mäletab Linterit 2007.a. aprilli algusest. Mark Sirõk´i praktiliselt ei tunne. Võrdles fotot pärast selle noormehe arreteerimist ning sai aru, et see on sama poiss, kes paar korda osales pikettidel 2007.a. Öise Vahtkonna, Klenski nimekirjas, alaealiste fašismi ohvrite liidus ja vene kodanike arvamuse liidus. Tema kinnitab, et M. Sirõkil ei ole mingit tegemist Öise Vahtkonnaga, see ei loe, et sisemine kirjavahetus oli suunatud M. Sirõkile. Toimiku materjalidest on isegi näha, et M. Sirõk Öise Vahtkonna sisedialoogis ei osalenud kordagi. Reva teatas avalikult 3 korda, et ta väljub Öise Vahtkonna koosseisust. Tal oli oma seisukoht, nagu Linter´il. Linteri ja Reva isikuomaduseks on auahnus. M. Sirõk ühel Öise Vahtkonna koosolekul osales aprilli 2007.a. alguses. Ta ei mäleta, kas Sirõk esitas koosolekul oma seisukohti. Ta on kuulnud, et Sirõk mõistis hukka noorte kaasamise mälestussamba juures. Öise Vahtkonna koosolekutel ei tulnud küll jutuks sõjaväeriietuses seismine. Neil oli ettepanek pöörduda noorteorganisatsiooni Naši poole peatada aktsioonid, nende tegevust Moskvas. Tekst, mis asub tl. 84 kd VI on talle tuttav aga tema ei ole selle avalduse autor, see kuulub Studenetskile, sõna mobilisatsioon tegi ettepaneku panna teksti Seredenko. Kõik tekstid koostati kollegiaalselt, kes osalesid koosolekutel ja inimeste poolt, keda nimetati juhatuseks. Ta kinnitab, et ei kutsunud kedagi mobilisatsioonile, ei kuulutanud valmisolekuks nr 1, ei andnud edasi levitamiseks seda infot nagu kinnitatakse episoodis. See avaldus oli sisemiseks kasutamiseks Öise Vahtkonna seisukohtade arutamiseks. Üldkoosolek otsustas avalduse tekstist võtta välja mobilisatsioon, seega muudeti avalduse teksti. Seda avalduse ei saanudki levitada ja seda ei levitatudki ja ta ei saa aru, miks see fakt figureerib toimikus. Tema on selle avalduse trükkinud, see võis olla
  14. või
  15. jaanuaril. Sellele eelnes tema vestlus Seredenkoga ja tema vestlus Studenetskiga. Sõna mobilisatsioonile antakse vene keele sõnaraamatus 4 tähendust: hinge – või vaimumobilisatsioon, terminit mobilisatsioon kasutatakse ka meditsiinis. Vene ajakirjandus sai aru, et see on Öise Vahtkonna valvekordade taastamine ausamba juures. Sõna mobilisatsioon võeti üldkoosoleku poolt vastu kui autoloogia. Mälestussamba kaitsmise all on peetud silmas öised auvalvekorrad, allkirjade kogumine mälestussamba kaitseks. Öine valvekord hirmutas huligaane eemale, kes üritasid rüvetada mälestussammast. Nad kaitsesid mälestussamba rüvetamise ja huligaanide eest. Nad muretsesid Eesti maine pärast. Tema juhindus riigi presidendi seisukohast „II maailmasõjas langenute hauad ja mälestusmärgid peavad olema puutumatud ja pühad. Avaldus oli suunatud neile inimestele, kes olid meilis elektronkirjas, mis lisatud ka süüdistusakti. Avaldus saadeti Öise Vahtkonna aktivistidele, meediakanalitele seda teksti ei ole saadetud, mida on kohtus tsiteeritud. k V tl. 257 asuva „Teade massimeediale“ ta on saatnud pressile ning selles avalduses käib jutt registreeritud piketist. Ta on sellele ka allakirjutanud ja ära saatnud. See on koostatud kooskõlastatult. Otsustus piketi kohta võetakse vastu koosolekul ning talle anti ülesandeks koostada tekst ja suunata see massiteabevahenditesse. „stiihiliste jõudude märatsemise“ all peeti silmas massilist stiihilist protestireaktsiooni. Kuulujutud, see on kinnitamata informatsioon, kuid kuuldused võivad olla suureks ohuks ühiskonna rahule. Nendest kuulujuttudest räägiti Öise Vahtkonna koosolekutel ning nemad leidsid vajalikuks sellest informeerida ühiskonda. See avaldus oli mõeldud kõikidele eesti lehtedele ja välismaa ajakirjanikele, kes olid akrediteeritud Eestis. Samuti mõnedele lääne ajakirjanikele, kes 14 töötavad oma riigis, nt prantsuse ajaleht Lemond, Guardian Suurbritannias. Nemad ei kutsunud kunagi üles mingisugusele ebaseaduslikule tegevusele. Monumendi kaitsjad tegutsesid lähtudes eetilistest ja kristlikest põhimõtetest ehk siis ilma võõra abita ja ilma finantseerimiseta kõrvalt. Nende jaoks on Tõnismäe monument samasugune püha ja sakraalne koht nagu ka vabadussõja monumendid, mis on igal pool mujal püstitatud. Ta pidi kannatama võimude repressioone, mis väljendus selles, et neile hakati põhjendamatult keelduma erinevate pikettide korraldamises. 2006 – 2007.a. vältel tähelepanu tase liiklusjärelvalve, tolli, maksuameti poolt järsult kasvas Öise Vahtkonna aktivistide suunas. Temaga on tööleping lõpetatud, selge formuleeringuga, kuna kogus allkirju monumendi kaitseks. Teda on ähvardatud tapmisega 10 korda, mitmekordselt ähvardati läbi peksta, ähvardused tulid saatja aadressiga. Tema avaldustele politseis vastati, et see on isiklik asi ja nende arvamus, kes neid saatsid. 25.03.2007.a. politsei ja võimude provokatsioon seisnes selles, et linnavalitsus registreeris, lubas radikaalide piketil toimuda ja okastraadist pärja asetada monumendile, mis oli sisuliselt huligaanusse akt. 22.04 rahvas vastas Öise Vahtkonna üleskutsetele, käis Tõnismäel lilli asetama ja tema oli ka päeval seal. Lillede asetamine ei tohiks keelatud olla. 22.04 Tõnismäel arutasid nad ainult seaduslikke meetmeid, mis oleks kooskõlastatud ka politseiga. Päeva jooksul käis sealt läbi 200 – 300 inimest. Ebaseaduslikud meetmed olid Öises Vahtkonnas keelatud ja see oligi nende jõud. Tõnismäel kaevetööde algusest sai ta teada ajakirjandusest ja kaitseministri kirjast linnapeale. Kuna nad teadsid, et seaduse järgi peale sellist kirja võib alustada 7 päeva jooksul kaevetöödega ning sellest oli kirjutatud ka meedias, siis nad eeldasid, et nende töödega alustatakse peale kaitseministri kirja avaldamist 7 päeva jooksul. Kaitseministri kirjast said teada 19-ndal või 20-ndal, sest 20-ndal esinesid nad kirjadega kaitseministri kirja suhtes, need olid adresseeritud linnapeale, saatkondadele. Öisel Vahtkonnal ei olnud ühtset tegevuskava lepitud kokku, mida teha kui kaevetöödega alustatakse. Sellepärast nad teatasid, et neil on elanikkonna toetus ja nii nad kutsusid inimesi toimima seaduse ja südametunnistuse järgi. 25.04.2007.a. on võimalik, et ta osales Öise Vahtkonna koosolekul. 25.04 õhtul oli ta Tõnismäel kuskil 9 paiku õhtul, mingit koosolekut seal ei toimunud. Ta ei näinud ei Linterit, Sirõki ega Revat. Mingit otsust seal vastu ei võetud ja ei arutatud. Võimud ootasid konflikti nendega aga nemad vältisid seda. Vastu ei võetud mingit aktsiooni nagu väidab süüdistus, et nemad otsustasid koguneda mälestussamba juurde ebaseadusliku aktsiooni jaoks. 25.04 ta lihtsalt käis Tõnismäel ning ei olnud mingit keeldu viibida mälestussamba juures. 26.
  16. hommikul kella 6 paiku viibis ta ka Tõnismäel. 26.04 hommikul talle helistati ja öeldi, et öösel hommiku eel politsei ründas Neštšadimova autot, et teda peksti läbi nii nagu kahte kaaslast. Lõhuti auto, mis seisis kõnniteel Rahvusraamatukogu peasissekäigu juures. Nad sõitsid tema juurde aga teda enam ei olnud seal ning siis läksid nad Tõnismäele. 26.04 hommikul oli Tõnismäel veel Öise Vahtkonna liikmeid. Tema nägi Linterit, kes andis intervjuud, Bulkinit nägi. Talle tuli järgi Linter. 26.04 hommikul oli pilt kohutav Tõnismäel hauatähise ümber, temal oli klimp kurgus. Vabaduse väljakul, Kaarli puiesteel, Toompuiesteel edasi-tagasi marssisid politseinike kolonnid, ilmselgelt inimeste hirmutamiseks. Temale vastati, et tegemist on õppusega. Selleks ajaks oli mälestussammas piiratud ja peale kella 7 hommikut hakati püstitama telgi karkassi. Rahvas lihtsalt kogunes mälestusmärgi juurde. Inimesed reageerisid võimu tegevusele. Tema ei teavitanud sellest olukorrast Tõnismäel kedagi, v.a. BBC helistas talle ise. Neil ei olnud mingit ülesannet. Said teada, et Neštšadimova viibis Lasnamäe politseiosakonnas ja palus neil muretseda talle advokaat. 26.04 kohalviibijatega olukorrast Tõnismäel nad ei arutanud. Talle helistas Renata Järve mingi juriidilise palvega, juttu tuli Postimehe ajakirjanikuga, kus ta ütles, et neil ei ole mingeid plaane 26.aprilliks, kuid arutavad asja. Öise Vahtkonna liikmed praktiliselt ei arutanud tekkinud olukorda 26.
  17. Kuna kella 12-ni tegelesid nad Neštšadimovaga ja kell 13.00 osalesid pressikonverentsil, mille nad kokku kutsusid. Selles osalesid Korobov, Linter ja tema. 15 Konverents toimus Inimõiguste Informatsiooni keskuses, kus avaldati ka Neštšadimova juhtumit koos kaaslastega. Nemad otsustasid lilled panna vabaduse kella juures, kuna meedia palus inimesi mitte koguneda Tõnismäele mälestussamba juurde. Nad osalesid ka pronkssõduri mälestusmärgi ümarlauas ning kella 5 paiku olid nad Vabaduse väljakul. Korobov´ile helistas politsei komissar (auastmega võib eksida) ning ta sai aru, et neilt nõutakse korra tagamist Tõnismäel. Ta võttis telefoni üle ja ütles, et Öisel Vahtkonnal ei ole ühtegi üritust Tõnismäel. Ta ütles, et korda peab tagama politsei. Keegi Öise Vahtkonna liikmetest ei ole kutsunud 26.04.2007.a. kella 18.00 rahvast Tõnismäele. Sai sellest teada lugedes süüdistust. Eelnevast jutust võib järeldada, et ta ei viibinudki arvuti juures sel päeval. Ja mälestussamba juurest tõrjuti neid eemale. 26.04 jõudis tema, Korobov ja Neštšadimova kella 18-ks Tõnismäele. Lahkus viimaste inimeste hulgas, koju jõudis 24 paiku. Sel ajal oli veel Öise Vahtkonna liikmetest Tõnismäel Reva, Žuravljov, Lebedev. Ta vestles seal ainult Revaga ning ütles, et peab pöörduma abi saamiseks politsei poole nende provokaatorite suhtes, kes olid sokutatud rahva sekka ja viskasid pudeleid. Hiljem sai teada, et Reva pöörduski politsei poole, kuid sai eitava vastuse, kuna see ei läinud kokku nende plaanidega. Ta sai aru, et võimud on nende vastu. 26.04 tulid inimesed lilledega, üks tuttav ütles talle, et tuli hüvasti jätma mälestusmärgiga, kuna see on tema kui inimese ja kodaniku kohus. Tema öösel toimunud purustamisi ja müügikioskite süütamisi ei näinud. Seda purustamist nägi ta kõik televiisorist. Öine Vahtkond tegi 27.04 avalduse, milles kategooriliselt mõistis hukka korratusi Tallinnas, mida massiteabevahendid ei pidanud vajalikuks avaldada. Reva 26.04 öösel Tõnismäel veenis noori inimesi vanuses 15 – 16 lahkuma sealt. Samuti nägi ta kuidas Reva skandeeris Rahvusraamatukogu trepil. Reva kutsus korrale neid inimesi, kes loopisid mineraalvee pudelitega ja kividega ja palus lõpetada see tegevus. 26.04 on ta andnud mitmeid intervjuusid. 26.04 hommikul andis intervjuu mälestusmärgi juures. Raadiojaamadest vist andis intervjuud Eho Moskvõ’le. Ta ei mäleta seda sõnumit, mis ta edastas Eho Moskvõ’le. Nemad ei kihutanud inimesi üles vastu hakkama võimudele või korratustele, kuna nemad tegutsevad seaduse raames ja välistasid sellise tegevuse. Nemad ei loonud mingit valmisolekut vastu hakkamisele. Tema ei kutsunud kedagi ebaseaduslikele demonstratsioonidele. Kui nad said loa avalikeks aktsioonideks, siis viidi need läbi seaduslikes raamides ning kui neid keelati, jätsid nad ära. Rahvusraamatukogu juurde tulid inimesed ise, et väljendada rahumeelset protesti. See mis toimus väljaspool Tõnismäge oli provotseeritud politsei poolt. Kahe sündmuse vahel ei ole sidet. Tema ei soovinud massirahutusi, ta mõistis nad avalikult hukka. Tema suhtes ei olnud pretensioone õiguskaitseorganite poolt ajavahemikul veebruar kuni aprill
  18. Neil oli õiguskaitseorganitega koostöö. Samuti ei olnud pretensioone riigiorganite ega ka Ajakirjanike Liidu poolt. Tema ajakirjanduslik tegevus mahub demokraatliku ühiskonna piiresse ja õigusriigi raamidesse. Süüdistatav Maksim Reva seletas kohtuistungil, et ta on kokkupuutunud sellise liikumisega nagu Öine Vahtkond. Ta on Öise Vahtkonna osavõtja ning ta tuli 22.05.2006.a. Öisesse Vahtkonda pärast rahvuslaste väljaastet mälestussamba juures. Öist Vahtkonda ei moodustanud keegi aga n.ö sünnipäevaks võib pidada 20 mai 2006.a.19 mail 2006.a. toimus Tõnismäe haljasalal, kus oli mälestussammas, rahvuslaste registreeritud miiting, millega kaasnesid solvavad väljaütlemised nende inimeste aadressil, kelle mälestuseks oli see mälestussammas püstitatud. Selle miitingu ajal visati pronkssõdurile peale silmus ja oli vandalismiakti katse, mida politsei ei tõkestanud. Kuna siseminister teatas, et ei ole vahendeid mälestussamba turvamiseks, hakkasid öistele valvekordadele tulema inimesed, keda hiljem nimetati Öiseks Vahtkonnaks. Öisel Vahtkonnal ei ole kunagi olnud fikseeritud liikmeskonda. Öise Vahtkonna liikmeteks võib nimetad kõiki neid isikuid, kes jagavad neid sisukohti, mis on avaldatud Öise Vahtkonna pöördumisel 24.05.2006.a. Milles oli kirjas, et nad ei ole noorte inimeste agressiivne grupp, ei ole Eesti riikluse vastased, nad on veendunud, et ükskõik 16 milline vandalismiakt peab olema tõkestatud seaduslike meetmetega ja seetõttu ükskõik millistele ja võimalikele provokatsioonidele hakatakse vastu ainult rahumeelsete meetmetega ja informeeritakse sellest ka Tallinna politseid. Öise Vahtkonna liikmeteks võib pidada neid kes käivad koosolekutel ja jagavad vaateid mis oli avaldatud pöördumises 24.05.2006.a.2006.a. suvel kogunes koosolekule 30 – 50 inimest aga 2007.a. märtsist aprillini kogunes umbes 20 inimest. Juunis 2006 formeerus Öise Vahtkonna nn juhatus, kuhu kuulus 7 inimest. Inimesed vahetusid pidevalt, mõnikord oli tema ja Linter juhatuses, aga veel oli juhatuses Neštšadimova, Korobov, Studenetski. Öise Vahtkonna aktivistid valmistasid ette üldkoosolekuid, tegelesid avalduste ja pöördumiste ettevalmistamisega pressi ja avalikkusele, kontakteerusid riiklike ja ühiskondlike organisatsioonidega. Otsuse vastuvõtmine toimus üldkoosolekult häälte enamusega. Öise Vahtkonna eesmärgid ja põhimõtted on nimetatud 24.05.2006.a. pöördumises, kus räägitakse, et Öine Vahtkond valvab mälestussammast vandaalide eest, kasutades seejuures seaduslikke vahendeid ja teeb koostööd politseiga. Öine Vahtkond kaitses mälestussammast registreeritud pikettidega ja miitingutega, samuti massiteabevahendite kaudu pöördumistega avalikkuse poole, ümarlaudade ja konverentside organiseerimisega ning allkirjade kogumisega mälestussamba kaitseks. Öise Vahtkonna koosolekud olid kord nädalas. Koosolekuid mõnikord protokolliti, mõnikord mitte. Protokollimine sõltus sellest, kes juhatas koosolekut. Öise Vahtkonna liikmete vahel toimus informatsiooni vahetus elektronkirjade teel või foorumis www.pomnim.com. Peale Öise Vahtkonna liikmete saadeti elektronkirju ka inimestele, kes sattusid juhuslikult sinna, nagu M.Sirõk. Isikute aadressid sattusid nimekirja, kuna tunti üksteist ja meile vahetati omavahel. 2007 aastal jäi see aadresside nimekiri piisavalt püsivaks, kus olid kirjas Öise Vahtkonna liikmed ja need inimesed, kes toetasid Öist Vahtkonda. Tema kasutas meiliaadressi max.dozor@gmail.com. www.pomnim.com veebilehte haldas Ameerika google. Info kajastamine toimus sellel leheküljel foorumi kaudu. Sellele lehele oli absoluutselt vaba juurdepääs, samuti foorumile, kuid selleks, et foorumisse jätta teade, pidi olema registreeritud. Ta ei oska öelda palju inimesi oli registreerinud. D.Klenskit ta tunneb ning nägi teda esimest korda mais 2006 Tõnismäel mälestussamba juures. Klenski on seotud Öise Vahtkonnaga, ta puutus temaga kokku Öise Vahtkonna tegevuses. D.Linteriga on kokkupuutunud maist 2006..a, ta oli samasugune Öise Vahtkonna osaleja nagu temagi. Linter oli samuti Öise Vahtkonna juhatuse liige. Kui tema astus oktoobri lõpus 2006 juhatusest välja, jätkas Linter. Linteril olid samad ülesanded nagu tal. Sirõki tunneb alates
  19. aasta suvest. Öine Vahtkond oli huviorbiidis ja Sirõk käis nende koosolekutel ja seal said tuttavaks. Sirõk käis koosolekutel ainult paar korda, pigem pealtvaatajana. Sirõk lihtsalt tuli ja vaatas mida inimesed koosolekul räägivad. Paljude avalduste ja lendlehtede tekstid jäid töötekstideks, kuhu oli pandud tema mõtted, mis ei olnud seadusevastased. Nende dokumentidega ta tutvus väga tihti siis, kui 27.04.2007.a. ta peeti Öises Vahtkonnas alati arutati igasuguseid massiüritusi, mis olid registreeritud. Kõik ideed olid arutlusel. „ Sõdur kaitses meid, nüüd meie kaitseme Sõdurit!.“ Teab seda lendlehte. Ta levitas seda lendlehte 21.04 Lasnamäel kaupluste Mustakivi ja Laagna juures. 20.04 võttis ta need lendlehed Öise Vahtkonna liikmete käest Puškini kohviku juurest. See miiting, millest juttu on ei olnud keelatud ja selle lendlehe levitamine oli täiesti seaduslik. Miitingu keelustamisest sai ta teada siis, kui kõik lendlehed olid juba levitatud. Ta oli politseiautos, kui talle helistas ühe vene kanali ajakirjanik ja ütles, et see miiting on keelatud. Tema seda ei teadnud enne, et miiting keelatud oli. Ta jõudis neid lendlehti jagada umbes 200 ringis. Temaga koos oli lendlehti jagamas Pavel Zujev. Tema oli tuttav selle lendlehe tekstiga. Tema arvates pidi lendleht lugejates tekitama rahulikku reaktsiooni. Kasutades Eesti põhiseadusega antud õigust levitas informatsiooni sõnavabaduse mõttes ja läbi massiteabevahendite pöördus avalikkuse poole. 25.04.2007.a. viibis ta Tõnismäel seoses sellega, et ta on EV kodanik ja ta võib seal viibida, kus tahab. Ta kohtus seal väga paljude 17 inimestega, sealhulgas ka Öise Vahtkonna liikmetega. 25.04 nägi Tõnismäel Aleksandr Korobovit, teised võisid ka olla aga ei mäleta täpselt nimepidi. Tõnismäel arutati valitsuse käitumist. 25.04 ei olnud mingit Öise Vahtkonna koosolekut läbi viidud ning järelikult ei võetud ka mingeid otsuseid vastu. 26.04.2007.a. jälgis Tõnismäel toimunut ja kohtus Öise Vahtkonna liikmetega. Ta nägi seal Dmitri Linterit, Dimitri Klenskit. Seal võis olla üle 10 inimese nende hulgas Pavel Zujev, Renata Järve, Aleksandr Korobov, Vladimir Bulkin. Edasist tegevusplaani nad seal ei arutanud. Arutasid ainult olukorda, mis seal toimus. 26.04.2007..a teavitas ta hommikul kell 5.56 – 6.02 SMS teel teateid aadressidel järgmise sisuga: Tõnismäel paigaldatakse piirdeaed ümber mälestusmärgi. See nimekiri koosnes tema teada umbes 68 telefoninumbrist. Talle ei meenu kõik nimed aga mäletab, et SMS läks Riigikogu saadik Vladimir Velmann´ile, politoloog professor Aleksander Aster’ile, Läti seimi liige ja Euroopa vähemuse komitee liige Boriss Levitš´ile, Europarlamendi saadik Tatjana Ždanok´ile, Venemaa Riigiduuma saadikule Ussatšovile ning kohaliku pressi ajakirjanikele aga ka välismaa massiteabevahendite ajakirjanikele. Need SMS teated olid saadetud ka tavalistele inimestele ja Öise Vahtkonna liikmetele. Sõnumi saatmise eesmärk oli sama, mis eesmärgil tegid seda kõik massiteabevahendid. Tema eesmärk oli lihtsalt edastada informatsiooni. 26.04.2007.a. kella 18.ks Tõnismäele ei ole tema inimesi meelega ja tahtlikult kokku kutsunud. Tema mingit üleskutset internetti pannud ei ole seoses osalemisega 26.04.2007..a Tõnismäel rahvakogunemisel ning ei ole ka kellegil teisel seda palunud teha. D.Linter ei ole teinud talle ülesandeks hakata kutsuma rahvast 26.04.2007.a. õhtuks kella 18.00 Tõnismäele. Linter ei saanud talle mingeid ülesandeid anda, kuna ta ei ole tema ülemus. Omavahelises vestluses D.Linter väljendas oma ideed, millele ta võis vastu võtta või mitte. Vastavalt süüdistusaktile väljendas D.Linter oma ideed, et tema kutsuks rahvast kokku Tõnismäele. 26.04.2007 viibis ta Tõnismäel kella 3 või 4 paiku päeval. Sel ajal kogunesid inimesed, seal oli umbes 300 – 400 inimest rahvusraamatukogu juures, kuhu ka tema läks. Ta küsis politseilt luba, kas ta võib seal viibida ja sai jaatava vastuse. 26.04 õhtul Tõnismäel oli tema suure hulga rahva seas ning käitus seaduskuuleka riigikodanikuna. Politsei palvel aitas ta seal luua korda. Tema Tõnismäel mingit rahvamassi ei juhendanud vaid politsei palvel proovis rahustada seda rahvamassi. Temaga võttis telefoni teel ühendust Raivo Järvet ning nad ka kohtusid Tõnismäel ja arutasid olukorda. Tema ei ole kedagi üles kutsunud karjuma sõnu häbi ja fašistid. Tema kasutas oma põhiõiguslikku õigust mõtete väljendamiseks ning tema karjus „Häbi“ ja „Fašism ei lähe läbi“. Tema hõikas üksi neid sõnu omal algatusel. Tema seda ei kujuta ette, kuidas tema sõnad võisid mõjuda inimestele, sest tema ei ole mingi autoriteet. See oli emotsionaalne väljend, mis toimus Tõnismäel. Ta karjus inimestele, et nad ei viskaks pudelitega ning informeeris, et kui provokatsioonid jätkuvad on politseil õigus kasutada jõudu. Pärast sündmusi avaldas Öine Vahtkond teate, milles palus inimesi mitte tulla 22.09.2007.a. Tõnismäele, kuna seal võivad olla provokatsioonid. Selle tulemusel oli 22.09 Tõnismäel rahulik. Ta oli politseiga valves siis Tõnismäel. Süüdistatav Mark Sirõk seletas kohtuistungil, et tema mingit kokkupuudet Venemaa Föderatsiooni organisatsiooniga Naši ei oma ega kuulu nende liikmeskonda. Mõningatel nende poolt organiseeritud üritustelt on ta osalenud. Ta osales noorte foorumil 2007, 2006 aasta detsembris oli pidu ning ei mäleta, kas olid mingisugused matkad, mis olid organiseeritud peale neid üritusi. Tal oli mõttekaaslasi selles organisatsioonis. Tutvus nendega paar aastat tagasi kesklinnas. Praeguseks mäletab, et tutvus noormehega nimega Dmitriga. Ta on rääkinud, et on Eestis Naši liider, kuigi ta ei ole millegagi tõendanud oma juttu. Ta on sellest rääkinud eravestluses sõpradega ja tuttavatega, aga kellele ta on intervjuud andnud, ei mäleta. Ta mõtles Naši liidriks olemise all seda, et ta pooldab seda liikumist ning tema mõtted on samad mõningate liikmete omadega. Samuti on ta öelnud, et on Naši komissariks Eestis, kuigi tal mingeid tõendeid selle kohta ei ole. See oli enda tähtsuse tõstmine või kelkimine. Venemaal moodustas Naši liikumise Vassili Jakimenko aga Eestis n.ö ametlikku 18 organisatsiooni ei olnud. Tema selle organisatsiooni struktuuriga tuttav ei ole. Selle organisatsiooni põhiliseks eesmärgiks on luua aktiivne tsiviilühiskond, mis põhineb demokraatial ja ajaloolisel minevikul. Organisatsioon ei ole näidanud mingit huvi Eesti suhtes. Tema teada Eestis selle organisatsiooni Naši liikmeid ei ole. Tema toetas demokraatlikku ja tolerantse ühiskonna ideid, mis ei luba fašismi. Peab fašismi all silmas seda, mida kõik teisedki. See on nagu ühe rahvuse inimõiguste piiramine ühe etnilisest rahvusest teiste vähemusrahvuste üle. Tal on isiklikud kontaktid liikumisega Öine Vahtkond ja on osalenud ka paar korda Öise Vahtkonna koosolekutel. Öise Vahtkonna põhieesmärgiks oli mälestussamba kaitsmine vandaalide ja huligaanide eest, samuti natslikke gruppide eest, kes öösiti käisid mälestussamba juures, valasid üle sopaga ja asetasid traatpärja. Rohkem eesmärke tema ei tea. Ta ei olnud Öise Vahtkonna liige. Ta ei oska öelda, kes olid Öise Vahtkonna liikmeteks, seal oli palju inimesi. Esimesel koosolekul, kus ta viibis juhuslikult nägi ta Dmitri Linterit ja seal sai ta tuttavaks Maksim Revaga. Esimest korda puutus Öise Vahtkonnaga kokku 2006 aasta suvel, kui kuulis televisioonist Öisest Vahtkonnast. D.Klenskilt on ta saanud elektroonkirju küll, kuid need ei olnud Öise Vahtkonna poolt, vaid siis kui moodustati 22.septembri komitee. Ta kasutas kahte meiliaadressi mar2k@rambler.ru ja mark.syrak@kmail.com Tema viibis ainult esimesel koosolekul ja edaspidi
  20. septembri organisatsiooniga tal kokkupuudet ei olnud. Kuid ta jättis neile enda kontaktandmed. Ta ei tea millega see organisatsioon või komitee tegeles, kuid esimesel koosolekul oli peamiselt juttu pronkssõduriga toimuva suhtes. Naši üritused, milles ka tema osa võttis toimusid Venemaal. Venemaale sõidud tasusid tema sõbrad, kes teda kutsusid. Ta on osalenud ka Euroopa projektides, kus kulud on läinud Euroliidu arvelt. Seoses hauatähisega Tõnismäel on ta korraldanud mõningaid aktsioone aga seaduse raames ja järgides põhiseaduslikku õigust sõnavabadusele ja oma mõtete avaldamisele. Üks aktsioonidest oli 23 ja 24 veebruaril 2006.aastal, kus nõukogude sõduri vormis seisid valves pronkssõduri mälestussamba juures. Algul seisis tema üksinda valves, hiljem liitusid tema mõttekaaslane ja sõber Ilmar Ringel. Valve oli kella 7-st kuni kella 11ni õhtul. See valve idee oli tema ja Ilmari oma. Nõukogude Liidu vormi tõi ta Venemaalt, mis talle kingiti Sergei ja Saša poolt. Vormid kingiti talle 2006 või 2007 veebruaris. See vorm maksab Venemaal vähem kui 1500,- krooni. Neid vorme oli tal vist ligi viis. Selle valves seismise eesmärk oli lepitada venelasi ja eestlasi läbi selle, et näidata, et Eestis on venelasi. Samuti Euroopa struktuure, kes võiksid kõrvutada eestlaste ja venelaste olukorda riigis. Mälestusmärgil on kirjas II maailmasõjas hukkunutele, kelle seas oli ka eestlasi. Kuid 2006 aasta maist alates mõningad meie vabariigi valituse liikmed ja muidugi massimeedia mõju sisendasid eesti elanikkonna eestlastele, et see mälestusmärk on okupantidele. Et see sõdur okupeeris nende maad. Venelastele jäi aga see usu sümboliks. Selliseks sümboliks, kuhu inimesed tulid lilli panema ning andsid au langenutele sõjas, et nad vabastasid mitte ainult Tallinna linna, vaid ka maailma fašismist. 2006 aasta veebruaris valves seistes tal mingeid kokkupõrkeid politseiga ei olnud, kuid politsei palus neilt pilotkad ära võtta, et need võivad tekitada lahkarvamusi. Pärast pilotkades äravõtmist jätkasid nad valvamist. 24.02, kui ta läks üksinda pronkssõduri juurde, viisid 6 politseinikku ta jaoskonda. Talle ei esitatud ühtegi paberit ega süüdistust ning 3 tundi kannatas ta psühholoogilise surve all, kui teda sunniti lugema Mart Laari raamatuid. Pilotkad paluti maha võtta, kuna sellel oli punane viisnurk. Seda seismist ei olnud registreeritud ning 1 inimese valvesseismine ei kuulugi registreerimisele linnavalitsuses. Valveseisaku päevadeks valis just 23.02 ja 24.02, kuna venekeelse elanikkonna sees tähistatakse nendel päevadel nn meestepäeva, mis on mehisuse ja julguse päev. Tema arusaama kohaselt Nõukogude Liidu sümboolika kasutamine pidi aitama lepitada venelasi ja eestlasi, kui vaadata mida see sümbol tähendas 15 aastat tagasi meie isade ja vanaisadele nii eesti kui vene rahvuse jaoks. Ta on näinud mõningaid aktsioone televisioonist seoses hauatähisega enne 2006 aasta veebruari, kui samma oli üle valatud värviga, silmust pronkssõduri kaelas. Ta viibis mälestusmärgi lähedal, kui Liim üritas panna 19 okastraadipärga. Samuti nägi, kui 20 – 30 aastased noormehed jõuga ajasid laiali või tõukasid laiali rahvast, kes tulid mälestusmärgi juurde lilledega. Politsei jälgis seda kõike pealt. Politsei selgitas pilotka ära võtmise kohta niipalju, et see võib kutsuda esile mõningat ärritust. Nemad läksid 23.veebruaril Tõnismäele valvesse, et seda olukorda leevendada mitte pingestada. Tema läks absoluutselt rahumeelsete kavatsustega. Tema politseisse toimetamise põhjusest ei saanud aru. Ta küsis politseilt, miks teda politseisse toimetati, kuid öeldi, et ei midagi hirmsat, et varsti lastakse vabaks. Temale mingeid dokumente, mis oleksid tema kinnipidamise aluseks, ei näidatud. Teda toimetati Kesklinna politseiosakonda. Politsei hinnang oli, et ta rikub Eesti Vabariigi seadust, et tema rihm, mida ei olnud näha, oli sirbi ja vasaraga ja sellise sümboolikaga riietuses ei tohi ta käia tänaval. Lisab, et ta on uurinud, et ühe inimese aktsiooni ei nõua registreerimist ja ta võib kanda mistahes riietust. Veel osales ta tolerantsuse salli üleandmisel A.Ansipile. See toimus kampaania „kõik on erinevad, kõik on võrdsed“ raames ning organisatsiooni United kaasabil eesti ja vene noortega. Nad ajasid laiali plakatitest kleebitud salli, mis kutsub tolerantsusele ükskõik millistel tunnustel ning tema oli selle ürituse korraldaja. Tema kuulis valitsuse kavast Tõnismäel asuva hauatähise teisaldamisest massimeedia kaudu. Kuid kuuldused selle kohta olid juba ammu. 2006 aasta septembris kuulis esimest korda, et monumenti hakatakse teisaldama. Nende vastu tegevuseks sellele oligi vahtkonnas seismine või vahtkonna pidamine. 26.04.2007.a. hommikul, kui sõitis Tõnismäest mööda nägi ta, et hauatähise juures olev ala on piirdeaiaga piiratud. Koidu 11 – 6, Tallinn korterit tema isiklikult ei üürinud, kuid on seal viibinud. Selles korteris puhkasid tema sõbrad Roman Jelfimov, Aleksander Paju ning veel kaks inimest. Seda korterit üüris Aleksander. Korterit üüriti, kuna sinna pidid tulema noored inimesed Venemaalt (mõttekaaslased), aga nad ei saanud viisat. Poliitilise psühholoogia erikursus SOTSIAALSE MANIPULEERIMISE TEOORIA JA VASTUMÕJUD LOENGUKONSPEKT . Neid raamatuid on võimalik võtta Venemaal toimunud foorumitel tasuta ja isegi väljaandja autogrammiga.
  21. – 27.04.2007.a. tema toetas inimeste ideid asuda auvalvesse sõduri juurde, lihtsalt seista ilma igasuguse tegevuseta. Et näidata, et ei ole vaja pronkssõdurit teisaldada, kuna sõdur elab meie südames. 27.04.2007.a. ta ei saanud midagi teha, kuna teda süüdistati juba massirahutuste organiseerimises. Tema arvates ei olnud rüüstamised ja vargused seotud pronkssõduri kaitsmisega. Tunnistaja Igor Rego seletas kohtuistungil, et tunneb praktiliselt kõiki süüdistatavatest. Ta oli seotud liikumisega Notšnoi Dozor. Teab esimesest päevast alates, et selline liikumine on Eestis olemas. Ta võttis osa sellest liikumisest. Ta on osa võtnud Natšnoi Dazori koosolekutest ja lugenud nende arvamusi ja ettepanekuid. Dozoril oli üks eesmärk, mälestusmärgi kaitse ja need eesmärgid, mis olid peale teisaldamist. Ta osales Öises Vahtkonnas, kuna talle ei ole ükskõik riigis, kus ta elab ja kus lapsed kasvavad ja kus tema ja tema tuttavate käest ei küsita ja kellegi käest ei küsita kas võib seda teha. Ta tahab elada demokraatlikus ühiskonnas. Ta tahtis mõjutada sündmuste käiku. Praegu ta praktiliselt ei tegele Notšnoi Dozoriga, kuid jälgib infot. Tema on rahul Notšnoi Dozori tegevusega, mõndagi oleks võinud käsitleda teisiti. Ta ei näe 26 kuupäevas põhjust selleks, et süüdistada 4 inimest selles, et nad on selle põhjuseks. Koosolekutele kokku kutsumist kui sellist ei olnud, delfi portaali pandi info, esimestel etappidel toimus kõik spontaanselt, kui nägi infot, siis läks. Koosolekule kogunenud inimesed ei tundnud üksteist, kuulasid üksteise arvamist, keegi midagi ette ei pannud. Kõik toimus spontaanselt, ilma isikuteta, kes oleks konkreetselt üles kutsunud. Sündmused toimusid Tõnismäel, kus määriti mälestussammast. Ta jälgis ise, kui noored inimesed tallasid lilli, üritasid oma loomulikke vajadusi rahuldada. Seda ta jälgis
  22. mai öösel. Koosolekutel ei olnud esinejaid, inimesed lihtsalt rääkisid, kes rohkem, kes vähem. Konkreetselt tribüünil esinejat ei olnud. Sõna võttis Studenetski aga süüdistatavates mitte 20 keegi. Seda ei olnud, et konkreetne isik oleks esinenud. Kohus avaldab k IV tl. 54 viimane vastus küsimusele „ Üritustel olen aeg-ajalt osalenud, aga seda algusperioodil. Sõnavõtjaks oli Linter loomulikult. Ta oli igati aktiivne ja püüdis juhtimist enda kätte võtta. Linter soovis või püüdis rahvast negatiivselt ülesse keerata. Ja ma arvan, et see toimus igal koosolekul niimoodi. Ta püüdis sama asja teha ka Lätis või Leedus, kuid see ebaõnnestus ja tal keelati sissesõit. Tema mäss seisab selles, et ta püüab pääseda poliitikasse. See on tema peamine ülesanne ja ta kasutab selleks kõiki võimalusi. Oma populaarsuse saavutamiseks sooviski ta inimesi ülesse keerata nende vastu, kes tegelesid pronkssõduri teisaldamisega, ja seeläbi enesele vene keelt kõnelevate inimeste hulgast populaarsust võita. Peamisteks arutlusteemaks oli see, et kuidas teha nii, et pronkssõdurit ei teisaldatakse. Kui mina koosolekutel osalesin, siis ei räägitus sellest, et pronkssõduri kaitseks peaks füüsilist jõudu kaitsma“. Ta ei ole sellega nõus, mis seal kirjas on, kuna kõik käib tõlke kaudu. Ta ei ole veendunud, et talle õieti tõlgiti. Iga koma ja intonatsioon tähendab. Kuid need fraasid on tuttavad. Tema ei tea, millega tegeles Linter Lätis ja Leedus. Võimalik, et talle tõlgiti õieti, aga mida teistpidi tõlgiti selles ta veendunud ei ole. Näeb sündmuste järgi, et kõik mis toimub ei ole see. Kuna ta ei ole olnud kõikidel koosolekutel ja ta rääkis liikumise algusaegadest, siis neil koosolekutel ei näinud ta Linteri liidripositsiooni. Mõni inimene räägib rohkem, mõni vähem. Mõnel koosolekul, kus tema osales võttis Linter sõna küll ehk esines. Erinevus esinemise ja ilukõnelemise vahel on suur. Sõnavõtud olid teemal, kuidas kaitsta mälestist teisaldamise ja rüvetamise eest. Mälestusmärgi kaitseks oligi loodud üldse see liikumine, sai tema aru. Liikumist ei loonud Linter vaid liikumine tekkis ise. Linter oli temaga võrreldes aktiivne esineja. Peale Studenetski surma muutus veidi kõik. Peale tema surma, ei saa nimetada kedagi liidriks. Peale Studenetski surma ei näinud liidrit kelleski. Kohus avaldab k IV tl. 55 „Kes on liikumise Nodznoi Dozor liidrid? Peamiselt oli Studenetski, aga nüüd on selle juhtimise üle võtnud Linter. Arvestades asjaolu. Et peale Studenetski surma, kes oli nendest kõige aktiivsem, tekkis selline olukord, et Nodznoi Dozori liikmed jäid pealikuta ja ei osanud midagi peale hakata. Sellel ajal astus pjedestaalile Linter ja võttis juhtimise üle – hoolimata sellest, et paljud liikmed teda ei poolda, kuid kardavad talle vastu vaielda. Mis selle põhjuseks on, seda ma ei tea“. Need on tema ütlused, kuid mõnedes momendid on ebatäpsed. Ebatäpsus on selles, et peale Studenetski surma haaras liidripositsiooni Linter. Ta ütles, et liikumises ei olnud liidrit. Studenetski oli aktiivne. Aasta tagasi võis ta mitte öelda sõna „liider“, kuna see sõna ei käinud tal peast läbi. Ta ei öelnud ka Studenetski kohta liider. Liider kõlab liiga valjult. Ta võis öelda, et keegi oli kellestki aktiivsem. Liidri asemel võib kasutada sõna aktivist. Studenetski oli aktiivne ja võis olla aktivist. Tol ajal oli peale Linteri veel aktiviste aga ta ei mäleta nime. Notšnoi Dozoris toimus omal viisil mingil ajal lõhenemine. Lõhenemine seisnes selles, et teatud inimesed arvasid üht, teised teist, mingit otsust ei olnud ja kõik toimus spontaanse liikumise baasil. Liikumise sisesteks vastuoludeks olid eelkõige algselt kuidas kõike organiseerida, sest põhimõtteliselt ei teadnud keegi, kuidas kõik peab toimuma. Mõte oli selge, et kuidas kõike seda takistada, mis toimus. See liikumine ei tegelenud millegagi, see alles loodi. Ette ei osatud näha tagajärgi ja eeskuju ei olnud kuskilt võtta, kuna Eestis enne sellist asja ei olnud. Tõnismäele rahvakogunemisele kutsuti üles osalema infoportaali Delfi kaudu, kuna inimesed olid tol ajal võõrad ja telefone ei olnud. Tema ei ole kuulnud sellest. Et mälestusmärgi valvajatele maksti tasu seismise eest. Tema arvas öist valvekorda, sõjaväevormis seisjad ainult seisid ja kõik. Kohus avaldab k IV tl. 54 teine küsimus „Palun selgitage, kas ja kui palju maksti või lubati maksta rahvakogunemisel osalemise eest? Kes maksis? Palun selgitage, kas Teile teadaolevalt on kellelegi rahvakogunemistel osalemiste eest makstud? Maksmisest on kuulnud olnud nii palju, et taha anti neile, kes pronkssõdurit enne asetleidnud sündmusi valvasid. Kas seda tehti, ma täpselt ei tea. Kellelt raha tuli seda ma ka ei tea. Nodznoi Dozoril raha valvamise eest igal juhul maksta ei ole. Rahutusel osalemise eest maksmist pole ma kuulnud“. Tema ei ole kuulnud, et neile isikutele maksti. Ta on 21 kuulnud, et anti aga praegu ütleb, et ei ole kuulnud. Tema ei ole kuulnud, et neile isikutele maksti. Ta ei mäleta mis eeluurimisel on rääkinud, võimalik, et eeluurimisel mäletas paremini. Politseis rääkis ta tõtt selle kohta, mida küsiti, kuid ta ei ole veendunud, et kas tema vastuseid said õigesti kirja. Nii nagu talle tõlgiti, kirjutas ka alla. Kuid kuidas see protokollis kirja pandi, jäi tõlgi südametunnistusele. Delfis on siiamaani üleskutseid arhiivis igale maitsele. Ta on lugenud küll internetileheküljel Delfi.ee kogunemiseks olevaid üleskutseid. Samuti on ta lugenud infot ka sellistelt saitidelt, kus peab registreerima, et siseneda. Info puudutas tol hetkel toimuvast. Enne monumendi ärakoristamist oli üks info ja pärast äraviimist oli teine info. Ta vaatas mida kirjutati saitidel ja mida lehes. Saitidele sisestasid infot tavalised inimesed. Tema meilidele saabus elektronkirjadega Notšnoi Dozori puudutavaid dokumente, kuna ta registreerus ja avaldas soovi saada. Notšnoi Dozori koosolekud leidsid aset restoran Puškini juures pargis, Ohvitseride maja juures, Vene Kultuurikeskuses. Iga kord oli inimeste arv erinev, orienteeruvalt 20 inimest või vähem. Esinemist, kui sellist ei olnud, käis arutamine. Keegi rääkis, keegi kuulas. Tema teada Notšnoi Dozori koosolekuid ei protokollitud. Kellegiga Notšnoi Dozori liikmetest ta enne istungit ei ole suhelnud. Peale Studenetski surma külastas ta Öise Vahtkonna koosolekuid võimaluste piires. Tema arvates ei ole süüaluste pingis istuvad neli inimest ära teeninud olla sellel kohal ja et nende üle kohut mõistetakse. 26.04.2007.a. viibis ta Tõnismäel, siis kui olid rahutused. Ta oli seal koos vennaga, kes elab seal lähedal ja nad viibisid Maksuameti poolsel küljel ja jälgisid sealt, kuidas hakkas tulistamine. Konkreetselt keegi teda Tõnismäele 26.04.2007.a. ei kutsunud. Sai teada, mis toimub Tõnismäel interneti kaudu, kuna ta tuli linna kell 22.30 õhtul. Kui ta ei eksi siis uudist transleeriti ETV telekanalist. Sirõkiga ei ole talle tuttav enne tänast päeva. Tunnistaja O Kulikov seletas kohtuistungil, et tunneb süüdistatavatest isiklikult kolme, Klenski, Reva ja Linterit. Klenski oli Öise Vahtkonna liider liikumise algusest. Kuna ta tunneb Klenskit, Revat ja Linterit siis arvab, et tänu sellele saabusid tema meilile Öise Vahtkonna dokumendid. Tema teadis miitingutest, kui seda võib nn Öise Vahtkonna liikmete vastasseisu võimudele. Teab, et organiseeriti miitinguid, milles ka tema osales. Otsest allikat tal ei olnud selle kohta, et inimesed 26-nda õhtul kogunevad Tõnismäele, kuid see oli tema jaoks loogiline. Ta nägi, et keskuses püstitati aed ja telk. Kella 14 – 15 ajal olid inimesed juba seal ja rääkisid ning peale tööpäeva hakkas inimesi kogunema. Tema oli ka 26.04.2007.a. õhtul Tõnismäel, kuna tahtis näha sündmuste arengut ja oma juuresolekuga väljendada teatud protesti toimuva suhtes. Korratuse vahetuks põhjuseks pärast miitingut oli tema arvates inimeste solvumine valitsuse tegevuse peale. Inimesed tõenäoliselt lootsid, et kogunenud rahva hulk mõjutab sündmuste normaalset käiku. Kuid kuna rahvaga dialoogi ei astutud peale politseinuiade, heligranaatide, siis kõik see süvenes. Kui rääkida nendest sündmustest, siis keegi ei ole temale selgitanud, mida tähendab valmisolek nr
  23. Öisesse Vahtkonda ei olnud vaja kuuluda, sest organisatsioon ei omanud formaalset iseloomu. Ta osales mitmeid kordi miitingutel ja 2 – 3 korda oli valves öistes vahtkordades, et kaitsta mälestusmärki vandalismi eest. Valvekorrad mälestussamba juures toimusid regulaarselt ilma infot saamata. Miitingute ja pikettide kohta sai infot ta telefoni, meili ja ajakirjanduse kaudu. Ajakirjandusest ei ole ta urgitsenud spetsiaalselt, et leida mingit infot miitingute kohta. Ta loeb ajakirjandust, et olla kursis maailmaga. Ta luges Klenski poolt kirjutatud artikleid, mis olid väga head. Need artiklid sisaldasid väga huvitavat ajaloolist infot, inimese arvamust sündmuste kohta oma maal. Meilid nägid välja nagu infolehed inimeste jaoks. Näiteks, Öine Vahtkond viib läbi miitingu ja temaatika. Mingeid üleskutseid ja käsklusi ta ei mäleta. Tema teada ei ole Öine Vahtkond isegi mitte organisatsioon, vaid stiihiliselt loodud liikumine, kel ei olnud isegi arvatavasti põhikirja kui sellist. See liikumine loodi mälestusmärgi kaitseks vandalismi eest. Sinna kogunenud inimesed olid 100 % sellised, kes ei tulnud sinna käsu peale. Kõik oli 22 vabatahtlik. Seda ta ei oska öelda, kuidas need kõik vabatahtlikud korraga kokku oskasid tulla. Tänu saadud infole ta osales mitmel piketil aga vahel helisitas ka ise piketi organisaatorile ja päris. On olemas Öise Vahtkonna aktivistide ring, kellele võib helistada ja saada infot. Öine Vahtkond ei ole kunagi teinud saladust, üritused olid ametlikult registreeritud ja tavaliselt reageeris ajakirjandus enne sündmust ja polnudki vaja helistada. Aktivistide ringi kuulus 20 – 30 inimest, kes osalesid piketil. Ta ei oska öelda mõnda perekonnanime, kes osales Öise Vahtkonna koosolekutel, kuna ta ise ei osalenud neis ning nende nimesid, kes saalis istuvad, teavad niigi kõik ja samuti tema. Mõningaid kirju, mis tema meilile tulid ta ei lugenudki üldse, sest sai aru, et see on automaatne laialisaatmine aga mida ta luges, siis nendes ta küll midagi kriminaalset ega seadusevastast ei leidnud. Tema Öise Vahtkonna plaani tegevustest 9.maini ei ole näinud. Kohus avaldab k IV tl. 154 viimane küsimus ja vastuse esimene lause „ Teile esitatakse Öise Vahtkonna plaan tegevustest 9.maini Kas te olete näinud plaani, kes on selle koostanud ning mis on selle eesmärk? Plaani ma olen näinud, sain selle e- kirjaga“. Ta on saanud selle plaani aga tema arvates on see rohkem ettepanek, kes millega võiks tegeleda. Need ütlused eeluurimisel on õiged, arvas, et on olemas veel mingi plaan. Öises Vahtkonnas iga osaleja tegi mingeid omi ettepanekuid ja öelda, et Linter, Reva või Klenski on liikumiste liidrid ta ei tea. Kuna tema ei olnud koosolekutel, siis ta ei tea nende struktuuri ega seda, kuidas võeti vastu otsuseid. Ta leiab, et liider valitakse teatud struktuuri järgi. Kohus avaldab k IV tl. 153 viimane küsimus „Milline oli D.Klenski, D.Linteri ja M.Reva roll Öises Vahtkonnas? Milline Klenski roll oli, seda ma ei tea. Linter oli üks viimase aja aktivistidest. Reva eemaldus mingil määral Nodznoi Dozorist põhimõtteliselt kuni 26.04.2007.a. 26.04.2007.a. ta püüdis Tõnismäel rahvast kinni hoida ja takistada politseile vastu hakkamist. Nodznoi Dozor oli ju puhtalt ellu kutsutud mälestusmärgi kaitseks mitte korratuste organiseerimiseks“. Linter osales aktiivselt miitingutel, me osalesime ümarlauas ning tema osales Öise Vahtkonna nimel. Kuna ta esines Öise Vahtkonna nimel, siis võib nimetada teda aktivistiks. Tema seda ei mäleta kas tema tegi mingeid ettepanekuid või esines Öise Vahtkonna nimel. Ühe korra on ta ajakirjanduses esinenud Öise Vahtkonna nimel, kui 3.kanali reporter esitas talle küsimusi, et kas on tõsi, et hakkan abistama Öist Vahtkonda ja hakkan vedama kohale mälestusmärki valvavaid inimesi. Ta vastas, et ei näe selles midagi erandlikku, et inimene võib toetada vabatahtlikult teatud ülesandeid täitvaid inimesi. Tema ise meedia poole ei pöördunud aga mingil päeval olles Tõnismäel tuli tema juurde reporter ja küsis, kas ta on taksojuht ja kas ta võiks anda intervjuud, millega ta nõustus. 26.04.2007.a. viibis ta lihtsalt Tõnismäel, tegi enda jaoks fotosid, kive ja pudeleid ta ei loopinud ning ei teinud midagi kriminaalset. 2 – 3 paiku sõitis ta koju ja nägi sündmusi telekast. See tormijooks, mis leidis aset kella 21 – 21.30 paiku teadis tema juba 19 paiku, kui seda talle ütles üks piiramisrõngas olev politseinik, et tuleb tormijooks Pärnu mnt suunas. Ta mõningad korrad nägi kivide ja pudelite loopimist, ta tahtis väga juurde minna ja näha kes seda tegi. Ta mõistis neid inimesi hukka. Hõigetega nõuti jätta mälestussammas rahule ja nõuti Ansipi tagasiastumist. Politseipoolne tegevus ässitas rahvamassi. Pudelite ja kivide loopimised olid enne tormijooksu. Ta ei mäleta, et ta oleks lugenud meili läbi, kus oli juttu nr 1 valmisoleku kohta.
  24. aprillil nägi ta Revat Tõnismäel. Tema ei näinud ega kuulnud, kuidas Reva hüüdis „häbi“, millega rahvas ühines. Tunnistaja J NemerŽitskiseletas kohtuistungil, et süüdistatavatest tunneb Revat, kellega õppis noorteasutuses lapsepõlves koos, teisi teab, kuna oli ükskord Öise Vahtkonna koosolekul. Ta ei mäleta, kas on 23.04.2007.a. saatnud laiali e-posti, kus allkiri sinu südametunnistus. Tööjuures kasutab ta meiliaadressi jevgeni@abiprint.ee aga seda ei mäleta, et oleks kasutanud aadressi jevgeni.dozor@gmail.com. Kohus avaldab k VII tl. 163 „From: Jevgeni Nemerzitski jevgeni.dozor@gmail.com Date: 23.04.2007 8:47“. Ei mäleta sellist aadressi. Ta ei mäleta teemade nimekirja, mida arutati koosolekul, kus ta osales. Toimus üldine poliitiline 23 diskussioon ajaloost ja venekeelse elanikkonna probleemidest. Palju rahvast oli, röögiti. Tema arvates oli süüdistatavatest seal Maksim ja Klenski. Seda ta ei mäleta, et Maksim või Klenski oleks esinenud mingite ettepanekute või avaldustega. Kõik rääkisid veidi koosolekul, samuti Klenski ja Reva. Ta mäletab, et oli suur hulk inimesi ja kõik rääkisid millestki ja tema meelest rääkisid talle mittetuttavad inimesed, kui Reva ja Klenski. Kohus avaldab k IV tl. 174 „ Sellel koosolekul esines kõige rohkem D.Klenski, kuid konkreetset koosoleku juhatajat ei olnud“. Ta ei mäleta, mida rääkis eeluurimisel. Võimalik, et Klenski rääkis rohkem kui teised, ta on ajakirjanik. Öise Vahtkonna koosoleku toimumisest sai teada internetilehelt www.pomni või midagi sellist, mis oli avalik info. Tema ei tea sellest midagi, et Öisel Vahtkonnal on juhtkond, internetis ei olnud midagi kirjas. Ta ei mäleta, kes juhtkonda kuulusid. Kohus avaldab k IV tl. 174 „ Ma tean, et Öisel Vahtkonnal on mingi juhtkond, kuhu kuuluvad ka Klenski ja Linter“. Võimalik, et oli lugenud internetist, et sellist infot ütles. Ta ei mäleta, et oleks viinud eelmine aasta aprillis läbi mingeid konkreetseid tegevusi seoses mälestussambaga. Ta ei ole saanud ega levitanud mälestussambaga seotud lendlehti. Ta saab aru, mis on valeütlus aga ta lihtsalt ei mäleta , et oleks edasi andnud või levitanud lendlehti. Kohus avaldab k III tl 160 ja 161, kus on lendlehe pilt ja millest nähtub, et meil on saadetud aadressilt max.dozor@gmail.com ja saajaks on jevgeni.dozor@gmail.com (Jevgeni Nemerzitski). Foto on talle tuttav aga mis puutub lendlehtedesse, siis ei oska kommenteerida, kuna ei kasutanud seda aadressi ja seetõttu ei oska midagi öelda. Ta ei oska öelda kedagi teist, kes võis tema nimel olevat aadressi kasutada. Tema töö meiliaadressi kasutab põhiliselt tema. Kohus avaldab k III tl. 162 – 163 „23 aprill 2007 09:36:33 To: jevgeni.dozor@gmail.com From:max.dozor@gmail.com Kaasmaalased! On vastu võetud otsus välja kaevamiste alustamisest Tõnismäel. Kõige tõenäolisemalt nad algavad 24 – 25 aprillil. Kui kaua võib kannatada alandusi? Meil on kodanlik õigus mitte olla nõus valitsusega, nii kui pannakse esimene piireaed mälestussamba juurde tulevad inimesed. Mida teed sina? Mida sa ütled oma lastele? Meid on kümned tuhanded, meie suudame kaitsta Sõdurit“. Ta ei mäleta, et oleks saanud sellise sisuga meili. Tunnistaja A Zarenkov seletas kohtuistungil, et temal formaalselt mingit suhet Öise Vahtkonnaga ei ole, kuid need ideed ja mõtte, mida ajakirjanduses on avaldatud on tema jaoks sümpaatsed. Suure kogunemise põhjuseks 26.aprillil 2007.a. Tõnismäele oli tema arvates see, et inimesed tundsid end solvatuna võimude tegevusega ja inimesed allusid protesti stiihilisele loogikale ja väljusid tänavale. Tema ei tea midagi, et keegi organiseeris inimeste kogunemist. Tal ei ole sellist infot, et Klenski oleks seotud 26.aprilli massikorratustega. Öine Vahtkond näitab kõrget teadlikkust ja kodanikutahet neil inimestel, kes elavad Eestis. Tõenäoliselt on ta saanud elektronkirjut Öise Vahtkonna poolt, kuid kellelt ei mäleta. Kohus avaldab k IV tl. 211 teine lõik küsimus ja vastus „Millist meiliaadressi te kasutate ja kas teie olete saanud Öise Vahtkonna elektronkirju? Olen kasutanud meiliaadressi Zarenkov@hot.ee ja olen saanud mingeid kirju D.Klenskilt, mis on olnud seotud Öise Vahtkonnaga. Need on olnud peamiselt pöördumised massimeediasse“. See vastab tõele. Talle tuleb meelde, et tegemist oli diskussioonidega, arutati küsimusi venekeelse elanikkonna olukorrast, need olid sotsioloogilised, venekeelse elanikkonna häälestatuse meeleolu põhjused. Ta on saanud ka meile seoses mälestusmärgiga ning selle ümber oleva situatsiooniga. 26-ndal kella 18 või 19 viibis ta ka ise Tõnismäel. 25 ja 26.04.2007.a. oli tal kõnesid Linteriga ning rääkisid situatsioonist Eestis. Põhiliselt arutasid võimalikke sündmusi, mis olid seotud mälestusmärgi teisaldamisega ja inimõigustest ja nende rikkumisest. Nad arutasid Hr. Ansipi avaldust selle kohta, et enne 9.maid mälestusmärki keegi ei puutu ja et see on valitsusjuhi lubadus, mis ei teostunud. Ka arutasid võimude poolt valitud viisi säilmete ümbermatmiseks ja et see viis ehk moodus, kuidas see oli tehtud ja millised võivad olla tagajärjed. Ta suhtleb tänapäevani Klenskiga, harvem Revaga, veel harvem Sirõkiga ja pidevalt Linteriga. Valitsuse ja võimu 24 juures olid inimesed, kes olid huvitatud nendest sündmustest, mis tõid kaasa 26 – 27.04 tagajärjed. Kahjuks ei olnud riik selleks valmis, kuigi oli kohustatud seda ette nägema. Ta arvab, et kui oleks valitud mälestusmärgi teisaldamine teistsugune moodus, mis ei oleks solvanud palju Eesti elanikke, kui meie valitsusjuhid ei oleks andnud valelubadusi, siis oleks saanud seda vältida. Inimesed allusid protesti stiihilisele loogikale. 26.04.2007.a. õhtul ta nägi, et Maksim Reva suutis inimestele selgitada ja inimesed kuulasid teda, et ei maksa olla liigselt emotsionaalne, sellepärast hindab tema tegevust, kui rahvamassi rahustavat faktorit. Tunnistaja P Zujev seletas kohtuistungil, et
  25. aasta alguses oli ta internetiportaali pomnim operaatoriks. www.pomnim.com Dozori paigutati ainult Öise Vahtkonna avaldusi. Öisel Vahtkonnal ei olnud konkreetseid plaane, mis olid pronkssõduri teisaldamise vastu. Öise Vahtkonna nimel ei ole mingeid üleskutseid koguneda Tõnismäele 26.
  26. kell 18.00 paigutatud. Öise Vahtkonna juhatusse kuulusid erinevatel aegadel erinevad inimesed, selle kohta info rippus veebilehel. Kohus avaldab k IV tl. 20 alt 4.lõik „ Kes on liikumise Öine Vahtkond liidrid? Ametlikult juhib Öist Vahtkonda valitud juhatus, kuhu praegu kuulub vist kuus inimest. Nende nimed on ka koduleheküljel. Kindlasti kuuluvad sinna praegu Dmitri Klenski, Dmitri Linter, Igor Grabovski, ilmselt ka Larissa Neštšadimova. Võib-olla keegi veel“. See ei ole täpne info. Ülekuulamisel talle esitati nimede nimekiri ja ta pidi kas sellega nõustuma või ümber lükkama. Ta nõustus osade nimedega kuna osa nimedest olid erinevatel aegadel juhatuses. Öine Vahtkond oli põhimõtteliselt nõuandev organ, peeti koosolekuid, koguneti, arutati aga mingeid otsuseid ei võetud vastu. Kõik piketid ja miitingud olid ametlikult registreeritud ja kantud registrisse. Üritusi oli palju ja korraldaja olid erinevad. Ta ei mäletaks konkreetseid üritusi, mis oleks läbi viidud juhatuse otsusel või korraldusel. Enamus juhtudel oli tegemist erainitsiatiividega. Öise Vahtkonna tegevuse kohta saadi infot tavaliselt sidepidamisvahendite ja kirjavahetuse kaudu. Tema ei ole näinud Öise Vahtkonna koostatud plaani ettevalmistuseks 9.maiks. Ta on näinud ühte visandit ainult, mis oli Klenski oma ja see oli arutelu põhjal koostatud ja konspekteeritud, millest hiljem ei ole mõtteid vahetatud. Sellist suure rahva arvuga demonstratsiooni korraldamist võimude toetusel on nad arutanud kogu Öise Vahtkonna eksisteerimise ajal. Sellised sanktsioneeritud meeleavalduste toetamist võimude toel toetas tema ja Maksim Reva. Tema arvates oleks politsei, kes vastutab korra eest, täiesti võimeline toime tulema sellise suure rahvahulgaga. Tema teada, kui registreeritakse ühiseid koosviibimisi (meeleavaldusi), siis määratakse inimene, kes vastutab korra eest kohapeal koos politseiga. Üheskoos politseiga vastutab korra eest kohapeal ja juhul, kui juhtub midagi, siis samuti vastutab. Korraldaja ja politsei normaalse koostöö huvitusest on võimalik korda tagada ka suure rahvamassi kogunemisel. Ta mäletab ühte lendlehte, mida ta on levitanud ja kus oli üleskutse koguneda võimude poolt sanktsioneeritud miitingule. See miiting pidi toimuma kuskil kuu aega enne aprillisündmusi, täpselt ei tea. Kohus avaldab k IV tl. 28 „Niipalju kui mäletan, siis lendlehes kutsuti inimesi üles osalema 22.04.2007.a. toimuval rahumeelsel registreeritud miitingul Kaarli Puiesteel“. Järelikult nii oli. Lendlehti levitas ta omaenda initsiatiivil. Lendlehed sai ta Maksim Revalt. 24.04.2007.a. Klenski poolt saadetud lendlehte ta ei mäleta. Kohus avaldab k VII tl. 166 kogu teksti „23.04.2007 8:47 Selline lendleht läks välja. Kaasmaalased! Vastu on võetud otsus väljakaevamiste alustamisest Tõnismäel. Kõige tõenäolisemalt need algavad 24-
  27. aprillil. Ignoreeritakse Genfi Konventsioonis sätestatud langenute sugulaste õigusi. Pärast hukkunute põrmu mõnitamist on järjekord Sõduri käes. Meile sülitati hinge! Kui kaua võib kannatada alandamisi! Ma kutsun üles kõiki, kellele on kallis oma inim- ja rahvusväärikus, tulema kohe kui kavatsetakse alustada väljakaevamistega, kohe kui paigaldatakse esimene piirdeaed, mälestussamba juurde ning avaldada oma kodanikurahulolematust võimude tegevuse suhtes. , tsiviliseeritult 25 boikoteerida väljakaevamiste alustamist. Kui sa tuled, siis seal on juba palju inimesi. Meid on kümneid tuhandeid, Kui meid on palju, siis me suudame kaitsta Sõdurit. Võta kaasa küünlad, lilled, kutsu võimalikult palju sõpru. Kindlasti saada see teade kõikidele oma sõpradele ja tuttavatele. Ära jää eemale - aeg on saabunud! Sinu südametunnistus“. Seda lendlehte ta ei näinud ning meeldetuletamine ei tähenda, et see kättesaadud on ja loetud. Kohus avaldab k IV tl. 28 „Kas teie poolt enne 22.04.2007 levitatud lendlehe puhul oli tegemist sama lendlehega, mille lühendatud ja parandatud varianti levitas D.Klenski Öise Vahtkonna meililistis? Minule esitatud elektronkirja lisas olevat lendlehte ei ole mina levitanud. Sain küll sellise sisuga elektronkirja Klenskilt, kuid mina ei olnud sellega nõus ja ma ka kirjutasin sellest Klenskile. Enne 22.04.2007.a. levitatud lendlehes oli samuti kirjas, et vastu on võetud seadus ja kutsuti inimesi kokku, et seda küsimust arutada. Selles lendlehes võisid olla laused, et meile sülitati hinge ja kui kaua võib taluda alandusi, kuid selles lendlehes ei olnud üleskutset koguneda Tõnismäele juhul kui pannakse piirdeaed ümber mälestussamba. Enne 22.04.2007.a. levitatud lendlehes ei olnud viimaseid lauseid, mis olid Klenski saadetud lendlehes“. Niipalju, kui mäletab, siis selle lendlehega tutvus esimest korda ülekuulamisel. Ta arvab, et arusaamatuse põhjus on tõlge ülekuulamisel. Klenskilt saadud kirja tema lugenud ei ole. Öise Vahtkonna veebilehel oli viimane teade dateeritud aasta algusest või sügisest või veel varasemast. Ta ei mäletaks, et oleks seal üleval olnud teadet koguneda 26.04 kell 18.00 Tõnismäele. Kohus avaldab k IV tl. 28 küsimus ja tl. 29 vastus „ 03.05.2007 tunnistajana ülekuulamisel andsite te ütlusi selle kohta, et Öine Vahtkond ei esitanud ühtegi üleskutset rahva kogunemiseks Tõnismäele 26 – 27.04.2007.a. P.Zujevile esitatakse Öise Vahtkonna kodulehekülje vaatlusprotokolli lisas 2 olev väljatrükk, millest nähtub, et 26.04.2007.a. kell 01:46 pandi koduleheküljele üles teade koguneda kell 18:00 Tõnismäele. Kuidas seletate vastuolu teie ütlustes ja Öise Vahtkonna koduleheküljel avaldatu vahel? Kes nimetatud teate koduleheküljele lisas? Ma mäletan sellist teadet Öise Vahtkonna koduleheküljelt. Mina leian, et see ei ole üleskutse Öise Vahtkonna nimelt. Inimesed vahetasid koduleheküljel infot ja soovisid seda küsimust arutada kohtumisel. Kasutajanime Peridromofil kasutab minu vend Dmitri Zujev. Tema võis selle teate üles panna, aga seda võis tema kasutajanimega teha ka keegi teine, sest tehniliselt on see täiesti võimalik“. Küsimus käis teate kohta, kus oli üleskutse koguneda aga praegu käib jutt ühe isiku üleskutsest ning pealegi oli see jutt foorumil, mitte veebilehel. Teated foorumis modelleeritakse peale nende avaldamist, mitte enne. Infoga tead, mis oli sinna üles pandud võis olla tõesti. 26-ndal 2007.a. oli ta Tõnismäel enne Larissa ründamist kuni tööpäeva alguseni ja hiljem pärast tööpäeva lõppu õhtul, kui hakati inimesi laiali ajama. Ta vaatles ja jälgis toimunut. Teda isiklikult solvasid vabariigi valitsuse avaldused, mis puudutasid sõjaväelaste mälestust ja arvab, et ka teistele inimestele avaldas see täpselt samasugust mõjus. Kui rünnati tema sõpra Larissa Neštšadimovat solvas see teda veel kord. Tema arvab, et naise ründamine on barbaarsus, mis ei mahu tema mõistmisse aga kõik muu 26 – 27.04.2007.a. oli mitte tegevus vaid tegevusetus. Tema arvab, et politsei oleks pidanud takistama sellist tegevust, mis algas 26.nda õhtul. Ta pöördus mitu korda politsei poole, kes oli rahvamassi sees, palvega rahustada mõningaid märatsejaid aga nemad vastasid, et neile ei ole käsku antud ja nemad ei tee midagi. Selline tegevus viiski taolistele tagajärgedele. Tunnistaja I Grabovski seletas kohtuistungil, et 2006.a. lõpus ja 2007.a. alguse oli ta üks Öise Vahtkonna juhatuse liikmetest. Ta oli tuttav D.Klenskiga. Klenski, kui elukutseline ajakirjanik korrastas paberil meile mõtted, mis arutati Öises Vahtkonnas, pani normaalsesse vormi. Klenski oli alati selle poolt, et Öise Vahtkonna tegevus oleks kooskõlas Vabariigi seadustega ehk seaduste raames. Ühtegi Klesnki poolt koostatud dokumenti ei levitatud ilma, et seda oleks enne arutatud Öise Vahtkonna juhatuse või üldkoosoleku poolt. Öise Vahtkonna lendleht ei olnud see, mille allkirjaks oli „sinu südametunnistus“, küll aga selle teksti arutati ja 26 Öise Vahtkonna nimel oli pressi tehtud avaldus selle kohta, et see lendleht ei ole nende oma. Mingeid massilisi korratuste läbiviimist seoses kaevetöödega ja teisaldamisega ei olnud. Öise Vahtkonna tegevusplaan 9.maiks koostati järgmiselt: koosolekust võttis osa 30 inimest ja igaüks tegi ettepanekuid, mida võiks teha või läbi viia 9.mai eel. Kõik need ettepanekud kirjutas Klenski paberile ja keegi tegi veel märkmeid. Seda ei tea ega ei ole ta kuulnud, et see plaan oleks kinnitatud või oleks vastu võetud. 25.04.2007.a. ja 26.04.2007.a. Tõnismäel toimunud koosolekutest ta ei tea midagi. Ta ei ole kuulnud Klenski üleskutsest rahvast kogunema
  28. aprillil avalikult koosolekule Tõnismäele. Tema arvates saatis Klenski tekste laiali selleks, et iga soovija võiks teha oma korrektuure ja muudatusi. Mäletab, et adressaate oli palju. Tema ei ole kuulnud sellisest ülesandest, et Klenski ülesandeks oli Öise Vahtkonna üldine juhtimine. Klenski hakkas osa võtma Öise Vahtkonna tegevusest veebruarist 2007.a., kuid Öise Vahtkonna üritustest võttis ta osa ka enne seda. Öine Vahtkond kaitses mälestusmärki öösiti vandaalide eest, kes perioodiliselt rüüstasid sõdurite viimast puhkepaika ja viis läbi muid üritusi, millest oli linnavõime alati õigeaegselt ette teatatud seadusega sätestatud korras. Tema ei tea juhtumeid, kus oleks viidud läbi mingeid meeleavaldusi ilma neid kohalikus omavalitsuse registreerimata. Peale tema oli veel Öise Vahtkonna juhatuses Juri Žuravljov, Dimitri Klenski, S Kungurova, vist Aleksandr Korobov, Dmitri Linter aga Maksim Reva suhtes ei ole kindel, kuna Öise Vahtkonna juhatus ei olnud ametlik vaid formaalne ning ta ei tea kas Revat peeti juhatuse liikmeks või mitte. Ta ei tea Maksim Reva rollist, Reva võttis osa mitmest üritusest. Ta ei oska rollide kohta midagi öelda, sest ta ei olnud siis kohal. Linter võttis lihtsalt aktiivselt osa. Linter tegi vahel plakateid pikettide jaoks, osales aktiivselt küsimuste arutelus. Küsimuste aktiivsel arutelul tegid ettepanekuid enamasti kõik, samuti Linter, Reva ja Klenski. Kõikide arvamustega arvestati ja otsuseid võeti vastu üldkoosolekul häälteenamusega. Öise Vahtkonna liikmete arvamused läksid tihti lahku. Tema tunneb kolme vahtkonda. Üks vahtkond on nn kalmistuvahtkond. Inimesed toetasid mälestusmärgi kaitsmist Tõnismäel vandaalitsemise eest. Kuid oma põhitegevuseks pidasid sõjaväekalmistu korrastamist. Kalmistuvahtkonna liikmed võtsid ka aktiivselt osa tegevusplaani arutamisel. Samal ajal eksisteeris ametlik MTÜ Öine Vahtkond alates 2006 aasta sügisest, kes uurisid EV uusimat ajalugu ja võtsid aktiivselt osa ürituste ja tegevusplaani arutamisest. Kõik need kolm vahtkonda ei omanud kindlat jaotust, juhtkonda, keegi ei allunud kellelegi ja tegutsesid oma äranägemise järgi. Klenski, Reva ja Linter olid eriarvamusel Öise Vahtkonna tegevuse planeerimisel ja ürituste korraldamisel. Sirõk´i on ta näinud võib-olla 5 korda. On teda näinud ühel või kahel Öise Vahtkonna piketil ja mitu korda mälestusmärgi juures öistel valvamistel. Ta oli kuulnud, et Sirõk kuulus organisatsiooni Naši, mida Eesti meedia väljaanded tihedalt arutati. Öise Vahtkonna ürituste kohta sai informatsiooni veebileheküljelt www.pomnim.com, kus avaldati ja arutati infot kõikide ürituste kohta. Samuti vahetati infot e-posti, mobiiltelefonide ja kodutelefonide vahendusel. Tunnistaja S Kungurova seletas kohtuistungil, et on Öise Vahtkonna aktivist. Öises Vahtkonnas liidreid ei olnud. Kui kutsuti kokku üldkoosolek, siis väljendas igaüks oma mõtteid ja Klenski, kui ajakirjanik pani need mõtted kirja, et kõik saaks neid lugeda ja parandada ebatäpsusi. Ta leiab, et Klenski korrigeeris seda, millest räägiti üldkoosolekul. Igaüks väljendas oma arvamusi ja mõtteid, kuid otsustas ikkagi üldkoosolek. Tema nägi seda n.ö plaani 9.maiks, kuid ta arvab, et tegemist ei ole plaaniga, see oli soov, isegi soovitus, mida oleks tahetud teha 9.mai jaoks. See kiri tuli talle e-maili teel. Selle arutamise hetkel tema koosolekul ei viibinud, kuid oma abikaasa I Grabovskisõnul, kes oli seal, ütles, et seal toimus arutelu ja tehti ettepanekuid ning D.Klenski tegi märkmed ettepanekute kohta, mis välja öeldi. Tema ei ole Klenski kutsest kuulnud midagi, et inimesed koguneksid 26.04.2007.a. Rahvusraamatukogu juurde. Peale 25.märtsit 2007.a. Klenski initsiatiivil paluti kategooriliselt eemalduda mälestussamba juurest ja lihtsalt viia läbi monitooring eemalt. Inimeste 27 kogunemisest 26.04.2007.a. Tõnismäele kuulis ta raadio uudistest, seejärel näidati ETV ja päeval luges Delfi portaali. Ta oli 26.04.2007.a. Rahvusraamatukogu juures Tõnismäel, kuna tuli sõduriga hüvasti jätma. Tol hetkel, kui tema viibis Rahvusraamatukogu juures, mitte keegi ei lubanud endale mingeid jämedusi politsei suhtes. Inimesed kas seisid vaikides või karjusid, et see on häbi. 25.04.2007.a. õhtul oli ta ka Tõnismäel. Tema ei kuulnud midagi Öise Vahtkonna koosolekust 25.04 õhtul ja 26.04 hommikul Tõnismäel. Klenski oli teistega võrdväärne Öise Vahtkonna liige. Teised koostasid samuti Öise Vahtkonna jaoks protokolle, soovitusi, plaane. Peamiselt koostas V.Studenetski. Tema arvates tegi veel ettepanekuid Larissa Neštšadimva. Klenski ei olnud 9.mai plaani koostajaks, need olid mõtted, mis olid välja öeldud suure hulga inimeste poolt, kes osalesid sel üldkoosolekul. Kohus avaldab k IV tl. 86 kolmas küsimus ja vastus „ Teile tutvustatakse menetlustoimingute käigus leitud plaani, kuhu on kirja pandud Nodznoi Dozori liikmete ülesanded 09.05.2007.a. Kuidas Te antud dokumenti selgitate, kas see dokument on Teile tuttav? Olen seda plaani näinud. Selle dokumendi mõtles minu arvates välja Dmitri Klenski. Tegemist on tema mõtetega paberil, mida oleks vaja teha. Sel momendil, kui ma seda plaani nägin, arvasin, et tegemist on Klenski fantaasiaga, aga tänasel päeval ma enam nii ei arva, sest mõningad punktid selles plaanis on ellu viidud. Nagu näiteks väljasõit Strasburgi või minu avaldus Põhja Politseiprefektuuri Jüri Böhmi suhtes. Politsei suhtes ma avaldust ei kirjutanud. Selle plaani sain mina samuti ekirjaga. Saatjaks oli vist Dmitri Klenski“. Ta rääkis tõtt. Selgitab, et dokument, mis talle toodi nn protokoll, kuhu ta alla pidi kirjutama peale 5 tunnist ülekuulamist toodi talle teisest ruumist. Tõlgiti tema poolt ütluste andmisel aga mitte tema poolt protokollile alla kirjutamisel. Ta ei ole kindel, et kõik sõna – sõnalt kirjutatud on nii nagu ta rääkis. Kuigi ta sellel koosolekul ei viibinud, kus Klenski plaani koostas sai ta toimunu kohta teada oma abikaasalt, et koosolekul oli palju rahvast ja igaüks ütles välja oma ettepanekuid ning Klenski võttis vastutuse ja kirjutas need ettepanekud paberile. Ta arvab, et Klenski tegi meili teel ettepanku minna eemale mälestussamba juurest ja viia läbi monitooring. Tema ja ta abikaasa said sellise ettepanekuga kirja. Tema Revaga 26.04 Tõnismäel kokku ei puutunud ning ei mäleta, kas teda üldsegi nägi. 26.04.2007.a. nägi ta Tõnismäel Linterit koos abikaasa ja kahe väikse lapsega, kuid mida ta tegi seal, ta ei näinud. Tema pole samuti näinud pudelite ja kivide loopimist. Kohus avaldab k IV tl. 87 vastus viimasele küsimusele „ D.Klenskit mina isiklikult ei näinud. D.linterit nägi. Ta seisis oma naise ja lapsega Rahvusraamatukogu teise korruse terrassil. Larissa rääkis kõigile, et minge ära. Samuti ütles ta Linterile, et miks sa siia oma naise ja lastega tulid. Linter läks selle peale umbes poole kaheksa paiku õhtul ära. Mäletan, et Larissa püüdis inimesi rahustada ja manitses neid, et e ole vaja kisada “pozor“ ning tuleb jääda rahulikuks ja seadusekuulekaks. Zarenkovi mina isiklikult ei näinud, samuti ei näinud ma Lebedevi. Maksim Revat ma nägin 26.04.2007.a. Tõnismäel. Ma sain aru, et ta soovis takistada kivide ja pudelite loopimist politseinike pihta. Seda kas ta hüüdis „pozor – pozor“ või mitte, ma ei tea, kuid ta ise oli seal samas karjujate kõrval“. Tähendab nägin teda aga mitte pikka aega või eemalt. Võimalik, et nägi kivide ja pudelite loopimist kõike õhtul Kanal2 saatest Reporter. Tunnistaja Sergei Seredenko seletas kohtuistungil, et tema saatis 10.01.2007.a. elektroonilise teate Klenskile aadressile ettepaneku (idee) kuulutada välja Öise Vahtkonna mobiliseerimise. Kohus avaldab k VI tl. 51/52 „ Teen ettepaneku, seoses tänaste korralagedustega monumendi juures, järgmise idee: „Notšnoi Dozor“ kuulutab välja mobilisatsiooni! Koos kõigiga sellest tulenevaga…. Legaalse töö muidugi ka viime läbi, kuid ta ei pea asendama selle, mida nad tõeliselt kardavad! Sergei“. Selle ettepaneku sisu oli selles, et Öise Vahtkonna juures kõrvuti peaks ilmuma teised ühiskondlikud organisatsioonid, nagu see oli tehtud 2006 aasta septembris, kui oli moodustatud
  29. Septembri komitee, kuhu kuulus mitte ainult Öine Vahtkond vaid kui ma ei eksi, siis 19 ühiskondlikku organisatsiooni. Peale aprillisündmusi oli 28 tehtud samalaadne katse, oli käinud koos 9.mai komitee, mis eksisteeris ainult 3 päeva. Mõtteviis oli selline. Tema poole pöörduti küll
  30. aasta juriidilise abi saamiseks. Tal paluti koostada kolme Riigikogu menetluses olevate seaduste eelnõude ja otsuse eelnõu analüüs, mis olid seotud pronkssõduriga. Seda ülevaadet ta esitas ümarlaual, mis leidis aset
  31. aasta novembris, kus oli Öine Vahtkond ja veel umbes 15 ühiskondlikku organisatsiooni. Ümarlaud oli pühendatus sellele, kuidas peatada valitsuse algatust pronkssõduri teisaldamiseks. Ümarlaual paluti tal koostada märgukiri Riigikogu põhiseaduskomisjoni ja Riigikogu õiguskomisjoni poole, kelle menetluses need eelnõud olid. Samuti koostas ta vaiet mõlemale vastusele ja selgitas komisjonile, milliseid vastuseid nemad neilt ootavad. Vaiete vastused olid samuti ebarahuldavad ja Öine Vahtkond otsustas piketeerida Riigikogu. Klenski pöördus tema poole palvega koostata märgukirja sõjahaudade kaitseseaduse kohta. 2007 märtsikuus kutsus Öine Vahtkond teda mingile „ajurünnakule“, kus kaaluti küsimust, mida veel annab õiguslikult teha ja selle tulemusena otsustati, et võib-olla on õigus pöörduda Halduskohtusse Tõnismäe hauda maetud sõjaohvrite sugulastel. Tal paluti selle asjaga tegeleda, teda aidati sugulaste ülesotsimisel ja märtsikuu lõpus või aprillikuu alguses läks Tallinna Halduskohtusse tema poolt koostatud kaebus, mille esitas Ezmiralda Menšikova, kes on Tõnismäel maetud kapten Ivan Sessojevi tütar. Oma kaebuses nõudis ta sõjahaua tähistamist, nagu see sõjahaudade kaitseseaduses ette nähtud on. Ta ei hakka mõtlema, mis on organisatsiooni taga vaid nimetab neid Alaealiste Saksa Vangide Lii, Mereväe veteranide klubi, Eesti veteranide organisatsioonide liit, Vene muinsusmälestusmärkide kaitseorganisatsioon, Fašismi vastane komitee, Konstitutsioonipartei. Noorteorganisatsioon Naši ei kuulunud sinna. Mobilisatsiooni on e- kirjas kasutatud kuna eesti – vene kogukonnas Öine Vahtkond võttis endale funktsiooni, et ta teatud mõttes vastutab selle eest, et pronkssõdur jääks paigale. Ja kuna
  32. aasta septembrikuus oli reaalne oht, et seda teisaldatakse, siis reaalne oht mobiliseeriski neid organisatsioone ja tegi nendest
  33. septembri komitee, mille sõna avalikkusele peaks olema mõjusam kui üksnes Öise Vahtkonna sõna. Sõna „nad“ all mõtleb valitsust.
  34. aasta novembrikuus sai ta teada politsei salaoperatsiooni läbiviimisest. Nimetatud organisatsioon, mille nimetust ta ei tea algas Põhja Politseiprefektuuri andmetel 23.04 ja lõppes 11.05.2007.a. 26 – 27.04.2007.a. sündmuste pealtnägija ta ei ole ega oska rääkida faktidest. Ta oli 26-ndal pronkssõduri juures kell 14.00 paiku ja 27-ndal kella 14 paiku väga lühidalt. 26-ndal kell 14 oli palju rahvast ning tema arust oli seal rahulik, mingeid kokkupõrkeid ei näinud. Ta juhib kaheksa viimast aastat üht ühiskondlikku projekti ja selle projek

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.